Ja pidin maailma kõige ideaalsem kord olema kommunistlik süsteem. Need, inimesed, kus, kus me jaamas peatasime või mööda sõitsime, Need armetud, onnid viltu vajunud ja ei olnud hobuseid, ikka lehmad ja härjad pankrites mingisugustel lobudikud ees. Inimesed liikusid aegluubis, meie jaoks olid nad näost niisugused hallid. Riietus oli ikka tume ja tütarlapsed suur ja soe aeg. Patinka saapad üles tõmmatud, sokisääred, lillad ja kollased. No meil nagu sel ajal värvilist soki kantud Eesti ajal olid valged sokid. Naistele tüdrukute. Aga see pilt oli nii ja ESM viletsust, mida me teel nägime ja siis kogu aeg oli inimestel niisugune hirmedakat, mis siis edasi ja mida edasi, seda hullem üle Volga üle Uurali mägede. Ikka kaugemale ja pilt järjest hullemaks.