Ta oli vahe maarjavaaria Siin Maarja Merivoo-Parro, ma olen küll tagasi, aga kui ma veel maal isolatsioonis redutasin, ei lasknud ma mitte ühtegi linnuparve endast üle lennata, ilma et ma oleksin neid lummatult vaadanud, ma jäin lihtsalt seisma. Vaatasin, nautisin ja tänu sellele. Ma olen viimaste nädalate vältel näinud, tehti tuhandeid, hanesid sadu parte ja pidanud silma peal ka ühe sookurgede paari tegutsemisel. See trall meie rännak üles igal kevadel. Tänavu on aga üks asi tuntavalt teistmoodi. Nimelt olen ma juba üle 10 aasta täheldanud, et kajakaid meie rannas ei ole. Kiirusid kest Su seal mõned rannaribad enda kätte võtavad ja on ka üks kelle kiremise saatel saab suvehommikuti enne tööle minekut end vette kasta. Aga seda klassikalist mereäärset saundi, mis soundtrack'i ehk kajakakisa pole meil olnud iidamast-aadamast saati kuni seekordse kevadeni. Kõigepealt märkasin ühte, siis kahte-kolme, siis viite kuute, siis kolmekümmet ja siis juba sadu kajakaid minu maja natuke kohal tiirutamas. Kohati tundus isegi, et nad harjutavad rändlindude eeskujul, samuti seda kolmnurgaformatsiooni. Kui ma sõpradele sellest rääkisin, siis nad arvasid, et ilmselt on see omaette hoidmine mind lihtsalt natuke omapäraseks teinud. Kui isolatsiooni järel neid tagasi teele tulin, hakkasin asja sügavamalt uurima ja selgus, et päris Hitchcocki stsenaariumit kartma ei pea. Nagu linnuökoloog Marko Mägi mulle novaatori podcastis kinnitas. Küll aga on see kevadlindudele tulnud teisiti. Muuhulgas ka seetõttu, et linnalindude toidulaud võib välikohvikute avamise viivitamise tõttu tavapärasest teistsuguseks kujuneda. Neid arvukaid näppamise võimalusi lihtsalt ei ole. Rändlindude puhul on aga isegi silmatorkavaid arenguid, nimelt on mitmed neist Eestisse saabunud erakordselt vara. Loodust, jälgivaid inimesi on tänavu aga erakordselt palju. Siit ka minu üleskutse. Ärge jätke koduhoovi kohal märgatud veidraid kajakaparvi või põõsadega askendavaid emusid või tiigi ääres materdavaid pingviine ainult enda ja oma sõprade teada. Andke sellest kõigest ka ornitoloogiaühingule märku, see on väga lihtne põhimõtteliselt x2 kolm sammu nende kodulehel ja virtuaalsesse linnuvaatluspäevikusse ongi sissekanne tehtud. Seal on ka vajalikud abimaterjalid olemas, mille abiga tuvidele kotkastel vahet teha. Nagu hiljutisest Hanneli Rudi reportaažid. Nähtus on sellekevadine lemmikloom number üks vana hea kana ja kui naabrite hoovis neid sulelisi koht, et siis ornitoloogia kuule, sellest muidugi teadma ei pea. Küll aga kõik need muud metsalised, rannalised, rändlinnud. Meil on tõesti tänavu haruldane võimalus põhimõtteliselt kõik linnud üle lugeda, mõned isegi mitu korda. Võib-olla õnnestub ühisel jõul ka mõni uusasunik tabada mõni linnu maailmas, Saakal Winaariks. Veebruaris Ugala teatrilaval ja ETV ekraanil lahti rullunud Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdi teljeks oli samuti tiivuliste maailm ja sellega seotud pärimus. Igal linnul oma laul Mul oli tolle ettevõtmise koondpealkiri. Me teame, igal linnul oma laul, täiesti parem varblane peos kui tuvi katusel. Ja tibusid loetakse. Diisel aga eks seekord juba kevadel hakkaks kohe praegu pihta. Halba ei teeks. Maarja Maarja.