See on Vikerhommik ja õiguskantsler Ülle madise räägib täna meiega. Tere hommikust. Tere hommikust. Põhjus, miks me kõne võtsime, on ikka seotud nende nädalate nende aegadega meie ümber kus on ilmselt üsna oluline taibata, millal saabub nii-öelda keemispunkt või vinti mitte üle keerata ülle kuhu faasi või missugusesse etapp pime eriolukorras teie arvates praeguseks jõudnud oleme? Et see oli väga hea sissejuhatus, et tuleb loota, et nakatumine ei suurene, nii et ise näiteks vaatasin murega, kui inimesed tormasid apteekidesse maske ostma ja väga loodan, et seal keegi nakkust ei saanud selle käigus. Nii et eks ole praegu ühine vastutus, et mõista nende piirangute sisu, eesmärki ja see on ainult üks, et saada nakatumine pidama ja niipea, kui see on juhtunud, siis saab hakata ka piiranguid maha võtma. Aga kas me saame täpsemalt sõnastada, mis hetk meil praeguses käsil on, et siin nädala alguses ma ei teagi, äkki see tulebki justkui uue lehekülje pööramise naga teemades. Siin-seal küsitakse, millal on õige aeg või kuidas on õige seda liigutust teha, räägin siis piirangute leevendamisest, et kas see koht iseenesest on nendeks aruteludeks juba käes. Et minu meelest on küll, aga eeldus on tõesti see, et ei tule uut nakatumiste laine peal, eks, et inimesed ei muutu kergemeelseks ja mida on väga hea näha, on see, et avaliku arvamuse uuringud ütlevad, et enamik inimesi Peab piiranguid mõistlikuks, saab nendest aru ja peame kinni. Ja inimpsühholoogiat arvestades siin ongi hästi oluline, et valitsus on kaalunud ja peaminister on kaalunud need piirangud täpselt õigesti paika ei ole lasknud ennast kõigutada emotsionaalsetest nõudmistest, kõik ära keelata. Ega ka siis noh, mis on, vähem esineb, aga, aga siiski esineb nendest nõudmistest, mis ütlevad, et piiranguid on palju. Et valitud on täpselt see, millest inimesed saavad aru, jo kinni peavad. Te ütlesite, et mingil hetkel me võiksime jõuda nende piirangute leevendamise näoga, kas ühiskond ja inimesed ka selleks valmis on, olete te saanud pöördumisi viimastel aegadel, nüüd inimestelt veel ja kui olete, mis nende peamised mured on? Absoluutselt iga päev tuleb terve kuhi muresid meile majja ja kui alguses tõesti domineeris segadus, peataolek, paljud nõudsid karmimaid piiranguid, tuli pigem seletada, et miks seda teha ei saa, et osa inimesi peab ikkagi tööl käima ja kõiki lasteaedu ei saa ega tohi kinni panna, sellepärast et inimene, kes läheb haiglasse või politseisse tööle peab oma lapse saama hoiule jätta ja nii edasi, siis praegu on tõesti toimunud muutus, et peamiselt, et küsitakse ka selgitust või siis lausa kaevatakse liikumispiirangute peale. Ja enamik tõsi, nende selgituste rahu, et näiteks nagu kuulajad peavad siis väga ranged piirangud saartel mitte ainult Saaremaal, vaid ka Hiiumaa, Vormsi, Manija, teised, et kus tegelikult on nii, et mingit saarele ja mandrile edasi-tagasi liikumist ei ole, välja arvatud mõned väga üksikud erandid, kus siis meditsiinitöötajad ja mingil määral transporti ja kaubavedu. Näiteks seal on päris palju küsitud, et miks ma ei saa oma töökohale ja miks ma ei saa tagasi. Selgitame aga on olnud mõned juhtumid, kus me olemegi pidanud juhtima inimeste tähelepanu sellele, et nende juriidilises keeles üldkorralduste lõpus on ka õpetus, kuidas vaidlustada, et vaidlustada halduskohtus 30 päeva jooksul, kes tunneb, et tema jaoks on see ikkagi ebaproportsionaalne. Aga meie ametkond jälgib üldiselt, et oleks väga selge loogiline põhjendus, et need piirangud, mis on kehtestatud, tõesti oleksid hädavajalikud nakkuse vältimiseks, ei oleks veidi ülereaktsioon ega alareaktsioon. Ja muidugi väga palju muresid on olnud. Kogus on nelja nädala vältel seoses andmete kasutusega, et seal ka inimesed, kes tegelikult piiranguid toetavad ja mõistlikuks peavad praktiliselt iga päev küsivad erinevad inimesed, et miks jälgitakse kogunemisi droonidega. Ega's liikuvus, andmestik, mida näidatakse, ei ole tehtud ühe konkreetse inimese kohta käivate andmete pinnalt ja nii edasi ja seal siis seletame. Siin on ka hea üle öelda, et praegu tikkumus analüüs, mis on ka avalikult kättesaadav, on tehtud anonüümsete andmete pealt hoolega. Uurisime New York. Just nimelt tahtsingi küsida juurde seesama inimeste jälgimise rakendus, mida nüüd Eestis tahetakse ka välja töötama hakata, kuivõrd see mahub tegelikult Eesti põhiseaduse Euroopa Liidu direktiivide raamesse, et me saame aru, et see on vabatahtlik rakendus. Aga ikkagi kõlab ausalt öeldes päris hirmuäratavalt, et keegi saab jälgida, kellega sa suhtled, kus sa oled viibinud ja nii edasi. Inimesed annavad ka praegu kasvõi Facebooki kaudu ja mujal igasugustes sellistes sotsiaalmeediarakendustes, näiteks, mis on kasutusel sportides annavad õiguse teistele oma liikumisi ja tegemisi näha. Ja ka see on vabatahtlik. Nii et ega siin ei ole muud, kui inimestele selgitada, mis riske nad võtavad. On isegi selliseid juhtumeid olnud, kus inimene on oma väga tundliku terviseinformatsiooni avalikkusele vaatamiseks välja pannud. Aga oluline on see inimest ei sõlmita sellised suure venna silma alla. Et algul võib tunduda, et sellest pole midagi, soni ajutine, see on vajalik. Aga need, kes nõnda väidab, et võib-olla ei ole tutvunud enim psühholoogiadki seniseid kogemusi käsitleva kirjandusega, kas või mis tegelikult ütlebki seda, et kui inimene, kes on nakatunud või kardab nakatumist teab, et teda hakatakse kohtlema justkui ühiskonda mitte kuulujat jälitama, taga kiusama, kuulujutte, levitama iga tema sammu, jälgima, et siis võib juhtuda, et inimene püüab nakatumist varjata või koguni hakkab protestima. Eestis pole õnneks juhtunud. Ma väga loodan, et ka ei juhtu, aga see on üks põhjus, miks ei tohi haigestunud inimesi või nendega koos elavaid inimesi halvasti kohelda. Nii et nii kaua, kui on asi veel vabatahtlik, ei ole probleemi, et loen siit praegu päevalehte on ees, Poolas peavad nakkuskahtlusega inimesed alla laadima rakenduse, millega saab nende asukohta jälgida ehk et nemad peavad seda tegema, siis on juba probleem. Ma usun, et Eestis oleks kindlasti probleeme, ma sugugi ka ei usu, et seal tegelikult aitaks, sest ühiskonnad on erinevad, et näiteks meetmed, mis võivad töötada mõnes Aasia riigis näiteks Hiinas et need ei pruugi töötada siin, sest et ühiskonnad on erinevad inimeste arusaama mõelda vabadustest on tegelikult väga erinev kui seal. Ja üks tähelepanek veel, et tihtipeale inimesed nõuavad karme piiranguid lootusetult kehtivad teistele ei päästavad teda ennast pakatuvast. Et meiegi maja kogemuses on mitu juhtumit, kus inimese meel on pöördunud siis, kui piirang hakkab puudutama teda ennast. Aga nüüd, kui rääkida veel võimalike piirangute vähendamisest pöördumistest, siis võib-olla vähem on tähelepanu saanud arstide pöördumine mis minu hinnangul on ka vähemalt osaliselt õigustatud ja see, mis puudutab plaanilise ravi lõpetamist ja erameditsiini lõpetamist. Et siin on nüüd tulnud uudised, sealt hakatakse lõdvendama, asi on lihtsalt selles, et et paljud krooniliste haigustega inimesed kui ka need, kes on põdenud vähki ja sooviksid praegu kontrollida, kuidas hetkel seis on, et nemad seda teha ei saa, paljud muud niisugused juhtumid veel. Et et tegelikult tuleks seda neile võimaldada. Kas see on üks niisugune potentsiaalne koht kus meil tuleb märke lugeda, saamaks aru või tundmaks ära õigel hetkel see, kui frustratsioon ühiskonnas ületab ikkagi teatud piiri ja see taluvus valitseva eriolukorra suhtes on juba mäng väga ohtlikul pinnal? Jah, see on väga õige küsimus ja usun, et selle tõttu ka neid avaliku arvamuse uuringuid tehakse, et sellest aru saada. Naiste õnn on selles, et me siin elame kaunis hõredalt, isegi linnades. Et kui need linnad, kus inimesed elavad väga väikestes korterites väga kõrgetes tihedalt paiknevates majades siis seal inimesi ühik tänavale lubada, kui, siis ükshaaval loaga ehk siis Eestis on minu meelest aidanud seda suurt frustratsiooni ja tüdimust ja võib-olla isegi viha vältida just see, et need inimesed, kes ei ole liikumispiirangu all, Need inimesed, kes ei ole nakkusohtlikud, ei köhi, aevastab palavikku, pole et nemad võivad õue minna. Ikka see kaks pluss kaks reegel, mis on mõistlik ja on tegelikult ju töötanud, et see on Eestis suur õnn ja minu arvates see on ka sellist frustratsiooni edasi lükanud. Me räägime õiguskantsler Ülle Madisega võib-olla natukene teie kui kodanikuvaadet ka siia juurde, rääkides veel kord plussidest ja miinustest, mis meil on kas või võrdluses muu maailmaga, kui see aitab kuidagi mõista seda, kuidas tundub, on meil rahvusena ja inimestena siin just selles riigis oma eelised ja oma puudused selles olukorras, mis maailmas valitseb. Et ma arvan küll, et kui vahel kurdetakse, et see testis perekondlikute sõpruskondlikult, ei hoita nii tihedalt kokku, kui võib-olla Lõuna-Euroopas. Et meie eakad ei ole harjunud absoluutselt iga päev käima kohvikus kas või pisikese kohvitassi taga istumas, et siis see on aidanud meil nakatumislainet tegelikult tagasi hoida. Ja lõunaeurooplastel kuuldavasti on väga palju raskem seda olukorda taluda, kus nad ei saa igapäevaselt kohtuda, kallistada nagu meil tavaks. Neid muserdab palju enam, et meie oleme põhimõtteliselt niimoodi eraldi hoidma harjunud mis tihtipeale on õmmeldud ja eks ta olegi kehv lugu, üksindust on rohkem, aga samal ajal kui on selline olukord, siis mingis mõttes oleme eelisseisus sellest, et meil on palju ruumi, rääkisin ja see, et meil on tegelikult nii hästi üles ehitatud kaugtöö võimalused ja üldse kogu elektrooniline asjaajamine, et ka see on meil väga suur eelis. Et ei oska kohe ette kujutadagi, kuidas näiteks Lõuna-Euroopa riikides, kus ei ole tavapärane, et sa saad mitmesuguseid lugeja isegi ID-kaarti ja paljud muud suures osas taotleda elektrooniliselt ja ta makse deklareerida elektrooniliselt ja nii edasi, et kuidasmoodi seal ühel hetkel seda elu hakatakse taastama. Sest ega eesliiniametnike poole ülearu mitte kuskil. Nii et siin mulle tundub, et see meie e-riik jällegi samamoodi lähetanud asjata. Küsin korraks veel siia intervjuu lõppu, teie hinnangut ka õiguskantslerina just, ja tulen tagasi sellesama andmerakenduste teema juurde. Üks asi, et me vabatahtlikult need andmed anname ja meid saab tegelikult jälgida, kas ja kus me oleme ja kas meil on see viirus. Aga kuidas, tegelikult küsimus ongi ju selles, et, et need andmed jäävad pärast ka olles, kuidas me saame olla kindlad, et nendega midagi pärast ei tehta, et neid ei kasutatakse, et need ei jää kuskile niimoodi ringlema ja meid ei jälgita ka pärast. Kui tegemist on eraõigusliku rakendusega, siis andmekaitse inspektsiooni mingid võimalused sekkuda on, aga noh, seda me näeme, kui edukad nad on, kasvõi sellest, et kui kellegi kohta on mingi väga inetu kuulujutt, lastud ringlema et siis, kui keeruline on seda tegelikult sealt netist maha saada. Nii et eks tuleb väga tähelepanelikult jälgida, et mis, mismoodi see rakendus täpselt töötab ja mida sinna antakse. Aga veel kord õiguskantsleri vaatest kõige suurem mure on selles, et kui praeguse parima teadmise pinnalt on inimene rasketel juhtudel nakkusohtlik kuni 14 päeva, noh, siin on räägitud sellest, et 37 päeva püsivad need viiruse osakesed organismis, aga siis ei ole inimene enam ammu nakkusohtlik. Aga samal ajal ringleb mitmesuguseid vandenõusid ja uskumusi, mille tagajärjel siis inimesi, kes on põdenud, kiputakse tõrjuma, õnneks ei ole ka Eestis väga levinud. Et siis just selles vaates ma kardan, et sedalaadi rakendused võivad anda tagasilöögi. Aga kui inimene teeb seda vabatahtlikult heast tahtest, mõistlikult, meil on õnneks häid eeskujusid, kes siin ka avalikkusega jaganud, et nad on põdenud ja kuidas nad tegelikult isolatsiooni hoiavad ja kuidas nad üle saavad. Et siis võib-olla seda ka ei juhtu, aga igal juhul nii nagu ikka, et kui oma andmed kuskile annad selliste rakendustega liitud, et siis enne mõtlesite. Aitäh teile selle jutuajamise eest ja kena päeva. Vikerhommikuga oli õiguskantsler Ülle Madise