See 35 näitab kell teiega on Rain kooli ja Erle loonurm On esmaspäev, 20. aprill. Uus nädal on hoo sisse saanud ja te kuulate Vikerhommikut. Tere hommikust kõigile ja tere hommikust kiusamisvaba kooli juhile Triin Toomesaarele. Tere hommikust. Võiks ette kujutada, et nüüd, kui Eesti on olukorras, kus kuu aega on elatud e-õppetingimustes sellised õppetöövälised koolieluga seotud probleemid, on kõik iseenesest lahenenud, sest õpilased ei puutu omavahel kokku. Arusaamatused ja tülid ja kiusamine ongi justkui lõppenud, aga mul on selline tunne, et päris nii roosiline pilt ikkagi ei ole. Jah, et kui kiusamisprobleemi lahendamiseks piisaks lihtsalt kooli välja võtmisest, sellest võrrandist, siis oleks ju eriti hea, aga nii lihtne see ei ole. Et me ise ka muul ajal eelistame vältida mõistet koolikiusamine, et me räägimegi mõistest kiusamine taita, et paremini mõista, et mure ei ole niivõrd koolis, vaid kiusamist esineb kohtades, kus inimesed, lapsed ja täiskasvanudki omavahel kokku puutuvad. Ja praegune aeg esialgu ilmselt küll ehmatas ja igaühe tähelepanu võis olla iseendal, kuidas hakkama saada õppimisega, koduse olukorraga söömisega, kehalise kasvatusega ja nii edasi. Aga noh, kasvõi täiskasvanute maailm on see ere näide viimaste nädalate jooksul, kust on lugusid, et kuulujutte on levitatud koroonaviirusesse nakatunud külaelanike kohta. Avalikult on tõrjutud inimesi, kes on viirusesse nakatunud ja arsti hinnangul ehk paranenudki. Et kuulujuttude levitamine ja tõrjumine on varjatud kiusamise vormid, head täiskasvanud, nii et ka see nii-öelda tavakiusamine ei ole kuhugi kadunud. Aga küberkiusamise uurija doktor Sammeer Hinduja on näiteks välja toonud ja Eesti politseigi on viidanud, et küberkiusamine võib olla muutunud praegusel perioodil sagedasemaks. Et see on see koht, kus praegu õppetöö toimub, kus praegu lapsed omavahel kõige rohkem on ja kõige rohkem suhtlevad? Aga kuidas õpetajate olukorda võiks hinnata praegusel hetkel, teil on endal kogemus ka õpetajatööst? Õpetajad on nii Eestis kui ka eriti teistes riikides kurtnud, et näiteks õppetöö on muutunud sisuliselt, et ööpäevaringseks, sellepärast et õpilased ja vanemad võtavad ühendust siis, kui neile justkui tundub kõige rohkem sobivat ega tundub nii, et ka koolipere pannakse kõvasti proovile. Ja, ja see, et kõik ongi hästi kõrgendatud stressiseisundis juba kuu aega ja enamgi olnud, see omakorda paneb otsima seda väljundit kiusamise kaudu ka, et iseenda enesetunnetki natukene parandada. Mis mina õpetajana ja ka praegu siiski usu ennetajana, mis me oleme soovitanud õpetajatele võtke aega tegeleda heaoluga. Et see on eriline kevad, aga me peame sellest kevadest tulema välja ühel hetkel, teiselt poolt ka vaimselt ja füüsiliselt tervete inimestena. Ja kui me peame selleks aeg-ajalt tõstma ainealased teadmised, oskused kõrvale, siis see on okei. Et kui me näiteks sügisel tuleme tagasi väsinud läbi põlenud Väga negatiivsete õppimiskogemustega koolipere liikmetena, et siis sellel sellelt põhjalt uuesti õppima hakata võib-olla päris keeruline. Nii et kindlasti tasuks ehk ainetunni asemel teha klassijuhataja tund, tegeleda üldpädevustega, tegeleda väärtustega, tegeleda kiusuennetusega, rääkida headest suhetest küberkeskkonnas, et need on ka elulised oskused. Need on ka 21. sajandi oskused, mida meil ainealaste teadmiste kõrval väga hädasti vaja on. Triin küberkiusamise üks probleeme on ka see, et seda on vahel väga raske ära tunda ja endale ka tunnistada, et kui me ütleksime või kommenteeriksime reaalses maailmas asju sarnaselt, nagu veebis sellisel ebaviisakal solvaval moel, liigitaksime selle kohe ebasobivaks, aga digimaailmas peame me sellist halvustavat tooni tihti täiesti tavaliseks. Ja väga levinud ongi ju see, et netis julgetakse öelda neid asju välja nii, mida päriselus tihti ei söendata. Arstirohtu sellise asja vastu on väga raske leida, aga mis võiks olla see võlukepike, mis selle lumepalli ikkagi veerema paneb, et mis, mis kutsuks need õelad kommentaatorid mõistusele? Nagu tavaeluski küberkiusamise vastu aitab see, kui me sekkume, et jah, kiusamine küberkeskkonnas, seda on ka kiusamise ohvritel suhteliselt raske ära tunda, sest me, eriti noored on harjunud sellise trolliva kõneviisiga. Ehk siis ironiseerid tehaksegi ilgutaksegi iseenda kallal ja teineteise kallal ja, ja kohati võib-olla see ka enda jaoks raske ära tunda. Millal nüüd kaaslasele meelega liiga tehti ja millal on raske ennast kaaslasel kaitsta sellise kiusamise eest. Et kui vähegi on see tunne, et see ei olnud okei, see ei olnud ilus kommentaar, see ei ole sobiv pilt, see ei ole sobiv üles laaditud materjal selles veebikeskkonnas siis tasub kas vajutada raporteeri, tasub postitajale märku anda, et see praegu ei ole kohane, see võib teha teisele osapoolele haiget. Vajadusel pöörduda veebikonstaabli poole, teha ekraanipildid, kui on vaja näiteks tõestada, et selline situatsioon on olnud täpselt samamoodi nagu kiusamise puhul reaalses maailmas. Kui keegi sekkub, kui keegi annab teada, et ta on märganud ja tema meelest see käitumine ei ole okei. See annab kiusavale osapoolele ka selle märguanded. Ahah, keegi ei kiida seda heaks. Ma mõtlen korra selle peale, et ka tavaolukorras, mida kiusav osapool loodab, on tunnustus. Aga kui tunnustuse asemel tuleb signaal, et see käitumine ei olnud ei siis see on see koht, kus kiusav osapool saab õppida ja, ja valida teise käitumise. Ja kas on niimoodi siis, et hoolimata sellest, et praegu on kriisiaeg keegi ei pea justkui selle kriisiaja varjus taluma midagi inetumat või negatiivsemat kui tavaajal. Ja kindlasti mitte. Et ükski kriis ei ole ka õigustus selleks, et ah, meil on nüüd siin suuremaid muresid, et mis sina oma kiusamise pärast kiusamise pärast muretsed, et me ei tea kunagi ju, milline see tervik koorem on sellele kiusamise ohvrile näiteks, et tal võib olla ka endal väga palju muid muresid ja kui me lisame selle õlekõrrekese ka kiusamise näol selle koorma otsa, see võib-olla see viimane piisk, et me ei tea kunagi, mida üks inimene läbi elab ja ei ole kunagi õigustatud teha korduvalt ja tahtlikult liiga osapoolele, kellel on raske ennast selle eest kaitsta. Ja pered saavad siin oma usalduslikud suhted, kõik väga hästi käiku lasta, rääkida lastega, mis nad teevad internetis, mida nad märkavad, mis keskkonnad need on, kus nad toimetavad. Et Facebook ei ole enam ammu see Instagram isegi ka ei ole enam ammu see, kus meie tänapäeva noored on, mis nad teevad, kuidas neil läheb, kuidas neil päriselt läheb, et küsida neid küsimusi. Ehk aitab jälile jõuda, kui lapsed on märganud midagi, mis ei ole päris toetav suhtlemine. Aitäh Triin Toomesaar, need olid head soovitused ja peredele peaks olema praegu selleks kõigeks aega rohkem, sest algas ju paljudes koolides koolivaheaeg ega midagi muud kui toredat ja kiusamisvaba kevadet meile kõigile.