Vasar tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on täna stuudios Tallinna Ülikooli õppejõud ja folklorist Marju Kõivupuu. Tere, Marju. Tere. Ja nagu eeldatavasti võib aimata, miks Marju on täna siia stuudiosse kutsutud. Hakkame rääkima erinevatest haigus, uskumustest ja rahvameditsiinist. Aga enne, kui me selleni jõuame, ma kiiresti annaksin ka ühe kultuuriajakirja soovituse, nimelt eelmine kord jäi tutvustamata aprillikuuakadeemia, mis nüüd on oma e-kujul minuni ka lõpuks jõudnud. Ja võib-olla praegusel ajal tasubki soovitada, et kultuurilehelehel saab endale kõik needee tellimused vormistada ja kõik ajakirjad kultuurilehed endale ilusti kätte saada. Ja akadeemiast saab siis lugeda. Seekord näiteks Margus Oti, Janne oti artiklit testiteooriat digihumanitaaria pinnalt. Nagu ikka. Toomas Kiho suurepärane juhtkiri. Luuletus, mis seekord kannab pealkirja dekameroni aeg. Tõlkinud on Märt Väljataga ära Danton belli essee, mis on liberalism. Samuti saab lugeda luulet Eduard von Kaiser lingi kohta Johannes Silveti kohta. Et kellel on kodukontoris või karantiinis jätkuvalt kenasti lugemisaega, siis võiks võtta kätega akadeemia. Aga meie läheme nüüd saate põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja kutsusin täna stuudiosse folkloristid ja Tallinna Ülikooli õppejõu Marju Kõivupuu et rääkida loomulikult praegu kõikide meelel ja keelel olevast, mitte nüüd koroonast, aga siiski niisugusest erilisest olukorrast, mis on tingitud ühe haiguse poolt. Ja võib-olla tasub meenutada seda, et, et me mõnes mõttes ei ole eriolukorrast, sellepärast et haigused on olnud inimestega alati ja nende haiguste kohta on olnud käibel rahvasuus ja rahvauskumustes väga palju erinevaid teooriaid. Nendega on kaasnenud väga palju erinevaid kombeid ja päris nagu huvitav olekski nüüd Marjuga rääkida sellest, kui palju need kombed on muutunud. Kui palju meie näiteks siis nüüd praegu oma 21. sajandi kortermajades oma uskumuste ja käitumise poolest erineme ütleme siis keskaegsest või uusaegsest eestlasest, kelle teadmised ja võimalused igasugust tegi haigustega toime tulla, olid väga erinevad. Aga enne kui Marju saab hakata professionaalselt juttu rääkima mõtlesin lugeda ette ühe väikese tsitaadi Edward Vildelt. Nimelt tema ühe niisuguse följetoni või jutustuse, mis kannab pealkirja minu tohtrid, soovitan selle täies mahus läbi lugeda, sellepärast et siin ta kirjeldab väga värvikalt seda, kuidas erinevad nii-öelda rahvaarstid on, on tulnud teda ravima, niipea kui nad on kuulnud, et Eduard Vilde kuulus kirjanik on haige. Ja ma loen siit ette ühe koha, et võib-olla ka selline Sissejuhatus järgnevasse teemasse ja ka väike isuärataja, et Vildet lugeda, kellel on ju teatavasti väga koroona varju jäänud, juubeliaasta käimas. Niisiis äratasid selle tohtrirohtude nimed umbusaldust, siis tundsin järgmisel päeval õudu teise vabatahtliku arsti isikust. See tuli maalt juba maalegi oli siis levinud sõnum minu haigusest. Tuppa astus hiiglasuur kurja näoga habemik vanamees. Läks aega enne kui saime teineteisega jutule sest ta vaatas toas nii salalikult uuriva pilguga ringi, et mul kananahk ihule tõusis. Küsisin ta soovi järele, ta vastas, et tulnud mind terveks tegema, olevat minu luiskamiste lugeja teadvat küll, et kõik on lai vale, aga mis igavusega parematki peale hakata. Mis ta nimi on? Kondivalu Rein kondivalu reinu tunneb igaüks. Teie amet, tohter, rohitsem veiseid ja lõikan. Jumal halasta mu peale, sul pole midagi karta, ütles kondivalu Rein. Oskan inimesi niisama hästi rohitseda kui veiseid. Haigus on haigus. Ainus rohi sinu haiguse vastu on kolme küla, kurat, millele mõni tilk seitsme mehe väge juurde lastud. Õpetas ta. Kas teil on see rohi kaasas? Ei, seda saab apteegist. Soso tõmbasin kergemalt hinge külma, siis lasen apteegist tuua. Ma toon ise, otsustas Rein. Sinu toojale võivad pagan teab mis sodi anda. Mina ise õpetan tegema. Sinna juurde tuleb ju õige küll, veel midagi viie kopika eest oma riiki ja viiest lillareina oma riiki, villa Reinu taevas kui rasked ladina keeli nimed, kõik. Seda ma arvasin, naeratas ta haletsevalt, ei paindu, iga mehe keel neid välja rääkima, ärgu parem katsugugi. Nii see on siis sissevõtmiseks ja peale võitmiseks ehk ka midagi. Kuidas muidu sul on ju nagu kaebad luudes valu, tunnen seda peale hõõrumiseks, võtame viru, Reecanit, laht, troppi ja nõiaeli. Ning see õudne heategija läks tõepoolest apteeki ja tõi mulle sealt kolme küla kuradit seitsme mehe väge oma riiki, villa, reinu virureecanit ja nõiaõli. Tsitaadi lõpp. Ja võib-olla nüüd alustuseks võiski siis Marju käest küsida, et, et mida see, mida sa Reinzis Vildele sealt apteegist tõi, et kuidas seal rahvameditsiiniga nüüd on, et, et eks see natukene Vilde poolt niisugune pilamine on. See on kahtlemata pilamine, midagi ma nüüd päris täpselt tõi, selleks ma peaks tegema natuke rohkem kodutööd, kui mul see hetkel võimalik On, aga selge on ka see, et kui näiteks Oskar Lutsu memuaare lugeda tema apteekri sellija hilisematest aegadest ja vaadata neid uurimusi, siis me leiame üsna palju, kuidas on nii-öelda siis ametlikele ravimite nimedele mugandunud sellised võimsalt rahvapärased nimed, mis on kas siis häälduse järgi koomilised või muidu naljakad või midagi niisugust, mis tõepoolest peaksid siis ravitaval sisendama aukartus selle ravimi vastu. Ja tegelikult seda teemat uuritakse ja mul on siin kahasse hea kolleeg ja klassiveli ain rooliga tuleb varsti kohe kaitsmisele üks apteegipärimust tutvustav magistritöö, kus siis tänasega apteekrid on kogunud seda materjali, mida kõike apteegist tullakse küsima, kuidas neid ravimeid nimetatakse. Ja ma julgen öelda, et ega siin nüüd väga palju selles mõttes pes erinevust ei ole. Ja kindlasti on igal ajal ja ka tänapäeval on inimesi, kes on võtnud endale voli asuda oma teadmiste põhjal ka inimesi ravima, uskudes, et neil on võib-olla erilised teadmised või võimed. Aeg-ajalt sellised inimesed satuvad ka meedia huviorbiiti, kui selgub, et see kõik, mis nad välja pakuvad, kahjuks ikkagi inimese tervisele niisugust erilist kasu ei too. Mul tulevad siin kohe meelde 90.-te välitööd Võrumaal kui sai ka seda meditsiinipärimust kogutud ja kuidas siis üks Võru naine noh, minu küsimusele, et kui sa nüüd selle või teise rahvaarsti juures ära käisid, et noh, et, et kas seal siis nagu tervis ka nagu paremaks läks või mille peale ta vastas rõõmsalt. No Costa sisternist sai aga parem põksay, et vot siin tuleb juurde ka see selline teatav emotsionaalne faktor, et minu mure kuulatud, sellega on tõsiselt tegeldud ja mulle on ka piisavalt palju tähelepanu pööratud, niiet et ütleme selles laias Huawei pärimusmeditsiinivõrgustikus ikkagi needsamad valemeid tänapäeval. Selles mõttes need toimivad küll, et kui see siin aegu tagasi oli võib-olla rohkem kogukonnapõhine kas siis küla või linna või mingi kitsama regioonipõhine siis tänapäeval meedia, sotsiaalmeedia ja mitmed muud kanalid vahendavad ju seda teadmist kogu maailmas, seda tõlgitakse, mugandatakse ja väga paljude nii-öelda tervendajad ravitsejate Ennast meditsiini alal asjatundjat eks pidavate inimeste maailmavaade on ju väga paljuski ütleme siis noh, kokku pandud, kombineerunud või kombineeritud kõigest sellest, mida, mida saab lugeda, mis võib-olla vastab inimese enda filosoofia, selle ja arusaamadele, kuidas tema arvates peaks toimima, kuidas asjad käivad, mis on haiguste põhjused. Ja kui need põhjused on teada, siis on ka sobivad vahendid leida, nii et et see on jah, selles mõttes on ta selline kirev ja huvitav ilmapilt ja ja ega kui inimene millessegi usub, ega siis on üsna raske argumentidega alustada nagu diskussiooni või, või usk on väga-väga tugev No sa mainisid nüüd ka seda, et neid haiguse põhjustajaid, et võib-olla ennem kui me jõuamegi selle rahvameditsiini ravimise poole peale või nende uskumuste poole peale äkitselt katsuks kuidagi kaardistada seda, et millised on üldse olnud need uskumused sellega seoses, et miks haigused tulevad, et, et mis on, mis on haiguste põhjenduseks, et millised need uskumused on olnud, et kuidas neid haiguste tüüpe on ka liigitatud, et et on nad nüüd väljastpoolt tulnud deemonite poolt sisestatud või, või missugused need mõtlemised on olnud rahvale? Nojah, nii palju nagu me sellest varasemast ajast, Diana on ikkagi kindlasti haigus, on nii-öelda midagi võõrast või midagi, mis tuleb kogukonda väljastpoolt ja hakkab seal siis oma toimetusi toimetama, noh näiteks kas või on usutudki seda, et, et meil on praegu kevadine aeg, kust kevadel tulevad tagasi rändlinnud, nad tulevad kusagilt kaugelt maalt, tänapäeval me teame, meie lindudel on kõik saatjad küljes ja vaatame, kuidas saatjatega linnud jõuavad koju oma endiste pesakohtade peale. Aga varasemal ajal näiteks usuti, et nad pöörduvad tagasi surnute riigist ja surnute riigist toovad kaasa kõikvõimalikke haigusi, millesse siis need inimesed, kes on suurenenud, on suurimate katke, ilus eestikeelne lause tuli. Niiet surnust põhjustatud hädad on kindlasti olnud usutavasti ka elavatele haiguste põhjustajad, ükskõik kas need on siis hingelist laadi, kas need on nii-öelda füüsiliselt päriselt ka haigusi põhjustavad ja tegelikult sedasama väljendit, mida me ju iga päev kasutanud, võtame kuus jalga mulda, mis on umbes, mis ta siis on natukene alla kahe meetri, eks ole, 1,8 ja et seda tuleks otsida 1665. aasta katkuepideemiast Inglismaal kus siis kehtestati uus kord, kuidas surevad, kui surnute laipu tuleks kohelda nii, et ei tekiks uusi nakatumisi? Ma usun, et me siin praegu leiame, teatavad paralleelid sellega, mis koroonaviirus on kaasa toonud. Ja samas näiteks surnud ka kontaktis olnud esemed on ühtaegu nii ravivahend kui ka siis ka haiguse manamiseks või tekitamiseks sobivad, nii et siin on selline huvitav vastuolu. Aga kindlasti võis saada siis haigusi loodusest, näiteks tuul võis põhjustada seda või, või sa jäid kuskile maapinnale magama. Mütoloogilised olendid, sest olgem ausad ega siis see meie meditsiiniajalugu väga kaugele tagasi ju neid haiguspõhjusi ei teadnud, mis need tegelikud põhjused on, sest et veel 19. sajandi lõpuni suures osas ikkagi arstiabi põhines sellel, et haiguste sümptomeid leevendada spetsiifilisi vahendeid haiguste raviks ei tundnud ja seda saab omakorda siis seostada nii-öelda platseeboefektiga ja ehk kusagilt sealt on jäänud ka meie rahvapärimus selline umbus kõige võõra suhtes. Kui me üliõpilastega välitöödele oleme läinud, siis ma ikka olen tsiteerinud või tuletanud meelde ka meie kirjanduses selliseid huvitavaid kirjakohti, kus tudengeid, kes pesevad hambad pulbriga, kaevul oma hambaid peetakse katku küll vajatakse, neid tahetakse üles anda. Mida nad tegelikult siin teevad ja samamoodi ka näiteks haiguste kandjaks on peetud kedagi võõra välimusega inimest, kes külla tuleb, aga samuti ka näiteks esemeid, mis sinu majapidamisse on siginenud ja mille päritolu on tundmatud. Ja siin võib-olla on ka selline rahvapärane umbus põhjendatud, et need esemed on ära visatud või hävitatud, sest kardetakse, et nad võivad kaasa tuua ka tundmatuid haigusi, nii nagu näiteks koos ristisõdijate ega jõudis siia Roosi haigus või nagu see kultuurikontaktide puhul maailmas on ju üsna teada, et kui inimesed puutuvad kokku haigustega, millega nad nii-öelda pole üles kasvanud, mille suhtes neil pole immuunsust siis see võib näiteks põlishõimude seas vallandada epideemiad, et need on sellised kogemused, ei ole kahjuks noh, nii-öelda kuigi võõrad need on, need on teada ja tunda, nii et jah, yldiselt haigus on jah olnud ikka sellist mütoloogiliste salapärast päritolu ja tegelikult seda me võime tõmmata ju paralleele ka praeguse koroona teemaga, et kus ta ikkagi pärit on, kust ta lahti läks, mis selle vallandas miks ta võtab niisugused mõõtmed või on võtnud sellised mõõtmed nagu ta on, et mida ta endast kujutab, et kui meedikud ei suuda anda üheseid vastuseid, siis kindlasti meil kõigil võivad olla oma erinevad seletused, miks see haigus vallandus ja, ja kust ta tegelikult pärit. Kui sügaval on olnud eesti kultuuris ka see uskumus, et haigus on karistus millegi eest? Mul tuleb mitte eriti üllatuslikult meelde ju kohe tõe ja õiguse esimene osa, kus mari oli veendunud, et laste kõigepealt loomade ja siis ka lastehaigus ja surm on, on karistus siis tema ja Andrese pattude eest. No neid näiteid loomulikult on veel, aga kuidas see nagu eesti kultuuris pigem on olnud, et mõnes mõttes on see ju ka niisugune kristlik uskumus, et, et jumal on karistanud sind. Jah, see eetilistest normidest või mingites kogukonnas paika pandud reeglitest üleastumine võib põhjustada haigusi, aga võib põhjustada ka mingisuguseid muid kogukonnale fataalseid, eksistentsiaalseid, probleeme. See on, see on jah, nii-öelda julgeks öelda, et inimsoole nii siin kui seal maanurgas üsna tuttav, tuttav ja kindlasti meie eestlaste seda arusaama on kas võimendanud või siis ühel või teisel viisil toetanud kristlik arusaam, sest ka minu enda välitööde kogemus on veel üheksakümnendatel ja hiljemgi kinnitanud seda, et väga paljusid tervisehäireid või, või terviseprobleeme on seletatud sellega, ega rahva ravitseja arst, kelle juurde on mindud abi otsima, on uurinud ikkagi, et kuidas, nagu ise käite, ütlesid, et järsku oled sa kedagi nii-öelda solvanud oma sõna või teoga või käitunud kellegi suhtes ülekohtuselt, et need on siis nagu südametunnistuse varjatud vaevad mis, mis avalduvad inimesel nii-öelda kehalise tõvena. Ja seda teinekord ka nii-öelda kristlikust ilmapildist lähtuvalt. Noh, viiakse ka tagasi, et näiteks lapsed või lapselapsed haigestuvad seetõttu, et nende vanavanemad või vanemad on teinud midagi niisugust, mis ei ole sünnis. Ja see, tõsi, see on nende lapsed haigestunud ja nad peavad nii-öelda nüüd oma siis sellist karistust kandma haiguse näol, nii et see tegelikult on üsna üsna üldlevinud ja ei ole kadunud ka tänapäeval kuskile. Aga kuidas on sellega, et, et sai ju ka nii-öelda kaetada loomi ja teisi ka inimesi, saiu kuidagiviisi seda haigust nõiasõnadega, siis ütleme nii Vanamisega loitsimisega esile kutsuda? Ka sellepärast, et kurja silma on ikka usutud ja isegi usuisa Martin Lutter kartis kurja silma ja uskus, et see on tegelikult võimalik. Ja sellega põhjendati just sageli, kas siis väikelaste haigestumist, kõhulahtisust või mingeid muid probleeme, aga samuti ka näiteks loomade haigestumist. No Lõuna-Eesti kalendrid, avades üldiselt mardi- ja kadrisandid ei lähe laudtee ruumi terveks terveks Vitsutamas. Sellepärast et kardetakse, et inimesel on, on võib-olla kuri silm tegelikult selle varjus võidakse toimetada jumal teab mida. Ja samamoodi on usutud, et noh, näiteks inimene võib oma sünnihetkel nagu vastu iseenda, mis saada selle kurja silma ja siis jälle omakorda nagu selle, noh nagu ikka, eks ole, on, on see must paha jõuded, selle vastukülas on jälle keegi hea silmaga inimene, kes nagu suudab selle kurja silma poolt tekitatud pahandused nii-öelda siis annuleerida või tasalülitatud seda või teha jälle kõik heaks. Ja see on jälle olnud üks niis, kuidas tegelikult nii-öelda seletamatut teda ja see omakorda jälle seostub ka selliste teistmoodi inimeste või võõraste tõrjumisega, sest tavaliselt kurja silmaga inimesed ütleme meil siin, põhjarahvastega tekstis on rahva arusaamade järgi pigem tumedaverelised. Võtame näiteks Kitzbergi Tiina, eks ole, ta oli teistsugune ta no ta käis küll libahundiks, pahasid asju, aga ega ta õige ei olnud, sest ta pani Marguse enda järgi jooksma, kui me hästi mäletame, et see kindlasti oli tema nii-öelda kurja silma tempi juba tema ema oli nõid, eks ole. Ja nojah, eks ole, ja, ja niimoodi niimoodi see see uskumused või need uskumused kurjast silmast on on, on olnud üsna elujõulised. Tere pärast näiteks ei ole vastsündinuid enne kolmandat elukuud, nendega pole väga käidud kusagil väljas, kuigi sealt jälle minu jaoks aimab seda pragmaatilist mõtteviisi ka. Et esimesed kolm elukuud ongi väikelapsel tegelikult selle maailma halva ja heaga kohanemiseks tervislikus mõttes ja ka ema peab taastuma ja mis kõik veel. Nii et jah, kuri siin kindlasti võib või tõbesid põhjustada ja, ja kindlasti võib näiteks haiguse, nagu ma eelnevalt ka ütlesin elamisse sokutada mingisuguse kahtlase eseme näol kas, kas verise lihatüki, muna või mõne tööriista või millegagi. Et see, meie selline loomupärane kahtlus on tegelikult teisalt jälle vaadates päris eluterve, eriti praegusel ajal, et umbusalda igaks juhuks kõike, sest vastasel juhul võib minna lahti mingisugune jama. Aga tõenäoliselt kuskilt sinu enda artiklist ma lugesin ka seda, et, et selle kurja silma vastu mõningatel puhkudel oli ka päris lihtne võidelda, ma nüüd küll ei kutsu inimesi üles seda tegema, aga ma tsiteerin, piisas träsa või naisterahva puhul lihtsalt katmata alumise poole näitamisest pahategijale täpselt sel hetkel, kui ta parasjagu selle kuriteoga tegeles. Et lihtsalt tuleb õige hetk tabada ja tegelikult väga lihtsate lahendite vahenditega on võimalik see kuri silm nagu eemale tõrjuda. Aga millised on siis need uskumused, et mida inimene ise on saanud teha selleks, et hea küll, üks on see hea silmaga inimene kuskil külas, aga, aga mida inimene ise on saanud siis teha selleks, et seda haigust või kurja eemal hoida või siis kuidagi tühistada? No kindlasti on olnud, üks võimalus on tänapäeva Eesti keeles võiks siis öelda, et väljendada tõepoolest obs sealt väga tugevate sõnadega sõnas on vägi ja selliste selliste sõnadega, mida me iga päev ei kasuta, Ta on soola või tuhkan järele visata. Ja üldiselt jah, on olnud, kõigepealt on olnud ikkagi selline nii-öelda umbusk kõigesse, mis tundub kahtlane. Aga kindlasti on olnud siis vahendajaks ja terviseprobleemide puhul ikkagi oma kogukonnas sellised nii-öelda teadjad või targad kes on siis teadnud kas siis ravisõnu või, või osanud siis erinevaid ravimeid anda, millele on siis ka väekad sõnad peale loetud ja ja see ravi ikkagi nagu, nagu ma ütlesin, et ta on pigem olnud nagu mõjutada siis inimese psüühikat ja, ja kõigepealt seda vaimu. Aga eks rohkem või vähem on tuntud ka ravimtaimede tervistavaid omadusi. Ja küllap need tohtrid on siis osanud ka vahet teha, mispuhul on siis sõnamaagiast sellisest kõigest kasu sellepärast tõsiste epideemiate puhul on ju ka ikkagi ütleme seal sõnamaagiast, katku ja mõningate teiste tõsiste tõbede puhul jääb ikka natukene väheks, isegi siis, kui sa sööd või kastad punase veini sisse tüki leiba ja, ja, ja sööd küüslauk mis ju praegu, eks ole, on suurepärane, aitab hoida seda kahemeetrist distantsi. Aga tegelikult on jah niimoodi ja, ja eks siit tuleb välja ka see teatud mõttes paratamatu ütleme, epideemiate puhul, kus ju aegu tagasi on olnud ikkagi demograafiline situatsioon, selline, et on olnud sündimus, on olnud suur ja ka suremus on olnud suur. Et haigustesse suremine on olnud lihtsalt elu osa, seda on sellisena võetud, aga noh, tänapäeval me muidugi niisugust lähenemist enam sotsiaalses plaanis ei aktsepteeri. Me oleme nüüd jõutud oma saatega umbes poole peale ja kuulame siia vahele ühe lühikese muusika palavile, sina Marju välja valisid, see on Andres Otsa laul, kui tervis läinud käest. Kas see vajab komme? Tere Ma arvan, et nii palju ehk et see haagib väga oluliselt meie praeguse teemaga ja võib-olla ka selle alguse tsitaadiga. Et kuidas on olnud vanadel aegadel ja kuidas nüüd kuulame. Eks hallil ajal nagu nüüdki teada, oli see raske haigus murdama. Küll terveks ei tee, siis salapära. Loitsu saatel andis nui ja ime küll. Harva saab ta kui veel laevaga üle Ilu, mõni pulber ta leotist, väike klaas. Karpeenendatinergi juurde kõdunenud puud Kardossina kärbseseentega hoolas ärel. Nii rändas läbi mitmeid maid. Ja ime küll. Ainult leidub mõni pulberleotis. Õli pole suur. Nüüd möödas aeg tervist tuua või vaid aspiriin, kuid visalt püsib arusaam, et kui kar ravimi Võib-olla kaob ka see probleem ja ükskord koidab päev, et ime küll, kui üldse, siis. Kui pea või muidu alla mäe arma saatega tervis läinud leidub mõni polder taasleotis päikeselaadse surma läbi, nii polegi, kui ka proovisõitu leidub mõni volverda lahket leotist. Mäger laat. Jätkub kultuurisaade vasar, kuulasime just Andres Otsa lugu, kui tervis läinud käest. Mina olen Maarja Vaino ja kus minuga on stuudios Marju Kõivupuu, Tallinna Ülikooli õppejõud, folklorist ja saate esimeses pooles oleme rääkinud ennekõike siis erinevatest sellistest uskumustest haigustega seoses natuke ka rahvameditsiinist ja võib-olla võikski sealt vanemast ajast natukene liikuda nüüd siia uuemast aega selles mõttes, et ennem kui me hakkasime seda muusikapala kuulama, Marju, sa ütlesid, et et vanasti oli see suremus ja sündivus, kuna nad olid nii palju suuremad ja kuna inimesed olid neile nii palju lähemal, siis mõnes mõttes oli, oli ju ka surm natukene inimestele nagu loomulikum või lähemal. Mõnes mõttes samamoodi ka see haiguste ravimine, sest praegu me samamoodi leiame nagu sa jällegi saate alguse poole, ühel hetkel ütlesid, et me ootame arstidelt vastuseid, me ootame, et meie eest hoolitsetakse, et on olemas see tablett või see ravim, mis meid terveks teeb. Praegune paanika on paljuski seotud sellega, et ei ole vaktsiini, me ei tea, kuidas seda leiutada. Ühesõnaga me oleme harjunud sellega, et, et kuskil on keegi, kes lahendab meie eluprobleemid ja surmale me lihtsalt silma alt ära tõstnud. Jah, olen sellega nõus, sellepärast et siin juba 20. sajandi teisest poolest distööstuslikus ja ka postreligioosses ilmasse lääne ühiskonnas on tegelikult see surmaga leppimine ikkagi väga komplitseeritud. Susan Sontag on öelnud, et surm on vastikult mõttetu sündmus ja surma sünonüümi haigus tegelikult, sest et noh, me kasutame seda, et see on ka midagi niisugust, mis vajab harjumist, sest et me võime ka filosoofiliselt küsida, et keda me kellest isoleerime kas me isoleerime haiged tervetest või vastupidi. Ja ka Norbert Elias on seda maininud, et just meie heaoluühiskonnas on, muutub elu pikemaks ja, ja suremine lükkub kaugemale. Et suremine, surijate nägemine ei ole enam enesestmõistetav, et noh, kui ma mõtlen, kas või oma elu peale, siis nakkushaiguste puhanguid muidugi mitte niisuguses mõõdus, nagu praegu tuli ka ette oli, oli karantiine tuli seda ette, et inimesed ju ka ütleme, võtame, kui palju me praegu mäletame näiteks 2009, eks ole seda gripilainet, mis messist üle käis. Et kuigi eks ole, et me ei saa niimoodi üks-ühele neid võrrelda, aga samas, eks ole, samas kui me mõtlesin just selle peale, et kui lühike tegelikult nagu meie mälu on, et me oleme unustanud selle, et aeg-ajalt tuleb seda paraku ette, et üks või teine tõbi kutsub meid siit ilmast ära ja meditsiinil ei ole noh, kõiki vahendeid paraku siiski surematud ei ole, kas see meeldib meile või mitte, ma loodan, et kuulajad saavad sellest täpselt niimoodi aru, nagu ma seda mõtlen. Et kahtlemata on see emotsionaalselt väga-väga keeruline tajuda, et üks või teine haigus on just nimelt see, mis meid siit ilmast viib nagu näiteks vähk vähihaigused võimele tame. Mina mäletan seda, kui hakati rääkima HIV viirusest ja hoidsist, kuidas samamoodi tegelikult see paanikalaine käis üle kogukonna. Noh, mingil hetkel me tegelikult kuidas ma ütlen, kas meist lepp, pesime sellega ka võtsime teadmiseks. Ja teisalt nagu noh, on see isoleerimise moment, on ka noh, selles on omad ohud. Et me tegelikult ikkagi stigmatiseerime neid inimesi, aga praegu, kui vaadata ta selle koroonaepideemiaga seonduvalt, siis ühes või teises väiksemas kohas inimesed tajuvad, et neid tõrjutakse, neid kardetakse. Neil on häbimärk otsa ees, nii nagu teiste väga paljude haiguste puhul see on olnud. Võtame kasvõi leepra ehk pidalitõve, mida me praegu eriti midagi ei tea. Võtame suguhaigused, võtame kasvõi kõige tavalisemad täitõve leviku sügisel koolis või sügelised või miski, mis nagu osundab, et me ei ole olnud piisavalt hea, et me pole endast olenevalt teinud kõik, et seda haigust või seda probleemi vältida. Pidalitõvega seoses mul tuleb kohe meelde Aadu Hindi looming ja ka see, et, et kuidagi see pidalitõbi ka tuletab ka Saaremaa meelde, et näed siis, kuidas ajalooliselt mingid asjad ikka kipuvad paralleele tekitama või looma. Jah, seda saadet ette valmistades ma just tuletasin meelde seda Augus märgutuli sinu kätes, mis seal lavastatud ja mis hästi valusalt tegelikult või, aga samas ka filosoofiliselt huvitavalt annab seda probleemi edasi, kus siis kirjanik läheb entusiastlikult, et ta kavatseb sellest kõigest kirjutada ja see kõik on väga romantiline ja väga heroiline juhul kui see mind isiklikult ei puuduta. Ja noh, eks ole siin juba üks kui teine musta huumori viljeleja, ma tegelikult ise ka harrastan seda žanri täheldanud, et sellel aastal võime küsida, et kas me sellist digikultuuriaastat soovisime, miks me ikkagi valisime aasta loomaks nahkhiire. Jah, loomulikult, et ütleme siis Freudi moodi, et kas on juhuseid, jah, aga kui tulla korraks tagasi veel selle keerulise raske teema surma teema juurde, siis alles hiljuti põhimõtteliselt nädal aega tagasi olid ju ülestõusmispühad ja sellega seoses justkui me ju ikkagi tähistame seda, et surm on võidetud, et on ikkagi lunastus, on pääsemine, on, on selline kergendus. Et kas eesti folklooris on, on kuidagi ka nende ülestõusmispühadega seotud mingisuguseid erilisi uskumusi, mis võiksid ka sellest mingist raskest olukorrast või haigusest päästa. Indeksist vaatama tegelikult inimeste väga erinevad religioossed ilmavaadet ja selge on kindlasti see, et ma ise vähemalt olen seda usku, et seda meelt, et surmavõitmine on üks fenomen, mis tegelikult on kristluse kalevit kokku üheks niisuguseks arvestatavaks põhjuseks, sest et ümbersündi või siis ümbersünnifilosoofiat toetavaid religioone usundeid ju maailmas on küll ja veel. Ja kui me vaatame nüüd võib-olla siin oma maavillast konteksti, siis võib-olla pigem nagu just Jeesuse tervendavad imeteod kätega ravitsemine või käte pealepanek, on ju väga paljude tervendajad üks olulisi rituaale just nimelt see, et sa suudad teha, et tema nagu imeteod, et sa suudad teha võimatut, sa teed, võimatu võimalikkus, eks, eks ole, võta oma voodi ja kõnni ja me teeme pimedad nägijaks, kurdid kuuljakse, et et see vaevadest elu vaevadest vabanemine ühel või teisel viisil kindlasti kindlasti kajastub ja ka kindlasti kajastub, see võib olla õigeusklike arusaamades, kelle jaoks tuhastus matus ei ole üldjuhul aktsepteeritav, see omakorda on siis seotud selle ülestõusmisfenomeniga, nii et ühel või teisel viisil rohkem varjata tult ikkagi kristlus ja see filosoofia püüab vastata küsimusele, et kas surm on lõplik või sellele järgneb midagi veel ja kui midagi järgneb, siis missugusel viisil, et noh, piltlikult me võime öelda, et meie arusaam nagu sellisest surmaga seotud filosoofiast ongi see, miski selles on, eks ole, natukene nagu sellist positiivset. Meil on mälestused oma lahkunud esivanematest. Me käime haudadel, meil on nende mälestusesemed, võib-olla me kujutame ette sellist turvalist elu paradiisis pärast surma, eks ole, pahad lähevad põrgusse. Ja samas kui noh, autoritaarsete ühiskondade jaoks on ju olnud suurem midagi, millega on saanud tegelikult massihirmud tada, allutada ja sundida neid ikkagi kuulata kusele, nii et surm on kuldpuuris, on ta väga võimas relv. Kui nüüd natukene sellise, ütleme siis tõsiste ja raskete teemade juurest liikuda võib-olla natukene kergemate teemade juurde siis haigus, millest me oleme ju mõnes mõttes praegu rääkinud ainult negatiivses võtmes võib ju olla ka hoopis kellegi jaoks midagi positiivset. Sa oled Marju kirjutanud artikli sellest, kuidas haigus võib olla staatuse küsimus ja, ja anda inimesele hoopis mingisugustki nagu prestiiži. Nojah, võtame jälle, läheme, teeme ekskursi nii-öelda kirjanduslukku, võtame siis tuberkuloosi tuberkuloos, kui loovate inimeste haigus mingisugusel hetkel, eks ole, mütologiseeritud või kauniks kirjutatud maalitud hauaroosid elutraagika ka, aga muidugi meie palavalt armastatud polkovniku leske siis ütles, et tõeliselt uue ja hea haiguse vastu siin ilmas ei saa mitte miski. Et see on jah, see on hästi kummaline ja see on ka muidugi meditsiinis on seda uuritud, et paraku jah, mõnedele inimestele meeldib haige olla. Nad on, hangivad endale diagnoose ja noh, tänapäeval on seda muidugi ka lihtsam teha. Tuleb võtta appi doktor guugel ja imestada, et ma üldse veel elus oleneb, kuidas see oli see salong, geisha rõõmil, eks ole. Tal vist ainukene asi, mida tal ei olnud, oli, ma ei mäleta, mingi probleem oli tal põlve. Aga, aga ülejäänud ülejäänud tõved olid raudselt kõik olemas ja noh, ainukene, mis talle vist soovitati ette võtta, vot oligi seesama, see paadimatk, eks ole, terveneda. Et see on jällegi teema, mis tegelikult on ju kirjanduses väga mitme nurga alt läbi käinud ja kindlasti me teame oma tutvusringkonnas ikka mõnda inimest, kellel eelkõige meeldib rääkida oma oma haigustest, oma tervisest ja kindlasti nõuda ka kõrgendatud tähelepanekut ja valmisolekut lähedastelt, et et kuidas te siis nüüd aru ei saa, et sa isegi haiget inimest ei aita, nüüd näidati alles hiljuti, eks ole, mehed ei nuta. Et isegi surnuid ei austata, et, et jah jah, jah ja samas kiire on ju tegelikult imeõhuke sellepärast et see, kuidas inimene oma nii-öelda kuidas ta ennast tunneb, kui tal on mingisugused terviseprobleemid. Et see on jah, et see võib kõrvaltvaatajale tunduda muigama ajav või, või teinekord mõni ütleb ka otse, et ah, mis sa jamad, võta ennast kokku, eks ole, et jah, et ega see haigus on selles mõttes väga salakaval, et temaga on võimalik väga võimsalt tegelikult ka manipuleerida. Aga samas, teisalt jälle. Me teame, Meie praegune aeg on soosinud ka terviseärevust ja seda terviseärevust see on. Teisalt on jälle tõsine asi, et ma ei kujuta praegu ette näiteks praeguses olukorras, kuidas tervise ärevad inimesed üldse nagu hakkama saavad, et et võib-olla inimene, kes, kellel on niigi raske noh, ka kõige tavalisemate argist asjadega toime tulla, kes ka nii-öelda kõige päikselisema päeval näeb igalt poolt valitsevat ohtu ja hirmu, et kuidas ta nagu praegu toime tuleb. Et see kindlasti ei ole kerge. Kas sellised inimesed pigem pöörduvad siis nii-öelda akadeemilise meditsiini poole või on nemad pigem alternatiivmeditsiini kliendid, ütleme siis nii. Ja üldse võib-olla me peaks ka nagu eristama alternatiivmeditsiini ravimeid? Nojah, selles mõttes, et mis ühes näiteks, kas me, kas Hiina, Hiina meditsiin või nõelravi on alternatiiv, eks ole, et kui seda meile ei praktiseerita, kui ta ei ole meil ametlikus nimistus, et see on alternatiiv Alt, alternatiiv on, eks ole, mingisugune teine võimalus. Ja kindlasti kergema või leiavad nagu kergesti üles kõikvõimalikud uksed, need haiged, kes leiavad, et, et nendega ei ole kas piisavalt hästi suheldud. Nad ei saa tohtril seda kinnitust, eks olevat, sellele samale oma haigusele võtame selle, võtame selle polkovniku lese siis nagu selliseks prototüübiks. Et tegelikult meedik tajub, et võib olla tema haiguskirjeldus ja see, mis diagnoosida nagu tahaks või noh, tahaks, võib-olla polegi päris täpselt õige sõna, mida ta nagu kujutab ette ja vaat mis on ühine rahvameditsiiniga. Miks kõik see asi ei toimu kohe kiiresti, et üldjuhul väga paljudele patsientidele ei meeldi, et nad peavad oma tervise heaks midagi tegema vaid see peab olema niimoodi nipsust, et käid selle külatarga juures ära, tema loeb sinu rätiku peale, targad ravisõnad, sina otsele rätiku endale pähe ja probleem on kadunud. Et tahetakse nagu väga kiireid lahendusi, tingimusel et jumala pärast ma nagu ise midagi tegelikult ette ei võta, et see on kohutavalt mugav. Mulle tundub, et inimesed nagu suurem osa probleemidega, tahaks samamoodi. Ja loomulikult tehke ära, eks ole, et valid, et sinu tavaline, et miks riik midagi ei tee, miks see midagi ei tee, miks too midagi ei tee. Et, et see on jah, üpris ini inimlik, et minu ebameeldivad probleemid lahendada, kui kõik teised jalamaid, sest mina olen maksumaks. Ja mina pean seda kõike saama, et noh, see on jälle selles mõttes tere, võib-olla selline kergelt üle võlli üldistus, aga ootamatult heaoluühiskonnas sellised tendentsid on ja ja praegugi tegelikult meie ootame, et, et need asjad nagu sellised ikkagi asjad meie eest lahendatakse, et meie saame siin nii-öelda turvaliselt ja rahulikult oma asju ajada, et, et see on, samas on see väga inimlik, eks ole. Aga hea küll, ütleme siis hüpohondrik puhul nimetame siis need praegu sellise üld üldnimetusega, kuigi neil on vist erisusi, et mõned on timulandid ja mõned tõsised usuvad, et nad on haiged ja nii edasi. Aga et kui nende puhul ilmselt on nagu lootusetu seda haiguse põhjust põhjust leida, siis kuidas nende vanade uskumustega on, ei saa ju kuidagi praegu, rääkimata jätta ka šamaanikultuurist ja sellest, kuidas kuidas haigus võib olla tingitud üldse sellest, mis toimub seal teispoolsuses ja kuhu see šamaan peab siis sisenema, et seal asjad üldse Seda teha, sest jah, et see surnute saadetud haigused on probleemiks šamaani kultuuridesse uskumus kui ka väljaspool seda et see on nüüd jälle taaskord šamaani filosoofiaga šamaani, kultuurifilosoofia on kõige üldisemalt öeldud, on see teatud seisundis, on ta võimalik, on võimeline kontakteeruma siis arvukate hingadega ja kui ta seal seisundist välja tuleb, siis ta annab nagu elavatele seda juhatust, mida nad peaksid tegema selleks et siis kas siis terviseprobleemidega või mõne teise kogukonda tabanud õnnetusega, et kuidas nad peaksid kuidas siis tuleks toimida, mida siis tuleks teha? Et noh, jah, eks me tegelikult praegu ju ka oleks ju väga tore, kui me saaksime kõiki tema keeruliste probleemide puhul ei leida nii-öelda üles selle süüdlase või põhjuse ja šamaanikultuurist ka kuidagi see mõte, eks ole, et kui näiteks lahkunud esivanemate hinged soostuvad selle haigestunu vabaks andma, et siis ta terveneb, aga kui nad on siiski tugevamad kui haigestunu, kui nende nii-öelda see vaimne jõud energia jaoks kõik, mis sõna me siin siis ka ei kasutaks, on tugevam kui haigestunu, siis kahjuks tuleb haigestunu temaga kaasa minna. Ütleme siin ka varasemates praktikates on sellisel usundisel tasandil püütud siis ka ilmselt tolleaegsete inimeste jaoks arusaadavas keeles selgitada. Miks ikkagi meie aeg siin ilmas ükskord otsa saab, ükskõik kui väga me ka võib-olla ei sooviks mõnda aega siin veel viibida? Nüüd lõpetuseks, kuna meie saateaeg hakkab kahjuks otsa saama, võtaks veel ühe väikese teema siia juurde, et et kuidas sulle Marju tundub. Kas tänapäeval me räägime oma tervisest ja haigustest rohkem kui kunagi varem või ei ole see aja jooksul muutunud, kas vanasti oli haigeks olemine pigem tabu ja inimesed ei tahtnud, et teised sellest teavad, sest et siis olid kuidagi nagu olitise välja tõugata äkitselt kohe. Või on see ühesõnaga on see muutunud või ei? See on ikka vist niimoodi nii ja naapidi sellepärast et, et ütleme siin need inimesed, kes on praegu juba soliidses küpses eas, ma mäletan ikka, egas arsti juurde väga minna ei tahtnud. Et see oli midagi niisugust, mis ikka nii-öelda head ei tähendanud, tegelikult püüti ikkagi nagu olla terve ja võib-olla inimesed külakogukonnas ja kui nad ikka väga palju ainult oma tervisehädadest rääkisid. Ega nad väga niisugused, et seltskonda oodatud ei olnud ja noh, teine asi oli ka see, et elukorraldus oli ju teine. Et kui sa pead tegema füüsilist tööd ja väga paljusid asju, siis jõuga orienteeruti ümber, eks ole, et kui me vaatame küla pillimehed, laulikud, kingsepad või sellist lihtsamat tööd tegevad inimesed olid ikkagi sellised, kes noh, ütleme, põllutöö või mingisuguse muu talumajapidamise tarvis päris hästi ei sobinud. Ja olgem ausad, ka meie tänases ühiskonnas on ju niimoodi, et me käime tööl töö kaotamise hirmus. Me läheme haigest peast tööle, sellepärast et me ei saa esimesed kolm päeva haigusraha, aga see võib kellegi jaoks olla äärmiselt oluline. Samas ühte või teist hõbe varjame erinevatel põhjustel kasvõi seesama stigmatiseeritud moment, et tänagi lugesin postimehest, kus tahetakse ehitada siis nende inimeste jaoks, kelle vaimne tervis vajab nagu püsivat tuge ja abi, et näiteks selliste maja, kus nad saaksid olla või, või siis nagu siin jõulutunneli jaoks koguti raha, eks ole, et nad saaks, need lapsed saaks rehabiliteeritud siis ega kogukonnad külad ei aplodeerib selle peale, et ühesõnaga jah, me nagu teoreetiliselt paberil ametlik diskursus, et me mõistame neid inimesi, kellel on võib-olla püsivad püsivad probleemid, mis vajavad terve elu jooksul nagu sellist eri lähenemist. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi nagu selles Postimehes täna oli see, et aga miks ei võiks seda kodu mõnele saarele ehitada. Et noh, ühesõnaga silma alt ära ikkagi kõik see ebameeldiv, sest järsku mina pean sellega tegelema, järskus ühel või teisel viisil halvendab minu isikliku elukvaliteeti peeti me tegelikult seda ei taha kuigi nii-öelda nagu ma ütlesin, et ametlik diskursus ju on seda meelt, et me peame suhtuma võrdselt kõikidesse erivajadustega inimestesse ja see on ka muidugi inimlik See on nagu see maja on siis nagu see võõras asi, mis sulle koju tuuakse ja tuleb, millest võib ainult halb. Ja, ja need inimesed, kes seal elavad, et kuidas nad kogukonnas käituvad ja kas nad teevad minu elu raskemaks kasse kuidagi ähvardab minu turvalisuse tunnet, et me tegelikult oleme ikkagi nagu natukene sellesse sellesse aega jäänud ja nende teemade käsitlemine peab olema ka hästi avatud. Ja võib-olla rohkem julges selgitada ka inimestele, kellel on sellised hirmud, sest vahel mulle tundub, et me küll räägime sellest sõnavabadusest, aga samas ükskõik, kas see on siis nii-öelda praegune koroonadiskursus või mõni teine diskursus, et me tegelikult Need, inimesed, kes tõsiselt kardavad ja, ja kellel on hirmud ja võib-olla mõned väärarvamused, et me tegelikult ei kuula neid ära. Aga kui me ei kuule ära, siis me ei saa ka saada ta väljapoole selliseid signaale, mis neid inimesi rahustaks ühel või teisel viisil või mis, ühesõnaga teeks selle nii-öelda kooseksisteerimise võimalikuks mõlemad. Poolt Eesti Rahva muuseum on ju välja kuulutanud praegu ka selle koroonapärimuse või koroonafolkloori kogumise. Kas sa arvad, et sealt tuleb sellist materjali, mis kuidagi väga olulisel määral muudab pilti eestlaste ütleme siis haigususkumustest või käitumisest? Ei tea, ma ühe silmaga jälgin ka neid meeme ja kõik ja päris põnev on vaadata, kuidas siis ühesõnaga toimub see asendan, need üks diagnoos asendatakse teisega. Aga kui ma siia jalutasin, siis ma mõtlesin selle peale hoopis, et et meil on, eks ole, toreda Akadeemile väljend katkumuistendid küttest ja kõigest ja mõtlesin, et huvitav, et kas 120 aasta pärast antakse välja kogumik koroona mõistenditest. Sest väga lihtne on uurida kirjeldada materjali selliste nähtuste kohta, millega Sult tegelikult praktilist kokkupuudet ei ole ja mis on juba settinud mingiteks sellisteks tekstideks, mille peale me saame vaadata distantsilt. Et kuidas see katk ikkagi tuli külasse istus seal musta mehena, kõik see tundub kuidagi selline maagiline müstile nii põrgulikult ohud tühjad, kõrvale ja väga põnev sealjuures. Aga et kas me suudame tegelikult heita pilku nende inimeste hinge, kes võib-olla kaotasid 24 tunni jooksul kogu oma perekonna, kuidas külad tühjenesid, kuidas maeti katku kalmetesse. Et me tõenäoliselt, et noh, ei oska vaadata seda võib-olla selle inimese pilguga, kes elas selles ajas. Et see selgub umbes siis, kui meid enam ei ole, kuidas seda perioodi kirjeldad. Ja ja võib-olla muiatakse mõnede meie hirmude praeguste hirmude üle või vaadatakse kui rumalalt me käitusime, sellepärast et teadmised on ilmselt 100 150 aasta pärast sootuks teistsugused kui praegu. Ja no sellise ebamäärase tõdemusega me peame lõpetama nii nagu kogu olukord on ebamäärane, las jääda siis ka järeldus ebamääraseks, et oskame me siis praegu käituda või mitte. Õigesti, jah, püsime terved ja püüame järgida neid reegleid, aga mõistlikult ja tasakaalukalt sealjuures. Ma tänan stuudiosse tulemast, Marju Kõivupuu, Tallinna Ülikooli õppejõud ja folklorist, MINA OLEN Maarja Vaino, kuulasite kultuurisaadet, vasar ja meie saadet jääb lõpetama teine Marju, valitud lugu. Jah, ma usun, et me vajame praegu lootust, sellepärast et Shakespeare on öelnud, et kuidas see oligi, et, et ma usun, et päev saab ka kõige pikemast ööst, et eesti rahvas on üle elanud palju traagilisemad sündmused ja ma usun, et me elame kindlasti ka selle üle. Ja võib-olla see eriti kiiresti siis, kui me teinekord oma isikliku ego natukene ka taha või maha suruma. Ja jääb siis mängima Jaanika Sillamaa lugu lootus kuulmiseni.