Head kuulajad ja nüüd vanasõnade juurde ning täna on stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Piret Voolaid. Tere ja vanasõna, millest sa rääkima hakkad, on palju kisa, vähe villa. Tere tõesti vanasõna, palju kisa, vähe villa on tänapäeva kõnepruugis väga tuttav, tud võib-olla paralleelselt rohkemgi sõnastus versioonis palju kära, vähe villa. Ja nii suulises kui ka kirjalikus kasutuses võime me seda ikka kuulda. Näiteks võime seda märgata ajakirjanike kujundkõnes meedias kui nad räägivad poliitikute kemplemist, sest enamasti iseloomustab see ütlus hästi olukordi, kus mõne tühise iga sündmuse või ka jutu ümber suurt ja asjatut lärmi tehakse. Aga lõpuks sellest vähe kasu on ja paljusõnaliseks jutuks see sageli jääbki. Tuleb ka tunnistada, et tegemist on väga inimliku vanasõnaga. Seal, kus inimesed oma kiredaja tunnetega mängus võivad ka pealtnäha väikesed asjad üle käte minna. Ja siis suureks paisuda pole ka välistatud. Mõnikord tahetakse sellise tühja käraga ka olulistelt ja ebamugavatelt asjadelt tähelepanu kõrvale juhtida. Mahukas neljaköitelise akadeemilises vanasõnaväljaandes. Eesti vanasõnad kannab see meie tänane rahvatarkus. Palju kisa, vähe villu, tüübinumbrit 8357 ja rahvaluule arhiivis leidub selle rahvatarkuse kohta umbes 70 üleskirjutust. Eesti kirjandusmuuseumis. Varasemad rahvalt kirja pandud tekstid pärinevad meie rahvaluule kogumise algusaegadest siis 19. sajandi teisest poolest. Kui näiteks Jakob Hurt suure kogumistegevusega alustas. Ja eestikeelses trükisõnas leidub seda vanasõna esimest korda keeleteadlase Eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust. See oli siis saksakeelne ilmus 1876. aastal ja sellest leiame siis saksakeelse seletused, siil, kes rai venifolle ja rahvatarkus on lähedane ka teise vanasõnaga. Näiteks palju on lubanud vaid, aga pisut täitjaid. Või siis ka selliste vanasõnatüüpidega nagu. Eks kisa ole ikka suurem, kui asi isi ongi. Või ka palju lambaid, vähe villu. Et see on juba päris lähedane selle meie tänase vanasõnatüübiga. Ja võime öelda, et rahvatarkuse aluseks on siis villa niitmise metafoor ja põneval kombel on see seotud rahvusvahelise looma jututüübiga hunt ja siga. Me teame, et muinasjutte uurijatele on abiks folkloristide jutu-uurijate Antti Aarne-Thompsoni ja hiljem Hans-Jörg Utheri edasi arendatud rahvusvaheline jututüübi, kataloog või register ja sellest leiame kahjutu hunt jäsiga numbri all siis ATU 106. Ja selle loo sisu on siis lühidalt selline, et hunt võtab sea kinni arvab ise, tegemist on lambaga ja kui siga hakkab, siis karjuma, saab hunt oma eksitusest aru. Ja sellest hoolimata murrab aga hunt sea maha. Ja seda süžeed tuntakse Velga, idaslaavlaste ja kreeklaste traditsioonis. Nüüd eesti traditsioonis on selles jutus sagedamini mängus hoopis kurat või vanapagan, kes endale lambavilla ihkab, aga tüssata saab. Ja olen siin täna kaasa võtnud mõned sellised meeleolukad, jutukesed, mis seal arhiivi kogutud. Jaa, jaa. Mis seletavad ka selle vanasõna, sellist etümoloogiat päris hästi. Näiteks 1955.-st aastast on Märjamaalt Emilie Poomi kirja pandud seletus. Nüüdsel ajal öeldakse palju kisa, vähe villu, vanemal ajal öeldi suurem see kisa, kui see vill väärt on. Selle sõna tekkimisest kuulsin lapsena oma isalt järgmist jutt. Vanapagan näinud, kuidas naine oli lammast niitnud, ta tahtnud omale Kavillu saada ja võtnud sea kinni, et sellelt omale viljoni siga pisendanud, nii et vanapagana kõrval jäänud lukku. Siis vanapagan visanud sea eemale ja üteld, mine mädanud suurem sokk, isa, kui see vill väärt, on. Sellest jäänud see sõna inimestele ütluseks, kui mõnda üleliia kiidetakse. Või siis ka 1961. aastal on Kadrina kihelkonnast samasugune mõistulugu veidi teistsuguses vormistuses. Vanapagan tahtnud villa niita, aga ei teadnud, missugust looma niita. Hans pojuke õpetanud, võtta see loom kinni, kes teeb rühm võtnudki sea kinni ja hakanud vikatiga niitma, ise ütelnud. Ega ma sind põrgulist tapma hakka, et nii heledasti Gilad pärast Kurtna tantsule palju kisa, vähe villa. Ka meie ajal mõni mees mängib vanapaganat, niidab kitse, mõni teeb vanapagana loomaga katseid niitmises. Et selline vahva seletus siis sellele vanasõnale. Kuna see muinasjutt kuradist või vanapaganast, kes sealt sealt siis hakkab vikatiga villa niitma on tõesti rahvusvaheliselt väga tuntud, siis loomulikult tuntakse selle põhjal käibele läinud vanasõna nii meie hõimlastel kui ka siis meie lähinaabritel ja kaugemalgi. Ja väärib kindlasti mainimist, et nende juttude järgi ongi olnud käibel ka sellised kõne, käänulised ütlused nagu vanapaganas Janitmine. Hirmus kisa küll, aga vähe villa näeme, et siin on siis võrdlus, mingi olukord on nagu vanapagana niitmine ja näiteks Kuusalust pärineb 1976.-st aastast siis ütlus, palju kisa, vähe villa, juskui hiiglase sea niitmisel, siin on juba hoopis hiidlane sisse tulnud kuradi ja vanapagana asemel, et selline rahvalik, etniline huumor, naabri huumor võiks öelda ja rahvalt kirja pandud. Üleskirjutustes on sellele ütlusele või rahvatarkusele ka mõningaid seletusi antud. Näiteks 1940.-te lõpust, 50.-te algusest, Pärnu-Jaagupist üleskirjutus, palju kisa, vähe villa, kui suure kiidu järele põle kõnel kõnelemisväärset tegevust. Või 1969.-st aastast Hanilast pärineb selline kirjapanek, et mõned kisavad ja kiitvad ennast, aga töö ei lähe edasi ühti. Mõnest asjast räägitakse palju, arutatakse aga töö algust, põle näha. Või 1970.-st aastast Iisakust kirjapanek, palju kisa, vähe villa, sageli tehakse ettevõttest palju kära, ülistatakse selle tähtsust taevani, kuid tegelikult tulemused on õige kasinad. Või 1976.-st aastast pärineb Rakverest kirjapanek, et palju kisa, vähe villa, kui suure askeldamise ja kõmuga tehtust on tulu vähe nagu vanapagan. Sea niitmisest. Võibki siis lõpuks öelda, et praegu on meil selline ilus jõuluootuse aeg. Lumi on siin-seal maha sadanud. Et vanasõna, palju kära, vähe villa võiks meile meelde tuletada, et kisa ja kära olgu siis kas praegu kaubanduses või mujalgi ei maksa liigselt usaldada, sest muidu võib lihtsasti juhtuda nii, et kõva lärmi taga võib sisu ja võivad päriselt olulised tegemised hoopis märkamata jääda. Tõsi, ta on, aitäh tänase vanasena eest. Piret Voolaid.