Ja nüüd vanasõnade juurde ning Tartu stuudios on folklorist Risto Järv ja vanasõna, mida kuuleme, kõlab siis edasi. Külili mees, kõbusam, mis vanasõna see selline oldistajal? Eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes on vanasõnatüübis 5082 tiiteltekstis lõunaeestikeelne nagu teisedki need vanasõnad, mille puhul on üleskirjutused ainult Lõuna-Eestist külile mees, võrksam ja omadussõna võrksa lasteks võro-eesti sõnaraamatus leiamegi erk virk kõbus. Nii võibki vist öelda, et küllili mees, lõbusam vanasõna esineb juba 1876. aastal kirjapanduna Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust, kus peale sellesama teksti on ka saksakeelne selgitus. After saite liigend, Heltan men, lenger, pahur nihtarbaittend ehk siis saame teada. Pikali olles kestab mees kauemini kui püsti ehk siis mitte tööd tehes Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvlariivist leiame samalaadseid üleskirjutusi. Selle vanasõnatüvi kirjapanekut, et all veel nii näiteks kooliõpetaja Jaan Ruus Suure-Jaanist, kes on 1800 seitsmekümnendatel kirja pannud oma käsikirjalise kaustiku eesti vanasõnadest, lauludest muistsetest juttudest. On ta siis samuti teksti, mis on üsna sarnane mees pikalt virgem kui seisvalt. Ja võibki öelda, et tegelikult on see andnud samalaadse vanasõnatüübi, mis on registreeritud oma tüübina. Mees on pikali, virgem kui seistes. No samalaadseid tekste me leiame veel mitmeid, näiteks Rõuge kihelkonnast põllumees Peeter ruga 1894 on kirja pandud vanasõna, mis kirjakeelses tõlkes kõlab siis nii on parem istuda kui astuda kõbusam selili kui seistes. Ja ka Eesti vanasõnaraamatus, kus siis teada on püütud sisuliselt kokku kuuluvad vanasõnad ühe põhilise teema alla, mille kohtadele on kasutatud, on siis seesama vanasõna võrgsem kujul külile, mees, võrksam, alapunktis töö on raske kergem seista, kui teha tee ja puhka. Ja veel ühe sarnase vanasõnatüübi leiame rahvaluule arhiivist EV 13494 vanad Aitum liikva pal võrksam kui pistel vana seentatiseen on lühikesena palju lõbusam kui püsti ehk siis tunduks nagu ärgitakse vanasõna, pigem mitte liialt rahmeldama ja mitte liiga palju tööd rabama, mida ka teatavasti on ju eestlastele nii iseloomulikuks peetud. Ja tõesti selgub, et asi ehk ei olegi nii. Nimelt saame selle vanasõna jälgi ajades taas pöörduda ühe teise rahverale zhanri muinasjuttude poole. Nimelt on loomamuinasjuttude sekka rahvusvaheliselt klassifitseerida paigutanud ka need lood, mis räägivad laiemalt üldse loodusest, ilmastikunähtusest, puudest ja taimedest. Ja seal on jututüüp, mis räägib ka seenest. Ehk siis tuleb mängu seesama seen, mis oli viimati mainitud vanasõnas nimelt juttude tõu 293 p kannab nime tamm ja seen, mis räägib seenest, kes kasvab tammejuurelt välja ja nõuab, et tamm kõrval astuks. Peagi on ilmumas eesti loomamuinasjuttude uus väljaanne muinasjutte väljaannete akadeemilises sarjas. Sellessaariasse tuleb avaldamisele tekst Hendrik Bransult Vastseliina kihelkonnast, mille pealkirja on Prants andnud nihadork tatikas. Ja seal siis nii suures metsas kasvas tamm. Sajad aastad olid tuuled ja tormid kandnud ühel sügisesel ööl pistist tamme juurel sambla seest nina tatikas oma pea välja. Hakkas õige lopsakas kasvama, ajasin paari päevaga õige lihavaks ja laiaks oma rutulise kasvamise peale, uhke hüüdis siis tatikas tammel ülbelt, taganes tühi tamm, anna maad ja lase Tatikal laiali laotada. Aga tamme liikunud. Järgmisel ööl oli hall ja see võttis lopsaka Tatika võimu välja. Hommikul nägi TAMM märgates, et tatikas oli tüvelt maha kukkunud, roidunud närtsinud ja küsis, kuidas nii naaber eile käskis mul taganeda, nüüd oled otsaski tatikas, seletas rahuga. Noh küll üle miis võrksam. Ja üleskirjutaja ongi siis muidu selle kirjakeelse teksti järel selgitanud, et see on võru murdes kirjakeeles. Noh, eks pikali olles ole mees, ärksam, virgem see jututüüp ongi levinud meil, eestlastel, naabritel Lätis-Leedus, klaplastel ja idaslaavlastele. Eestist on siis mõned variandid rahvaluule arhiivis, aga tundub, et see vist selgitabki saame selgust sellele vanasõnale ehk see meenutab siis elegantselt seda valmi rebasest ja viinamarjadest, mida ta hapuks peab. Aga ehk võib sellest vanasõnast aianditki leida, et praegugi on veel seeni leida. Äsja alles kirjutas, et see aasta on teistmoodi, roosid õitsevad ja seeni on veel hulga ehk sunnib seenele. Miks mitte minna ja mõni neist kaasa haarata, enne kui see hakkab tammele liiga tegema? Suurepärane, aitäh, Risto järv täna ja Kuulmiseni nädala pärast.