Laulupidu pole esimesest peost peale olnud ainult laulu pidu, alati on peol peetud kõnesid ja tänastes arhiiviminutites teeme viite kahele laulupeo lõpetamise kõnele. Esmalt juubelilaulupeolt 1969. aastal. Seda pidu peeti varasemate sõjajärgsete laulupidudega võrreldes erakordseks ehk eestimeelseks ja selliseks hinnati ka laulupeo peakomisjoni esimehe Arnold Greeni lõpu ehk tänukõnet lõike sellest. Lubage mul avaldada nii lauljate kui ka pealtvaatajate-kuulajate ühist arvamust või ma ütlen, et küll oli ikka üks tore pidu see meie rahva juubelilaulupidu. Lubage tänada teid, kallid lauljat sest ainult teie laulu armastus oli see, mis tegi teoks selle võimsa laulupeol. Lubage tänada teid, väsimatu koorijuhid ja orkestrijuhid. Sest teie olete selle kõige suurema vaeva nägijad. Au teile, tublid töömehed. Suur tänu nendele kokatädidele ja onudele, kes nii hästi toitsid, jootsid meie lapsi ja hoolitsesid ka peokülaliste eest kõigile kõigile teile, kes korda hoidsite ja peotuju üleval pidasid. Kõige suurem tänu ka tallinlastele, kes nii tugevalt aplodeerisite meie lauljatele, kui me läksime rongkäigus ja ka siin lauluväljakul. Suur tänu teile. Kuid on olemas üks kategooria inimesi meie tänasel suurel peol, keda taas eriti esile tõsta. Ja nendele aurahad juubelilaulupeo aumedali täna siin pidupäeval rinda riputada. Need on meie armastatud ja lugupeetud üldjuhil Aunel. Tohutud ovatsioonid, mis tegelikult kostavad lauljat lehvitavad mütsidega kaelarättidega, üldiumid oma hallide, kaob kübaratega. Selline oli laulupeo lõpetamise kõne 1969. aastal. Pärast iseseisvuse taastamist pidasid selliseid, kas president, peaminister või kultuuriminister. Siin lõik 1999. aasta laulupeol lõpuhetkedel, kui mikrofoni ette astub tollane kultuuriminister Signe Kivi. Ei leidu hõbedat ega kulda meie maal. Kuid meil on midagi hoopis olulisemat. Midagi, mille pärast oleme täna neljandal juulil 1999. aastal jälle koos. Armas president, armsad lauljad, koorijuhid, heliloojad, armas rahvas siin lauluväljakul ja kodudes. 180 päeva pärast oleme uues sajandis, uues aastatuhandes. Kas laulame samu laule? Kindlasti laulame samu ja laulame uusi, tunneme uhkust ja heldimust ja armastust ja vabadust. Vabadust, mille me lauldes endale võitsime. Vabadust, mida aastakümneid laulusõnadesse ja viisi peitsime. Kes seisid siis meie ees, kui seista poleks tohtinud meie koorijuhid? Kes panid viisi meie tunded, meie heliloojad, kes sõnastasid meie lootused, meile, luuletajad. Mul on erakordselt suur au paluda meie ette selle peo 34 üldjuhti. Et me saaksime neid tänada. Olge tänatud, teie ja olge tänatud, kõik need, keda täna pole kuid kes seisid meie ees, kes panid viisi meie tunded ja sõnastasid meie lootused. Armas rahvas. Meid on täna siin mitu korda rohkem kui lauljaid. Kas meie hääl on kurku kinni jäänud? Kas hüüame, elagu? Kui neil on saanud traditsioon austada laulupeojuhte mälestusmedalitega ja panna neile kaela tammepärjad Seda teemat väga noored noored lauljad, näha, et Ellerheina koorist ja võib-olla veel mõnest lastekoorist. Ühesõnaga meie laulupeoliste järeldad. 30 aastat tagasi seisis üks väike tüdruk siin väljakul ema kõrval ja ta ei saanud aru, miks ema hääl väriseb. Miks ema hääl väriseb, kui ta laulab? Mu isamaa on minu arm. Miks ema seisab ja kogu rahvas seisab ja seisab ja jääbki langema. Nüüd ta teab, aga on mures, kas ta lapsed saavad aru. Ja ometigi on tal kindel teadmine, on mull see kindel teadmine, et nad hakkavad aru saama. See tunne lihtsalt tuleb ühel hetkel. See on meie sees meie sünnist alates meie vanaisade ja vanaemade, Nende, vanaisade ja vanaemade ja kõigi nende soovist, kes meie tegemisi kaitsevad. Kes unistasid vabadusest, kes teadsid, et see tule. Me laulame täna emakeeles isamaast mis sest, et hääl väriseb. Mis astet silmas, pisar. Rohkem lihtsalt ei oska õnnelik olla. Ja hing laulab. Elagu elagu. Elagu ilutee piima. Korter oli, ela, Tomson laulupidude kajastusi meie arhiivis jälle homme samal ajal.