Ja jää laulma. Tere. Me jätkame rahvusringhäälinguarhiivides talletatud laulupeo reportaažid valikulist kuulamist. Kui eelmine kord rääkisime traditsiooniks saanud laulupeo tule tulemisest Tartust laulupeo mälestuskivi juurest läbi Eesti paikade Tallinna siis tänaseks olen arhiivist otsinud 1990. aasta üldlaulupeotule kustutamise hetked. See pidu oli eriline. Riiklik iseseisvus oli veel taastamata. Ta aga igal pool kanti juba sinimustvalgeid lippe ja väliseesti koore tuli laulupeole rohkem kui kunagi varem. Üksteise taasavastamise kinnituseks sai Mikk Mikiveri Torontost peole tulnud, leiti Veskimetsa kahekõne laulukaare all peo lõpetamisel. Tuli palun ära kustu veel palub Lake'i Veskimets Torontost noor inimene, kes alles möödunud aastal Jaan Kaplinski näitemängus Neljakuningapäev kaasa mängides sai teada paidest ja pöides. Neljast eesti kuningast. Leegil on mõned küsimused. Tuli võib kustuda aga ta ei kao. Ta jaotub meie kõigi südametesse. Ta jõudja soojus läheb inimestesse puudesse maasse. See tuli põletab tulevikus kõigi nende jalataldu kes käivad sellel maal ja ei pea tast lugu. Aga mis seal, nii? Kui sa mõtled sind ja mind siis mina jään siia tööd tegema, armastama, kaklema, vabaduse eest võitlema. Siia jääme, meie, sina lähed tagasi Torontosse. Ja ma loodan, et tuleb aeg kus sul on vabalt valida. Nii nagu igal inimesel siin maailmas peab olema vabalt valida, kuhu ta läheb, kuhu ta kuulub. Keegi ei saa sind sundida elama edasi Torontos, kui sa tahad elada Eestis, sa pead teadma, et siin on üks maa, üks rahvas, üks keel, oma esivanemate vere järgi kuulud sa siia. Kas vabadus, tule? Ei vabadus ei tule. Meie läheme vabaduse poole. Ja ükskord me jõuame sinna. Et meie oleme nii otsustanud, see on küllaldane argument. Ja nende kahe päevaga olen mina. Oled sinagi näinud, õigemini, tundnud kogu Eestimaal tema poegi ja tütreid. Usun, et oled minuga nõus. Nad on väga kaunid ja kauniks teeb neid armastus selle maa vastu, millest nad laulavad. Leicki Me armastame seda maad. Me läheme lõpuks tema mulda ja paremal juhul mõned meist saavad tema lauluks kas või selleks samaks. Mis nüüd tuleb võtta see laul kaasa. Lake'i. See on meie südamelaul. See on aidanud meid kesta väga tumedaid aegu. Täna me laulame seda laulu veel varju ja valguse piirimail. Kuid valgus kasvab. Dirigendipulti tõusis Gustav Ernesaks juhatama Mu isamaad, nagu ta oli seda teinud juba 1950. aasta üldlaulupeol. Me keegi ei teadnud siis, et 1990. aastal juhatas maestro seda laulu ühendkooride ees viimast korda.