Ja võin ma laulma. Laulupidu ja vihmasadu käivad koos nagu sukk ja saabas, seda mäletavad peolised. Sellest kõnelevad meie arhiivisalvestised. Reporterid lauluväljaku raadiotornis tuletavad iga vihmase peo ajal meelde, et nii on see alati olnud. Valisin tänaseks uuesti kuulamiseks katkeid 1985. aasta üldlaulupeolt, reporterid on Mari Tarand ja Peeter Hein. Tihedas vihmasajus tuli Ants Üleoja dirigendipuldist alla, aga sellele vaatamata said naiskoori naised temale lilled ilusasti üle anda. Praegu kogunevad laululava ette lastekoorid suuremalt jaolt vihmavarjude all, sest vihma sajab päris korralikult tihedalt laualt hakkavad laskuma hallalastume lahkuma naiskoorid eri naiskoorid, siis nüüd peaks rääkima mõne sõna Tuudur vetikust kelle rõõmulaulu rõkatust Ants Üleoja ja eri naiskoorid koos mees ja segakooridega esitasid. Tuudur, Vettik, helilooja ja koorijuht. Eesti NSV rahvakunstnik on olnud segakooride üldjuht kuuel üldlaulupeol. See ei ole eriline rekordsest, Gustav Ernesaks on üheksa varisteeriks kaheksa ja Ritsing seitse korda olnud üldjuhina üldlaulupeol. Küll aga kuulub Tuudur Vettik kuule, omalaadne rekord üldse üldjuhina nimelt 57 korda on ta juhatanud koore laulupäevadel ja laulupidudel. See on kaugelt rohkem kui keegi teine meie suurest ja kuulsast koorijuhtide perest. Kahe laulupeo vahel 1983 Tuudur Vettik lahkus meie hulgast eelmisel laulupeol. Ma mäletan veel intervjuu, eriti teda, eks ole, vari. Jah, see intervjuu jääb mulle küll alatiseks meelde, sellepärast et olin enda meelest selles väga saamatu ja kohmakas võib-olla siis suurest austusest niisuguse mehe vastu. Aga meelde on mulle võib-olla vahest enam jäänud Tuudur Vettik koju sellest ajast, kui ma kord ise koorilaulja olin Estonia laval tema juhatada, võtame seal noorte laul, oli see täis nooruses meie tee, mida me laulsime, aru sain, et iga dirigent juhatab isemoodi. Riik teeb üldse laulupeoga kahte asja, ühest küljest kiirendab liikumist kooride vahetusi, sest igaüks tahab saada laulukaare alla kuiva kohta. Seal on täpselt näha ka, sest et esimesed seitse astet on ju tumedad, vihmast märjad, ülejäänud kõik heledad ja kuivad. Aga samal ajal takistab see jällegi kooride lahkumist, sest kõigil on vihmavarjud pea kohal ja väravast väljaminek. Nii suure hulga inimeste puhul. Vihmavarjudega ei lähe sugugi libedalt. No nüüd ometigi on õige koht jälle kord pilk tagasi heita mõnele vaesemale laulupeole, nimelt kuulsale 1009 60. aasta laulupeole, kus laululava oli uhiuus ja pidurõõm ja erutus ja ootamine nii suur ja kus rongkäigu ajal paljud mäletavad paduvihma sadama hakkas, nii et esimese päeva kontserti ei saadudki päris täielikult pidada. Aga teiseks päevaks ilm selgines ja siis tuli, kujunes kaheksatunnine liigini kontsert. Aga praegu oli siin huvitav vaadata juba vahepeal, enne kui sadu nii tihedaks läks, toimetati midagi kõrgete mikrofonidega, mis laululava ees püsti on, need on meie raadiomikrofonid. Üks nendest või nüüd ma võin küll väga eba õigesti seletada, ma ei ole tehnikas kodus, ma tean, et siin mitmed kümned inimesed, inseneride, helirežissööride brigaadid sel alal töötavad. No igatahes ma näen, et need mikrofonid kõrgel on, mis siis milleks seda teavad asjatundjad, aineid, mikrofone tõmmata alla pikkade ritva tee otsas ja midagi nendega korraldada, kivi seal parandati, võid, kuivata või pandi mingisuguseid kaitsjaid peale, sest soovitakse, et kvaliteetne ja ilus laulu helilindi trikkide kaupa koguneks mäletama seda laulupidu nagu ka kõiki teisi. Meil teevad tööd vilunud helirežissöörid, aga üks neist on rahvariides. See on Jaan Sarv, raadio helirežissöör, kes on eluaeg kooris laulnud ja muusikat teinud, nii kaua, kui ta ennast mäletab. Ja praegu on leegahjuse ansambli liige Tallinna kammerkoorilaulja ja jõuab laulupeost osa võtta. Nii ta ütles, kui küsisin leegalase kontserdilgi ära ja jõuab laulupeotöös juba mitmendat mitmendat korda oma vilunud käega kaasa teha. Jooksuga tihedas vihmasajus lähevad lastekoorid lavale ei ole enam näha ei rahvariideid, ei eraldi koolivormi, seelikuid või muidu ühtlasi kostüüme, kõik on üks suur vihmakeep, pidev vihmavarjude virvarr. Kuid siiski selles niisugusesse kaootilised liikumisel ikkagi veel oma korraga. Ikkagi nähakse reanumbreid, vesi pritsib. Liikumist juhtival Paul Raual on suur hele vihmakeep üll ja. Ma arvan, et isegi eelmiste laulude ajal te kuulajad kuulsite laulu taustal nisust kerged krabinat. See ongi vihm, mis vastu mikrofone, sajad? Muidugi lastele on alati meeldinud, kui juhtub midagi erilist, ootamatud lapsed ei ole kunagi kartnud vihma, nad on vettinud oma laagrites ja matkateedel ja see on ainult kõiki asju lõbusamalt ja toredamaks teinud. Üks sagar sooja suvevihma on muidugi kosutav ja soovitud asi ilusal koolivaheajal suvel. Aga Ta ei ole siiski soovitud ilusal. Nii kauaoodatud laulupeol, kes siis kuiva nahaga pääseb, see ei olnud siis õigeveoline. Nüüd on küll enamus jõudnud juba sellele heledate astmetega kohale, sellele, mida laulukaar varjates on hoidnud kuivana. Lapsed on koju jõudnud. Laulupeojälgi rahvusringhäälinguarhiividest otsime vikerraadios ka tuleval nädalal.