Arhiivirännak peatud täna 1969. aasta juubelilaulupeol, kui esimest korda toodi tatart tus esimese üldlaulupeo mälestuskivi juures süüdatud laulupeotuli Tallinna. Kahe nädala vältel rändas laulupeotuli siis läbi kõigi tookordsete rajoonikeskuste ja puhkas peoeelsel ööl Tallinna raekojas. Hommikul alustas Eesti Raadio sealt peo, reportaaži meeleolusid vahendas Toivo Makk. Siin, Tallinn ja kümned tuhanded peolised siin raekoja plats ja laulu tuli siiski esialgu vaid tule ootus. Erutav ja sajakordselt ülevanduse ootus, mis praegusel tunnil on haaranud meie hea vana tallinna oma võimusesse. Milline ootus, ei imesta enam ka vana Toomas seal üleval kõrgel raekoja tornis. Eile rauast mehike, elustus tuli alla Jery säraga rahvaste sõpruse suurel peol. Nüüd teab ka tema, miks kõik on kokku tulnud, jäänud kirevate peorõivastega ehtinud. Miks räägitakse täna 13. keeles? Miks mehed fanfaari tega raekoja torni ronivad? Miks hoitakse leegitsevad tulelonti nii auväärses paigas? Siit algab laulupeotule teekond lauluväljakule. 10 päeva rändas laulu, tuli mööda mandrit ja saari vahetas sadu kätepaare, laskis end auto saata mootorratastel ratsahobustel jalameestel kuulis tervituslaulu ja ütles ise tere laulurahvale. Nende kodust. Austas lahkunudki Kreutzwaldi, Võrus ja cape Suure-Jaanis Koidula, Pärnus ja Kõrberit, Kingissepas tobias Käinas ja Hermanni, Põltsamaal Jakobsoni Tormas ja viimases peatuspaigas Tallinnas suurt Leninit. Uskumatult palju kilomeetreid tuli laule kutsuv, tuli läbi käia mööda väikest Eestimaad ja nüüd on ta peopaigas Tallinnas oma tähtsat rada lõpetamas. Meil on võimalik küsida mehelt, kes koos tõrvikuga vabariigi teed risti-rästi härra sõitis, kus oli tule vastuvõtt või ära saata teie jaoks kõige südamlikum Johannes kelder. Raske öelda, südamlikud olid nad kõik sellist vaatepilti, mida sellel teekonnal nägi, seda vist elus kunagi peaaegu enam ei näegi. Sellised üllatuslikult peatused, mida meil üldse ei olnud plaanis ette nähtud nagu Haapsalu rajoonis kaks väga südamlikku ja toredat Palivere ja Risti koori poolt toodud tangupuder hapupiim suure võisilmaga. Siia tuli puu lusikatega, samuti oru segakoori. Suurte kaskede auväravatega oldi tervikul tee peal vastu esitati seal oma loodut laulu leelo sõites Valgast Karksi-Nuia, samal silmapilgul sõitis üle lennuk. Lennuk tegi tule auks auringi meie peade kohal. Mida jällegi ei olnud, oli meile nagu väga suureks üllatuseks. Samuti üllatasid Hargla rahvas meid kostitada tee peal piima, võileib. Vaata õllega see ma ei hakkagi rääkima nendest suurtest vastuvõttudest suurtelt sellemoonidest, siin oleks raske öelda, kellel oli neis kõige paremini, kõik olid nad väga hästi läbi mõeldud, väga hästi ettevalmistatud ilmale väga palju kirevat. Ja peab ütlema, et üsna palju tabasime vaatajaskonna hulgas hiljutist meeleolu, pisaraid, mida tõrvik endaga saabumisega välja kutsus ja kuidagi nihukest ülevat südamlikku meeleolu olid igast kohast terverdi. Mida veel peale nende pisarate, mis tekkisid, võib-olla seal kohe toodi õeldi südamesse minevaid sõnu. Kas õhkus veel rahvast ja meie alevitest linnadest midagi erilist, kuna sõnadesse raske valada. Aga mis ikkagi silmakude kaks, seda oli igal pool märgata ja ma usun, et tõrvikukäik Meie laulu tuld aitab hoida ja süvendada selleks rediti annab kinnitust üks väga juhuslikult kuulatute detail Viljandi lossimägedes. Kui lõpes seal tseremoonia ja tõrvik läks, tuli majja puhkama, rutasime kiiresti talle järele ja minnes nii rahva seast läbi. Kaks noormeest läksid meie ees. Me jooksime neist mööda. Juhuslikult kuulasime nende poolt öeldud lause, kui teineteisele tead, sa sügisel hakkame meiega laulma. See tähendab seda, et tervik täitis oma ülesande, kutsus uusi lauljaid palju juurde ja ma usun, et noored võtavad väga palju sellest tõrviku käigus lindu, et laulukoore edaspidi täiendada. Uus ajastu tule tulemises algas 1990. aastal, kui tuli toodi hobuvankril ja suure saatjaskonnaga Tartust Tallinna. Erandlik oli 2009. aasta, kui laulupeotuli liikus esimest kordamööda ajaloolist hansaveeteed Tartust, jõgesid pidi Pärnusse, sealt jahtaga Ruhnu. Edasi olid peatused Kuressaares, Haapsalus, Kärdlas, lohusalus ja lõpuks Tallinnas. Igas sadamas tervitati tuld simmani, laulu ja tantsuga. Ent tagasi 1969. aasta laulupeoaegsesse Tallinna hetkesse, kui peotuli on jõudnud rongkäigu algusesse kolleeg Helgi kandis, perenime Põldroos ja väljak nime. Võiduhetked olid ülevad. Kuulake mind, kuulake meid, kustega poleks. Kuulake võidu väljakut. Pealinnasüdant kireva laulu, jõe lätted, kust peamarsid peavy kõlama hakkavad. Suur laulutõrvik laulu tuli on jõudnud võidu väljakule on jäänud veel viimased minutid enne suure peo tõelist algust. Praegu viib Eesti NSV laulupeo peakomisjoni esimees Arnold Green laulu tule tema õigesse kohta. Laulupeomarsid Etioopiasse. Ülev rõõmus hommik lauluhommik on lõpuks kätte jõudnud ja terve võidu väljaku Nuutel. Tuhanded peolised on ootel. Olgu see viimane, ebatavaline ja äreva ootuse hetk mõteteks laulu hommikust laulu algus oli ju nii ammu ja sajand tagasi süttis koidukiirsajand tagasi, tõusis laulu täht ikka heledamaks, on ta muutunud kaugusel põlema läinud Koit, et tänasel päeval kogu jõuga särama lüüa ja meie vabalaulu hommikut kaugele kuulutada. Ja kui lauluhommik toob iseenesest kaasa väiksemate algusest, siis nagu praegusel hetkel mõttega sellele, et ka täna sellel tunnil praegu, kui tuhanded on valmis suureks peoks suure laulu alguseks, et ka praegu sünnib ajalugu meie laulu, meie kultuuri, meie maa ajalugu. Ja mõelgem sellele, mida kirjutatakse kord aegade raamatusse, tänasest päevast meie lauluhommikust. Sest nii loob minevik tulevikku. Ja nii sündis tänane lauluhommik Eestimaa ränkraskes orjaöös koitis sajandist Taaralinnas ja lõi särama tänasel päeval.