Reporteritund. Head kuulajad, raamat on püha ja sellepärast säilitatakse paljudes kodudes Eesti Kirjanike kogutud ja kogumata teoseid muuhulgas ka neid, mida nõukogude ajal suurtest iraažidest trükiti. Säilitatakse küll, aga kas eesti kirjandusklassikat tänapäeval veel loetakse? Kõige täpsemalt võiksid seda teada meie raamatukogud laenutuste põhjal. Seepärast kogusin saatesse intervjuud viie raamatukogujuhiga väljastpoolt Tallinna. Tulemust võis arvata. Kirjandusklassikalaenutuste vedur on kohustuslik koolikirjandus. Aga me alustame lühikese katkendi ka Toomas haugi raadiokuuldemängust. Muravu tegevus toimub ühes raamatupoes. Parajasti lüüakse raamatutesse templeid märkimaks uusi madalamaid hindu. Jaa, Hallo? Jah. Ja raamatupood? Ei, tänan, pood suletud. Meil on inventuur. Nägemist. Doctobso. Kas laseme krossi ühe euro peale? Kogutud teosed läksid kahe euroga, siis olid vanalinnapäevad ja siis on isu Viiame, müüsime keldriaknast nagu põrandaalust kirjandust, see tekitas vanemates inimestes nostalgiat ja noortel oli jälle põnev. Proovime siis kolmega. Niisiis raamatuid, mis on meile kunagi nii palju tähendanud, on nüüd kuidagi nii palju saanud, et nende hind langeb. Kas ka väärtus, kes loeb eesti klassikat? Kõne Rakverre, Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktorile Kaili õunapuu Seidelbergile. Ehkki klassikuid loevad peamiselt täiskasvanud ja pensionärid ja siis preselline teine suur kategooria on kooliõpilased, kes paraku küll loevad eesti kirjandusklassikat kohustuslikus korras. Kes on kõige armastatumaid klassikud? Kõige armastatumaid klassikuid tegelikult on siin päris päris mitmeid, nimesid võiks välja tuua kindlasti Tammsaare on ja jääb inimeste lemmikuks. Eelmisel aastal oli tõe ja õiguse laenutused muidugi selle võrra suuremad. Täna tuli filmi filmi kõrval inimesed, justkui avastasid ka raamatu uuesti. Aga Tammsaaret loetakse ka palju muud, kui ainult tõde ja õigust. Muidugi loetakse. Ja noorte poolt Vildet, Kitzbergi Kreutzwaldi loevad väiksemad ja nüüd ka suuremad lutsu, sest kuigi kevade on kohustuslik põhikooli osas, siis nüüd talve filmi tuules avastavad ka täiskasvanud lutsu üha üha uuesti. Kas selle põhjal võib öelda, et mida televiisorist silm näeb, siis selle põhjal tuleb meelde, et ahah, et ma ei ole seda kas kaua aega lugenud või ma ei ole seda eesti klassikateost üldse lugenud ja siis tullakse. Ja nii võib tõesti öelda, et kui raamatuid ilmub ju pidevalt hästi, palju tuleb uut raamatut peale, siis siis eks peabki olema miski, mis meelde tuletab seda vanemat väärtkirjandus täpselt sama moodi, et, et on selleks siis film, raamatu kordustrükk, millest kuskil rohkem räägitakse. Või, või on autoril mingisugune ümmargune sünnipäev, seda kajastatakse meedias selle aasta puhul veel on vara öelda, aga tõenäosus, et inimesed sellel aastal avastavad rohkem jälle Jaan Krossi ja tema teoseid tema sajandat sünniaastapäeva puhul tõepoolest see, mis mujal, toimub see, see mõjut head lugemist ka, et meil Rakveres näide, näiteks kui 2010. aastal Rakvere teatris taas esietendus Kitzbergi tuulte pöörises, siis loetiga Kitzbergi jälle rohkem. Eelmisest aastast tooksin tegelikult veel ühe raamatu, vaata välja. See on Silver Anniko rusikad mis tegelikult on ju varem ilmunud, aga ilmus nüüd uuesti kärpimata versioonis. See oli 2019. aastal nii, nii menukas meie maakonna raamatukogudes, et kolmandaks kõige rohkem laenutati seda raamatut üldse. Nii et inimesed ei karda 500 lehekülge paksu raamatut koju viia. Ei, meie puhul me näeme, et inimesed seda tõesti ei karda, et kui on raamat, mis huvi pakub, siis siis paks raamat ei peleta eemale. Mida raamatukogu omalt poolt saab teha, et ajaloo hämarusest Kitzberg, Vilde, võib-olla Kunder või veel niisuguseid tõesti vanemat autorid uuesti silma ette tuua, kas mingit raamatunäitused või kirjandusklubid või? Ja eelkõige raamatunäitused on tõesti see, et kui kui neid raamatuid ikka inimesele nii-öelda silma ette tõsta, siis neid avastatakse ja laenatakse taaskord veidi rohkem ka. Et eks see on siin, nii, et kui raamatuid ilmub palju ja valliku tegemine on keeruline, et et siis peab kuidagi nagu heas mõttes desinimest sundima selle vanema kirjanduse juurde kamine mis võib olla üks asi, mis ajast aega kirjandusklassiga eesti klassika puhul loetakse, on eesti luule, loetakse laenutatakse luulekogumik, et lihtsalt luule lugemiseks, aga samamoodi näiteks näitlejad, harrastusnäitlejad tihti võtavad erinevate luulevõistluste luulekavade või etenduste kokkupanemise tarbeks, et luule klassikaline eesti luule on pidevas laenutuses mitte küll edetabelitippudes, aga siiski pidevalt pidevalt luulet toetaks. Isegi seda vanemat, kas isegi Koiduland ja. Isegi koidule, et ma ei saa öelda, et on edetabelite tippudes väga loetav, aga me ei saa ka öelda seda, et, et vanemat luuleta ei loetaks, ikkagi loetakse ikkagi laenutatakse. Kui te nüüd vaatate oma keskraamatukogu laenutusi, siis mida nende põhjal võib öelda inimeste koduste raamatukogude kohta, sest nõukogude ajal ju trükiti ja telliti Lutsu kogutud teoseid ja Vilde jääb Tuglast ja Tammsaaret. Ja minule tundub, et need on igas kodus olemas või enam ei ole. Kuidas teile tundub laenutuste põhjal? Ma arvan, et neid on jäänud kodudes raamatuid ja klassikat palju vähemaks, kui seda on olnud varem. Inimesed kolivad, neil on üha vähem ruumi, raamatut igaks juhuks hoitakse vähem alles varem. Me näeme siin ka seda, et tihti inimesed pakuvad oma koduseid raamatukogusid likvideerides üleliigseid eksemplare meile raamatukogule, raamatut siis nii-öelda uue kodu leiaksid. Üha enam juhtub seda, et, et näiteks laste kohustuslikku kirjandusklassikat ei ole enam kodudes olemas, tullakse just seda raamatukogust laenama. Mida te siis vastate, kui teile pakutakse kodust raamatukogu? Meil enda raamatukogus on olemas selline spetsiaalne riiul. Tule võta kaasa või tule too, et inimesed saavad nii-öelda vahetusi riiulisse tuua, siis need, kellel on kodus üleliigsed raamatud siia riiulisse ja teistpidi need, kes neid raamatuid endale tahavad, siis omale uut kirjandust validaat. Et me ikka võtame raamatud vastu, sest kui sellele raamatule ei ole selles konkreetses kodus lugejat, siis loodetavasti on tal lugeja kuskil mujal olemas. Väga armas Kaili õunapuu, Heidelberg, kes on teie lemmikklassik eesti kirjandusest? Mina vist pakuksin esimese nimena Eduard Vildet. Et tema on kuidagi südamelähedane ja tema raamatuid olen korduvalt üle lugenud. Kas sellepärast, et tema lapsepõlv möödus Muuga mõisas Lääne-Virumaa? Ma arvan, et isegi mitte nüüd selle pärast, aga, aga kuidagi tema on üks nendest nimedest kindlasti neid on teisi veel Tammsaaret kui palju lugenud, et või tegelikult ka ka juua under, kelle puhul tekib tõesti see teema juurde, et ta on ju siin Rakverega nii tihedalt seotud olnud, et tegelikult neid nimesid teisigi, kelle raamatuid teoseid on üha hea uuesti üle lugeda. Reporteritunnile andis intervjuu Kaili õunapuu, Heidelberg, kes on Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor. Meie järgmine telefonikõne on võetud Jõgevale Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitjale ene söödile. Öelge palun, kuidas Jõgeval ja maakonnas eesti klassikuid loetakse, kas need on ainult kooliõpilased, kes tulevad laenutama eesti klassikat? Peamiselt jah, siiski kooli õpilased, aga on ka selliseid klassikuid, keda loevad ka täis, kas saab ja loevad ka korduvalt? Meil on näiteks Betti Alver, Oskar Luts ja Mati Unt. Kes on siis meie maakonna sellised klassikud, keda võetakse ja loetakse. Ja neid oleme ka tutvustanud. Näiteks Betti Alveri tähetund luulepäevad. Sel ajal võetakse hästi palju Betti Alveri teoseid. Meil on ka neid piisavalt, näiteks Betti Alveri teoseid on kuskil 34 eksemplari. Samas on ka nii, kui ilmub mingi uustrükk kordus sellise pilkupüüdva kaanega kaanepildiga, siis võetakse seda hästi. Näiteks nii on Lutsul, kuid tulid nüüd uustrükid, siis võetakse jälle. Ja samas on ka, kui on filmid ilmuvad näiteks Lutsu talve siis nüüd on Talvet laenutatud, kui see film ei ole just tehtud selle järgi. Sealt on võetud ainult sellist ainest. Ja Maarja Vainalt ilmus Mati Undi hämaruse poeetika. Tõsiteaduslik uurimus Mati Undi kohta. Ja kuna ta seal on käsitlenud Mati Undi lapsepõlve ja Vooremaad ja tema kodu, siis peale seda on tuldud võtma uuesti ka nii Maarja Vaino raamatut kui ka Mati Undi teoseid. Püks tingib alati teise, ei saa öelda, et midagi ei, vanast klassikast ei loeta, vaid ikkagi tuleb natuk. Mindi kuskilt mingi tõuge ja uuesti hakatakse siis klassikat lugema. Ja läheb 50 aastat ja võib-olla siis on klassik juba ka Jõgevalt pärit. Martin algus, kes on talve filmi stsenarist. Põlvkondasid pidi läheb niisugune joon jõgevamaalt läbi. Aga ma vaatasin Jõgeva raamatukogu koduleheküljelt, teil on niisugune alajaotus nagu Betti Alveri jälgedes, mis see on? Sinna saavad kirjutada nii kooliõpilased kui ka täiskasvanud. Ja seda me oleme pidanud juba, ütleme, et aastakümneid. Alguses oli ta lihtsalt, et Betti Alveri loomingus lähtuv konkurss, nüüd oleme neid teemasid uuendanud, oleme püüdnud kaasajastada, aga ikkagi Jalver nagu täht, sümbol meil ees, mille järgi joonduda ja eriti on hakanud kirjutama nüüd täiskasvanud kirjutavad luuletusi veensid ja me püüame siis neid vääriliselt ega hinnata. Teeme sellise ürituse, kus me kuulame neid. Kutsume inimesed kokku ja ka hindame. Meil on viimased viimased asjad on pandud üles meie kodulehele ja eelmisest 10-st aastast on koostatud kogumik, kus siis on need teosed kirjas. Ene Sööt, teie olete algatanud raamatukogu juurde, kas kaks kirjandusklubi? Ma arvan, et kaks ei ole vist päris õiged, tähendab, et siin käivad arukat akadeemia inimesed käivad koos, räägin nendega uues kirjanduses ja samas olen ma ka teinud selliseid suuremaid üritusi pensionäridele, kus siis sügisel tutvustan uut kirjandust. Nemad on hästi varmad seda vastu võtma. Aga tuleme klassika juurde, et kuidas ikkagi need Vilde, Tammsaare, Kitzberg, sealt raamatukogu kõige varjulisematest riiulitest uuesti esile tuua. Ma ei ütleks, et nad on marjulised, riiuli lihtsalt lihtsalt tuleb soovitada ja alati on see, kui tulevad kordustrükid, mis püüavad pilku, näiteks Tammsaarel tuli mitu korda struktinud tõest ja õigusest. Ja seda on võtnud ka täiskasvanud inimesed, kellel on see teos juba ammu läbi loetud. A, kes hakkavad nüüd uuesti lugema seda ja ütlevad, et hoopis teistmoodi. Nii on ka näited Vildega. Ja samas on televisioon, kus keegi räägib mingist teosest, siis järgmisel päeval tullakse kohe püsima seda teost või tullakse uuesti küsima teost, et et ma tahaksin-tahaksin seda lugeda. Eile, alati tuleb raamatukoguhoidja usaldada. Raamatukoguhoidja annab ka tõesti häid soovitusi igas raamatukogus. Praegu tuleb väga palju uut kirjandust peale, aga sealt läheb veel aega, et need terad sõkaldest eralduksid. Meil on maakonnas näiteks Rauno võsaste hea ment, mis oli meil toppis ja ka Martin alguse raamat oli meil hästi-hästi loetud raamat. Et alati tuleb toetuda plastikutele, aga tuleb ka leida uued, kes meie maakonnas nagu esile kerkiksid. Eneseöelge palun, mida Jõgeva linnaraamatukogu laenutuste põhjal võib öelda inimeste koduste raamatukogude kohta, sest nõukogude ajal ju üsna suurtest iraažides trükiti ja inimesega tellisid Lutsu kogutud teoseid Vildet, Tuglast, Tammsaaret. Kas need raamatud on kodudes alles või kui inimestel on vaja, siis ikkagi tullakse raamatukogust võtma, sest kodused raamatukogud on juba minevik. Ja ma arvan, et inimestel on enamuses alles näiteks et Lutsu kogutud teosed, Hint, Kuusberg, muu sirge, mis ilmusid, ilmusid Nõukogude ajal. Inimene on selline, et ta ei taha sellest raamatust loobuda ta ei taha teda prügikasti visata, sageli tuuakse meile, aga meil ei ole ka enam kusagile panna. Aga ma arvan, et need eesti klassikud on inimestel kodus. Ja Meilt tullakse siis pigem laenutama siis kui öeldakse, et aga ma kodust ei leia üles seda. Kui ma lähen kodust juba kellelegi ära andnud selle teose ja kodudesse enam ei osteta tavaliselt neid uusi raamatuid, siis öeldakse, et et ma saan ju raamatukogust, mis on ka õige, aga samas Öeldakse, et mul ei ole enam kusagile panna, et ruum ei ole kodus. Nii et meie oleme ikkagi see koht, kus tullakse kõigepealt otsima. Ja meie püüame ka siis olla nii eesrindlikud, et püüame ära aimata, missugused raamatud jäävad ja tulevad mõnukiteks, mida rohkem tellida. Kodune raamatukogu on ikkagi inimese enda nägu ja ja kindlasti kodudesse ostetakse näited. Luulekogusid, mida ma tean, et et inimesed armastavad, et meil endal oleks luulekogu käepärast. Aga kas tullakse ka Jõgevalt raamatukogust laenutama Gustav Suitsu, Juhan Liivi, Marie Underid, kes tõesti on klassikud? Jah, jah, neid tullakse klassikuid, Alver, Under, liiv. Meil on kaliivi Juhan ja Jakob Liivi luulekonkurss. Neid tullakse laenutama ja uuematest on meie plastikut. Kristiina Ehin ja Doris Kareva, kes on pidevalt nende luulekogud, on väljas. Neid loetakse hästi. See kõnetab inimesi enese, et kas me lõpuks tohime küsida, et mis on Eesti kirjandusklassikast teie vaieldamatu lemmik? No minul on, minul on, luulest on ikkagi Jalveria, Marie Under, Lutsu teosed kõnetavad eriti Lutsu mälestused samuti kuna olen temaga natukene seotud, nii et selliseid kõnekaid, klassikuid on päris palju. Et kuna olen ise õppinud eesti keelt ja kirjandust, siis on väga raske nagu esile tuua neid kõiki kõiki, et et ole neid kõiki lugenud ja päris paljud kõnetavad. Aga need olid peamised Reporteri Tõnnil andis intervjuud Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Ene Sööt. Läheme hetkeks tagasi kuuldemängu raamatupoodi. Nii Wikmani poisid, Ma jätaksin kolme euro peale. Omal ajal läks see raamat nagu soe sai, poes olid sabad. Kui Jaan Kross autopraami andis, siis oli täielik hullumaja. Nüüd hakkad sina oma mälestusi heietama. Aga miks mitte mina, kullake? Mäletan ka seda aega, kui Wikmani tähendab Westholmi nime mainiminegi oli keelatud ja mina tean ka seda, et seesama kross kirjutas riigijuhtidele kirja, kus ta ütles, et kuinad Westholmi nime tsensuuri alt vabaks annaksid. Siis ei kaota taks nad midagi oma väärikusest. Mida nad arvavad endal olevat julges, ei kirjuta. Nojah, kiiksu sellega pidi muidugi arvestada, et see välismaa sõid, võidakse ära keelata, kus niisuguseid asju tead, mullu oli omad sidemed, mis saab tärminid. Muide, Westholmi gümnaasium oli Krossile eesti aja sümbol. Ta kirjutas sellest erilisest valgusest kooli saalis, kuhu me päikesekollane valgus. Muidugi saadi aru, mida ta selle all mõtles, aga, aga mis teha, kuidas sa päikese ära keelad, eks ole nii, eks ole, jah. Aga tõstame siis Wikmani poisid viie euro peale, kui sa ise ütlesid, et seal Eesti Majas Brüsseli Eesti majas on inimestel teatav eestivaegus. Midagi jääks neil seal nagu puudu. Aga meil siin praegu on Eestit küll, meil on teda isegi liiga palju. Inimesed ei taha enam juurde võtta, siin ei lähe viie euroga. Silus jah, aga tõstame enne krossi ühte hunnikusse kokku. Pärast on hea templeid sisse lüüa. Krossi on meil üldse natukene liiga palju. Telefonil on Viljandi raamatukogu direktor Reet Lubi. Öelge palun, kes siis Viljandis Eesti klassikat tänapäeval üldse veel loeb? Tänapäeval loeb eesti klassikat, kõige rohkem loevad kooli õpilased, kellel on see koolis kohustuslik ja loevad praegu ka täiskasvanud väga hea meelega, mille üheks põhjuseks on kindlasti tõe ja õiguse film mis on liikuma pannud väga palju Tammsaare teoseid. Tõde, õigust kui ka teisi Tammsaare teoseid. Ja täpselt samamoodi mõjutab eesti kirjandusklassikute teoste lugemist filmid, seriaalid, teatrietendused, erinevad raamatututvustused, mis tehakse nii teles kui raadios. Ja, ja see kõik mõjutab. Kui me vaatame ka näiteks teatrite mängukavasid, siis kui on olnud mängukavas mõni klassiku põhjal tehtud etendus siis täpselt samamoodi hakkavad liikuma ka need raamatud. Kas loetakse siis enne teatrisse minekut või pärast teatriskäiku? Siit esimesed meeldetulevad võib välja tuua libahunt, keisri hull. Vargamäe lood etturid. Ja Indrek mängitud juba aastast 2006 et kõik see mõjutab ka raamatute laenutust ja lugemist. Ja isegi kui esitelevisioon võtab kordusesse Wikmani poisid või Rudolf ja Irma, siis sellelgi on mõju. Täpselt sellel on samamoodi mõju ja mõju on ka sellel, kui näiteks aastaid tagasi Viljandi linnaraamatukogus toimus Kultuurkapitali toel selline projekt nagu kirjanduse reisiklubi, kus käsitleti ka mitmeid klassika teoseid, oli Kitzberg, Vilde, Luts, Jakobson, Tammsaare, Liiv, Kreutzwald, Tuglas, Under, Koidula, kõik sellised autorid, keda ka kooliga kohustuslikus korras loetakse. Ja tol ajal oli meil üle 40 klubi liikme, kes väga aktiivselt lugesid neid raamatuid, mille üle arutleti. Meie kirjandusklubi eestvedajaks oli hinnatud Viljandi eesti keele õpetaja ja, ja see andis sellele klubile väga palju juurde. Ning suvisel perioodil käisime ka füüsiliselt kohapeal, nendes paikades, millest need autorid on kirjutanud või kus nad ise on elanud. Ja praegu sellel hooajal on Viljandi linnaraamatukogus kaks kirjandusklubi koos käimas üks päevasel ajal, teine õhtusele. Ja täpselt samamoodi on igasse kuusse valitud teema, mis teemal loetakse ja täpselt samamoodi on ka siis praegu meil lugemisel Tammsaare, nii et ka siia toome me Eesti kirjandusklassikat sisse, et vaadata siis nüüd neid uusi nurki ja tuletada meelde, mis siis varasemast on inimestel meelde jäänud. Kui Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja tuletas kuulajale meelde, et neil on kolm omakandi klassikut Betti Alver, Oskar Luts ja Mati Unt siis kes oleksid Viljandimaa nii-öelda omad kirjanikud? Viljandimaalt, kui me räägime oma kirjanikest, siis ehk kõige tuntumad on August Kitzberg Karl August Hindrey, Albert Kivikas, siis Friedebert Tuglas on kirjutanud Viivi Luik ja Nikolai batuuril. Näiteks eelmisel aastal, kui Nikolai batuuri meie hulgast lahkus siin tema teoste vastu hakati uuesti huvi tundma rohkem kui varasemalt. Et see kõik mõjutab, mis käib meediast läbi ja tuletab inimestele meelde, et mis, mis on oluline. Aga kui väljamäelt käiakse otsimas vargamäed ja Palamusel paunvere, et kas kuskilt Karksi ordulossivaremetest käiakse ka Kitzbergi maimu jälgi otsimas? Vaat seda ma täpselt öelda ei oska, aga ma tean, et Karksis tehakse igal aastal libahundi jooksu mis ka omamoodi on siis seotud Kitzbergi teosega ja toodud siis ta tänapäeva võtmesse ja seotud hoopis spordiga. Kas see on üks võimalus, kuidas seda kõike populaarsemaks muuta? Ja kui me räägime ka siin, mitte küll nüüd klassikutest, aga Eesti enda lugudest, siis sellel aastal me näeme juba. Piret vääri ellu kutsutud Eesti rahvajutuaastal on samamoodi oma mõju. Et eesti rahvajuturaamatut, mida Piret äriprojekti raames loetakse, need liiguvad meil palju rohkem kui varasematel aegadel. Kui te vaatate laenutusi Viljandi raamatukogus, siis mida nende põhjal võib öelda inimeste koduste raamatukogude kohta. Vanasti oli meil kõigil raamaturiiulites roheline lutt must Tammsaare, tumepunane Tuglas, see oli siis kaane värvi järgi. Nii lugejat kui raamatukoguhoidjad tegid vahet, et kas see pärand on kodudes veel alles või on hakatud sellest loobuma ja vajadusel tullakse raamatukokku. Raamatukokku tullakse üha tihemini sellepärast et mõjutab nii raamatu hind kui ka väga palju mõjutab keskkonnateadlikkus. Et kui me vaatame ka raamatuvahetuse projekti, siis ikkagi ei rõhuta sellele, et liigutame neid raamatuid, mis meil juba olemas on, mitte neid Rickiks neid kogu aeg juurde. Seetõttu on ka raamatut laenutamine tegelikult muutumas populaarsemaks. Aga kodudes siis, kas teile näiteks tullakse pakkuma koduseid raamatukogusid, et enam ei mahu ära või, või kõiki asju on topelt, kui perekonnad kolivad kokku või, või lahku või? Raamatukogule pakutakse tavaliselt neid raamatuid, mis on ikkagi kogunenud nõukogude ajal. Need raamatut, mida meil on ka endal piisavalt eksemplare ja mida siis kellelegi lahkunud lähedasest järele on jäänud. Need on tavalised ja samas on tekkinud ka selliseid annetusi raamatukogule mis näiteks on sellised väga lihtsad armastusromaanid või kriminaalromaanid, mida inimene ühe korra loeb, läbi käib reisil ta rohkem seda ei vaja, kodus võtab tal ruumi ja ta annetab selle raamatukogule heas seisukorras hea raamat ja ta läheb siis sedaviisi meie juures uuesti ringlusse ja saavad lugeda järgmised inimesed. Andke palun nõu Reet Lubi, mida teha raamatutega, mis jäävad üle? Raamatutega, mis üle jäävad, seda on täna raske öelda, sellepärast et ega nendega väga palju ju teha ei ole. Kui pakkuda raamatuvahetusse, mis on üks esimesi kohti, mida võiks kasutada inimene siis asutused saavad anda enda raamatuid, mida nad enam ei vaja üle Eesti hoiuraamatukogule. Ja kui raamatud on juba väga kulunud ja nendega enam teha ei ole, siis on mõnikord abiks ka Tartus asuv trükimuuseum. Nii on Reet Lubi, mis on teie enda lemmikraamat, kui me räägime eesti klassikast? Ma kindlasti ei oska tuua välja ühte konkreetset raamatut, aga minu viimane selline lugemiselamus oli Nikolai batuurini maskide defileel mis on väga põnev lugemine, mis annab sellist lugemiselamust ka keele poolest nauditavalt, kus on väga hea sõnakasutus, kus on mõnusat murdeluulet. Et see on midagi sellist, mis puudutas hinge. Reporteritunnile andis intervjuu Viljandi raamatukogu direktor Reet Lubi. Järgmine usutletav on Asko Tamme, Tartu linnaraamatukogu senine direktor, kes Tartus klassikat loeb ja laenutav. Kui ta ikka on ainult üks palju selles mõttes, et eesti kirjandusklassika on kooli nimekirjades, nii et need nimekirjad sellest, mida me laenutama eesti klassikast, need on ikkagi hästi pikad kui võib-olla mõnel ajal oli see klassika selline, et noh, et nagu Tammsaare, Tuglas olid ainsad klassikud või peaaegu nii või välku ja keegi siis klassikut ka Kivirähk ja Mart Kivastik ja et selles mõttes raamatukogul laias laastus numbrid kõiguvad natuke siia-sinna, aga mingit suurt häda meil ei ole ja käiakse palju, loetakse palju, et loomulikult ma ei tea isegi, kuidas seda mõelda, et kui näiteks homme koolides enam üldse ei loetaks, mis siis saaks, aga, aga see on sihuke kombinatoorikast ka, kui palju me laenutame kooli jaoks seda, mida inimesed tulevad ja laenutavad, sellepärast et neil koolis öeldakse, et nüüd laenuta. Ja kui palju siis loetakse nii-öelda vabalt vabatahtlikult ja kui palju loetakse seda, mis ei ole koolis kohustuslik? Siin toimib võib-olla seesama nii-öelda printsiip või kuidas on 80 20, eks ole, et 80 protsenti võib-olla isegi rohkem lugemisest on kindlasti seotud kooliga, selles mõttes on sihuke pool kohustuslik, aga noh, teine pool on jälle selline, kust tullakse, loetakse seda, mida taheti. Ja see võib olla kajastub ka nendes nimekirjades laenutuste nii-öelda kipp nimekirjas, et kui palju meilt üldse aastas laenutatakse, siis seal on ju. Kui ma nüüd vaatan, siis on siin tulevad ülevalt alla Kivirähk, Tuglas ja Kitzberg, kes on kõik ju kooli soovitatavas nimekirjas, esimene, keda seal ei ole, kuigi ma ma nagu kahtlustaks natuke juba nüüd on ka, on Afanasjevis Abima ja Bogdan eelnevatel aastatel on selles positsioonis olnud natuke innovad, autoheidet on olnud, Mart Sander on olnud Maaja kanga Tõnu Õnnepalu kahtlemata Tõnu Õnnepalu viimased asjad, kui need asjad tulevad alati ka seal üleval ja, ja ka selle päris koolikirjanduse isegi seal vahel või seal seal all, aga noh, ma kujutan, et ka näiteks Tõnu Õnnepalu on ju väga olulises ulatuses autor, keda praegusel ajal ju koolis gümnaasiumiastmes näiteks, eks ole, öeldakse, et on valikkuse loe, ei analüüsi ja kihielda, mis sa sealt näed? Ma saan aru, et kohustuslik koolikirjandus on see vedur, mis veab laenutuste nimekirja, kui me räägime niisugustest klassikutest nagu Tammsaare, Tuglas, Vilde, Kitzberg, Koidula oma säärase mulgiga mahtus esimese 50 laenutuse nimekirja. Kui palju niisugused sündmused, nagu on Tanel Toomi film, tõde ja õigus, toovad inimesed uuesti. Tammsaaret laenutama toovad, loomulikult toovad, see on nagu selge, tähendab, et tõe ja õiguse laenutustes tuli kohe või tamm saelanud, tuli sihuke jõnks kohe sisse üles, eks ole, ja ja see ei pea üldse olema nii suur. Siin on nüüd nagu väga väga selline kurb näide. Et Lembit Ulfsak soi peale seda tuli jutuks uuesti tema tema elu, tema tööd ja asja ja Veeaa saare Uku hakati kohe laenutama, tähendab Uku ajal tuli jälle, eks ole, sellest hoiu riiulis, kus peaaegu teda iial ei laenutatud, laenutati võib-olla iga raamatut aastas korra tuli jälle, eks ole, ette laenutati jälle hästi palju noh, mõnda aega see siis toimib, siis talle langeb alla. Et selles mõttes kõik sündmused mõjutavad. Ja mida kolleegid palusid öelda ja see on nagu selline kirjandussaadete küsimused, et televisioon on kõige olulisem mõjutaja, nii nagu mingist raamatust on olnud juttu mingisugusestki televisioonisaates, on see siis mõni hommiku saade, mõni Ringvaade, mõni pealtnägija Kirjandusministeeriumit jah, vist ei ole enam. Kui ta on seal belli toosis või hoopis siis, see on kohe nagu suur mõju, et televisiooni mõju on. Me teame seda kõik, aga me näeme seda iga päev oma oma numbrite pealt, et sellised sündmused meie oma näitused, eks ole, kui meil on olnud kirjanduskohvikud ja sellised asjad, et see nagu aitab natukene, et meie enda töö ja meie näitused ja et paneme välja Visnapuu näituse või paneme välja Tammsaare. Et see mõjub ka, aga, aga välistest mõjudest datest noh, sellised asjad nagu tõde ja õigus, see film ja siis televisioon üleüldiselt, jah, need on nagu kõige suuremad, kõige suuremad mõjutajad. Kuidas Tartu linnaraamatukogus paistab välja koduste raamatukogud, see olukord selles mõttes, et nõukogude ajal ja ka hiljem on ju Tammsaare kogutud teoseid Tuglast Lutsu suurtest iraažide sajatuhandelist s peaaegu ju välja antud ja, ja võiks arvata, et inimestel on kodus kõik olemas või tänapäeval kodudes enam raamatuid ei ole, sest kõik kõike, mida vaja, leiab internetist. Internetist ei leia kaugeltki kõike, mida vaja aga siin tuleb arvestada sellega, et me tuleme hoopis teisest kultuuriparadigmast, mis puudutab korru, raamatukogusid ütleme aastal 70. Tav kultuur, eluviis selline, et inimesel olid kodus kõik eesti keeles ilmunud raamatut, mõned asjad jäid välja, noh, piinlik öelda, eks ole, mina olen suhteliselt tagasihoidlikust oludest, et meie kodus öeldi, et ei, vene autoreid ei osta, oli see siis Dostojevski või kes iganes, et ühesõnaga, et see on nagu selline haigus, katuse või pool ahimata, sa näed, seal olid mõned 20. sajandi raamatusarjad ja mõned, kus nagu kõik ei osteta üldiselt eesmärk ja ma tean, et paljudes kodudes oli ikkagi selge asi, et osteti kõik eestikeelne kirjandus, noh, väikeste välja jätetega ja siis olidki need tiraažid olid 10000 kuni 100000 võisid olla tehased ja kõik need raamatud on praktiliselt ütleme sedasama musta kaanega Tammsaare punane Tuglas, need on ju praktiliselt kõigil olemas ja neid on ka nii palju. Ja selge on see, et kui nüüd inimesed lähevad uutesse kodudesse, siis nad valivad väga täpselt kui te mõtlete isegi, millist mööblit tegime, näiteks nõukogude liidus väga ja väga standardiseeritud tööstus tulidki raamaturiiulit, eksatsioon raamaturiiulit elutuppa. Ja nüüd, kui inimesed lähevad uutesse kodudesse, siis kellel ikkagi raamatud ei ole ametipäevast lugemiseks, need neid sinna sellises koguses iialgi iialgi ei vii. Ja raamatukogu näeb seda kogu aeg, ma võin öelda, et mulle peaaegu päevas pöördutakse minu poole, küsitakse. Vabandust, mida me saame teha, et mulle, kas mul jäävad nad lihtsalt üle või mul on kellelegi vana sugulase raamatukogu ja siis on kõik maamajad on neid täis ja ma kuulen, et hästi palju on seda juttu, ma ütlen, et tooge raamatu, mis teil muud teha, nüüd tooge kindlasti Dubaku sorteerime ära, saadame Tallinnasse hoiuraamatukogu, kui nendel koguneb kõige vahem ülevaade sellest, kui palju neid siis õigupoolest on. Ja paraku see on vältimatu, et mingi kindel osa nendest, noh, me müüme, me jagame, me paneme neid välja võimalikele soovijatele. Me vahetame viletsamaid eksemplare võtta vastu ja nii edasi, nii edasi, aga mingi hulk läheb vältimatult utiili, sinna ei ole midagi teha. Kultuuriparadigma lugemise viis on sellisel viisil muutunud, et sinna ei ole nagu midagi teha, see on reaalsus võib meile meeldida või mitte? Ja ka antikvariaadi ei võta ju eesti klassikuid raamatusarju vastu põhjusel, et nad ei suuda neid edasi müüa. Ja loomulikult mitte ja nii ongi, kui vaadata, siis nad hoiavad endal riiulis, eks ole, selleks puhuks, kui keegi tuleb. Aga tegelikult nende, ma nüüd ei tea antikvariaatides hingeelu ja seda, millest nad elavad, aga nad ikkagi elavad sellest varasemast tähendab, teise maailmasõjaeelsest kirjandusest siis juba uuem, sest noh, mõned uuemad asjad jälle on niimoodi, et noh, nad nagu lootusetult kadunud, eks ole, juba tiraažid on väikesed ja see on ka muide Märt, et näiteks, kuid proovida saada mõnda näiteks 2005 ilmunud raamatut, mis on müügist maas ja mida enam ei ole, ega seda antikvariaadist on, seda on väga raske saada. Nõudlus määrab hinnaga, et raamat, mis kunagi võis olla müügis 20 euroga, nüüd antikvariaadis 80-ga, sest teda lihtsalt lihtsalt satub niivõrd. Aga jah, ma arvan, et seitsmekümnendad on selline kõige selgema hilisem aeg, millal me võime seda näha, et olid hästi suured tiraažid oli selles mõttes sulaaeg anti välja väga head kirjandust ja mingi osa neist jääb lihtsalt vältimatult üle, siis see number, mis on veel kuskil olemas, on hästi suur. Ja teha ei ole nendega nagu õieti midagi laduda virna, tõstepirn ühest kohast. Saatanad võimalikult varakult, mitte lasta neil kuskil, andke andeks, noh, kuskil niiskes keldris hallitama minna vaid, vaid otsustada kõlab nagu brutaalselt, aga otsustada võimalikult siis, kui see probleem tekib või kui on näha, et nendega midagi teha ei ole tuua raamatuga kui viia nendesse taaskasutuskeskustesse igale poole, et ühesõnaga, et nad oleks kuskil riiulis välja, siis seal ikkagi inimesi liigub. Noh näiteks mina käisin kuskilt sõelumas ja ostsin, eks ole, mingisuguse 69. aasta maailma mõnda Saliast raamatu, mis mul on millegipärast välja laenatud, kellelegi välja laenatud, ära kadunud, eks ole, et ma tean seda lapsepõlvest, ma tahtsin seda saada. Leidsin aparaadist sealt 451 kraadi, Fahrenheiti raamatupoeke, sest paar eurot ma hakkasin ka, aga, aga noh, see on nagu see, et saata siis ringlusesse ringlusesse, nad lähevad ikkagi just nimelt nende taaskasutuskeskuste raamatukogude kaudu pähis, antikvariaadi noh, võib juhtuda, aga nad on omavahel väga valikulist. Ei ole jah, kahjuks ei ole midagi teha. Tuleb loota, et nad lähevad vähemasti vanapaberisse selles mõttes, et mõni puu jääb maha võtmata. Kujuteldavas raamatupoes meenutatakse nüüd nõukogude ajal keelatud raamatute nii-öelda pitsati alt vabastamist, kui Eesti iseseisvaks sai. Ja meie töö oli väga konkreetne raamatud, kus olid sellised sõnad seal nagu Eesti vabariik või vabadussõda või kodukaunistamine. Need kirisime kõik pitsati alt välja, Jäkettide küljest lahti ja andsime vabaks. Aga see oli ka ränk töö, väänas voodi hunnikute kaupa raamatuid, brošüüre ajakirju, kõik tulid läbi vaadata. Kui me pitsati avasime, siis me nägime, kui palju raamatuid oli alles jäänud, tohutu hulk, no ei olnud jõutud ära põletada. Ja siis ma sain aru ühest väga printsipiaalselt asjast, mis asjast. Et igal ajastul. On raamatutega tegelikult üks ja sama mure igal ajast, absoluutselt igal ajastul. Kuhu nad panna ja mida nendega ülepea üldse teha prooviti põletada, ei aidanud ära peita, pitsati alla panna. Mingil ajal tiriti jälle lagedale, nüüd aga uus võimalus need maha müüa. Praegu on siililegi selge, et neid on jälle liiga palju. Virnad kasvavad, kasvatas nende olemasolus, on nagu mingi etteheide. Saate viimane telefonikõne läheb Kärdlasse linna raamatukokku direktor Annely veivole. Öelge, palun, mida teil laenutused näitavad, kes hiiglastest loeb eesti klassikat? Meie näitajad ei ole Eesti klassika suhtes kuigi rõõmustavad. Meil ikkagi laenutuste toppis on koolilapsed, kes laenutavad kohustusliku kirjandusena eesti kirjandusklassikat ja kahjuks täiskasvanud lugejad on ikkagi selles topis kuskil tagapool. Kas see kõneleb sellest, et vanematel inimestel on kodus kõik klassika kenasti riiulil olemas? Kindlasti on see üks põhjus, sellepärast et tõepoolest, kui me vaatame ka seda, milliseid raamatuid meile tuuakse raamatukokku ehk siis ju teatavasti inimesed aeg-ajalt teevad kodus imentuuriga raamaturiiulis ja ja tahavad tuua oma selliseid vanemaid raamatuid ära ja pakuvad raamatukogule siis tegelikult me näeme seda, et Eesti kirjandusklassikat pakutakse meile ikkagi väga vähe. Seda juhtub aga väga harva. Ja inimesed ehk siis täiskasvanud lugejad on meile tegelikult öelnud, et nad ikkagi jätavad endale riiuli Eesti klassikud alles, et nad võivad ükskõik mida muud ära tuua, aga et need nad ikkagi veel jätavad endale alles ja, ja sealt võib küll arvata seda, et see eramut, mis sul on omal riiulis olemas, et loomulikult ei tule teda ja siis raamatukogust laenutama. No aga lapsed tulevad, mis näitab, et kõikides kodudes ikkagi ei ole alles. Võib-olla on seal ka see küsimus, et kas lapsed üldse tulevad selle peale, et küsida oma vanematega, et kas meil on seda raamatut, et võib-olla on see üks küsimus ja teine küsimus on see, et muidugi ei saa ju öelda, et kõikides kodudes on need vanad raamatud olemas. Ma arvan, et see nagu ei ole päris mustvalge teema, et natuke on siin varjundeid. No siin varasemates intervjuudes raamatukoguhoidjad on pakkunud, et igas maakonnas on justkui omad klassikud, nii näiteks Jõgevamaal siis Oskar Luts, Mati Unt, Betti Alver, kellega Hiiumaa võib uhkustada? No kui me räägime nendest klassikutest, kes on surnud, siis ma kardan, et Hiiumaa ei taha nagu eriti üldse kellegagi uhkustada. Meil on pigem nagu see trend, mis me näeme, et loetakse neid, kes on elus, kes on meile ka kohalikud kirjanikud või kes on Hiiumaalt võtanud. Mulle tundub, et Hiiumaa lugeja on päris selline, nagu piirkonna keskne kindlasti on. Tõnu Õnnepalu on üks, kes on väga-väga loetav kirjanik Hiiumaalt, tema raamatuid tõesti hästi palju loetakse. Aga noh, samas kui ma vaatan eelmise aasta enim laenutatud raamatuid Hiiumaal, siis ikkagi esimese hulgas või ütleme, number kaks on raamat minu Hiiumaa, mille on hoopis välja andnud Mae Lenderi kirjanikunimega. See jällegi näitab, et, et noh, ikkagi see piirkonnakesksus on nagu oluline. Aga see, mis puudutab niisugust žanri nagu merekirjanduse kaugust välgu, Aadu Hindi, Herman Sergo romaanid Sergo on muidugi populaarne, aga jällegi siis sellisel juhul on tegemist meile täiskasvanulugejaga. Et noh, kahjuks ikkagi peab ütlema seda, et noor lugeja seda kohustuslikku kirjandust ta tuleb võtma. Aga jällegi me oleme saanud nagu koolist tagasisidet mõne raamatuga on ikkagi niimoodi, et nad loevad klassis nagu koos peatükkhaaval lausa kohustuslikku kirjandust, et siis nagu pärast arutleda ja üldse rääkida sellel teemal, et see kohustuslik kirjandus mis on antud, mis puudutab Eestit, klassikat ja eesti klassikuid, noortele tundub ikkagi, et vist natuke jääb kaugeks. Võib-olla isegi ta sisu poolest tegelikult sisu poolest jääb ka, aga ma arvan, et küsimus on ka selles, et paljud on ikkagi need vanad trükid, jenemise marad, trükid neid tegelikult on ikkagi natukene juba aega purenud ja paber on juba muutunud, et ütleme väga tumedaks ja reavahed on väga tihedad ja ja ega ka täiskasvanu väga enam ei taha ka selliseid raamatuid lugeda, kahjuks on ta nii need, mis on nagu nüüd uuel ajal välja antud. Need, loodetavasti on paremad, noh, mitte kõik raamatut ei ole ju paremad, mis uuel ajal on trükist tulnud, aga mis puudutab klassikuid, siis teine variant on see, et soetada uued trükid ja siis loota nagu, et et inimesed saavad lihtsamalt lugeda. Nii et kui Tammsaare tõde ja õigust anda välja uues trükis, mille kaane peal on linnateatri näitlejate ahvatlevad pildid, et see tagab suurema lugejahuvi Ja tõde ja õigus tegelikult ju tuli juba siin ka natukene uuemad versioonid välja, aga kindlasti, mis puudutab reklaami, siis reklaamil on väga oluline koht, me näeme selle mõju ikkagi ka raamatute puhul. Kui näiteks televiisoris mingid õhtused saatelt tutvustatakse raamatut ükskõik millisteks, et siis järgmisel hommikul on ikka keegi, kes tuleb juba küsima, et kas teil on seda raamatut selles mõttes kõik selline meediakajastus on kasuks siis raamatute lugemisele ja, ja seda enam, kui on mingi raamatu põhjal loodud film siis selle mõju on ka tuntav. Jah. Ma olen iga raamatukogu juhi käest selles saates küsinud, et mida teha raamatutega, mis jäävad üle, mida teha nendega kodus, mida nendega tehakse raamatukogus. No meil on ka tuldud pakkuma päris tihti raamatuid ja meie oleme siis läinud seda teed, kui me võtame vastu me ikkagi küsima, et mis raamatut teil on, sest noh, lõpuks on nii, et kui meie ei taha neid ära kasutada on ju siis meie peame viima siis vanapaberisse ja ta nagu lisatöö meie jaoks. Aga et kui on nagu raamatud, mis meile sobivad ka vanad raamatud, näiteks kui meil endil on juba sellise närtsinud välimusega või, või on vaja ümber vahetada, siis me vahetame need ümber. Ja kui on näiteks nii, et on raamatuid, mida meil endil vaja ei lähe, aga need on ikkagi neile toodud, siis meil on ukse taga on raamaturiiul kuhu me siis selliseid raamatuid paneme ja inimesed saavad võtta sealt ise, kui nad leiavad midagi sobilikku sinna juurde. Me tegelikult teeme ka kord aastas vanade raamatute müüki. Kus asi toomegi välja, need raamatud, mis on meil ka endal kas välja vahetatud ja seisma jäänud ja meil on nüüd tegelikult päris edukad olnud, sest on täiesti olemas selline sihtgrupp, kes tahavad, ehkki Anu ja selliseid kasutatud raamatuid ja on ju mõned raamatud ju armsaks saanud elu jooksul ja neid ei pruugi poodidest enam kätte saada. Nii et me oleme kasutanud ka sellist müügivarianti. Reporteritunnile andis intervjuu Kärdla linnaraamatukogu direktor Annely Peebo. Nonii, kolleegid. Mind kutsutakse Brüsselisse Eesti vaja raamatupoejuhiks, kogemused, kogemused parata. Olen kindel, et mõistate, mida see meile tähendab, see lahendaks need probleemid, mis meil siin selles väikeses poes. Meil selle poepidamisega on kogunenud, vaadake enda ümber lämbume kitsikuses keldri, sest ei saa enam käia, küll saab, kui me raamatuteest äratustame, so liiga väike. Suureks müüva ahah ei tea, kuidas ta lihtsalt me ühineme ülemaailmse revolutsiooniga, millal, kui praegu? Ja mina lähen selle nimel Brüsselisse tööd tegema. Ma lähen asju pakkima, aga ära Wikmani poisse maha jätta. Need lähevad seal viie euroga. Mis meist nüüd saab? Mis mestis ikka saama peab? Meie lihtsalt jätkab oma tööd, näed, krosside virn seal, hakake otsast võtma. Ma sean templi kõige sinna peale ja. Raamatud kannatavad kõik välja pitsati alla paneku ja sealt vabastamise odavaks tembeldamise ja tasuta laiali jagamise. Kui võtaksime selle saate peale mõelnuna riiulist mõned klassikateose ja loeksime selle uuesti üle. Kaja Kärneri kogutud intervjuude vahel kõlasid katkendid Toomas haugi kuuldemängust Muravu lugemiseni. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.