Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kuidas päike pilve tagant välja tuli, elas kord mees, kes tundis end pisut morjendatud. Ära ole morjendatud, hüüdis väike naabritüdruk läbi elupuu, heki. Olgu pealegi, ütles mees ja naeratas. Päikegi tuli jälle pilve tagant välja. Olge lahked ja kuulake põimikut Jaan Pehki luulest. Koostaja esitaja ja muusikaline kujundaja Märt Avandi. Luule sekka laulab mõistagi Jaan Pehk ise. Alijas orelipoiss. Do-re-mi fa sol la see ta see Laasolfaamire või faa sallasini taaziresolfo meeseerina solfaraaza, Siiuda siires, Assari saare soosi Vasla. Põgenev poiss mind isa taga ajas onu Endliga ja suure raagus okkalise vitsaga sest võrdlesin ta noksi väikse pendliga ja Endli oma šampinjoni pitsaga. Mind ema taga ajas tädi kajaga ja suure salkudega türgi väitsaga, sest võrdlesin ta tussi suure pajaga ja kaja oma võrdlesin ma täitsa ka. Mind õde taga ajas oma kutiga ja teada-tuntud automaadi uusiga sest võrdlesin ta tisse kahe lutiga ja kuti persed vetsu kummimusiga. Jah, tore sündmus lapsepõlve lõikes, see ei mäletagi, kuidas asi lahenes. Meenus, kirjutasime siis kõik, kes see ja vanaisa ütles, oled lahe mees. Hommikul, kui koju jõudsin, kasutasin eesust tagant, uksest, teler pihus, jooksmas nägin Jeesust haaranud veel oli kaasajalehepuntra kadunud seinakell ja pardel, mille kinkis Contra, kelle nimi tegelikult minu andmeil, Margus. Jeesus poiss, ma panin nimeks. Õnnestus sul vargus. Värdjas, raisk. Kolmapäeva õhtu hakul tinistasin Kitra taas, järsku seisis uksepakul, kontra näpus, pipragaas. Sa kuule uudist Petlemmast Ma Jeesuse sain kätte. Jaan aitas teda leida mul mitte Pehk, vaid Tätte sai triibuliseks piitsutatud sitke retsituri ja tead, kes tegelikult Jeesus on. Ustimenko juuri. Eluase tahan ja elan seal, kus tahan. TASE. Meie lähme tipp tipp, tippigaühel käes on lipp, see on naiivismi tipp. Must mööda lendas, mesimumm, ei olnud must, vaid tarust tal palju, Nestet maksimum, ta oli minu arust veel maksim, oli maksimum, kui möödus tee peal karust. Oo hurmav lind, mu Mesimumm vist läksid päris arust. Kas sõdalane, miinimumgranaadid, pommid, torud, mineeritud said, karud, kõik ja naabermesitarud. Eesmärk on selge, puhtaks plats. Ei enam lendle õiel, vaid küsimus on meil lubatud, on käia pöialt põiel. Kuus või seitse poisi glotti tagusid mu hoovis vutti. Väikevend, kui veidi nuttis, pakkusin tal maitsvat loti. Vaatas otsa mulle altpoolt, nähvas vaikselt. Idioot, loll ja kuradima laisk. Edaspidi olin laisk teda kõnetama. Sepo on mu sõber Soomest sõber Soomest sepamu. Soomest on mu sõber Seppo pähe valas mulle epo. Andsin molli sissepoole, hambumus jäi sissepoole. Hea. Tore lugu. Ükspäev mõtlesin, kuidas on lühike mitmuse osastav sõnast toru. Tore ju. Noomi siin kord koduhoovis väikest naabri Raiti, kui ta minu akna tagant jälgis pornosaiti. Poiss vaid naeratas ning vaikselt lähemale nihkus. Ja mul läbi pükste võikalt kerad haaras pihku issil onu Leol ja sinul kõik on kenalt paigas. Vanaisal sõjast saati, üks on kuskil taigas. Positiivset ärevust märkasin just pangas. Seestpoolt hoidis kinni ust mees, kel näol must kangas kisendas, et käpad püsti, muidu saateluga. Kena teller kaunist büsti poosetas mõnuga. Ise olin juhuslikult tulnud Tõnuga. Tõnn, see oli politseinik. Türi naabervallas oli päris kibe käsi, molliandmisvallas hüppas ligi, andis molli kohe röövlile. Mäletan, et hetkeks vilksas sätendaval vööl vile. Rusikahoop jättis hetkeks röövli mällu pausi. Kohe pärast päästelööki tegime aplausi. Õnnesärgis sündinuna läksime kõik peole, mäletan, et molli andis Tõnu seal veel Leole. Sõber Ants, kel perenimi oli vist perfoom. Sittus keset tänavat kuses suure kuuse alla, oksendas pitsa Ameerikanasse. Loll oled või? Küsisid inimesed. Oli mingi mureva, tundis huvi, tumedam, ersuga rullnokk. Minge siit ära. Arvasid tammetõru moega pensionärid, mis su nimi on? Küsis politseinik. Olen perfoom, Ants ja see on perfomance. Juhtre muna. Mus olla ta. Näitab Märt, kuid. Poole? Kuuga. Nad on märgi herned ja kapis ei ole, kus on kaunis pruut kusagil poole, kus on taeva, ta taevas ei ole ja kes selles Oli sõda, olukord raske, vaenlane ohtlikult lähedal. Kõigepealt saatsime Veiko edasi, siis saatsime Olavi edasi ja siis Aapo edasi ning ka, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Seenelkäik Oliveriga Oliveriga. Sõime metsas, mingeid Seenu vahepealset küll ei meenu. Palju kännul oli verist järelejäänud Oliverist. Tekkis küsimus mul ükskord tühjaks saanud, kui taas pokaal, milline on tähestikus peale aad, no see vokaal kalmistule kõndisin ja keegi hüüdis hauast. Aga teda ma ei kartnud, mul ju kõva auaste. Sõjaväeline. Kord rasva rullina ma läksin mööda linna, seal kohtasid mind pekk ja majonees nad õli jooma kutsusid, võiks minna. Ma hõiskasid, tulge, majonees, me läksime ja õli oli valmis ning pekk, ent kuumal pannil küünlaks praadis, kus tahton, röökis ta kui piiblisalmis pilk pidama jäi parafiini paadis. No kus on tahtma, küsin, kus on, kus on? Ei kuskil, vastas rõõmus majonees. Nüüd kuula mindva küpsenud pekinägu ja palud andeks mult esmajoones. Ja selle peale pekisuu jäi lukku. Tal meenus kunagine ülbedoon. No tõesti poleks mainima pidanud, et majonees on tegelikult hapukoor. Nüüd nurga tagant vispel ligi sid siis ja käis raks ning lendas majonees, rasv pannilt hoogsalt rõõmupritsmeid pritsis ja vispel murdus. Vana roostes mees. Ei saanudki küünal enda sisse, tahti vaid pannil tõmbles haisvas rasvamundris. Ning majonees, kes munaks saada tahtis end leidis roostetanud ta poti tündris. Sallimatus müts ja kindad, kuubia kasuk pidasid kord sallimatust, peielauas riidekoile, avaldasid sallimatust, oli nukravõitu seltskond, ilmgi pisut ilane müts siis meenutades lausus armas, soe ja villane pidasid kõik sõna heaga meeles kallist sallikest naabrist spordisõbra õuel nukrutses kapalli kest, vanaema köögist nägi seda või siis kuskilt sealt oma kudumise korvilt tõmbas kohe kaane pealt haaras aukudega salli ja siis torkas vardaga. Rõõm, nüüd täitis kogu õuepõõsas õunavargaga. Rõõmustasid puud, põõsad, lilled, lapsed, kõrvalhooned, aga Ilze suurest rõõmust vanaema kaelasooned umbe oli pitsitanud, ise vaikselt pitsitanud. Tänapäeval selles aias kask on suur ja näed istet, kus kord lebas aiamurul vanaema kägistet. Kanal kaks näitas loodusküllast filmi kodulindudest ja igasugust paska taas ka. Esimene buss väljub peale viimast. Eestlane pole ja jään. Kurituuker kingin sulle peeglist maski balloonid täis prussakaid. Mind hoiab põnevil, üks asi hoiab mind väga põnevil. Mitu ämbrit spermat Hiinas lendab sekundis? Seesam Seesam, lähme jooma. Andres jälle, Andres kuradi postmodernist. Nokkab lagistan noor ema, tõin sulle korstna otsa lapse ehk elektriliinile. Meenus viin, Šveitsi pealinn ja, ja ära targuta. Balletisussides mehed kera ees, õnnetus taga. Pidasin puu halgude üle inkvisitsiooni kohut. Kõik jäid süüdi ja mul on soe. Rumal inimene kose veerel, hüppan või ei hüppa. Nagu oligi arvata, hüppas lollakas kivi otsa. Ma pole kellelegi halba teinud. Kell on vähe. Dave Benton, mul on kahju teatada, sind ei tea Elton. Saage üle Ma pole president. Ma olen teile selle jama andestanud, kurjad inimesed. Aga teile, head inimesed, mitte. Tuled ajan silmad Kissi, asjatult ei kutsuta Jaapanit tõusva päikese maaks. Hobusegi tapab sigaret, nad räägivad sittagi kogu elu oma mära seljas, päikesele vastu, suits hambus, kappan. Aastakäigu kaardipakis aprill, soldat, juuli, emand, August, kunn, mai äss. Miks luuletada aina saan, sest varupink on lühike. Liputa rabas saad parmudelt magusa oraalse võidu. Mida on väärt hüüdja hääl, Oasis, kaamel aasis? Surematu mesilasena teen palju kasu kaelaartereid uudistades. Üles-alla-üles-alla, ärka, Pugatšova. Loomine finaal. Sebra ja panda malelaua ääres. Elu pole mustvalge. Halli naabri nuti. Poeem kõõma unust avastasin, et mu puukuurist oli kogu riit minema viidud. Kohe kahtlustasin naaber Peetrit, laenasin sõber uurijalt kriminalistika ohvri ja läksin salaja Peetri juurde asja uurima. Kuigi ma muidugi sisemusest teadsin, et Peeter pole selle puuvärgiga kuidagi seotud, aga ikka kuidagi tõmbas tema korterisse. Ajasin luubiga mööda põrandat jälgi, kui äkki kuulsin selja tagant vaikset köhatust. Vitriinkapi serval istus umbes Aifowni mõõtu habemik. Mehike võttis kapiservalt hoogu, hüppas mulle korraks pähe, haaras juustest tüki kõõma ja kargas vitriini servale tagasi. Sinu pood viisid ära Shipid, lausus ta isukalt mu kõõma krõmpsutades. Aga nad ei arvanud, et nii ei ole ilus. Kuule, ole hea, ulata veel kõõma. Muuseas, luba ennast tutvustada MINA, OLEN kõõma olu. Sügasin pead ja ulatasin kõõma. Onu jätkas. Ma näen, jaan, sul on probleeme. Kõõma kood ütleb mulle mõndagi. Unusta see puuri, see on kõige väiksem mure. Ütle mulle, miks sa jaan armastusse ei usu. Miks sa arvad, et sa kellelegi ei meeldi? Miks sa mõtled, et kõik teevad ainult nägu? Ütle mulle ja miks on see nii? Oh jaa, kõmanu, kuis oskad sa nõnda südames nuga mul keerata. Kuis tead sa just seda, mis hinges mul on, kuis leidsid mõjust nüüd, kui mul nõu vaja küsida. Hea kõõma on mul, selgita, palun, miks on see nii. Küsimusele vastatakse küsimusega. Küsimustes peituvad vastused. Õilis jaan. Ma tean kõiki su küsimusi ja muresid, aga vastused neile pead ise leidma. Kõõma onu vaatas mind taevasiniste põhjatute silmadega. Nii Jaan, alustame algusest. Millest see tuleb, et sa ei tea, mida sa tahad millest tuleb seal lodevus ja minnalaskmine kulgemine? Miks enese heaks miskit ette ei võta? Mõtle, ja miks on see nii? Mul raske on palvetele mitte vastata. Mul raske on kellelegi lootusi petta, mul raske on taluda, kui kellelegi liiga teen ja kõik seal rusuv ja rõhub ja rõhub ja rusuv. Kas nii see peabki olema, oo üllas kõõma onu. Saagingi kellelegi oma süda ütles kõõma onu seepeale ja vaatas murelikult aknast välja. Kevadised toomingad ajasid õisi aknalaual sumistas Mesimumm. Mul raske on kellelegi oma südant kinkida, kui ma ei tea, kas ta selle vastu võtab. Ma kingiksin selle kui taine, mille juured on all. Kuid kui öeldakse ei siis noaga otse juurelt, kui lõigatakse õis ei elusis õies ei elusees juurtes. Vastamata armastuse nuga on teravaim kõigist sepistest. Kõõma onu. Kui südant ei pakuza, Jaan poitub pikkamisi juurtel, vars ka Fato võis ja see kõik on palju valusam kui vastamata armastuse nuga. Ära karda kahetseda noorelt tehtud otsuseid, jaan. Sul lõpetuseks annan parima nõu, mida andama oskan. Sa ära usu maailma kõiksuse vääramale teele viivat teesi, et kõik loksub ise paika. Ei loksu siin meie maa peal midagi peale laia Läänemere, mille lohutavad lained paitavad kodumaa ranniku juukseid. Solen mode. Ta sooled suu juurde. Ja sadu uus ta enam ei sa. Jaan Pehki luuletused valis välja ja luges sisse Märt Avandi. Sekka laulis orelipoiss ehk Jaan Pehk. Helirežissöör Külliki Valdma. Luuleruum 2020.