Tere päikeselist koroona peale lõunat taas eetris on Ahto Lobjakas igal nädalal korra, nagu tavaks sel aastal. Ning nagu juba ilmselt saate avalausest ka selge on, ei ole tänagi millestki muust rääkida kui ainult koroonast esitada, siis järjekordne vaatus sellest koroonakroonikast mida saab maailma kohta või peab maailma kohta nüüd tegema ja saab ainult lugeda lehtedest ja mujalt. Tänase saate külaliseks on Piret Kuusik Eesti välispoliitika instituudist. Mitte esimest korda. Mul on hea meel öelda ning temaga räägime siis me sellest, mida nüüd edaspidi võiks oodata, mitte ainult sellest, kuidas seni on toime tuldud tuldud, vaid ka siis maailma tulevasest kujust, Euroopa tulevasest kujust, aga seda saate teises pooles nagu ikka, tõenäoliselt natukene enne poolt kahte algab see poole kahe intervjuu. Raadio värske Euroopa ehk Euroopa tänased lehed viisid mind põhjalasse ja Saksamaale seekord ja tegelikult ka otsaga Šveitsi. Selline traditsiooniline kaar läbi Kontinentaal-Euroopa igal pool on muidugi ainsaks aktsioon üks muredes siis koroona Covid 19 viirus. Aga erinevalt siin eelmistest nädalatest on hakanud vähemalt kajastustes lisanduma teatavat sellist, et valgust kui nii võib öelda, nii võimatuna kui see ka ei tunduks, hakatakse Euroopa väiksemates riikides, täpsemalt hetkel siis Taanis, Austrias ja Tšehhi vabariigis tasapisi mõtlema normaalsuse naasmisele. Ma saan aru, et Tšehhis on nüüd avatud sel nädalal juba teatud poed, mis olid siin varem paar nädalat suletud olnud. Austrias on öeldud, et pärast lihavõtted tuleb mingisugune taassünd või ülestõusmine. Ja Taanis on peaminister teinud sel nädalal nüüd avalduse, milles samuti siis öeldakse, et suur osa mitte suur osa, vaid väike osa siis nendest piirangutest kaotab kehtivuse, suur osa jääb kehtima. Aga siis sellest kõigest ma nüüd räägin kohe lähemalt igal juhul, mida Euroopa väiksemates riikides tehakse, on, siis hakatakse mõtlema tulevikule tasapisi normaalsuse naasmisele ning seda mitte tingimata sellepärast, et koroonaviiruse üle oleks võitu saadud. Aga kui lugeda nüüd ridade seest ridade vahelt selle osas, mida öeldakse, mida poliitikud ütlevad siis on selge, et on jõutud järeldusele, et viirusega tuleb õppida elama, muidu jääb elus seisma. Taanis, kus komitee trend on hakanud kahanema, ei looda küll illusioone. Peaminister Mette Fredriks ütles esmaspäeva õhtul, et valitsusel on plaan hakata pärast lihavõttepühi piiranguid järk-järgult kaotama. Konkreetselt avatakse lasteaiad ja põhikooli nooremad astmed kuni viienda klassini. Fredrik seni sõnul on kriis nagu köiel kõndimine, ühiskonna jaoks seisma jäädes kukkuma, võetakse maha liiga kiiresti liikudes kukutakse samuti maha. Midagi tuleb aga ette võtta, et siis köiel püsida. Tsiteerin Taani peaministrit, et koroonaviirus on salakaval, ta võib püüda meid lõksu, kus me usume, et me oleme ta kontrolli alla saanud. Seda lauset on võimalik mitmeti mõista, aga mulle tundub, et mida Taani peaminister siin öelda tahab, on see, et ükskõik, kui turvalisena sellises lokk townis või suletuses elab, ühiskond ennast tunneks koroonaviirus elab oma elu igal juhul ning mingil hetkel siis tuleb selle viirusega õppida elama ja ja lasta muuhulgas ka majandusel veidikene hinge tõmmata, normaalsel elul naasta, et ühiskond seda ei unustaks. Seda muidugi seni, kuni haiglad tulevad toime patsiendi numbritega ning seetõttu ütles ka Taani peaminister, et see meetmete leevendamine mis sellega kaasneb, siis rangete tingimuste seadmine, nende jälgimine ning meetmed võidakse siis tagasi tuua niipea võib pöörata tagasi kui Nakamus kummisse suremusstatistika peaks taas hakkama vales suunas liikuma. Nüüd muud piirangud, nende seas üle kümneinimeselistes kogunemiste keeld, suletud piirid, restoranid, kinod, kohvikud ja ostukeskused jäävad Taanis jõusse vähemalt 10. maini ning üllatavalt väga ettevaatavalt on Taanis ka otsustatud, et kõik festivalid laadad on selles riigis keelatud kuni 31. augustini, nii et ei mingit rovskildet, muuhulgas nüüd Rootsis toob leht Aftonbladet ära ütleva sellise üle põhjalalise võrdlustabeli meetmete osas. Rootsi on teatavasti olnud Euroopas seni kõige piirangute vabam, sealse koguni kogunemiskeelu ülempiir on 50 inimest. Restoranides tohib süüa juua endiselt küll ainult laua ääres natukene üllatada lisand piiranguna, aga olgu lasteaiad ja põhikoolid on seal lahti ning suur osa sellistest enesepiirangutest on tugevalt soovituslikud inimestele, kes on üle 70 aastased. Ehk siis eks peab enda eest seisma selles üsna liberaalses ühiskonnas. Rootsi suremus koroonaviirus son põhjale kõrgeim, kuid siiski mitte ülisuur rootsi leebet poliitikat on muuhulgas varem kritiseerinud ka Taani enda peaminister mete Frediks, nagu kaalukauss näib, nüüd vajuvad taas Rootsi kasuks, ehk siis elu peab edasi minema. Tundub siin olevat selliseks refrääniks. Seda Aftonbladet tabelit lugedes on huvitav, tuleb märkida, et kuigi kõik Põhjala riigid on sulgenud oma piirid lubab rootsi endiselt sissesõitu Euroopa majandusühenduse, see siis see tähendab siis Euroopa liidu temaga assotsieerunud riikide riikidest ja Šveitsist, ehk siis sulgemine ei ole nagu paljudes kohtades mujal. Absoluutne norra, meilegi huvitavas kaasuses teeb erandi sissesõidukeelu osas siis välismaistele hooajatöölistele põllumajandus, kalandus ja metsatööstussektorites. Norra on üldse huvitav oma oma piirangutes, ühelt poolt kehtib seal keelt kasutada hütte ehk eesti keeli suvemaju mägedes ja mujal ehk siis välja sõita. Teiselt poolt on avatud restoranid, kus külastajatel tuleb üksteisega hoida vähemalt ühe meetrist distantsi. Jõusaalid on selles riigis suletud, kuid koos treenida on lubatud kuni viieinimeselistes gruppidel, eeldusel, et teineteisega hoitakse kahemeetrist vahemaad, nii et see vahemaa siin varieerub ja sellest tuleb. Mul põgusalt juttu, kas Saksamaa kontekstis, kuhu ma nüüd edasi suunduks singi piirangute lainel jätkates nimelt Ta on sealne Süddeutsche Zeitung toonud ära Saksamaa liidumaadevahelise võrdluse nende meetmete osas. Saksamaa on teatavasti föderaalne riik, kus liidumaadel on suur autonoomia ning iseotsustamise õigus paljudes küsimustes ning sinna hulka kuuluvad piirangud siis samuti. Kõige Trakoonilisem Liidu maadest on Baierimaa, kus kodust tohib lahkuda ainult selleks, et minna tööle arsti juurde, osta midagi eluks vajalikku või, ja see on huvitav ja oluline teisi aitama. Ma ei ole kusagil mujal näinud sellist lubatavat motivatsiooni minna teisi aitama. Oma koduukse ees võib võtta värsket õhku, seda kas üksi või teiste oma majapidamise liikmetega. Ning Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas ma panen tähele, on jäetud avamatuse. Ei oska paremat sõna leida kui ussipurk käenofuens inglise keeles. Mis peitub sõnad, tere taha, Eestis vist, kui ma ei eksi, lubatakse pere koosseisus teha seda teist ja kolmandat, aga mujal räägitakse leibkonnas või majapidamisest ning keegi ei kannata selle all või selle pärast, kas nad moodustavad perekonna või mitte. Et tagasi Baierimaale minnes näiteks siis tohib vanemaid ja vanavanemaid vanu, vanemaid ja vanavanemaid külastada vaid siis, kui need hädasti abi vajavad. Samas eraldi elavad inimesed, kes on omavahel suhtes, tohivad 11 külastada vajadusel ja võimalusel kas või nädalateks korraga. Kõik need, kes on Saksamaal või siis Baierimaal, täpsemalt väljas, kes käivad väljas oma kodust, peavad olema pidevalt liikvel, keelatud piklikud, pikemad istumised pargipingil. Grillid on lubatud, kuid mitte pargis, vaid oma aias või rõdul. Eestis oleks viimane keelatud, et nagu ma aru saan, kuna rõdu on meil normide järgi hoonele liiga lähedal, aga Baierimaal mitte suvilatesse ja autoga, siis ma ei tea. Kämpima sõitmine pole otseselt keelatud, kuid on tungivalt Soovitatav Baierimaal Berliinis, Saksamaa pealinnas, nagu mujal, kehtib grupeerumise keeld. Kodus tohib lahkuda vaid vaid mõjuval põhjusel ning kes seda teeb ilma mõjuva põhjuseta, seda võidakse trahvida vahemik, kus 10 kuni 100 eurot. Samas on lubatud jalutuskäigud ja spordi tegemine kahekesi või nendega, kes elavad samas voonungis ehk siis elukohas samuti külastada mujal elavad poiss või tüdruksõpra. See on ka siis piisav põhjus välja minemiseks. Brandenburg on Berliini lähedal piirkond, kus paljud berliinlased armastavad puhata ning seda neile ei keelata ka praegu, kuid palutakse seda võimalust kasutada mõõdukalt. Turistidele pole seal küll midagi. Samas tohib ma loen minna paadiga sõitma näiteks mõnele paljudest Brandenburgi veekogudest kuigi taas seda mittegruppides. Ning rääkides natukene veel sellest distantsi problemaatikast. Kui tavaliselt on suhtluskontaktide minimeerimiseks kasutusele võetud mõnes kohas kahemeetrine ja teises kahe meetri ja teises ühe meetri reegel siis preemianis on vajalikuks distantsiks määratud poolteist meetrit, et kindlasti on siingi oma teaduslik põhjendus. Saksamaal kokkuvõtteks, muide loen ma täna hommikul oodatakse 10 protsendi lähedast majanduslangust, et Eesti kui Saksamaast ja põhjalast väga sõltuv piirkond peab, siis kujutan ette factureerima selle numbri sisse ja ilmselt ennustada võib meile tunduvalt suuremate majanduse kokkutõmbumist aasta vältel. Ja lõpetuseks natukene ka need Šveitsist, kus Noojadžirchertsoitung hoolitseb ka lugejate hinge eest ära on trükitud nimelt pikk intervjuu kultuurifilosoofi ja Stanfordi Ülikooli itaalia ja prantsuse kirjanduse professori robot Harrissoniga kes kokkuvõtlikult ütleb siis, et inimesed on muuhulgas sümboolse tulemused, kelle immuunsüsteemi tugevdavad immuunsüsteemi tugevdavat head lood ehk siis kirjandus või jutu rääkimine või lugude jutustamine on äärmiselt, et vajalik. See on retsept suure tühjuse, saksa keeli tas krosse nihts vastu, mis meid valdab üha enam omaette kodus olles, kui maailm on meilt ära võetud. Harrison, ma vaatan, on selle intervjuu andnud Skype'i kaudu Californiast. See on populaarne meedium selliste asjade tegemiseks tänapäeval. Aga ta ütleb, et Californias nagu näiteks Eestiski võib veel kodust välja minna, erinevalt Itaaliast, kus kõik see depressioon on selle võrra suurem ning Harrison räägibki natuke alguseks sellist üldfilosoofilisemalt, et juttu sellest, millist mõju avaldab see kodusse aheldatus räägib pidevast vaimsest emotsionaalsest pinges olekust, mis häälestab inimese üleüldiselt ängile paremat tõlget vist ma ei oska mõelda välja saksakeelsele sõnale Anxt, millega inglise keeles on inimesed üle võtnud, igal juhul see äng on siis midagi, mida me tunneme sellistes kriisides või sellises kriisis eriti kogu aeg, erinevalt hirmust jääb ta ebamääraseks. Aga on selle võrra tungivam või ohtlikum ning Harrison toob muuhulgas mänguga Heideggeri kes pidas ängi väga oluliseks inimese elus, öeldes, et see, kui ta nüüd võimust võtab, viib meilt maailma ja lammutab tükkideks selle kogu terviku, mida me tajume enda eluna. Inimene jääb sellise sängis vastakuti iseendaga ning peab ise otsustama, mis on tõeline ning seda koormat paljud, kui mitte enamus meist pikalt kanda ei suuda. Aga sellise otsustamise vajaduse ees seistes on meist kõigis nüüd saanud eksistents Salistid, ütleb robot Haaesson. Ta ise arvab, et see tänane koroonaäng üks on veelgi tõsisem kui see Ang, millest kunagi kirjutas Heidegger, sest et mille, mida inimesed, mille pärast nad muret tunnevad, praegu on kogu eksistentsi lõpp, mitte lihtsalt eksistentsi mõttetus. Maailm, mille viirus meilt võtta ähvardab, on, ongi meie maailm, institutsioonide, avaliku ruumi jagatud lugude maailm ning tänane mäng on siis selle tunnetamine, et me ei pruugi olla võimelised üldse seda oma juust jõududega kunagi taastama ning selline selline meeleheide muidugi on midagi hoopis tõsisemat kui mingi eksistents, Salistlik gäng. Kuid, lisab Harrison, siin jõuab ta enda tööpõllule, teatud mõttes on kõik uus ikkagi hästi unustatud vana. Ta annab nüüd viimastel nädalatel, siis ma saan aru interneti kaudu seminare Giovanni Bocaczio raamatust dekamerroon ning Cameron on, on, on siin asjakohane seetõttu, et aastal siis kirjeldab sündmusi aastal 1348 Mil musta katku eest. Põgenevad või põgenenud seitse noort naist ja kolm noort meest said kokku ühes Itaalia mõisas. Samal ajal siis, kui umbes pool euroopat ära suri, rääkisid kui omal omavahel siis üksteisele 100 lugu, mille eripäraks oli siis selline elu jaotamine või elukiitmine, kuni saab eesti keeles öelda. Ning Harrison, kes on systecamerooni Bacacha spetsialist, ütleb, et see kogemus on tänapäevalgi väga oluline. Oluline on see, et need inimesed ei pagenud kurja reaalsuse eest ega visanud selle üle labast nalja, seda unustada püüdes vaid rääkisid lugusid elutarkusest, millest ühtlasi sai siis ellujäämis tarkus ning siit ka lõpetuseks selle nädala mõtterobot Harrissonilt pokatsiast inspireerituna mis kehtib nii inimestele kui ühiskondadele. See, kes võitleb paljalt ellujäämise eest ellu, ei jää sellega raadi karske roopa pakib tänaseks ennast kokku. Tuleb muusikaline vahepaus ning selle järel tsirka 10 kümnekonna minuti pärast. Ma loodan olla juba siin stuudios. Eetris Piret kuusikuga Eesti välispoliitika instituudist, et rääkida sellest, et mida võib, mida võiks siis oodata maailmalt Euroopalt, selle kriisi kontekstis. Kella kahest R2 päev. Heedri R2 Ahto Lobjakas Eetris on Ahto lobjakas, Ahto Lobjakas Ahto lobjakas on tagasi eetris nagu kuulsite ning mul on hea meel tervitada stuudios stuudiokülalist, kelleks on täna Piret Kuusik Eesti välispoliitika instituudist. Tere päevast ja tänu taas tulemast ning ei ole vist meil olnud vestlust, mis oleks olnud leid, mis leiaks aset kriitilisem olen momendil kui tänane päev, eks ta muidugi homme on veel kriitilisem, ülehomme ilmselt veel kriitilisem ja nii edasi. Aga on saabunud, ma arvan, aeg ja võimalus ka selleks, et püüda mingilgi määral nüüd vaadata edasi poole, siin on rida väikseid riik Euroopas, täna just lugesin lehtedest mis on alustanud teatavate piirangute kergitamist, nendest loobumist ja, ja nagu noh, vähemalt mulje on selline, et võib-olla oleme sellest võib-olla on selle viiruse selgroog murtud, ma ise kahtlen selles. Aga mulle tundub, et isegi kui see nii oleks, siis juba täna on, oleks meil alustada, küsida või tõsiselt muretseda näiteks Euroopa Liidu pärast, rääkimata siin nõndanimetatud maailma valitsemisest ja sellest, kuidas omavahel hakkama saavad Hiina, USA ja Euroopa liit, kuhu need alustame Euroopa Liidust siis? Enam-vähem kõik see, mida ma olen lugenud selle kriisi Euroopa liidu kohta, langeb ühte kahest äärmusest, et kas Euroopal äärmiselt kasulik sunnib mõtlema, paneb inimesed taas nii-öelda kontakti reaalsusega või on see äärmiselt kahjulik, toob välja kõik euroopa halvad instinktid ning lõppkokkuvõttes see asi laguneb. Kummale poole sina ennast paigutatakse, sellesse dilemmad? Ütleme nii, et analüütikuna tavaliselt kipun ikka kuskil seal keskel kukkuvusete, et eks ikka mõlemal poolel on mingis mõttes nagu oma oma tõetera sees. Ma arvan, et kõige esimene punkt, mis, kui me hakkame mõtlema selle kriisi väljumise koha pealt, on, on see, et ikkagi see Euroopa vaheline koordinatsioon ja koostöö muutub, see on ikkagi väga hästi oluliseks, et kui, kui me räägime nagu piiride avamisest. Et, et see, see toob nagu eriti selle välja ikkagi, kui ühenduses Euroopa majandus on, kui te, kui palju tegelikult inimesed liiguvad, kui palju nende elustiil oleneb sellest, et nad saavad vabalt liikuda. Või et kaubad saavad vabalt liikuda ja, ja siin paratamatult noh, nagu me ka Eesti väga sai tunda, on see, et kui üks osa lüliste kaasa ei lähe või see ei ole koordineeritud tegevus, nagu me Poola puhul nägime, et siis, siis see mõjutab ikkagi teisi riike väga tõsiselt. Et ma arvan, et, et ise ma olen nagu mõelnud seda, et see Euroopa Liidu roll ehk siis adresseerida seda kriitikat, mis on Euroopa Liidu suunal päris, pärib, mida on päris palju olnud, et noh, et institutsioonid ei tulnud kaasa ja liiga hilja ava nagu lepiti sellega, et meil, või noh, nii-öelda lepiti sellega, et meil on nüüd kriis siin mandri peal, et et ma arvan, et see kriitika nagu selles osas alusel või ma pigem nagu täiesti veel seda ei võtaks, sellepärast ma arvan, et see Euroopa Liidult tõeline rolle, see kõige olulisem roll hakkab nüüd mängima selles selles kriisist väljatuleku perioodil ja siis selle majanduse elavdamise, sest seal on see, kus Euroopa liidul ja institutsioonidel täna on need instrumendid, et seda teha. Mis puudutab tervishoidu ja seda, kuidas erinevad liikmesriigid oma riigisiseselt inimeste liikumist reguleerivad või kuidas nad nagu seda elu reguleerivad, et seal Euroopa Liidu institutsioonidel neid instrumente õigus ei ole ja noh, selles osas Aga kas sa näe põhimõttelist psühholoogilist probleemi või võimalikku probleemi selles, et viimased nädalad ja ilmselt ka nüüd noh jumal teab suve või aasta lõpuks kuude kaupa on kõige olulisemaid asju teinud valitsused, Euroopa liit nii-öelda noh, komisjoni institutsioonidena istunud paremal juhul kusagil äärejoontele, nagu öeldakse ja kui sedagi. Ja aga samal ajal, ega need valitsused ongi need, kes ikkagi siin mandri peal siiski seda meie eluolu ja ühiskonda juhivad. Et, et taaskord, et Euroopa Liit on ju liikmesriikide liit. Ta on see koostöö, mis toimub Euroopa tasemel, on isenesest, lisa valitsustele liikmesriikidele ja me ei saa nagu oodata, et Euroopa Liit institutsiooni nii-öelda hakkavad asendama seda valitsuste tööd, mida nad saavad teha, on see, et nad koordineerivad seda tööd, et, et tõesti, et kolm balti riiki pluss Portugal ja Itaalia ja kõik kõik liikmesriigid üldiselt nagu toimiksid ühes rütmis, ta saab seda teha, aga ta ei saa, aga ta ei saa hakata, ta ei hakka asendama nii-öelda valitsusi. Ma küsin, ma küsin kohe alguses vahelduseks sellise väga abstraktse ja võimaldab peaaegu hüpoteetilise küsimus, aga ma ei saa seda vältida. Kui nüüd, mida ma tahan, milleni ma tahan nagu jõude või mis mul mõttes oli, oli selline üldine, ütleme avalikkuse suhtumine Euroopa liitu kui sellisesse me kujutaksime nüüd ette, et tekiks võimalus aasta lõpus teha siin mingisugune lepingu uue lepingu läbivaatamine või ettevalmistamine, mis on absurdne, eks ta ei juhtu, aga et, et kas sellisel juhul sarkas avalikkuse, ütleme, üleeuroopalise avalikkuse soov anda Euroopa liidule lisakompetentsi oleks suurem kui varem või väiksem kui varem, sest et kui me siin enne saadet natuke rääkisime, siis mulle tundub näiteks, et mõttes Suurbritannia, kui sealt täna korraldada Brexiti referendum, ma arvan, et vaadates, mis siin toimunud on, siis see Brexiti nii-öelda poolse hääletavate inimeste vahekord oleks. Nende suhtarv oleks palju suurem, veel mitte mitte 52 protsenti, 20 66 protsenti täna tahaks Euroopa liidust välja, et olla omaette ja iseenda eest seista, enda eest hoolitseda. Jah, aga noh, selles suhtes, et jällegi see oleneb, et mida, mis kapatsiteet või mis, mis võimekus siis anname nendele institutsioonidele juurde, et ma arvan, et. Siis poliitikas näiteks võtta ära veto liikmesriikidelt, nagu siin on räägitud. Jah, aga see on selles osas tänasest kriisist ikkagi eraldiseisev küsimus, et, et ütleme, ma pigem ei näe, sellepärast et ennem kriisime ikkagi olime ju olukorras, kus see mingis mõttes Euroopa Liidu meelsus ja Euroopa integratsioonimeelsus oli pigem viimne kui positiivne. Ega see ei ole nagu kuhugile ära kadunud, et, et et mina nagu pigem kaldun sinnapoole, et, et ma ei näe seda, et, et eri liikmesriikides kodanikud oleksid täna nõus mingis mõttes neid valitsemishoo või rohkem Euroopa Liit Euroopa tasemele viima. Sa oled üks küsimuse asetus, see on siis omavaheliselt ütleme, õiguste jagamine või kompetentside jagamine, aga aga kui me vaatame liikmesriik Gide omavahelist läbisaamist, siis meil on selle kriisi kontekstis noh, pehmelt öeldes on nad naasnud nende vanade halbade kommete juurde. Saksamaa, ühelt poolt Holland vist ka Eesti selline väike grupp nii-öelda põhjapoolseid riike ei taha midagi teada võimalusest kinni maksta osa sellest kriisist Lõuna-riik lõunapoolsete riikide hüvanguks, kes traditsiooniliselt on palju võlgu võtnud, siin on tegemist hetkel Itaalia Saksamaalauk konfliktiga nõndanimetatud eurofondide küsimuses, ehk siis kas võiks anda nagu välja mingisuguseid võlakirju, mis oleksid koos tagatud ja kus Itaalia sisuliselt siis saaks raha Saksa arvelt, Saksamaa selleks valmis ei ole. Ja noh, minu küsimus on, kuivõrd see kriis on, eksistents, alistlik sinnamaani, et, et õigus on Itaalia, võib võib-olla Itaalia peaministril, kes siin täna või eile on BBC öelnud, et Euroopa liit kui selline on ohus, kui põhimõtteliselt sakslased nii kadedaks jäävad. Okei, palju asju, mille peale mõelda, kõigepealt esimene on see, et, et see nii-öelda see euro Bondida või ühiste võlakirjade küsimuseks, et noh, see on ikkagi ja seega nii-öelda nagu sa ütled, et liikmesriigid on oma pahade kommete juurde tagasi naasnud. See on poliitiline probleem. Et see, see on see asja nagu üks pool, mis on tegelikult küsimus selles, et kas liikmesriigid on omavahel tahavad koos töötada, tahavad ühiselt asju Ta ja ühiselt siis vastutust jagada. See on see küsimus seal. Teine see, millest me nagu varem rääkisime, rohkem niisugune minu arvates nagu tehniline küsimus on see, et kas me anname, kas mingi osa meie riigi valitsemisest mingisuguse osa, anname me nii-öelda Euroopa komisjonile, kes siis läbi oma tegevuse katsub leida sellise lahenduse, mis siis kõige kogu Euroopas Pole toimib ja mis üleüldiselt on tehniline, kus ütleme nii, et noh, ütleme võimu või, või noh, neid varasid jagamine ei ole nagunii poliitiliselt sensitiivne ja noh, need on nagu selles suhtes kas erinevat mingis mõttes debatti. Nüüd, kui me lähme minu arvates sinna nende koroonafondide või eurofondide ehk siis ühiste nende võlakirjade küsimuse alla, siis see ei ole uus debatt. Et, et noh, see on, see on seesama lahendamata Ta probleem mis läheb tagasi siis viimase finantskriisi ja eurokriisi juurde nagu juurde aega tagasi. Et mis nüüdseks juba varsti oli 10 aastat tagasi ja, ja noh, täna minu arvates kas mitte poliitika, see hommikune uudiskiri ütles väga hästi, et noh, et kui Itaalia nagu ei oska ruumi lugeda ehk ta ei saa aru seda, et et põhjariikide tingimuseks, et üldse me hakkaksime sellise ühise jagatud vastutusest rääkima, on see Itaalia, Hispaania lõunariigid, läbiksid päris suured reformid ja võtaksid nagu põhimõtteliselt teeksid oma nii-öelda finantsid korda ja nad seda teinud ei ole, et noh, siis miks nagu oodata nüüd siis kuidagi nagu see seisukoht muutub. Et, et see, see lõuna ja põhja nii-öelda küll ütleme sihuke konflikte, noh, see ei ole midagi uut ja seal on väga konkreetsed põhjused, miks Saksamaa, miks ka Holland, et miks, miks Eesti ja miks Põhjamaad ei ole nõus sellega. Tundub siiski, et et see nii-öelda see vana haav, mis pidevalt saab lahti kistud kriisist kriisi, eks, et sellel on mingisugune noh, Shell, Flash või mingi mingi hetk, siis, millal järgmine instants õlekõrs murrab selle kaameli metafooriliselt selja selles mõttes, et kui me täna vaatame situatsiooni, Saksamaa ennustab, Saksamaal ennustatakse majanduslanguseks 10 protsenti. Saksamaa finantsid on heas seisus ja Saksamaa saab endale lubada ühe riigina siis stiimulit, mis teistega võrreldes on, on märkimisväärne ja Itaalias me loeme siin inimestest, kes ei jõua endale enam toitu osta. Et kui sellistes olukorras sellises olukorras rääkida Itaaliale ja minu pärast Hispaaniale näiteks, et neil tuleb kõigepealt vanad võlad ära õiendada ja end rahaliselt korda teha, siis anname teile raha juurde. Kas siin ei, siin ei ole väga lähedal see piir, kus kus noh, ma ei oska öelda, Saksamaa tegevuse iseloomustatakse, me võiksime parafraseerida kunagist Suurbritannia peaministri toolil vist loothammestan. Kes ütles, et Suurbritannial ei ole liitlasi, on ainult huvid. Kui Saksamaa hakkab käituma viisil, et tal on ainult huvid Euroopa liidus pole liitlasi, siis kauase liit kesta saab. Meil on Saksamaal ei ole selles osas täielikult selge, keeran ta lihtsalt Saksamaa ja ka sealt ka teised põhjariigid lihtsalt ütlevad ühele viisile, kuidas Itaaliat abistada. Ei et samal ajal Saksamaa ei ole näiteks Euroopa Komisjoni ettepanekule liigutada siis nii-öelda ühist raha Euroopa liidus igasuguste erinevate meetmete suunas, mis aitaksid neid riike, mis kriisis täna on väga kriisi järel väga keerulises olukorras, et aitaks neid riike, et selles osas see ongi, et see, see, see ühiste võlakirjade, et see ongi see, ta nagu selles osas mingis mõttes läinud nagu siuksesse vaakumisse tants käib ainult selle ühe asja ümber, mille, mille see sisu ongi see, et kas Euroopa nii-öelda Euroopa Liidu riigid siis võtavad ühiselt vastutuse siis nii-öelda võlgade eest jagavad seda vastutust. Ja see on ainult see üks asi, aga noh, tegelikult see, kuidas Saksamaa ja teised liikmesriigid saavad seda nii-öelda toetada siis riike, kes siis on kas need on siis halvemas olukorras, et noh, neid kanaleid ja võimalusi nagu mitmeid Ja kui sa vaatad Kreeka kogemus, siis kreeka sunniti ikka läbi käima sellisest kasinuse nõelasilmast ja seda suhteliselt headel aegadel võrreldes tänasega kui Itaaliaga sama nagu teha. See on üks asi. Kas see kohalik elanikkond ütleme, kas Itaalia kannataks seda ühiskonnana välja, on on üks küsimus, aga teine küsimus me oleme näinud, et selle asja hinnaks on ju poliitika, ära mine, poliitika tegemise äravõtmine sisuliselt siis sellest pealinnast sinna mingisuguse viidse kantsleri saatmine, kes tehnokraadina siis teeb ära selle, mida Põhjala riigid arvavad, et on vaja teha, kas sellistes oludes üldse võime rääkida sellest kui ühele liikmesriigile, mis on oma nime väärt vastuvõetavast lahendusest? No nüüd nüüd sa avasid minu arvates nagu selle pandora laeka, mis minu arvates kogu selle Euroopa Liidu integratsiooni Euroopa integratsiooni juures on üks kõige huvitavamaid küsimusi on see, et kui palju tegelikult liikmesriikide valitsustel on tänapäeval mänguruumi nii-öelda vastata kas siis nii-öelda läbi viia siis lubatud valitsus lubadusi või siis vastata nii-öelda sellele, mida kodanikud nagu nõuavad ja minu arvates see tuli väga hästi välja eelmise aasta, kui Itaalias tehti eelarvet ja siis, kui meil veel Euroopa liidus kehtisid väga ranged eelarvereeglid ja kus tollane valitsus siis lihtsalt tal suruti teda nii-öelda põhimõtteliselt seda defitsiiti nagu vähendama, mis sest, et selle, mis sest, et tegelikult, et kui ma ei eksi, siis kas mõtlen kas mis sest, et tollane valitsus ja noh, need nii-öelda parteid, mis olid valitsuses, olid ju tegelikult saanud võimule lubadusega parandada noh, pensionid, sotsiaalküsimused, tervishoid nii edasi, nii edasi ja nii edasi, mis kõik vajavad isenesest kulusid. Ja, ja noh, ja, ja siis tuleb nagu Euroopa Komisjon, kes ütleb, et, et sa võid ju kõike seda teha, aga ainult selles piires laenuse juurde võtta ei saa, eelarvet miinusesse lasta, rohkem ei saa ja nüüd nagu leia lahendust siin. Et et noh, see on, see on see, mis minu arvates nagu, kui me hakkame nagu üha enam vaatama seda, et kuhu see Euroopa integratsioon läheb sellises laiemas abstraktse sviisis siis see pinge noh, täpselt sama on ju ka see tegelikult noh, öeldakse, et see Brexit'i tulemus on ka paljuski selles, et et Suurbritannia valitsus tahtis teisi tingimusi, Euroopa Komisjon ei andnud talle ja seal tekibki küsimus, et kui mina olen, mina olen eks täna peaminister, kes on saanud lubadusega vähendada immigratsiooni ja vaba liikumist Euroopas. Ja luban, et võtan piirid enda kontrolli alla ja saan selle nii-öelda mandaadiga võimule ja siis mulle öeldakse Euroopast, et sa ei saa seda täita. Et noh, siis tekib küsimus, et kus see demokraatia siin on. Et ja noh, see, see on nagu see see minu arvates nagu see see hästi nagu see põhiline küsimus ja selles osas, mida me nagu selle finantskriisi korral nägime, oligi see trend, et kus Euroopa Liit mingis mõttes nagu piirab seda mänguruumi pigem süda läks sügavamaks kui kergemaks. Ja noh, nüüd on küsimus, et kui, kui selle et, kui vaatame, mis segris, toob aga et kas me näeme ka taaskord seda seda nii-öelda seda poliitilist ruumi, mis liikmesriikidele jäetakse, et kas edasi Lähme natukene liigume sellises, ütleme Euroopa liidus ära globaalsema suunas, aga korraks veel Euroopa Liidu poole tagasi vaadates üks asi, mis on mitte ainult mulle, vaid ilmselt paljudele silma jäänud siin viimastel nädalatel, on viis, kuidas Hiina ja Venemaa on püüdnud astuda sellesse solidaarsusdefitsiidiauku, kui mis on jäänud Brüsselist võib-olla Berliinist, eks. Kuivõrd sa arvad, et seal on mingi jääv mõju, ütleme noh, ma saan aru, et Serbia peaminister võib endale lubada midagi sellist, et sa oled väga halvasti Euroopa liidu kohta, aga, aga noh, ma ei usu hästi, mul on raske uskuda, et ükskõik mida Hiina Itaaliale suudaks pakkuda, et see kuidagigi nagu paneksituaaliat mõtlema tõsiselt Euroopa Liidust lahkumisele midagi saarlasena. Ei, seda ma ei usu, ma arvan, et mis on minu arvates huvitav, et noh nii palju kui mina tean, mis, mis on juhtunud, on see, et täna menetlus Euroopa Liidu ja Hiina ja seda ka on maininud Joosep forell, kes on siis välissuhete eriesindaja Euroopa liidus, et, et on tekkinud nagu selline narratiivi võitlus Euroopa Liidu ja Hiina vahel, et kes siin nagu see parem, kuid põhimõtteliselt on, kes see hea poiss on ja kui minu mälu ei peta, aga ma ei oska nagu oma kogemusest öelda varasemat aega, kus Hiina ja Euroopa liit mingis mõttes on niimoodi, nagu vastasseis on nagu läinud, et noh, see ei ole mingisugune selline tohutult suur ja sügav, mille pärast me peaksime muretsema. Aga Euroopa liit, kes seal nagu peamiselt olnud, noh ikkagi selline nii-öelda aia peal katsunud siin üht ühtpidi olnud üpriski otsustamata selles osas, mida ta üldse Hiinast mõtleb ja teistpidi üritanud ainult läbi majanduslikku prismas Hiinat analüüsida. Et siis see on nagu minu arvates nagu huvitav. Nüüd küsimus sellele, et ja, ja selle tulemusena mina nagu loen pigem skeptilisust Hiina suhtes, on süvenenud Euroopa liidus kui vastupidi. Aga aga noh, samal ajal nagu ka täpselt nagu selle Venemaa demonstratsiooniga Itaalias, et et oleks siis need maskid ja see tegevus ka olnud asjalik, eks ju, et noh, sa võid ju palju teha, aga samal ajal eks inimesed ootavad tulemite, kui sul tulemit Ta ei ole, siis, siis võid olla sa lõpuks ikkagi tulistad endale jalga. Vaatame nüüd pikemalt ettepoole, siis ma siin loen hommikul lugesin just Londoni võid püksis ilmunud analüüsi mis põhimõtteliselt ta ei ole selles mõttes, et midagi uut, aga see eeldus on nüüd, et ettenähtavas tulevikus maailmas globaalselt köidikud ja sidemed, niivõrd kui nad üldse olid olemas, siiamaani on selgelt lõdvenenud ja võivad üldse ära kukkuda suures osas iga nii-öelda iga piirkond peab enda eest ise väljas olema ning neid piirkondi suures joones kolm siis Euroopa liit, et Hiina ja USA kõik oma tagamaadega Euroopa liidu puhul muidugi see taga, ma ei ole niivõrd taga, ma saan ilmselt Venemaa. Euroopa liidul tuleb ise leida regionaalselt mingisugune moodus vendi, ma kujutan ette suhteliselt kiiresti Venemaaga. Aga kuivõrd sa nagu jagad sellist vaatepilti, kus muuhulgas Euroopa liit siis peab hakkama käituma ühe sellise boonusena, meeldib see talle või mitte, sest boonused on kaugenemas USA kindlasti oma valimistega on situatsioonis, kus tal globaalne haare muutub üha, ütleme, raatilisemaks või selliseks katkenlikumaks ning Hiina näib olevat hoopi saanud hoobi saanud küll sellest kovi, mis ta on siis koroonaviirusest ollakse võib-olla välja tulemas, aga Hiina on võlgades majandus, mis elab ekspordile eksporti, varsti enam ei ole. See, kuidas on, kuidas sina näed seda dünaamikat, et ütleme nüüd ettenähtavast ette nähtamatust, olevikust? See on uskumatu, kuidas saatis suured nagu ühte küsimusse panna mingisugused kolm kõige eksistentsiaalset küsimust, mille, mida me välispoliitikas üritame nagu lahendada ja mõista. Esimene mõte, tõsi ta on, et ilmselt et selles suhtes see koroonaviirus on olnud nagu saab olema natukene nagu see tulemus saab olema paradoks selles suhtes, et ühtpidi meil on, me näeme teravamalt kui varem, kui ühendatud see maailm tegelikult on, et ja noh, kui palju inimesed liiguvad, kui palju kaubad liiguvad, kui kuidas on süsteemid ja tootmisahelaid üle maailma laiali. Et, et noh, ütleme niimoodi, et, et see minu jaoks peab nagu, täitsa nagu pime ja loll olema, et kui tulla sellest nagu kriisist välja ja ikka rääkida seda, et nii-öelda riigina see, mis meie nii-öelda see territooriumil, sellega me saame hakkama. Tänase täna ma arvan, et see kriis on nagu seda näidanud, seda argument on ikkagi väga raske nagu müüa. Nüüd teistpidi, aga mida me näeme, on see, et riikidelt pigem tekib see refleks, et, et minna nagu sissepoole ja rohkem isoleerida ennast maailmast. Ja nüüd ongi, see ongi see, mida ma kindlasti nagu tahan, nagu näha, et kuidas see nagu see pinge iseenesest laheneb, et ühtpidi sul on nagu hästi ühendatud maailm ja see, see suund on nagu sinnapoole teel. Aga teistpidi sul hakkavad, toimub nagu jõud, mis, mis tahavad sellele vastuvoolu ujuda ja mingis mõttes me oleme seda näinud näiteks president Trump, eks ju. Me oleme seda osati näinud, aga nüüd see nagu tuleb veel teravamalt välja kui varem. Mis puudutab nüüd siin seda booste küsimust, siis siin USA-Hiina, Euroopa liit Euroopa Liit selles osas on minu arvates kõige kehvemas olukorras sellest, et Euroopa Liit on ju ühendus, mis oleneb sellest, et liigid teeksid koostööd. Ta Euroopa Liidu olemust iseenesest sõltub sellest, et globalisatsioon läheb edasi. Ja, ja noh, kui see nagu ideoloogia või see mõte nii-öelda hakkab ära kaduma võtame ka seda, et kui näiteks maailmatasemel kaubandus väheneb, et ka siis mis see, mis see siis siis Euroopa liit ju kaotab sellest nii-öelda selles majanduslikus võimsuses, mis tal on. Sest noh, see ei ole enam nii oluline, et see on nagu üks, mis ma tunnetan, et Euroopa Liit on nagu väga tõsiselt mõtlema, et kuidas ta nagu selle põhimõtte eest hakkab võitlema sellises keerulises olukorras. Ja, ja kolmandaks, kui me vaatame neid kolme, kolme nagu suurt kolme palli nii-öelda koos siis siis mingis mõttes Euroopa liit tundub nagu paberil see loogiline balansseerida. Aga selleks, et olla see balansseeria, pead seal ikkagi olema mingisugused hoobad, mida sa saad nagu tõmmata ja noh, täna selleks on tõesti Euroopa liidul ainult see majandushoob, ta on suur turg ja sellega ta saab nagu oma nii-öelda soove ja huvisid nii-öelda edasi viia. Aga sellega see ka piirdub. Ja aga kui võistlus nii-öelda USA ja Hiina vahel toimub kas siis sõjanduslikel põhimõtetel või tehnoloogia põhimõtetel siis kuhu see Euroopa liit sinna noh, tal ei ole millegagi otseselt võistelda. Ja, ja selles osas see nii-öelda see, see on nagu hästi kole nagu rääkida mingis mõttes, kui sa ise oled Euroopas, aga ma lihtsalt ei näe seda, et kuidas Euroopa suudab muutuda Nende kahe suriidi vahel konkurentsivõimeliseks. Ma võiksin pakkuda provotseerivalt, et võib-olla Venemaa on see vajalik annus värsket verd, nii võib, nii, vähemalt näib arvavat näiteks Emanuel Macao, aga jätame hetkel hetkel selle kõrvale ja viimased minutit kulutame USA-le, kus on tulemas valimised. Mis arvad selles kriisis näivad teatud mõttes olevat, et nagu ütleme, tuge saanud või sellise boosti saanud tugevad liidrid ja Donald Trumpi puhul ma arvan, et keegi ei suuda päriselt otsustada, kas ta on tugev või lihtsalt või lihtsalt tal on katus sõidab, eks, aga kuidas sa arvad, et see võib mõjutada tema tagasivalimise chance, kõik seal? Minu arvates USA saab olema üks kõige huvitavamaid riike, keda jälgida. Nii et selle kriisi järel, sest sest USA-s on Donald Trumpi mõjutusel, aga üldiselt ka vabariiklaste parteis on ikka väga tugevalt olnud see põhimõte, et vähem riiki mis tähendab seda, et ja vähem riike ja rohkem nagu sellist lokaalsust või nagu osariigi tasandil tegevust, et seda föderaalriiki nii-öelda vähendada ja, ja, ja seda Washingtoni kesksus nii-öelda piirata. Ja see on olnud nüüd ju üks põhiteema tegelikult USA-s, et, et kui vaadata ka seda, kuidas USA-s on nii-öelda sellele pandeemiale vastu mindud, siis ongi, et iga Osari kuni, isegi ka linnade tasandil neile on nagu põhimõtteliselt otsustanud ise, kuidas seda, mida teeb. Et, et see on nagu üks asi vaadata, et kas see trend nagu jätkub või mis sellest nagu saab. Täpselt samamoodi tekib siin küsimus koguse sotsiaalsüsteem, pluss tervishoid. USA on riik, mille, kus on privaattervishoid. Et ma tahaks näha, et noh, mis see, mis see tulemus nagu sellele, et kas see süsteem, kas see idee, et tervishoidu mis nii või nii või naa, on debatt olnud, noh Obama medike fool, eks ju, et et sellevastase võitluse ja konflikt on nagu pikalt kerinud, et nüüd, kus see nagu uuesti stressi Allase kogu süsteem pannakse, et, et kuidas te sealt nagu selles mõttes välja tuleb, et seal on suured huvid? Eks, eks näha. Ja mis puudutab nagu Donald Trumpi ja siin ma võib-olla võtaks pigem selliseid geopoliitilise seisukoha, on see, et. Ja mis on loomulikult Eesti vaatekohast nagu iseenesest taas kord natuke kurb rääkida on see, et see USA enda Reageerimine on olnud ikkagi üpriski käbartlik ja absoluutselt nii, et see ei näita seda nii-öelda juhtimist, mida me oleme harjunud nägema USA puhult poolt ja, ja see nagu paneb taaskord süvendab seda nii-öelda trendi ja seda küsimus selle USA rolli kohta maailmas, et me oleme harjunud elama maailmas, kus USA ikkagi väga palju juhib, on nagu liider aga, aga üha enam me näeme seda, et ta ei ole. Ja küsimus on see, kes sinna vaakumisse üles astub. Ja kas meile ka tegelikult meeldib. Või kas me jäämegi elama vaakumisse, ma tahtnuksin küsida ka selle kohta midagi, mida tähendab artikkel viis NATO-s täna aga lihtsalt aega ei ole, selleks kuluks ilmselt järgmine tund, aga igal juhul. Suur tänu, Piret Kuusik, aitäh Eesti välispoliitika instituudist ning Ahto lobjakas täna ja selleks nädalaks ka lõpetab, et olla tagasi Insholla, järgmine neljapäev. Tänan kuulamast.