Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali Saul. Tänases saates teeme juttu hirmust haiguste ees ja sellest, kuidas see hirm mõjutab meie suhteid. Jättes kõrvale uljaspead, kes ei karda hunti ega tonti, on paljud meist praegu ei, kui koroonaviirus möllab mures ja see on loomulik. Aga mõned inimesed ja neid pole üldse vähe, on väga-väga mures oma tervise pärast ka siis, kui selleks mingit otsest põhjust üldse polegi. Kui inimene ilmutab ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast, kutsutakse seda hüppahondriaks. Hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnd rasket või eluohtlikku haigust ja tema mure või hirm püsib ka pärast seda, kui arst on ta terveks tunnistanud. Hüpohondrik-le on iseloomulik oma tervisliku seisundi teravdatud jälgimine ja ka kõige väiksemate kehaliste vaevuste seostamine raskete haigustega. Hüpohondrik üritab end ennast ise diagnoosida ja leida arstidelt oma diagnoosile kinnitust. Kuna arstid tunnistavad hüpohondrik ku enamasti terveks, süveneb temas usaldamatus arstide vastu. Mõni hüpohondrik räägib oma tervislikust seisundist pidevalt ja otsib oma hirmudele kinnitust üha uutelt arstidelt, aga ka sugulastelt sõpradelt, partnerilt. Teised hüppa, Handrikud kannatavad aga oma hirme sisemiselt ega avalda neid oma lähikondlastele. Minu vestluskaaslaseks täna hüpohondrik cute hingel uurimisel on peresaate selle poolaasta püsikülaline psühhoanalüütik Endel Talvik. Tere, nendel, mille poolest siis erineb juba Handria tavalisest foobiast? Objekt on natukene teine. Foobia puhul kardetakse välismaailma mingeid selliseid väliseid asju, nagu näiteks ämblikke või midagi juhtub, kui riigikord, maa, hiiri, kõrgust kardetakse ka natukene juba lähemal olevaid asju nagu surma ja viiruseid ja pisikuid, mis on nagu kahe piiri peal. Viirused ja pisikut edasi, need on juba natukene lääs nõbu Hondri alla. Pohondre on juba rohkem nagu see, kus kohas me näeme enda juures mingit probleemi tajuma, et meil midagi on valesti. Aga see foobia nagu see ohukartus, hirm millegi võimaliku ees. Et tegelikult on ju niimoodi, et meil on kahtepidi, hirme, Ühed, ratsionaalsed hirmud, ehk et kui on mingi põhjus on midagi, mida karta. Ja teine on, kui meil on irratsionaalne hirm kui me ei näe, aga meil on tunne, et midagi on valesti. Ja juba Wondrikutel ongi väga sageli nagu tunne, et midagi on valesti. Sest nende hirmu allikas paikneb nende enda sees. Ja see teeb olukorra hästi keeruliseks. Et meil ei ole võimalik ennast peale lülitada, kui ma olen toa läbi otsinud, ukse kinni pannud ja veendunud, et ei ole ühtegi hiirt toas ega madu ega madu siis ma võin toas vähemalt olla suhteliselt rahulikult. Aga oma kehast. Ma ei pääse kuhugi selle hirmu eest, et äkki minuga midagi korrast ära. Ta reaalselt korrast äraolemist või tegelikult nagu ont mõttelist korrast äraolemist on väga raske helistada, kui üldse võimalik eristada. Mulle tuleb meelde üks patsient kunagi, kes oli ise kardioloog. Ja vanasti oli selline haigus, mida kutsuti psühhiaatrite seas nõndanimetatud südameneuroos. Et tunti südames mingisuguseid pisteid, torkeid, asju ja tema tundis ka ja ta ütles, et kõige segasem ongi see, et ma olen teinud endale sadu kardiogramm. Ma olen käinud teiste arstide juures uurimas, kuidas mu südamega on. Kõik ütlevad, et on korras. Aga kuidas ta saab siis korras olla, kui ma tunnen? Midagi peab lahti olema. Ja siin ongi see kummaline tõsiasi, et mida rohkem millegile tähelepanu pöörame, seda veidramaks. Need tunded lähevad, sest seda tundlikumaks mingit asjade suhtes muutuma. Kui me kuulame hästi palju muusikat, siis me hakkame helistama, sest rohkem nagu erinevaid muusikainstrumente ja ja muusikas erinevaid neid tehnilisi asju. Aga täpselt samuti on ka oma kehaga, et kui me keskendume oma tähelepanu näiteks käele vanema näiteks oma vasaku käe laua peale ja hakka mõtlema vasakust käest ja me hakkame mõtlema, kise käsi on liiga raske. Ja siis meil hakkabki tunduma, see käsi läheb järjest raskemaks ja raskemaks ja ta on kuidagi hoopis teistmoodi kui teine käsi, millele fokusseerud see võimendub. Jah, minul ka, kui ma ikkagi praegu hakkasin kuulma, kuidas koroonaviirus on ja kuidas ta mõjub, siis ma tundsin väga spetsiifiliselt tegelikult tegevust oma kopsuveolides, et nad ei tööta enam nii, nagu nad töötama peaksid, mitte et ma oleks kunagi varem põletikku põdenud või üldse teadnud, kas ja muuseas mulle talve olid töötavad just ja, ja tegelikult ei tunne tegelikult Joalveole. Et see ongi see, et me, kui me hakkame tähelepanu pöörama, siis lähevad asjad veidraks. Mõned inimesed ütlevad, et kui ma hakkan tähelepanu pöörama näiteks neelatamisele siis on läbi, siis ma hakkan jälgima, kuidas muidu ma neelatan ja tundub, et seda on liiga palju ja ja nii edasi. Hea näide on see, et püüa käia aeglaselt ja tähelepanu pöörata igale sammule. Ja tõenäoliselt hakkad kõikuma ja võib-olla ka ühel hetkel komistad. Just. Ja täpselt niimoodi on ka kehaga, et kui me hakkame tähelepanu pöörama oma kehale mingitele asjadele, siis me tajume seal järjest rohkem erinevaid detaile ja sääratamis uue, sellise murelaine. Ja kui meil mure on, juba ütlesime, tormame kontrollima. Kui me oleme kontrollinud, siis me just nagu saame mingisuguse kergenduse, mul ei ole midagi ära, minu süda on korras. Või nüüd ma desinfitseerin käed ära, mul ei ole viirus külge tulnud. Jah, hetkeks. Nimelt see õnn kestab ainult hetke. Sest korrapealt, mida rohkem ma desinfitseerin, seda suurem on tõenäosus, et ma hakkan mõtlema, et aga nüüd ta tuli jälle kuskilt külge. See kardioloog näiteks ütles niimoodi, et tema tunneb. Kui ta käib kellegi teise juures kontrollimas, kada ise kond teeb omale kardiogramme. Siis ta saab arvata, võib ennast petta. Ta ennast ei usalda. Ja sellepärast käib nagu teiste arstide juures ennast kontrollimas oma südant kontrollimas. Ja alguses aitas üks selline kontroll, nagu ikka, päris pikalt kuu aega või midagi sellist. Aga mida sagedamini juhtus, seda lühemaks muutus rahulolemise aeg. Sest varsti hakkas tunduma, et võib-olla kolleeg lihtsalt ei taha talle öelda, kui tõsise asjaga tegemist on. Võib-olla ei näita see kardiogramm teiega välja, aga probleem on palju sügavamal, palju keerulisem. Võib-olla kardab kolleeg talle öelda, sellepärast et kardab, et siis kui ta ütleb välja, kui tõsine tema probleem on, siis ta võib kohe ära surra ja nii edasi, et see kontrollimine nagu tõstab uue ärevuse laine ülesse. Ja see on ka näiteks praegu selles koroonaõhkkonnas hästi selline. Mida rohkem me sellest räägime, seda rohkem me sellele mõtleme, mida rohkem mõtleme, seda rohkem üritame saada positiivseid uudiseid ja siis käiakse päevas 10 20 30 korda isegi sagedamini nagu uudiseid vaatamas, et kas on midagi juhtunud, kas on midagi paremaks läinud ja kütame sellega oma ärevust ülesse. Eks ta ole nii, kui me korrakski kehatame, siis ei ole enam mitte lihtsalt see, et ma käisin hääle puhtaks vaid see on ilmtingimata ikkagi seotud sellega, et kopsuhalve olid siiski enam nii hästi ei tööta. Mul tuleks sellega seoses meelde üks mu lemmikraamat, ainult rõõm geiša rõõmy, kolm meest paadis, koerast rääkimata. Mis algab nii toredasti. See peategelane ütleb, et alati, kui ma loen mõnda ravimireklaami, siis jõuan ma järeldusele, et ma kannatan just nimelt seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Ja siis ta uurib kohusetundlikult läbi enam-vähem kogu tervise ABC ja leiab, et tal ei ole kahte haigust nurgavoodipalaviku ja põlve kidra paistetust. Ülejäänud haigused on tal olemas. Minu meelest siin Põlva Kehra paistetuse suhtes ei olnud ta ka täpselt veel kindel. Lapsevoodipalavikku teil on, sellepärast et ta naine kunagi lapsepõlves olnud, aga põlvega traboisetuses päris kindel, kus kohas asub? See võis tal olla, aga kuna ta ei teadnud, kus asub, siis ta jättis selle nagu kõrvale. Ja teine hea raamat on ju veel, mis on kirjutatud, mis on Eesti kirjandusklassika, on Smuuli polkovniku lesk selleks saateks ette valmistada ja jõudsin, ma olen mõlemad läbi lugeda. Ja see polkovniku lesk on, oli seal ka uskumatult äge kirjandusteos, et ma olen mitmeid lauseid välja noppinud. Näiteks ütleb Lokovniko lesk niimoodi, et et veel avastamata haigused minus on nagu Jakuutia teemandid ja kunagi sünnib ime ja tuleb üks tohter, kes kõik nad viimaseni üles leiab, et haigused, mis temas magavad. Ta on selline meditsiiniline nime kui üleval kõik nad haigusi nagu on põdenud ja siiamaani veel ringi kõnnib. Just, aga vot eks ta nii ole, et inimeseks olemise eripära on selles, et kui me millessegi usume, siis see, millesse me usume, siis nii see ka on ja me suudame ennast veenda selles, et see millesse me usume, et see on reaalsus. Nii et kui inimene usub, et ta on haige, siis ta on haige ja hüpohondrik ongi haige, kellel endal on väga raske olla, ka mure on väga suur ja see ei ole ainult usu küsimus, see on taju küsimus. Meie probleem on selles, et me midagi muud kandis ennast. Isegi siis, kui me vaatame näiteks vererõhku tajume ikkagi oma pilku ja vererõhu kõrvale. Meil kogu aeg on nagu sisemine monitooring käib. Kas see vererõhk mulle tundub kõrge, ta on kõrge, Button kõrgem, aga mulle valmistuse, mingit muret ja nii edasi. Ja see selline subjektiivne enesetunne, see on nagu kõige tähtsama, kõige täpsem instrument meie peas. Selle probleem ongi nüüd. Meil neid muid instrumente enam ei võta, nii palju arvesse. Sest kuna meie see sisemine hääl. Meile sa oled haige, sul on midagi viga, siis me kuulame seda häält ja me ei suuda selles kuhugi põgeneda. Tseronkreetši ruumis soovitati sellel härrasmehel minna nagu paadiga sõitma ja sellest sündiski raamat. Aga praeguses elus on ju niimoodi, et me ei saa isegi nagu välja minna. Sinna veel õnneks saame ja kui see ka ära keelatakse, siis on küll kehvasti, on seni viimse keele lubatud enam ka välja. Neil on tõesti juba nagu väga-väga kitsas käes. Sest mida teha, kuidas teha, kuidas muude saada oma mõtted mujale? Ma arvan, et see ongi üks inimeseks olemise kõige suurem küsimus. Et kuidas taltsutada oma meelt. Meel on ju naguniisugune väike kutsikas, kes on nii uudishimulik ja tahaks kogu aeg minna ühte kohta teise kohta ja kuidagi seda väikest kutsikat tõmbab ikkagi sinna, kus lõhnab ohu ja võimalike katastroofi stsenaariumite järgi, et meie aju on programmeeritud niimoodi, et märalda ohtu, jah, me pöörama tähelepanu niinimetatud negatiivsele informatsioonile, positiivne informatsioon, et mine edasi, mine edasi, see informatsioon, informatsioon on see, et nüüd tuleb keerata edasi ei saa. See on nagu, kus kohas me peame midagi muutma, kus midagi ohtlikku. Jutt sellest, et siin majas ei ole ühtegi lõvi ei ole mingi informatsioon. Oluline informatsioon on see, kui siin majas onlawi ja sellel hetkel toimub kõik nagu kohe automaatselt testi pihta. Valmistamislahingus Me hakkame tegutsema ja sellepärast on meil ka see, et see jutt, et ma ei ole haige, see on nõndanimetatud positiivne informatsioon. Ei pööra sellele tähelepanu, seab kõrvale libiseb meie pealt maha nagu deflani pealt niimoodi sujuvalt, aga negatiivne informatsioon jääb kinni nagu takjaribasse just. Ja seda mitte ainult nende haiguste puhul, vaid ka paljude teiste asjade oral. Näiteks pruugib keegi mõnda naisterahvas kiita, siis naisterahvas mõtleb, et ah, ei tea mille pärast kes ja jätab selle komplimendi nagu tihtipeale kõrvale. Kui keegi seda naisterahvast nagu laidab, ütleme, et kuidas sa said niimoodi mõelnud näiteks siis tekib korra Pärtse paanikatunne, et issand jumal, kas ta tõesti arvab minust nii halvasti, kas ta peab end lolliks, rumalaks ja nii edasi. Nüüd ei ole enam mingit kahtlust, et teine pidaski mind rumalaks, teine pidaski mind selliseks. Ja seda negatiivset informatsioon. Me võimendame kohe korrapealt üles. Õigluse huvides ütleme, et täpselt sama kehtib meeste puhul on ju, ja loomulikult täpselt sedasama käitel meeste puhul ja mehed teevad seda, me kasutame seda väga sageli. Et me pöörame positiivse informatsiooni negatiivseks. See nali sellest, et kapten kirjutas logiraamatusse töölimisele eile purjus ja tüürimees kirjutas karistuseks logiraamatusse sisse, kapten, täna kained. Ja loomulikult korrapealt pööratakse informatsioon räimi. Et no me võime rääkida näiteks sellest, et kuidas hüpohondrik algab tihtipeale. Et väga sageli on mingisugune traumeeriv kogemus. Selline klassikaline hea näide on see, et oli üks sportlane, kes oli füüsiliselt hästi treenilt tugev ja kõik oli korras, aga histatis spordi kõrvale. Ja ühel päeval võttis sõpradega napsi. Järgmisel päeval tundis ennast väga kehvasti. Ta sai aru, et see on pohmell ja ta ei pööranud sellele veel mingit tähelepanu. Aga kui tal ka ülejärgmisel päeval paali siis ei saanud enam pohmell olla. See pidi olema midagi tõsisemat ja sellise tromeeriva sellise kogemuse järgi, mida ta minuga juhtunud midagi on valesti. Ma tunnen mingit imelikku aistingut, mis ei kuulu minu keha juurde. Selle peale hakatakse püüdma seda kontrolli taastada. Ja see käivitada siis paanilise tegutsemisega tihtipeale võib-olla ka tegemist täiesti sellise paanilise hirmuga. Tuleb meelde üks mu klient, kes oli Tallinnas ja ta ei orienteerunud siin Tallinnas väga hästi selle aastaid tagasi. Ja Ta oli Vabaduse platsil ja seal järsku tundis ta südames nagu pisted torked. Loomulikult oli see kohe talle selge, et nad on infarktiga tegemist. Ja tuleks nagu kiiresti saada kiirabisse. Ta teadis, kus on kiirabihaigla. Aga kuidas sinna saada, kõige paremini? No kõige parem on ikkagi saada mõne kiirabiauto peale. Ja ta otsustas joosta kiirabi haiglasse, et tee peal siis mõne auto peale saada. Ja pani ühe jutiga Vabaduse platsilt kiire paiglasse välja. Tee peal ühtegi kiirabiautot vastu ei tulnud ja nii ta jooksis sinna kohale, kui ta hingeldades kohale jooksis ja rääkis, et tal on infarkt. Ja alles siis hakkas nagu mõistus nagu selginema, sest ta sai aru, kui arst ütles, et kui sul läksin part, et siis sa ei oleks saanud joosta, maha tänada. Ja see teadus selles paanikaolukorras aheneb nii kõvasti, et meil ei ole, meil ei ole võimalik ratsionaalselt mõelda. Meil ei ole võimalik hakata mingeid selliseid seletusi või argumente kõrvale tooma sest dominant on ikkagi väga selge, ma olen paha. Ma pean selles pahas tundes kohe lahti saama. Ja mõnele inimesele on ju kogu aeg pidevalt taha. Selline kehaline diskomfort on hästi suur just. Ja selle kohta öeldakse, et meil on kõigel tegelikult mingisugune selline sisemine ärevusfoon. Me ei registreeri seda väga sageli. Aga tegelikult on ju niimoodi, et mõned ütlevad, et et inimesed tuleb kohe peegli nägu ette, kui ta peeglejate läheb. Et me ei teagi, missugused me tegelikult oleme, kui me oleme iseendaga ja peeglisse ei vaata. Niipea kui me läheme seltskonda, me juba võtame mingisuguse sellise maski ette. Juba me pingutame ennast mingil moel. Ja see ärevus, kuidas ma teistele paistan, kuidas ma toime tulen, kuidas minuga on, kas ma saan töödega hakkama, kas mul jätkub raha, kas ma saan laste kasvatamisega hakkama ja nii edasi, et mis on nagu sellised elu kestnud probleemid, tihtipeale tema laste kasvatamine või elus edasijõudmine edasi? Need probleemid on meil kogu aeg kuskil kuklas olemas ja tekitavad teatavad ärevust ja nõndanimetatud kriisiaegadel see ärevus nagu kasvab. Ja nüüd see ärevus meie sees, see tavaline foon, ärevus, mis igalühel on erinev, otsib väljapääsu. Ja mõnedel juhtudel me leiame selle väljapääsu siis välisest maailmast. Me hakkame näiteks võitlema selle eest kõikjal ikkagi seda kaks pluss kaks reeglit. Ja võime inimesi tänaval korrale kutsuda, kui nad ei järgi neid reegleid. Ja nii edasi. Me võime hakata seda välist, kui maailma korrastama. Sesse korrastamine annab meile nagu sisemist rahu ja tasakaal, midagigi kontrollita või vähemalt siis, kui sa ostad endale 20 WC-paberi rulli, see on ikkagi ka midagi, annab sellise tunde, et ma midagi justkui kontrollin, seostub hügieeniga niikuinii. Ja et ma tahan teha selles kontrollimatus maailmas enda jaoks midagigi kontrollitavana midagi kontrollitavate, midagi, mis aitab mul vältida häbi. Sest kõige häbiväärsem ongi see, kui midagi, mis mustuse, haiguse räpasusega, nagu meil välja tuleb, ilmsiks tuleb komell. Ja tualettpaber on üks selline asi, mis aitab nagu seda kuidagi nagu reguleerida. Huvitaval kombel ärevus mõjub meile nii nagu pinnase kobestamine maale. Et justkui see sisemine pinnas on nii vastuvõtlik igale seemnele, mis sinna kukub ja kobestatud maal teatavasti lähevad seemned palju paremini kasvama. Nii et ärevus loob sellise suurepärase fooni, mille sisse iga kukkuv info tilgake, mis praegu tuleb. Ja kui ta on hirmulaetuna sinna kukkunud, siis ta kasvatab sellest ikkagi suured hirmulilled. Just. Ja probleem ongi selles, et mida rohkem me saame informatsiooni mingisugust näiteks kuulame valitsuse pressiteadet või või midagi muud, kui me iga päev 100 saame, esse kobestab ka jälle, ehk et mida rohkem kõike, seda pinda nagu täidame, selliste möödas kobestamine on küll natuke liiga kerge olla väljend. Nii palju kui immutame torti ja ainetega, et seda külastan, omantaks see asi läheb ja ühelt maalt on asi täiesti plahvatusohtlik. Iga väiksemgi asi võib tekitada tohutut pinge et inimesed ei saa enam omavahel läbinud laad naabritega tülli, pere sees tülli ja kõik muud asjad tulevad, rääkimata sellest, et me läheme tülli oma kehaga. Kui on Tallinna vaenlane, siis on nagu selle haiguse kartusega muude haiguste kartustega natukene lihtsam. Et sel ajal seda muud haiguse kartust nii palju peale ei tule. Aga küll aga tuleb siis selle konkreetse haiguse hirm. Et on siis antud juhul siis praegune, see koroona Air. Ja selle hirmuga kaasneb jällegi see tohutu häbi. Et kuidas ma võisin selle saada. Mõni ütleb, et ma ei pesnud käsi, puhastanud ennast, ma ei olnud nagu piisavalt korralik see haigusseonstub millegi sellise räpase halvaga ja mina olen just nagu kuidagi räpane, halb kummalasel haiguse saanud. Ja sellepärast ei julgema ka teistele öelda, et ma olen saanud, sest seda häbi, et äkki ma lähen kellelegi andnud veel, on ka väga raske üle elada. Huvitav, kas siis praegune aeg, kui me oleme nagu ühe haiguse kartuses? Natukene siin on kaks erinevat mõistet, üks on hüpo, Handri ja teine Nosofoobianosofoobia on, on see, kui sa nagu väga konkreetselt kardad mingit ühte haigust, noh näiteks, et ilmub sünnimärk käele kohe ütle, et see on nahavähk. Tunned valu peas on kohe ajuvähk, tunned valu kõhus kohe maovähk, et, et noh, et me kardame ühte haigust. Pahanderi on see, et, et kõiki oma sümptomeid tõlgendanud selles valguses, et äkki ma olen haige, et äkki me praegu nagu oleme nagu Nosofoobid, kardame seda ühte haigust. Ja tänu sellele üldine hüpohondrik väheneb. Mosofoob ja on ka suhteliselt selline hämar mõiste, sest enamasti on niimoodi, et seesama inimene, kes ühel korral kardab nahavähki mingi sünnimärgi pärast või teisel korral mingit ajukasvajad, kui pea valutab, see on mõnes mõttes siiski natuke puhundrega seal, tahan teha, et kui mul on foobia, siis ma teen kõik, et mitte saada maovähki kogu aeg käitum, väldin seda nahavähi tekkimist ehk et ma väldin, jätame näiteks päikese kätte suhtumist ja kasutan igasuguseid kreeme ja ja kontrollin pidevalt oma nahka, sest mul on juba see tunne ja teadmine, et mul võib see kergesti tulla. Jällegi sageli võib seal aluseks olla siis see, et kellelgil kuskil minu lähedastest on olnud. Ma olen saanud mingisuguse sellise trauma seoses selle haigusega ja kumbki nendest haigustest ei hüpo hundria ega mingisugune konkreetne foobia ei ole lihtne haigus. Ja see ei tähenda üldse seda, et see kuna see on minu peas et see oleks kuidagi nagu sellepärast kergem. See on väga-väga subjektiivselt väga piinav, raske. Haigusnähte guugeldad arsti juurde, ta ennast lugeda ja, ja. Läheb tõrjutuna. Viiakse sihvka. Alles eile turjoobaga sulaarne viite preid pea. Kliendid köiks tundmatu aga vahi tota haiglaõele. Hei. Alles eile oli doktor uksel viibutada. Mitul oli piga ajurakke liigutada. Ei. Ole nurka surutud ja proovid hingeldada. Kõigi nende foobiate hüpohondrik tega on just nimelt see, et et me ei saa sellest välja. Et mida rohkem neid rahustatakse, et seda ei ole. Me ei ole veel haiged, meil ei ole veel viirust. Veel ei ole veel ajuinfarkti, seda rohkem me kardame, et aga siis ta järsku võib varsti tulla. Vastupidi, see inimene, kes niimoodi püüab rahustada, see inimene ajab seda hüpohondrik mureliku inimesed närvi ja nad tegelikult vastastikku 11 närvi. Jah, ehk me jõuamegi sinna, kuhu ma tahan jõuda, et kuidas see, kui peres või ka tutvusringkonnas kollektiivis on keegi, kes on väga murelik, kes on nagu Faust kirjutas, kes on jäänud mure meelevalda. Võtan endale vabaduse tsiteerida praegu natukene Fausti, ma juba koolipõlves jäisel luuletas mulle kuidagi väga ette, et kes jääb mure meelevalda, eine mõttet taevalda, hädaaimus teda jälgida, ta külla otsas nälgib, mõtleb aina tulevikust, märg, kamata elurikkust. Selles hüpoteetilises tulevikus on tal kogu aeg üks, üks mure ja haigus tulemas, mis lõppeb kindlasti väga halvasti. Kuidas see mõjutab lähisuhteid? Lähisuhetel on üldiselt omadus, et inimesed, kes on nagu koos tihtipeale muutuvad natukene sarmastamaks. Kui kellelgi on nagu haigus või hirm mingi haiguse ees siis tihtipeale pereliikmed nagu hakkavad ka selle haigusega tegelema või selle võimalusega, et ma olen haige ja aidatakse kaasa nagu selle kontrollimisele ja selguse saamisel lähenedes. Nii kaua, kuni asi toimunuga sünkroonis, ei ole väga hull. Seal on muidugi see oht, et võimendatakse veel rohkem nagu üles neid hirm kui selle ühe inimese hirme. Teised nagu võimendavad ülesse. Küll aga läheb keeruliseks sellest hetkest, kui näiteks üks abikaasadest ütleb, et see kõik on jama, mida sa räägid. Ja teine on nagu vennale. Praegune koroonaviirus on kõige hullem haigus, mille ta võib saada. Ja siis ta desinfitseerib käsi ja, ja teeb kodus olles koju tulnud ikkagi nagu hakkabki pesema õunu, seebiveega. Et õunte pealt võimalikku pisikut nagu eemaldada ja käsib ka abikaasal õunu, seebiga pesta ja nii edasi ja nii edasi. Kui see läheb selliseks dominantseks tegevuseks, et me enam muust mõelda ei saa siis teised pereliikmed võivad plahvatada ja mitte vastu pidada. Et kannustatuna sellest omaenda tähelepanu näed, sest see inimene tahab ju rääkida, eks ole, kellel see mure sees on ja Tarvi tasesse mure endast ikkagi kuidagi välja rääkida. See murelik inimene kirjeldab oma hirme ja seda olemise tabamatud raskust, mis teda vaevab. Ja kuna see olemise tabamatu raskus on nii raske, siis on ta kirjeldus ju selline ja detailne. Aga nendes detailides ei ole tavaliselt optimismi, vaid seal domineerib pessimism. Nii nagu Puhhi raamatus oli jahil ikkagi, kõik asjad olid sellise hali värvinguga ja tal puudub ka ju, eks ole, lootus, tanki jääb sinna mure vange kinni. No su tähelepanu vajadusega Nemo polkovnik ole, seal oli kindlasti tähelepanu vajadus, mille tõttu ta siis nagu ka neid haigusi nagu otsis, sest mida kangelaslik kummalt võidelda tohutu raske haigusega keerulise haigusega, seda parem, et loha rea kraavutus kraavis oli nagu ikka päris selline tore ja mõistlik diagnoos, mis andis nagu sellise lahenduse. Aga enamasti puhandrikud ei otsi mitte tähelepanu vaid enamasti hüpohondrik või inimesed, kes muretsevad oma tervise pärast ja otsin tähelepanu, et nad otsivad nagu mõistmist ja ärakuulamist, mõistmist, mingi tähelepanu farmeks, sa oled ikkagi, ei ole mu jaoks olemas mõista ometi teda, kui raske mul on jah, seda kindlasti. Ja aga noh, kui kannatlik kuulaja nüüd püüab ikkagi tallega süstida mingit lootust ja ütleb, et ah, pole nii hull siis kannataja tajub seda kui mitte mõista, et kuidas sa ei mõista, on küll hull, väga hull on asi ja ta solvub. Ja sageli teeb ka siis selle suhtes, kes teda ei mõista, selliseid sarkastilise või, või kommentaare Diana, mis sul, mis sul tervekesel viga või mis on hullikesel viga, kui sa maailma nagu läbi selliste roosade prillide näed, et vot tõeliselt raskusega on ikkagi siin, kus olen praegu mina. Ja seal ongi see, et sellest tasakaalu puudumisest me tuleme välja nagu kohta moodi. Üks on siis see, et me ründame teist muutuma sarkastilise, eks, või ütleme, mida sina kogu aeg paanitseda, õied, mida sina kogu aeg muidugi kui võtad nii kergelt, loomulikult sõnul ei ole mingeid probleeme ja nii edasi me hakkame nagu teist ründama see ja, ja see probleem, millest see tasakaalu puudus, tekkis see nagu tähelepanu kõrvale. Ja, või siis teine variant on, et nagu see inimene, kes tunneb, et ta teda ei ole mõistetud tunneb, et ongi halb ja ongi paha. Ja vähe sellest, et mind mul on paha olla. Mind ka ei mõisteta. Ja ma olen topelthalb ja lisandub sellele kartusele. Haiguse kartusel lisandub ka selline depressiivne endasse sulgumine. Ja täpselt samuti see ainult võimendab vajadus kontrollida oma tervist. Sest kui ma olen iseenda sees, siis ma ei nagu monitoorin ennast veel rohkem ja jutud, et ära mõtle sellele, ära pööra sellele tähelepanu, ei aita mitte midagi. Kuid tõenäoliselt peavad seda lilla elevandi katsetad kuidasmoodi. Kui me püüan mõnele asjale mõelda minuti jooksul ei tohi mõelda minuti jooksul kordagi lillast elevandist. See on täiesti võimatu, tema enda ja samas selline partner, kes on väga murelik, ta on läbi sellele teisele partnerile, et nad, kaua ma ka oma jõuan veel seda kuulata ja siis võib tekkida selline omamoodi nõiaring. Et siis see partner, kes on justkui optimistlikum või tervem, tema hakkab eemalduma vaikselt, sageli tundes ka söö tunnet, ma ikkagi ei ole oma partneri jaoks olemas siis see, kes on see murelik partner, tema solvub sellest, et teine eemaldub, ütleb, et sa mind ei mõista. Ja no siis ongi veel lisaks ka see, et see, kes on see murelik pool, tema mure läheb veel suuremaks ja ta tunneb, et teine, hülgab ta minu arust see on ju kõige õudsam tunne, eks ole, et et vähe sellest, et ma olen haige ja mul on paha. Eks ole, keegi mind enam ei armasta ka nende kõng, hülgate mu ja nüüd ma jään täitsa üksi. Selle tagajärg on see sisemine ärevus suureneb ja kui sisemine ärevus surms otsib nagu punkte, kuhu ennast siduda. Sest meil kõigil on ärevus, aga me kõik peame selle kuhugi siduma millegi külge. On see objekt väljaspoolobjekt, meie sees. Haiguse karted, inimesed seovad ärevusega mingi objekti enda sees ja kui abikaasa hakkab mind maha jätma, siis ärevus läheb suuremaks, aga ma ei tegele enam nii palju temaga olin ma tegelen veel rohkem, nagu oma haigusega veel intensiivsemalt teinekord kätte saanud, võimendab ja, ja tean mina nagu ühe paariteraapia põhiküsimuseni, et kui palju üldse võib ennast paarisuhtes avada, et justkui on inimesel ju õigustatud ootus, et kui ma olen saanud endale partneri siis ma võiksin ju saada talle, avada ennast, seda, mis minu ümber toimub ja kuidas see, mis minu ümber toimub, mõjutab seda, mis toimub minu sisemaailmas. Et kui ma ka mujal maailmas olen maskiga, siis tänases mõttes mitte selle näomaskiga, aga noh, nagu sihukese optimistlikuma maskiga võivad, ma ei räägi täpselt kõike seda, mis mu, mis mu mõtetes ja tunnetes toimub, siis kodus võiks olla ju ehe täna, nii nagu ma olen ilma maskita, et ma võiksin rääkida sulle kõigest sellest, mis mu sees toimub, kui murelik ma olen, mis minus üles tõuseb. Ja samas väga tihti, sest paariteraapias tuleb siis see teine ja ütleb, et ma ei jaksa enam kuulata tema pessimismi TEMA kaeblemist Ta virisemist. Et see tõukab mind temast eemale, et paarisuhtes on ikkagi ju nii oluline, et seal oleks imetlus teineteise suhtes lihal ja imetlusega palju ühist pinda, et kui ma inimest enam ei imetleja, siis ma enam teda ka ihalda. Ja kui ma enam ei imetle teda sellepärast, et ta ikkagi kaeblema ja muudkui räägib, kuidas temaga on kõik kehvasti, siis siis sealt kaob iha ühel hetkel. Eriti seda räägivad naised, et kui, kui mees kaebled, et see pole üldse meelik, ma ei taha seda kuulata ja siis mulle tundubki, et väga paljud mehed on justkui sellises topelt läks olukorras, kuhu siis me oleme tänasel päeval sattunud vanasti. Kas sa oled koopaaegadel? Ma ei tea, kas mehed tulid mammutijahil tagasi, ohkesid koopas, kui raske ja kui paha neil oli, kui valusad on nende haavad ja kui, kui villis on nende käed. Aga just justkui nagu stereotüüpne lähenemine ütleb, et noh vanal ajal mehed rääkisid vähem ja tänases maailmas naised ju ikkagi pressivad peale ja ütlevad meile, räägi ennast, räägi, ava endast, räägi, mis sinus toimub. Ma tahan olla sinu mõtete ja tunnetega kursis. Ja kui nüüd mees hakkabki täiesti rääkima, millised on tema mõtted ja tunded ja siis selgub, et need mõtted ja tunded on tegelikult enese suhtes kahtlevad või murelikud siis väga paljud naised tunnevad oih, see, mida ma tahtsin, et ta ennast avaks. Tegelikult ma seda ei taha. Ma ei taha kuulata, kuidas ta on nõrk. Ma tahan, et mees, sina oleksid minu Kalju ja mina võiksin olla laine, mis, mis ise on sellise oma vabalt voolava ärevusega saaksin mina vastu seda kaljut peksta ja mina ise saaksin rahuneda. Aga kui nüüd mina pean olema mehele kalju ja meelsust kui lainena peksab ennast minu vastu, et tal on halb, tal on paha, kas siis kehalised sümptomid või, või see on laiemalt ka mitte ainult haiguse sümptomid, aga lihtsalt, kui ta räägib, kui ebakindel tal on olla siis naised väga tihti ütlevad, et tegelikult ma ikkagi ei taha, et ta väga palju endast räägib. On ju hästi, sihuke toppetaks, olukord on. Ja paljud mehed toimuvad 100 kunstlikult selle pärast nagu ei hakkagi ennast avama. Ja mida ka paljud naised täpselt samuti hakatakse häbenema seda oma kaeblemistaja hädas olemist. Sest oleme ausad, ega see ei olegi seksikas. Ja vot siin ongi küsimus, et, et kui palju ma võin ennast suhtest avada, õigustatud ootus ütleb, et see oleks see koht, kus ma võin ennast tabada, aga tulemus, see, mida me paariterapeutide näeme, on sageli see, et kui sa ennast avad, on see ohtlik. Et ava ennast ikka ainult nagu hea ja huvitava poole pealt. Muidugi siin, eks ole, ongi tasakaalu küsimus. See on tasakaalu küsimus ja siin on ka see poolelt. Paarisuhtes on ikkagi nii mehel kui naisel kahte tüüpi nagu armastust. Naine ihaldab meest nagu kaljut, nagu tugevat, kes on nagu võimas ja kelle vastu siis saaks natukene nagu peksaldaja, kelle najal tunneks ennast kindlamalt ja rahulikumalt. Aga samas on vaja ka tunda ennast kindlamana tugevama, ehk et ihaldatakse nagu sellist poega, kellega tunda ennast, kelle eest hoolitseda, kellega rahuldada oma emale ikka vajadus ja nii edasi. Ja need Eerose jagab, armastas just. Eras Ma tahan imetleda ja kaaperdan, hoolitseda ja just ja seal ongi see, et heal juhul saavad need nad lainetada. Me saame mõlemat poolt väljendada, et me saame väljendada meest saab väljendada ka oma seda kehvemat tunnet ja naine saab sellisel juhul nagu sisse allaossa vesikonna õlule ja nutame ära, aga probleem tekibki sealt, kus kohas sõda on natuke liiga palju. Kui mees hakkab liiga palju nagu rääkima ja ta ei võta, võtab kuidagi liiga tõsiselt traagiliselt seda naisele, tundub, et see ei ole nii tõsine ja traagiline. Ja muidugi seal on ka see, et üks asi on nagu selline suhtes selline jagamine ja üksteise aitamine ja hädast välja aitamine. Aga teine, aga see, et meil on sees mingisugused omad normid segi väljagi mõlema kohta, aga kuna me tavaliselt räägime nagu ikkagi mees, naine, võime mõelda näiteks seda, et tihtipeale naised ei kannata välja, kui mees muutub liiga haigeks sest äratab tema enda haiguse kartus on liiga palju ülesse. Ja on naisi, kes ei kannatavat ende mees, haige. Sest mees haige olla, mees peab olema kindel, ta võib igal pool mujal näiteks toetada meest tööl ja nii edasi meeldib rääkida oma ebakindlusest, aga ta loola terve sest naine kardab nagu oma haiguse ärevusega haigusi hirmuga kokku puutuda või vastupidi, Hänneta haigusega tunnen ma ennast siin, ma saan nagu hakkama, see ei ole nagu probleem. Kui on gripp või kõhuvalu või ma tean, mida ette võtta, kuidasmoodi aidata ja millal me arsti kutsuma ja kõik muud värgid. Aga kui ta hakkab mulle jälle rääkima kuidasmoodi ülemusega, on kuidasmoodi tööl tal mingeid suhted sassi saanud siis on kõik, et seda me ei suuda. Ma jään, siin peab olema väga doseeritud, ikkagi see enese avamine ja jagamine. Ja ma arvan, et see on niimoodi, et hüpohondrik tegelikult ei tea seda piiri. Millal tema, see subjektiivne raskus Lähed teisele talumatuks, ta ise on ju oma kannatuse sees ja talle tundub, et ta tegelikult ventileerib oma kannatust talle endale tuleb seal natukene õhku vahele vähemalt see ventileerimise protsess, kui ta räägib, kui haige tema on ja kui eriline on tema õigus, seda natuke aitab. Aga ta tõenäoliselt ei taju seda piiri, millal see teise Läheb kurnavaks, mu tähelepanu fookus on iseenda peale ta märkani teist vestluskaaslast. Ja loomulikult see muutub teistele hästi tihti möödunu kurnavaks ja ja, ja vastumeelseks ja muidu saadakse selle eest nagu minema siis kodus ei ole selles kuhugi vajadusega. Ja see on üks suur paine sellele inimesele peale tuleb. Keset. Nälja. Kõrvus. Kaitsetu. Aga mida siis teha? Kui tuleb hirm peale vaat kui tuleb hirv haiguses peale, ega sellist imeravimit ei ole, hirmu ära ei võta nii kergesti. Ainukene asi, mida minu meelest me saame natukene nagu teha, heal juhul on see, et me saame doseerida. Et ei ole vaja päev otsa tegeleda. Kui ma tõesti ei saa teistmoodi, ma kogu aeg nagu tahan, jälgades ennast ja ja nii edasi, et siis ma teen seda kolm korda päevas. Mitte kolm korda 8000 vaid kolm korda 10 minutit. Aga siis ma tegelen põhjalikult sellega, kardan täiega, kardan täiega. Paanitsen üle värisen ja nii edasi, nagu näitleja on kaasabel. Ja siis lülitan välja, teen 10 kükki ja hakkan tegelema millegi muuga ennast nagu sellest asjast välja tuua sisemise distsipliini, ehk võime öelda ka teadlikkuse küsimus ja, ja see on nagu suitsetamise mahajätmine. Kuidas sa suudad oma meelt taltsutada, öelda, et ja nüüd praegu ei lähe sinna ohu juurde nuuskima? Just. Ja see on sama kerge nagu suitsetamise mahajätmine. Suitsetamise mahajätmise juures ei ole mitte mahajätmine väga raske. See on väga kerge tegevus. Väga raske on hoiduda uuest alustamisest. Praegu ütlesin, ma rohkem ei mõtle. Rohkem ei suitseta. Aga nii kergesti tekib kiusatus, et abikaasajas mind närvi panen suitsu ette, töö juures on mured, panen suitsu ette, kodus on mingid probleemid, hakkan mõtlema, kehas tunneb midagi, hakkan kohe tegema. Okei, kui ma olen endale nagu pannud selle normi ette, et ma täna rohkem ei mõtle oma aiva, sest et sihuke nalja selle kõrval, et piinade pärast siis kui lõuna käes on lõuna ajal võinud veelgi minutit teha. Aga mitte praegu. Idamaade targad ütlevad, et kannatus võrdub valu pluss vastupanu. Et kui sa lubad justkui endale valu, kui sa ei pane sellele vastu, ütled, et valu või hirmu. Nonii, tõesti praegu kardan oma seda haigust, aga kui ma ei pane talle enam vastu, eks ole. Kannatus tulebki sellest, et ma ei taha seda, mis on, või seda, mis on tulemas. Aga kui me ütleme, et kui me alistame mingis mõttes nagu elule, et jah, aga kes mina olen, et ma arvan, et minuni mingid haigused ei jõua? Ma alistun sellele, et kui ta siis tuleb, siis ta tuleb. See võiks ka aidata. Aga muidugi suurt teadlikkust, see võiks aidata ka sinna minu jaoks natukene teine oht. Kuma alistun, siis ma annan alla, lasen tulla nii palju kui tuleb loomulikult haiguse korral või selle haiguse kartuse korral on niimoodi, et ega haigus sellest hullemaks ei lähe. Vaata endal see ei ole mitte Ma alistun haigusele vaid Ma alistun elule. Sest et tegelikult ju, et noh, nagu haigus ei tule ise elu justkui toob ja kui ma mõtlen, et ma usaldan tegelikult nii palju elu, et kui ta toob mulle selle haiguse, siis ma alistun sellele elule ja okei, no siis ma võtan selle haiguse. Nii see ongi, et paljud nendest inimestest, kes on nagu väga suure sellise haiguskartusega, niipea kui nad saavad omale mingisuguse kindla diagnoosi nende elu muutub palju selgemaks ja rahulikumaks ja nii edasi välistavad sest nad alistuvad. Aga see ongi see, et siis on vaja nagu seda kätte saada see kindlustunnet, mis mul lahti. Kuni mul ei ole seda kindlustunnet nii kaua, kuni ei ole arusaamist, nii kaua on kõik võimalused lahti. Ja see spekter, mis siin sees on, on nii avar, et seoses tuttav ja sellepärast ongi praegu inimestel nii keeruline, et kui on mingi konkreetne kriis, kriis on ära olnud, siis saab hakata selle tagajärgedega tegelema, aga praegu on kestev kriis selline pidev ja me ei tea, mis suunas asi läheb, me tegelikult ei tea, mis saama hakkab. Meil ei ole tagajärgi, millega tegeleda, vaid nagu kriis on nagu hall udu ees, kus see nähtavus on, on väga väike ja mingis mõttes ikkagi mulle tundub, et siinse idamaine nagu loogika alistame, teeme kõik, mis meist meie kontrolli all on, teeme ära, hoiame kaks pluss kaks vahet, isoleerume, ärme kallista. Aga siin on ikkagi see alistamise komponent ka. Muidugi tundub mulle ikkagi nagu väga võluv. Ma alistun elule, et kui ma olen kõik ära teinud, mis sa mu kontrolli all siis rohkem ma ei saa mitte midagi teha, edasi ainult ahistamine, heas mõttes alistamine, mitte alla andmine, aga aktsepteerimine? Leppimine jah, ma sõnastaks selle panema leppimine aga just nimelt peale seda, kui ma olen, nagu te kõik ära teinud. Just oluline on see, et mul on nagu sellisel juhul nagu mingisugune kindlus et olgu see siis mul on koroona või et mul on hüpo, hundria, liialdatud haiguse kartus siis ma saan sellega tegeleda niikaua, kuni ma kardan, et mul on ükskõik, mis haigused. Nii kaua on väga raske. Aga kui ma olen leppinud omale, mul on see haigus, siis ma tahan selle konkreetse haigusega tegeleda, seda ravida ja ütleme, nende foobiatega, mis on nagu konkreetselt foobiat, seal on nagu selge inimene seal, et ta saab aru, et tal on kartus mingi konkreetse haiguse ees või mingi ussi või või ämbliku ees ja nii edasi. Et see on konkreetne haigus, millega ta saab siin nagu hakata tegelema ja psühhoteraapias käima või ükskõik kuskohas. Keerulisem on praegusel ajal, kus kohas sellel haigusel ei ole nagu selgust tegelikult ei tea täpselt, kuidas ta väljendama hakkab, siis ongi, siin on tegelikult ju ehkki filosoofiline küsimus, et kuidas õppida elama maailmas, mida pole võimalik kontrollida. Kuidas toime tulla selle hirmuga, sest ma arvan, et meil on praegu tegelikult kahte tüüpi viirust. Üks viirus on ikkagi see koroona ja teine on hirmuviirus. See hirmuviirus on mõnes mõttes ka vabam ja ohtlikum ja nakkavame ohtlikum ja see lõhub meid seesmiselt väga ära. Eriti neid inimesi tundlikumad. On sul mõni hea soovitus, saate lõpuks üritada hoida jällegi nagu kaks pluss kaks distantsi ehk et mitte väga sageli rääkida, vaid iga kahe tunni tagant viis minutit või kaks minutit iga kahe tunni tagant mitte rohkem, mitte nagu kogu aeg seda mulda kobestada, anda endale võimalus, et me ei tea, mis tuleb ja see on võib-olla ka täiesti vabalt, et asjad lähevad natukene teistmoodi, kui ma kõige rohkem kardan. Me see hirm, et ongi just need, kõik läheb kõige halvemini. No kui me oleme midagi ette võtnud, võib-olla lähebki kallamine, me ei tea seda. Aga väike lootus on, et läheb ikka natukene paremini kui, kui kõige halvemini tulekski läbi mõelda, mis on see kõige halvem, mis juhtuda saab ja mõelda, et ka siis kuidagi saab mind ennast väga aitavad analoogsetes olukordades raamatud või filmid, mis räägivad sellest, kuidas teistel inimestel on läinud raskelt mõnikord ikkagi võrdlemine, enese võrdlemine teiste kannatustega natukene nagu aitab distsiplineerida oma seda hulkuvalt meelt mitte lasta talguhirmu. Täiesti. Põhi on erasukelduda ja täiesti nõus. Selliste asjadega tegelemine on väga kasulik. Ehk tuleb leida neid muid asju, kuidas oli, mingis kohas sa kirjutasid, neljastellistab, tuleb ja et meid aitab lootus. Meil on kõigil praegu lootus, et see tuleb suvi, eestlased on ju läbi aegade kogu aeg oodanud suve. See lootus aitab meid, et see asi lõpeb ja ma arvan, et asi läheb tõeliselt halvaks siis, kui suve alguseks siin lootus ära võetakse sellele suvele või kui sel aastal, oletame, et suve ei tule, nagu mõni aasta on juhtunud, nii et meid aitab lootus. Meid aitab loodus, et niikaua, kuni veel need, kes tohivad õue minna, käiksid õues ja korrastaksid oma psüühikat loodus abil siis meie täita Long tegeleda mingi loova asjaga, mis tooks võimaluse korral kaasa naeru mis ongi sisse neljasel lust ikkagi lustida. Nendes tingimustes, kus saab mitte aasta selle üle, mida ei ole paid, otsida võimalusi sealt, kus on ja ma arvan, et neid on. Ma olen täiesti nõus, et neid on ja, ja neid tuleks nagu rohkem kasutada, et et paljudele tundub küll, et seal võib olla pidu katku ajal, aga, aga ma arvan, et peaks ikkagi nalja saama. Jah, ja ikkagi nii kaua, kuni on pidu sinus eneses võib seda pidada ka enda katku ajal. Katk, kui ta tuleb, tuleb ta niikuinii, et aga miks siis juba mitte lustiga. Aga ongi aeg meil tänasele saatele joone alla tõmmata, aitäh sulle, Endel Talvik ja aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul Meile võib kirjutada aadressil peresaade TRUE ja peresaateid saab endale sobival ajal järelkuulata. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Seniks aga soovin teile kõike head, elage ise, aidake teistel elada ja olge terved.