Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade ja mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Armastuse otsimisest on saanud ülemaailmne palverännak ja üha enam inimesi on need, kes kogevad, et nad on pettunud oma paarisuhtes ja selle teema ümber ja ülejäänud väga palju ärevust. Miks see peab kõik nii keeruline olema, miks ei võiks üks suhe lihtsalt olla ilus ja ilma pingeta? Kas võib olla viga, on selles, et inimesed valivad kogu aeg valesid inimesi? Miks paljud inimesed peavad mõtlema, et vot ma millegipärast ei leia seda õiget, kes, kes saaks kohe aru sellest, mida mina vajan, oleks minuga nii heas kui halvas ja meil ei oleks mitte kunagi ühtegi tüli. Aga selle vastuse, eks oleks, ülihea püsiks kuum ja kirge ei kaoks. Mis teeb selle paarisuhtes olemise nii keeruliseks ja kas tõesti on midagi veel, mida me ei tea suhete kohta? Sellest räägime tänases saates spaari terapeut Imbi Virockiga. Tere, Imbi. Pere. Kui kaua sina oled paaridega juba töötanud? Suhete ja baaridega umbes 10 aastat. Et see tähendab siis nii neid inimesi, kes otsivad paarisuhet, kui need, kes juba on paarisuhtes ja soovivad seda suhet parandada. Mis sinu 10 aastane kogemus ütleb, et millega kõige enam inimesed tulevad sinu juurde? Mulle tundub, et on peamiselt sellised kolm gruppi teemasid. Esiteks tullakse selle murega, et meil on liiga palju tülisid ja need tülid on muutunud siis selliseks intensiivsemaks või pikemaks. Teiseks tullakse ja kurde, aga kas pila, kadunud lähedus, nii emotsionaalne lähedus kui, kui füüsiline lähedus ei räägi nii palju ja me ei seksi niipalju kui alguses. Ja soovitakse usku tagasi saada seda, mis oli päris suhte algusaegadel. Ja, ja kolmas peamine põhjus on vast see, kui on juba juhtunud suhtes midagi, mis on seda suhet päris kahjustanud. Näiteks on olnud ühel paarilisel kõrvalsuhe ja partnereid siiski otsustavad koos jätkata ja tulevad siis nõu küsima, et kuidas üle saada nendest asjadest mis sa võid öelda, mis nagu kõige suurem mure on inimestel, sa tõid välja neli teemadega ise kõige sagedasem on jäänud, mulle tundub, et, et olulisem on ikkagi seda lähedust hoida ja, ja tihti see juhtub just väikeste laste kõrvalt, kui kui tekib palju muid kohustusi siis need muutused on üsna suured ja need tegusid, mida alguses tehakse, selleks, et lähedust hoida, ei ole võimalik selles koguses teha ja võib-olla ei ole oskust, kuidas seda teistes tingimustes alles hoida. See muutus on nii suur, ennust tekitab segaduse ja siis mõtled küll, et teed kõige hästi, aga võib-olla mitte päris ei tule nii välja nagu teisel vaja oleks. Jah, ja mulle tundub ka, et meid ei ole väga õpetaja toote rääkima sellest, mida me tunneme, et koolis meil ju sellist ainet ei ole, kus me õpiksime oma tunnetest rääkima ja, ja kui kodus ei ole kaabaka seda kogemust saanud, siis see võib tunduda üsna selline hiina keel, milles üldse kõneleda. Millal siis on üldse mõtet suhet parandada ja millal siis võiks hoopis mõelda, et olgu peale, oli kehva, suhe sai otsa. Mul paistab, et on sellised kolme eeltingimust, mis, mis peaks olema, et, et saaks ühte suhet parandada. Esiteks kahtlemata mõlemad partnerid peavad soovima. Teiseks ei tohiks olla ühtegi käimasolevat kõrvalsuhet, sest see teeb ikkagi igasuguse suhte remontimise võimatuks ja, ja kolmandaks ei tohiks olla vägivalda kodus, et kahjuks ka Eestis sellist asja ikkagi ette tuleb ja, ja see teeb igasuguse siiruse ja aususe võimatuks. Aga kui nüüd nendest eeltingimustest ei ole ühtegi takistust siis psühholoogilises mõttes ei ole mitte midagi, mis, mis ei võimaldaks kahel inimesel lähedust suurendada, kui nad seda soovivad. Kuidagi ju ma saan aru meediast ja nihukesest ühiskondlikust hoiakust ja selline mulje mulle, et kõrvalsuhet peetakse nagu väga-väga niukseks tavaliseks asjaks. Sina ütled, et paarisuhet ei saa siis parandada, kui kõrval sulle käimas olla ja no selleks, et üks paarisuhe saaks jätkusuutlikult toimida, ta peab olema emotsionaalses mõttes mõlemale partnerile turvaline. Just see kiindumus, lähedus peab olema turvaline ja kõrvalsuhte puhul see kahjuks ei ole mitte kuidagi võimalik. Sageli baarid ju, kui nendega pikemalt rääkida, siis jõuavad meie juurde, kui see kõrvalsuhe tõesti on parajasti kusagil käimas ja siis üks partneritest üldsegi, et ma tahaks aru saada, kumb, aga ma siis nüüd tahaksin edasi minna. Aga sina ütled, et see mingis mõttes ei ole võimalik selles protsessis? Kõrvalsuhe ju tekib üldsegi sellepärast, et, et, et see on mingi nagu toimetulekuressurss, et kuskil sügaval südames väga külmetada ja mul ei ole oskus sellega teisel moel toime tulla ja see kõrvalsuhe on siis see, mis hetkeks aitab seda valu mitte kogeda või, või mitte tunda. Aga kõrvalsuhe ei anna kunagi seda turvalist kiindumust, mida me tegelikult kõige rohkem vajame. Nii et see hetk, kui võiks paarisuhtega tööle hakata, see on see koht, kus kõrvalsuhe peab olema katkestatud just kas väliskatkestatud või ootele pandud, ikka päris katkestatud ja, ja vahele tulevadki nõu küsima ja kui me lepime selles kokku, et ennem ei saa edasi minna, siis nad võtavadki mõtlemisaega. Aga mõnikord on nii, et seda üldse ei tea, korterit kõrvalsuhe parajasti käimas ja no need on muidugi nelt kõige kurvemad lood, kui see tuleb kuskil mitmendal kuul teraapiaprotsessis välja, et see, see kõrvalsuhe ei ole tegelikult lõppenud ja, ja see on ikkagi päris suur pettumus. Ma arvan mõlemale ja see tähendab seda, et paaritööd siis sellisel viisil enam jätkata ei saa kahjuks näitaja siis tuleb teha teist just just siis tuleb aidata sellel inimesel, kes ei ole suutnud oma valikuid teha, võib-olla mõtestada rohkemaid Hoikud, kui kõrvalsuhet ei ole vägivalda Laari suhtes ka ei ole. Pooled soovivad baaritööd teha, et siis võib minna paari töö juurde, aga, aga oled sa kohanud ka sellist olukorda, et üks soovib ja teine ei soovi ja seda on üsna sage, täiesti see tähendab seda, et see, kes ei soovi, on tulnud kaasa lihtsalt sellise viimase teona, noh, ma siis teen sinu heaks seda, et ma tulen veel ükskord sinna teraapiasse kaasa. Aga seal ikkagi juba üsna esimese vestluse käigus võib selguda, et see soov on ainult ühel poolel ja siis saab teha ainult sellist lahkuminemise idioot ei ost mõelda viisakalt teineteisele aitäh ja, ja soovida head ja üritada kokku leppida selles, et jääda mäletama rohkemaid, ilusaid päevi. Aga täna räägime siis sellest kohast, kus need komistuskivid on kõik kõrvaldatud ja meil on paar, kes soovib koos ühiselt edasi minna. Millest te siis tuleb, et üks paar, kes väga on pühendatud üksteisele soovib koos edasi minna ja kes alguses sai väga hästi läbi mis siis toimub, võtad nüüd niimoodi tülitsevad, millest need tülid tekivad, on see, et inimese põhivajaduse üldse on, on turvaline kiindumus see on kiindumusteooria, mis psühholoogias aitab, aitab hästi mõista paarisuhet. Kiindumusteooria tõesti ütleb, et see ei ole sugugi mitte ainult lapse vajadus, aga ka täiskasvanud, arenenud inimese põhivajadus. Ja, ja kuidas meie aju töötab, siis on see, et kui see põhivajadus on katmata, Ta siis aju reageerib paanikaga. Nii et noh, näiteks paarisuhtes siis, siis see tähendab seda, et ma olen kindel, et ma olen oma partneri jaoks kõige olulisem ja mul ei ole mingit ohtu seda kaotada. Ja kui nüüd aju saab mingi signaali selle kohta, et äkki kõige olulisem ja äkki mul on mingi oht sellest lähedusest ilma jääda siis aju käivitab paanikareaktsiooni. Ja ma ikka oma klientidele seletan, et see on seesama lugu, miks Buy hakkab rapsima. Et kui aju tajub seda, et üks elutähtis ressurss on defitsiidis siis ta käivitab sellise äärmusliku programmi, et inimene hakkaks selle eest võitlema ja täpselt sama kehtib armastuses ja läheduses. Et kohe jõuan selle signaali defitsiidi kohta saanud, siis ta sunnib meid võitlema. Tüli tegelikult juba ongi siis see hetk, kus aju on käivitanud selle Garmini, öelda nii, et need hetked, kus juba me tõstame häält ja ütleme halvasti ja paugutan uksi ja läheme kodunt ära, see on juba see hetk, kus tegelikult see lähedusvajadus on olnud katmata ja, ja sellest vajadusest tulenevalt on siis tekkinud ajusse paanika, iidne vajadus, see, see tunne, et mina olen sinu jaoks kõige tähtsam, ai ost, lähedus sinuga just ja kas pole huvitav, et, et see ei ole mingi isekas soov, aga see ongi meie kõigi põhivajadus. Aga tülidest rääkides ka tihti paarid ütlevad mulle niimoodi, et, et noh, et me ikka kodus ka ju räägime neid asju, jäme, üritame ikka kokku leppida midagi, et me tegelikult oleme kokku leppinud, näed, et sa ei pea mitte häält tõstma ja sa ei pea mitte teisse tuppa ära kaduma, siis kui ma sinuga rääkida tahan. Aga millegipärast need kokkulepped. Ja, ja miks need kokkulepped on keerulised, millest millest kinni pidada, on see, et see oleks umbes sama hea, kui me ootaksime sellelt pöialt, seda, et me hakkame talle nüüd kaldalt ujumistundi andma, ütleme talle, et nüüd võta rahulikult, tõmba paar korda parema käega, siis paar korda vasakuga. Et see ju kindlasti ei ole võimalik, et seni, kuni sellel uppujal ei ole piisavalt hapnikku, seni ta ei suuda mitte midagi muud teha, kui, kui rapsida ja, ja vot saman tülidega, et kus see lähedusvajadus on, on katmata siis paanika, mida aju käivitab, on lihtsalt niivõrd intensiivne, et me võime olla lubanud küll varem, et ma proovinud. Mingis mõttes, kui saaks sellele õige teksti taha panna sellele olukorrale, siis ainus sõnum on see appima, kardan sind kaotada absoluutselt. Ja ma ei tea, mida teha, praegu mul ei tule ühtegi mõtet rohkem pähe, kui see, ma kardan sind kaotada miinust. Aga sõnad, mis suust välja tulevad, on millestki millestki muust need tavaliselt ei räägi sellest, et ma kardan sind kaotada. Just need sõnad on pigem siis sellised, süüdistavad ja ründavad. Ja, ja siis tuleb ilmselt vastus ka vastav absoluutselt, siis on reaktsioon ka sellele kui kümmet aastat vaadata. Kui kaua paarid siis enne tülitsevad, enne kui nad lõpuks sinu juurde saavad. Selline noorem põlvkond tänapäeval on hästi julge, need nemad tulevad tihtipeale ütlevad, et noh, me oleme kolm kuud suhtes olnud ja oli siin paar tüli jäme, mõtlesime kohe, tuletame, arutame asjad läbi. Aga vanema generatsiooni puhul võib-olla seda julgust on natukene vähem ja seal võib tõesti juhtuda, et jõutakse liiga hilja. Nii et need, kui need tülid on juba liiga kaua kestnud ja see distants on liiga suurde käinud, et siis on seda keerulisem vahel taastada seda lähedust. Ja ometi vanemad paarid käivad, ka käivad ja see on minu meelest hästi tore, et nad ikka julgevad tulla? Jah, järjest enam hea. Millest see sõltub? Kuidas inimene hakkab käituma, kui, kui tüli juba kord on käima läinud? Inimeste käitumine on alati kogemuslik, et me käitume sellel moel, mida meie kogemused on õpetanud tegema ja, ja meil on moodi lapsepõlvekogemuste foonil tekkinud välja mingi kiindumusstiil, et kahtlemata on iga inimene erimeelne ja iga inimese kiindumusstiil on omanäoline, aga mingeid selliseid sarnasusi võib siis leida ja, ja suures plaanis me võime öelda. Ta on kolm erinevat kiindumusstiili. Nii et esiteks on selline turvaline kiindumusstiil ja, ja see on siis selline inimene, kes on lapsepõlves sellist lähedust ja armastust ja turvalisust palju kogenud. Nii et emal justkui on see uskumus, et ma olen väärtuslik ja lähedane inimene, on usaldus ärme ja, ja neid asju uskudes on üsna lihtne oma vajadustest rääkida. Aga aga mida mina tahan küll nimetada, et selliseid inimesi, kes nüüd igas olukorras tõesti 100 protsenti turvalise kiindumusstiili kohaselt käituvad, ma arvan, et ei ole, et meil kõigil on oma sellised hapramad hetked ja, ja hapramad küljed mõttes meil kõigil võib lootus kaduda või võib minna nii ebaturvaliseks, et ma absoluutselt ja, ja ma tahan rõhutada seda, et see on täitsa loomulik, et meiega vahel niimoodi juhtub, et sa ei tee meest sugugi vähem armastuse armsaid inimesi. Inimesed mõnikord ütlevad, et oh, ma olen nii armukade või kurva häälega ütlevad mulle Jarmo kodu, siis see tõlge võiks ka olla see, et aeg-ajalt mul tuleb hirm just, ja ma veel ei oska sellega toime tulla, et see võiks jääda vabanduseks, miks ma võingi käituda ebamõistlikult, aga ma võib-olla veel ei tea, kuidas sellega toime tulla. Üks kiindumusstiil on see turvaline kiidumise stiil, aga et veel on kaks ja teine Teile on ärev stiil ja järed kiindumusstiil. See on siis seda tüüpi inimene, kes tüli korral keeratlust kusele häälenuppu kõvemaks tema hakkab rohkem rääkima, valjema häälega rääkima, rohkem tegema midagi. Ja justkui kõik need käitumised on suunatud sellele närit aktiveerida. Et tema justkui alateadlikult tõesti hüüab happy jopet, palun tule mulle lähemale, see aitaks meie suhet hoida. Nii et seda kodaniku võiks justkui nimetada selliseks läheduse direktoriks suhtes, tema võitleb lähedusest. Ja kolmas stiil on siis eemaldu kiindumusstiil ja eemalduva stiili esindaja tema tüliolukorras, pigem keerab selle häälenuppu täitsa maha, lausa vaikseks, tema kida, iseendasse tõmbuda, läheb teise tuppa, paneb hoopis kodunt ära või ütleb, et ma ei taha rääkida praegu sellest, et lõpetame selle jutu jutu ära ja tema käitumised on kõige enam suunatud just tuli ärahoidmisele. Ja teda võiks siis justkui nimetada selliseks rahu direktoriks suhtes. Et tema väga panustab sellesse, et ärme tülitsest tüliv meie suhtele olla liiga suur risk. Ja, ja see on see risk, mida me ei taha. Et ma pikem tulen oma raskete tunnetega toime üksi kui see, et ma riskin sinuga tülis olla kõik see, mida sa kirjeldad, käivitub siis, kui neil hakkab ta ka ärev Joost siis kui aju saabki sellesama signaali, et seda lähedust on liiga vähe ja, ja ma ei tea, mida teha praeguse läheks. Ja nii nad lähevad järjest ärevamaks vastastikku. Just, ja sellest keevitubki, selline muster. Mida rohkem siis üks seda, seda oma mure tunneb, et äkki ma ei ole piisavalt oluline sulle piisavalt tähtis ja seda rohkem, see võib siis panna mind pahandama või väikest kriitikat tegema, seda rohkem, teine tunneb, et sa ei ole minuga kunagi rahul ja tõmbub endasse suurest murest, mille peale ele esimene tunneb, et ma ei olegi oluline, sest sa oled ju eemal ja ei pööra mulle tähelepanu. Ja muudkui kerib ja kerib ja kerib läbi aastate ja läheb nagu järjest rohkem tulisemaks. Just, ja tihti ma küsin ka partnerite käest, et kui palju üldse siis räägite sellest, et miks see tüli juhtus ja, ja väga sageli ikkagi inimesed ütlevad, et sellest on väga raske rääkida, sest me lähme siis uuesti tülli. Et läheb natukene aega, möödume, hakkame käituma, justkui poleks midagi olnud. Kuni järgmise korrani, kui me oleme sarnases situatsioonis, tekib uuesti seesama muster mingis mõttes üks või isegi mõlemad jõuavad mingil hetkel mõelda juba jälle just samas kohas ja ma ei saa enam, hakkab jälle pihta, hakkab aga jälle pihta. Kas tülid siis ka ajas muutuvad ja, ja muutuvad sellepärast, et ajas muutuvad tähendused. Ehk siin on oluline mõista seda, et, et kui ma partnerit vaatan ja baretterdatud moel käitub siis see kuma tema käitumist vaatan, tekitab minu peas alati mingi tähenduse selle käitumise kohta. Ja nüüd see, millist tähendust ma loon partneri käitumisele, sõltubki sellest, kui palju on see minu lähedusvajadus kaetud. Nii et näiteks kui, kui partner helistab õhtul ja ütleb, et Mayon töölt tulemisega kaks tundi hiljemaks täna. Et kui mul on nüüd selline lähedusvajadus hästi täidab, et ma tunnen, et ma olen oluline ja, ja meie suhtes on kõik hästi, siis on väga kerge anda sellele tõlgendust, et küllap seal tööl tuli siis mingi kiire asi ette ja see ei ole meie suhtele mingil moel ohtlik. Aga, aga juhul, kui minu lähedusvajadus on, on katmata ja mul on kuskil sügaval mingi mure, et äkki ma ei ole ikkagi piisav, et oluline piisavalt tähtis siis võib sellel täpselt samale olukorrale väga kergesti tulla hoopis teine tõlgendus pähe, et küllap ta on seal tööl kauem, sellepärast et seal on keegi, kellega on huvitavam olla ja võib-olla ta ei tahagi minuga koos olla. Ja vot seened, mis aja jooksul võib kergesti sti muutuma hakata, on seesama tähendused kombel ehkki võimaluste asju selgeks rääkida, sest need tähendused minu pealsust kuraka kinnistuvad, mis ma olen harjunud andma ja, ja tõesti võib teraapias näha, olukordasid, kus üks partneritest ütleb, et näe, päike paistab. Ja teine ütleb, et mis sa jälle süüdistas mind, et, et, et ma ei ole süüdi selles, et, et kõik on halvasti. Nii et see tähendab lihtsalt, et see arvamus, et ma võin olla süüdi alati, kui mu partner midagi kommenteerib või väidab, on nii, tugeval istub inimese sees. Ja, ja siis mulle tundub, et kõrvaltvaatajatele võib tihti paista, et tülitsetakse tühiste asjade pärast, et see on ju nii pisike asi, et mis sellepärast tülitseda, aga, aga me peame mõistma, et selle tülitseja jaoks ei ole kunagi pisikene asi, et kui tema selle peale reageerib, sest tegelikult tema ei räägi lihtsalt sellest, et päike paistab, aga tema jaoks käivitus mingi väga suur mure. Vahestma kliendid nimetavad seda piimapakki tüliks, mis justkui nagu võib näida, väga tühine, aga, aga millel on selline sügavam sügavam mõte taga. Et me peame mõistma, et selle inimese jaoks, kes mingit muret või emotsiooni väljendab on see põhjus kuskil palju, palju sügavamal, aga vahel võib juhtuda see, et see, see põhjus on teadvustamata, et ka inimene ise ei, ei saa sellest päris hästi aru, mis temaga juhtub. Ja mingis mõttes hakkame siis koos maailma looma saad aru, miks ja mis tegelikult juhtus just just ja vot see ongi see jutt, mida võiks tegelikult iga paar peale tüli kodus rääkida. Aga nagu sa ütlesid, kogemus on selline, et hakkame rääkima küll, aga lähme tülli, ei sellest vähimatki kasu minust. Kui sa ütled, et see vajadus on teadvustamata, siis, siis sa mõtled päris konkreetseid asju, sa ei mõtle midagi, mis on seotud alateadvusega või veel mingite kosmiliste teemade ja et need kiindumusvajadused võivad olla ikkagi väga sellised konkreetsed vajadused, et ma vajangi seda kinnitust, et ma olen oluline, ma pean seda teadmist. Et ma saan sinu peale loota, et ma saan kindel olla. Vajan seda teadmist, et sa jäta mind üksi metsa tõrjuminud eemale ja mingis mõttes on hästi tähtis küsimus, mida aeg-ajalt on vaja kontrollida kõigil, kas sa oled minu jaoks olemas absoluutselt, ja see, et me seda kinnitust vajame ka heas suhtes, on täiesti loomulik. Lihtsalt kurb on see, et need ei ole justkui kunagi õpe jätatud, seda kinnitust küsima, et me väga tahaks, nagu, et partner oskab mu silmist lugeda, et nüüd on see hetk käes, kus on vaja kinnitada ja see tundub nagu piinlik seda üle küsida. Kas sa oled minu jaoks olemas? Kas ma olen sinu jaoks tähtis? Ajast aega, kõige olulisemad teemad ja, ja kas sa oled minu jaoks olemas, on mingis mõttes see lugu, et kas sa oled minu jaoks emotsionaalselt kättesaadav ja täpselt, et kui mul on mure, kas sa siis kuulad, kui ma tahan lihtsalt sinu kõrval olla, kas sa siis oled olemas? Kui mul on raske, kas sa siis oled minu poolt, mõistavad mind hukka. Minut uurin remondini natuuriga, tunne rändan kogu elu ette, kui raske toiminud on raske mõelda, mis kandub sinu juurde olekastedele keerutatud kaunim, noole südamega kirjutatud laulud on tundnud, oleks näinud lehtedelt, on. Võib-olla täitsa füüsiliselt olemas, seisab siin nagu post, aga ma ei tunne, et ta oleks minuga hea, et, et see emotsionaalse sideme katkemine on kindlasti oluliselt valusam kui kuse et füüsiline sealt inimene natuke kaugemal. Ja mõnikord on nii, et inimene on küll kohal ja oma arust annab toetust, aga mina tunnen, et parem kui ta isegi siin seda ütlevad paarid pihki hetked, kui ta on lähedal ja kui ma siis seda toetust ei saa, siis on palju raskem, sest kui ta on eemal, siis ma olen juba arvestanud sellega, et nad on üksi toime tulema. Mingis mõttes on need niisugused emotsionaalsed traumad, mis jäävad suhtesse, mürgitama järgnevatel aastatel uuesti ja uuesti, seda paarisuhet ja väga väikesed asjad tunduvad väikesed, aga inimese jaoks, kes seda kogeb, on tema jaoks ülioluline. Just nii, et see on ka tõesti asjad, kui mingid teemad kipuvad alati tüli süles tulema, siis see viitab sellele, et see on kunagi väga, väga haiget teinud ja see asi on veel lahendamata selle inimese jaoks, kes seda siis lauale toob, iga kord uuesti uuesti. Aga kui rääkida vajadustest, siis võib-olla veel sellest, kust meie vajadused pärinevad. Vajadused pärinevad siis meie kogemustest ja, ja suur osa nendest tuleb lapsepõlvest, aga nad tulevad, saatke varasematest suhetest ja, ja tõesti, kui meil kõigil on olemas mingid põhivajadused, ütles, et me vajamegi, eks ole, seda, et ma olen oluline ja sa oled olemas minu jaoks ja mul pole ohtu ilma jääda sellest lähedusest, siis sõltuvalt sellest, mida me oleme varasemalt kogenud, võib-olla mingeid selliseid lisavajadusi, mis paneb meid tundma seda, et lähedus on üldse turvaline, et ma võin ennast turvaliselt avada ja turvaliselt oodata midagi partnerit vastu. Noh näiteks mul tuletan meelde üks üks armas paar, kellega ma töötasin kus oli naisel ema olnud alkohoolik ja, ja see, mida see naine oli lapsena väga palju kogenud, oli selline hüljatus. Need, tal oli tõesti sellised mälupildid olukordadest, kus ta akna pääl ema kodunt ära minemas ja kuidas tema väikse tüdrukuna jäi üksi koju teadmata, kas ja millal ema üldse tagasi tuleb. Ta tundis, tõstet on täitsa üksi maailmas ja, ja tal ei ole mingit mingit kindlust, kellele toetuda. Ja, ja mis siis juhtus, paarisuhtes oli see, et iga kord, kui, kui tema mees tahtis, olete ka minna välja, et lähen korra välja, teen töökaaslastega väiksed õlled pubis siis neil tekkis sellest alati tüli, sest naine muutus väga emotsionaalseks ja võis pahandust tekkida. Ja mis siis teraapias välja tuli, oli see, et, et see naine tõesti nendel hetkedel, kui mees tahtis välja minna debama sisemuses sattus tagasi sinnasamasse paika, kus ta oli olnud seal väike tüdruk, kus ta oli maailmas täiesti üksi täiesti kõrvale jäetud ja täiesti hüljatud. Nii et, et kui, kui nad seda mõlemad teadvustasid partneriga, siis oli see mõlema jaoks suur kergendus. Sest siis muutus võimalikuks see, et mees sai ikkagi välja minna ja, ja sai ennem naist rahustada ja kinnitada talle, et ma sind väga armastan. Sa oled mulle oluline, ma lähen, tulen paar tundi väljas, kus hakkad muretsema mu pärast, siis helista mulle ja ma olen kell 12 kodus tagasi ja, ja sellised justkui sai seda turvatunnet luua ja, ja ei olnud neid tülisid sinna ümber enam enam vaja. Ja samas üks teine paar tuleb mul meelde, kus, kus üks partneritest oli lapsena kogenud koolikiusamist need ka ju midagi, mis kahjuks ikkagi meie eludesse toob. Ja, ja kahjuks ei olnud osanud õpetajad seda, seda last toetada. Ta, ta ja, ja ka tema vanemad, see poiss koges, oli ka see, et ma olen nii hädas ja, ja mitte keegi ei aita mind. Et mul ei ole mitte kellelegi mõtet oma murest rääkida, sest mitte keegi ei tule mulle appi ja niimoodi pikki aastaid. Ja, ja temal oli paarisuhtes siis väga keeruline, keda üldse oma tunnetest ja oma muredest, et see, mis ta tegema hakkas, oli see, et kui tööl läks raskeks, siis ta jäi veel pikemalt tööle, leidis mingeid lisahobisid, aga, aga ta ei teadnud, kuidas sellisest asjast saaks üldse oma oma paarilisele rääkida. Ei osanud oodatagi, et, et sealt võiks saada mingit lohet oletust või toetust. Et tal oli väga-väga sügavalt katmata see vajadus, et ma sain kindel olla ka ühe teise inimese peale. Paljud tülid tulevad sellepärast, et midagi hakkab inimese jaoks korduma, mis temaga on juhtunud halba nagu ennem ennem seda paarisuhet. Aga et siis on ka veel variant, et eelmised partnerid ja suhted mõjutavad ja teevad ärevaks juust kahtlemata, eks ole suhteid, et kus on olnud varem petmist inimene, kes on olnud petet, et temal ikkagi ongi see natukene selline ärev foon, et ta võib ikkagi rohkem vajada seda kinnituste teadmist, et mul ei ole vaja muretseda, sellepärast et ma olen sinu jaoks see ainus ja meie suhe on, on turvaline. Ja kahtlemata on ka igasuguseid selliseid ekstreemsema teeb, mis, mis teraapiakabinetis läbi käib, kui eks ole olnud partner näiteks, kes on suitsiidne, kes on ähvardanud ennast äratada. Sa võid teha ka inimese nagu väga väga ohtlikuks teise inimese murede suhtes. Et see võib tekitada täitsa paanika, kui sa näed, et teisel on midagi viga ja sa julgegi oma murest rääkida, sest seda oleks ju liiga palju. Kui sa oled kogenud mingit sellist mure enda kõrval. Ja siis on veel selliseid suhteid, kus tõesti on olnud kõrvalsuhted sees ja selle selliste suhete foon tegite ka kõrget ärevust absoluutselt just et seal on ilmselgelt ikkagi ongi suurem vajadus sellele kinnitusele, et need on asjad teistmoodi. Et nüüd on midagi, mis me teeme teisiti ja ma ei pea enam kartma tse uuesti, eks ikka aeg-ajalt, vahepeal lülitub see tuletõrjealarm sisse, juust minu arust, kui näed seda partnerit, kes sind petnud, on telefoni vaikselt tasku pistma tegemas midagi, mis varem oli seotud selle valusa mälestusega, siis aju kohe uuesti säilitab selle selle mure ja on ilmselt ka rasked need suhted mis on sündinud siis tõesti sellest olukorrast, et et üks partneritest ongi olnud enne kõrvalsuhte rullis ja nüüd nad on koos, et see on ilmselt ka väga ärev suhe ja kuigi alguses ei pruugi, eks ole niimoodi välja paista, aga väga tihti hiljem hakkab siis tulema see muret. Kas sa võiksid mulle samamoodi teha, et kui sa juba ükskord oled seda teinud, kas see võiks uuesti juhtuda nüüd minuga? Täitsa mõistetav, kuidas siis paremini tundma õppida nii enda kui partneri? No mul tundub, et, et millest võiks abi olla, on, on, on selline väikene valem. Tüli korral meil on alati justkui kolm punkti või kolm korrust, kust me läbi käime, et mõista üldse seda, et millised need korrused on. See kõige esimene korrus on, on üks esimene tunne, mis minu sees tekib ja see esimene tunne on selline valus tunne. See ongi see, et ma tunnen, et ma ei ole oluline, tõugatakse eemale, tunnen üksindust, seda, et ma ei ole piisavalt hea sinu jaoks piisavalt väärtuslik. Ja kuna see esimene tunne on selline valus ja ta võta taga energia ära. Nii et kõik me oleme ju tundnud vahest elus sellist valusat tunnet, Sa võtad täitsa jõuetuks, need käed vajuvad kõrvale. Ta ei jõua midagi teha. Et metsis kaitsta selle jõuetuse eest, siis aju tekitab sinna järele kohe teise tunde. Ja see teine tunne on siis selline viha või, või ärritus või pahameel. Ja sellel tundel on juba jõudu sees vihaga ma juba jõuan kärata häda või, või ukse promoga kinni lüüa. Ja evolutsiooniliselt, kui me mõtleme, siis on ka olnud ju oluline üldse inimkonna ellujäämiseks, sest kui mul oli vaja ikka tiigri eest ära joosta, siis see suur ebaõigluse ja kurbuse tunne mind selles sugugi pidanud, aga mingi viha või, või frustratsioon aitas mul palju kiiremini eest ära joosta. Nii et need on need kaks peatust, mis siis, mis siis tuli jooksul toimuvad esimene tunne ja teine tunne. Ja kolmas peatus on siis mingi käitumine, kuidas ma hakkan käituma, kui mul juba see viha ma ei või, ärritus on, on tekkinud ja see, mida ma partneri puhul enamasti näen kodus, on see, et ma näen seda jäämägi. Ma näen seda kolmandat korrust nii-öelda seda käitumist. Vahel näen natuke seda teist korrust, seda ta on päris vihane juba, aga mida ma tavaliselt ju ei näe, on see esimene korrus, see ta tegelikult tundis seda, et ma ei väärtusta teda piisavalt või, või ükskõik mida Ta teeb, see ei ole mulle piisavalt hea. Nii et, et see retsept võiks olla tunda huvi selle esimese korruse vastu uuride partneri käest, mis nagu toimus, mis sinuga juhtus, mis olukord tähendab sinu jaoks ja täpselt sedasama iseenda kohta, et kui mingid olukorrad tekitavadki tülisid siis istuda maha ja mõelda, et mis korrused need minu jaoks siis on, kuidas ma käituma kipun. Mis on siis ärritus, viha minus tekib ja mis on tegelikult see esimene või valus tunne, millest kõik alguse saab? Sellel hetkel, kui ma näen juba teist käitumas, sellel hetkel on väga raske jääda rahulikuks ja mõtiskleda oma korruste üle. Täitsa nõus, sellepärast juba väga suur samm on see, kui peale tülimel õnnestub rääkida nendest korrustest, et seda on tõesti liiga palju tahtvat tüli käigus see õnnestuks, et ajus ikkagi need muutused võtavadki aega ja esialgu pida mõistma seda, et sellised korrused seal asuvad. Ja mida rohkem nendest rääkida, see on täpselt seesama, mida teraapias tehakse. Nendest räägitakse, mida rohkem nendest rääkida, seda rohkem Ta kasvab, see tõenäosus, et mul õnnestubki seal liftis jalg vahele pista, kui ma olen juba seal esimesel korrusel enne seda, kui lift hakkab sõitma teisele ja kolmandale korrusele eelmistest saadetest, kui me rääkisime ärevatest lastest oli üks ilus kirjeldused, hirmunud, ajul on suured silmad ja väikeaju. Just eks eks ta muidugi on, et, et kui see aju on harjunud sellist ühte hirmu väga fokusseerima, sest see ongi hästi intensiivne ja sinna lähevad mängu kõik minu eelmised kogemused minust. Kuidas minuga teised inimesed on käitunud. Mis ma mõtlen, mis minuga elus üldse võiks juhtuda? Kui palju ma loodan, et asjad lõpevad hästi? Minu arust kõik see korraga ja see varem ka käivitub ja, ja mul oli üks vahva klient, kes ütles selle kohta, et ei, mina ei oska öelda, mis tunne see on, aga igatahes terve Mendelejevi tabel käivitub korraga ja näeme siis teist käitumisi ja tavaliselt siis käitume vastu ja, ja mida ta hästi oluline mõista on see, et kui ma vastu käituma hakkan siis ma tegelikult ju reageerin mitte sellele oma partneri käitumisele, aga ma reageerin sellele mõttele või tähendusele, mida ma oma peas sellele käitumisele andsin. Et me räägime alati, et, et sina oled süüdi selles, et mina niimoodi tunnen, et psühholoogiliselt see muidugi niimoodi ei ole, et ma annan sinu käitumisele mingi tähenduse, et käitumine iseenesest on alati lihtsalt üks neutraalne fakt. Inimene karjub neutraalne fakt, aga see ta karjub minu peas, omab mingit tähendustata, karjub sellepärast, et ta minust terakestki ei hooli. Ja see, mille peale mu solvun, on see, et ta minust ei hooli. Ja selle isule täpselt parajasti kohapeal välja mõelnud. Et ta minust ei hooli just, just. Inimese pea töötab ju nii, et meil on üks mõte ja mõte tekitab tunde ja tunne paneb meid käituma. Ja minu mõtted ja minu tunded on minu sees. Ja ma reageerin enda mõõdete ja tunnetele minust ja meil on kõigil peas üks niisugune, ma ei tea, mina olen vanema aja inimene, minul on peas plaadikogu valdavalt singlid, kus siis igal plaadil on peale oma pealgi umbes nii, et ta ei hooli minust või ma ei ole tähtis või ma ei saa hakkama, et igal inimesel on see individuaalne plaadikogu noorematel inimestel võib olla playlist ja kõrge ärevuse hetkedel. Kui mu aju kaotab selle järelemõtlemise võime, lülitub sisse üksnes plaatidest. Tavaliselt on paar niisugust plaati, mis kogu aeg käima lähevad ja siis on täiendused ja tänu sellel plaadikogule või sellele singlile, mis siis mängib hakkama kuidagi tundma ennast. Ja kuna mu plaadi, et on sellise negatiivsete pealkirjadega, siis ma raudselt tunnen ennast ebakindlalt kurvalt jõuetult. Just, ja siis mul on juba mingid väljakujunenud käitumiset, kuidas ma hakkan käituma ja olgu see plaat siis mängima läheb. Ja, ja see käitumine pärineb, pärineb lapsepõlvest, aga, aga üks asi, mis teeb tõesti lapsepõlvesuhted ja paarisuhte kardinaalselt erinevaks, on see, et lapsed põlves me oleme sellises hierarhia situatsioonis, kus vanemad on ülevalpool ja laps on allpool. Ja lapsed iseenesest on väga leidlikud, et nad suudavad alati välja mõelda midagi, kuidas seda läheduse puudust siis kompenseerida või millise käiku käitumisega see nagu kergemini talutavaks teha. Aga lapse puhul tuleb mõista seda, et see käitumine on suunatud toime tulema. Kuule, et kuidas selles olukorras toime tulla. Ja nüüd lapsest kasvab täiskasvanud ja, ja ta on paarisuhtes ja aju ei ole sellest aru saanud, et vahepeal on inimene muutunud täiskasvanuks. Olukord on teine. Et aju ikkagi käivitab sedasama kudumist, mida ta on harjunud kasutama. Aga paarisuhtesse ei ole väga mõistlik käitumine, sest see käitumine oli suunatud toimetulemisele, mitte muutmisele. Aga paarisuhtes meil oleks vaja muuta. Ta on meil olekski vaja oma vajadust partnerile niimoodi selgitada, et ta oskaks seda vajadust katta. Aga see harjumus võib ajus olla väga-väga tugev ja ei panegi tähele seda, et tegelikult see käitumine, mida ma kasutan. Ta on mul seda vajadust kaetud saada. Ja et see, mida ma hakkan tegema, ajab teise poole veel rohkem paanikasse. Just Jaye tõukab minust eemale. Ja kui me enne rääkisime sellest, et inimesed kardavad või pelgavad vahel rääkida oma nendest muredest ja hirmudest partnerile siis siis tegelikult on teada see, et mured ja hirmud või need katmata vajadused, mille pärast muretseme, nende omamine ei ole paarisuhtele kuidagi ohtlik, et sellepärast tegelikult paarisuhted ei lõpe. Paarisuhted lõpevad sellepärast, kui ma ei oska seda vajadust partnerile väljendada ja mul tekib siis sinna peale, see käib käitumine ja see käitumine on see, mis lükkab partnerid eemale. Ühest küljest lükkab partneri eemale ka teisest küljest, jätab minuga endiselt ilma sellest vajadusest, mis toob mind siis samasse kohta tagasi ja tagasi. Jah, ja siin hakkavad mängima ka need kogemused, kas ma üldse usun, et teisest inimesest võib tulla lohutust, seost, et kui palju ma olen õppinud oma elu jooksul, kui palju ma olen kogenud, et et sellest võib abi olla, kui ma ennast näitan just ja, ja teisalt, et kas ma olen üldse nii väärtuslik, et keegi tahaks päriselt minuga olla ja päriselt armastada mind täpselt sellisena nagu ma olen? Ja, ja mida keerukamad on olnud lapsepõlvesuhted, mida vähem on olnud seal turvalisust, lohutust, märkamist, tuge, seda keerulisemad on ka paarisuhted. See on nii, aga, aga samas ikkagi selline hästi positiivne NATO-s paarisuhtele on, on see, et ta ikkagi mingis mõttes suudab ka ravida need lapsepõlve haavad. Et kui ma siis saangi seda turvalise kiindumuse kogemust. Pean uuesti seda tõesti tundma, et see ongi võimalik, et mina olen piisavalt väärtuslik, et keegi minu jaoks olemas oleks. Ja teine inimene ongi usaldusväärne. Et selles mõttes paarisuhted on üks selline tohutult ilus roll elus heal suhtel, kõik eelnevad haavad justkui natukene neutraliseerida. Et meil on ikkagi võimalik kasutada oma mõtlevat aju täiskasvanuna kiust täiskasvanul inimesel on ikkagi alati valik, eks ole, käituda teisiti või küsida abi. Ja see räägime meie suhtest natuke trikitas värk, lihtsalt rääkimine ei ole see, mis, mis meid edasi aitaks. Ja vahel tõesti tundub, et see lihtsalt rääkimine võib olla väga kurna. Tihti kuulen paaride käest, et, et me räägime siis õhtuti tunde enne magamaminekut, siis ei maga korralikult ja siis läheb kõik kõik untsu. Need tekkimisele võiks olla tõesti mingi oma selline formaat mis aitab rohkem teist mõista ja tavaliselt on suhtes kuuskaks kaks veidi erineva mustriga inimest. Kas võib-olla rohkem oskab sõnastada mõtteid ja tal on võib-olla keerulisem väljendada seda, mis tunded tal on, ja teine pigem on selline, kes on hästi kontaktis oma tunnetega ja tal võib-olla on natuke nuputada, et mis ta seal siis mõtleb, et ta niiviisi tundma on hakanud just, ja, ja kui me nendest käitumismustritest räägime, siis, siis küll peaaegu ei anna suhtes siis need vastandlikud kiindumust ööbid siis nii-öelda see ärev tüüp, kes, kes rohkem kipub siis verbaalselt väljendama seda muret. Ja see eemal, pojake, tüüp, kes kipub rohkem endasse tõmbuma, et kaks ärevat inimeste enamasti suhet ei moodusta, sest seal on seda ärevust liiga palju ja tüli läheb kohe alguses liiga suureks ja kaks eemalduvat inimest, seal ei teki ka sellist lähedust üldse, mille ümber suhe tekiks. Mis võiks ka, ma arvan kõlada ikkagi inimestele julgustavalt, et see on täiesti normaalne, et selles ei ole iseenesest midagi halba. Lihtsalt oluline on see, Me õpiks neid neid partneri vajadusi mõistma ja natukene siis nende käitumiste taha vaatama ja huvi tundma, et kui mu partner käitub moel, mis mulle ei meeldi või närvidele käib, et mis on see põhjus seal taga, et see on tegelikult ju seesama, mida teevad terapeudid. Et võtavadki eelduseks, et kui inimene teatud moel käituma, siis peab sellel olema üks väga hea põhjus. Hakkavad mõtisklema, et millises olukorras oleks selline käitumine täiesti loomulik ja arusaadav. Kuidas siis anda oma partnerile teada oma vajadustest? Eks see jah, selline üsna riskantne võib tunduda, et mine tea, mis ta siis kostab selle peale, kui ma hakkan tale oma oma muredest või vajadustest rääkima. Aga, aga jälle üks asi, mis on on kinnitust leidnud, on see, et selline siiras te tunnete jagamine oma siira kurbuse või mure jagamine on väga lähendav partner käte vahel. Et see on ka midagi, mida teraapias alailma näeb, et kui ikkagi keegi, kes on kodus olnud selline kange ja vapper puhkeb siiralt. Ma siis partneris ikkagi kohe tekib soov teda lohutada, toda toetada ja aidata. Ja, ja eriti mulle tundub, et meestel on see mure, et nad peaksid olema hästi vaprad ja äkki siis ta ei tundu enam naisele piisavalt mehelik kui ta näitab mingeid emotsioone. Aga, aga võin kinnitada, et kõik naised on vaimustuses meeste emotsioonidest ja, ja ütlevad, et ma tahaks kodus ka seda rohkem näha. Et see tekitab mul suhte osas palju suuremat usaldust, kui ma sinu sisse näen, et me võime öelda, et tunded on paarisuhteliim ja tunded ja olgu nad siis, eks ole ka pisut kurvema tooni, aga, aga kui me neid jagame, siis saab tekkida lähedus. Aga kui ma selle kurbuse jagamata Ta on siis see, mida partner näeb, on lõpuks teine tunne ja see teisest tundest kantud kohtumine, mis annab talle hoopis valesõnumeid. Teda võib väga valesti aru saada, minust võiks mõelda alati, kui tüli on tekkimas. Mu porter on mures meie suhte pärast täpselt ja uurida ka seda, et mis on see, mis paneb teda muretsema ja uurida seda sellisel moel, et see kõlaks kuidagi süüdistavalt. Et tüli käigus on väga kerge tajuda selliseid süüdistuse. Aga kui ma ikkagi lähen partneri kõrvale diivani peale istuma ja võtan tal käest kinni ja vaatan silma ja küsin, et kallis, räägi mulle, mille pärast praegu mures oled siis on lootust, et ma saangi teda paremini mõistma. Ja see on küll vana tõde, jaga räägime ikka üle. Et iga kord, kui sa ütled, et saaja saajassaa siis partnerile kaitsesse, just et kindlasti oleks mõistlikum rääkida nendest nii-öelda mina sõnumitest ja rääkida sellest oma murest, et mina igatsen midagi või mina olen kurb, vahime, mina vajaksin sinult seda teist või kolmandat, et siis on tõesti rohkem lootust partneri kõrvadele kõla süüdistusena, et jälle ma olen midagi tegemata jätnud. Et me võime kokkuvõtvalt öelda, et igal paaril on üks niisugune tants või muster nagu nad ikka ja jälle tagasi tulevad ja, ja nad tulevad tagasi, aga ka need paarid, kes on seda tantsu teadvustanud Nad tulevad selle tantsu üsna kiiresti ära. Ja, ja nad oskavad tantsusamme seada niimoodi, et nad siis üksteise varvaste peale astuma ei hakka. Nii et jällegi see, et meile vahelise tants tekib, meil vahel tekibki mingit tüli või et mul vahel käib peituvad mingid tunded. Et sellest iseenesest ei ole mingit ohtu suhtele. Aga tähtis on siis see, et ma tõesti oskan väljendada partnerile seda, mis minuga toimub või uurida seda, mis partneriga toimub. Tähtis on ikkagi see, et need vajadused oleksid kaetud. Me rääkisime, et inimestel on vajadus kogeda lähedust. Kas on veel midagi, no see läheduse vajadus on, on see, mis, mis justkui käivitab siis kogu seda tantsu. Et kui see läheduse vajadus on kaetud, siis kõik muud vajadused, mis inimeste puhul võibki olla natukene erinev, siis need ei ole suhtele jälle mingil moel ohtlikud, siis nendes õnnestub kokule, keda sest sest tihti paaridel niimoodi üks ütleb, et mul on vajadus hommikul tõusta kell viis ja, ja hakata hommikuvõimlemist tegema. Teine ütleb, et mul on vajadus magada kella 12-ni ja see võibki niimoodi olla. Aga, aga juhul, kui, kui see lähedusvajadus on hästi, Dude inimesed tunnevad turvaliselt siis sellised erinevused ei tundu ohtlikud, siis on see samasugune erinevus nagu see, et sul on tumedad juuksed ja mul on heledad juuksed ja kaks täiskasvanud inimest suudavad kokku leppida, mida siis teha. Aga juhulgusele lähedusega ei ole asjad hästi, siis kõik need muud erinevused hakkavad ohuks muutuma. Sõna on üks lähedus, aga läheduse tähendus võib olla väga erinev partnerite jaoks ja kahtlemata ja, ja see on ka midagi, mida tasuks tasuks arutada. Tahad, mis sulle annab selle tunde, et meie suhtega on hästi ja lähedusega on kõik korras? Selle kohta on see tore raamat armastuse viis keelt mida ka eestlased päris palju vist vist loevad, kus nendest keeltest ehk siis sellest läheduse eri vormidest räägitakse. Ja et meil võib olla üks partner, kes tunneb lähedust siis, kui, kui me väga ei räägi, aga me puudutame 11 ja tal võib olla partneriks tegelane, kes tahaks just eriti rääkida ja puudutamist tema näiteks nii palju ei vaja ja ongi tüli majas koer? Jah, noh, jällegi kui me ikkagi mõistame seda vajadust sügavuti, siis, siis õnnestub täiskasvanud inimestel väga hästi sellistes asjades justkui kompromisse teha. Et me saame siis teha mõlemat, vahel räägime jai vahel hoiame käest kinni, aga pahandused kipuvad tulema siis, kui me mõista seda, et see on see, mis partnerile annabki seda tunnet. Meie suhtega on kõik hästi sageli inimesed ütlevad, et mis mõttes, kas ma pean nüüd hakkama tegema talle seda nüüd, et see, see ei ole loomulik, see on kunstlik, teavad seda, mulle tundub küll, et ei tasuks. Ta kunstlik on ta sellepärast kui Aivo ei ole sellega veel harjunud. Kui ma teen mingit asja esimest korda, siis on iga asi kunstlik, aga sellega harjub kenasti ära. See on mingis mõttes nagu uue tantsu õppimine just nimelt need sammud saavad selgeks ja, ja see tulemus on ikkagi seda niivõrd väga-väga väärt. Nii et, et mulle tundub küll, et, et ka siis, kui ma olen ise küsinud partneri käest seda kinnitust selle kohta, et ma olen oluline küsinud, et ma nüüd vajaksin seda, et me võtame täna õhtul aega rääkimiseks, et siis ei ole see rääkimine sugugi vähem väärtuslik. Vahel inimesed ütlevad, et kui ma olen seda ise küsinud, et siis tal on justkui ei ole enam seda jutust küljes. Et, et ma arvan, et me ei peaks niimoodi, vaatame seda asja seal see naine, et ma igatsen sünnipäevaks kümmet kullast roosi ja kui ma saan, siis sõid. Ma ei tea lumikellukest, siis ma olen väga pettunud ja siis ma otsustan, et okei, ma siis järgmine kord ütlen, tahan roos ja kollaseid, aga siis mul on see tunne, et vot see pole see just nimelt. Ta oleks pidanud seda ise teadma, ilma et ma oleks talle öelnud. Jah, vot see on küll üks selline eeldus vist, meil kipub natuke kaasas olema, kui mu partner mind tõeliselt armastad, siis ta ju loeb mu silmist, kes kõik minu vajadused ja soovid, et see psühholoogiliselt tõesti ei ole jätkusuutlik. Et ma pean ise avastama seda, mis, mis mind paneb tundma hästi ja turvaliselt ja, ja ma pean partnerile jagama seda. Sest kahjuks ei ole ühegi inimesega kaasas manuaali. Esiteks ei ole manual ja teiseks me ka ajas tume, et võib-olla täna on need 10 kollast roosi, mis nüüd väga rõõmustab, aga mingi aja pärast võib sulle midagi muud. Ja kuidas saaks partner seda teada, kui ma isegi võin vahest üllatuda, et ahaa, nende rõõmustavad, mingid teised asjad, kui pikad need teraapia protsessid sinu vastuvõtus on? Mina tegelen paaridega küll üsna põhjalikult, et kui me rääkisime nendest korrustes, siis selle kolme korruse vahel sõitma õppimine võtabki aega. Aga ta tagab ikkagi selle, et see oskus saab selgeks eluks. Ja et inimesed oskavad siis ülejäänud elu jooksul tõesti tülide puhul need keldrikorruseid külastada ja seal seda lähedust luua. Nii et kui mina ühe paariga tööle hakkan, siis võtab aega umbes kuus kuud. Need uuringud näitavad seda, et kõige tõhusam on tõesti teha seda kord nädalas. Siis lähedus kasvab kõige tõhusamalt mõnede perede puhul see ei ole lihtsalt võimalik, et nad ütlevad, et see mahu nende igapäevaelugraafikusse, sest me teeme seda üle nädala. Aga pikemate pausidega puhul lihtsalt on see, et, et vahepeal seal kodus hakkab liiga palju juhtuma ja see distants kasvab ja jõuskonnale raske tagasi saada sinna kohta, kus me eelmine kord teraapias lõpetasime ja teraapia käigus tõusis. Nad õpivad süldiks oma vana tantsu märkama. Just just nad õpivad üldse märkama seda, et mis siis nendega juhtub tüli ajal. Et mis on see, mis nende jaoks Ta käivitab meestes partneri, käitumises või, või sõnades või tegevustes, on see, mis on siis esimene tunne, mis nende sees juhtub, mis on see teine tunne, mis hakkab välja paistma ja, ja mis on see käitumine, mida partner hakkab nägema. Ja samuti nad õpivad siis partneri kohta mõistma, mis paneb teda niimoodi käituma nagu mina seal kodus näen, et ta käitub. Et mis on see vajadus seal sügaval tegelikult, mis vajaks katmist tol hetkel ja mida ta ei ole lihtsalt osanud teistmoodi väljendada siiamaani. Ja, ja siis õpimegi seda, et kuidas sellest partnerile märku anda. Et kui ma nüüd tunnen, et see valus tunne hakkab näiteks tulema, mis jällegi, nagu ma ka ennist ütlesin, on täiesti okei. Et kuidas ma siis sellele partnerile saan sellest teada anda niimoodi, et ta tahaks ja saaks mind toetada, Ta ta ja saaks seda minu vajadust katta? Jah, et on tähtis teada, et see protsess võtab aega nagu iga uue asja õppimine just, aga mulle tundub, et see protsess on ikkagi tore, sellepärast et terakese võimu mingit sellist süüdistamist ja, ja nende tülide sellist tohutut lõputut analüüsi. Aga mõte on ikkagi kogu aeg lähedust kasvatada ja, ja anda ka nendele tülidele seda tähendust, et ta teeb seda sellepärast. Ta on mures meie suhte pärast ja ta ei tea, kuidas teisiti mulle lähemale tulla. Ta ei tea teisiti, kuidas meie suhet kaitsta. Kas oleks veel mingid nõuannet tänase saate lõpetuseks. Mida? Meie tänane kuulaja saaks kohe teha oma paarisuhte heaks, ma arvan, et ikka selline südamest südamesse rääkimine on see, mida võiks küll teadlikult teha. Et kutsuge oma kaaslane välja kohvikusse ja minge rääkige ja käite kohtamas nii-öelda kas siis, kui te olete juba pikki aastaid paarisuhtes olnud? Näiteks suhe on ikkagi nagu lill, et ta vajab sellist kastmist ja me peame tegema midagi toredat keha ja astuma sellisest igapäevaelu kontekstist välja. Nii et kohe täna leppige kokku oma paarilisega Te lähete koos välja ja veedate kahekesi kvaliteetaega ja räägite, see on ilus eestikeelne sõna, lähedus, see, see algab sellest, et inimesed on üksteisele lähedal. Et väga raske on olla läheduses, kui, kui me oleme üksteisest väga kaugel ja ja me võime olla üksteisest väga kaugel ka siis, kui me igapäevaselt kodus küll oleme kusagil nähtaval. Aga südames tunnen, et olen sinust kaugele ja just, et siin ei ole minu jaoks olemiseks. Jõuame tiiruga tagasi sellesse kohta. Kas sa oled minu jaoks olemas, kas mina olen sulle kõige tähtsam ja just ja miks me ju kogu aeg selleni tagasi jõuame, et see ongi see põhivajadus. Täpselt samuti me jõuaks tagasi selleni, kui mul oleks õhku liiga vähe. Et tahan juurde õhku. Selle ilusa mõttega võiksime tänase saate lõpetada, aitäh sulle, paariterapeut Imbi viiruk. Ja sulle hea kuulaja veel niisuguseks väikeseks juht nööriks. Võib-olla seda, et sa võiksid täna õhtul või näiteks ka homme hommikul öelda oma partnerile, mille eest ta talle tänulik oled. Ja kui sul ikkagi on selline väike murelik koht hinges, et kas sina oled oma partneri jaoks ikka kõige-kõige siis anna talle sellest aimu ja uuri, kas teie vahel on ikka kõik nii nagu peab olema. Ja kui sa tunned, et ikka päris nii ei ole siis Eesti pereteraapia ühingu koduleht ja seal on rubriik, leia terapeut. Et võid ka sinna pilku heita. Mina olen pereterapeut. Monika Koppel ja Meile võid sa kirjutada aadressil peresaade hätt, ERE. Ja meie peresaateid võid endale sobival ajal järele kuulata vikerraadio kodulehelt. Kohtume järgmise neljapäeva õhtul peale kella üheksaseid uudiseid. Seniks sulle tugevat tervist ja rõõmu oma lähisuhetest.