Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Täna räägime armukadedusest. Huvitav sõna, see armukadedus. Sest rohkem kui kadedust sisaldab see mõiste hirmu, et mulle jätku mulle olulise inimese armu. Ja ilma armuta on elu tühi, peaaegu et võimatu. Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele ohule reageerima. Ja mõnikord on oht oma armastatu armastuse lõppemiseks reaalne. Mõnikord on aga see oht inimese peas ja ta võib võtta väga eriskummalisi vorme. Armukadedus eesmärk paarisuhtes on enamasti kaitsta ja säilitada seda paarisuhet. Aga tulemus on enamasti vastupidine. Sest see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene ise piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks. Tekitab tuska ja röövib hingerahu. Minuga on stuudios armukadeduse olemust uurimas mu hea püsisaatekülaline psühhoanalüütik Endel Talvik. Tere, Endel. Tere. Kuidas sina, armukadedus, defineerid? Ega sellist ühest selget definitsiooni minul küll ei ole. Aga mina kui psühhoterapeut psühhoanalüütik vaatan seda eeltöö kui seda tunnet, mis meil on. Ja minu jaoks on armukadedus väga erinev meestel ja naistel neil on, väga, pole sarnast. Aga kuna oma olemuselt oma seksuaalselt oleme me väga palju teistmoodi, meie olemuse määrab ära suures osas meie seksuaalsus siis mehed ja naised on oma käitumiselt väga erinevad ja tänu sellele on ka väga erinev nende armukadedus. Milles sellest erinevust näed. Põhilist erinevust näen ma armukadedusest selles, et naistel on nagu tähtsam evolutsiooniliselt tulnud ja see, et partner oleks nende kõrval jätaks nende peret maha. Et oleks, kellele toetuda, kui lapsed saadakse ja nii edasi, naisele nagu lapse saamine väga oluline samm sealt edasi, siis see suhe mehega muutub juba nagu oluliselt nagu selliseks, Kolmnurk samaks. Ja meest on vaja nagu eelkõige nagu eks selleks, et nagu last kasvatada ja me eluraskustega toime tulla, et tal on vaja partnerit. Ehk et naine vajab psüühiliselt, nagu vajab meest tihtipeale palju rohkemast sellise sõbra partnerina ja nii edasi, seksuaalpartnerina ka aga laiemas mõttes nagu partnerina. Et seal on see turvatunde küsimus, seal on seal turul väga paljudele naistele armastus ja paarisuhe tähendabki ju eelkõige turvatunnet, mitte muidugi kõigile, aga paljudele neil, kellel on lapsed. Evelini ja väga sageli on see seotud turvatundega aga meestel on armukadedus seotud nagu väga palju just nimelt palaväärsuse ja seksuaalse sellise allajäämisega. Ehk et kui naisele nagu tähtsamaid mees ei läheks ära. Nad tihtipeale andestavad mehele mitmesuguseid selliseid kõrvalhüppeid ja nii edasi, kui mees annab. Tähtis ja nii edasi siis mehele on, kuhu selline naise kõrvalhüppelöök allapoole vööd. Sest iga mees usub, et tema on see kõige-kõige-kõige parem. Ja nüüd naisel tekib võrdlusvõimalus, mehel tekib alaväärsuse hirm, et ta ei ole olnud kõige parem, kõige tugevam. See. Kuna meie kogu aeg mõõdame, siis meie, mehed näeme naise kõrvalhüpet väga palju just nimelt sellise reetmisena ja seksuaalsena naine võib-olla natukene kellestki sisse võetud. Aga kui ta sellega, kellega seda sisse võetud nagu seksuaalsuhtes on, siis seal nõunana naisel on jälle vastupidi, et kui mees on kellegi seksuaalsuhtes, aga üldse sisse võetud ei ole, siis on veel natukene talutavam, aga kui ta juba nagu emotsionaalne side nende vahel tekib, siis see on ohtlik, siis see on ohtlik. Ja ma arvan, et kuigi tänapäeval need meeste ja naiste erinevused nagu kustutatakse kustutuskummiga ära siiski kuskil sügavamal alateadvuses nagu ikkagi püsivad Mul on ka sageli tundunud, et kui naine avastab, et ta mehel on kõrvalsuhe ja, ja siis seal tekivad need armukadeduse tunded, siis naisel laguneb ära paarisuhe ja tema perekonna kontseptsioon. Aga kui mees seda avastab, siis mees laguneb ise ära. Et see löök ego pihta on kuidagi meestel armukadedusega palju suurem. Jah, sest te teate ilmselt seda, et, et tahavad nagu üldse naisi. Ja seetõttu see võimalus, et tahetakse ka mõnda teist naist, on teil kogu aeg olemas. Meil meestel on tihtipeale kuskil all teadvuses sügavamal nagu sellises selline fantaasia, et mina olen see päris mees üksi, ainuke see üks ja ainukene selle naise jaoks, selle naise jaoks ta ei vaata teisi. Ja sealt tulevad siis nagu see paljud mehed on nagu näiteks uhked. Kui hästi paljud mehed nagu flirtivate maa naisega. Aga naine ei võta nende Bertimist vastu neid seltse, häil, teised mehed nagu pöörata tähelepanu nii kaua, kuna ta teab, et naine on talle nagu truu. 40 tekib see võimalus, et naine nagu vaatab kõrvale siis on kehvasti. Et meestel, siis on ta rohkem seotud omanditundega, et justkui suhtes oleks omandireform läbi viidud ja see naine on tema oma. Mõtlesime linna välja, mida ma üldse ei tahtnud, nagu mulle see omandivärk armukadeduse juures üldse ei meeldi. Sesse omandivärk viitab nagu sellele, et armukadedus on nagu midagi paha, mida me ei tohiks tunda. Et see on nagu kellegi omistamine enda omaks kinnitamine ja, ja nõukogude ajal öeldi väikekodanlik igand. Ma ei ole sellega üldse nõus. Ma arvan, et armukadedus on väga loomulik nähtus. Freud on öelnud, et kui mõni inimene armukadedust ei tunne, siis ilmselt on ta selle kuhugi väga osavalt ära peitnud et ilmselt eitab ta seda iseenda jaoks ja ma olen Froidiga selles suhtes täiesti nõus. Armukadedus on nagu väga vajalik tunne ja see näitab seda, et meil on armastus olemas. Ta armastuse juurde kuulub ka hirm armastusest või armastuse objektist ilma jääda. Ja see hakkab pihta väga varakult. See hakkab pihta suhetes ema ja isaga eeldage emaga. Nii meestel kui naistel on esimene armastusobjekti ikkagi ema. Ja seetõttu see ema kohaloleku äraminek. See äratab nagu kohe selliseid armukadeduse tundeid. Mitte ainult armuga teisi tundeid, vaid suisa lausa surmahirmu, eks ole, et kui ta läheb ära, et siis mis must saab? See on, see on ahastus, kui vaadata ikkagi väikelaste nuttu, kui ema läheb ära, see on sügavalt valus tunne, mida nad kogevad. Just sest see on see, et, et tema eksistents on tegelikult ka uus mitte ainult nagu piltlikult, vaid vaid tegelikult ka. Ja et on ka väikesed lapsed tunnevad armukadedusest hästi tugevalt, kui nagu näiteks isa hakkab ema kallistama või ema kuidagi väga soojalt koos olema, siis lapsed lähevad nagu tihtipeale võivad minna peaga tarust ära. Kui õed-vennad tulevad ja võtavad nende koha ära. Ja ma olen sageli toonud seda näidet, et kui eriti, kui see vanusevahe on selline kus on suurem, siis kuidagi sul nagu mõistus sekkub, aga kui sa oled ikkagi väike, umbes kaheaastane inimene ja sünniPõderi vend, siis on see täpselt samasugune laastav õud lapse sees, kui või oletame paarisuhtes partner tuleks ja ütleks, et nonii kallis naine, et nüüd sul on vaja ruumi teha siin uuele, väiksele armsale naisele, ta magab meie voodis ja teda ei tohi näpistada, teda ei tohi lüüa. Sa pead jagama temaga oma asju ja ta on nii armas ja sa pead teda õppima armastama värki, ütleks naine, eks ole, et nad armuvad siin külma, teda näpistatakse, löök, seal olid voodist välja sööks. Väiksel lapsel on samasugune tunne, aga teda ei aita mitte mingisugune mõistes, aga see tunne on täpselt sama, et eks ole see esimene haav ja sealt võib-olla just nimelt sealt väga varajasest lapsepõlvest, kui sünnib õde või vend, kus armukadeduse seeme pannakse väga tugevalt idanema. Just armukadeduse tunne läheb seal selles suhtes väga suureks, et see on enne, enne, kui õde või vend sünnib, aga sest see on seotud nagu teise partneriga emal isaga või, või ema elukaaslasega. Et sealt tuleb Rõivase, aga sellega lepitakse veel, sest no see on väljaspool minu võimu ulatust ja palju suurem ja nii edasi. Froyna rääkinud sellest Oidipuse kompleksist, mis selles peredes nakatub pilt ja kuskil 300 on nagu hästi võimas kus ema tahetakse omistada endale ja teda kontrollida ja nii edasi. Ja kui selles vanuses tuleb veel keegi, kes täiesti sinna kuulub, mingisugune võõras väeksuv laps Öeldakse, et sa pead hakkama seda armastama, siis loomulikult see ei lähe kohe mitte. Isa olemasoluga lepitakse aga sellise lapse olemasoluga võõra olemasoluga nagu ei lepita lehte peale, sest isaga on veel nagu ka mingisugune armastussuhe. Aga selle õe või vennaga ei ole mingisugust armastussuhet kujunenud. Ja üksikud lapsed ootavad, eks ole, et neil on lubatud, et sul tuleb nii armas õde või vend laseb temaga mängida ja nad väga ootavad, aga väga paljudele ikkagi nad ootavad küll, aga nad ei üldse ei adu seda, mis nende sees sel hetkel tekib, et temaga ei saa ju mängida just ja ta karjub ja ta on võtnud ära minu koha minu emme süles. See kõik, mis oli enne minu ema, oli minu, tema süli oli minu ja nüüd on seal keegi teine. Ja ma jäängi sellest armust ilma. Just see on see kohutav katastroof, mis lapsest tuleb ja siis ta üritab seda igati igal moel nagu tagasi saada. Ja see hirm, et ma võin selle uuesti kaotada, see on mõnes mõttes ka meid käivitav tegur. Et see paneb meid emaga ja hiljem meestena nagu teiste naistega eriti ilusasti käituma, püüdma nende tähelepanu ja tunnustust ja, ja nii edasi saada. See paneb meid tegelikult nagu naistihaldama. Kui me ei oleks kunagi ema nagu kaotanud. Guemm, oleks kogu aeg meie päralt olemas, meil ei tekiks armukadedust. Meil ei tekiks nagu sellist šokk, et mis see siis need, kes siia tuli meie vahel, palju tema oleks kogu aeg minu päralt siis mul ei oleks nagu mõtet temast fantaseerida. Aga see, et ema ja isa võtavad lapse ja panevad ukse taha, sina magad siin omas toas ja meie magame omavahel koos emaga. Ja lapsel on väga õigustatud küsimus, et kui ta niimoodi sina, ema, kes sa oled nii suur, sina võid isaga koos magada ja mina, kes ma olen nii pisikene, pean üksinda täiesti magama. Et väga ebaõiglane ja ja, ja loomulikult tekivad sealt igasugused sellised probleemid, aga tänu sellele, et ema läheb nagu isaga ära teise tuppa. Tänu sellele tekib lapsel pääska fantaasia emast, tekki, fantaasias selles, mis toimub teises toas ja tänu sellele tekib ka tahtmine ise kunagi sinna jõuda. Ja tänu sellele hakkab tal tekkima aga see huvi nagu naiste ja seksuaalsuse ja kõige selle ise sellega seonduva vastu. Need armukadedus on üks väga vajalik tunne. Juured on, eks ole, nii sügaval lapsepõlves ja siis veel hiljem, sa oled praegu siin põgusalt maininud hoidipaalsed gaasi, mis on siis see periood umbes kolmandast eluaastast kuskil viienda, kuuenda, mõningal juhul seitsmenda, nii kus sa tahad olla oma vastassoost vanemaga paarisuhtes? See on see aeg, kus poisid teevad emadele abieluettepanekuid, tüdrukud fantaseerivad paarisuhtest oma isaga ja siis tavaliselt siis enda soost vanem on natukene nagu risuks jalus, tahaks temast vabaneda ja olla ikkagi suhtes oma, selle vastas. Vanema ja, ja see ongi see, et sellel perioodil tekib nagu väga suurt dilemma lapse sees sesse omast soost vanem on ka väga armas. Kuigi Oidipuse kompleksi nähakse tihtipeale nagu sellise väga piiratud kujul, et see on soov abielluda oma vastassoost vanemaga ja tappa omast soost vanem. Tegelikult on see ikkagi see, et Oidipuse kompleks tähendab seda, et ma soovin abielluda oma vastassoost vanemaga. Aga ma soovin säilitada ka oma soost vanem elu ja ja armastus. Ja seetõttu ma ei ei taha tappa, vaid ma tahan nagu mõlematega head suhet. Ja sealt tuleb see dilemma, mis Vaikesel laps nagu vaeva päris kõvasti. Ja see on vastuoluline, eks ole, et ühest küljest on seesama soost vanem nisukesi alus, aga teisest küljest on ta väga armas, eriti ma olen vaadanud seda just neil väikestel tüdrukutel ja emadel. Mul on endal hea lugu, ma olen seda ühes antes juba varem rääkinud, aga see on juba nii mitu aastat tagasi, et kui mu enda väike tütar oli umbes kolmene siis ma just nägin, kuidas ta liikus sinna ilusasse hoidipaalsesse baasi. Tali, nii armunud oma isasse ja samaaegselt ka oma vanemasse venda, kes on temast üle 20 aasta vanem. Ja siis ta üks hommik läheneb minule niimoodi õrnalt. Et emme, mina saan varsti ise emmeks ja sinust saab vanaema. Mina olen nõus. Siis ta ütleb ja, ja siis ja siis mulle sünnivad beebid. Mina olen nõus. Ja siis ta ütleb, et nii ja siis sina jääd minu beebi deva, aga mina lähen teatrisse ja, ja loengusse ja ja kontserdile ja pulma, kõik need kohad, kus me olime siis oma elukaaslasega käinud ja sina beebidega. No ja tõesti, ja siis ta läheb joonelt oma isa juurde, ütleb, tead, mis. Ma saan varsti suureks. Ma saan endale beebid, emme jääb minu beebidega ja meie sinuga, issi, lähme teatrisse ja loengusse ja pulma, ehk ta leidis mulle nagunii ilusa koha, kuhu mind eest ära panna. Ta jätab mind oma beebidega koju eest ära, et siis ta saaks minna oma isaga oma armastatuga nendesse toredatesse kohtadesse. Just tänu sellele, et tal selline fantaasial saabki seda kõike tulevikus teha mõne teisemäega. Ja seal ongi see, et see armukadedus ei ole mitte ainult nagu seotud siis vastassooga, vaid armukadedus on kõigi meie tähtsam, et ega ehk et poiss on armukade ema peale, isa pärast, aga armukade ka isa peale ema pärast. Ehk et ta ei ta, et isal oleks emaga midagi head ja siin tulebki nüüd natukene see, et armukadedus on see teine pool, mis, mis oleks nagu minu meelest veel üks positiivne nüanss. Seal on see soov olla kõige tähtsam soov pakkuda ise teisele midagi. Ehk et me näeme tihti palas armukadedusest sellist keelavat poolt. Aga tegelikult on seal armukadeduse taga veel ka see soov ise olla. Ehk mees teeb kadedaks see, et naine võib kogeda mõne teise mehega midagi, mida mina oleks tahtnud ise pakkuda. Ja see soov naisele nagu ise iga hinna eest olla alfa ja oomega olla talle mitme mehe eest. See soov on nagunii võimas. Et sealt hakkab tulema see piin ja, ja vaev. Sest naine ei taha, et üks mees oleks talle mitme mehe eest. Teinekord ta ikkagi tahab nagu mitut varianti ja mitmed silmaraame ja siin me hakkame, tuleme kohe jälle teistpidi, nagu selle truuduse mõiste juurde, mis on ruudus. Ja kusmaalt on põhjust armukadedus, eks. Millistel juhtudel armukadedus tekib? Väga sageli. Me võime näha näiteks und, näiteks näeme und, kuidas oleme võõra inimesega seksuaalvahekorras kas see on petmine või ei ole petmine? Kas see, kui ma Ta on kellestki ja soovin temaga olla, lihtsustame seksuaalvahekorras, kas see on petmine või ole petmine, kus maalt on põhjus nagu armukadedus, eks. Väga paljud naised, tihtipeale see armukadedus läheb sinuga oma skaala, eks ole, kui kui suureks armukadedus võib minna. Ta on valgarmukadeduse must armukadedus. Minu jaoks, Valga armukadedus on see, kus kohas ma tahan nagu ise olla ja teha kõike ja, ja see kannustab, tiivustab mind ja annab jõudu ja ma püüan nagu vältida seda, teine partner ära kaoks ja nii edasi. Ja siis on must armukadedus, kus kohas ma hakanu kontrollima, piirama keelama-käskima ja ma piinan iseennast, piinan oma partnerit. Ja see on nagu selline hästi hästi piina ja valus. Mida me ju tunneme selle haiglase armukadeduse all, ma eile õhtul tegin lahti Shakespeari hotello, mis on ju klassikaline teos kõige mustema stsenaariumiga mustast armukadedusest ja noppisin sealt välja siis hotello surematud sõnad ning tuleb siis pere, saab näidendinurk, kärnkonna elu. Ma pigem elan vangiurka lehas, kui mu armastatust kübegi on teise oma. Nii ütleb Othello, et tekk kübetki ei tohi olla minu armastatust kellegi teise oma. Seegi. Tooks? Ei saa öelda, keelatud ole ta tööks ka. Ta peale. Lub viimse mõistuse. See ongi see, et selles hotello tsitaadis põimuvad nagu muinasjutud. Selles kuidasmoodi tüdruk peab nagu kärnkonna suudlema, selleks et leida mulle prints. Ja peab väga mitu kärnkonna ära suudlema, enne, kui ta seal õige printsi üles leiab. Ja kuidas valida omale piisavalt armuküllane mees, aga mitte liiga armukade mees. See on nagu taga. Ja sest, et see on oma ka päris oma sissejuhatuses ütlesin, et see on äärmiselt piinav tunne, see must armukadedus, et tahaks oma partnerit kontrollida, püüad talle läheneda, kas selles mõttes, et tahaks olla temaga rohkem koos. Aga partner, kui sa talle niimoodi kogu aeg kontrollivalt järele jooksed ja iga tema sammu kontrollid jälgid tema Facebooki kirjavahetusel püüad silma peal hoida, tahaks silma hoida peal ka tema telefoni, siis on see selgelt tajutav ahistamisena. Ja mida rohkem teine partner eemaldub, seda esimene veel rohkem justkui nagu kiindub temasse või ta tunneb, et tahab, see kõikidesse tunne lööb minus nii lõkkele ja mul on üks, üks klient ütles selle kohta nagu väga ilusti, et see armukadeduse tunne. Minus on midagi sarnast sellisega, et kui sa pole juba ka ise oma mänguasjaga ammu mänginud. Lapsena, siis jah. Aga siis teine laps tahab sulle elu ära võtta, vot just siis sa tunned, kuidas seal elu on nii armas ja tahaks temaga nagu veel rohkem mängida, ainult temaga mängida. Paarisuhtes on ju sageli samamoodi. Et enne nagu suurt ei pööranudki oma partnerile tähelepanu, aga kui partneril tekib välises maailmas mingisugune huviobjekt, kas siis teise inimese näol või lihtsalt ta kuidagimoodi eemaldub, kas veeru pigem keskendub tööle või oma huvile küll siis tahaks olla temaga veel rohkem koos veel rohkem huvitatud, kui ta eemaldub. Jah, ja sellepärast ongi armukade sellega nagu sotsiaalselt väga vajalik. Ehk et see tugevat perekonda kui seal nagu normaalsetes piirides armukadedus. Et väga sageli partnerid tajuvad ära, kui teisel poolel tekib nagu mingisugune huvi näideks üpris sageli esineb seda varianti, kus kohas naine või mees muutub järsku asja eest, teist taga, väga armukadedaks. Ja pardalt v mul ei ole mitte midagi. Ära muretse, ma ja ma käin oma seal töö juures pidudel või käin oma komandeeringutes ärkedes, aga sina oled kõige tähtsam. Ja tihtipeale tulebki välja, et mõne aja pärast, et tegelikult seal on juba suhe käimas. Et alateadvus meis kuidagi teab ja siis tõstab üles just selle armukadeduse tunde, mis, mis on siis nagu selline esimene signaal sellest, et seal võibki midagi. Talle ja ja siis, kui õigel ajal saama nagu seda oma armukadedust nagu tunnetada ja selle najalt nagu hakata käituma. Ma ise olla nagu rohkem, pöörata tähelepanu oma partnerile ja ja mitte võtta seda nagu teda nagu liiga iseenesestmõistetavalt. Sellisel juhul korrapealt võib see suhe paraneda. Teinekord on juba muidugi liiga hilja. Aga mõnikord on jälle niimoodi, et see alateadvusest üles viskab. Armukadedus annab valepositiivse signaali. Tegelikult midagi ei olegi, aga see iseenda hirm, mis tuleb iseenda ebakindluse pealt, et äkki ma ei ole ikkagi piisavalt hea. Ma ei ole piisavalt äge. Tarm saab otsa, nii et ta on, seal on ju ka valepositiivsed. Seal on ka need vana positiivsed, aga sellisel juhul, kui see on see vale positiivne, siis sellisel juhul läheb armukadedus nagu haiglaslikuks. Enamasti ja väga sageli on niimoodi, et seal all võib-olla midagi aga mitte sellel määral, nagu ette kujutatakse. Orgale nüüd mõnikord on ikka ka, et, et ei kehtis, et kus suitsu, seal tuld, mõnikord ei ole ikkagi midagi, aga inimese enda silmad on suitsu nii täis. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga paradoks ongi see, et mida rohkem minu silmad on suitsu täis, seda rohkem ma panen ka oma partnerit juba nagu selle suitsu seest minema minema. Ehk et partner hakkabki vaatama mujale, sest ta selle minu suitsu sees olla. Sellega ma tekitan teiega Tarmo kardadest juurde. Sest minu partner hakkab sellisel juhul vaatama rohkem mu kõrval. Järelikult juba on nagu siis ka põhjust. Ma toon sellise näite, et mees, kes ütleb, et ta viib hommikul naise tööle õhtul tuleb naisele tööle järgi toob ta koju. Kogu aeg on nad koostööl naiste kollektiiv nagu ühest küljest, nagu muret ei ole. Aga päeval on ju lõunavaheaeg pool tundi või tund aega. Aga see on täiesti kontrollimata. Sellel ajal võib naine teha mis tahes. Ja see teadmatus, see võib mind närida nii kõvasti sees, et see hakkab seda paarisuhet sööma. Ja kui naise kallal nagu iga päev päridel, nii kus sa käisid lõuna ajal, mida sa sõid mu hea küll, 15 minutit seedega peale seda ja nii edasi, et tagajärjeks võibki olla see, et naine hakkabki nagu vaatama neid teisi mehi, sest kaua ma kannatan, et parem oleks pannud ka asja eest, kui ilmaasjata. Aga räägime sellest haiglasest armukadedusest sellest hotellot vaevast, armukadedusest. Psühholoogid ütlevad, et üks põhjus selleks haiglaseks armukadedus, eks on kunagisest traumasid armukadedus on traumajärgne reaktsioon. Et kui sind on kunagi hüljatud, reedetud mahajäetud, kui sa pole kunagi olnud mõne inimese jaoks piisavalt oluline ja see võib olla tõesti pärit lapsepõlvest, aga see võib olla pärit ka mingisugusest kui hilisema elu paarisuhtest. Et see mineviku kogemus, juskui, draamerne kogemus on su aju tallel ja kuna meie aju on ju programmeeritud märkama ohtu siis kui ma olen ükskord selle drameeriva kogemusega, siis me kogu aeg seirame seda praegust olukorda ka, et ega äkki siinse nüüd juhtumas ei ole, et mõnikord on see armukadedus ka inimesena. Sihukese ennetava meetmena psüühika viskab selle ülesse. Et mõnikord on isegi mõne inimesele lihtsam mõelda, et see ei ole mitte isikuomadused, et ma ei ole armukade, vaid et, et noh, see on selle traumaatilise kogemuse põhjal tekkinud. Ja neljamine psühhoanalüütikuna ma arvan, et see ongi alati niimoodi et alati traumaatiline kogemus ja see traumaatiline kogemus ongi esimene traumaatiline kogemus on nagu väga varakult. Ja see, millest me rääkisime lapsepõlvest, aga noh, et see võib olla mõnikord selles paarisuhtes Nii või teisiti see on juba kordub lihtsalt see kui ta kordub paarisuhtes, siis ta võimendub veel korra ülesse. Ja nüüd need kaks liituvad nagu kokku selliseks, eriti võimsaks ja, ja vastikuks variandiks kohase minu väärtused, kasvõi enesehinnang või hirm kaotada oma partner. See muutub nagu olematuks ja siin tuleb näiteks üpris keeruline näiteks naiste mõningatel kordadel esinenud sellist armukadedus, kus kohas naine ei kannata välja, mees võib vaadata kedagi, näiteks juhused, kus kohas naine küsib mehe käest, et kuule, sa vaatasid televiisorit, saad hektarit seal? Ta meeldis sulle, jah, ta meeldis sulle või? Kas sa temaga oleksid nõus ka olema või ma ei saa tagasi, et ei ole. Miks sa mulle valetad? Tunnista ausalt ülesse. Kui tuttavad oleksime võib-olla ka ja ja nii edasi ja kohe järgnevad karistused, sellepärast et kuidas mees saab olla nii truudusetu, et ta on nagu nõus olema kellelegiga? Loomulikult tekib siin küsimus, kelle peas see vahekord siis juhtus. Et esimesena juhtus see ikkagi nagu naise peast sellisel juhul. Ja naise see tunne, et keegi teine võib-olla keerutab, keegi teine on nagu ilmselt paeluvam, kui mina peegeldab just nimelt seda lapsepõlvest kaasa tulnud tunnet, et ema on nagu palju huvitavam, palju toredam naine kui mina ja ema saab nagu mehed kõik endale, mitte ainult isa, vaid vennad ja nii edasi. Kõik. On ema lõa otsas ja mina vaesekene üksinda olema. Me saates olnud sellest juttu, et kuivõrd oluline aeg on ikkagi lapsepõlv inimesi minapildi tekkimisel ja oma enesehinnangu loomisel. Et jaa, et soovitaksin küll inimestele vaadata, millised, niipalju kui siis ta teadlikult mälu on või siis proovida ta kas teraapia käigus või ikkagi vaadata oma neid dramaatilisi kogemusi, mis võivad olla viinud sellele, et see armukadedus on, on, on nii talumatu. Tatantsi haigiga jamanud puruks. Lotaan üksinda. Täis teinud ta veidi virutasin. Tuba. Seda ei Saka. Aga mis siis teha, kui sa tunned, et sind armukadedus vaevab? Siin on kaks poolt, üks on see, kui sa ise oled armukade või teine, kui sa oled oma partneriga koos, kes on nii armukade, see on ka ju tohutult piinav, sest siis sa oled selle armukadeda inimese, tegelikult tekivad skandaalid. Sa tunned tohutut ebaõiglust. Sellega on hästi keeruline tegeleda, sest see eeldab seda, et me peaksime saavutama nagu teatava sellise enesekindluse maailma suhtes. Me ei suuda maailma kontrollida, see mees, kes naist hommikul tööle viib, õhtul tagasi toob, ta ei suuda kontrollida iga naise hetke, ta ei saa olla nagu kõige tähtsam kogu aeg. Kui neil sünnivad lapsed, näiteks siis see mees, täpsemalt armukade ka laste peale. See on võimatu kontrollida olla kõige eest. Et kuidas leppida sellega, et me ei suuda maailma kontrollida ja minu partner võibki näiteks kellegile naeratada. Minu partner võibki nagu huvi tunda kellegi vastu, midagi hullu ei juhtu. Et kuidas säilitas baastunne, et ükskõik, mida ta teeb, tegelikult me oleme nagu põhimõtteliselt koos edasi me ei jäta 11 maha. Me saame nendest asjadest rääkida, aga mitte üksteisega üksteise kallal nagu närida. Sest väga sageli, mis juhtuma siis et üks pool hakkab nagu esitama teisele küsimusi pinnima. Ja teine pool üritab kõiki asju ausalt ära rääkida. Oletame, et on olnud näiteks mingisugune kõrvale päev ja mees tahab teada saada kuidasmoodi, siis ikkagi nüüd selle teise mehega oli, naine on juba kõik asjad nagu ära rääkinud ja ikka ei mees jääbki pärima, kuidas juhtus, mis juhtus, mille pärast juhtus ja nii edasi ja kõiki detaile, mida rohkem ja rohkem käetakse, seda töötumaks läheb mõlema jaoks ja kurnavaks mitte midagi selgeks saama. Täpselt niisamuti ka see juhus, kus kohas naine on armukade mehe iga silmapilgu peale või iga silmavaate peale. Et miks sa vaatasid ja kas sulle see naine meeldib ja nii edasi, et ei ole võimalik teist kontrollida, kuidas leppida sellega, et ma ei saagi ja võib-olla tõesti võib juhtuda. Minu partner lõunasöögivaheajal võis olla mingisuguse esimese suvalise inimesega nagu vahekorras. Tundub täiesti võimatuna, aga see on põhimõtteliselt võimalik ja me peame sellega leppima. Me ei saagi kunagi teada, kuidas need asjad on. Sellepärast üks üks olulisi reegleid on, et lõpetada vastamine ära. Kui teen, hakkab närima, siis lõpetades jutt ära, et teeme niimoodi, et me pühendama sellele teemale ainult 10 minutit päevas mitte rohkem. Nüüd on 10 minutit läbi, nüüd rohkem sellest täna enam ei räägi. Ja homme räägime jälle 10 minutit. Aga nädala pärast räägime ainult kolm minutit. Sest me ei saa kinni jääda mingite teemade juurde. Ja Ma arvan, et teine pool siin on veel see, et väga sageli me ei räägi sellest nii palju. Aga väga sageli partnerid kannatavad sel ajal, et, et teine partner ei ole armukade. Ja siis ei teata, kas tehnik armastab või ei armasta ja selleks teada saada, kas teine armastab või ei armasta, hakatakse tihtipeale nagu mitmesuguseid mänge mängima, et kontrollida, kuidas muude tegelikult on, kas teine on minust reaalselt huvitatud või ei ole. Ja see on veel ohtlikum, sest need mängud toimuvad tihtipeale alateadlikult ja võivad minna väga kaugele ja võivad viia nagu ja täpselt, samuti peresuhte või paarisuhte purunemisel. Mul on küll selline tunne, et tänapäeva noored on oluliselt vähem armukadedad kui meie põlvkonna ja noh, meist meist põlvkonnad, vanemad veel, siin on mingisugune teadlikkuse komponent on juures, et noh, teatakse, teeb teine, ei saa olla omandad, kuidas ma saan takistada tallu kogemast mingeid teisi, teisi inimesi, teisi suhtlusvorme, et kui on keegi, kes on talle kas intellektuaalselt erutav või sotsiaalselt põnev. Mul on sihuke tunne, et mingisugune paradigmaatiline nihe on sulaatorni umbusklik. Pilguga ei, ma ei vaata nii umbuskliku pilguga, ma olen sellega täiesti nõus, et mingisugune nihe on. Ma ei oska öelda, kas see nihe tuleb nüüd sellest, et tõesti ollakse vähem armukadedad või ei minda nii sügavale suhtesse sisse. Armukadedus, eelduv kadedust ja kadedus iseenesest on väga vastik tunne, just nimelt sellepärast, et teisel on midagi, mida ma ei saa ja tahaksin kangesti saada. Ja siis selleks, et mitte tunda seda vastikut, närivad kadedust. Tihtipeale nagu eitame selle teise tähtsust üldse. Ehk et me ütleme, Ta ei olegi nii tähtis, ma olen ise kõikvõimas. Mul ei olegi teist nii väga vaja, sellisel juhul me tõstame nagu martsisistlikult iseennast natukene kõrgemale. Ja see vajadus kellegi teise järgi nagu väheneb. Ja see on natukene selline nartsiss, sistlikultuur, mis ongi nagu tänapäeval üpris levinud. Et me suhest ma maailma ka niimoodi, et noh, kui selle partneriga midagi välja ei tule, siis me võtame järgmise. Ja siis ülejärgmise ja nii edasi ja see tähendab ka seda, et tegi nagu sellesse suhtesse ei lähe nii sügavalt võib-olla sisse. Sellisel juhul See on täitsa õige, eks ole, et suhted on ju aja jooksul muutunud, vanasti oli ikkagi see, et sa läksid sinna ühte suhtesse sisse ja seal sa pidid püsima elu lõpuni tänase päeva tingimustes, kus seriaalne monogaamia on pikaajalise paarisuhte kõrvale tulnud, teiseks väga levinud suhtevormiks. Inimesed tõesti teavadki, et tead, see võib olla nagu mingi aeg ja siis on järgmine suhe, on, on jälle mingi aeg, et me oleme palju, palju individualistlikud mitte kunagi varem ei ole ju ühiskonnas suhe või üldse inimeste elu olnud nii individualistlik, nii enesekeskne, nii oma, nii heas kui halvas, oma õnnele keskendunud, täiesti nõus ja sellega siis tegelikult väheneb, kas armukadedus, sest et ma ei sõl too nii palju teisest ja me kõik sõltume, noh, eriti see periood, kus lapsed on väikesed, siis on see sõltuvus suur. Aga üldiselt ikkagi inimesed on palju sõltumatumat. Noh, eriti hea meel on mul sellest, et naised on nii palju sõltumatumat. Ja, ja selge see, et, et inimene, kes tunneb end võimekana ja iseseisvana, ta kogeb seda armukadedustunnet vähem. Täna rohkem fookus iseendal ju oma tegemistel. Ta nagu vaatab rohkem oma elu kui see, et ta pingsalt jälgida seirab kogu aeg oma partneri elu ja selge siis noh siis selle pöördvõrdne teha on see, et mida, mida ebakindlamad ja mida sõltuvamado on inimesed, seda rohkem nad on armukadedad ja tahavad ka panna partnerid endast sõltuma ja ikkagi teda kuidagi omada. Minu naine, minu mees. Nagu võrdkujuna lapsepõlvest et kui ema on kõige tähtsam, siis vajadust tema järgi on nagu kõige suurem ja kadedus armukadedus seoses emaga on nagu kõige intensiivsem. Niipea kui emo tähtsus hakkab vähenema, kui partneri tähtsus hakkab vähenema. Vanas eesti keeles oli kasutusel selline ilus väljend, mis mulle väga meeldib, on see, et kui naine enam puumehest ära on sõltumatu et rippo mehest ära, et siis ta saab tunda nagu oma väärtust ta saab, pan nautida iseennast. Ta ei ole majanduslikult nii mehega seotud, ta ei ole füüsiliselt mehega seotud, ta saab oma elamise ise kindlustada, oma laste elu ära kindlustada ja nii edasi. Et see vabastab seda ka väga suures osas, nagu sellest armukadedusest. Tead, mis mul tuli sellega seoses meelde tuleb, vaat ma ei, mul ei tule praegu ette, kas ma, kas mul on mõnes saates sellest juttu olnud, aga paarisuhte dünaamikaga on üks hästi huvitav koht. Et kui läheb kokku noorpaar ja, ja siis nad mingi aja pärast saavad lapse ja noh, mehel on ikkagi väga palju pilk suunatud välismaailma poole, ta peab ennast veel ütleme, tööalaselt teostama ja kuidagi välismaailm on tema jaoks võib-olla natuke rohkem huvi kui see, mis toimub tema suhtes. Naine, kes on sel hetkel lastega kodus, väga-väga, vajab meest ja sisuliselt jookseb mehel sabas ikkagi mees nagu kuidagi eemale, naine liigub talle järele. Ja siis ei ole seda meestel võib-olla nii palju olemas, naine õpib ise olema, aga ja lapsed saavad suuremaks, nad ei vaja teda enam nii palju ja naine on lõppenud siis ära selle, mida sina andsid, et ta ei ripu enam nii palju mehest ja siis keerab naine ümber, järsku keerab oma näomaailma poole, siis on ta ka natukene juba küpsem vanem naine ja ta avastab, et maailmas on nagunii palju rohkemat kui ainult see minu partner. Ja nüüd tekib sihuke huvitav hetk selle mehe jaoks, et kui naine temast ära pöördub ja pöördub rohkem maailma poole siis mees ja seda sageli juhtub siis vanemas eas mees pöördub ära sellest välismaailmas, mis ta oli huvitav ja tahaks pöörata näoga naise poole ehk nende suhte poole, aga naine on sel hetkel sealt justkui eemaldunud, et noored naised vajavad oma meest rohkem ja vanad mehed vajavad oma naist rohkem. Ja see on sageli just need küpsed naised ütlevad, kui mehed pöörduvad näoga nüüd nende poole välismaailmast ära, kui tööd on tehtud ja nüüd tahaks oma pensionipõlve nautida või kus sa siis varem olid? Et kui mina sind nii vajasin, nüüd ma olen õppinud ilma sinuta olema. Et mis sa nüüd oled armukade minu suhtes ja kontrollid. Ma olen 50-le 60-le seitsmekümnene naine. Vot praegu ma tahangi. Ma tahan veel realiseerida ennast, et tööalaselt, nii palju, kui ma saan nüüd mul on lapsed, suured, ma tahan minna ja käia oma sõpradega teha oma asja, et miks sa oled armukade ja jälle mees, kes ära realiseerinud. Kus sa lähed, mis kell sa tuled? Kell kuus pead kodus olema. Ideeks tuutu ränga. See ongi see üks astub eest ära, sest tantsus Tenneligubergi, niipea kui üks hakkab uuesti pöörab ja hakkab minema kellegi poole, siis teine astub eest ära. Et tihtipeale hoiame ikkagi paarisuhtesse optimaalselt distantse. Kui alguses naine tahab nagu kangesti seda lähedust mehega ja mees eemaldab siis tihtipeale see kuskil seal, kel mingil hetkel see soe pöördub ja mees tahab suuremat lähedust ja naine astub Nova eemale, sest ta vajab nagu Loman distants ikkagi edasi. Sellisel juhul, kui neil õnnestub sellest nagu rääkida ja õnnestub nagu säilitada see paarisuhe. Ja siis on väga hästi No mina ütleks veel siia juurde see, et noh, et see rääkimine on nagu igal juhul oluline, sest et väga sageli ütleme, üks baarist kirjutab, ütleme, mu partner on nii armukade. Ma saadaks ta teie juurde teraapiasse, tehke ta korda, et ta ei oleks enam armukade. Ent armukadedus ei ole kunagi ühe partneri probleem, see tekib ikkagi paarisuhtes ja siin esimese sammuna, mida peaks tegema, on ikkagi proovida nagu lahti harutada ja sõnastada oma armukadeduse sildi taha peituvad tunded, et mis on siis see, mida sa seal antud hetkes tunned. On see siis enda väärtusetuse tunne või vihatunne või hirmutunne või hüljatuse tunne. Siis kui inimene on oma peas nagu need tunded teadvustanud, võiksid endalt küsida, et mis paneb mind niimoodi tundma. Milles asi tegelikult on, et võib-olla see, mis esmajoones tundub, et on armukadedus, võib-olla ongi hoopis see, et abikaasal pole enam partneril, pole enam ammu lihtsalt tema jaoks jätkunud aega. Et siin on, sellel inimesel tekivad lihtsalt fantaasiat või on see selle ta kadedus, et kolleegid saavad selle minu partneri tähelepanu endale, aga mina ise olen tema tähelepanu näljas. Testament, et seal on hästi palju variante, aga ma oleks selle rääkimisega natukene ettevaatlikum. Kogemused näitavad seda, et mehed ei taha nii väga rääkida. Naised tahavad meelsamini rääkida, aga meestele jutt sellest, Lähme räägime, tähendab seda, et nüüd kohe hakkame tülitsema. Nüüd hakkame tülitsema. Ja rääkimine sellepärast kahekesi võib viia nagu tülideni. Parem on nagu rääkida kellegi kolmandaga koos ja paariterapeut selleks võib-olla kõige sobivam. Kees nagu suudaks säilitada optimaalset distantsi, nagu mõlema vahel. Mis on see muster perekonnas, mis seda armukadedust tekitab, et mis, mis tunded on seal taga ja vaadata, kas need on nagu õigustatud, et kas tõesti partneri käitumises on midagi sellist, et ütleme, kui ühe sime, pole väärtushinnangute põrkumine, et üks tahab Monogamset suhet, teine ei taha Monogamset suhetest, et tänasel päeval on juba mitmikarmastamine, on ju järjest rohkem ja rohkem läheb moodi, et võib-olla nende väärtushinnangud enam ei mahugi kokku, aga suurema tõenäosusega on, on ikkagi või siis sama tõenäoline on see, et kui partneril on keegi, on ka see, et tal ei ole keegi, aga see on lihtsalt see must armukadedus, mis sind vaevab. Tänu sinu enda ebakindlusele. Ja isegi siis, kui see on see must armuga tahes, millegipärast praegu üles hakkab kerkima siis tekib alati küsimus, mille pärast praegu tuleb, et midagi mäda meie suhetes. Et see suhe On nii või teisiti nagu tähtis, et see ei ole mitte ainult armukadeduse koha pealt vaid see on tähtis ka armukadeduse puudumise koha pealt või selle koha pealt, kuidas, missuguse tooniga partner minuga räägib, kuidas ma ennast selles suhtes tunnen. Et väga sageli võib olla, et see suhe häirub nagu mingilt tasandilt ära, olgu, olgu see siis seksuaalne või selline intellektuaalne, partneri suhe, kus kohas suhe läheb nagu paigast ära ja peale seda hakkab tekkima siis kas armukadedus või teise alandamine või vägivaldsus ja, ja mingid muud asjad, mis suhte alguses me ikkagi nagu läheme suhtesse partner ja kes meile väga meeldib, aga ega me ei hakka kokku elama inimesel kellele me pärast ütleme, et kuule sina, kuidas sa siia said? Jah, et noh, minu kogemus näitab seda, et kui armukadeda inimese partner näitab välja oma huvi ja kiindumust, siis on suhe stabiilsem, sest et heal paarisuhtel on väge tervendada meid lapsepõlvehaavadest ja nendes dramaatilistes kogemustest. Aga et sageli ei tule tegeleda mitte sellega, et kuidas seda armukadedust vähendada, vaid tegelikult tavaliselt on seal ikkagi back partnerite vahel kontakt on läinud kaugeks. Ja ma olen sellega täiesti nõus, et mida ta on suhtes nagu häirunud ja sellepärast on tulnud sarma kõrvades. Ja kui me hakkame tegelema ainult armukadedusega see teie vara närimine, issand vaeva närima ja siis seal all on teised struktuurid meie suhteid, mis on häirunud. Jah, armukadedus on, häirekell? Tahaks, võib-olla ongi meil aeg hakata oma saadet kokku tõmbama? Tahaks öelda see, et kui suhtes on armukadedus, siis on see häirekell, mis näitab tegelikult, et suhtes on, on mingid rahuldamata vajadused. Midagi on paigast ära tõenäoliselt lähedus, kaugus või hierarhia, nad ei ole enam samal tasandil, vaid et üks on tõstnud ennast liiga palju kõrgemale ja kuidagi teine on jäänud liiga alla, et midagi selles või andmise saamise vahekorras midagi on kuskil paigast ära. Väga sageli aga siiski rõhutaks seda, et armukadedus mitte alati ei tähenda seda, vaid armukadedus aitab meil seda suhet hoida. Et see on häirekell, mis paneb meid tegutsema, aga see aitabki seda suhet hoida, et inimene, kellel on väikene armukadedus, ei pea tundma ennast tingimata süüdi. Et kuidas ma olen armukade. See ei ole halb. Vaid armukadedus muutub halvaks sellest hetkest, kui ta hakkab meie hinges närima, takistab meil normaalselt magamast ja hingamas ja meie partnerilt, kui ta hakkab häirima neid, kui me hakkame selle peale nagu päevas mõtlema üle 10 minuti. Minuteid jätkame päris täpselt siin määratleda, aga igatahes armugadele inimesele võib kindlasti soovitada, et nad ei ole vaja ennast oma partneri külge kinni kleepida. Et armukadeduse lahenduseks on tegelikult teadlikkus, teadlikkus omaenda tunnetest, et vaadata, miks ma siis miks ma siis niimoodi tunnen. Aga ongi aeg meil tänasele saatele joone alla tõmmata, aitäh sulle, Endel tallik. Ja aitäh sulle, hea kuulaja on praegu võimalus sul enda üle järele mõelda. Et kuidas sinul armukadedusega lood on, kas see tunne on sinu jaoks normaalses koguses? On see mingi tunne, mis sind üldse elus ei vaeva. Või on see see tunne, mis tekitab sulle ängi? Aitäh sulle, hea kuulaja, et sa kuulasid peresaadet. Mina olen Katrin saali, Saul Meile võib kirjutada aadressil peresaade ERE ja peresaateid saab endale sobival ajal järele kuulata vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Seniks aga soovin teile kõike head. Elage ise ja aidake teistel elada.