Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade ja mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Täna räägime teemast, millest õigupoolest ei tahaks üldse rääkida. Teema on hirmutav ja kurb ja see hävitab elusid meie kõrval täna ja kahjuks ka tulevikus. Aga nii nagu keegi on kunagi öelnud, halvad asjad juhtuvad siis, kui head inimesed vaikivad ja pööravad pea ära. Me oleme otsustanud tänases saates rääkida vägivallast peresuhetes ja me oleme otsustanud mitte vaikida. Meil on traditsiooniks peredes 11 ahistada ja kuritarvitada. Koduvägivald, millest me üha selgema häälega räägime, on jäämägi. Selle all on palju erinevaid ärakasutamise viise. Kõige suurem tõenäosus saada mõrvatud või olla füüsiliselt rünnatud on kogu maailmas see oht inimeste endi kodudes. Ja see teo toimepanija ei ole võõras või juhuslik sissetungija. Toimepanija on tavaliselt kõige lähedasem inimene. Kas minu partner, minu vanem või mis minu enda lihane laps, see kõlab isegi kuulates hirmuäratavalt ja sageli me ignoreerime vägivalda, siis me ei tea, mida teha. Me tunneme ennast abituna ja ausalt öeldes ka hirmununa seda tunnet, et oleksin ise kaitstud, kui sekkun seda tunnet ei ole, siis liiga palju. Kahjuks Me õpime vägivaldsed olema oma kodus. See on käitumine, mis tuleb läbi põlvede ja toodab vägivalda ka järgmiste põlvede jaoks. Ja sellest raskest teemast. Me räägime täna koos psühholoogi ja pereterapeudi Siiri Tõnistega. Tere, Siiri. Tere. Monika Mul on hea meel, et sa nõustusid tagasi tulema sest umbes kuu aega tagasi rääkisime sinuga alkoholi teemadest peredes. Ja täna me tahame sinuga koos minna veel sügavamale hirmu südamesse ja rääkida veelgi häbistavamast, aga väga raskesti nähtavast teemast. Ja see on vägivald peres. Et kui alkoholi puhul on seda teemat ikkagi lihtsam näha, mingil hetkel hakkab see välja paistma, seda on lõhnadest tunda ja, ja mingil hetkel hakkab ka inimese näost välja paistma, et ta ikka napsutab rohkem kui vaja. Siis vägivald võib peredes olla põlvkondade kaupa kõrvaltvaatajatele nähtamatu. Ja see võib olla hästi varjatud saladus. Mis on see koht, kus, kus vägivald hakkab kuidagi ühel hetkel meile ka silma paistma? Ja perevägivallast rääkides tuleb esmalt arvestada seda, et, et meil inimestena on omane millegi emotsionaalselt, et raske ja hirmsa nähtusega kokku puutudes seda vähendada, seda pisendada, seda lihtsustada. Ja see on omane ka perevägivallas Võ peres toimuvast vägivallast, mõeldes sellest rääkides seletusi otsides või sekkudes. Ja seda nii peresiseselt, kus, nagu sa ütlesid, perevägivalda enamasti varjatakse ja ja öeldakse endale, et pole see nii hull midagi. Et meil on ju ikka häid aegu ka ja, ja pere on ikkagi tähtis koos hoida. Ja lihtsustamine tegelikult toimub ju ka ühiskonnas laiemalt, kus vägivallast rääkides jääb tihti kõlama üsna stereotüüpne pilt milles perevägivalda nähakse kui meeste domineerimist naiste üle meestekeskses ühiskonnas. Samas sellele vaatele räägivad vastu paljud uuringud, mis on tehtud samasooliste partneritega suhet saates esineva vägivalla kohta. Ja on leitud, et selle ulatus on kas siis sama või isegi enam levinud kui heteropaaridel. Või teine viis vägivalda lihtsustada laiemalt, et on vägivallatseja sildistamine psühhiaatriliste diagnoosidega, et on siis isiksusehäirega või, või ta on agressiivne alkohoolik. Tegelikkuses on perevägivald väga mitmekihiline nähtus, millel on väga palju erinevaid nägusid. Näiteks võib-olla kõige sellisem, tüüpilisem või stereotüüpse. Pilt, mis inimestel on, on see purjus mees tuleb koju ja hakkab tüli norima. Mis siis lõpeb vägivallaga kas siis naise või, ja, või, või, või ka laste suhtes. Või on see meeleheites, naine ründamas tüli käigus meest? Või on see ärritunud ja üksildane mees reageerimas impulsiivselt ja inetute väljenditega lapse ja abikaasa suunas. Või on see abitu lapsevanem füüsilises karistamas, peaasi, et neid kontrolli alla saada. Või on see vanem vend füüsiliselt alandamas ja terroriseerimas nooremat venda? Või on see ebakindel üksinduses teismeline ründamas oma hirmunud ja ärevat ema? Või on see täiskasvanud poeg alandamas oma eakati abitut vanemat? Või on see eakas vanapaar, kus naine pideva alandava kriitikaga maksab mehele kätte noorpõlves olnud kõrvalsuhete eest? Et need on lihtsalt mõned näited pereterapeutide praktikast ja neid näiteid võiks tuua veel ja veel. Et vägivaldne käitumine võib puudutada igat ühte ja igas vanuses vägivallal peres võib olla väga erinevaid väljendusi, see võib-olla siis füüsiline ja, või seksuaalne väärkohtlemine, löömine, tõug, kamine kinni hoidmine või muul viisil haiget tegemine. See võib olla psühholoogiline vägivald, alandamine, sildistamine, ähvardamine, häbistamine. See võib olla majanduslik vägivald. Näiteks rahaliste ressursside tahtlik piiramine või teisele kuuluvate asjade hävitamine ja, ja veel palju muid variante on, et vägivaldset käitumist on kergem ka mõista mida me kindlasti kõik tegelikult ju tegema peaksime ja, ja, ja enamasti ju teemegi, palju keerulisem on seda käitumist mõista. Ja samas me ilma mõistmiseta ei saa me vägivallamustrit peata Ta ei vägivallatseja poolt vaadates ega ka ohvri poolt vaadates ja rääkimata lastest, kes seda mustrit suure tõenäosusega oma järgmises põlvkonnas kordavad. Ja Ma tahaksin, et, et kuidagi meie tänasest vestlusest jääks kõlama ikkagi eelkõige see, et me keskendume täna eelkõige mõistmisele, et kuidas vägivaldne käitumine kujuneb ja kuidas ta edasi kandub. Ja samas on oluline rõhutada, et kui me räägime vägivaldse käitumise mõistmisest, et siis me ei vabasta ega, ega vähenda kuidagi täiskasvanud pereliikme vastutust vägivaldse käitumise eest. Et keegi meist ei sünni ju jugovägivaldseks inimeseks ja samas on igas ühes meis Bulls rünnata kedagi agressiivselt, kui meie elu on ohus. Ja lähedased peresuhted on meile kõigile eluliselt olulised ja nende eest võitlemisel on osade inimeste vahendid üsna napid. Et nii nagu me alkoholi puhul rääkisime, et alkohol tuleb appi peresuhteid reguleerima, kui muid oskusi ja kogemusi inimestel napib siis nii on ka vägivaldse käitumisega, et see on meeleheitlik, kuid paljude inimeste jaoks ainuke viis, kuidas ennast suhtes kuuldavaks ja nähtavaks teha. Ja see on käitumise muster, mis pärandatakse põlvest põlve isalt pojale, emalt tütrele ja nii edasi. Ja see muster võib olla niisama käitumise automaatne kordamine kui ka selle käitumise iga hinna eest vältimine. Mis jällegi omakorda loob suhtes sellise pinge, kus siis allasurutud agressioon leiab ühel hetkel siiski väljapääsu. Et ma tooksin siin paar näidet just nimelt selle selle musti kordumise kohta ja justkui me püüame tegelikult seda mustrit vältida. Et näiteks vägivaldses kodus kasvanud poiss, kes on oma vanemate tülide tunnistajaks olnud üksi oma toas kuulates ja, ja ärevuse hirmuga vaadeldes. Ja meheks saanuna on ta tööalaselt edukas. Kuid paarisuhtes kogeb ta tõsist ärevust, mis väljendub füüsilise puudutuse ja läheduse vältimises. Sest lähedus on tema jaoks seotud vägivalla kordamise hirmuga. Ja nii ongi paljude vägivald tsete vanemate laste suurim hirm on muutuda oma vanemate sarnaseks ja seega on neil tendents välkide lähisuhteid, kus nad võiksid tunda end haavata. Ta vana ja, ja tegelikult seda mustrit oma paarisuhtes korrata. Või teine näide emast, kes on kasvanud peres noorema õena ja kogenud lapsena õepoolset, siis vanema õepoolset pidevat kiusamist ja halvustamist. Ja tema kogemus on see, et kui tema ema tema kaitseks siis sekkus füüsiliselt vanema tütre käituda kudumise peatamiseks siis sellest õe kiusamine vaid suurenes. Ja täna olles ise kahe tütre ema ja nähes kõrvalt oma tütarde samasugust kiusamise mustrit ei sekkuda sellesse kuidagi püüdes siis vältida oma kogemuse kordumist Noorema tütre jaoks. Ja samas jätab ta noorema tütre täiesti vanema õe meelevalda, mis aitab sellel konfliktile õdede vahel püsida, jätkuda. Kuidas kujuneb selline vägivaldne muster? Ja meie uskumused ja ootused iseenda ja teistega inimestega seoses kujunevad ju meie varast lapsepõlvesuhete käigus. Et need küsimused, et kas ma olen väärtuslik, kas ma olen armastust väärt. Kas teised inimesed on minust huvitatud, kas nad hoolivad ja hoolitsevad minu eest, kas ma olen tähtis inimestele, kes on mulle tähtsad, et need uskumused mõjutavad seda, kuidas me käitume, kuidas me mõtleme, kuidas me tunneme ja seda eriti olukordades, mis on meile emotsionaalselt, et olulised, kus me vajame oma lähedaste toetust ja kaitset ja negatiivsed uskumused enda kohta ja teiste inimeste kohta blokeerivad aga usalduse ja, ja teevad väga keeruliseks lähedaste suhete loomise. See, kas meie vanemad on olnud lapsepõlves meie suhtes turvalised, hoolivad ja kaitsvad, on kriitilise tähtsusega hilisemas elus, kui me vajame lohutust ja, ja vajame toetust. Kui me ei ole saanud oma vanematelt abi raskete tunnetega toimetulemiseks, nagu siis on kurbus ja hirm ja, ja pettumuse häbi siis arenevad lapsel nii-öelda ebaturvalise toimetuleku viisid siis näiteks emotsioonide allasurumine, et laps õpib sellisel juhul, et et vanemad ei maksa oma muredega tülitada, sest ta võib ärrituda või lapse eemale tõugata ja seega tuleb lapsel endal ise hakkama saada. Või kui vanemad on ebastabiilselt lapsele kättesaadavad, kord hoolivad, siis jälle, et siis areneb lapsel selline hüperaktiveeritud toimetulekuviis. Et vanema tähelepanu saada, peavad nad pidevalt tema külge klammerdume ja sest kunagi ei tea, millal vanem reageerib ja millal mitte, et ja sellise lapse jaoks kehtib reegel, et parem on kurjalt reageeriv vanem kui üldse mitte reageeriv vanem. Ja eriliselt keerulise toimetulekuviisi õpivad ära need lapsed, kelle jaoks vanem, kellest laps sõl dub, on samal ajal hirmutav ja haiget tegev. Et see on elu, kus armastus ja lähedus tähendab samas ka hirmu ja valu. See on elu, kus armastus ja lähedus teeb haiget ja selliste laste ja hiljem täiskasvanute maailm on kuidagi pahupidi. Et neil on raske suhetes vahet teha, et mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb. Ja sellise õppetunni annavad lastele emotsionaalselt ja, või siis füüsiliselt vägivaldsed vanemad. Et sellised lapsed ei õpi usaldama ei sõnu ega tundeid. Et selline laps võib õppida ennast emotsionaalselt nendes olukordades tuimestama ja, ja kui stressitase läheb liiga suureks, siis reageerida impulsiivselt ja vägivaldselt. Me räägime täna järjest rohkem vägivallast, mis toimub täiskasvanute vahel. Ja see on hea, et me seda teeme. Kes on täiesti unustatud, on need lapsed, kes elavad aastaid keset seda kaost ja vägivalda mis nende laste eludes toimub, saaksid sa sellest täpsemalt rääkida? Lapsed, kes kasvavad vägivaldses kodus, kogevad pidevalt, et pinget ja ärevust sest kunagi ei saa kindel olla, mis võib juhtuma hakata. Nende pidevaks saatjaks on tegelikult hirm et kodune õhkkond on ebaturvaline ja ette aimama. Ja lapse jaoks tähendab see seda, et ta ei saa elada hetkes nii nagu lapsele on tegelikult loomulik vaid ta muretseb pidevalt tuleviku pärast. Ta peab olema väga tähelepanelik ümbruse ja vanemate käitumise suhtes. Et need lapsed õpivad väga täpselt lugema teiste inimeste kehakeelt kuulama oma vanemate samme ja hääli, jälgima nende näoilmeid ja ennustama siis selle pealt, kuidas nad käituda võiksid. Pidevas ärevuses elades väljendub see lastel hüper aktiivsusena, et paljud selliste selliste perede lapsed saavad hüperaktiivsuse diagnoosid. Neil on enamasti tähelepanu keskendumisraskused. Kuna nagu ma ütlesin, on neil raske püsida paigaline on raske kuidagi fokusseerida millelegi, sest et nad peavad pidevalt jälgima, mis nende ümber toimub. Pingeolukorras reageerivad nad suurema tõenäosusega agressiivselt ja alluma matult. Ja muidugi võib meil olla palju igasuguseid kehalisi sümptomeid, sest lapsed, et lastel on omane stressi reageerida oma keha kaudu alates voodi märgamisest, erinevatest valudest kuni teismeeas sõltuvuskäitumiseni raskuste tõttu keskenduda, on neil lastel tihti õpiraskused. Näiteks ei suuda nad koolitunnis keskenduda, sest et nad tegelevad pidevalt õpetaja ja ta ise ka teiste kaasõpilaste kehakeele jälgimisega. Nendel lastel on häiritud vaba spontaanne mäng ja uudishimulik maailma avastamine. Kuna nad elavad pidevalt, et ohuolukorras, siis nende aju ei õpi emotsioone reguleerima, vaid ta on valdavalt üle ujutatud stressi, hormooniga ja stressihormoon mingis mõttes nagu mürgitab pidevalt aju ja takistab last. Õpi võimete arengut sellisele tasemele, kuhu nad võiksid areneda. Et lihtsamalt öeldes võib öelda, et need lapsed jäävad rumalamateks, kui nad oma võimete poolest olla võiksid. Ja hiljem täiskasvanu eas pingelistes elusituatsioonides ujutavad nende reguleerimata emotsioonid nagu kurbus ja hirm ja häbi haju, mõtlemise keskuse ja otsustamise keskuse üle. Ja suure tõenäosusega ei tee nad sõidud too keerulistes olukordades selliseid mõistlikke ja läbimõeldud otsuseid ja käituvad pigem impulsiivselt. Ja nõnda saab suure tõenäosusega jätkuda vägivallamuster järgmises põlvkonnas. Mulle tuleb meelde üks tore naine, kes jagas oma lapsepõlvekogemust ja ta ütles, et kõige rahulikumad ajad olid neil siis, kui isa oli purjus ja siis oli kuulda, kus isa oli. Ja kui raske ja ka ärev oli siis, kui isa oli kaine, sest siis ei teadnud, kus isa liigub ja ta võis iga hetk rünnata. Ja see on, see on enamiku vägivaldses kodus elanud laste kogemus, et nad ei saa hetkekski valvsust kaotada ja nad ei saa hetkekski kuidagi lõdvestuda, sest et kunagi ei tea või nad õpivad ära, et on need mingid hetked, võib-olla, kui vanemad ei ole kodus ja nii kui nad kuulevad samme trepil või ukse ukse võtit lukus. Nii, nad on jälle valvel. Ja lapsed, erinevad lapsed peres kogevad seda olukorda läbi oma rollide erinevalt. Aga paljudes peredes on siis üks lastest, kes püüab kaitsta vähemalt ühte lapsevanemat ja astub sagedasti vahele, saab mõnikord ka ise peksa, aga sagelisti lõpetab siis ükskord selle vägivalla tsükli selles peres ajutiselt lõpetab siis, kui laps saab füüsiliselt nii suureks, et ta saab vastu hakata. Aga see ei ole loomulikult vägivalla lõppemine selles peres. See muster läheb edasi. Ja et lapsed kogevad väga vastuolulisi tundeid nähes oma vanemaid füüsiliselt üksteisele reageerimas, et ühelt poolt nad näevad rinnatavat vanemat ja kogevad neid samu tundeid, mida, mida rünnatav vanem kogeb valu ja häbi ja abitust ja lootusetust. Ja samas on neil raske vaadata seda, et, et see vanem, kes, kes on nii-öelda ohvri rollis, et miks ta ennast ei kaitse, miks ta ei astu vastu ja laps ootab ju seda, et vanem ennast kaitseks ja, ja kui vanem seda ei tee, siis siis lapsed pettuvad. Ja sisimas võivad nad tõesti hakata seda vanemad lõpuks ka põlgama. Ja samas see vanem, kes on nii-öelda ründav vanem, et see tekitab just nimelt hirmu või ka soov ja hirmu vastu astuda. Ja nagu sa ütled, et et mõned lapsed võivad ühel hetkel tõesti, kui nad on piisavalt suureks kasvanud ise ise siis seda vanemat ründavat vanemat peatada. Samas mida see lapsele õpetab, ta annab kogemuse, et vägivald lahendab probleemid ja vägivallatseja on kõikvõimas. Ja teistsugust kogemust tal ei ole ja sellega läheb ta oma ellu. Ja kuigi ta võib võtta kaasa uskumuse, et mina oma paarisuhtes kunagi nii ei tee siis kui tal ei ole muud viisi õpitudega nähtud oma lapsepõlves, siis on suur tõenäosus, ta kordab sedasama mustrit stressirohketes olukordades ka oma paarisuhtes. Ja teine viis, mida lapsed hirmuga toimetulekuks kasutavad, on lihtsalt eemale hoidmine. Et nad õpivad mitte kuulma ja nägema ja mitte reageerima olukordades, mis on hirmutavad ja noh, sealt on juba väga-väga kerge link igasuguste sõltuvusainete kasutamisele, et mitte mäletada, mitte tunda. Ma arvan, et siin on hästi oluline kuidagi rõhutada seda, et et ka perevägivalla tunnistajaks olemine on lapsele sama traumeeriva mõjuga kui ise vägivalla ohvriks olemine. Et me võime kindlalt väita Ta et vägivalla tunnistajaks või ohvriks olemine lapse eas on kõige suurem riskitegur hilisemate vaimse tervise häirete tekkimiseks. Et võib isegi tuua sellise paralleeli, et, et see, mis on suitsetamine riskifaktorina, siis somaatilises meditsiinis on vägivalla kogemine lapsepõlves psühhiaatria jaoks. Rõhutagem veelkord, et, et see ei pruugi olla vägivald lapse vastu, vaid piisab sellest Kui laps näeb pealt just just absoluutselt, et kui laps näeb pealt oma vanemate vägivaldset suhet, on see on täpselt samasuguse mõjuga kui see, kui, kui vägivald on suunatud lapse suunas, et vahet ei ole, igal juhul on see on see lapse jaoks traumeeriv ühel viisil. Sageli inimesed mõtlevad, et lapsed on nii väikesed, et kust nad, kuidas nad mäletada saavad. Tegelikult isegi need lapsed, kes pole veel jõudnud kõnelemise, ikka mäletavad seda rünnakut ja seda hirmu. Mu keha kaudu ja et see on hästi tavaline, et vanemad, kui nad otseseid laste ees vägivaldselt ei käitu, et nad arvavad, et lapsed ei tea. Aga uuringud on näidanud, et isegi kui lapsed ei ole nende Nende vägival episoodide nii-öelda pealtnägijad teavad lapsed vähemalt kolme neljandikku episoodidest. Nii et lapsed teavad, lapsed kuulevad, lapsed näevad, nad näevad taga järginat. Nad aimavad õhust, et vägivald toimub ja see mõjutab neid sama rängalt kui see, kui nad ise olek on ohvrid. Selles mõttes me võime öelda, et nad on. Nad on igalühel, on, Oma ajalugu ja nagu valima oma relvi Samal ajal ja teisel päeval? Pudelikaela naabri kanade. Ja teisel äratundmiseni laevadel. Samal ajal? Kui Taaramäe ära käidud See võib olla, mida perevägivalla puhul vähem käsitletakse ja, ja mis võib tegelikult jääda ka paljuski koduseinte vahele, on teismeliste vägivald oma vanemate vastu mida võiks siis vaadata, kui teismelise püüdu siis võimu ja kontrolli saavutamine siis vanema üle, kas siis füüsiliselt löömine, lükkamine, tõukamine või siis psühholoogiliselt sildistamine või kritiseerimine või ähvardamine, kas siis ma tapan ennast ära või, või ma tapan sinu ära või siis finantsiliselt esitatakse nõudmisi, mida vanemad täita ei suuda, või varastatakse kodust või lõhutakse kodusisustust. Ja vanemad Tal on enamasti sellest väga keeruline rääkida, sest ühelt poolt olles oma teismeliste laste vägivalla ohvrid unnad samas ju ka nende käitumise eest vastutab tavad. Ja siin enamasti tekib selline nagu väga halb nõiaring, kus siis vanemad ühelt poolt püüavad teismelistele piire seada nõudmisi esitada ja teisalt teismelise siis selline äge vastureaktsioon tekitab vanemates hirmu vägivalla ees. Ja kui me, kui me räägime teismeliste või vaatame teismeliste vägivaldset käitumist, siis me peame seda alati vaatama sellises laiemas pere kontekstis. Teismeliste käitumine on alati osa suuremast laiemast mustrist, mis selles peres üldse toimub. Alates siis sellest, mida me oleme siin juba täna mitu korda öelnud. Et vägivald kordub ju põlvest põlve kuni siis võib-olla selle teismelise tuumpereni, kus teismeline, kes on näiteks vägivaldne ema suhtes võib samal ajal olla kas siis oma isa või kasuisa või vanavanema vägivaldse käitumise ohver. Ja samuti on vanematevahelise vägivalla tunnistajaks olnud lapsel suur oht saada teisme eas ise vägivallatseja, näiteks vanema või õe-venna suhtes. Ja Vägivaldse käitumise mõistmiseks on jällegi oluline teada, et see reaktiivne viha, mis siis paneb teismelist või ka täiskasvanud, et reageerima ja avaldab teise inimese ründamises, et selle all on alati ebakindlus ja hirm, hirm, Sis hülgamise hirm, mitte märkamise hirm häbistamise ees. Ja, ja seega on meil vaja mõelda, et teismeliste vägivaldne käitumine on alati meeleheitlik katse anda teada vanematele teleoma vajadusest siis märkamise ja tunnustamise hoolimise järele. See on siis eriti aktuaalne peredes, kus vanemad on pigem hõivatud siis omavahelise paarisuhteprobleemidega või siis põlvkondade üleste konfliktidega näiteks oma vanematega. Ja mis on kindlasti veel oluline, on see, et kuna teisme eas võib-olla poiste puhul on see vägivaldne käitumine, võib olla rohkem nagu märgatav. Et poistevägivaldne käitumine kindlasti on, on seotud isade puudumisega nende nende elus. Ja isade roll peres on ju tagada kindlus-ja turvatunne ning eriti teismeeas, kui ebakindlus ja hirm on nii suur, on isade kohal olemine oluline kaitsev faktor. Ja sellepärast on siis vägivaldsete poistega peredega töös on hästi oluline isade kuidagi pildile toomine, kaasamine, eriti seda lahutatud isade puhul. Mul on olnud mitmeid lugusid, kus on lahutatud vanemad ja ema kasvatab siis üksi üksi lapsi ja isa on eemal ja poiss teisme eas, see ebakindlus muutub nii suureks ja tal oleks vaja isa toetust, aga Ta ei ole ja kus ta jääb näiteks koju ja ei lähe enam kooli. Ja loomulikult ema püüje on, on ju saada laps kooli statsiooni, vanema kohus tagada lapsi, lapse kooli koolis käimine. Ja, ja samal ajal teismeline protestib selle vastust, et ema hirm on, on teistpidi jälle nii suur. Ja see muster võib lõppeda sellega, teismeline lihtsalt ründab, ema peksab laiali kodusisustust, hävitab ema ema dokumente, viskab asju aknast välja, ema lihtsalt põgeneb kodust sellel hetkel, sest et ta ei oska selle olukorra kuidagi peale hakata. Jättes siis selle teismelise hirmunud teismelise tegelikult täiesti üksi sel hetkel ja nende lugude puhul on üks lootusekiir, on see, et kui nüüd isa saab tulla perele lähemale ja isa saab tulla pojale andma pojale kindlustunnet, et siis teismeline saab kuidagi jällegi rahuneda ja, ja jällegi oma arenguülesannetega edasi minna ja kooli minna, nii et et need on pigem sellised edulood, kui, kui isad tulevad perele lähemale, lastele lähemale. Võiksime rääkida veel nendest olukordadest kus siis või mis viisil võiks siis saada neid peresid aidata. Sa rääkisid kenasti, et sul on kogemust teismelistega, kes on rahutud ja vägivaldsed, aga et muudel juhtudel Ja et on üsna tüüpiline mõelda, et kuidas pereteraapiat vägivaldse pere puhul, et see on midagi, mis on, mis on välistatud, et kuidas me paneme siis kokku ühte ruumi vägivallatseja ja ohvri et pigem tuleks selline pere kuidagi eraldada ja vägivallatseja eraldi aidata aidata mõlemad justkui eraldi? Jah, jaa teha seda vahet, millal on pere sekkumised sellisel juhul kasulikud ja millal mitte, et me peame kindlasti eristama seda, et millise vägivallaga on, on pere puhul tegemist ja eristatakse noh, nii-öelda külmavägivalda ja kuumavägivalda. Et külmvägivald on siis noh, niinimetatud nagu psühhopaatiline vägivald, kus kus siis ründajal puudub tegelikult empaatia ja kahetsus. Et selline vägivallatseja ei ole valmis võtma vastutust oma käitumise eest. Et ta süüdistab vaid teisi. Ja kui nemad kui tema käitumist, vägivaldset käitumist, et vaadata ja kirjeldada, siis näita, selline ikkagi külmalt kalkuleeritud. Sellisel juhul pere sekkumistest rääkida ei saa. Et sellisel juhul tuleb ikkagi aidata sellel perel lahku minna ja, ja aidata pigem vägivallatsejat ja siis ohvrit eraldi. Küll aga on, on sellisel juhul oluline mõelda selle peale, et kui peres on lapsed et ka see vägivallatseja, olgu ta siis isa või ema ja rohkem ta kipub ehk sellisel juhul olema isa. Et see pere küll küll laguneb ja see on vajalik selleks, et me kõigi pereliikmete turvatunne oleks tagatud. Aga isa ei kao ju laste elust ja südamest ju mitte kuskile. Vägivaldne vanem jääb laste jaoks siiski vanemaks edasi ja lapsed võivad jätkuvalt olla emotsionaalselt seotud oma oma vägivaldse vanemaga ja vajada selgust ja mõistmist. Et miks selline, miks näiteks isa on, on sellisel viisil käitunud. Ja samuti võivad sellised vanemad ju küll kaduda, võib-olla oma perekonna silmist, aga luua uue pere, kus nad suure tõenäosusega seda mustrit kordavad. Nii et ka sellise vägivalla puhul ei saa me unustada ja arvestamata jätta kiindumussuhteid pereliikmete vahel ja seda peret tuleks ja eriti lapsi tuleks sellisel juhul siiski süsteemselt aidata, et aidata neil neil mõista. Nüüd, millisel juhul on, on pere sekkumised, et vajalikud ja võimalikud on siis, kui me, kui me näeme sellist nii-öelda kuuma vägivalda mis tuleneb siis vägivalda, kasutanud inimese reguleerimata emotsioonidest, et sellest, millest me just oleme rääkinud et töötada saab perega siis, kui vägivallatseja on valmis tunnistama, et vägivald on probleem ja ta suudab ikkagi vähemalt teatud määral oma käitumist ka kirjeldada ja, ja seda kõrvalt näha. Ja ta mõistab teiste pereliikmete tundeid ja tegelikult soovib oma käitumist muuta. Ja, ja mis tüüpi vägivallaga tegemist on, see on oluline just hinnata enne enne pere peretöö alustamist, et siis hinnata, kui suur on risk, et see vägivald võiks korduda. Ja noh, tõsi on ka see, et paljud paarid ju tegelikult, et ei ole valmis oma oma suhet lõpetama suhet, kus on vägivald ja tegelikult soovivad oma kooselu jätkata ja soovivad tegelikult sellest negatiivsest ja vägivaldsest mustrist väljuda. Ja siin on kindlasti üks oluline märksõna ikkagi sellisena turvaplaani väljatöötamine. Et selleks on vaja uurida, et mis on need vägivalla puhkemise käivitajad. Ja siin aitab tihtipeale see, et uurida väga täpselt sellist viimast vägivalla episoodi. Et millised on need vägivallatseja, sellised sisemised käivitajad, hirmud, häbistamise hülgamise nähtamatuks jäämise ees või mis on näiteks need välised stressorid töö kontekst või peretüli või, või lastega seotud probleemid. Ja siis püütakse otsida ressursse, et, et mis on aidanud võib-olla varasemalt vägivalda peatada ja uuritakse üsna detailselt selliseid nagu käitumisjärgnevust, mis selle vägivalla episoodi ümber toimub. Ja tihti aitab see, kui see muster lausa nagu suurelt paberile joonistada ja et perel oleks silme ees, et millest, millest see tüli algab, kuidas ta järgneb, kes mida teeb, kes kuidas käitub, et neil oleks, oleks nagu selge pilt, et mis täpselt selle tüli käigus toimelised, kui inimesed on sellest ülimustrist sees, seal toimub väga kiiresti, väga palju ja, ja selles hetkes ei suuda nad seal midagi teisiti teha. Aga kui see muster ära ära õppida terapeudi juures, siis on võimalus, et mingisuguseid keelsel kodus, kui see muster on käivitumas, suudetakse midagi teha teisiti. Ja vägivalla episoodist ka pere pereseansil rääkides on, on vaja ikkagi jällegi hoida tasakaalu siis vägivallatseja vastutuse ja selle mustrimõistmise vahel. Et on hästi oluline, et vägivallast rääkimine ei vähenda vägivaldse pereliikme vastu, Dustega, anna talle õigustust. Et samas on jällegi kogu pere abistamiseks nii oluline näha, et kuidas kogu pere selles vägivallaepisoodis tegelikult osaleb ja mis on veel oluline, on see, et vägivallatseja puhul tuleb uurida tema sisekõnet. Et millega ta õigustab vägivalla kasutamist. Noh, näiteks võib vägivallatseja endale öelda, et ta on selle ära teeninud või et ise ta tellis selle või et ma ei lase seda endale teha. Või et tema on süüdi, et ta mind ärritas. Et need on sellised, kui kiiresti peast läbi käivad õigustused, millega vägivallatseja tegelikult annab nagu voli ja õiguse endale seda vägivalda kasutada. Et, et need sisekõnelauset tuleb selgelt välja tuua ja, ja vaidlustada, et et need on tihti need, mis, kus vägivallatseja otsustab, et et jah, mul on õigus seda teha ja vägivallatsejale õpetatakse ka oma keha reaktsioone ära tundma, kuidas pinge tõus kehas avaldub ja kusta oma kehas seda pinget tunneb ja kuidas ennast ise juhtida, et hoida siis ära selline destruktiivne reageering. Et nii nagu enne juttu oli, et vägivaldsetes peredes kasvanud lapsed on tegelikult pidevalt pinges ja neil ei olegi oskust, kuidas oma keha päriselt tajuda ja kuidas tajuda seda pinge kerkimist. Et see kõik toimub väga kiiresti ja, ja see reaktsioon on ka väga impulsiivne ja kus siis see vägivald vallandub? Mis on veel, kuidagi oluline on see, et need inimesed, kes on kasvanud vägivaldsetes kodudes ja hiljem jätkavad seda mustrit oma oma täiskasvanusuhetes ja peredes et meil tegelikult ei ole mingisugust oskust, kuidas ennast rahustada, kuidas ennast lohutada, et need inimesed ei ole ju lapsepõlves saanud oma oma vanematelt piisavalt siis toetust ja abi ja hoidmist sellises emotsionaalselt üle jõu käivates olukordades, kus meil on hirm olnud, kus meil on häbi olnud ja need emotsioonid on jäänud reguleerimata ja seetõttu on nad tegelikult kontrolli alt väljas ja purskavadki täiesti ootamatutes olukordades välja. Et need inimesed ei tea, kuidas, kuidas tegelikult ennast ise lohutada ja rahustada ja, ja neile saab seda õpetada. Veel üks oluline asi, Vägivaldse mustri peatamise juures on aja mahavõtmine ja see on, seda on oluline teada ka teistel pereliikmetel, eriti selle konfliktid, teisel osapoolel, et kui näiteks mees on vägivaldne, siis on oluline ka naisel kuidagi teada seda, et, et et on mingisugune võib-olla mingisugune hetk, kus tegelikult oleks võimalik seda vägivalla puhkemist peatada, kui näiteks mees saaks piisavalt aega ja ruumi, et sellest olukorrast eemalduda. Aga see, mis noh, võib, võib selles hetkes nii-öelda kodus juhtuda, on see, et et kui mees ärritub, naine võib-olla ärritub vastu ja, ja mees võib isegi kuidagi öelda, et lõpeta nüüd ära või või minna teise tuppa. Aga kui naine on ka kuidagi käivitunud selles hetkes, siis ta siis tema eesmärk, võib-olla see, et et lahendame nüüd selle asja kohe siin ära ja see võib olla olukord, kus noh, mees, kes tegelikult võiks, võiks rahuneda, kui ta saaks kuidagi eraldi olla ja välja minna kas või toast või, või üldse majast tunneb ennast kuidagi nurka surutuna ja see vägivalla episood siiski juhtub. Et seda teraapias on, saab põhjalikult uurida, et mis hetk see on, kui mis see märk võiks olla, kui mees ütleb näiteks, et et nüüd on kõik, lõpeta nüüd ära, sest muidu läheb asi, muidu läheb asi halvaks, et see on see hetk, kus, kus siis naine saab ka endale öelda, et okei, et siin me teeme stopi ja me räägime siis, kui ma olen maha rahunenud. Ja mis kindlasti sellist peret aitavad, on ikkagi see, kui, kui rääkida sellest, et et mismoodi ikkagi see lapsepõlves kogemus on olnud. Mida pere täiskasvanud on õppinud lapsepõlves lohutuse kohta. Kui sa lapsena kartsid või olid endast väljas, et mida sa siis tegid ja kas see, mida sa siis tegid, kas see aitas sind või kes aitas sind hirmuga toime tulla, kes lohud, kas, kas sa pöördusid kellegi poole? Tihti, võib-olla sellest väga keeruline rääkida, sest et need, nende täiskasvanute kogemused lapsepõlves suure tõenäosusega on väga valulikud ja, ja võimalik, et et neil puuduvad ka tegelikult mälupildid mingit täiesti kas mingitest hetkedest või lausa mingisugustest lapsepõlveperioodidest, mis on olnud nii traumaatilised. Et nad ütlevad, et ma ei mäletagi, ma ei mäletagi seda aega, kui ma kooli lasteaialaps või, või ma ei mäletagi seda aega, kui ma põhikoolis käisin. Et see võib olla väga traumaatiline ja, ja sellisel juhul võib-olla natuke lihtsam mõelda, rääkida sellest, et, et kuidas sinu vanemad lapsena hakkama said oma hirmudega, et kes neid lohutas on need vestlused, enamasti aitavad mõista, et kuidas käitumismustrid põlvest põlve edasi kanduvad ja see, mis aitab ka võib-olla tänases peres seda muutust tekitada, on see, et et mida teie lapsed praegu õppivad hirmu ja kurbusega toimetuleku kohta ja mida õpetavad nad edaspidi oma lastele, et täiskasvanud on sageli motiveeritud muutuma siis, kui, kui nad saavad aru, et et, et nende laste elu tulevik on täna nende kätes ja, ja kui nemad täna muudavad midagi oma suhetes ja, ja ja õpivad paremini toime tulema, et siis nende lastel on tulevikus palju lihtsam ja kergem ja kes siis ei tahaks, et, et nende laste elu oleks parem kui, kui minu elu täna. Vägivalda on sageli tsükliline. Ja kui me räägime vägivallast, siis esimene asi, mida kõik inimesed vajavad selles peres ja selle pere ümber on turvalisus. Isegi sellele rääkimisega peab kõigepealt vaatama seda, kas see on piisavalt turvaline. On lugusid, kus on otsitud abi ja räägitud ja see on pööranud veel sellele vägivallale kolm viltvinti otsa. Kui laps näiteks räägib õpetajale koolis õpetaja helistab koju ja siis nad saavad kõik seal pärast peksa, nii et on selle eest, et nad julgesid rääkida. Ja siiski, esimene asi, et sellest tsüklist kuidagi välja tulla, on hakata rääkima. Aga rääkida nii, et oleks kõigile. Turvaline ja absoluutselt, et rääkida on vaja, sest kui me ei räägi, siis muutust ei tule. Ja jah, see võib olla päris keeruline otsustada, kellele rääkida ja kuidas rääkida. Ja ka see täiskasvanu, kellele näiteks siis laps räägib, et ka temal on vaja otsustada, et kuidas selle teemaga edasi nimetada ja ja kellega ja kuidas rääkida. Ja nagu ma ütlesin, et, et lihtsam on alati hukka mõista kui mõista, aga samas selliste perede puhul on vaja hoida seda mõistmist mõistmist ikkagi ikka tasakaalus selle vastutuse ja, ja õigustuse vältimisega, et. Loomulikult peab Vägivald lõppema. Ja kui me räägime sellest plaanitsetust piinavast, piinavast alandavast teadlikult haiget tegevust vägivallast siis loomulikult on vaja enne minna turvalisse paika, enne kui üldse saab millestki rääkida. Rääkima hakata absoluutselt, et vägivald on niivõrd keeruline, emotsionaalne teema selleks, et sellest oleks turvaline rääkida, see võtab aega ja see võtab ja, ja see nõuaks spetsialistidelt, kes selle teemaga tegelevad, ikkagi väga suurt empaatiat ja, ja, ja selles mõttes on nende vestlust pidamise juures hästi oluline ikkagi see riskihindamine. Et kellega rääkida, kui palju rääkida. Ja kui me räägime sellest, et, et ühte vägivaldset mustrit, et saab peatada ja, ja, ja see paar võiks kuidagi paremini koos edasi minna, siis see tegelikult on pikk töö ja enne me ei saa tegelikult neid seda haavatavust ju välja tuua, kui ei ole turvaline. Niiet et et noh, võib ju öelda, et, et selliste perede nagu päris nagu hea ja kvaliteetne aitamine on tegelikult väga ressursimahukas töö. Et tihti on seal vaja ka sellist lisaks spetsialistidele, kes perega toimetavad ka sellist, nii-öelda kolmandat osapoolt. Et konfidentsiaalsus sellise töö puhul ei ole adekvaatne, et see ei kehti, et peab olema keegi pereväline inimene, kas olgu siis sotsiaaltöötaja või, või järelevalveametnik või keegi keegi neutraalne pereliige, kes on kaasatud sellesse protsessi ja kellele siis vägivalla ohver saab alati rääkida sellest, kui vägivald on peres kordunud. Nii et, et pidev vägivalla kordumise monitoorimine on selle töö juures äärmiselt oluline. Ja meelest tuleb hoida seda, et lihtsalt pakku minemine ära tulemine on esimese sammuna väga adekvaatne aga ainult sellest ei piisa ainult ära, tulemisega ei ole tsükkel katkestatud sest muster on istutatud juba laste, siis see läheb järgmistesse põlvedes edasi, kui me ei hakka sellest rääkima ja ei püüa seda mustrit murda. Ja loomulikult peavad kõik inimesed selle eest hea seisma, et keegi ei saaks pekstud ja alandatud. See on esimene asi, kaasa arvatud töötegijad. Töötegijate enda eest hoolitsemine on selles töös ka väga tähtis, sest selles töös on väga lihtne läbi põleda. Jah, täiesti nõus, et ma arvan, et kindlasti on pigem vähe neid spetsialiste, kes seda tööd suudavad hästi ja kvaliteetselt ja pikalt teha. Ja siin on, ma arvan, hästi oluline kuidagi olla ka väga kontaktist sellega, et ikkagi kuidas, kuidas mina spetsialistina ikkagi vägivalda suhtun. Et kui palju ma seda tegelikult nagu iseenda sees hukka mõista on või kui palju ma olen tegelikult kontaktis sellega, et et igal inimesel võib olla elus hetk, kus ta käitub vägivaldselt ja, ja selles mõttes on, on see võimalus meis kõigis olemas, et, et seda seda mõistmise poolt ikkagi oleks, on selles töös väga vaja, et muidu muidu ei saa peresid aidata ja toetus ja supervisioon ja kolleegidega koostöö töötamine on, on selles töös äärmiselt vajalik, et ükski spetsialist ei peaks sellises töös üksi üksi olema üksi jääma. Meie tänane saade hakkab lõpule jõudma. Aitäh sulle, Pereterapeut Siiri Tõniste. Täna avamast seda valusat teemast. Kui sina, hea kuulaja, tundsid ära iseennast mõnest meie täna räägitud loos või hakkas su süda muretsema mõne teise pärast siis ole hea, aruta seda asja mõne psühholoogiga. Ja kui psühholoogi ei ole just hetkel kättesaadav, siis võid rääkida ka politseiga vajadusel lastekaitse töötajaga. Või mõnel juhul oleks täitsa hea pöörduda otse naiste varjupaiga poole. Ja kui sa ise elad peres, kus vägivald, nii füüsiline kui vaimne on igapäevane teema siis saad tänasest saatest vast kaasa võtta. Et vägivald ei kao iseenesest suhetest mitte kunagi ära. Hoolimata ilusatest lubadustest ja headest aegadest vägivaldse käitumise vahel tuleb alati tagasi. Aitäh siiski sulle selle eest, et sa näitajana kuulasid. Mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Meile võib kirjutada aadressil Peresaade TRUE ja sa saad seda saadet ja kõiki teisigi peresaateid endale sobival ajal järele kuulata vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul peale kella üheksaseid uudiseid. Seniks soovin sulle ja su lähedastele kõike head ja olge hoitud.