Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul, nii paarisuhetes kui ka muudes suhetes, näiteks tööalastes suhetes võiksid partnerid olla nõnda nimetatult samal tasandil suhelda teineteisega kui üks adekvaatne täiskasvanu teise täiskasvanuga kellega saab rahumeelsel teel oma asja arutada ja oma eriarvamused mõistlikult selgeks rääkida. Eluline tõsiasi on aga see, et sageli kalduvad inimesed samatasandilise suhtlusest välja ning sellist suhtlust võib kirjeldada kui vanema lapse suhtlust. Üks võtab nõndanimetatud kõrgema targema positsiooni, kelle nägemus mingist olukorrast on justkui ülemuslik ja ta riidleb või käsutab või kontrollib teist nagu vanem last. Ja see teine võtab siis selle rolli määratluse vastu. Või hakkab selle vastu võitlema. Täna minuga stuudios mu selle aasta püsisaatekülaline psühhoanalüütik Endel Talvik. Ja arutluse all on üks ülimalt põnev mudel, mille alusel me saame lihtsalt ja kujundlikult selgitada nõndanimetatud tasandeid ja rolle, mille me suhtlemisest võtame. Terendel tere. Kanada psühhoanalüütik Erik Pern lõi eelmise sajandi keskpaigast teooria, mida kutsutakse trantsaktsionaalseks analüüsiks ja mis ütleb, et inimese isiksus moodustub kolmest nõndanimetatud ego seisundist. Just Eerik Bernoli psühhonalüütikesele keskendunud ego analüüsida. Ja sellepärast ta siis tõi välja, et on olemas kolm erinevat tasandit egos erinevas seisundi tegus ja selleks, et kõike saab järgnevat paremini mõista võiks inimene ette kujutada endale lumememme. Ja lummememme ette kujutamiseks on hea ehitada pallid. Ja kõigepealt kõige alumine pall on see, mis meil on nagu lapsepõlves kaasas. Ehk et seal on sees inimese soovid, himud, aga ka hirmud ja kartused. Ja need on meil pärit suhteliselt suures osas väga varasest lapsepõlvest ja see on meie kõige emotsionaalsem osa ja see on ka hästi kannatamatu, ma tahan, ma tahan nüüd ja praegu ja ma praegu seda just ei taha, emotsioone on seal palju, seal on emotsiooni pallusam jalgade trumpimist ja seal seda soovi tähelepanu, Järvi tähelepanu vajadust ja kõike seda on seal hästi palju ja me kutsume lapsetasandik, seda kutsutakse lapseks, eks justament. Ja alles mõne aja pärast hakkab ehitama nagu teine pall. Aga see teine pall ei tule mitte nagu lumememmel keskele vaid see teine pall hakkab tulema ülesse. Ja seda palli kutsutakse vanema tasandiks ehk laps hakkab sisse võtma ette kujutisi vanematest, kuidas peab käituma. Kuidas on õige olla, müts peab peas olema kindlad, peavad käes olema, kui sa mütsi pähe panema, loll selle naelaga pähe kinni. On umbes selline suhtlus näiteks väikese õe ja venna vahel, kui ema käskinud lapsel mütsi pähe panna ja poiss, pane mütsi pähe ja õde läheb väga närvi, miks mõne mütsi pähe ema käskis ja see on selline keelan, käsen, poon ja lasen just. Aga et seal on kaks poolt. Et sellel vanemal võib olla heasoovlik puhul, me võime seda võtta nagu kevade näitel. Et õpetaja Laur ase hea, toetav, julgustav vanem, käsutab nooguse täit rehkendust ei saa, tee pool aga tee ise. Ja siis teine pool on nõndanimetatud julkeri kes issanda päevad lõpevad enne otsa, kui sinu paturegister saab üles loetud. Mul tuleb etega Viimse reliikvia asse, kes ütleb, et te kõik olete dekaabakad, lurjus, võllaroad ja see on ka see pool ja nii see on. Ja see on samuti see pool, et keegi, kes on nagu võtnud selle hoiaku koda esindab mingid hoiakud, kuidas asjad peavad olema ja kuidas nad ei tohi olla, kes on normatiivne ja seda kutsutakse vanemaks, mehe sees. Ja lumememme asetub ta siis kõige kõrgemale positsioonile, ehk siis nõndanimetatud lumememme peaks just. Ja siis on veel seal vahepeal üks keskmine osa, mis hakkab moodustuma alles niimoodi, umbes kuskil kaheksa-üheksa-aastaselt lapsel ehk et see ongi see, kes leiab seda kuldset keskteed kes mõtlen nagu täiskasvanu. Et okei, laps ütleb, et teeme kohe, täiskasvanu ei tohi teha mingil juhul ei ta lapsed no natukene ikka võib-olla ja täiskasvanu annab ka natuke järgi ja siis tulukesed vanem annab ka natuke järgi ja siis tulebki täiskasvanu ütleb, et okei, ma näiteks ütleme, kui laps ütleb, et see on kommi, võtame, ostame komme, ostame terve kilo ja selle ära kohe kõik kohe. Ja vanemad või söö kõike ära, sa vaata, milline sa välja näed, sa lähed paksuks ja nii edasi. Ja täiskasvanute ostuses tervelt kilo võtan 300 grammi, aga jaotan selle veel kahe päeva peale koera. Ühesõnaga, ta on mõistlik, loogiline, analüüsivõimeline oskab sünteesida rahulik, lahke ja leebe just. Ja see on see hea täiskasvanu pool, mis meid nagu iga päev saadab. Aga me peame tunnistama, et selles on üks puudus. Et temal ei ole huumorit nii palju tegelikult temas ei ole lust ja mängulisust liiga ratsionaalne. Et neil kõigil erinevatel tasanditel on nagu omad puudused ja voorused. Ja nende puuduste ja vooruste tõtt on tegelikult hea, kui nad meilt kõik kolm on olemas. Kahjuks on niimoodi, et väga sageli me eelistame elada nagu ühel tasandil. Et mingi pall on justkui suurem kui teine ja mingi pall on suurem ja see värvib kogu aeg meie käitumist nagu ära. On mehi, kes kogu aeg Veiderdavad, teevad nalja ja, ja kes ei suuda nagu midagi tõsiselt võtta. Või täpselt, see on ka naisi, kes lustivad ja ei võta pere eludega tõsiselt hädasid. Neil kogu aeg seal lapsevool see vajadus, tähelepanu, tunnustuse, lõbu, Türgi pressib nagu välja, seal on seda muretust ja mängu ja tahtmist mitte võtta vastutust, just. Aga nii nagu vanemal on kaks poolt toetav ja kärkiv vanem, nii on ka lapses lusti laps ja hirmunud laps, et see lustib, laps tahaks kogu aeg, aga hirmunud laps kardab kõike, sest ta kardab. Kui ma midagi ette võtan, siis ma saan riielda. Need on need kaks poolt, üks on alalhoidlik, see hirmunud laps, aga teine andlike uudishimulik laps, avastaja ja julge ja loov, just. Väga õige, et see julge ja loom kisu maid igasuguste huvitavates avantüüridesse. Ja see hirmud, laps söötma. Parem on olla kodus ja ärme loe uudiseid, sellepärast et uudistest tuleb välja, et kõige rohkem inimesed surevadki kodus koju jääda on kõige ohtlikum tegelikult. Ja siis ongi see, meil on vaja täiskasvanud, kes ütleb, et iga kord ei juhtu väljas ka midagi hullu ja mõnikord on päris tore. Ja kui nüüd see lumememm on valmis ehitatud, siis sellega on nagu see häda. Et me oleme kahekesi selle lumememmed, hüppame Kellyga, suhtleme siis minu lumememm minu sees vanem, täiskasvanu Ps suhtlevad teise inimese vanema täiskasvanu ja lapsega. Ja me võime omavahel rääkida nagu näiteks kaks last. Ja näiteks kogu täiskasvanute seksuaalelu toimub väga palju hea viljastav lapse tasandil, sest seal on mäng lasta ennast vabaks. Seal on loovus, seal on katsetamine, uudishimu. Just seal on seda hästi palju sellist lustimist ja mõnu. Ja selles võib mänguliselt olla isegi vanema-lapse suhe. Kui üks ütleb, et ei, papa. Ja. Üks ütleb, et emme häälega, et no kes see on, see paha poiss. Siis mina olen, et mis need karistuseks tuleb. Ja seda mängu saab nagu mitmel moel mängida. Aga tähtis ongi, et me saaksime neid tasandeid nagu suhteliselt paindlikult ette võtta. Ja kui me mõlemad olema nagu lapse tasandil näideks avaliku lapse tasandil, ehk et mina, mina jõua selle asjaga toime tulla, mina ei hakka tegema, mina ei tee, teine ütleb ka, et ei, mina ka ei tee, see on tõepoolest nii hirmus, et mina ei saa aru kuidasmoodi. Keegi Milt võib tahta, et teeme vaikselt streik ja ärme hakkab oma tööd tegema ja torpedeerima kogu seda üritust. Siis me võime kahekesi koos nagu lustida. Niikaua kuni tuleb ülemus, kes ütleb, et sa pead selle ära tegema, miks sa tegemata on. Ja siis me tunneme ennast ainult lapsed koos, kui oleksid ühiskonnas, siis tuleks seal anarhia. Siis tuleks kõva anarhia, igaks küsiks, miks mina ja, ja aga väike laps küsib, et miks mina pean seda tegema just ja enamasti siit õige keegi. Küsimus tähendab, miks mina tähendab tegelikult seda, et mina küll mitte et seda peaks tegema keegi teine ja siis tuleb mõni inimene, kellel eks ole, siis tuleb siis päris lapsevanem, kes siis oma vanema tasandilt kas annab korralduse lapsele teha, sa pead tegema või siis hakkab ise tegema, onju. Ja no kui ta ise hakkab tegema, sest on rohkem kui täiskasvanud ja siis läheb juba täiskasvanu tasandile. Aga vanema tasandil ka kahekesi koos võime suhelda vanema tasandil. Näiteks saavad kaks meest, üks mees ja naine kokku nagu meie siin ja Arkama arutama poliitikat. No mina ei saa aru, mida need seal Venemaal mõtlevad? Ja teine ütleb vastu, sa issand jumal, see on täiesti mõistetamatu. Me räägime nagu kaks lapsevanemat sellisel juhul lapsest, kes on liivakastis, jah, see loll Venemaa, kes seal midagi teeb ja kõigiti valesti ja kõik teeb halvasti või samamoodi nagu kaks kurja tigedat vanainimest saavad kokku ja hakkavad kiruma riiki või pensionisüsteemi, õlga või ministrit, eks ole, et ta midagi ei tea ja kõik on hukas ja ja vat veel, kus vanasti võib-olla oli, aga praegu on kõik hukas ja noorenenud, kas see on ka tõsi, eks ole, et riigi juhtimiseks piisabki keskmisest inimesest kõik me oskaksime riiki väga hästi juhtida niikaua kuni meil ei ole antsu tegelik võimu võtta. Et see on meiesugune, sisemine veendumus ja arusaam, et mis seal siis on, kes olla saab, et ühesõnaga see vanematasand, selles lumememmed on selline moraliseeriv õpetav. Seal on palju kritiseerivad. Ja tavaliselt on, kes koolis näiteks õpetajalt õpilasele arsti juures kasutanud naiste põõsada vanemalt lapsele, suheldes lapselt vanemale, et õpetaja, mida ma nüüd pean tegema. Doktor, mul on käsi katki. Kuidas ma saan seda terveks siis? Kui kaks täiskasvanutega suhtlevad, siis see on selline ratsionaalne, et kuule, me peaksime homme tegema selleks ajaks ära selle koolide okei, mida me selleks on vaja teha, varutan, jagame tööd ära. Üks teine pool ülesannete nende teise poole rehkendust ja. Ta on jagatud, kohustused on jagatud, õigused on ka selged ja aga kui need sinna tuleb mänguse lapsetasand, siis on seal see, eks ole, et miks, miks mina pean tegema ja oi, mina ei taha teha või? Oi, ma ei viitsinud teha, oi, see oli nii ka raske. Sa jätad hea meelega kohustused kellelegi teisele just et me lükkame selle nagu suurima naudinguga inimestele, kes võiksid olla nagu mõist, just nagu targemad või kuigi meile see ei meeldi, keegi meist targemad. Aga sellega, et me ise ei tee, tahame osutuda nagu rumalateks. Mina ei hakka seda mängu mängima, sellepärast et ma ei oska seda mängida. Ma ei oska teha, sellepärast ma ütlen, et ma ei hakka tegema. Et ma ei hakka inglise keelt õppima, sest ma ei oska inglise keelt või mina küll klaveri taha istun. Täpselt niisamuti on ka siis see, et lapsed väga sageli näiteks ütlevad, et et mina ei saa füüsikast aru. Seda lapse sees, ütleb see lapsetasand temast ja teinekord ka täiskasvanu sees. Siis tahtsin öelda, et iga kord me saame küll kehalt täiskasvanuks, aga see ei tähenda, et see laps meie sees kuhugi ju ära kaob. Et need kolm tasandid tekivad lapsepõlves agarad jäävad meisse elu lõpuni. Just nüüd on küsimus selles, et missuguselt tasandilt justkui missugusest pallist me reageerime. Jah, nüüd me kõik valima nagu oma lemmikpalli, kus kohas me enamust elama. Kas, kui sa nendest pallidest niimoodi räägid, kas need ideaalsel juhul oleksid kõik ühesuurused, kas lumememm oleks kolmest ühesugusest lumepallist kokku tõstetud? Seal keset inimestel, nad ei ole ühesugused, mõnel on, on teil lapsepall hästi tillukene seal all ja tegelikult läheb järjest suuremaks, et lapsepall on imetilluke House, milles tavaliselt käed tehakse lumememmel siis keskmine pall on suured ja mõnel on see vanema paljaski suur. Mõnedel on jälle vastupidi, et lapsepall on tohutult suur nagu klassikalises muinasjutus joonistatakse lumememmele klassikalises joonist. Alumine pall on väga suur, ehk tema lapsetasand on hiiglaslik, keskmine tasand on keskmise suurusega ja vanemapallike on peale hästi tilluke. Ütleks, kuidas ideaalselt võiks olla kõik ühesuurused. Kui ma kasutaks sellist vanemliku hoiakut paneb minu sees, ütleb, et loomulikult oleks kõige parem, kui oleks nagu kõik võrdselt. Ma arvan, et, et tegelikult võib-olla ei peagi olema võrdselt. Mulle tundub niimoodi, väga hea on, kui meil on nagu sõda täiskasvanu poolt piisavalt palju ja seda lapse poolt on piisavalt palju. Et see normide värk ja siin me saame nagu kõigutada ennast siiapoole sinnapoole. Aga see ei ole nii tähtis, aga just see, et meil oleks täiskasvanu puhul kõige kehvem variant, on siis kui on see lapsepall hästi suur Salumine, pall, ülemine pall on hästi suur, seda keskmist peaaegu ei olegi siis ka lumememm kukuks kokku sellisel juhul lumememm koguge kokku ja, ja inimene täpselt samuti. Et tal ei ole seda kuldset keskteed, ta elab nagu Ameerika mägedel. Ühelt poolt himud kisuvad ja teiselt poolt normid keelavad. Ja mõnikord ei ole ka seda normide keelajat, sest need on ju need, kes prograstineerivad hästi palju, kellel ei ole seda vanemliku tasandit siis adekvaatselt ütleb, et aa, no laiskle pealegi ära siis võtagi vastutust, lase oma lapsel ikel himudel ja, ja oma impulsi del ennast vedada sinna, kuhu sind parajasti nad veavad. See on üks variant. Aga see on sellisel juhul, kui me nagu saame lubada endale. Me oleme Obloomavid, kes ei näe nagu vaeva ja ei pinguta. Reaalne elu on ka selline, et meil on seda vanemliku taseme nagu kavasse sisse tuubitud. Meie koolisüsteem haridussüsteem läheb hästi palju vaeva, et meile seda sisse pookida, külge harjutada. Ja seetõttu võib-olla siis need käsud-keelud normid võivad olla liiga hirmutavalt suured. Ja, ja inimene selle tõttu ei jõua midagi ette võtta. Et tuleb kohe hirm, et ma ei saa hakkama. Siis hirmunud laps hakkab kohe nagu tööle mees ja ütleb, et ma ei hakkagi tegema. Ma ei hakkama esimene istuma kodus või piinama ennast mingite selliste sundtegevustega sundkäitumisega. Et me ei saa aru, mille pärast me seda teeme. Meil on vaja nagu mingeid rituaale käitumisrituaale teha. Hästi palju, et sellist sundkäitumist, et ma näitajaks kontrollin alati 15 korda üle, kas uks on kinni. Kas triikraual sai välja võetud, ei saanud juhe seinast selleks, et päris kindel olla. Vähe sellest, et ma nagu triikrauda kontrolli, mitte korda. Ma võtan ikka lõpuks korgiga välja. Et nagu päris kindel olla ja seal on ju kombinatsioon, eks ole, sellest murelikust lapsest ja siis üliaktiivsest vanemapallist jah. Sellisel juhul see täiskasvanu poole nagu nõrgaks ja, ja enamasti on seal alles siis see, et meil on lapsepõlvest saadik sisse õpetatud kaks sellist käitumismalli. Kuidas üks korralik inimene peab käituma. Üks korralik naine või mees ei ole kunagi vihane. Ja teiseks, ta ei ole seksuaalselt väga aktiivne. Et need on mingid normid, mida lapsed õpivad kuskilt väga varakult ära. Ja selle tõttu siis väga sageli selliste sundhäirete taga me näemegi seda, et seal taga on nagu mingisuguseid viha või seksuaalsuse probleemid mille vastu me kaitseme ennast siis mingite sundkäitumisega, noh, kirik ka vanasti, kui kirikul oli inimeste üle suurem mõju, siis ju kirik rääkis ju ka, eks ole, sellelt vanema tasandilt. Jah, see oli ka tõsi, et keegi valvab sind iga su sammu, suva, saled jälgitud ja sina pead käituma selja sel viisil ja sina ei tohi teha, mitte et see on ju justkui kõrgem jõud oli tõstetud sinna vanema palli ülesse, mis siis vaatas sind alla kui last. Et ülevalt jumala silm kogu aeg meil jälgis. Tänapäeval on see asendatud nagu suure venna silmaga. Me oleme võtnud temalt isegi ära selle isa oreooli. Vahend, ta on tehtud nagu meiega võrdsemaks, aga põhimõtteliselt sedasama veel on. Väga sageli on meil tunne, et kõiki meie tegevuse ja käitumise nagu jälgitakse, inimesed kardavad osta poest alkoholi, sest kui ma vastan poest alkoholi ja see on minu pangakaardi pealtnäha siis minu tööandja või tulevane tööandja saab seda teada. Inimesed kardavad seda, et kõik meie käigud registreeritakse. Ent see on mõnes mõttes sedasama. Nii et mingis mõttes paranoiline häire, kui sa paranoilised midagi kardad, siis sa kardad oma lapse tasandilt just nimelt kedagi TEMA sellelt vanema tasandilt sinu tegemisi-toimetamisi jälgimas hukka mõistma. Pahandamas paranoia on jah, selles suhtes. Hästi imelik ja huvitav, selline häiret sõnul seal pööramiste palju. Karm selle paranoia juurde praegu lähedast sinna selle peale võiks kunagi võib-olla terve eraldi saate pühenduda. Aga mina läheks hea meelega praegu ikkagi sellesse, et kui on üks inimene oma kolme lumepalliga ja teine inimene oma kolme lumepalliga või kolme palliga et kuidas see siis mõjutab nende suhtlemist ja suhteid üldse, kui nad ei suuda olla sümmeetriliselt tasandil, mis siis on kõige lihtsam, kui sa suudad teise täiskasvanuga rääkida adekvaatselt enda täiskasvanupallis, tema täiskasvanupalli, kui sa saad olla enda lapsepallist rõõmustada, hullata, teha hullusid teise inimesega, see on suurepärane. Aga kui läheb see suhe asümmeet selliseks, ma arvan, see on probleemide allikas on ju sageli suuresti real ja võimuvõitluse allikas on ju ka sageli sead toonud rääkida, kuidas tekivad konfliktid. Konfliktid tekivadki, jah, just nimelt sellest, et toome, näita. Oletame, et mees tuleb koju. Ja naine ütleb talle. Vaata, pead, sa tulid, mine vii prügi välja. Ja see võib olla täiesti loomulik, selline nagu ütlus. Et ma teen niikaua söögi valmis ja sõltub hääletoonist, on ja kuidas seal öeldud, kõik sõltub hääletoonist, aga see hääletoon sõltub ikkagi sellest, kuidas ma kuulan seda häält. Et me kõik teame seda lugu sellest Tõlle paarist, mis segi peksti ja mees, kes selle kohtul temaga kohtunik küsib, et miks te siis selle õllebaari segamini peksite, seal oli ju selgelt ja suurelt kiri väljased õlut ei ole? Oli küll kili väljas, aga miks nad kirjutavad niimoodi, kirjutagu normaalselt beat õlut ei ole, aga ei nemad kirdad lute joale. Ja loomulikult inimene ärritub sellise asja peale. Ja täpselt samamoodi ka, kui naine ütleb mulle, et mine vii prügi välja, siis mõni mees kuulab seda nagu korraldus. Miks mina siis, kas mina olen nüüd meie maja sibi või iga kord, mina trügi välja, et mõned arvavad, et ma muud ei teegi kodus, kui tahtsin prügi välja. Lapse Päljageerib jälle mina, miks mina? Ei, mitte mina. Ja lapsel läheb hari punaseks. See pall läheb kuumaks nii taha lapsed olla ja siis ma reageerime täiskasvanutasandi asemel vanema tasandilt tagasi. Ütleme viise. Ehk et ütleme, teisele lapsele on teine pool, ei taha ka laps olla. Mina pean kogu aeg tegema seda täis, kolmandat müütan, mürgiga veel välja viib. Sul ei ole kodus mitte midagi teha. Madunen, et nii hullusti ma ka ei öelnud, nagu praegu tema mulle ütles. Ja siis me paneme veel kõvemini ja hakkabki tekkima konflikt, selline eskalatsioon, see on täpselt see, millest me rääkisime eelmises saates, mis oli agressioonist, et sageli me ei reageeri mitte teisele inimesele ja sellele, mida teine inimene ütleb, vaid oma fantaasiale sellest, mida teine inimene võiks öelda või kuidas seda mõelda. Need on just, mitte see, kuidas ta ütleb, vaid see, kuidas ta mõtles, et meil tekib projektsioon. Me arvame, et ta mõtles sellega midagi väga halba. Me tõlgendame seda ja me nagu näeme seda läbi oma selliste mustade mustade prillide või läbi sihukese oma veidra tatud prisma. Jah, kusjuures kõige kummalisem on see, et ega mina ei muutu sellest nagu halvemaks ega paremaks. Kui mu naine ütleb mulle, et ma olen loll, kas ma muutun lollimaks või mitte, ma ei muutu, aga ma tunnen ennast solvatuna. Hakkab see käima see nõiaring, kus juba igaüks võtab siis see nõndanimetatud õpitud positsioonid. Kaabel viivega aitas Tammbeedi jaani kammerviieks Maasik, mehelik sõideti väljatõmbega Vabarna alla jälle kellegi päevaks. Lilledel käin tehnika telgedel. Trumpi tallad rootslastel kaabelleviplaaniga jälgimiseks. Küditasid nabašina olen mängus. Aga ma tahaks veel selle asümmeetria juurde tagasi minna, mina töötades põhiliselt paaridega, näen seda hästi palju ja ma olen ise andnud sellele alapealkirja nõndanimetatud munki ja notsu võimuvõitlus. Monk on siis meile tuntud ühest teleseriaalist kui obsessiiv-kompulsiivne häire ka, mis eesti keeles tähendab sundmõtete ja sundkäitumisega tegelane, kellesse ka enne natuke juba rääkisid kelle üks eripära on selles, et tema jaoks pidi kõik olema alati hästi korras, et midagi ei tohtinud olla laokil. Iga asja jaoks oli oma koht ja ta hullus, kui ta nägi kuskil prügi või puru padjad pidid olema tema poolt määratud õiges asendis. Esikus ei tohtinud vedeleda asju, raamatud olid 90 kraadise nurga all ja nii edasi. Kas notsu on see siis muretu lillelaps, kellel on boheemlaslik nägemus korrast, et asjad on seal, kus nad parajasti kas siis seljast kukkusid või kus vanad käest ära panin ja teda ei sega, selline lohakus või ta ongi oma olemuselt platsu natukene lohakas ja noh, ja siis mõni inimene on ikka täitsa munk ja täitsa nutsu, aga enamus inimesi paigaldab sellel skaalal kuskile kesksesse kohta. Ja väga sageli satuvad kokku elama Monke nutsu, nagu öeldakse ju, et enamus inimeste paarisuhteprobleemidest tekib ju sellest, et neil on kas erinev nägemus väärtushinnangutest, isikuomadustest või elustiilist. Ja see monge nutsu mahuvad sinna väga hästi, et korr köögis ja kodus ja kes koristab, millises seisukorras peab olema mõni eluruum. See on ammendamatu konflikti allikas. Üks näeb, et see peab olema ühtviisi teineteistviisi ja seal sisse munk hakkab riidlema Nuitsuga, nagu see muidugi arvab, et tema arvab, et asjad peavad ju kuidagi mingil moel olema ja ta hakkab loitsuga riidlema, et miks sa ära ei pane, miks sa ei korista, miks sa oled nii lohakas, et kas sul on hea, kui sa ei leia mingisuguseid asju ülesse? Et ma ei talu seda, kui on kruusid ja taldrikud laiali talu seda, kui lastekotid jäävad esikusse vedelema või kui jope visatakse tooli leenile. Ja ma ei saaks öelda, et üks sugu või teine sugu oleks eelistatum olukorras? Ma ütleks, et on naisi, kes on Monkid, on mehi, kes on mongid, neid on, neid on mõlemal pidi, aga kui juba läheb selliseks aadiumit reaks, siis ma pigem ütleks, et parem on see, kui on mees sellel nõndanimetatud isa tasandil, kes riidleb tüdrukuga kui see, kui see on ema poisiga. Sest et siis, kui see on ema poisiga olen vaadanud, et see mõjub suhetele Vellastavamalt laastavalt, mõjuvad mõlemad. Aga see mõjub suhetele veelgi lastamalt. See on tõsi. Meil meestel Nordsessism nagu niimoodi sisse ehitatud ei kannata välja hästi, kui keegi mind kogu aeg õpetab ja juhendab. Ja siis me hakkame nagu protestima kergemini kui naised. Naised on selles suhtes nagu palju, nagu kohanemisvõimelisemad. Rohkem tähtis see, et asjad saaks tehtud kui see, et kes teeb ja kelle nimel hääled käivad. Noh, mehed on jälle niimoodi, et naine helistab ja küsib, kus ma olen ja ja mis kell ma tulen? Kontrollib, et mis pilguga oma kedagi vaatan, ega see liiga flirti pilk ei olnud, nõuab, et ma enda järel koristaksin ja oma ja sokid või saapad ära paneksin. Õpetab, kuidas peaks tuba koristama ja autot juhtima, auto juhtimisega on kahed, ära sõida liiga kiiresti. Naised sageli ütlevad meestele ära lõiga liiga kiiresti ja mehed sageli õpetavad naised ära sõida liiga aeglaselt. Siis on see kriitika söögitegemise suhtes, koristamise suhtes, lapsehoidmise või kasvatamise suhtes. Mehed ütlevad seda, et naine kamandab, et pane puhtad riided selga ja kaagutab mitu korda tule ütlema. Ja sageli nendel meestel tekib selline tunne, et kas mul täiskasvanud mehena on üldse mingisugust õigust vabadust tulla koju, kui tegemist ei ole just nagu väikeste laste või beebidega, kelle mõnikord ka 10 minutit beebivahetamisel on, on, on kriitilise tähtsusega, aga kui enam ei ole väikseid lapsi, et kas mul on õigus tulla koju siis kui ma tahan? Noh, mitte et ma tulen täna koju ja siis järgmine kord tulen koju kuue päeva pärast seda vahepeal ei anna teada, aga et noh, et kas mul on õigus tulla kell seitse või või pool kaheksa või ma pean sellest iga kord aru andma. Ja igatahes Nendele mõjub see väga ruineeriv Alt nendele meestele. Jah, on küll nagu ema, ma ei taha, et ta, mul ema, ma tahan, et ta oleks mulle naine. Ja, ja, ja samas siis need naised sageli ütlevad, et aga ma väljendan oma naiselikku hoolt ja armastust oleks ju tore, kui oleks kõik korras. Muidu oleks kõik kohad ju ja kruuse taldrikuid riideid täis, mis te arvate, et mulle meeldib koristada või mulle ka ei meeldi koristada, aga ma koristan ära sellepärast et mulle meeldib puhtus. Sulle endale meeldib puhtus. Nii et mulle meeldib asju kiiresti leida, et ma kavandan ju sellepärast, et sa ei võta vastutust võtta vastutus, ära käitu nagu laps siis mai kolmandaks sinuga. Need on kõik need kaasümmeetrilised, eks ole, kus siis tuleb sealt naise vanemapallist justkui mehe lapsepallile. Räägime sellest natuke, see on huvitav, et loomulikult selle korrapealt tuleb nagu kõige rohkem need asjad tulevad nagu välja. Minu eeldus on ikkagi see, et inimesed on kokku tulnud, sest nende pallid on sobinud. Ja tõenäoliselt on rahulolematus kuskil mujal. Aga see rahulolematus kandub üle olmesse. Noh, võib olla, missugune on ideaalne mees? Ideaalne mees, see mees, kes teeb kõike seda, mida hääletama naise peas, käsivad tal teha. Et ei hakka nagu vastu punnima. Aga sellisel juhul see mees peab nagu neid hääli kuulama. Ja ma arvan, et väga sageli on niimoodi, et et see hääl naise peas läheb kriitiliseks siis, kui mees hakkab mingis mõttes nagu kontrolli alt välja minema. Kui mees ei ole piisavalt nagu kättesaadav, kui naine tunneb, mees, tuleb kahtlaselt sageli juba liiga hilja koju. Ja naisel tekkinud Itaalia, et äkki hakkab tekkima mingisuguseid kõrvalsuhted, äkki, aga mees, vaatame, äkki ta käib sõpradega liiga palju napsi võtmas, et talle ei pöörata piisavalt palju tähelepanu. Kui mees saab nüüd nagu selle aru, mis seal taga võib olla sellel naisel või ükskõik kumb pool siis nad saavad ka midagi ette võtta. Et probleemi lahendamise võti on alati see, et me peame aru saama sellest hirmunud lapsest teises. Et millega see laps on ära hirmutatud teise sees. Kas ta kardab üksindust? Kas ta kardab armastusest ilma jäämist, kardab seda, et teda ei peeta piisavalt ilusaks, toredaks ja nii edasi. Et kui me hakkame seda nagu nägema, siis me saame sinna reageerida. Sellest ei ole mingit kasu, kui me paneme sokke kellaajal ära. Sest probleeme ei ole sokkides. Kui mees on piisavalt palju õieti käitunud, siis teeb oma sokid jälle ripakile jätta. Ja naine ei pahanda, sest sokid tegelikult tal ei lähe korda, ta on väga rahul, et ta saab nagu mehe eest hoolitseda nagu ema ja nagu naine korraga, kui ta saab nagu head tunnet sellest. Aga midagi on jäänud nagu puudu, kas selles ema või naise hoolitsuse andmises, et ei saa nagu vastumehe käest piisavalt palju ja selle tõttu tuleb siis ärevus ja hirm ja ta tõmbab nagu sae käima, kui mees koju tuleb. Ja seesama muster võib ju käivitada passiivset agressiivsust, räägime natuke sellest ka ja et enamasti siis ongi niimoodi, et ega siis kuna meid on õpetatud, et me ei tohi olla avalikult vihased siis ma hakkan vaikselt pussitama. Seletame ära, mis on see passiivne agressiivsus üldse. Passiivne agressiivsus on selline viha või rahulolematuse vorm, kus me just nagu oleme, väga sõbralikud, aga mõtleme kõige halvemini. Karjud vaikides, karjuma vaikides ja teinekord isegi nagu ütleme, väga kenasti, aga aga seal all on mingisugune teine tasand. Ehk et me võime nagu öelda, väga kenasti Nossina muidugi saada hakkama, teades, et me nüüd tegelikult keerame vinti, osutame mingitele asjadele ja nii edasi, et näiliselt me just nagu kiidame. Aga seal all on väikene torge, kui me kasutame seda sama suhtlemistasandeid ja sageli seda torget teeb just nimelt see lapsepall, et kui sul on teise inimesega, siis suhe, kes räägib sinuga ülalt alla vanemapallist justkui sinu lapse palli siia sa tunned, et sa ei saa mitte midagi justkui vastu öelda, siis see passiiv-agressiivne torkamine tuleb sealt alt, et midagigi teha. Sinu lapsevälist? Jah, ja väga sageli on ka niimoodi, et kui mu enda vanemapalle luba rääkida või ei luba ennast kehtestada või ei luba öelda, kuidas päriselt mõtlen, just ei lubanud agressiivne olla. Siis ma tulen nohistas ja võtan need sokid ja viskan demonstratiivselt prügikasti. Või annab märku, et nõud on pesemata pessa siis sokke nõude kohal või või tehes muid selliseid nagu kaudseid vihjeid. Me ei saa otse öelda, sest vihane olemine ei ole sotsiaalselt lubatud, see on keelatud meil ühiskonnas. Viha väljanäitamine. Aga viha tuleb kergemini välja, kui armastus, armastus on, seal on ametlikult lubatud, see tulema nii kergesti välja, ei saa öelda abikaasale nii kergesti kuidasmoodi, me armastame, kuidas me temast hoolime küll, aga me saame kaudselt oma viha välja näidata, palju kergemini. Tuleb veel üks passiivse agressiooni näide meelde, seda rääkis üks noormees. Kui ta tahtis minna kuskile sõpradega välja, siis naine ei olnud kunagi tema suhtes otseselt pahane või ei keelanud tal minna. Aga alati ütles, et noh, nagu minemine, et ma seisan siis siin aknal ja ootan, millal sa tuled. Ma olen püsinud siis ka terve öö üleval ja nutan. Et see on justkui, kui sõbralikult öeldud, et mine, mine aga samas siin on ikkagi see karistamise osa sees, eks ole, et ma nutan ja, ja ma ei, magaja, mul on halb olla. Sina saad topeltsõnum, et mine, mine sõnul on kõik lubatud, aga mina olen see vaene ohver, kes peaksin seisma, nutma. Ent see on üks variant, mõni naine saab sellest nagu hoopis teisiti üle. Ütleme loomulikult kullakene, sa võid minna. Ja tule siis, kui sa tuled, sina oled peremees, ise otsustavad, kuidas teed kas tuleb täna õhtul koju, tuled homme õhtul koju, aga pea meeles, igal õhtul kell 11 on meie majas seks, kas oled kodus? Ei ole. Just nii töö nagu ka meil on siis kaks täiskasvanud inimest, kaks lumeränne vastastikku. Siis kui see aas meedeelne suhe hakkab tooni andma, siis tegelikult need konfliktsel sõltub sellest, kas see, kellega räägitakse kui lapsega, kas ta võtab selle, määrab võitluse vastu ja alistub käitubki nii või ta ei võta seda vastu, hakkab protesteerima ja seal tekib võimuvõitlus. Ja kui me võtame selle vastumusest, naise küsimus, kuhu sokid paned, ei ole küsimus. See on korraldusvanemalt tulev küsimus lapsele, et kuhu sa sokid panid, see tähendab seda, et sa pead kohe võtma küüru selga ja kiiresti-kiiresti jooksma, sokke ära toomas, et kui suurt Kasemad panid. Kui nüüd mees ei taha võtta seda küürakil asendit, siis ta ütlebki oma mehelikkus ülbuses, et näed seal nurgas, kus kohta seal seal selle leivataldriku kõrval, et kus mu käest ära panin, sinna need jäid. Et ja loomulikult selline näiliselt täiskasvanutasandilt öeldud vastus nüüd näiliselt täiskasvanu tasandil hakkama ütleme selles on nagu hästi palju just nimelt seda vanemalt lapsele öeldud juttu. Et sa ju näed seal pime, siis näeb rumaluke enam ja nii edasi ja loomulikult on mõlemad lapsed mõlemas lumememme nagu väga häirunud sellistest asjadest. Ja enamasti see kujunebki selliseks mänguks. Et kõik see, mida me räägime, põhineb Erik Berni teoorial ja tema raamat, mis eesti keeles on nime all suhtlemismängud. Ehk et seal on nüüd kõigest sellest kuidasmoodi tihtipeale neid mänge mängitakse nagu pikkade stsenaariumite värgi ja jõutakse teinekord selle mängu mängimisega nii kaugele, et tulevad abielulahutused enesest. Mõlemad mängivad mõlemad lumememmed, mängijad oma mängu edasi. Konflikt lõpeb ära, aga ta just nagu hakkab lõppema, aga tegelikult jõutakse varsti järgmise järgmise järgmiseni. Sest me ei keskendu nagu sellele tõelisele probleemile vaid me üritame saada kogu aeg omakasu oma, neid võite välja võtta ja siin ei tasu kunagi unustada, et seal mängus on alati solvunud laps. Solvunud laps tahab saada oma nänni kätte nihukesed, et mina nii ei mängi nagu Karlsson karssanile oli hästi suur lapsepõlv on ju, temal oli hästi suur lapsepall, tema saigi nagu oma tahtmise kätte. Et kui meiega ära jagame, segame võrdselt minule kuus kuklite sinule kaks. Et see oli tema nägemus võrdsusest ja see on lapse nägemus, et kuna mina olen nii väike, siis mina peaksin saama rohkem. Ma olen selle ära teeninud. Loomulikult, teine on täpselt samuti lapsepallisel, tema näeb nagu teistpidi. Exe kuklite arv meie peas sõltub ikkagi sellest, kuidas me näeme kumbal pulm kukli taldrikult. Muleme. Jah, mulle endale see teooria hästi meeldib, et kui kaks täiskasvanud inimest omavahel kaklevad, siis tavaliselt on seal kaks seda sisemist last, kes on omavahel räiges tülis. Ja kui tavaliselt on vähemalt üks neist väga solvunud, väga haavunud. Ja selles mõttes see küsimus, see on üks võluküsimus. Psühholoogid peaksid saama Nobeli preemia selle küsimuse eest, et kallis, mida sa vajad, on ju üks põhiküsimus, millega neid konflikte üldse lahendada saab. Jah, sellega saaks lahendada. Probleem on muidugi see, et väga sageli keegi ei tea, mida ta vajab. Mida ta vajab? Vallast? Lagunenud onko? Aga me ei tea, mis meile meeldib või ei julge seda iseendalegi nagu väga sageli välja tunnistada. Et kus kohas rahulolematu nagu pihta hakkab. Ja paarisuhetes kahjuks on niimoodi, et väga sageli inimesed ei räägi. Või kui räägitakse, siis räägitakse kõigest sellest, mis toimub, väljas. Aga ei räägita sellest, mis toimub meie vahel. Selleks, et rääkida sellest, mis toimub meie vahel tuleb minna paariterapeudi juurde sest muidu võib sellest omavahelisest rääkimisest tõusta kohe tüli, Jakus aktiveeruvad jälle need lapsepallid. Ja kus aktiveeruvad ka need vanemapallid, kus tuleb siis see kriitiline pool riidleb pool tänitav pool. Ja, ja reeglina on niimoodi, et see, kes on tugevam on siis naine või mees, antud juhul see nagu hakkab rohkem tänitama ja võimsamalt rääkima. Aga tegelikult on mõlemad lapsed nagu viga saanud. Seda, kas oleks alanud viga saanud, seda ei ole, mõlemad lapsed on haavatud ja mõlemate vajadused on mingis mõttes rahuldamata. Ja nüüd tulebki üles leida, mis vajadusel need on. On see siis mingi kuuluvusvajadus, on see mingi seksuaalne vajadus, on see mingi puhkusevajadus, mingid elulised aspektid meie elus on nagu puudu? Sageli on see, et puud on see, et ma tahaks puhata ja mängida, ma tahaks ka puhataja mängida. Ta, kes siin üldse mäletab, kuidas see puhkus ja mäng käis, on väga paljude inimeste kaebus. Et nagu ütles Ita Ever nukitsamehes külalisele ja nooreks, on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama. Väga-väga sageli on inimestel see tunne, mina pean üksinda rabama ja siis ongi sina võitsin mängida last. Aga mina pean siin olema see adekvaatne täiskasvanu ja siis, kui sina mängid last, et kui, kui ütleme, partner kukub oma täiskasvanutasandilt alla lapse palli, siis teisele ei jää sageli mitte midagi muud üle, kui oma täiskasvanu palliski tõusta vanematasandile ja hakata riidlema. Ja see on see, mida ma enne ütlesin, et et kui juba asjad lähevad niimoodi, et nad lähevad sümmeetriliselt tasandilt välja siis parem on see, kui see on see isa ja tütre roll kui see, kui on ema ja poja, sellepärast et kui paari konflikt eskaleerub sellisele tasandile, et üks on pidevalt nagu sellest poisi energias ja teine on ema energias, siis sealt kaob ära tavaliselt naisel ja mehel mõlemal kaob ära iha isa-tütre rollis kuidagi see iha jääb alles just et see on nagu selle mehe seksuaalsest olemusest. Et ema ei ole nagu seksuaalselt ahvatlev. Isa võib ikka nagu olla veel, aga ema oli ema paratamatus, ema on hädavajalik, aga ta ei ole ahvatle. Ema on madonna ema midagi püha. Ja teda nagu seksuaalsete tahtmistega. Aga siis ongi aeg täna nii kaugele, et meil on aeg saatele joon alla tõmmata, aitäh sulle, Endel Talvik. Ja kõik, kes enese üle mõtiskleda soovivad, võivad nüüd heita pilku oma isiksusse, et kas siis sinul on need pallid ehk siis nõndanimetatud egoseisundid su enda hinnangul enam-vähem ühesuurused või on mõni ebaproportsionaalselt suur või väike ja millistel tasanditel toimub teie paarisuhetes igapäevane suhtlus sümmeetriliselt või asümmeetriliselt tasandil. Aga tülid, aedne suhtlus, mis siis saab. Ja kui sa küsiksid oma partneri käest, et kuidas tema sind ja teie omavahelist kommunikatsiooni tajub siis huvitav kasu partneri nägemus sellest on sama, mis sinul. Igatahes on see väga põnev prisma, mille kaudu oma suhetele pilk heita. Aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul. Pere saartel võib kirjutada aadressil peresaade TRUE. Neid saab järele kuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Seni aga teile kõike head, elage ise ja aidake teistel elada.