Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänases maailmas lagunevad erinevatel põhjustel umbes pooled suhted. Mõnikord on suhte purunemise põhjus uus partner, aga mõnikord on lihtsalt ühel partneril armastus otsa saanud. Või on armastus isegi veel alles. Aga teisel partneril on mingid isikuomadused, väärtushinnangud või elustiili komponendid, mis teevad kooselu võimatuks. Mõnikord on see tõepoolest mõlema partneri äratundmine, et meie suhe ei toimi ja huvi ja tahtmist seda parandada ei ole ja nii sünnib otsus minna lahku. Aga sagedamini leiab siiski aset variant, kus on vaid üks partner, kes on otsustanud edasi liikuda. Ja teine partner on sundseisus. Väga sageli pole see teine paariline lahkuminekust üldse huvitatud ja ta kaotab aastateks pinna jalge alt. Hoolimata sellest, et suure tõenäosusega olid neil suhted juba mõnda aega enne seda keerulised. Ja mõnikord seda juhtub küll harvem, tuleb partneri otsus suhe lõpetada nagu välk selgest taevast. Kurb on muidugi lagunevad ka suhted, kuvand sündinud lapsed seeder suhete lõpetamise oluliselt keerulisemaks. Minu tänane saatekülaline on pereterapeut Küllike lillestik. Ja meie jutt saab olema lahkuminekust nendes peredes, kus on laps. Meie jutu fookus on suuresti suunatud sellele partnerile, kes pole tahtnud lahku minna, sest tema roll on raskem loomulikult mõtlema ka sellele, mida peaks ja mida ei peaks tegema partner, kes lahkuda soovib. Mida teha ja mis tegemata jätta, et siis laps võimalikult vähe lahkuminekust pihta saks. Tere, kallike. Tere, Katrin. Et see esimene mõte, mille ma tahaks üles tõsta, on see, et valutava lüpsi ajal on lahendada peaaegu selline võimatuna näiv ülesanne nagu selles muinasjutt, kus kuningas käskis talumehel tema ette ilmuda, mitte riides, aga ka mitte alasti, mitte teed mööda, aga ka mitte teie kõrval, et eluterve talupojamõistus ütleb ju, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, petnud suu, unistused purustanud siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest lihtsalt eemale hoida. Ta unustada nagu halva unenäo. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga laps on mängus. Nii et see, mis aitaks paraneda üksi jääjal kahjustab last siis me selle kohta oskan öelda. Mulle väga meeldis sinu sissejuhatus, sellepärast et see aitab võib-olla sügavamini vaadata üldse sellesse, et mis asi see valu on. Et seda ei saa ju mitte keegi ette ennustada, kuidas keegi midagi kogeb, kui ta ootamatus olukorda, mida ta ei osanud ette ennustada ja see üldse, kuidas me reageerime selleni tuhandetest asjadest, sellest, millised on eelnevad kogemused päritolu peres, sellest, millised on suhted olnud sellest, kuidas ma üldse kohanen ja kas kohanen olukordadega. Aga põhimõtteliselt see võiks hakata mõtlema iseendas, kui see valu ja solvumine maha jäädes. Imelik sõna küll, aga kui mu partner on otsustanud lahkuda lähisuhtest ja ma ei saa aru täpselt, mis juhtus jah, võib-olla ei olnud kõige parem suhe ja võib-olla ma oleks võinud tegeleda, aga et see solvumine maha jäänud, see tunne, et see kõik on nii ootamatu, et mis minus siis toimub. Ja põhimõtteliselt me võiksime mõelda nii, et toimub midagi sellist, et meie aju ei suuda enam ette ennustada, mis toimuma hakkab, et see on nagu katastroof, tunne, et ma olen harjunud ühel viisil kuidagi ette ennustatava viisil iga päev toimima noh, nagu näiteks, et võib-olla ei ole kõige parem suhe, aga ma juba tean, kuidas suuremaid konflikte vältida. Noh, võib-olla me ei tee liiga palju koos, aga ma juba tean, kuidas ma endale selgitan ära, miks praegusel kiirel eluetapil me idee partneriga palju asju koos. Arem on ju tuntud halb kui täielik tunnust ja mõnikord me ju see on ju inimlik langeda mugavustsooni mõnikord me langeme mugavustsooni selle tõttu, et me ei oska neid asju muuta ja veel vanad kihkmad, et abi palumine, nõrkuse tunnus ei lase midagi teha. Aga nüüd ma olen olukorras, kus ma ei saa mitte midagi ette ennustada. Esiteks ma ise selgitust, tavaliselt kui üks partneritest lahkub, jätad teise maha siis need selgitused, mis isegi antakse, võib-olla ei pruugi olla piisavad mõisa parandada midagi, tohutult imelik tunne, et midagi juhtus, läks katki, aga parandada ei saa, palju asju saabki tegelikult parandada ja ma ei tea, mis homme tuleb, ma ei tea, mis ülehomme tuleb, ma ei tea, kuidas see kõik hakkab laabuma. Et see tekitab sellise kaose, errori, katastroof, tunde ja nüüd igal inimesel sõltub see tema enda toimetulekumehhanismidest, kuidas ta ellu jääb. Ja siis muidugi oleks hea võtta see loogika, et ma eraldan ennast ära, Aukoksin ennast, kool ainuüksi, aga reaalsus on see, et meil on üks, kaks, kolm, neli, võib-olla kuus last ja ma pean oma ekspartneriga edasi suhtlema, mis on mõnikord jube raske ülesanne, aga ongi see, et selles olukorras peaks üksi jääma eelistama maa laste huve või lapse huve. Kuigi see võib enda toibuma, protsessi oluliselt aeglustada või isegi saboteerida seda. Ja, ja mul on ju kliendid öelnud, et nad ise muutusid oma valus lapseks, kuidas ta saab oma lapse huvid on esikohale, kui ta ise on laps, laps, kes valutab lapsele, kellel tuli vanemate lahutus meelde lapsele, kellel tuli kõik see emotsionaalne pool meelde, kui temast ei hoolita, või temp ta hüljatakse. Et see on suur ülesanne, nüüd mõeldud totototo, aga minu lapsed on ju kaitseta. Emadel on tegelikult väga hea instinkt olemas. Selle tõttu tulevad ka minu praktikas nähtavale väga tugevad emade reaktsioonid, hakata ruttu oma lapsi kaitsma, aga kaitsma sellel viisil, mis võib lapsi kahjuks kahjustada. Ja me ei räägi siin täna sellest, et need mahajäetud on naised ei viita üldse soole, sest et siin võivad olla nii naised kui mehed, et mõlemast soost võivad olla need, kes on maha jäetud ja nende valu on mõlemal juhul väga suur. Kõige suurem hirm, mida mina näen, siin on see, et see üksi ja kannab oma isikliku valu lapsele üle ja ta ütleb, et isa või ema jättis meid maha, et ta tõmbab justkui lapse selle endale kaasa, kuigi tegelikult teine vanem suure tõenäosusega ei tahaks maha jääda. Ta seda last sugugi vaid jätad maha ainult selle partneri. Ja et seda võib lugeda artiklitest, kuulda meediast selliseid reaktsioone, kui ka näha igapäevaelus oma lähedaste tuttavate peal. Ja ma mõtlen, et see on võib-olla ka üks valu väljendusviis. Väga paljud inimesed, kes on sellesse olukorda sattunud, kogevadki seda, et üks eemaldub järsult ja need valud ja lahutused ja ühisvara jagamiseni. Kui tuleb, sellega tullakse paremini toime, näiteks kui võetakse kolmandad inimesed neid asju lahendama. Ja siis on ju loogiline, et üle huulte tuleb sõna Meig. Et ja meie ühiskond vaatab ikka veel ema ja last tugevamas liidus. Ma ei taha küll soolist erinevust sisse tuua, aga ikkagi see kõlab rohkem selliseid sõnu, et kui isa läheb ära pere juurest või mees läheb lahku paarisuhtest, siis öeldakse, et ema, laps loovad liiduga ema loob lapsega liidu ja on ka vastupidi, et kui ema eemaldub, siis isa lapsed loovad liidu, aga see on ju loogiline igapäevaelu, nad toimetavad igapäevaelus rütmis koos. Et ma arvan, et iga inimene, kes selles olukorras on, võiks teadvustada, et, et kas see liit on nüüd tekkinud ja kas see liit on sellepõhine, et me peame iga päev padja hambatestuks saama toidud söödud, saama, kooli mindud ja nii edasi, et lapsel on oma eluvanemal, on oma elu või see on selleks, et tõesti rõhutada, et mõtle, mis meiega juhtus, et siin on väga tähtis see ära eraldada. Et kas see on igapäevaelu, kuidas ma vanemana käitun oma lapsega või see on see elu, et, et selles kontekstis selles olukorras juhtus meiega midagi ei juhtub ainult mehe ja naisega, kes ei suutnud oma lähisuhet hoida ja vanemussuhe jätkub endiselt. Aga see on kaks aspekti, mis on veel minu arust selline sõnastamise tunnetamise, teadlikustamise koht kõikidele inimestele ka need, kes paarisuhtes täna on, et me ei ole mitte ema ja isa, kui meil on lapsed, vaid me oleme ka mees ja naine. Et see rõhk peab olema sellel kahel allsüsteemid, nagu me ütleme, onju ja mehe ja naise liidu katkemine ei tohiks kaasa tuua ema ja isa liidu purunemist ja ehk hakkab juba ühiskondlik selline hoiak jõudma ka järele sellele, et kui puruneb paarisuhe, ei tähenda see veel seda, et puruneb pere. Nii see peakski olema jah. Et see peremudel sellisel viisil ei jätku, nagu ta ennem oli, kui mees ja naine olid veel selles liidus, mis mees ja naine peavad olema ehk abikaasade või siis koos elavate partnerite liit. Aga pere pere nagu see on ema, isa ja lapsed, kes küll koos ei ela, aga tegutsevad ühe asja huvides. Et see kiindumus lastesse peab säilima sellisel viisil. Austus teineteisesse emale-isale peab säilima sellel viisil, et lapsed saaksid kasvada. Nende arengukeskkond oleks tagatud, et nad läheksid ära oma elu peale. Eesmärk pole ju liita ära sünnitada endale lapsi selleks et Mullex, kellega elada, või olen ma õigesti aru saan. Mulle tundub küll niimoodi ja minu arust siinse oluline ongi see, et lapse jaoks on need kaks inimest igavesest ajast igavesti tema pere. Ja siin ongi see suur ja sügav tõde, mille me peame läbi tunnetama, et kui ma juba kellegagi lapsed saan, siis ma olen, tahan või ei taha. Vot see ongi see koht, kus ma olen heas halvas temaga pereelu lõpuni. Et me ei peaks ütlema, et meie pere purunes pere kui selline kooseksisteerimise struktuur purunes. Aga isegi kui struktuur on kahes erinevas kohas on siiski pere ja ma olen sellega hästi nõus. Ja see, kuidas ma veel vaatan ema ja isa rolli ühe lapse jaoks, siis ükskõik kui veidrad, meie vanemad ei oleks kõiku veidrat kellelegi vanemad ei oleks, kui palju nad võivad oma eluga hädas olla või üle töötada või teineteisega kakelda, siis ema jääb alati kõige paremaks õigemaks emaks isa jääb alati kõige paremaks õigemaks lisaks et see, kuidas laps oma maagilise armastusega vaatab oma vanemate poole tagab ta ema ju psühhoemotsionaalse füüsilise kogu ellujäämise üldse. Kuidas küll viia inimeste teadvusesse see, et laps ei ole sinu omand, et oma lapse armastamine tähendabki ju selle mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale ja turvalisele arengukeskkonnale, aga see veel ei tähenda, et see üks kodu, kus on kaks vanemat Tõi lastele turvalise arengukeskkonna sünonüüm, et see nii paraku ei ole turvaline arengukeskkond võib-olla ka kahe vanema eraldiasuvates kodudes, kui need vanemad teevad koostööd lapsele ja sageli on see, et eriti kui veel moodustub siis kärpere seel sellel partneri, kes ära läheb, kui tal tekib uus partner, aga sellest me täna väga pikalt ei räägi. Kärgperedest on meil tehtud saateid ennegi. Aga kui laps hakkab seal uues peres käima, siis sellel partneril, kes maha jääb, tal on sageli selline tunne, et minu laps käib nüüd kuskil seal. Aga no siin tuleb nagu meeles pidada, et see ei ole ainult sinu laps, vaid see on ka sinu ekspartneri laps. Tema käib seal täpselt samamoodi, käib oma vanema juures ja, ja noh ka mõnes mõttes oma vanema juures oma kodus. Aga ma arvan, et see on ka hästi-hästi lai teema, mida tõesti ühiskonnas võiks kõvema häälega julgeda rääkida. Et kus tekib üldse see, et ma hakkan käituma sellisel viisil, et laps on minu omand. Et kas see tuleb minu päritolu peresüsteemist, et kui me vaatame nüüd põlvkondade viisi, et minu vanaema, kes sai 102 aastaseks, ta on sündinud esimese maailmasõjaaegsel järgsel ajal teise maailmasõja üle elanud see perekonna tüüp, kuidas nemad elasid, olid hoopis midagi muud, see ühendusse kiindumus, see funktsionaalne elu, emotsionaalne elu oli midagi muud kui juba minu ema põlvkonnal ja edasi minu ja minu ema vaheline suhe ja siis netti määravad ära põlvest põlve, kuidas me suhestume oma lastesse. Et põhimõtteliselt, kui me hakkame kirjandust lugema, siis võib lugeda, et sel aastal võib-olla 1920 25 30 35 vaadati lapsi kui Ühte osa perekonnast, kes tulid varakult põllul happy end seal ei olnud seda lapsepõlve, kes mängiksid, keda nimetatud emotsionaalselt Nuinutatakse hoitakse ja et ei tohi liiga teile teha tööga. Aga tänapäeval vaadatakse hoopis teistmoodi, et lapsel on lapsepõlv ja läbi lapsepõlve tuleb see areng täiskasvanuks. See määrab ära ka mingil määral ju selle, kui, kui terve või kui toetab, on olnud minu arengukeskkond põlvest põlve minu suguvõsas. Kuidas mina olen täna omaenda lapsega, kas ma julgen öelda, et jah, see laps on sündinud minu juurde, minu töö on teda saata, et ta saaks iseseisvaks, täiskasvanuks, aga ta ei ole momand. Aga tundub tihti, et on ja see, mida inimesed ütlevad, mida ma oma kabinettides kuuleme. Ma pean oma lasknud kaitsma selle eest, mis nüüd juhtuma hakkab. Tema teine vanem näed, otsustas meie juurest ära minna ja ma pean nüüd teda kaitsma. Ja, ja see on kindlasti alguse saanud juba sellest, mis seal lähisuhtes on toimunud läbi aastate kui lapse eostamisest, sünnist, varpartnerite omavahel läbisaamisest, jälle põlvkondadega kaas antud mustritest, kes mis rolli täidab, noh näiteks, et kui põlvkondade viisi isad on olnud perifeersete ja tänapäeva isad, me juba teame, see muutub, nad on kohal olemas oma laste jaoks oma partnerite jaoks, nad on oma elus kohal, et mitte ei aita kodu koristada oma naisel, vaid koristavad omaenda kodu ja nii edasi, et, et kui need on ikkagi väga tasakaalust väljas näiteks kogu fookus on olnud emal lapse kasvatamise peal siis loomulikult, kui nüüd paar läheb lahku. See on suur väljakutse sellele emale, kuidas ma lasen lapse nüüd tema isa juurde, kui see mees ju kodus mitte midagi kunagi teinud, ei teadnud, särkigi valida. See on ju väljakutse. Et ma saan mõnes mõttes väga hästi aru nendest kohtadest, kui inimesed räägivad, et see on segadust tekitav, see on hirmutav. Ma ei saa usaldada, kui näiteks naine kirjeldab, et ta ei saanud kunagi oma isa usaldada abielus olles mees, ta sai usaldada, aga see läks ära teise naise juurde. Nüüd on pettunud kõigis meestes mõnes mõttes ja siis ta peab saatma lapsed mehe juurde, keda ta usaldab. Ma saan sellest valust väga aru, aga siin peabki ära eristama selle minu isiklik protsess, minu isiklikud väärtused, mis selle ma olen kaasa saanud ja selle, mis ma tegelikult südames oma lapsele tahan. Kas ma päriselt ise tahaksin oma lapsepõlve peale mõeldes olla selles olukorras, kus ma olin? Kas ma tahan, et mu lapsel korduks olukord, et mul ei ole isa näiteks või ma tahan anda oma lapsele võimaluse kogeda midagi muud, olla lähedane oma isaga. Ja teen parima, et ma usaldaksin? See on suur väljakutse on meil kindlasti ei ole siin anda ühte ja õiget retsepti, milline on see elukorraldus sageli mehe käest küsitakse, et nonii, kuidas me siis peame tegema mitu kodu mitu päeva ühe juures, mitu teise juures meil ei ole seda ühte ja õiget, see, mis töötaks kõikides vanusegruppides. Aga me teame ühte ja valet. Tegelikult on valesi, kuidas saab niinimetatud asjad nässu keerata, päris mitmeid. Ja päris mitmeid on ju just, aga see elukorralduse mõttes vale on see, et katkestada lapse suhe selle vanemaga, kes on otsustanud paarisuhtest lahkuda ja jätta laps ilma ühest vanemast vale. See on täiesti, see on täiesti kindel reegel, sest laps on lapse põhiõigust nagu ilusti ütlesid, sünnipärane põhiõigus mõlemale vanemale. Aga seal on veel väga mitmeid selliseid peeneid aspekte, millega me saame nagu mõnes mõttes lapsele olukorda keerulisemaks teha. Kõige esimene aspekt on minu arust see, et noh, ma saan aru kõigest valust, ma saan aru, segadusest, ma saan aru bet tumusest maksust, kättemaksust, täiesti inimlik, kõik on inimlikud tunded. Aga iga inimene, kes selles olukorras on, võiks mõelda sellele, et meie aju on ka natuke niimoodi ehitatud. Kui kuskil on probleem ja me vaatame seda probleemi, siis meil tekib nagu tunnelnägemine mitte midagi muud enam ei näe. Ja see on iga inimese enda vastutus, kui paljuma demoniseerin, ehk muudan hullemaks õudsemaks seda teist partnerit oma mõtetes. Et kui ma annan voli oma valu kaudu oma pettumuse kaudu mõelda endast, kui halb inimene ta on, siis teate meie fantaasiat, meie aju, meie irratsionaalsus hakkab looma igasuguseid toredaid asju, mis ei vasta üldse tõele. Kasvõi näiteks paljud kirjeldavad mulle teraapias, kui ebameeldiv on see, et teisel kvartalil läheb nii hästi tal nüüd unelmate kodu, unelmate suhe ja siis tal on mõttekas abil lapsed ka osaliselt enda kätte ja, ja siis tal on selline suhe nagu meie lastega tal ei olnud ja no mida nad kõik loovad. Ja siis tuleb see teine partner ja ta räägib, kui palju hirmu, ebakindlust, süütundeid, koormatel on sellest, et ta tegi sellise riski, et ta läks sellest suhtest välja. Et peaaju on ikka üks fantastiline kuni selleni tõesti välja, et et kui ma muudan oma endise partneri deemoniks, siis meie lapsed oma maagilises, armastuses, ülitundlikkuses oma vanemate suhtes nad tajuvad seda, isegi kui me mitte kunagi seda ei ütle. Ja siis tuleb see küsimus, et miks mu laps ei taha minna teise vanema juurde. Isegi kui ma ei ütle talle mitte midagi, siis ta tajub minu suhtumist ja see on see midagi ikka salapärane, energeetiline, mida saab, on küll kulmukarvade liikumise järgi soluutsel laps aru. No ma ei tea, iga ema on seda kogenud, et mõnikord on raske olla, laps tuleb, emme, miks sa kurb oled? Ma ei ole üldse kurb, siis sa mõtled, et kust ta teab, et ma kurb olen? Ma armastan, vedas sinu naeratuse näole, onju ja ometi laps saab aru, võiksid täitsa väsinud. Issi püüab vaprat nägu teha. Ei, ma ei ole väsinud, et lapsed tajuvad seda, lapsed on meiega ühenduses ühendväli, onju. Lapsed saavad tõesti väga hästi aru siis, kui keegi on kurb. Siiditiivas. Mis siis on veel need olukorrad, mis teevad lahkumineku Järti laskeolukorra keerulisemaks et üks on kindlasti see, kui üks või teine vanem ei hoolitsema vaimse tervise eest. Et kui mulle tulevad täiskasvanud kliendid, kes räägivad oma lapsepõlvest, et kui palju valu ja muret nad oma vanemate eest, et üle elasid, kui vanem andis mõista oma suitsiduaalsusest ärevusest paanikast samal ajal öeldised-ei-ei, kõik on korras, ära muretse, aga järgmisel hetkel laps kuuleb seda pealt või näed mingeid tegusi. Me teeme oma lastele kindlasti karuteene vanematena, kui me ei hoolitse oma vaimse tervise eest. Ja sellest, et vanemad ja lapsed on nagu ühendatud anumad ja kui, kui vanemal on stress kõrge, siis on paratamatult ka lapse stress kõrge ja ta ei jaksa tegeleda sellega, mida ta oma hea kohaselt peaks siis tegema, mängima või õppima. Ja, ja samas ometi on sageli ju nii, kui paar läheb lahku siis see vanem, kes jääb justkui maha ja oletame, et lapsed ja tema juurde siis ta hakkab paaniliselt tegelema lastega, et lapsi aitama. Seda lastel on praegu sellest nii paha. Provotseerib justkui oma valu laste peale, tahtis hakata neid aitama, ent kui ta ei aita ennast, siis laste olukord sellest tavaliselt ei parane. Ei parane kahjuks jah, sest no laps sünnib nagunii, kolmnurk, ema, isa, tema on kolmnurk. Nüüd kui vanem ei anna endale nii palju aega, et olla teadlik ja teadvustada iseenda protsessi, mis temaga toimub siis tahes-tahtmata Me vanematena kanname need protsessid oma laste peale. Sest lastega on ikkagi väga palju tegemist kõikide nende igapäevarutiinidega, nende emotsionaalse arenguga, nende ma ei tea siis erakaaslastega nende aitamisega, et sinna läheb palju energiat ja kui ma kasvõi endale teadmatult, noh, see ei ole alati tahtlik. No kas või näiteks see manipulatsioon vanemate vaheline alati tahtlik, sest lastega lapsed hakkavad reageerima, peegeldama meile välja kõike seda, millega me iseendas hädas oleme ja see energia suundub nende peale ja kui ma ei ole sellest teadlik, nüüd iseennast teadlikult ei aita. Stopp ei pane sellele protsessile, et kõigepealt ma jälgiks, mis meie kolmnurgas juhtus. Miks on, ma ei tea, laps klammerdunud näiteks ühe vanema külge ja teise vanema juurde minnes on ma ei tea, musterlaps ei vaja midagi ja mängib ja nii edasi, onju, või et miks ühe vanema juures, see on täitsa endast väljas hüsteeriline teise vanema juures jälle teeb koostööd, et kumme stopi-d ja ei anna teadlikult endale aru, mis seisus me oleme, mida me peaksime omavahel arutama, millise koostöö leidma siis see teeb lastele liiga tahes-tahtmata. Ohvrienergiat on ju ikka lihtsam viljeleda kui koostööd teha. Ja, aga selle asemel, et siis 11 süüdistada, võiks hoopis anda üksteisele adekvaatset tagasisidet, et kuidas on lapsel minu juures, kuidas on lapsel sinu juures ja arutada, et kui ka lapsel endal on mingisuguseid probleeme, et kuidas me saame aidata laste probleeme lahendada mitte siis sageli süüdistada, nii nagu see ikka on, et mõeldes, et kõik lapse probleemid, mis tal praegu on olnud, siis käitumishäired sageli tulevad ju tervisemured. Nii lihtne on öelda, selles on süüdi meie lahkuminek või teine vanem kaanel ja et need sellepärast, et sa läksid ära, näed, nüüd on meie lapsel nüüd nagunii paha olla ja sageli ei vaadata ikka enda suunas, et et kas see on nüüd laotus või lahkuminek, mis seda meie last väga morjendab või see on minu ja minu partneri omavaheline suhe või kui see on siis ebaaustav või, või ikkagi tüliderohke või siis see, et milline on minu enda seisund, et just nimelt see minu enda seisund võib-olla nii rabe, nii liimist lahti, et minu enda seisund mõjutab meie last rohkem ja kui see lahutus või lahkumineku protsess üldse ja no see, millega ma jällegi teraapias palju kohtul on see alateadlik soov, et alati ei ole ju lahti laskmine vanast harjumuspärasest, isegi kui see oli kehv, nagu me rääkisime, ei ole lihtne ja väga noh, nagu tavaline on see, et alateadlikult. Me üritame kuidagi seda seotust alal hoides seotus laste kaudu nagunii. Et kuidas seda teha ja see, mida ma näen, palju on selline kontrollivajadus, et üks osa poolgi, laps läheb teise vanema juurde on nagu vajadus kontrollida, mis seal teises majas toimub. Eestis on jällegi inimlik, aga seda kontrolli ei saa teostada, see lihtsalt ei ole võimalik. Et rohkem on tähtis koostöö vanemate vahel ja see koostöö peaks siis olema nii, et mina austan kõike seda, milline vanem sina oled ja mis sinu juures toimub. Ja mina keskendun ainult sellele, milline ma olen, mina olen ja mis minu juures toimub ja siis me jagame, anname üle, mis seisust, laps minu juurest sinu juurde tuleb. Mitte et ma ei hakka küsima, et kuidas sina kavatsed seda nüüd lahendada või kuidas sina kavatsed mulle lapse üle anda selle usalduse Meetan teisele partnerile, et ma ei saa seda kontrollida. Ja kindlasti ei saa see olla niimoodi, et ma hakkan veel oma ekspartneri muide vaimse seisundisse sekkuma, et ma hakkan küsima, et kas juba läksid teraapiasse ja, ja mis sa seal üldse teed ja nii edasi on ju, et, et see peab olema kindlasti see, et ma keskendun ainult oma vanemlikud rollile ja mitte millelegi rohkem. Ja siit tuleb see üks meie soovitusi, manitsused, mida ära kunagi tee, ära kunagi kasuta oma last nuhina. Ta peaks sulle andma infot selle kohta, mis toimub teise vanema elus, mis toimub tema suhtes. Ja näita üles huvi, loomulikult, mis te seal tegite ja sageli mina olen täheldanud seda, et need park, kes lähevad lahku neil on kuidagi kehva. Sellepärast et mu lapsel on ka seal hea, tahaks, et kõik see hea, mis siin ilmas on, tuleks lapsele läbi minu. Et olgu tal minuga nii tore, aga kui tal on seal teise vanema juures ka tore olla, siis kuidagi see väga haavab. Valus, teatan siis sealt nagunii, tore oleks tegelikult kuulata, et ta tuleks sealt tagasi, öeldakse. Oi, mul oli seal nii kehva, et sina oled ikka see üks ja, ja õige vanem, et minuga mul hea. Aga vat kus mul seal oli paha, aga tegelikult me seda oma lastele kunagi ei tahaks, et jällegi see tundub hästi inimlik, eriti sellisel juhul, kui mul kliendid on öelnud, et Jaama tunnistan, nii et see on hoopis väike laps minus, kes seda niimoodi räägib, et see ei ole minu poolt täiskasvanud, et inimese suhtumine, et ma tunnistan seda ja ma tean nüüd, et ma pean iseenda sisemise lapse eest hoolt kandma, et tema räägib sellist juttu, et see ei ole adekvaatne, et iga täiskasvanud isa või ema tahab loomulikult, et lapsel oleks igal pool hea. Mitte mingil juhul ta ei taha, et laps kuskilgi kannataks, sest siis tuleb kohe instinkt, et ma lähen päästan ta ära. Aga kui see palun jäänud nüüd mehe naise vahel lahendamata kui see kõik see pöörleb edasi, kui üks orkaan on ju siis on väga lihtne soovida, et mõtle, mina olen nüüd üksi, ta on teisel vanem võõrast, loodame, et tal on seal halb on ja ma saan seda teist süüdistada ja ma saan vältida iseenda valuga tegelemist. Et mina olen soovitanud oma klientidel võtta see aeg, kui laps on teise vanema juures võtta ainult iseendale, siis küsitakse, et mis mõttes iseendale, ma ei suuda olla ilma oma lapseta, olen poolik ja mõtlen, et no näiteks, et, et vedeled diivani peal, siis lähed tugitooli, siis lähed, loed voodis midagi ja siis käid vannis. Oota, mis mõttes? Aga last, lapse riided pesemist, et justereerimine sõpradega tee ja tee neid asju, milleks sa oled alati tundunud, et sul jääb aega puudu ja siis on olnud kliente, kes ütlevad. Oot, aga siis mul läheb ju kurb tunne üle, aga ma tahan veel olla selles leinas kurbuses. Sa jõudsid õigesse kohta, et meil, me peame läbi leinama need, aga see ei tähenda, et ma 24 h pean kibestunult mõtlema teisest oma teistest kuni minutit ekspartnerist. Et leinamine saab olla ikkagi vaadata iseenda sisse, oma valudesse, kõigesse sellesse, mis mind ennast kinni lukustavad või seovad. Ja siis lasta nendest lahti ja öelda endale, et ma olen väärt seda, et ma enam ei Jussitama, enam ei solvu, kui nad väärt häid positiivseid emotsioone, et see stressihormoon läheks alla, et see on iga inimene saab enda heaks selle sammu teha. Ent ometigi on see raske, väga raske. Ja et aga see eeldab seda, et ma ei pea, nagu me enne rääkisime, ma ei pea last enda omandiks. Aga see eeldab ka seda, et ma ei tohi pidada seda oma ekspartnerid enda omandiks. Ja siin tuleb nüüd üks järgmine teema, mida kindlasti teha ei tohiks. Oma ekspartnerit. Alavääristada temast halvasti rääkida või tema uus uut partnerit või tema uut valikut. Nii kui lapse jaoks seda teha siis ma annan lapsele sellega sõnumi, et ta ei või teist vanemat armastada ja see on lapsa jälle täielik error. Tema jaoks on sisestatud tema mõlemad vanemad 50 protsenti, ta on oma ema ja 50 protsenti anda oma isa. Ja kui ta peab olema nüüd selles olukorras, kus ta peab valima ühe või teise vahel, siis juhtub tegelikult see, et ta bet mõlemas ja vaatamata sellele, et ta näiteks elab ühe vanema ka rohkem, siis suhted halvenevad mõlema vanemaga-ga selle vanemaga, kelle juures ta elab, olenemata vanusest, sest see valu ja pettumus on nii suur, ta peab ennast nagu ära eraldama vanematest ja iseloomu oma ellujäämismehhanismi. See on see koht, kus me nagu ütleme, et see toimub nüüd vanemast võõrandumine ja mõlemast vanemast, mitte ainult sellest, kellest eemale ollakse, võid sellega ka, kellega koos elatakse. Ja noh, seda me seda näitasid ka uuringud, kui meie viimane kordonime konverentsil ja räägi sellest uuringust, me olime ühel jagatud vanemluse konverentsil kust tulid siis kõige värskemad andmed Rootsist ja, ja Rootsi tegi siis väga pikaaegse uuringu. Kuidas siis mõjub erinev vanemlustüübid lastele ja mulle jäi nagu kas asja kõige tugevamini silma, mida võib-olla Eesti vanemad nagu kõige rohkem elati, teada tahavad. Et üks oligi siis see, et kui siis on laps põhiliselt ühe vanema juures ja mitte kuidagi ei saa omavahel kokku lepitud asju või koostööd tehtud. Et, et kas see on tõesti võimalik, et laps kaotab nagu mõlema vanemaga hea sideme, nende uuring näitas, et kaotab. Et tegelikult suhted halvenevad, eriti siis seal eelpuberteedi puberteedi eas kui ma õigesti mäletan ja et seal oli täpselt öeldud niimoodi, et et oletame, et kui ka laps jääb elama ühe vanema, noh võtame praegu näiteks jääb elama ema juurde ja et, et ema justkui määratleb ennast kui üksikvanemat ja ja isa on siis lahkunud siis nende laste suhe oma emaga oli tegelikult kehvem kui siis, kui see laps käis jagatud vanemluse printsiibil kahe vanema vahet just ja nendel lastel ka füüsiline tervis, somaatilised probleemid olid suuremad, kes elasid ainult ühe vanema juures. Selge see, et et üks vanem ei jaksa lapsele kogu oma energiat pühendada, et tal jääb ikkagi midagi lapsele andmata. Ükskõik kui paljudega püüab. Jah, ja noh, me teame ka seda täna, eks ole, et lapsed võtavad siis ka alateadlikult ülemäärast vastu jutust ise. Et nad püüavad justkui oma selle partneri läbi selle vanema kõrvale astuda justkui partneriks, kes siis üksinda peab teda kasvatama, koormat kandma, ehk siis nad võivad hakata mingisuguseid valdkondi palju varem tegema hoolitsema iseenda eest või siis isegi partnerite eest. Ja kui mina vaatan läbilõikes oma pereteraapia juhtumeid, siis näiteks, kui ma ütlen täiskasvanutelt, küsin. Meie oma eluraskusi oma vanematega, jagate siis eriti need, kes on üksikvanemaga kasvanud või teine vanem ei ole siis toimiv vanem kõrval olnud. Ütlevad, et ei, sest ma ei taha oma ema muretsema panna. Ja kui ma küsin, et mis vanusest alates siis oli niimoodi on saanud, ütlevad neli, viis, kuus et tegelikult ei ole jaganud oma raskust oma vanemaga väga väiksest peale, et see juhtub Karl selle üksikvanemluse korral tõenäoliselt eriti kui see üksikvanem on siis rivist väljas või aeg-ajalt on tagasilöögid näiteks töö juures stressirohkem aeg või mis iganes muu probleem. Aga teine asi, mis mul silma jäi, oli see, et kui lapsed on pisikesed, kolme, nelja, et siis nendel ei ole see, kui palju nad oma ajast elavad ühe vanema juures või teise vanema juures nii tähtis nendel on kõige tähtsam, et vanemad saaksid omavahel läbi ja teeks koostööd ja austaks teineteist. Ja jällegi, kui ma vaatan oma praktikas, et need paarid, kes lähevad lahku, kelle lapsed on seal alles kahe-kolme-nelja aastased nende emotsionaalne, kuidas ma ütlen, selline võitlus raudus järgselt on kõige kõrgem ja need lapsed on näha, seal on väga hädasi üksi ja need noh, lasteaias hakkavad siis tulema tagasisidestamise teed käitumine on muutunud, tervisereaktsioonid on muutunud, somaatilised reaktsioonid muutunud ja nii edasi. Nii et välja oli toodud teismeliste osa siis seal eelteismeliste teismelisest või noh, kooliealisest alates on hoopis tähtis see, et neljaks piisavalt mõlema vanema kaega. Et nad ei kaotaks kontakti oma vanemaga just sageli ju need eriti kui lapsed on veel väiksed, siis mõeldakse, et äkki see üks kodu ja üks vanem on parem, et see tagab stabiilsuse. Ent laps ei vaja mitte niivõrd palju kinnisvaraga seotud stabiilsus ja kuivõrd suhetega seotud stabiilsust ja see, kui ta jääb ühte stabiilsesse koju. Aga see vanemate peresuhe laguneb ära. See on selline ebastabiilsuse taak selle lapse kaelas mille kõrval selle kahe vanema ja kahe kodu vahet pendeldamine on tühiasi. Ja, ja ma olen sinuga hästi-hästi nõus ja ma arvan, et see on jälle midagi, mis mustreid me täna ka läbi selle saate, paljude artiklite konverentside praegu muudame, et on selline arusaamine, et ma ei taha, et last solgutatakse kahe kodu vahet. Ja kui ma küsin nendelt inimestelt, milline oli teie suhe oma vanematega, tuleb see mõte, et te hakkate oma last solgutama. Siis tuleb nähtavale see, et nende vanemad olid väga konfliktsete, neid solgutati nende konfliktide vahel, kuigi nad elasid ühes kodus. Vanemad ei läinud kunagi lahku ja sealt tekib arusaamine, kuna ei ole tugevaid sidemeid oma vanematega. Tekib arusaamine nagu kodu, füüsiline kodu oleks koht, mis annab kindluse. Aga võib-olla nendel omal ajal oli ainukene oma kindluskoht, oli oma tuba, oma voodi oma teki all, sest vanematega suhet ei olnud, aga tänapäeval me pööramisel ümber. Me panime rõhusuhetesse, et suhted on need, mis kannavad meie ühiskonda. Suhted on need, mis annavad meile ka tuleviku sellise oskuse armastada, stressiga toime tulla ja edukuse. Et ongi, et kui vanemate julgevad endale öelda, et jah, kahe kodu vahet käimine võib olla keeruline, jäävad asjad maha palju stressi. Aga kui vanematega suhted on toetavad, kui mõlemad vanemad on piisavalt niinimetatud piisavalt toetavad, aru saavad, ei jäta ka vastutust lastele, siis kui ikkagi juba kuu aega järjest jätab laps oma tennised kogu igale poole laokile ja maha sihte vanem küsima, mis abi mu laps vajab. Kas ta vajab iga kord nende asjade järgi viimist või ta vajab, et me istuksime maha, teeksime asju koos, räägiksime koos, nutaksime, mõnikord on vaja lastega koos nutest, olukord on keeruline. Et mida mu laps päriselt vajab. Et need suhted on tähtsad ja see on suur muutus, ma arvan, meie ühiskonnas suhete paradigma muutus, see on täielik paradigma muutus ja igaks juhuks ütlen välja, et mitte, me ei propageeri siin, et ja inimesed, minge lahku. Elage erinevates kodudes. Et ei, ikkagi katsuge elada koos, aga kui ei saa, siis pigem eelistage ikkagi seda, et laps käib ja on mõlema vanema juures piisavalt aega ja me ei anna siin ühtegi sellist retsepti, see võib, mõnele sobib 50 50 lahendus, mõnele sa võid, 35 65, mõnel ongi üks põhikodu, aga ta kohtub teise vanemaga piisavalt sageli, et igaüks leiab siin selle oma, mis talle sobib, oluline oleks ka kõik läbi mõelda. Ja oluline on ka kindlasti see, et ühte ja sama mudelit ei saa rakendada alates esimesest eluaastast ja lõpetades, eks ole, seitsmeteistkümnenda eluaastani, et ja absoluutselt, ja siin on nagu, et kui küsitakse, et aga mille järgmiste sobivust, siis näe, mis mudel meile sobib. Kõigepealt jälgime last, kuidas lapsed reageerivad ja kuidas mul endal on. Et kui me leiame näiteks mingi mudeli, mis mulle on täiesti vastuvõetamatu. Et ma tunnen, et mu rivist välja May kohane sellega ära, siis pole ju väga loogiline, et lapsed sellega kohaneks. Noh, tegelikult ei ole loogiline, on hea või siis ma leian enda jaoks väga mugava mudeli, aga ma näen, et lapsed ei kohane selle ka ära, kes siis peab niinimetatud vastutama ja otsuse võtma ikka vanem. Et see on vanema töö hakata jälgima ja võib-olla ka mitte liiga kivisse raiutud kokkuleppeid tegema, et see tolerantsus ja paindlikkus on siin need põhilised sõnad ja siis me tuleme natuke saate algusesse tagasi, et kui on see valu kõrge, siis seda on raske teha, aga siis iga niinimetatud tark, endast hooliv inimene, paneme nüüd rõhu sõnale endast hooliv inimene, läheb, otsib endale abi mitte jäta ennast sinna valusse siplema üherdama ja ehk siis suur, suur suur väljakutse endale, kuidas soovida aga oma partnerile head isegi siis, kui ta on läinud. Ja kui ta enam ei taha minuga paarisuhet kuidas andestada oma partnerile see, et ta ei taha enam minuga koos olla? Ta enam mind ei armasta ja baaride see on väga keeruline, on väga keeruline paariteraapiasse imagoteraapias näiteks on olemas hüvastijätudialoog, mida üllatavalt paljud paaritanud vaatlikkus peale lahkuminekut tulevad tegema. Sest eesmärk on ju jõuda sinna kohta, et see teadmine on täna päris kindel, et minu ükski järgnev suhe ei saa armastus kuulata akuma oma eelmist suhet ei lõpeta heatahtlikkuse koha peal just et ma soovin oma partnerile head. Elu pole alati kõik nali. Ma kuskilt pean leidma loovutu Sest ole Mõõta lina sest need peetis mu ajaliselt on keegi. Keda ma armastata ongi? Jaa. Su terviseks mu neid, et on, sa ei saa all leidma eluteel, mis sest, et ja sinoditel lahkuma, nüüd pean, ma tõstan klaasil soovide sulg. Ma tõstan klassi su terviseks neil, et sa üksi all leidma eluteel, mis sest, ja ta Soovides sul. Kui ma partnerina jõuan sinna kohta, et ma jätan hüvasti kõige selle valuga, mida mu partner mulle tegi ja mida mina oma partnerile tegin, me kõik oleme ekslikud, seda peab iga inimene lõpuks tunnistama. Varem või hiljem tasub seda tunnistada siis, kui ma olen valmis jätma hüvasti kõige selle heaga, mis meil oli. Sest see oli midagi väga olulist minu elus, et mu partner ja mina ehitasime midagi väga head. Kui ma olen valmis jätma hüvasti sellega, mitte mitte kunagi ei saa olema nende igatsuste tulevikuunistustega, siis ei tule nad ka kummitama mind enam. Ja siis, kui ma olen valmis ütlema itäh aitäh kõige eest ja ütleme selle, mis ma endale soovin, sulle soovin, siis saab, see suhe on jääda niinimetatud tasakaalus lõpetatuks. Ja võib-olla tuleb veel aeg-ajalt mingid kibestumise, aga ma olen paremas kohas iseendaga, et sellel mitte lasta eskaleerida. Ja seal on sihuke kolmetasandiline andestamine, on ju, et ma andestan endale enda tehtud vead, sest et igal juhul on alati ka ju. Eks ole, igale inimesele oma osa selles, et see suhe läks nii, nagu ta läks, andestan teisele ja siis ma andestan veel üldse elule. Et need asjad meiega niimoodi läksid, et kas olid meil lapsed raskelt haiged ja ühe vanema tähelepanu läks sinna väga palju või oli majanduslik olukord nii keeruline, et oli vaja tohutult palju tööd teha? Või jumal teab mis või tulid kaasa meile mustrid oma eelnevatest, mis tänapäeval enam ei kehti ja enam ei ole kasutatavad, et mis iganes meie vahel juhtus, et mis mulle veel väga nagu noh, südant soojendab. Kui teraapiaprotsessis inimesed jõuavad sinna punkti, et nad saavad nagu formuleerida selle kriisi enda kasvuks. Sest inimene on juba ehitatud üles nii, et igasugune muutus, igasugune, kas igasugune uus taipamine, teadmine tuleb kahjuks läbi kriisivalu ja mõnes mõttes kaose. Et kui selle kaudu suudetakse ehitada üles uus ja ise endastes taibata, kuidas ma valin seda elu, kuidas ma loon seda ise, mida ma panustan sinna ja mida ma tegelikult tahan, et jõuda oma emotsionaalsete vajaduste, nii, siis on see nii, nimetas teatud kriis Krist lõpetatuks loetud ja siis me juba teame ette ka, et lapsed tulevad tervemalt sellest kõigest välja. Siin on üks oluline punkt, et see kriis, kus sa oled, seal on väga oluline meeles pidada, et ma selle kriisi käigus ei toetu oma lapse peale. Et see, mida me võime, samm, on see, et jagama sügavaid negatiivseid tundeid täiskasvanutega, sõbraga, terapeudiga, paralleeliga vanematega, kellele iganes, aga ära koorma oma lapse psüühikat, et laps ei saa olla sinu tugi. Et see raskus vajutab su lapse viltu ja seda peab lihtsalt teadma seda selles hetkes, kus inimesed selles kriisis on. Et see on inimlik, et mida depressiivsemaks ma muutun, mida rohkem ma iseennast süüdistama hakkame kõigest, mis juhtus, mida rohkem olen vihane sellele inimesele, kes mulle nii palju haiget tegi, seda rohkem ma eraldan ennast ära. Ja mis on minu kõrval siis on nagu loogiliselt lihtne toetuda temale. Mul väga paljud kliendid on öelnud, ma ju tegelikult ei tahtnud toetada oma lapsele, ma saan aru, et see on vale aga ta oli ainukene, kes mul oli just ja pole ka mõtet lapse käest küsida, et kas sa jaksad ning kuulata ja kas sa jaksad mind toetada, et suure tõenäosusega lapsuga ütleb hoolivalt, et ja ta jaksab sind toetada küll. Et pole hullu, aga on küll hullu, et laps toetab siin sellepärast, et tal ei ole lihtsalt mingit muud varianti ja tal on sinust nii kahju. Aga ta teeb seda enda arvelt ja tõenäoliselt ei räägita tõtt. Nii et siin tuleb säästa ja see ongi kõige keerulisem, et lapsed teevad seda enda arvelt. Et nende areng ka uudishimu elu suhtes õppimise suhtes saab kõik pidurdatud ka eakaaslastega sõprussuhted saavad kõik pidurdatud selle kaudu, sest ei teki enam soovi minna välja, et Pole paremat sõna otseses mõttes valvata kodus, kuidas vanemal läheb? Jällegi, ja see toetus võib olla niimoodi juhtuda, et vanem ei räägi oma lapsele midagi. Aga see kuidagi see, kuidas vanem ei hoolitse iseenda eest, ei kaasa enda sõpru või ei apalu abi oma tõesti kas või terapeutidel või töökaaslastelt. Et ta jätab ennast nii üksi, siis laps lihtsalt tajub, mis on see, millest ma juba ennem jõudsime rääkida, et laps tajub neid asju, mis vanemaga on. Ma arvan, et siin mitmetel kuulajatel tekib küsimus, aga kui ma olen nii õnnetu, kuidas ma siis seda oma lapsele välja ei näita? Ta ju näeb seda nii, kui hea et parim sõnum selles olukorras lapsele on see, et jah, sul on õigus, ma olen väga-väga õnnetu. Ma olen hirmunud, ma olen segaduses. Aga ma hoolitsen enda eest. Ema, hoolitsen sinu eest. Minu töö on hoolitseda enda Eesti sinu hästi, ma tulen sellega toime. Ja kui ma mullal raskema kutsun endale abilisi, et ma saan hakkama, on see sellest, et hakkame lastele, tundub, et sa ei saa hakkama. Aga kindlasti ei tohi lastele eitada, et ei ole midagi hullu, sa saad valesti aru, sest lapsel jookseb selle peale juhe kokku, ta näeb, tajub ja tunneb. Ja kui ma eitan seda, et mul on raske noh, ta hakkab ennast süüdistama, see nagu natuke skisofreeniline olukord, tal on ju, et tal on üks, mida ta tajub, näeb ja tunneb ja siis infosõnadega antakse, teine et kõige paremini tunnistada lapsel ei jah, sul on õigus, need õigesti tajud õigesti minu töö nüüd ennast aidata ja sina saad olla laps. Aga et ma saan sellega hakkama ja ja siin ongi, et kas sa nüüd valid selle sajad ohvrienergiasse, kuhu ongi kõige lihtsam jääda lamama ja sinna võib jääda aastateks? Me teame, et valu saab ju ikka otsa ja iga lein võtab oma aja, võib ka aasta või kaks Agale hindab otsa, aga mõned inimesed ei saagi kunagi sealt välja, et see ongi selline suur ohvrienergia pealetulek, et sa oled justkui selles ohvri rollis ja mida rohkem inimene ennast ohvrienergias tunneb, seda suurem on tõenäosus, et tal tekib sealse agressioon, on selline saade, on meil just tehtud Endel talvikuga agressioonist, kus eks ole. Ta ütlebki nii selgelt välja, et et kui ma tunnen ennast jõuetu ja abitu tuna, siis mees, kui pöörame selle jõuetuse ja abituse endast teistpidi ja sealt tuleb agressiooni ja siis agressioon, võib minna selle eemaldunud partneri suhtes. Aga pahatihti õnneks küll mitte väga tihti, aga pahatihti ka lapse suunas, et ma olen ise nii endast väljas. Ja siis selle oma pahameele ma valan lapse peale välja, kuigi ta on mulle kõige tähtsam minu ilmasammas. Ja, ja mis nüüd jällegi iga inimene võiks nagu teadvustada on see, et sellega me loomega mudeli lapsele, kuidas tema tulevikus keeruliste kriisidega toime tuleb. Ehk siis me ehitame mudeli ette, et üks võimalus võib olla ainuvõimalus ongi jääda ohvriks ja mitte ennast maast püsti ajada. Kas me soovime seda oma lastele? Tõenäoliselt mitte ja, ja siis ei tasu ka veel ette võtta selliseid passiiv-agressiivseid rünnakuid, sageli on niimoodi, et üks vanem või siis teine eemaldunud vanem tahab lapsega midagi toredat ette võtta, aga siis see vanem, kes justkui tunneb, et laps on tema oma, hakkab korraldama mingeid oma toredaid üritusi just sel ajal, et laps ei saaks minna. Ehk siis, kui ta otseselt aktiivselt ei takista, siis ta võib moodi passiiv-agressiivselt luua, et just need, kui teie tahtsite minna Lottemaale, aga vot just meie praegu tahtsin minna spaasse kuskil või saime just ainult selleks ajaks teatripiletid, et seda tõesti esineb ka selline passiiv-agressiivne rünnak jällegi see näitab ainult seda, et kui mõnes mõttes, kui hädas emotsioonidega ja oma vaimse tasakaaluga inimene ise on noh, tihtipeale on selle teadvustamata, see on ka see, miks nendest teemadest palju rääkima ja uuesti üle rääkima. Et väga paljud protsessid, kui on inimene selles valu energias või ohvrienergias, siis on teadvustamata, mida teadlikum olen, seda rohkem ma pidurdasin ennast selleks, et ma ei looks neid mittetoimivaid mustreid või mittetoimivat käitumist, võimulooks, toimivaid, mis hoiavad kõikide arengut ja suhteid, onju. Ja üks, ma arvan, väga pädev soovitus on see, et kui tõesti su teine partner on olnud rongavanem ja ta on lahkunud ja ta pole lapsest hoolinud, siis ei ole tõesti midagi teha. Aga väga paljudel juhtudel taandavad inimesed ennast ise üksikvanemaks just sellest uhkusest solvumisest. Ja see on see, mis on see meie sõnum, et jagatud vanemlus on igal juhul kõige parem vorm, mis võib Teie lapsele osaks saada pärast lahutust. Nii aga ongi meil aeg täna telejoon alla tõmmata. Et see, mis me siis Küllikesega tahame täna öelda on see, et lapse energeetilisi sidemeid bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute egomängude pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat ja tunda mitte ainult nimepidi vaid päriselt läbi koosoldud aja ja mitte ükski täiskasvanute valu ja õiguste lapse eest, tema tegelike juurte varjamist ja nendega tutvumise keelamist. Mina arvan, et et meie aeg on valmis selleks mõttemuutuseks, et lapse perekond ei purune, kui tema vanemate kooselu laguneb. Aitäh sulle, küllike lillestik, aitäh. Ja aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul Meile võib kirjutada aadressil peresaade, TRUE ja peresaateid saab endale sobival ajal järelkuulata vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Seniks aga soovin teile kõike head, elage ise ja aidake teistel elada ja lahku läinud vanemad. Teie püha kohus on aidata oma lapsel elada. Seega katsuge ikka teineteise vastu olla lahked ja sõbralikud.