Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut. Monika Koppel. Tänases saates räägime alkoholist ja elust alkoholi ümber ja keskendume alkoholile sootuks erinevast vaatenurgast kui tavaliselt. Me räägime täna alkoholist kui lähisuhete reguleerijast. Minuga koos on stuudios pereterapeut ja minu hea kolleeg, koolitaja, õppejõud Siiri Tõniste. Tere, Siiri. Tere, Monika. Kui palju sina oma igapäevatöös puutud kokku selliste perede ja baaridega, kus on teemaks alkoholi tarbimine? Kuna minu peredega töö toimub valdavalt eravastuvõtus siis ma pean ütlema, et otseselt alkoholiprobleemidega pered minu juurde ei jõua. Küll aga kui tulevad, et baarid ja, või pered oma muude muredega selliselt noh, tavalised Eesti pered kus on konfliktid paarisuhtes, lastega probleemid, siis uurides seda pere, mismoodi see perekond toimib ja, ja mismoodi millised raskused neil on siis üsna sageli tegelikult ilmneb, et et seal peres on alkohol, mis oluliselt mõjutab seda pere toimimist per emotsioone, neid neid probleeme, millega siis tegelikult nagu nähtavalt tullakse terapeudi juurde. Nii et kui inimesed tulevad sinu juurde, siis kuidagi nendega kaasas on see nähtamatu alkohol just. Paista üldsegi mitte välja inimesed sageli sõnastad meie peres on, on alkohol probleemina. Nii et kui hakata nagu kaevama ja uurima, et siis alkohol tihtipeale paljastub sealt alt ja on, on üks väga tugev mõjutaja. Mõnikord ei oska isegi öelda või arvata mõelda sellisel viisil, et alkohol võiks olla see asi, mis meie peres raskeks teeb. Koosolemise. Ja alkohol on tegelikult üks väga keeruline tegelane selle kohta me saame ümbruskonnas nagu kassi erinevat infot. Et ühelt poolt on alkohol ju täiesti normaalne osa täiskasvanud inimese elust ja on meiega enamikel pidupäevadel tan meiega meie murepäevadel pisikest konjakit peetakse ju arstirohuks. Pokaalike punast veini kuulub sellise normaalse õhtusöögi juurde. Ja vaatame võõristavalt ju pigem neid inimesi, kes peoseltskonnas ütlevad, et ei, ma ei joo ja mõtleme, et mis tal viga on, kas tal on alkoholiprobleem või on ta haige või ja samas, kui keegi noh, tarbib alkoholi liiga palju, et me nagu märkame, et tema käitumine ei ole enam päris päris selline tavaline. Ja siis me anname jällegi hinnanguid, et inimene ei oska piiri pidada, mis tal küll võiks vaja olla. Nii et noh, tegelikult on päris keeruline küsimus, et et kui palju joomist ikkagi on liiga palju. Ja üld üldlevinud on ju see hoiak, et et kui inimene suudab tööl käia ja kõrvalt vaadates oma eluga justkui hakkama saab, et siis siis ei ole probleemi. Ja noh, tõsi on see, et kui inimese alkoholiprobleem kab juba kõrvalseisvatele välja paistma noh, näiteks töökaaslastele või noh, perevälistele inimestele, et siis sellel hetkel on pere ja lähedased inimesed seisnud selle probleemiga juba noh, suure tõenäosusega oli väga-väga pikka aega silmitsi. Et selles mõttes me võime tõesti mõelda alkoholist kui sellisest vaikiva pereliikmest. Kas sa saaksid natuke veel täpsustada, et kust maalt jookseb see piir normaalse ja probleemse tarbimise vahel? Ongi olemas erinevaid teste, et neid on internetis kättesaadavad ja kõik inimesed võivad oma alkoholitarbimist nende järgi hinnata. Ma arvan, et noh, see ei olegi võib-olla noh, täna täna meil meie vestluses kõige olulisem vaid vaid pigem see, kuidas alkohol tuleb peresapp p erinevate selliste emotsionaalsete teemade lahendamisel. Et kui me räägime alkoholist kui, kui vaikiva pereliikmest, siis no tõesti, me võime mõelda, et, et alkohol nagu tuleb appi et ta asendab peres midagi, mida peresuhted ei suuda või, või lihtsalt ei oska pakkuda inimesele. Et aru saada, siis millist tühimikku alkohol täidab. Võiksime natuke rääkida sellest, et, et mida me inimestena tegelikult kõik suhetest üldse vajame. Et me, me kõik inimestena evolutsiooniliselt imetajatena oleme bioloogiliselt juba sünnipäraselt orienteeritud säilik tama selliseid emotsionaalset, lähedast suhet teise inimesega. Et, et beebi ei jääks ju ellu, kui, kui emal ei tekiks tema suhtes vabadust, hoolt kanda, teda hoida ja teda toita, teda silitada, teda teda kiigutada. Et selline emotsionaalselt turvaline sõltuvussuhe, mida me kõik lastena peaksime oma oma vanematega seoses kogema. Et see kujundab lapse aju ja loob seal selliseid närviteid, mis hilisemas elus aitavad meil oma tundeid ära tunda, mis aitavad meil oma oma tundeid reguleerida ja siis lähisuhteid sotsiaalseid suhteid kuidagi säilitada ja luua ja säilitada jah. Et sellises turvalises sõltuvussuhtes, kus vanem on olnud peegeldav ja ta on ära tundnud ja aktsepteerinud lapse vajadusi ja lapse tundeid et sellises suhtes kasvanud laps oskab ka hilisemas elus täiskasvanuna omavahel vajadusi ära tunda ja, ja neid teistele inimestele väljendada ja ja seeläbi ka saada, saada siis seda, mida inimene lähisuheteks vajab toetust, hoolitsust, armastust, tunnustust. Ja kui me kogeme oma lähisuhetes oma vanematega suhetes oma partneriga, suhetes sellist turvalist kuuluvust, seda tunnet, et me oleme armastatud ja väärtuslikud siis meie kehas vallanduvad sellised heaolu hormoonid. Mis siis tähendab, et meie kehale õdvestub Meie pinge kuidagi laheneb, lihaspinge kaob, südame töö rahuneb, vererõhk langeb. Et meil lihtsalt on hea olla. Kuidas see kõik selle alkoholi külge lingib? Ja kui me mõtleme selle peale, et, et mida alkohol meie kehaga teeb, et siis tegelikult on see ju enam-vähem ju samasugune tunne, et me võtame selle pitsikese või me võtame õlle või võtame selle pokaali veini ja me tunneme, kuidas selline rahustav lõdvestav mõju meie kehas kuidagi laieneb ja kuidagi need päevamured ja, ja, ja igapäevaelu mured kuidagi lahenevad. Et, et meie aju ja meie keha jaoks mingis mõttes noh, ei ole ju vahet, mis selle lõdvestuse toob. Kui ma näiteks tulen õhtul koju, mul on mulle pingeline päev olnud, et, et siis on mul nagu valida, et, et see, see, mida meie süda ja keha tegelikult ihkab, on ju see, et me saaksime pugeda oma kallima kaissu, ta toetab mind ja ta silitab, ta paitab, puudutab mind ja minu keha lõdveneb ja mul on hea olla ja mul ei olegi mitte midagi muud vaja. Nii et alkohol on tegelikult üks truu kaaslane, kes alati teeb seda, mis temalt oodatakse. Mõnikord inimesed ei tee seda, mida ma vajan. Tulen koju, kallim, pahane. Just nimelt, et need inimesed, kellel ei ole olnud õnne sellistes turvalistes suhetes oma lapsepõlves kasvada nendel inimestel lihtsalt ei ole seda oskust ja kogemust, kuidas esiteks ära tunda, mida ma vajan sellel hetkel, kui ma tulen koju ja ja olen väsinud. Lisaks ei oska nad seda isegi, kui nad sellest aru saada saavad, nad ei oska seda oma partnerilt turvaliselt küsida, nii et partner sellest aru saaks, mis ta tegema peab ja lisaks ei oska. Ma ei oska me ka sellisel juhul oma partnerile pakkuda ise seda toetust, nii et täiskasvanu elus meil on vaja, see suhe peab olema kahepoolne, et mõlemad pakume üksteisele seda toetust. Et need inimesed, kellel seda kogemust ei ole, nendele tuleb suure tõenäosusega või suurema tõenäosusega appi alkohol, pakkudes seda lõdvestust ja pingelangust. Et alkoholist saab üsna lihtsalt selline nagu asenduspart. Et kas sa oled üksi peres või elad üksi või on sul partnereid, vahet ei ole. Et alkohol on väga kergesti, pakub meile sellise asenduspartneri rolli, kes siis lohutab, kui on raske ja kurb ja üksildane olla. Kes teeb rõõmsaks, aitab unustada raskeid asju ja, ja keerulisi probleeme. Alkohol aitab vältida keerulisi kõnelusi mis võiksid siis tüli põhjustada või pinget üles kruvida või, või koguni pere pere kooshoidmist kuidagi ohustada. Praegu on ju pühade aeg just mööda saanud ja usun, et enamus eesti peredes võeti pitsike või paar. Ja võimalik, et alkoholile abiks, selleks et pere püsiks koos. Ei absoluutselt, et üks, üks võimalus või mida alkohol siis nii-öelda jõululauas teeb, et tõesti ta aitab mitte rääkida nendest asjadest, mis tegelikult vajaksid rääkimist vanad solvumised, rääkimata asjad. Või teine variant, mis, mis ka mida alkohol teeb, et aitab välja öelda asju, mida kaine peaga ei julge öelda. Et mingisugust, valusat tõde, mingisugust emotsiooni, mida on kogetud tundeid, mida teised pereliikmed on tekitanud. Aga see trikk on siin selles, et, et et purjus inimese jutt tuju tegelikult tõsiselt ei võeta, isegi kui siis perega koos olles alkoholi toimel neid tõsiseid asju välja öeldakse, siis tegelikult seda muutust, mida, mida pere või see inimene vajaks, see väljaütlemine siiski ei too, sest et purjus inimese jutt on purjus inimese jutt. Lihtne on purjus inimese juttu tühistada just kõrvale jätta, ja kui kaineks saadakse, siis, siis ei ole enam julgust rääkida. Just nimelt. Just alkohol võtab pidurid maha ja, ja, ja annab sageli võimaluse öelda midagi, mida kaine peaga ei julge ja kaine peaga oleme me palju rohkem kontaktis sellega, mis tegelikult võib juhtuda. Ja selge see, et kui hakata rasketest asjadest rääkima, siis noh, võib juhtuda väga palju. Väga palju inimesed kasutavad pere kaitseks seda, seda joomist ja tarvitamist. Sest baasiliselt või selle taga on see hirm, et ma võin kaotada suhted meie vahel. Kui ma hakkan rääkima rasketest asjadest, sa ei kuula mind ja kuulad siis võib-olla lähed sootuks ära. Sama lugu on laiemalt peresuhetes. Jah, ma arvan, et siin oleks võib-olla hea koht natuke rääkida sellest, et mis see alkohol siis paarisuhtes teeb. Et kui me mõtleme selle peale, et, et kui kaks inimest armuvad, saavad kokku, siis noh, vähemalt alateadlikult nad ju mõlemad ootavad sõltumata sellest, kas, kas nad on kogenud oma lapsepõlves sellist toetust ja lähedust ja armastust. Et me kõik ootame seda, et meie partner rahuldaks meie vajadused kuuluvuse tunnustuse armastuse läheduse järgi. Ja suhte alguses enamasti nii ka on, et Me oleme väga tähelepanelikud oma oma armsamate suhtes ja reageerime neile ja kuulame neid, tunneme nende vastu huvi. Aga kui Need esmased, tunded jahtuvad ja selline suhte hea areng vajaks seda, et inimesed hakkaksid partnerid hakkaksid nagu avatult ja ausalt oma tundeid ja oma vajadusi väljendama selleks et, et saaks üldse tekkida selline vastastikune 11 aktsepteeriv suhe siis need inimesed, kellel ei ole seda kogemust ja oskus lapsepõlves kaasa võtta, et need inimesed hakkavad toimima suhteliselt sellisel ette aimataval viisil. Ja see, mis siis juhtub, on see, et üks osa partneritest ja võib-olla on mehi nende selles hulgas nagu rohkem nad üritavad juba suhte alguses paar korda oma vajadusi soove sõnastada, et mulle meeldiks see või see, see mulle ei meeldi. Aga nad teevad seda tõenäoliselt liiga ebakindlalt. Ja kui nad näevad, et nende partneri reageeri neile sellisel viisil, nagu nad ootavad, ehk siis nad loobuvad. Ja sisuliselt ütleb siis selline partner, kes kipub rohkem olema mees iseendale Pole vaja, et ma saan ise hakkama, et olen siiamaani saanud ja saan ise ka, et nii ongi parem kui naine, kõik need otsused teeb ja siis ei ole tüli ja, ja, ja see pereelu kulgeb kuidagi rahulikult ja mõnusalt. Ja meie terapeut kuidagi ütleme selle kohta, et selline partnersuhtes kuidagi nagu ala funktsioneerib. Et ta teeb kogu aeg vähem tegelikult kui talle nagu hea oleks, et ta loobub pidevalt iseendast ja, ja teeb mingis mõttes nagu ruumi oma oma teisele partnerile suhtes üha rohkem ja rohkem. Ja mis siis sellise partneriga suhtes siis juhtub, on see et ta tegelikult suhtes kogu aeg nagu eemaldub, pidevalt eemaldub, mis toob tegelikult kaasa sellise nagu üksindusse tunde. Et, et, et see, et ma hoian ära tülisid ja konflikte, et selle hinnaks on see tegelikult, et ma jään ise suhtes üksi. Ja sellisel hetkel ja sellises kohas on alkohol väga kerge tulemaks appi. Et me võime siin mõelda, et üksindustunde ja alkoholi vahele võib väga selgelt tõmmata sellise nagu ühendusjoone, et seal, kus on üksindustunne, et sinna on alkoholil kuidagi väga kerge ja lihtne haakuda. Nüüd mis paarisuhtes veel on see, et kui üks osa partneritest kuidagi loobub iseendast ja, ja eemaldub suhtest, siis teine osa partneritest on need, kes hakkavad siis nii-öelda seda armastust ja tunnustust ja väärtustamist suhtes justkui välja teenima. Et nad võtavad enda peale tihti pereelus siis sellise noh, ülemäärase vastutuse, nad korraldavad, norgaliseerivad ja tihti kipuvad naised rohkem olema just selles rollis. Ja tihti on neil see tunne, et kui mina ei tee, kui mina koos ei hoia seda suhet, kui mina ei planeeri organiseeri sisse, suhe vajub lihtsalt laiali. Ja selline partner siis selgelt nagu suhte mõttes funktsioneerib üle, et ta teeb rohkem, kui talle hea oleks. Ja selle tulemuseks on sageli selline selline ülekoormatus kurnata, tus läbipõlemine, pettumus kuni kuni depressioonini välja. Ja, ja ka sellisele partnerile siis, kes enamasti kipub naine olema, on jällegi alkohol kuidagi ka kerge appi tulema, sest et nii nagu see sellel eemaldujal mehel nii ka sellel üle toimetaval naisel on tegelikult see üksindustunne hinges. Nii et kui mõelda, et see on väga kurb, et paar elab koos ja tegelikult mõlemad nad tunnevad ennast üksi. Ja, ja siin on võimalus, et kas ühel või teisel tekib paarisuhtes alkoholiprobleem või võib ka olla niimoodi, et mõlemad partnerid tarvitavad alkoholi selleks, et kuidagi õhtuid mööda saata ja sama üksindustunnet leevendada, et nad lihtsalt ei oska mitte midagi muud peale hakata oma seal üksindustundega. Et üksildane inimene on kerge saak alkoholile täiesti nõus täpselt nii on ja, ja ilmselt võib laiendada seda ka paarisuhtest väljapoole. Ja ma mõtlen ka seda, et mõnikord alkohol aitab ka taluda suhteid või olukordi, kus ma tegelikult ammu peaksin ära minema ja loobuma sellest, mida ma teen või, või millises kohas ma olen. Absoluutselt, et kui me räägime ikkagi sellest, et alkohol on üks tuimesti, et alkohol aitab meil tegelikult oma tunnetega toime tulla ta aitab toime tulla mitte sellisel nagu heal viisil. Et kõige parem viis oma tunnetega toimetulemiseks on tegelikult kasutada teiste inimeste, et see on nagu asi, mida, mida võiks korrata lõputult. Et kui meil on paha ja raske ja üksildane olla, siis me kõige paremal juhul peaksime pöörduma oma lähedaste inimeste poole ja, ja saama toetust neilt. Aga kui seda võimalust ja oskust ei ole, siis, siis alkohol tuleb appi ja aitab need tunded maha suruda. Ja, ja kui ma olen halvas suhtes ja, ja tegelikult, et noh, võib-olla isegi minu mõistus saab aru, et see ei ole hea koht, kus olla ja, ja võib-olla kuskil mujal oleks parem aga, aga pidevalt kuidagi oma neid tundeid, mis, mis mind tegelikult aitaksid võib-olla käivitada seda muutuse protsessi maha surun siis jah, võin jääda väga kauaks suhetes, mis tegelikult ei ole mulle head. Et alkoholi sõnum süsteemis või inimestele on see, et alkohol aitab mitte tunda, alkohol ütleb mule ära kuule, ära näe, ära tee muutust. Täiesti nõus, et alkohol aitab meil tegelikult küsida selles oma elus sellises halvas kohas, kus me tegelikult tunneme ennast halvasti ja alkohol on just need natuke nagu valuvaigisti, mis küll võtab selle valu ära. Aga ta ei aita tegelikult Gaza sellisele tervislikule muutusele, mida inimene, kes alkoholi ei tarvita, suudaks võib-olla oma elus nii-öelda teha või, või mind lahendusi välja mõelda, lahendusi leida. Ja alguses tundub, et on üks hea ja truu sõber ja mida kauem see protsess kestab, seda hullemaks asjad lähevad. Mis toimub selles perekonnas, kus üks tarbib alkoholi, teine korraldab ja kasvatab kõiki ja võib-olla tarvitajad ka, mis toimub ülejäänud pereliikmetega kaasa arvatud ja muidugi võib-olla eelkõige lapsed. Et see, kas pere üldse näeb probleemi, enamasti me räägime ikkagi täiskasvanutest, kui me räägime peres alkoholi tarbijatest, et kas pere või paar nagu sõnastab seda probleemina, sellesse sõltub hästi palju sellest kui erinev või kui sarnane on nende partnerite alkoholi tarbimine. Et, et pereterapeudid tavatsevad küsida, et, et kas alkohol lähendab või kaugeldab paari ja nende paaride puhul, kellel see alkoholitarbimine on selline noh, üsna sarnane. Nemad ei pruugi üldselgi sõnastada, et alkohol on nende peres probleem. Et lihtsalt aktsepteerivad, lepivad sellise kauge suhtega ja sellise õhtuse tuima ja, ja ja sellise uinunud olekuga ja ei näe seal üldse, nagu oleks nende jaoks probleemi. See loomulikult ei tähenda, et lastel selles peres oleks kuidagi hea või, või ilma probleemideta olla. Nüüd sellises peres, kus üks partner tarbib alkoholi oluliselt rohkem kui teine või kui teine näiteks üldse ei tarbi, et sellises peres paradoksaalselt võib alkoholist saada siin nagu peret koos hoidev teema mis siis tähendab seda, et, et noh, näiteks kui me räägime nüüd sellest olukorrast, kus mees on selline eemalduja ja naine on selline organiseerija ja vastutuse võtma ja et siis võib sellise naise sellise üle funktsioneerimise sisuks saada, siis mehe alkoholiprobleemiga tegelemine mis siis võib tähendada väga erinevaid käitumis ja küllap see on paljudele inimestele ka tuttavaid, pudelite peitmine ja tühjendamine, mehe käitumiste, emotsioonide jälgimine, purjus mehe Kazimine välja vabandamine, nõudmine, süüdistamine, karjumine, kurjustamine, et mida rohkem naine võtab kuidagi vastutus selle mehe käitumise eest, et seda vähem on mehel võimalust ja vajadust kuidagi iseenda käitumist reguleerida, et et sealt võib tekkida selline väga halb nõiaring, millest, millest mõlemad tunnevad ennast kuidagi jõuetuna ja ilma välise abi ja toetuseta tihti sellest ringist üldsegi välja ei suudetagi astuda. Elus pole alati kõik nali. Eludo meele, Me kurvastu. Ent sageli, kui saatus liigava oli, sa leiad ainult viinas lohud. Ma võtan viina. Kui ma nüüd pean, ma võtan v? Me näeme ju seda ka sageli enda töös, et tuleb paar ja naine räägib sellest, kuidas mees oleks vaja korda teha. Et kõik oleks muidu ju päris tore ja partner oli alguses väga tore inimene, aga nüüd on sellised asjad, et alkohol on igapäevane ja kui alkohol ära kaoks, küll siis oleks hästi. Kas olete märganud selle alkoholi tarbimise juures, on seal ka mingeid ühiseid jooni, on seal mingit teatud rituaale midagi, mis iseloomustab kõiki tarbijaid ja neid suhteid? Noh, kui me räägime nüüd sellest mustrist, kuidas alkohol saab probleemiks või kuidas see sõltuvuskäitumine nagu välja kujuneb, et meeste ja naiste puhul seal võib erinevusi välja tuua. Et naised tarbivad rohkem kodus ja nende kogused kipuvad üsna kiiresti tõusma. Ja sageli võib asi alguse saada sellisest süütust pokaali väikesest veinist, mida siis päeva pingete lõõgastuseks ette võetakse mis aitab siis päevamuredele pereprobleemidel kuidagi eemale hõljuda. Ja peagi saab ühest vokaalist kaks ja Kahest juba juba pudel ja, ja varsti poes ei osteta enam pudeli kaupa veini, vaid juba suurema koguse kaupa, nii et et naistel kipub see sõltuvus ta väga kiiresti ja kuidagi tasa tasahilju tekkima, nii et, et seda ei pruugi pereliikmed üldse nagu märgata. Aitäh eriti võib-olla nende naiste puhul, kes on koduperenaised päevad otsa üksi. Just nimelt jah, et seal on see üksindustunne juba kuidagi väga, väga nagu sellesse olukorda sisse kirjutatud, et kui juba lapsed on kodust eemal ja sel naisel ongi kuidagi keeruline sellist tähendusrikast kohtama oma elus leida, kui, kui see emaroll ka juba võib-olla ei ole enam nii, nii selline 24 haši kohal. Mehed, kui me rääkisime sellest paarisuhtemustrist, et mehed kipuvad juba rohkem olema kuidagi paarisuhtes ka eemaldujad, siis kui neil kuidagi raske on ja nad üritavad probleeme vältida. Et siis meestel sõltuvuskäitumine võib sageli nii-öelda kujuneda välja väljapool kodu erinevate sõprade seltskondades hobi nii-öelda kohtades. Et, et see, see ei pruugi võib-olla koduseinte vahel olla noh, nagunii selgelt väljenduda, aga et meeste sotsiaalsest joomisest tihtipeale võib kujuneda välja sõltuvuskäitumine, eriti kui seal on selline paarisuhte stress ja üksindustunne nagu selgelt all. Ja selleks, et hinnata noh, me räägime juba sõltuvuskäitumisest või on see lihtsalt selline sotsiaalne tarbimine siis lisaks kogusele sagedusele võiksime kui jälgida seda, et millised rituaalid on alkohol alkoholi tarbimise ümber. Et see on üks ka selline nagu hea ennustaja, et sageli sõltlastel kujunevad välja selline oma kindel käitumise muster selle tarbimise ümber. Näiteks et tulen töölt, lähen poest läbi ja kindlasti ei suuda maa alkoholi riiulist mööduda, ilma et ma sealt midagi ostaksid. No lihtsalt ei suuda, et mul on olnud üks selline paar, kus mees oli tõsiselt hädas et ei saa lihtsalt poest välja, ilma, et ma seda alkoholi ostaks, nagu ma siis koju jõuan, is esimene õllepudeli kork lendab ja, ja, ja, ja naise jaoks on see tõsine, selline koht, kus tema käivitub ja, ja selline negatiivne muster selle ümber, et et naine riidleb või naine eemaldub või naine vihastab ja mees kaabum alkoholiga Garaazi või sõprade juurde. Et ma usun, et see on üsna selline tavaline muster eesti peredes. Või siis naiste puhul kui rääkida naiste kui selliste rohkemiseks koduste tarbijate mustritest rituaalidest, et noh, näiteks selline õhtune söögitegemise rituaal, kus siis esimene veinipokaal läheb juba enne söögitegemist söögitegemise ajal teine ja kolmas peale peale õhtusööki veel teleka ees mõned pokaalid, nii et see kogus võib olla tegelikult märkimisväärne, mida siis igal õhtul siis justkui väga sellises viisakalt ja, ja justkui muuseas ära tarbitakse. Ja, ja kui see on selline igaõhtune rituaal, et siis me võime juba väga selgelt rääkida sõltuvuskäitumisest ja paraku on ju nii, et ega sõltlane ise ju oma oma probleemi ei näe. Ja siis võiks näiteks pereliikmetel esitada, kui on nüüd see küsimused, et kas, kas minu partner võiks olla sõltlane, et võiks ehitada näiteks sellise väljakutse, et et katsugu nädal aega ilma alkoholita. Et kas ta suudab oma rituaali sellisel viisil muuta, et sinna ei kuulu alkoholi. Ja, ja juhul, kui see õnnestub, et siis me võime mõelda, et, et ehk ei ole probleem veel nii tõsine ja selle alkoholi asemel võib-olla võiks tulla mingisugune muu tegevus või, või ase asendusjuhul, kui nüüd sultan ikkagi ei suuda seda alkoholi seal rituaalist välja võtta, et siis on, ehk võib-olla lootusetega ise näeb, et äkki tõesti on tegemist probleemiga ja, ja, ja sellele probleemile peaks abi otsima. Kui nüüd inimesed on tõesti aru saanud, et aeg on otsida abi kuidas see töö siis välja näeb, et millest alustada? Ja kui nüüd pered või paarid on aru saanud, et alkohol on, on nende peres probleeme, nad tulevad abi otsima, noh ükskõik, kus konteksti nad siis jõuavad siis hästi, sageli on inimestel see uskumus, et et kui nüüd alkohoolik joo, kui alkohol ja ta perest välja võtta, et siis kõik pereprobleemid lahenevad. Et kui nüüd pereisa saab kaineks või pereema enam ei, ei venita, et siis on meie peres kõik hästi. Et see on justkui, et alkohol on nagu, nagu patuoinas, kelle kraesse kõik kõik pere halb on võimalik kuidagi kallata. Et tegelikkus on hoopis teine. Et kui sultan abi saanud ja ta on siis sellisest sõltuvuskäitumisest vabanenud erinevate nende sekkumiste abil, et tegelikult siis alles peresuhetes raskeks läheb. Ühelt poolt on ju raske see, mis, mis toimub siis nii-öelda selle sõltlasega. Et tavaliselt on kõige raskem aeg, ütleme selline kolm kuni kuus kuud, isegi kuni kaks aastat, kus see tagasilanguse oht on kogu aeg õhus. Ja sõltlast võivad vaevata. Ta erinevad keskendumisprobleemid, mäluprobleemid, sest et on olnud palju palju hetki, mida sõltlane ise ei mäleta. Aga mis on, mis on tegelikult pereliikmete mälus olemas erinevad käitumised, erinevad ütlemised, erinevad situatsioonid, millega on päris keeruline tegeleda, sest pereliikmed neid mäletavad, nende hinges on see valu ja, ja pettumus olemas, aga sõltlane neid ei mäleta ja hakata kuulama nüüd tagantjärele, mis kõik on olnud kaine peaga, et see on väga-väga-väga keeruline koht. Inimene tunneb ennast sageli häbistatud häbistatuna süüdi ja, ja, ja üksi Ja ja alkohol on ju siiani aidanud mitte tunda, just nimelt, kuidas inimene üldse saab toime kogu selle tunnete laviiniga, mis nüüd mille jaoks tal ei ole nagu ühtegi vahendit, kuidas, kuidas seda leevendada või kuidas sellega hakkama saada. Ja, ja see ongi väga keeruline koht, sest et kui me räägime, et alkohol tuleb appi selleks, et tundeid tuimestada, tunnetega hakkama saada, siis kõige paremal juhul kui me räägime siin meie pereterapeudid kõige paremal juhul peaks selle koha peal nüüd kui alkohol on perest läinud, ikkagi pere saama abi selleks, et, et hakata rääkima päriselt, et mismoodi ma olen tundnud, miks ma olen niimoodi käitunud, mis on selle käitumise taga, mis on minu kogemus olnud üldse minu lapsepõlvekodust. Et mõista iseennast, et mõista partnerit hakata kuidagi tasapisi ära tundma oma tundeid ja neid oma partneriga jagama. Et selline nagu suhetega ja tunnetega töö tegelikult kõige parimal juhul peaks järgnema sellele, kui, kui alkohol on nii-öelda perest küll füüsilised lahkunud. Sest see, mis sageli võib juhtuda, kui seda tunnetega ja suhetega töödejärgne on see, et et alkoholi asendab mõni teine sõltuvus. Ja noh, hea hea on siis, kui see sõltuvus on nagu natuke tervislikumat laadi, et töö või, või sport või tänasel päeval ka keskendutakse muide tervislikule toitumisele või mõnele spirituaalse praktikale. Aga alkoholi asendamine teise sõltuvusega tegelikult paarisuhtes seda kvaliteedi muutust kaasa ei too. Et paraku see seda mustrit ütle, kus välditakse keerulisi teemasid ja, ja, ja, ja toetust ei otsita partnerilt, vaid väljaspool peret. Et see muster tegelikult jätkub. Nii et kõige paremal juhul ikkagi peaks sellel hetkel pöörduma spetsialistide terapeutide suhteterapeutide poole, et aidata asendada alkohol ikkagi päris reaalse inimsuhtega. See on ju täiesti uus olukord ka partnerile, kes pole tarvitanud. Nimelt, sest, et, et kui nüüd sõltlane on teinud oma suure teo, et ta on lõpetanud tarbimise, siis tegelikult mingis mõttes täiesti õigusega ootab ta nagu tunnustust oma partnerilt. Et maju-maju ei joo enam, ma, ma suutsin loobuda ja see ei ole lihtne ja see on igapäevane mingis mõttes selline väljakutse, et olla kaine iseendaga hakkama saada. Et, et mida sa siis veel minult tahad. Aga nüüd see partner, kes kellel oli võib-olla selle selline uskumused. Et kui alkohol ära võtta, siis minu näiteks minu mees, et ta muutub hoopis teistsuguseks inimeseks võib-olla selliseks, kui, kui me seal suhte alguses olime. Et, et see ju nii ei lähe. Ja tema samamoodi jätkuvalt ju tunneb seda üksindustunnet, et tihtipeale need sõltlased ju jäävad sinna näiteks A rühmadesse käima, kus nemad saavad oma toetuse ja tunnustuse kinnituse. Aga nüüdse see nii-öelda noh, kui me räägime siin, et mees on ta sõltlane ja naine on siis teine partneri pool või suhte pool tema jääb ju koju ootama ja tema üksindustunne ju ja ei saa kuidagi leeveneda sellest, et alkohol võetakse küll ära, aga mees ei oska lähemale tulla. Ja see naine ei oska lähemale tulla. Nii et kui nüüd ikkagi läheb lähedust ja tunnete jagamist sinna nende vahel juurde ei tule, siis tegelikult jääb see teine partner noh, võib-olla veel rohkem stressi, et see pettumused seda suhtemuutust ju ei tulnud, et seda, mida ma ootasin, seda ei juhtunud. Sageli teine partner, kes, kes ei ole tarvitaja on aastate jooksul protsessid kestavad aastaid ja mõnikord need protsessid ju neile protsessidele on juured ka päritolu peredesse. Et see partner, kes ei joo, on püüdnud aastaid saada lähedust läbi kriitika. Jah, just nimelt, et, et need sedasorti partnerid, kes püüavad kuidagi suhtes olla noh, nii-öelda püüdes järjest rohkem ja rohkem olla järjest paremad järjest tublimad teha rohkem. See mõte on ju see, et kui ma olen väga tubli, väga hea, ma teen rohkem siis massaa lõpuks selle tunnustuse selle armastuse, selle, selle kuulumise, aga seda ju ei tule ja sellest frustratsioonist sünnib väga palju sellist noh, süüdistamist ja kriitikat ja halvasti ütlemist ja ja tegelikult see noh, see vajadus läheduse järgi, et see ja see käitumine, mida siis selle läheduse saamiseks ehkki kasutatakse, et see tegelikult vastupidi tõukab nagu partneri eemale. Ja, ja, ja tihti on nendel kui me räägime nüüd, et see pool võiks rohkem naine olla, et visti, nende naistel on ka nad on nagu lõksus, et ühelt poolt nad vajavad seda, et neid mõisteid takse, neid tunnustatakse, öeldakse head sõna ja sain ma tõesti, ma teen palju ja ma tahan selle eest kuidagi saada saada ju tasu ja, ja, ja tunnustus suhtes. Aga nad ei oska ka sellest nõiaringist välja tulla, sest et see frustratsioon ja pettumus on, on sealsamas kogu aeg olemas ja kui ma ikka olen vihane ja ma olen pettunud ja väsinud ja kurnatud, siis on väga keeruline enamasti küsida sellisel pehmel ja soojal viisil lähedust, vaid ikka tuleb see selline halvasti ütlemine, süüdistamine ja, ja pisiasjadele kuidagi kriitiliselt vaatamine, nii et, et see on üks, üks keeruline muster, millest paaridel on omal jõul väga keeruline välja astuda. Nii et pärast alkoholi väljaastumist suhtest on vaja mõlemal partneril õppida uut rolli. Absoluutselt, ja võib mõelda, et see on see koht, kus tegelikult partnerid peaksid 11 täiesti uuel viisil tundma õppima ja tegelikult hakkama looma täiesti uut suhet. Ja see, noh, see on keeruline ja see ei ole väga paljudele jõukohane. Aga reaalsus see nii on, sest et kui alkohol ära võtta inimeselt, siis sealt alt paljastub ju kogu see valu ja kogu see see haavatavus ja, ja, ja, ja hoopis võib-olla teistsugune inimene, kellega pikkade aastate jooksul ammu pole enam harjutud peres. Nii et, et saada tuttavaks, selle uue inimesega, vaadata kas see on üldse see inimene, kellega ma tahan koos olla. Ütleme, et see on tõsine selline teelahkmekoht kui sõltuvus perest kaob, et, et kas, kas need kaks inimest täiskasvanud partnerit üldse tahavad koos olla, kas nad tahavad uut suhet looma hakata enda vahel? Ja. No ma ka paremini testida No ma. Ei saa. Mis ikkagi juhtub teiste pereliikmetega ja eriti lastega kui aastaid ja aastaid? Vanemad on ainult keskendunud alkoholiprobleemile. Et kui me räägime sellest, et mida üks vanemaks olemine üldse tähendab et see tähendab ju seda, et vanem kuidagi võtab enda kanda lapse sõltuvuse, lapse vajadused, lapse tunded et laps õpib ennast tundma läbi selle, kuidas vanem teda kohtleb, et mida vanem temas märkab, milliseid tunded on peres aktsepteeritud ja, ja kuidagi välja välja sõnastatud. Kuivõrd vanem peegeldab lapsele seda, mida ta lapses näeb, et laps on mingis mõttes nagu, nagu lilleõis, mis saab avaneda siis, kui, kui vanem teda vaatab ja talle peegeldab seda, mida ta näeb. Alkoholiprobleemidega peres. Vanemad ei näe lapsi, sest et nagu me räägime, nad on nad, nad ei tunne oma tundeid, natu imestavad oma tundeid, nad on hädas oma täiskasvanumaailmas ja nad ei, ei suuda tegelikult lapse jaoks olla olla peegliks ehk lapse jaoks sellises peres, nagu see tegelikkus moondub. Ja sellises peres justkui kehtivad sellised nagu sõnastamata reeglid sageli, et et ära räägi, ära tunne, ära usalda. Ja kuna sellises peres alkohol ju tundeid tuimestab, siis neid tundeid ei tun. Ta neid nendest tunnetest ei räägita. Ja võib-olla üks kõige laastava maid tundeid sellises peres on häbi. Häbi selle pärast, mis, mis peres toimub ja häbi on ju see tunne, mis paneb meid varjama, varjama, iseennast, varjama seda, mida me näidata ei taha. Ja selles mõttes on sellised pered sageli sellise nagu häbimüüriga ümbruskonnas eemale või kuidagi nagu eraldatud. Ja need lapsed on väga keerulises olukorras, kus nad peavad noh, ilmselgelt need ju sõltuvad täiskasvanutest, nad peavad neid reegleid või nad kannavad automaatselt neid reegleid, et et ära räägi, ära tunne, ära usalda sellises peres olevad lapsed ja ka tegelikult täiskasvanud, et noh, nad nagu ei ela täiel rinnal, vaid nad tegelikult omandavad sellise nagu ellujäämise strateegiat. Et selleks, et sellises peres elada, on vaja mingisuguseid strateegiaid. Võiks öelda, et nendel lastel areneb selline nagu vale, mina. Eks sellises peres kasvanud lapsed tõenäoliselt kasvavad üles nagu tegelikult nagu iseenestele võõrastena. Sest nad ei ole saanud piisavalt peegeldust selle kohta, kes nad on, millise tunded, millised nende vajadused on ja sõltuvalt siis sellest, mida sellise pere vanemad vajavad. Lastelt võivad sellise pere lastel välja kujuneda sellised spetsiifilised nagu rollid. Ehk siis laps hakkab nagu vaistlikult täitma siis ma mingisugust rolli, mida see pere temalt vajab. Noh, näiteks võib-olla nii, et, et laps saab peres sellise nagu kangelase või tubli lapse rolli kellelt oodatakse siis selliseid häid ja kõrgeid perfektseid saavutusi. Võib-olla on need vanemate unistused, mis on jäänud kunagi täitmata ja sellisel lapsel ei lubata kuidagi olla veel nagu arenemises või, või eksida või tema, aga temalt oodatakse juba seda, et oleks nagu valmis ja tubli ja rõõmustaks pereliikmeid. Et see laps, keda sugulastele presenteerida, Sa näed, et tema on selline, millised saavutused on spordis, kui andekas ta muusikaliselt on. Et sellise lapse nii-öelda tunnustus ja peegelperes on see, et kui ta teeb oma perfektse soorituse ükskõik mis valdkonnas see siis ei ole et, et siis ta on aktsepteeritud ja, ja justkui tunnustatud ja armastatud, aga noh, see ei ole pärisus ei armastus, mida laps vajab. Nii et jällegi see on see koht, kus laps omandab sellise vale, mina. Et et võiks öelda, et see lapse roll on sellise lapse roll, on nagu olla perekangelane kes peseb pere häbi maha just. Et olla kangelane ja, ja sellise vale mina ka, et ma pean olema perfektne. Ma pean millestki olema, väga-väga tubli. Kasvab see laps ülesse ja küll tal võib täiskasvanu elus olla keeruline, kui ta ei luba endal olla kuidagi mitte ideaalne või mitte perfektne, selline laps ei tohi kunagi läbi kukkuda. Absoluutselt sellisel lapsel ei ole ette nähtud läbikukkumisest. Et siis ta kaotab justkui kõik. No veel üks võimalus on see, et, et sellises peres lapp, lapsest saab selline nagu vanemliku statud laps. Kes, kas siis saab peres üldse vanema rolli enda kanda, kui mõlemad vanemad on noh, ei suuda üldse kuidagi vanematena toimida või siis ta saab ühele vanemale nii-öelda asenduspartneriks. Noh, näiteks kui peres on isa alkoholisõltlane, siis võib sellest pere vanemlikustatud lapsest saada ema nii-öelda partner, kes kes aitab siis näiteks nooremat õde vendade eest hoolitseda või arutleda emaga täiskasvanumaailmamuresid ja pakkudes seega siis sellist emotsionaalset toetust emale. Et selline laps õpib kuidagi vaistlikult tajuma perekonna vajadusi. Ja tavaliselt need lapsed on väga tähelepanelikud aimamaks, et mis nüüd on tulemas, et millises tujus ema koju tuleb või millises tujus isa koju tuleb või valmistada juba nii-öelda kodu ette selleks hetkeks. Et vältida siis seda halba, mis võiks, mis võiks järgneda. Ja kuna selline laps jällegi keegi ei peegelda talle seda, mida tema vajab, keegi ei küsi tema käest, mida sina tunned, vaid see laps on pidevalt kuidagi orienteeritud, teiste inimeste käitumist kuidagi ennetama ja teiste inimeste tujusid märkama siis jällegi jäeta kuidagi nagu iseendale võõraks. Ja jällegi on siin tegemist sellise valemina kujunemisega. Et ta reageerib teistele tegelikult, jäädes iseendale kuidagi võõraks, iseendast kaugeks. Ja jällegi on see väga keeruline koht, kus kuidagi täiskasvanumaailma minna, et kes ma siis olen ja, ja kui ma pidevalt kuidagi olen valmis teisi abistama ja võtma vastutust teiste teiste tunnete ja teiste käitumiste eest. Sellises peres võib kasvada ka noh, nii-öelda patuoinas, ehk selline probleemne laps kelle, noh, mingis mõttes süüks saab panna kõik pere halb. Et sisuliselt vabastab selline patuoinast laps oma vanemate nende probleemidega tegelemisest. Et lihtsam on alati peres keskenduda ju lapse probleemidele, kui kui tegeleda paarisuhteprobleemidega ja patuoinast laps siin võivad väga erinevad probleemid olla alates voodi, märgamisest, koolist puudumisest, vägivaldsusest, uimasti tarvitamisest, koolikiusamisest ja patuoinaks võib peres kujuneda siis selline laps, kes ei suuda oma siis seda valu ja, ja halba meeleolu kanaliseerida siis sellesse kangelase rolli või sellise vanemliku statud lapse rolli ja patuoinast laps justkui imab endasse sellise pere sõnastamata valu vanematevahelise viha, näiteks isa alkoholismi vägivaldsuse tõttu või pereväliste suhete või, või mõne pereliikme haiguse tõttu, millega kuidagi toime ei tulda. Ja sisuliselt patuoinast laps nagu tõugatakse perest välja. Ja enamasti on ta siis sunnitud oma kuuluvust otsima siis väljapool peret, et noh, teiste tegelikult samasuguste perest välja tõugatud patuoinaste hulgast kus tegelikult jällegi ju seda lähedust ja, ja päris kuuluvust, mida meie hingesüda vajab, seda leida ei ole. Mingis mõttes, see laps on kõige rohkem kontaktis oma tunnetega, ta jäi järgi selle perekonna mantrat, et ära ära tunne, ära näe, ära kuule, ta reageerib ja pere ei suuda sellega toime tulla. Ja selline laps võib-olla tõesti peres võib olla ainukene, kes ütleb otse välja tegelikult seda tõde pere kohta noh, mis, mis võib tegelikult omakorda tema tema rollis olemist nagu raskendada, sest et et kui sa ütled välja valusad asjad, millega pere tegeleda ei suuda ja millele pere otsa vaadata ei suuda, siis tegelikult see omakorda teda mingis mõttes nagu tõukab perest eemale. Nii et, et võib-olla see on kõige sagedasem perekond, mis võib-olla satub kuidagi noh, pereterapeudi vaatevälja, sest et on üks probleemne laps ja vanemad on motiveeritud siis abi otsima või saama, saavad nad suunamise koolist või lasteaiast. Nii et, et sellised lapsed on pereterapeudile tõeline, väärtuslik kingitus, sest et nad ütlevad välja asju, mida ta pere, täiskasvanud ei ütle, nii et patuoinas, lapsed, tihti toovad pered abi, abi saama ja, ja tulevad perele tegelikult appi, kui pere jõuab nagu abi juurde. Ja samas nii kangelane kui see laps, kes on vanem, likustatud, kes näevad väljast väga tublid välja, kes nagu ei vajaks üldse mingit abi on täpselt samamoodi hädas ja võib-olla isegi rohkem hädas kui see pere patuoinas, kelle kohta kõik ütlevad, et selle lapsega ei ole asjad hästi. Jaa, absoluutselt, et need pere tublid lapsed, no siin võib-olla võiks veel rääkida sellist nagu nähtamatust, lapsest kes nagu sootuks on tegelikult peres märkamatu ja, ja kelle kohta pere ütleb, et oh, tema saab alati hakkama, et no mina ei tea, mida tema seal oma toas teeb, igal juhul on tal kõik asjad korras ja ja võib mõelda, et selline laps on tegelikult täpselt samamoodi hädas kui see laps, kes kes möllab ja ütleb asju välja ja pidevalt justkui nagu tähelepanu küsib. Et selline nähtamatu mingis mõttes on samamoodi peres, et nagu eemale tõugatud, sest et keegi ei tunne tema vastu huvi, keegi ei küsi, kuidas sul läheb, millised mured sul on ja see laps jääb ilma täiesti igasugusest peeglist. Ja võiks öelda, et see, selline laps, kui tema perest välja läheb, on ta kuidagi võõras nii iseendale, kui, kui ta ei suuda ennast tunda turvaliselt ja mugavalt ka teiste inimeste seltskonnas, sest et et ta tihti kasvab üles sellises fantaasiamaailmas, kus ta loob endale sellise ideaalse perekonna, ideaalsed vanemad. Nii et, et ükskõik mis rollis seletatav sellises alkoholimustriga peres on, igal juhul on ta hädas, kas ta on vaikne laps või tal on selline, mürgeldab laps, igal juhul on, on need lapsed hädas ja, ja, ja ohus. Just selles mõttes, et nende isiksuste areng on igal juhul takistatud ja läheb vales suunas. Nii mõnigi kord kuuleme seda lauset, et läheks lahku, aga lastel on ju isa vaja või ema vaja, et kuidas me seda kõike süsteeme. Ja mingis mõttes see kõlab nagu paradoks. Lapsed ei saa seda, mida nemad vajavad, paarisuhe ei tööta nii, nagu peaks töötama. Aga inimesed iga hinna eest püüavad säilitada ikka seda vana Ja, ja ühelt poolt on see loomulik, sest et noh, me inimestena kõik vajame mingisugust sellist nagu stabiilsust ja perekond, olgu see siis milline tahes, et ta pakub meile stabiilsuse, et isegi kui seal on halb olla ja me saame aru, et see ei ole hea ometigi see on ikka üks kindel koht, kuhu tulla ja ma kuidagi oskan seal olla. Et sellises olukorras noh, ongi muutuse tegemine väga-väga keeruline. Aga kui mõelda selle peale, et et noh, mida me inimestena vajame ja mida meie lapsed vajavad, siis ega ju lapsed iseenesest ei vaja seda, et nende vanemad elaksid iga hinna eest koos ja, ja, ja et, et lapsed oleksid selle niukse mürgise ja, ja sellise väärastunud tegelikkuse õhkkonnas kasvamas. Et lapsed vajavad seda, et neil oleks kontakt ja suhe mõlema vanemaga eraldi. Et kui selle selle muutuse hinnaks on see, et vanemad otsustavad või, või üks vanem otsustab lahku minna, siis noh, siin me juba tegelikult räägime sellest, et mis, mismoodi üks hea lahutus käib aga et kui selle hinnaks on pere lahkuminek, et, et vähemalt üks vanem saab kuidagi sellise päris vanema rolli tagasi lapse jaoks tulla, on see lapse jaoks igal juhul võit. Sest et laps ei vaja ja iga hinna eest koos olevat peret vaid ikkagi vanemat, kes oleks tema jaoks olemas, kes oleks peegeldav, kes oleks tunnetega kontaktis. Hea kuulaja, meie tänane saade hakkab otsa saama. Tänan sind, Pereterapeut Siiri Tõniste. Sisuka ja haarava vestluse eest. Aitäh sulle. Sina hea, kuule, võiksid mõelda natuke, enne, kui sa raadio nupust kinni meid keerad. Millised on sinu pere alkoholimustrid ja kuidas alkohol sind ja sinu lähedasi on aidanud või aitab praegugi. Kui sa tahad meie saadet järgi kuulata, siis saad seda teha endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Ja kui sa tahad meile kirjutada, siis saad oma mõtted saata teele aadressil Peresaade ät, ERKE. Mina olen pereterapeut, Monika Koppel. Ja loodan, et kuulad meid ka järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks soovin sulle ja su lähedastele kõike head ja ole hoitud.