Tere, hea kuulaja, eetris on peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tavaliselt lähevad inimesed paari suurte ootustega, et nende kooselu saab olema mõlema vajadusi rahuldav. Kõik paarid ei moodustu muidugi romantilise kõrghetke ootuste harjal. Mõnikord alustatakse kooselu, kuna laps on tulekul või siis mõnikord luuakse suhe. Kuna üksi olemine on veel halvem variant ja pole enam lootust, et võiks kokku minna kellegagi, keda armastad. Aga olgu need kokkusaamise põhjused, mis nad olid. Pea pooled kokku läinutest tunnevad ühel hetkel pettumust, et vastastikune kiindumus ja huvi on kadunud ning emotsionaalset toetust partnerilt pole. Ühed paarid tülitsevad, teised elavad võõrandunult. Aga ühel hetkel hakkavad peas käima mõtted, et äkki peaks suhtest lahkuma täna arutamegi teemal kuidas lahku minna, kui need mõtted on nii kaugele jõudnud. Minu tänane saatekülaline on pereterapeut ja perelepitaja Annely Liivamägi. Tere, Anneli. Tere ka minu poolt. Kunagi varem ei ole elu olnud nii selgelt isikukeskne, meid julgustatakse isiklikku õnne otsima ning oma isiklikule õnnele tähelepanu pöörama. Probleemide ilmnedes ja emotsionaalse sideme lõdvenedes hakatakse aga sageli unistama partnerist, kelle kõrval tunduks elu ja isiklik areng paremini kulgevat. Või isegi kui need unistused uue partneri nii ei jõua, siis vähemasti mõte mul oleks ilma selle oma olemasoleva partnerite parem. See mõte on kõigi suhtes lahkujate sees. Mis on huvitav on see, et kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus? Jah, ma olen samuti seda meelt, et praeguses ühiskonnas me oleme rohkem individualistlik omad, et ühiskond mõni aeg tagasi, mina mäletan oma lapsepõlvest oli veidi teistsugusem, et kuidas ühiskond tegelikult toetas palju pere kooseksisteerimist, kukku jäämist ja selle ühiskonna mure ja ühiskonna vorm, kuidas perekonnad siis edasi toimiksid selliselt, mis väljapoole paistis ja kuni surm meid lahutab heas ja halvas, haiguses ja tervises, rikkuses vaesuselt, nii kõik need sellised rongid. Aga noh, et igaüks meist nagu üritab leida seda müstilist isiklikku õnne. Seda rõhutatakse nagu praeguses ühiskonnas päris palju. Et juba semantiliselt kõlab isikliku õnne otsingu mõte üsna individualistlikud, et samas on inimeses kogu aeg olnud justkui kaks erinevat soovi olla seotud tugevasse kindlas suhtes, aga samas ka soov ja iseolemise ja teistega mittearvestamist järele. Ja need vastandlikud soovid domineerivad siis erinevatel perioodidel. Ja eks ole, kuna tänasel päeval on ju tänu sellele eriti naised on ju saanud ligipääsu haridusele ja tööle ja on tänu sellele iseseisvamad ei pea enam püsima, nagu nendes suhetes koos turvalisuse pärast, vaid tänasel päeval püsitakse, eks ole, juba teistel põhjustel kui ellujäämise pärast, mis oli vanasti ja püsitakse koos, võib-olla nagu täpsemalt, otsustab pärast kui, kui võib-olla ka mõni aeg tagasi. Aga samas minu hinnangul noh, kuna ma puutun kokku ikkagi väga palju lahutajatega lahutusteemadega siis minu hinnangul ka tegelikult lahutatakse kergematel põhjustel, kui, kui põlvkond tagasi ja ometigi omandireformi ju inimsuhetes pole, et inimestel peaks olema vabadus öelda, et ma ei soovi enam olla sinuga suhtes? Jaa, absoluutselt. Üks põhjus on mitmeid, kui viib, on ikkagi armastus, meeldimine, atraktiivsus ja sarnased huvid või väärtushinnangud. Aga, aga see, mis meid lahku viib, neid põhjuseid on märgatavalt rohkem. Aga mis on kummaline, on ka see, et, et mida ma olen tähele pannud tihtipeale see, mida me nagu näeme või hindame partneris kokkusaamisel, milles me nagu armume, et mida me hindame, nagu esmapilgul kipub olema ka see, mille pärast me lahku läheme. Ja et kui alguses tundus huvid on karismaatiline isiksus, siis pärast seesama iseloomuomadus saab kuidagi tõukavaks osaled, igavene egoist ja mõtled ainult iseenda peale või kui ta alguses tundus oodanud boheemlaslik ja kuidagi nii vaba siis ja nii ta siis on see, et osaled täiesti loha, kas ja, ja laisk ja sa ei ole pühendunud jää enne pohhuist ja, ja et seesama asi, mis alguses tõmbab pärast tõukab. Me peagi kulutama ülemäära palju aega, et arutada, mis inimesi lahutuseni viib, sest et see on nii individuaalne. Me saame küll teha siin mingeid üldistusi. Need inimesed kas tahtsid väga erinevaid asju või nende väärtushinnangud osutusid ületamatult erinevateks või nende nägemus, et asjade tegemisel oli nii diametraalselt erinev või, või lihtsalt inimesed ütlevad, et armastus sai otsa või kasvõi seegi, et tegelikult suhtesse minnakse ju teatud ootustega ja mingisuguse eel selliste riikidega ja me kipume ju tegelikult ka idealiseerima omama seda kaaslast ja, ja loodame, et, et see kaaslane ikkagi muutub ka siis meie ideaalilähedaseks. Ja paraku hakkame teda kujundama siis selliseks nagu meie kujutan ette, milline see kaaslane olla võiks. Ekslause, et naised lähevad suhtesse lootuses, et mehed muutuvad. Aga need ei muutu ja mehed lähevad suhtesse ootusega, et naine jääb samaks ja naine kunagi samaks mõlema õpetajad oma ootustest arutame parem seda, kuidas inimesed jõuavad selle äratundmiseni, et peaks lahutama, see ei ole ju see, et algus on nagu hästi-hästi-hästi ja siis ühel päeval niimoodi ta on, niisugune tunne jääb lahutama. Ja no siin võiks paralleeli tõmmata ka põhjustega, et mis see siis on, mis viib meid äratundmisele, et tegelikult ma ei soovi enam selles suhtes olla. Et kas see on siis nüüd siis rutiin, mis on muutunud see suhe, et, et ei ole nagu midagi uut enam toonud. Et me oleme ikkagi oodanud midagi enamat sellest suhtest või mis on siis nagu see see põhjus või et, et see, mis on siis nagu viinud tegelikult selle meie lahku minemiseni pettumus Domus või näiteks üks absoluutse, nagu mõtlesin, kirjeldasin ka sealsamas illusioonide purunemine, et me tegelikult see, kellega me abiellusime. Me ta ei vasta nüüd nende sellele ettekujutusele, keda me arvasime, et ta on. Ja me oleme natukene püüdnud teda muuta, selles suunas, ei ole mõtlen naistena. Et aga, aga ta ei ole tõesti muutunud selleks, et et kui me suudaksime niikaua suhtes püsida, et me võtamegi seda inimest sellisena, nagu ta on, ja hinda, mida ta just sellisena nagu ta on, et need sellised ootused, sellised irratsionaalsed ootused kipuvad olema just noortel, et kes üritavad nagu luua oma sellest kaaslasest, siis mingisugust ideaalmudelit pisut küpsemad lähevad juba suhtesse natuke teistsuguste ootustega, aga ka seal on omad nüansid, et mis tegelikult võivad neid samas ka lahku viia või või selles suhtes juhtuda. Et see otsus ju ma tahaks lahutada kuidagi hiilivalt, et alguses tunned rahulolematust, sest su vajadused pole täidetud ja need roosad prillid, mis romantilises faasis peas on need on maas, et sa näed tema argist nägu ja see ei pruugi olla meeldiv ja sa saad aru, et ta ei vasta mu ootustele. Et see rahulolematus muutub pettumuseks ja sa märkad nagu seda, mida suhe ei paku. Ja see puudujääk on sinu jaoks kuidagi olulisem ja silmatorkavam kui see, mis seal suhtes on nagu on, ja sa näed seda, mida ei ole ja ei märka seda, mis on. Ja veel üks tunne, mis tekib, on see, et ma, ma olen rahulolematu ja hakkan kritiseerima, osad kritiseerivad ainult oma peas, aga ka see sisemonoloog on mürgitava tooniga, aga osad siis ka kritiseerivad valjuhäälselt. Ja see periood võib kesta, see rahulolematuse periood ju ikkagi, kuid mõnel juhul aastaid jah, enne kui jõutakse, eks ole, sinna selle otsese mõtteni, enne kui jõutakse üldse mõttenegi ja siis sealt edasi otsuseni. Ja eks üritatakse ka enda suhtumist muuta ja üritatakse ka kohaneda ja seal on nii palju neid, selliseid erinevaid nüansse ja mis on ka väga õige, tegelikult me olemegi ju kaks erinevat inimest, kes kokku saavad ja me proovimegi kohaneda seal suhteid selle teise inimesega. Aga kui need väärtused lähevad ikka nii diametraalselt vastassuunas, suundades, siis varem või hiljem tõepoolest, me väsime sellest pingutamisest ja proovimisest ja, ja katsetamisest ja, ja see on siis tõepoolest siis üks selline tee, mis viib prae üsna kiirelt lahkuminekuni. Minu isiklik seisukoht on tegelikult see, et väga head lahutamine ei ole enam häbimärgistatud, nii nagu ta oli vanasti. Suhe ei ole tegelikult vangla, kus peab siis oma aja ära elama, et me ei räägi siin ainult, eks ole, abielulahutusest vaid me räägime tegelikult ikkagi lahkuminekust, mitte mitte ja ja oma kooselu just, et, et me ei pea sena aega ära istuma ja tegelikult tundma ennast rõõmutult taga, aga ikkagi osad lahutavad liiga kiiresti. Ja minu kogemus on ka see, et, et osad jälle venitavad sellega nagu liiga kaua, et nad jäävadki aastateks lõhkuvasse suhtesse. Just mis sina ütleks, mis võiks olla selline optimaalne aeg, kui sul see pettumus on juba pikalt siin närinud. Pettumus teatavasti närib suhet, nägu rooste närib metalli. Et kui kaua võiks seda mõtet Enda peas küpsetada? Kui seda aega nüüd küll väga keeruline määratleda, see on ju nii individuaalne. Mina lähtuks ikkagi sellest, et proovida ikkagi omavahel rääkida ja arutada seda, mis häirib ja, ja proovida seal anda partnerile paarilisele teada, mis häirib ja arutada seda, et noh, et kuidas sellega siis toime tulla, kuidas seda muuta või et, et võib-olla vaja, ma ei tea, mingid ülesanded või midagi ümber jagada. Proovida ikkagi ja, ja kui partner on valmis muutmas tihtipeale ongi see, et, et me eeldame, oletame, et partner muutub, aga see eeldus, oletus ei muutu veel teoks ja me ei saa eeldada ja oletada partneri silmadest, et mida ta mõtlebki, mida ta teeb, see on täpselt samamoodi mingisugune eeldus. Et, et me ikkagi peame suhtlema omavahel, sellest, et mida meie ootamises nagu partnerilt või et mida siis partner parasjagu mõtled, et me soovime ka temast arvamuste sõnumit kuulda. Et ma alustaks kõigepealt tõepoolest selle omavahelise vestluse ja suhtlusega ja proovimisega ja, ja kui seal tõepoolest partner ei ole huvitatud Enda poolt panustama ja kõik see jätkub, et see on ainult nagu teie ülesanne on, siis kas siis harjuda, pida, proovida, järgi anda, kohaneda ja nii edasi, eks ole. Te peate ikka enda sees siis tõepoolest selle läbi hindama, et, et kas see suhe on ikkagi teie jaoks jätkusuutlik või, või ei. Miks ma sult seda küsisin, et noh, kas võiks olla siin ka mingisugune optimaalne aeg? On just sellepärast, et võtaks kõigepealt fookusesse selle mõned teevad ja kui liiga kiiresti selle otsuse, et ma ütleks, et, et ärge mingil juhul hakake kohe lahku minema pärast esimest suurt tüli või mingisuguse suure tüli ajal, ühesõnaga emotsioonide kõrglaine peal, et kui emotsioonid on hästi kõrgel üleval, ükskõik siis kas mingi viha või, või pettumus või mis iganes, on selle suure tüliallikas, et mitte teha selle otsuse pealt ega mitte teha otsus ka mõne väga positiivse tunde pealt, kui sa näiteks oled, leiad, et oled armunud äkitselt kellessegi teise. Et nüüd peaks kohe hakkama suhed lammutama, et sellisel juhul ka lasta näiteks ikkagi kui see kõrvalsuhe ka siin on lasta sellel olla natukene aega, et mitte kohe hakata asju lõhkuma. Et mitte kiirustada. Ja ma ise sageli oma teraapiakabinetis toon seda näidet, et mingis mõttes otsus kellestki lahku minna on tegelikult ikkagi nii suur, et sellega on nagu leivaga. Et sa paned leivaahju. Kõik komponendid on juba olemas, aga sa ei saa seda veel välja võtta, enne, kui ta pole valmis. Liiga kuum. Samamoodi ikka kuumalt süüa ei tohi, aga sa ei saa teda ka ahjust enne välja võtta, kui ta on veel toored, et need jäävad küpsema peavad sageli on see, et ma lihtsalt nii väga tahan juba mingit otsust ära teha, võtad välja ja tegelikult see on toores otsus, et väga paljud siiski räägivad niimoodi, et ma olen elanud selle mõtte Te otsas juba ikkagi, kuid mõnikord isegi terve aasta ringi. Et ja inimeste küpsemisprotsess nagu ka leibade küpsemisaeg on väga erinev. Aga siiski, et kõigepealt küpsetada seda ideed, mõnikord isegi see, et otsustada juba ka ära, aga enne ka veel, kui seda asja hakata tegema, siis ikkagi veel elada ka otsusega mitte kiirustada. Ma arvan seda sama, et, et mitte kiirustada lahku minna jõuab alati, et kõigepealt tasuks ikkagi proovida need esimesed tülid, esimesed probleemid omavahel ära lahendada. Kõik need sellised omavahel lahendatud tülid ja eriarvamused. Need annavad ju tegelikult sellise läheduse kogemuse, et me oleme jõudnud. Me oleme lahendanud need omavahel. Me oleme saanud selle kogemuse võrra rikkamaks. Me läheme oma suhte nimel midagi teinud ja selle võrra muutub tegelikult suhe tugevamaks. Et see ongi tegelikult Pikaaegsete suhete võti, et omavahel on jõutud keerulised olukorrad läbi rääkida ja lahendada leidnud lahendus omavahelise läbirääkimise teel, et väga tihti tegelikult antakse alla kohe esimese suurema tüliga. Taas on nii keeruline, ma ei saa temaga rääkida, emotsioonid on laes ja emotsioonid ei lasegi tegelikult rahulikult adekvaatselt mõelda ja, ja otsustada, et see on juba ajuehitus, on meil selline, et meil tegelikult emotsioonide keskus asub seal kusagil ajus peidus ja, ja senikaua, kuni me räägime siin emotsioonide tasandil, meil on tegelikult väga raske ratsionaalselt nagu mõelda ja otsidagi olukorrale lahendust. Aga kui me suudame maha rahuneda ja mõelda läbi, et milles see tüli siis alguse sai, mis mind selle tüli puhul nagu häiris, mis on siin minu vajadus või, või mis on see ootus või et enda jaoks teha läbi nagu see analüüs siis proovida arutada oma partneriga ka seda, et et vot minu jaoks on see nii oluline tegelikult see olukord, et olukorra ära lahendamine, et mina näen, mispärast see minu jaoks on oluline ja, ja, ja mis tähendus minu jaoks on ja, ja nii edasi, et kuidas tema seda näeb, et kuidas me seda lahendame, et kutsuda sihtpartneriteks omavahel, siis arutama seda olukorda ja seda lahendust ja kõik need sellised keerulised olukorrad, mis on omavahel ära lahendatud, et kõiki neid tegelikult liidavad ka kõrvalsuhe mõnikord ja mõnikord ka kõrvalsuhe, sellepärast et see kõrvalsuhe väga tihti see kõrvalsuhe tekib ikkagi mingisugusest kas puudujäägist isiklikust sellisest, et noh, mis iganes mehelik olemise, naiselik olemise või, või mingisuguste selliste pinnal, et, et kas oma identiteedi või enesehinnanguga seotud et kinnitust saada siis kusagilt mujalt väljastpoolt, kui ma ei saada piisaval määral omaenda suhtes. Noh, see on nagu üks sellistest põhjustest, neid kõrvalsuhte tekkimise põhjuseid võib olla väga palju erinevaid ka aga et kui tegelikult mõelda ka selle peale, mis põhjustel on tekkinud kõrvalsuhe ja see võib olla ka tegelikult lihtsalt atraktiivne armumine selle hetke vajadustele vastamine ja seal ei pruugigi olla omaenda suhtes midagi valesti või, või midagi halvasti. Sellele vaatamata tasub astuda samm kõrvale ja, ja hinnata seda, et mis on nüüd minu suhtes ja mis on see, mis minuga praegu juhtus, nii et ühesõnaga, see, mis ma tahan öelda, on selle sektori juures, kus me praegu räägime, ärge tehke otsuseid uisapäisa, on see, et ka kõrvalsuhe ei pruugi iga kord olla piisav põhjus selleks, et seda oma suhet just ilmtingimata ära lõpetada vaid see võib aidata kaasa sellele, et teie suhe on pärast seda tugevam. Parem olete omavahel rääkinud, ma olen kuulnud mitut paari rääkimas, et me ei ole kunagi nii palju rääkinud oma suhtest, kui nüüd, kui see kõrvalsuhe välja tuli ja ütles, et tegelikult aitas meil jõuda lähemale, aitas neil kummalgi jõuda lähemale iseendale ja üksteisele. Ja kas või selle kaudu, et ka teisel poolel näiteks, et kui ma näen, et ma olen kaotamas oma part, närit teed enda jaoks hinnangu, kui oluline see partner tegelikult minu jaoks on. Ja sa oled valmis arutama ja rääkima, et mis meil siis puud on või mida me saame muuta oma suhtes või mis on siis meie suhtes sellist, kuidas tekkis sinna kõrvale kolmas ja valmis palju enam panustama ja palju enam nagu valmis seda teemat arutama ja et ei ole midagi arendavamata kujuks. Hea mahlane kriis võimaldab nagu sõna otseses mõttes nagu Hamleti öeldakse, et aeg liigestest on lahti, et see suhe võetakse liigestest lahti ja saab suhtes teha muutusi endale sobivas suunas. Ma arvan ka, et seda ei tasuks karta neid kriise. Et iga kriis ei pea kaasa tooma lahutust, täpselt, et lahku mindi, tegelikult annavad võimaluse muuta, tõuseks ja need kriisid ju annavad tegelikult võimaluse mingiks mingiks arenguks või, või, või mingisuguseks uueks otsuseks. Aga nii nagu mõnikord lahkutakse liiga vara, lahkutakse mõnikord ka liiga hilja ja siis ei olegi üksteise suhtes enam järel mingit austust, mingit hoolivust on tohutu viha. Ja see ka ei ole hea. Ma olen näinud oma kabinetis istumas, ma ütleks, et sama palju, võib-olla inimesi, kes on täiskasvanuna siis ohanud selle üle, et ma ei saa aru, miks mu vanemad lahku ei läinud, see oli nii õudne, et nad juskui nagu tahtsid olla koos, aga see oli nii õudne, et nad oleksid võinud ja nad oleksid pidanud lahku minema ja samapalju tegelikult on inimesi, ütleb mu vanemad läksid lahku, see oli nii traumaatiline, nii et tegelikult trauma, võib-olla mõlemat, nii see kui vanemad jäävad kokku kui see, kui nad lähevad lahku, kui neil on, on siis selline keeruline aeg ja ka see, et kuidas nad lahku lähevad, just et oluline pole mitte see, et kas lahku minnakse, vaid tegelikult see, kuidas lahida minnakse. Kuidas lahku minnakse, on palju drameerivam, kui see, et jah, üldse ma lähen seda lahendama, minnakse üks metafoor, mis mul tuleb praegu ette, mida mina oma töös tihti kasutan, on, on piimametafoor. See on see, kui sa tuled soojal suvepäeval ja oled ostnud poest piima. Ja kui sa paned selle piimaga kapiiase piim on kaua värske, saad nädal aega kasutada. Aga kui sa unustad ta köögilaua peale ja tuled õhtul koju, siis see piim on hapu. Ja isegi siis, kui sa Panetta õigetesse tingimustesse tagasi paned, külmetuskapi pluss nelja juurde tagasi tegelikult hapupiima rõõmsaks enam tagasi ei pööra. Ja nii mitugi kliente on mul selle koha pealt öelnud, et nad kriitiline küsimus on siis selles, et mis kell on nagu sinu ka selles suhtes, nii nagu ka piimaga, eks ole, et kui sa hommikul kell 10 selle piima unustasid, sa tuled kell 11, siis piim on väga päästetav. Aga kui sa tuled õhtul kell 11, siis ükskõik, mida sa ka ei tee, piim on hapu jah, sellest saab võib-olla hapupiimapannkooke, aga tegelikult seda enam rõõmsaks tagasi ei. D, ja mõnikord ikkagi aeg muudab inimesi sedavõrd et siit enam head nahka ei tule ja siin. Ma arvan, et üks küsimustest, mis käib Iga inimese peas, kes lahutusprotsessi mõlgutab, on see, kas ma teen õiget otsust. Nõus, sest, et kes tahab minna, Tal käib ju nii palju mõtteid peas, et kõigepealt selgelt tunded läbi, eks ole, seal on süütunne, häbitunne, hirm, kahtlused, mõnikord ka kannatamatus ja kuigi mõnikord võib tulla ka lõpus kergendus. Aga ikkagi see see mõte, et kas ma teen õige otsuse. Mul tuleb praegu veel üks, üks see mõte pähe, et väga sageli inimesed, kes tahavad hakata lahutama, ütleme nii, et ma ei saa midagi teha, mu peast käib läbi mõte, et küll oleks tore, kui see teine sureks ära saaks õnnetuses surma, võid aga midagi juhtuks, et ma ei peaks lahutama, sest lahutusega kaasneb nii suures stigma ja mina olen siis halb inimene ja kõik, mida ma kaasa toon, keegi ei taha ju tuua kannatusi oma partnerile või eriti veel, kui on lapsed mängus taha tuua kannatusi. Aga kui ta ära sureks, siis mina saaksin olla leinav lesk ja kõik oleks justkui okei ja me ei peaks nagu sellest protsessist läbi käima. Et kas see on okei mõte, kui see läbi pea käib, et sa ei ole sellepärast halb inimene, kui sul see mõte peast läbi käib, see on normaalne selles protsessis. Ja ka see, et, et see mõte vot nagu sa tõid ka välja selle, et kõik need süütunded ja kehvad tunded, mis tegelikult käivad samalt Tigma, mis sellega kaasneb, et, et paraku toob kaasa tihtipeale selle, et me hakkame oma partnerit süüdistama, nakkama, otsima süüd oma partneris. Me hakkame teda süüdistama igasugustes asjades. Me hakkame talle ummistama igasuguseid selliseid omadusi, et otsida seda põhjust lahkuminekuks. Aga, aga tegelikult see seimis kriibib siin sees on, on meis endas. Ja kui me oleme mõelnud seda lahkumineku plaani, et siis see kõigepealt iseenda jaoks selgeks mõelda, mille pärast ma soovin, mis mind häirib ja nagu ma ütlesin ka kõigepealt, et proovida ikkagi arutada oma partneriga ja nii edasi. Et, et kui see ei muutu ja minu jaoks on see tegelikult kindel plaan lahku minna et siis tasuks ka päris pektiga ja, ja väärikalt siis nagu vestelda sellest ka oma oma partneriga ilma teist süüdistamata Ta või, või talle neid selliseid halbu omadusi omistamata ja, ja sellist põhjust otsimata, et see põhjus ilmselt on teis endas olemas ja te olete teadlik sellest põhjusest aga siis võiks rääkidagi tegelikult oma partneriga sellest põhjusest miks teie näete, mis teid häirib, mida teie otsite, mida teie vajate, mis on teie ootused ja nii edasi. Mitte seda, et, et sina olid, sina tegid, mäletad siis, ja nii edasi. Et proovige tegelikult läbi enda seda informatsiooni nagu partnerile edastada või või oma neid selliseid ettepanekuid teha. See klassikaline, et asi pole sinus, asi on minus. Ja tegelikult väga sageli ongi asi, pole sinus on minus, minus on mingisugused vajadused, mis on rahuldamata või minu mingid unistused ei mahu meie suhtesse, sest suhted, suhted ju loote koos. Suhete ju alustate kuus, on ju koos otsus kas abielu vormistamine või suhte kokku kolimine või suhtega edasi minemine või teavitamine teisi, et, et meil on suhe ja nii edasi sõnu teie ühine otsus ja ühine otsus peab olema ka, tegelikult see lahkumine kutsus. Ja kui teie üksinda olete otsustanud kõigepealt seda lahkumine kuu otsust või plaani, et siis tasub mõelda ka tegelikult endast lähtuvalt need olukorrad kujunevad alati kuus mõjul või, või koostoimel. Et alati on mõlemad on tegelikult nii-öelda kaasosalised selle olukorra tekkimisel. Miks on tekkinud rahulolematus suhtega ja abieluga. Aga palju konstruktiivsemad on just sellised vestlused, kus tegelikult te tunnistate seda, et ja selles, et need olukorrad on selliseks läinud, olen ka mina olnud nagu osaline siinse praegu juba räägid, kui inimesed kahekesi omavahel räägivad, aga kindlasti on praegu selliseid kuulajaid meil, kes iseenda sees mõlgutab. Et mida me võiksime öelda, et kui sa ei ole oma tunnetest veel partnerile teada andnud, kuidas seda võiks teha, siin ei ole tegelikult ühtegi õiget lähenemist, aga siin on kindlasti olemas valed lähenemised. Kuidas ei tohiks sellist vestlust alustada, kuidas ja millal, õigemini ahaa, kuidas ei tohiks. Ei tohiks kindlasti kirja teel. Ma alustaks veel kaugemalt, ei tohiks teha niimoodi, et sa ei ütle teineteisele üldse mitte midagi, et seal liha absoluutselt lihtsalt kaod ära ja mida see, mida see tekitab. Esiteks on see arguse märk, et sa ei julge vastanduda ja, ja, ja tegelikult sa kardad kas siis enda tundeid või partneri tundeid või emotsioone selles ja, ja tegelikult see on tõepoolest arguse märk ja, ja soovimatus või oskamatus neid olukordi teisiti lahendada. Aga mida see kaasa toob, toob selle lihtsalt, et tegelikult partneri silmis Teie väärikus või austus saab ikka väga tugevalt kahjustatud teie enda ja no võib-olla te isegi ei hooli sellest, et mida partner testida siis siin arvab, et te lihtsalt ei ole valmis seda olukorda lahendama. Aga tegelikult toob see see partnerile, mida te ise teete sellise käitumisega partneril on see, et partneril jääb, jäävad vastuseta küsimused. Ta hakkab oletama igasuguseid, selliseid noh, mis iganes, milleks inimese fantaasiavõimeline on ennast süüdistama? See on võib-olla tõeline psühhotrauma tegelikult ei partnerile, et kas seda on tarvis, et te olete ju tegelikult loonud suhted, oled tulnud selles suhtes. Ja ja suhte alguses on ikka alati ei olnud ilusad. Et kuidas ei saa siis nagu väärikalt vaadata tagasi selle suhte algusele ja ka lõpetada seda, seda suhet siis väärikalt, teist austavat. Üks mõte, mille ma kunagi kuskilt lugesin, on see, et kui sina kuskilt endale oma partneri saad siis see on sulle suur kingitus. Ja kui sa tahad seda suhet lõpetada, siis sa võiksid seda teha niimoodi, et sa annad oma partneri elule tagasi paremas seisus kui siis, kui sa ta said. Ehk sa nagu suhte jooksul panustad sellesse, aga teda lõpetamise ajal ei tohi partnerit hävitada. Et nii palju võiks meil olla siukest väärikus, õe ja vennaarmastust, eks ole. Ligimesearmastust, et me ei ei lammuta teiste inimeste ära, see tuleb meile päras bumerangina elus kuskilt mujalt tagasi. See inimene on kuskil töötajad, teenindaja juht ja, ja sealt lähevad edasi süsteemselt, täielikult tema ängid. Need ärge tehke ilma lõputa lugusid, nii järgmine sul oli see, et kirjalikul teel, see on ka minu soovitus tõesti, see, et ärge tehke seda kirjalikult. Kibeda SMS-i teel olev SMS-i teel. Täpselt samamoodi, see on täpselt samamoodi arguse märg, kui te ei julge lihtsalt öelda teisele nagu otse silmast silma. Kui te olete selle otsuse teinud, no olge väärikas, võtke vastutus ka selle eest, et te tõepoolest teie otsus ja, ja Te soovite selle otsusega siit edasi minna, aga, aga tõesti, austage siis partneri tundeid ka. Et need sellised vestlused peaksid küll olema tõepoolest silmast silma, siis võiks nii palju teisest inimesest lugu pidada, et mitte teha seda talle olulisel päeval. Just, ja siis, kas sünnipäeval või ja mis iganes mõnulasel meelde oma praktikast siin siin just üks juhtum, kui, kui mees otsustas teha naisele selle vestluse sellel päeval, millal nad registreerisid. Ja, ja selleks oli kinni pandud restoran kohta restoranis ja naisel juba ootus, et nad lähevad tähistama maa abieluaastapäeva. Ja paraku kujunes vestlus hoopis teise suunaga, et et see oli kordades traumeeriv naisele. Siis ma ütleks, et mingil juhul ei tasu seda teha ka enne magamaminekut. Või enne mingit olulist töösooritus, sest et et paraku need tunded, mis siis sellele, kes maha jääb, on iseloomulikud šokk, eitus, viha, kurbus, abitus, ebakindlus, ka kättemaks. Selline une ja see kindlasti ei ole see seisund, mis võiks tulla käte enne enne und või mingisugust enne kas siis tähtsat tööalast sooritust. Mul tuleb meelde ühe oma kliendi, kes ütles, et tema mäletab, kui tema siis üks vanem võttis nõuks teise juurest ära minna tema sünnipäeva hommikul selle lapse sünnipäeva hommikul, et siis noh, selle lapse sünnipäev jäi alatiseks sellise märgiga, et see oli ka see päev, millal minu vanemad läksid lahku. Või ma ei soovitaks seda kuidagigi ka teha jõulude ajal või muude selliste oluliste tähtpäevade ajal, et noh, et see tulevikus ei jääks märgistama mingisuguseid selliseid, siis aastaringiga kaasa tulevaid sündmusi. Üks mõte veel, et et teiste inimeste juuresolekul sõprade seltskonnas või siis laste juuresolekul seda informatsiooni mitte edastada. Te võite loota küll, et, et teil on tuge nüüd kas kas oma vanematest näiteks või sõpradest või siis ka täiskasvanud lastest, et te saate sealt kui te nagu selle informatsiooniga lagedale tulete, et ei, need on teie omavahelised jutud ja sest et ka partnerile, kellele sa tuleb uudisena. Talle peab jätma lahket ruumi seedimiseks, sest see on hästi suur asi raske ära seedida, et sellel, kes ütleb tema võib-olla seedinud seda mõtet juba kuu, eks ole nädalaid, kuid võib-olla ka aastaid. Aga kuna teisel on see niisugune nagu nii suur asi siis peab nagu arvestama sellega, et teise selle šokiseisundiga see, mida ma tahaks öelda nüüd sellele, kes maha jääb, on see, et sageli ongi see, et asi pole sinus. Asi on minus. Et see, et keegi sind maha jätab vot need mahajäetud sageli tunnevad häbi. Ja siin ma ütleks, et see Teie ei sobi enam omavahel. See ei tähenda, et sina ei ole enam paarisuhtekõlbulik, et midagi on sinus viga, et kas sina ei oska? Armastan, Taavi, sina ei ole armastusväärne. Sina oled tõenäoliselt ikka okei, et lihtsalt teie eluteed läksid lahku, aga sina oled endiselt OK just, ja tegelikult see aitabki kaasa sellesama väärikus ja enesehinnangu nagu säilimisele sihikud ei suudeta ikkagi väärikalt omavahel vesteldes arutledes lahkumine, ma ei mõtle nüüd see, et see ühekordne vestlus ongi see, et mõlemad on kohe valmis, nagu otsustama. Tuleb valmis olla ka selleks, et teise poole jaoks võiks olla uus informatsioon ja ta ei ole arvestanud sellega ja neid, neid jutuajamisi võib tulla veel kordi ja kordi ja kuradi et, et seed, et te olete selle oma plaani edastanud või, või ettepaneku teinud, ei tähenda veel seda, et, et see, see teine, nüüd valmis on sellega, isegi ükskõik kui suure respektiga te seda informatsiooni nagu edastate. Et teise jaoks on see emotsionaalne otsus ja te peate arvestama teise poole emotsioonidega. Näiteks vihaga tuleb see liha ka näite, kuidas on võimalik, et sinu armastus otsa sai ja, või seal tuleb jätta ruumi selleks ma ütlengi, et see seedimisaeg jätta ruumi nii vihale, kurbusele kõigele et see inimene saaks neid tundeid seedida. Siniseid sädemeid viima neutraalne kellahelinat käänaku taha või kommipaberi Moruse spaamelu ümber sulla, mis kallis. Ma. Lubasin hommikul helistada Müümata jäänud siin. Kuigi lubasid hoomiku helistele kodus pole Lähen joonen osta ei. Loothangreetil Superast. Eks siis näi. Ostan lill ja nii palju, kui kanda jõuan. Käsipuu ükshaaval pätte Loovil sinu nimi, kui ka sinu nimi ega õienda. Te peate olema jah, valmis nagu oma kaaslase sellisteks erinevateks reaktsioonideks noh, nagu oli juttu, et ka kurbus ja ka need pisarad ja, ja ka see, et kaaslane proovib, Ta on nagu teid ümber veenda, et ma võin muutuda, ma teen ükskõik mida, ära mine, peaasi, et see suhe jätkub ja nii edasi. Proovida loomulikult, aga kui te olete enda jaoks otsuses täiesti kindel ja te soovite seda suhet lõpetada, et te saate loomulikult oma partnerit toetada, loomulikult lohutada loomulikult te mõistate teda loomulikult peegeldate tagasi talle, et tema, seda, seda muret ja neid sõnumeid ja, aga te, kui te olete tõesti otsustanud, siis jääge kindlaks enda otsusele, et olete toetav, lohutav ja te mõistate, annad võimalusi kordades ja kordades rääkida partneril ja mõelda uuesti läbi need olukorrad ja rääkida uuesti nendel samadel teemadel, kui partner seda vajab. Sest partner vajab loomulikult enda jaoks nende teemade läbiseedimist. Aga kui teie jaoks on see kindel ja lõplik otsus, siis see, et et partner proovib teid ümber veenda, on teie valik, et kas te soovite siis lõpetada seda suhet kindlasti. Või te proovite siis veel, aga et et ka see, et kui te annate nagu järele lihtsalt partnerile sellepärast, et teda lohutada või, või jagate talle lubadusi, siis teadke seda, et järgmisel korral on võib-olla märksa keerulisem teil tegelikult oma valmisolekut lahkuminekuks edastada ja, ja sellel nagu kindlaks jääda, mis sa siin ütleks, et kas lapse pärast peaks jääma kokku, see on ilmselt see küsimus, mis käib hästi paljudel inimestel peast läbi, kui neil on lapsed jälle omavaheline arutelu, omavaheline vestlus, ma arvan seda, et, et see on eelkõige-kõige elementaarsem. Mis on siis see, mis on teie suhtes täiesti kadunud, et ainult vanemlik tasand on jäänud teil suhtes, et kas siis rääkida sellest mis on teist teie suhtest jäänud, et see on tegelikult pereterapeutide üks üks suuremaid tööpõlde seedelaste perre tulek on viinud tihtipeale partnerid teineteisest kaugemale. Kas teed, et liiga suur koormus seal laste eest hoolitsemisel lasub ühel partnerites ja ta on väsinud ja tal ei ole jaksu enam nagu paarisuhtele panustada? On seal etteheited, et teine pool piisavalt ei panusta piisavalt, ei tegele lastega? No mis iganes põhjus, et ka seal on aga lihtsalt arutadagi omavahel, et kuhu sai see meie lastega suhetes äärmiselt oluline hoida seda teie omavahelist, seda meie suhet paarisuhet ja selle nimel täpselt samamoodi nagu ma ei saa öelda, et tööd teha, vaid see, et lihtsalt nautida neid hetki, kus te olete nagu koos ja, ja siis paarisuhet nii-öelda toidab jah, aga kui meie teise jaoks olemas, aga seda me ei ole, enam ei ole, kui ongi, et me oleme ainult laste pärast, siis mis sa ütleksid? Ma ikkagi prooviksin arutada veel spetsialistidega ja kui tõepoolest seda meiega ei ole, ega laste pärast, ainult laste pärast, ma arvan, et see isegi ka laste jaoks ei ole. Ei ole võib-olla sellel suhtel nii suurt väärtust, kui, kui nad näevad, et vanemad on tegelikult õnnetud. Sest lapsed ei võlasuhetest, eks ole, mille sisekliima on kas külm või tuuline, kus nad ei näe soojust, hellust, koostööd, hoolimist, et neil võibki tekkida arusaam paarisuhtest kui sellisest, pragmaatilisest majandus, logistilises liidust, siiruse kui armastavast arengu labast, kus kõigil on hea olla ja süda laulab. Ja siis tegelikult lapsed saavad ju oma eeskuju vanemate suhetest ka oma suhete jaoks ja ja üldiselt on ju ka nii, et kui üks või ka mõlemad vanemad on õnnetus suhtest kurvad ja vihased, ei pruugi nad olla ka parimad vanemad. Paratamatult ju see rahulolematus suhtega vähendab elurõõmu ja seeläbi väheneb energia, mida lapsele jagada. Ja kui heast suhtest kaob mehe ja naise vaheline austus ja hoolimine, siis lastega sellele ju head eeskuju ei anta. Ja veel ma kindlasti ütleks, et ärge saage uut last, kui see meie-tunne kõigub ja sa ei tea, kas on niisugune, noh, mis need tõmbetuuled, kuhu suunas nad meid viivad, et tundub, et hakkame juba lahku minema sisse Ps kui päästja, kui liim tavalisel ei, see, see on küll seeder, et paraku pannakse see vastutus siis sellisele lapsele, et, et sina oled see meie suhte päästja, sina oled see meie suhte kokku õige. Ja, ja, ja see, need on sellised alateadlikud, sellised mustrid, et seda küll ei ole sellele lapsele vaja. Ja üldiselt tavaliselt need lahutuse läbi elanud lapsed ütlevad täiskasvanuna ju sageli, et nad poleks proovinud, et vanemad oleksid loobunud omaenda õnnest ja oleksid jäänud suhtesse kus nad siis olid õnnetud, et ma jäin sinu pärast suhtesse lapsed seda ei, ei taha kuulda. Üks mõte, mida me oleme ju pereterapeutidel omavahel palju arutanud, on see, et tavaliselt kui inimesed lähevad koos siis noh, nagu abielu on ju hästi suur kokku minemise rituaal või kihlus aga ka sageli ikkagi kui inimesed alustavad kooselu, teevad nad ühe sellise toreda peo või või sellel sellel nagu sellel on algus. Et kui suhe läheb katki ja tänases maailmas räägitakse palju sellest, et uus normaalsus on see, et elu jooksul ongi kaks või kolm erinevat paarisuhet. Meil ju traditsioonilise Monogaamse surmast või kuni surmani suhte kõrvale on tekkinud alternatiivne sihukene nagu seriaalne monogaamia, eks ole, korduvad, et suhted, et see niimoodi on, et aga kui mingi suhe lõpeb, siis seda võiks ka lõpetada rituaalselt. Eks teisele aitäh ütlemisega selleks väga kena, aga selleks peavad mõlemate ka valmis olema. Et kui üks pool tunneb ennast ikka nii palju kahjustatuna ja üks pool ei ole valmis lahku minema, et siis ei ole ka tühistest rituaalidest, ta ei ole valmis lihtsalt neid rituaale läbi viima. Ja see eeldab mõlemapoolset valmisolekut, nii siis on see, et, et seal võiks vaadata oma suhtele tagasi öelda üksteisele aitäh selle eest, et mida sina oled minu ellu toonud, kuidas mina olen saanud kasvada selles suhtes, mida me oleme ühist loonud üksteisele tänu ütlemine. Ja samas oleks äärmiselt kena tegelikult, et kui tõepoolest selline rituaal oleks meil ka selle suhtelõpuna kuidas aidata seda, kes on see pool, kes ei taha suhet lõpetada. Kui te omavahel räägite teise poolega te saate ikkagi anda nagu neid põhjuseid ja selgitusi ja te saate talle anda aega. Ja te saate nagu rääkida ka oma sellest plaanist, et mismoodi teie näete, kuidas edaspidine suhtlemine välja üks noh, eriti kui on lapsed loomulikult et siis omavahel te saate ikkagi olla poeksama sellele teisele poolele. Teine võimalus on see, et soovitada tal pöörduda kellelegi spetsialisti poole või minna koos tegelikult kellelegi spetsialisti juurde paaridena pruudi juurde või või siis kasvõi perelepitusse või et arutada neid teemasid siis, et mismoodi siis see lahutusprotsess, missa ta edasi ja kuidas nad omavahel suhtlema jäävad ja ja kuidas, milline elukorraldus on lapsele parim ilusti, milline elukorraldus on lapsele parim. Et nendel teemadel loomulikult see võtabki aega. See, kui teie olete oma otsuses kindel, siis teine pool ei pruugi olla selleks valmis. See võtabki aega, et ma arvan, et igal juhul, nagu see osapool, kes on seal tugevam võiks pakkuda abi just nimelt kas või siis pere või paariteraapia näol sellele partnerile, kes siis jääb maha enda oma emotsioonidega. Toime tuleks igal juhul, kui ei ole rahumeelselt lahkuminekut. Protsessid võiksid toimuda ühe neutraalse, lahke sõbraliku terapeudi juuresolekul, kes siis aitab seda aitab seedida ja aitab ka mõtestada, kuidas need asjad on niimoodi läinud. Ja siis kindlasti kõik need otsused, mis tehakse, noh, nii nagu jälle seesama, mis ma alguses ütlesin, see leivametafoor, et mitte kiirustada siin ühegi otsusega, et mitte hakata kohe lapsi jagama ja kõike tegema, vaid kehtestada üleminekuperioodid. Ma tean, et Inglismaal näiteks antakse lahutusele, need on nüüd ametlikult vormistatud, lahutused ei vormistada ametlikult kahe esimese aasta jooksul, et esimesel aastal sa pead lihtsalt ära lahendama siis on mõned varaõiguslikud küsimused siis sa pead kohtuma perelepitaja, aga, ja siis need lapse elukorralduse paika panema ja seadmed kukkuma lepped ära vormistama. Siis tehakse tööd loomulikult veel selle paariga, mitte siis enam nagu paarina, vaid siis lapsevanematena, kuidas nende omavaheline suhe ja koostöö siis jätkub lapsevanematena. Et aasta pärast seal vormistatakse siis separatsioon nii-öelda siis lahuselamise võimalus ametlikult ja siis kahe aasta pärast vormistatakse siis päris ametlikult siis lahutus, kus sul on võimalik siis oma elueluga edasi minna või siis uuesti siis abielluda just, sest et lahutuseline, mitu komponenti salase varanduslik pool, seal on juriidiline pool, aga hästi oluline on ka psühholoogiline lahutus. Ja see võtab kõige rohkem aega üksteisest nagu lahti siduda energeetilised sidemed, mis on sidunud, see võtab aega ja väga raske on tegelikult, kui ka siis üks partner otsustab, et ta läheb järgmisesse suhtesse kui tegelikult teda eelmisega seovad veel nii palju psühholoogilised sidemed ja eriti kui seal on olnud lapsed mängus ja ka vara ja, ja ka vara, et see psühholoogiline seotus võib jätkuda veel aastateks. Ja siit on nagu, vähemalt nagu mina teaks kindlasti kahte soovitust, mida ma annaks just siis, kui on ka veel lapsed, mängus on see, et, et siis mitte mingil juhul ka see osapool, kes jääb maha. Mitte mingil juhul ei tohiks halvustada teist vanemat selle lapse ees. Et igal juhul seda teist vanemat peab kohtlema lugupidavalt. Sest et just nii nagu enne öeldud, omandireformi ei ole läbi viidud ja inimesel peab olema õigussuhtest lahkuda ja siin on põhjust alati vaadata enda sisse, et mis siis on, et miks, kui sa teenisime, need tahab ära minna, ta peab selle peaks olema õigus. Ja hästi oluline on see, et mitte toetuda selles protsessis lapse peale, vaid leida Endale sobivad täiskasvanud siis kas sõprade näol, vanemate näol, terapeutide näol, aga mitte valguda siis lapse peale laiali just ja, ja kindlasti mitte lapselapsele teist vanemat kritiseerida ja tõsta nagu enda sellist ma tea, armastus, positsiooni, mis iganes, et võite nagu seda lapse lojaalsust enda poole, et, et see on see, mismoodi tegelikult lapsi kahjustatud kõige rohkem lapsed nagunii armastavad teid mõlemaid. Ta ei pea valima teie kummagi vahel. Et peate lähtuma sellest, et te annate lapsele selle, tema lapsepõlve ja tema selle õige arengu seal siis ta kasvab, õnnelik inimene temast, et selle te tegelikult võlgnete tõepoolest mõlemad oma lastele teist vanemat mitte arvustada, see tähendab seda, et laps tegelikult mõtleb endast, loob endast minapildi teie mõlema baasile teie mõlema põhjal. Ja kui te teist vanemat kritiseerite siis tegelikult, et te lapsele annate selle informatsiooni, et üks osa temast on ka see ebaõnnestunud ja see halb. Ärge tehke seda lastele. Ja lapsed kohanevad lahutusega, noh, loomulikult on laste jaoks see ka traumaatiline ka märksa dramaatilisem laste jaoks on see, kui te omavahel tegelikult täitsa tüli jätkub ja, ja need eriarvamused ja teise nagu kahjustamine ja süüdistamine ja kritiseerimine ja kättemaksud ja kõik need sellised asjad, et see kahjustab lapsi. Ärge kaasake lapsi tõepoolest, sellesse te olete lahku läinud küll paarina. Teil ei ole paarisuhet enam, aga te jätkate lapsevanematena ja lapsevanemad, ta peate tegema koostööd ja leidma võimaluse, kuidas omavahel hästi suhelda Teie enda laste huvidest lähtuvalt ju soovite kõik, et teie lapsed oleksid õnnelikud inimesed. Et pakukegi neile siis seda, et kui lapsed näevad Te juhite, nende elu, te saate omavahel hästi läbi, siis tegelikult lapsed kohanevad selle uue muutunud olukorraga ja lapsed saavad edasi nautida oma lapsepõlve ja kasvada väärtuslikeks inimesteks. Aga mida ma veel sellisel puhul nagu soovitan, perelepitaja on ka see, et mõelda selle peale, kuidas lapse elu võimalikult vähe muuta. Et proovida ikkagi Leida mudel, kuidas laps saaks jääda sellesse koju, kus ta on harjunud elama et ta saaks jääda sellesse lasteaeda või sellesse kooli, kus on harjunud käima, et temal need sõbrad jääksid samaks tema koduloomad ja kõike võimalikku vähem muutuseid tekiks lapse jaoks ja siis leida viis, mismoodi ta siis hakkab suhtlema teise teise vanemaga. Aga aitäh sulle, Annely Liivamägi. Aeg on saatele joone alla tõmmata. Kui sinul hea kuulaja on olnud minevikus suhte lõpetamiseni, siis võid nüüd mõelda, kuidas see sinul läks. Kas oskasid olla lahked ja sõbralikud või olid oma emotsioonidest pimestatud. Kui tahad unustada selle inimese kui õudusunenäo, siis on see muidugi õigus. Aga kui sul on oma eksiga suhtes säilunud häid tundeid, siis ehk on just need põhjust öelda talle mõni tänu sõna kooselatud aja eest ja selle eest, mis sind selles suhtes rikastas. Aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade TRUE. Ja loomulikult saab peresaateid endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt järele kuulata. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval. Seniks aga soovin teile kõike head. Elage ise ja aidake teistel elada.