Enne kui meid sinna hakati jaotama, siis oli üks sõjaväelased, seal olid kõrgema aukraadiga, loeti siis ette, kes omavoliliselt põgeneb. See on karistuseks 20 aastat sunnitööd. Kaasteadja, kes teab, et tema põgeneb, ei anna, teada, saab viis aastat. Vennaga pidasime plaani, see vend Alfred ja tema sõjaväepiletit temal ei ole, ühesõnaga kulbid, passid ära, korjati kodus siin veel siis meie anud pass ära. Aga see vend algselt tahtis nagu tulla, aga pärast lõi kartma ja mina mõtlesin, et ei kui ei tule, siis minale. Kodus kõik teadsid pea Liisa. Küsisin kommendati käest, Swinski rajooni keskus oli, kus oli arst. Ja küsisin komandandi käest, meil oli siis iga päev, iga nädal registreeriti, käisime seal allkirja andmas, käisin luba küsimas, arstile lubati muidugi arstile ja mina läksin arstile, läks kolm päeva mööda rohkem edasi ja mind hakati taga otsima ja ma ei olegi seal rajooniarstid käinud ja siis hakati mind taga otsima ka selle Abel, mina olin koparaadiski jaamas. Paraviski jaam oli, no 100 või natukene üle need kilomeetrid ja paravinskist ostsin Omski pileti, et mitte Leningradi või Moskva peale osta. Olin ühe öö seal kusagil aias põõsa all ja järgmine päev mõtlesin, issand küll, Leningradi pileti osta ja läksin piletijärjekorda ja seal ühed eestlased ostavad Kaliningradi pileti, mina ei teinud väljagi, et mina oskan keelt, ei oska keelt. Ja nemad ostsid Leningradi, minul ka väga tuttav inimesed sõidavad ka Leningradi ja siis ma eraldusid nendest ära ja sõitsin rongiga, rongis oli ühtelugu passikontroll, aga minul pass korras. Pass oli korras ja mina olin Liidu kodanik ja vaatamata, et noh, bassi Eestisse omad, siis tähtsust. Ja siis Leningradi jaamas, aga siis ma olin niisugusi vene Mutka moodi nagu riidesse ka panud. Leningradi jaamas vahetasin riided natukene euroopapäraselt ja Leningradist sõitsin siis tapale.