Ema on rääkinud sellest nii palju, et tõesti inimesed hoomasid, kuid millegipärast ema mul arvas, et tema võib-olla siiski, et ta on õpetaja ja õpetaja, ta teadis, on vaja ka Nõukogude liidus. Ta ei arvanud teda ära viidaks. Aga noh, inimesed, kõik olid muidugi teadlikud minu ema absoluutselt, tähendab sel päeval, kui toimus küüditamine, teda ei olnud, Tõraverest oli algkoolijuhatajat õpetajate nõupidamiselt siin Pärnus ja kui oli esimese päeva, siis ema juurde tuli üks tema tuttav, väga hea tuttav, kes oli juba parteisse, ütles niimoodi alma, kas sa tead, et viiakse ära, sina, võib-olla kuulud ka sinna nimekirja, ma ei tea täpselt oma laste juurde ja elasid õhtul enam ei saanud ühendust, ei olnud nii ja ta tuli alles järgmine päev tuli hommikul tagasi, on nii, kui ta tuli, siis kohe oli inimene. Pärnu-Jaagupis tee tähendab sellest vallast, kes nägi, tema tuli bussi pealt maha ja sa oled kohe auto järgi, nii et kui ema jõudis koju, oli auto järgi ja see oli nii huvitav, et see, kes oliteedita. Ma ei ole seda nime teada saanud, aga julgeolekuga see vist ikka ei olnud seotud, vat osa komandosid saadeti niimoodi, et nad käisid kedagi asendama või siis järgmisel päeval niimoodi. Ja see noormees oli siis niimoodi, saades aru, et ema oskab vene keelt, aga ema esivanematel oli Peterburis lähedal oli maa ja lina-fu'd vanaisad, niimoodi ta oskas vene keelt, on sündinud Peterburis jaja emakast, aga vestlema. Ja siis noormees rääkis niimoodi, et ma ei tea, aga ma võin teile näidata isegi ta näitas emale, kes kirjutasid tema ärasaatmiskäsule alla. Ja nüüd kujutage ette, eks nende see aasta oli ta lemmikõpilane. Ema oli selle üle väga muidugi nukker, aga hiljem, kui tulime Siberist tagasi panustanud ka andeks ja ütles, et ta oli sunnitud