Bella ema, minuga hakkame mängima mulle viis minutit veel viis minutit on juba ammu meedes. No varsti kohe. LV, mis teil on kohe varsti. Ja niimoodi saab 15-st minutist märkamatult kaks tundi. Kui nii juhtub, rohkem kui ühel korral, ei pea ka laps lõpuks oma lubadustest kinni. Kas tuleb tuttav ette? Nutikas elu ei ole nii-öelda onov küsimus. Ja see ei ole küsimus sellest, kas kas kasutada nutivahendit või loobuda sellest täielikult. Küsimus on selles, kuidas me nutivahendit kasutame. Nimetagem seda eluks digivahendiga ehk nutikultuuriks. Nutika elu. Tere, mina olen Marju Himma ja minul on Rain kooli ja see on Nutika elu podcast ehk taskusoove. Tegelikult ei saa eristada mingit täiskasvanute ja laste või noorte nutikultuuri. Jah, Me teeme nutivahendites erinevaid asju, aga reeglid on samad ja samasugune on ka sõltuvuse oht. See, kui laps mängib lõpmatuseni mingit mängu, ei erinevat tegelikult kuidagi sellest, kui täiskasvanu scrollib või kerib sotsiaalmeediavoogu tuimalt ja lõputult. Laste puhul lihtsalt räägitakse sellest teemast oluliselt rohkem, sest me veel päris täpselt ei tea, mis mõju võib ilmneda liigsest nutiseadme kasutamisest. Mis mõju on see lapse arengule või mis mõju on sellel lapse ajule? Selleks on vaja tervet ühte põlvkonda lapsi, kes on nutiseadmega üles kasvanud. Me teame seda, et lapse aju on meil paindlik ja harjub üsna kiiresti absoluutselt kõigega. Kusjuures see on muidugi hea, kuna kui ta harjub kõigega, siis ta harjub ka teistsuguste reeglite ja harjumustega. Nüüd aga vaatame korraks otsa sellistele mõistetele nagu digitaalsed pärismaalased ja digitaalsed immigrandid, kelle hulka meie sinuga ilmselt kuulume. Täpselt nii digivälismaalased või digitaalsed pärismaalased, need on meediauurijate kasutusele võetud mõisted. Aga need on need inimesed, kelle terve elu vältel on olemas olnud internet ja digiseadmed. Ja nad on näinud ka väikelapseeast peale kasutanud see muidugi ei tähenda seda, et päris hällilapsel peab olema nutitelefon või tahvelarvuti olnud käes. Aga nad on siiski neid oma teadliku elu jooksul kogu aeg kasutanud. Ja siis tõepoolest on need digitaalsed immigrandid ehk nagu meie sinuga. Need on need täiskasvanud, kes ei ole üles kasvanud digivahendiga ja kes on selle lihtsalt ühel hetkel omaks võtnud ja seda kasvatama hakanud. Immigrante. Kusjuures oluline ongi see, et neid digitaalseid immigrante on terved, põlvkonnad on vanurite nii välja ja nende nutivahendite kasutada, kui sul on hästi erinev ka inimesed, erinev ilmselt nii mõnigi, kes meil praegu näiteks kuulab, istub samal ajal nina ja silmapidi Facebookis peedi-juustu ja siis tekib hea küsimus, et millega ta siis lõppude lõpuks tegeleb, kas kuulamise või sotsiaalmeediavoo jälgimisega. Palju selliseid huvitavaid küsimusi, millele tegelikult ei olegi päriselt veel vastust, sest kõik see on nii uus meie jaoks. Nutiseadmed on inimkonna jaoks natukene nagu kommipood ja me oleme liigina selles valdkonnas veel täielikud lapsed. Digitaalsed imikud võiks öelda. Ja see, kuidas nutiseadmetesse suhtuda, taolises olukorras on teatud mõttes võrreldav sellega, et ka kodudel on näiteks väga erinev lähenemine maiustustel kommidele. Kommipoliitika ehk et mõnes kodus peidetakse näiteks kommid ära, minu kodus seda muidugi ei juhtunud, meil oli kogu aeg kommikauss laua peal, aga seal sees olid need piparmündikommid, millel oli paber hästi kõvasti külge kleepinud ja mitte keegi kunagi söönud. Aga siis trühvlikommid sinna lauale jõudsid, siis see kausse üsna kiiresti tühjaks küll, jah. Täpselt nii, et on kodusid, kus on kommikauss kogu aeg laua peal, seda ei püüta peita, aga samal ajal on ikkagi kehtestatud mingeid kokkuleppeid ja reeglid. Minu kodu oli jälle selline, kus kommid olid kogu aeg ära peidetud ja võite kolm korda arvata, et kas see takistas meid siis lõppude lõpuks neid üles leidmas. Tegelikult mõistlasin Honka komisjonist ega kellegi koduseid reegleid? Ei, tõesti mitte, aga miks me kommidest praegu nüüd nii pikalt oleme rääkinud? Selle paralleeli mõte oli see, et võiksime tegelikult jõuda ajajärku, kus nutiseade on meie jaoks nii loomulik. Etavai ajamit pöördesse ei tekitab paanikaid ja tegelikult, et ei ole ka vaja korraldada mingit eraldi nutipaastu. Noh, me teame, miks kommi paastu mõnikord vaja on, aga miks nutipaastu üleüldse peaks tegema või miks nutipast pahane. Mis sa arvad? Lühiajaliselt ei ole ta tegelikult paha, aga selge on see, et tänapäevases ühiskonnas ei saa me täielikult ilma digitaalsete kommunikatsioonivahenditeta siiski elada. Hiljemalt mõni pank nõuab meie tähelepanu. Tõsi, on pangakontoreid veel, kus reaalsed inimesed ka töötavad, aga näiteks kui sa tahad ikkagi kiiresti pangatehinguid teha, siis on sul vaja juba tänapäeval mingeid nutiseadmeid ja kui me vaatame ühistranspordi peale, siis kas see valdkond liigub järjest rohkem sellesse mobiilsete seadmetega, lahendatakse kogu see liikumine punktist A punkti B. Nii et tegelikult lihtsalt peame õppima samamoodi nagu me peame õppima ilmselt kommidega, me ei saa maailmast kõiki komme või maiustusi ära kaotada. Me peame nendega õppima elama, õppima, elama selles mõttes, et kui kogu aeg püüda välja lülitada endast tõrjuda ära panna oma silme eest ja meelest asju, mis meile võib-olla suurtes kogustes on kahjulikud või, või viivad meid valedesse suundadesse elus kuhu me niimoodi jõuame. Lõpuks jõuamegi mingisse väga stabiilsesse keskkonda, kus kõik ongi justkui ära peidetud ja meie silmad, kõrvad ja, ja kõik meeled on justkui kinni. Et me jumala pärast mõnda kiusatust ei märkaks, nii et ma pigem ikkagi näen siin seda võimalust, et sellise pea liiva alla peitmise asemel mida ju tegelikult niisugune asjade ärapeitmine ka pöördel sel kujul on võiks nii kommide kui nutiseadmetega niimoodi edukalt ja rõõmsalt ja konstruktiivselt koos elada. Ja meil ei ole tegelikult olnud sellist laiemat arutelu või käsiraamatut, kuidas teha kommide puhul me juba teame, vot need lõhuvad laste hambaid ja kui need kogu aeg on suus, et mis see siis teeb ja mida ta kehakaaluga teeb ja miks aeg-ajalt kommikauss ikkagi võitlejad laua pealt ära liikuda. Aga nutiseadmete kohta meil meil seda ei ole ja, ja selles mõttes on need nutiseadmed natukene kommikauss, mis on kogu aeg laua peal. Muidugi teistpidi ei tähenda, et meil reeglid ei ole, et me võiks need tekitada või me võiks nendest rääkida. Ja no ma ei tea, me raamatut vist ei hakka siin kirjutama, aga me võiksime teha võib-olla oma digihügieenireeglite algatuse. Ja ma hakkan siis võib-olla kohe pakkuma, et sa paku omalt poolt, mis sul pähe tuleb. Minu pärast näiteks toimivad päris hästi sellised reeglid, et meil on reegel, et söögilaual telefon ei ole, see tähendab ainult seda, et söögiajal ei ole seal telefoni, vaid see tähendab ka seda, et söögilaual üldiselt ei ole muidugi telefon on ka üldiselt räpane asi, mida me päeva jooksul kogu aeg oma erinevalt Puhtus olukorras olevate kätega puutume. Aga ühelt poolt kindlasti söögiajal ei vaata mitte keegi nutitelefoni ekraani ja, ja parem on, kui ta muidu seal söögilaua peal siis ei ole. Noh, mõnes mõttes on see perekondlik reegel mind ka teistpidi ümber kasvatanud, et kui ma lähen sõpradega lõunale või õhtul kohvikusse istuma ja keegi paneb telefoni lauale, siis mul juba teki tunnet söögilaud ära siia küll oma telefoniga tule. Veel reeglid näiteks, et enne magamaminekut ei vaata ühtegi ekraani, see on ühine peres kodus ja seda ei tee siis sel juhul mitte keegi, ei lapsed ega täiskasvanud. See ei saa kunagi olla niimoodi, et tuleb ema ja ütleb, et pange nüüd oma telefonid käest ära ja siis ise. Et just, et ega see lapse suhtlemine ei ole kuidagi ebaolulisem kui täiskasvanu suhtlemisest, mida me muud seal sotsiaalmeedias või telefoni kasutades teeme, kui suhtleme teiste inimestega küllalt sageli. Ehk et ei ole selle väikese inimese suhtlemine kuidagi ebaolulisem kui täiskasvanu oma reeglid või siiski ütleme, nimetamine pigem soovitusteks võiksid kehtida kõigile ja just see kaks tundi enne magamaminekut, et aeg on hästi hea, sellepärast et selle aja saab kasutada siis millekski muuks. Selle aja jooksul saab näiteks ühiselt raamatut lugeda või rääkida, mida sa päeva jooksul tegid, ehk et selle nutiseadme aja arvelt tuleb perega kvaliteetaega kindlasti juurde. Või teha mitte midagi, see on ka päris oluline oskus inimese jaoks, sellepärast et mitte midagi tehes sünnivad teinekord kõige vihasemad ideed ja mõtted ja selline mittemidagitegemise aeg on see aeg, mida tänapäeva inimesel kipub just nimelt kõige vähemaks jääma. Nii nagu on olemas ekraanivaba aeg, on ka ekraaniaeg minu arust hästi oluline, et ei tasu luua endale illusiooni, et kui täiskasvanu kodus üldse ühtegi ekraani vaata ta ei tohigi lapsele näidata, et ta teeb arvutiga tööd või ta nutitelefonis, päriselt teeb ka midagi asjalikku ka, sealjuures näiteks raamatut. Et ei tasu luua lapsele illusiooni, et nüüd vanemad on ka kogu aeg ekraani paastul, vastupidi, nagu sa ütlesid, need ajad tsoonid, millal kasutatakse ja millal ei kasutata. Kui need pärast kokku leppida, siis on palju lihtsam koos jälgida ja järgida. Ja see tähendab ka seda, et kui lapsevanemal tõesti on vaja see kodus mingisugune kas tööülesanne või õppeülesanne või mis iganes muu asi seal ekraanidega ära teha, siis ei tasu tunda süümepiinu. Tasubki lapsel öelda, et tead ma nüüd pool tundi, võtan selle aja ja teen selle ülesande ära, aga see tähendab ka seda, et pool tundi on pool tundi, mitte kaks tundi. Kui see tundub kuidagi keeruline või raskesti ära tehtav või kehtestatav, siis mõtleme selle peale, et meil on selliseid aiand soola ja meil on tegelikult päris palju reegleid erinevate tegevustega seoses me ei käi isegi jooksmas ei käi vahetult enne magamaminekut just sellepärast, et, et see uni saab häiritud võib-olla sellepärast. Ja mega ei Vitsuta süüa näiteks noh, võib-olla mõnel pool Vitsutataks, aga üldiselt on mõistlik mitte seda teha teatud aegadel ja meil on ka reegleid. Kasvõi seesama, et täis suuga ei räägita lihtsalt sellepärast, et, et siis ei ole korralikult tegemist ei söömisega ega rääkimisega tavaliste argiste tegevuste peale, et meil sellist talupojamõistust jagub, tegelikult võib seda lihtsalt laiendada ka nutiseadmetes. Rahingumuse telefoni vaataksin, mis ma sealt leiaksin? Isegi kui sa ei leiaks sealt midagi siis mulle meeldiks mõte, et sa ei vaata mu telefon. Mulle meeldib. Ka see mõte, ma olen ausalt öeldes enda telefonist jälle iga inimene mõtleb, et mul ei ole midagi varjata. Ehkki kindlasti igal inimesel on midagi, mille pärast võib-olla ta pärast tunneks häbi või ebamugavust, kui keegi teine seda näeks. Ja kui võib-olla noh, ütleme, lauatelefon kunagi, võib-olla sellise kettaga telefon, see on kindlasti privaatne või personaalne asi, aga nutitelefon on minu arust sama personaalne nagu ma ei tea, taskurätik hamba või hambahari ei jaga seda teistega. Ja seetõttu on meie pärast ka reegel. Teised telefoni ei puuduta samamoodi, teise inimese arvutit ei puuduta ilma loata ja et selleks peab olema ikkagi väga hea põhjus, et minna teise telefoni sisse. Isegi kui sa tead selle mingisuguseid privaatsuskoode ja nii edasi lihtsalt ka selline kokku, et keegi ei peaks muretsema enda privaatsuse riivamisi pärast ega, ega ei teeks seda ka teistele. Minu arust see on tänases ühiskonnas väga-väga oluline. Kui me räägime privaatsusest, mida me tahame oma andmetele suurkorporatsioonide eest, siis võib-olla see privaatsuse kokkulepped peaksid algama hoopis kodust. Tahtsingi täpselt nii sõnastada, et privaatsus algab kodust ja kui te taas mõtlete, et äkki on keeruline kuidagi või et mis mõttes, et mul on ju lapsevanemana õigus last jälgida? Jah, aga kujutage ette, et kas te läheksite oma lapsega koos tualetti näiteks või, või tahaksite teda vaadelda siis, kui ta duši all käib, kusagil hakkavad tulema juba sellised privaatsus piirid ja taaskord ei maksa endale väga keeruliseks ajada seda, et me austame teiste inimeste privaatsust oma kodudes ju igapäevastes olukordades iga päev erineval moel. Ja miks me ei võiks teha seda siis ka nutiseadmetes, tõsi, siin võib mõnedel lapsevanematel tekkida selline küsimus, et aga kuidas ma siis valvan, kuidas ma tean, et ta, et ta millegagi ei tegele, mis on ohtlik või paha? Mina julgen siinkohal anda soovituse, et iseseisvus pole mitte midagi muud, kui ise hakkama saamine tulebki lasta lahti sellest, et laps on kogu aeg hästi lühikese lõa otsas viga digitaalse lõa otsas. Ma loodan, et me panime siin kokku mõned mõtted omalt poolt ja võib-olla need inimesed, kes seda podcasti kuulasid tahavad omalt poolt midagi lisada. Kindlasti jagage meiega oma mõtteid. Lutiga. Me ei taha nutivaba elu, vaid me tahame just nimelt nutikat elu ja me ei loobu nutiseadmest, vaid kasutame nutiseadmeid nutikalt. Nutika elu järgmises osas räägime digidistsipliinist ja lahtiühendamisest ehk isiklikust digisõltuvusest ja sellest hoidumisest. Kuulake, vaadake ja lugege meid aadressil. Nutikas elu. Aga ärge üle tarbige ikka nutikalt, eks.