Nutiseade on nagu külmkapp, seal on alati midagi maitsvat, meie emotsioonidele. Aga nagu me teame, siis pidev külmkapi kallal käimine ei tee head. Kaalule ega tervisele üldiselt. Nutika elu. Tere, mina olen Marju Himma ja minul on Rain kooli ja see on Nutika elu podcast ehk taskusaade. Külmkappi ja nutiseadme, võrdlus on küll kohane, aga võiks veel natuke kaugemale isegi minna. Nutiseade nagu kaubamaja. Kui teil on andmeside sees, siis sisuliselt on see info kaubamaja sinu taskus. Osta palju tahad, söö, palju jaksad, eks. Aga me tegelikult ju kaubamajas päev otsa ei istuks ja me ei istu ka kaheksa tundi päevas laua taga söömas või külmkapi juures. Aga kaheksa tundi info restoranis saame me täiesti vabalt oldud. Kui toidu puhul ütleb meie aju, et nüüd on kõht täis ja rohkem ära söö siis ajus magu ei ole vaimne magu, mis ütleb, et nüüd on piir vastas ja nüüd ma rohkem enam ei jaksa. Ja seda piiri lihtsalt aju puhul, et ei tulegi. See tuleb hiljem, aga see tuleb sümptomitena ja need sümptomid võivad olla näiteks ajanappus ja peavalud või hirmud. Ärevus. Jah ja kui nüüd toidu paralleelidega jätkata, siis täpselt samamoodi nagu toidus on rasvad ja valgud, süsivesikud on infos ka tegelikult oma rasvad ja valgud ja süsivesikud ju täiesti olemas. Ja täpselt samamoodi nagu toidu puhul, et kui need komponendid on tasakaalus, siis on meie emotsioonidega hästi. Aga kui ei ole, siis on emotsiooniga kehvasti. Nii et võib öelda, et mida rohkem tühje süsivesikuid, info süsivesikuid, seda emotsionaalsemad me oleme või emotsionaalsemalt kõigutatud ja teatud mõttes me oleme nagu emotsioonide Ameerika mägedel kogu aeg. Ma olen täheldanud, et kui Eestis läheb ilm kehvaks, siis hakkavad inimesed sotsiaalmeedias tegema sapisemaid postitusi. Ma ei ole seda küll nüüd teadlikult teaduslikult uurinud, aga pikaajalise kogemuse pinnalt ütleksin, et, et inimesed kannavad, et sellega üle oma kehvast ilmast saadud emotsiooni ja kannatada sotsiaalmeediasse ja jagavad seal siis paljudega. Muidugi positiivseid emotsioone jagatakse ka teate küll, suvel juulis ja augustis, siis kui inimesed mööda eestimaad rändavad ja rabadest ja randadest pilte saadavad laulupeolt Mi laulupeolt tohutus koguses, aga britid uurisid mõne aasta eest seda, kuidas teismelised, no ütleme ka järelteismelised seal vanuses 14 kuni 24, kuidas nad näevad ennast sotsiaalmeedias, täpsemalt siis Facebookis, Instagramis, Snapchati Twitteris ja see vanusegrupp väljendas siis, et see on nende jaoks eneseväljenduse koht. Kasvatab nende eneseteadlikkust kõik väga mõistetav, kui sa saad ise luua pilt teise, luua endast minapilti ja ennast väljendada nii nagu sa soovid. Aga samas need uurimisalused väljendasid ka seda, et need platvormid tekitavad neis ärevust, depressiooni ja, ega sellist nähtust nagu homo siis inglise keeles piir of missing, Audki hirm millestki ilma jääda või midagi maha magada. Kuna inimestega seotuse ja ühendatuse vajadus on psühholoogiline majandus- ja see mõjutab inimese vaimset tervist siis pidev tunne, et ma pean kogu aeg olema kursis sellega, mida teised teevad ja et juhul, kui ma ei ole, siis ma jään millestki ilma. Et see tunne on tegelikult sõltuvust tekitav. Ja ma leidsin neli uuringut selle kohta, mis siis näitavad, et Fomo tekitab samasugust sõltuvust nagu näiteks mängurlus või ka alkoholi või muud sõltuvust tekitavad ained. Et see on pidev vajadus millegi uue järele, see meie ajude mõnes mõttes tas evolutsiooniline omadus, et pidevalt midagi uut saades aju tunneb erutust ja mõnutunnet. Et mõnes mõttes see on meid aidanud inimeseks areneda, aga nüüd võib see tekitada olukorra, kus sotsiaalmeedia või digivahendid, mis pakuvad kogu aeg midagi uut või kellegi teise eluga kogu aeg kursis olemine eriti võib-olla kui on tegu inimestega, kes meile väga meeldivad, et nende elu kogu aeg kursis olemine tekitab sellist pidevat janu, et mis nüüd veel uut tuleb, et aju on üsna nutikas, sellise info juurde saamiseks. Aga tuleme tagasi selle emotsioonide ameerika mägede juurde, mida kas saaks siis teha, et, et me ennast seal emotsionaalselt ei kuulutaks? Nutiseadet on vaja paljudel eesmärkidel, järelikult see ei ole ikkagi jätkusuutlik, et me täiesti läheme 30.-tesse aastatesse tagasi, hakkame paberil kirju saatma ja helistama sellesama kettaga telefoniga. Nii et kuidagi tuleks ennast ikkagi lahti ühendada nutiseadmete, võib-olla nendest kõige kahjulik vanematest omadustest. Ise olen teinud sellise inimkatsed. Olen ühel hetkel kogu oma Facebooki konto näiteks kõrvaldanud ja seesama Fomo tabab küll inimest, võin täiesti kinnitada enda pealt, et tekibki mingiks ajaks selline ärevus isegi teatud mõttes hirm, et elu läheb mööda, kusagil toimub kogu aeg midagi, millest nüüd mina osaliseks ei saa. Aga tegelikult tuleb ajada selg sirgu ja mingil hetkel hakkab kohale jõudma, et just vastupidi, et, et sa hakkad märkama enda ümber paljusid asju, mida sa võib-olla seal sotsiaalmeedias sobrades ei pannud tükk aega. Minul on selline nutitelefon, mis on juba piisavalt vana, et mitte välja kanda kõiki neid äppe, mida inimesed tavaliselt oma telefoni panevad. Näiteks ma ei saama telefonist lugeda otse oma emaile. Ma näen seda täitsa teadlikult teinud, et oma kõikide erinevate emaili kontode vahel orienteeruda ainult oma laptopis. Sest ma tean, et ma võtan selle jaoks aja. Aga ma olen näiteks teinud endale ka väga selged reeglid, et selleks, et ma esmaspäeva hommikul ei upuks tohutus kirjade merre, mis mu postkastidesse lähevad vastamisi siis ma võtan pühapäeva pärastlõunal mitte päris enne magamaminekut, aga pärastlõunal ühe tunnikese, kus ma teen kõik oma meilivahetuse korda, et uuel nädalal oleks hea alustada ja et oleks ka teada, et kui midagi kriitilistel postkastis on, mis kohe tähelepanu vajab, et siis sellega saaks tegeleda, et uut nädalat saaks alustada rahulikult. Aga samamoodi nutitelefonis ei ole mul Facebook. Küll aga on seal see messenger, et kui keegi tahab muga seal ühenduda või mingisugused siuksed, suhtlusäpid on küll olemas, aga üldiselt väga vähe ja täitsa teadlikult ma hoian suurema osa ajast ikkagi oma telefoni andmeside väljas. Ja just sellepärast, et ma ei oleks kogu aeg kättesaadav. Et lõpuks on oluline, et mina saaksin maailmaga suhelda, mitte see, et maailm kogu aeg suhtleks minuga. Just sellepärast, et kui mõelda sellisele füüsilisele ja psühholoogilisele mõjule, siis see maailm suhtleb minuga on ju tegelikult võrreldav sellega, et keegi seisab meie kõrval ja räägib meile kõrva kogu aeg ja me võime ette kujutada, et kui kaua läheks aega enne, kui me hakkame vaikselt hulluma sellises olukorras ja nutiseadmete puhul eriti sotsiaalmeediarakenduste või selliste väga palju uut ja emotsionaalset infot tootvate rakenduste puhul. Me ei pane seda hullumist võib-olla päris niimoodi tähele. Küll aga on oluline, et me saame aru, et selline mõju on. Ma arvan, et selle evolutsioonilise võidujooksu võidavad need inimesed, kes esimesena tabavad ära, kuidas ennast lahti ühendada, kuidas teha nii, et ma suhtlen maailmaga siis, kui mina seda tahan, mitte siis, kui maailm tahab omast üle rullida kogu aeg. Näiteks meil kodus on veel üks reegel, millega minu, võib-olla isegi teatud mõttes üllatuseks 15 aastane teismeline harjus mängleva kergusega. Ühel hetkel saime aru, et 15 aastase elus arvuti mängib natukene liiga suurt rolli. Ja tegimegi sellise otsuse, et võtsime arvuti ära sellest elukeskkonnast, kus see teismeline reaalselt iga päev viibib, kõige rohkem. Ehk kodus olles on see tihtipeale oma tuba. Ja meil on selline kena võimalused, meil on hästi kodu lähedal on selline väike ateljee moodi tuba ja panime arvuti sinna. Ei keelanud ära, ei takistanud, ei öelnud, et sa nüüd karistuseks millegi eest ei tohi arvutis tegeleda oma asjadega. Aga kui sa sinna tahad, siis on selleks vaja täita. Sul endal juba lihtsalt sellepärast, et kodust välja minna teatud eeldused. Inimene peseb ennast, paneb riidesse, peseb hambad puhtaks, võib-olla kammib pead, natukene, kõnnib tänaval, kõnnib tänaval pisut kuigi kaugele, aga lihtsalt ta lülitab ennast justkui ühest režiimist teise ja samas, kui ta sealt arvuti juurest siis koju tuleb siis ta lülitab ennast sellisesse kodusesse rezhiimi tagasi. Mina näiteks eraldan ennast täiesti kõikidest suhtlusvahenditest mõnikord nädalavahetusel üks päev nädalas ma püüangi teha, nii et ma ei ole mitte kellelegi kättesaadav peale oma pereliikmete ja vabastab minu jaoks nii palju aega ja jällegi seesama füüsiline eraldatus, ma jätan oma seadmed, olgu see sülearvuti või olgu see nutiseade, et see jääb minust kaugele maha, päris üle pingutada ka ei saa, et kui on ikkagi vaja töö ära teha, siis tuleb võtta see aeg ja see tööülesanne ära teha. Ja nagu me eelmises podcastis soovitasime, siis lastele tasub ka seda öelda, et ma nüüd teen tööd ja sellepärast ma nüüd kasutan seda arvutit ja ma teen selle selle ajaga ära. Aga seal on ainult üks aspekt veel, et kui võtta nüüd endale aega, et ma teen nüüd pool tundi või ma teengi tund aega intensiivset öeldud, siis on see asi tehtud. Seda on tänapäeva inimestel järjest raskem ja raskem teha. Seda ennekõike sellepärast, et mistahes töö tegemiseks on meil vaja keskenduda ja keskendumine tegelikult ei ole mitte midagi muud kui segavate elementide eemaldamine. Mõnikord on siin ekraanil korraga 20 erinevat lehte, kuskil brauseris meili dub, saavad kogu aeg ekraanile, siis Skype plingib ja siis on keegi veel Facebookis tahtnud midagi öelda. Et seda kõike on korraga liiga palju ja inimese aju on mõnes mõttes natuke sarnane ikkagi selle arvutiajuga, et ta suudab teha keskendunult korraga hästi ühte asja. Inimene on natukene parem kui arvuti, et me suudame samal ajal näiteks süüa ja mõeldud arvutitehnikut teeb kõiki asju niimoodi ükshaaval, et meile küll tundub, et meil mitu protsessi käib korraga, aga tegelikult ikkagi käib suhteliselt ükshaaval. Lihtsalt arvuti on hästi osav sellises erinevate ülesannete vahel vahetamises. Inimese aju seevastu suudab mitut asja korraga teha, kui need asjad on teineteisest piisavalt erinevat, ehk kui me sööme ja mõtleme või, või kõnnime, räägime samal ajal, et siis need on erinevad tegevus, aga me suudame neid samaaegselt teha. Aga mõelda mitut asja korraga tegelikult, et me ikkagi nii väga hästi ei suuda. Ja kui me tegeleme ühe asjaga, näiteks peame kirjutama lehekülje teie teksti. Aga samal ajal keegi küsib, et kuule, saad sa mulle selle kohta saata meili ja kas sa saad mulle pilli teha, kas sa saad mulle korraks helistada? Need kõik on sellised tegevused, mis on küllalt sarnased ja meie aju ei suuda nende tegevuste vahel piisavalt kiiresti vahetada. Tulles tagasi selle keskendumise juurde, siis tööd tuleb teha intensiivselt keskendudes, nii saab kiiremini tehtud. Aga see kõik eeldab seda, et need paralleeltegevused lendavad üle lauanurga mujale. Ja esimene asi, millest võiks alustada, on see, et igasugused teavitused, igasugused märguanded välja lülitada, panna kinni need programmid, mis vajavad tähelepanu. See on selles mõttes natukene keeruline valdkond muidugi, et paljudes asutustes ja organisatsioonides ja ettevõtetes on hästi erinevad reeglid. On kohti, kus eeldatakse isegi ilma otseselt vajaduseta, et töötaja on kogu aeg justkui kättesaadav. Ja kui mõnikord puhkuse ajal eeldatakse, et sa oled kogu aeg kättesaadav, need inimesed, kes on minut saanud puhkuse ajal automaatvastuse alati pärast küsivad, et kas sul päriselt ongi selline vastus? Selles vastuses on kirjas, olen nüüd puhkusel sellel perioodil ja kõik kirjad, mis sellel ajavahemikul saabuvad, kustutatakse automaatselt. Nii et kui kellelgi midagi olulist, siis pärast seda kuupäeva tulge tagasi ja päriselt ka ma kustutan kired vahepeal ära, sellepärast et puhkuse ajal ma ei pea töötama. Nii lihtne ongi. Kogu selle lahtiühendamise jätkuks võiks tegelikult küsida, et kas me tahame oma magamistuppa näiteks naabrit seisma ja rääkima oma maailmavalust või samal ajal mingit tuttavat näitama oma uut kleiti, auto kapotil, aga telefoni teel. Me ju seda kogu aeg teemegi ka magamistoas ka magamistoas ja mitte ainult ka vannitoas. Nii et ühendaks lihtsalt lahti. Põhimõtteliselt küll ja lahtiühendamine on võti Fomost vabanemiseks ehkesisest siirup, missing out ehk millestki ilmajäämisest, sellest saab niimoodi vabaks, et selle sellest, et saada hoopis Jomo ehk Joy of missing out ehk mõnu lahti ühendamisest. Nutika elu. Me ei taha nutivaba elu, vaid nutikat elu ja me ei loobu nutiseadmest, vaid kasutame nutiseadmeid nutikalt. Nutika elu järgmises osas räägime aga kiusamisest digiajastul, kuulake, vaadake ja lugege meid aadressil. Nutikas elu. Aga ärge üle tarbida ikka nutikalt, eks.