Miks kodanik panud pidevalt igal pool figureerib? Ka seal, kuhu mõni näidelda oskab ja korraliku häälematerjaliga inimene paremini sobiks, võiks selle vastiku issi irve näolt pühkida ja vait olla. Hale vend. Igal mihklil tuleb kord oma mihklipäev, nii ebasümpaatne muti, nii kole ja paks mutt, see pang on tõeline kõrvitsa. Kujutan ette, milline mammulia temast 40 pluss saab sinust küll nõu ei anna, pane ennast põlema, jobu. Kõiki kiusatakse ja lapsed ongi julmad. Ilmselt te teate neid sõnakõlks, mida koolikiusamise puhul öeldakse. Aga sotsiaalmeedias ei ole need inimesed enam, koolilapsed, aga kiusavad sama julmalt. Kust läheb digimaailmas piir? Kiusu ja meelelahutuse vahel? Nutika elu. Tere, mina olen Marju Himma ja minul on Rain kooli ja see on Nutika elu podcast ehk taskusaade. Mul oli neljandas klassis klassivend, kellele meeldis igal nädalal leida keegi, keda mõnitada, siis ühel korral oli käes minu kord. Ta võttis kollase märkmepaberiteta, sellise, mida saab seina külge kleepida, Stickeriks nimetatakse neid ka. Siis ta kirjutas selle peale, lits. Kuna meie klass asus esimesel korrusel, siis ta ronis akna taha ja pani selle täpselt minu pingi kõrvale akna peale. Ja siis läks terve klass tema eestvedamisel selle mõnitamisega kaasa. Ma arvan, ma isegi vist ei teadnud, mida see sõna tähendab. Ja siis niimoodi nädal aega 24 klassikaaslast, kes kutsusid mind. Aga õnneks teadis seda vaid 24 inimest ja kui see juhtuks tänapäeva, siis oleks minust Palju hullem, aga siin võib ju tegelikult küsida, et aga miks ta oleks hullem, eks, et seal oli tegemist reaalsete inimestega, kellele sa pidid silma vaatama. Aga digiei ole ju justkui päriseks. Jah, aga hull oleks ta sellepärast, et sest nüüd oleks see kollane kleeppaber sotsiaalmeedias ja digikeskkonnas on alati igavesest ajast alles. Ja sellest kollasest paberist peaks praegu mitte 24, vaid 240 või 2400 või 24000 inimest. Just selliste olukordade pärast me tegelikult oleme sellise suure küsimuse ees, et kas me suudame oma digikäitumist päriselt positiivselt hallata või, või hakkab ühel hetkel tunduma, et tõmbame kogu internetil juhtme seinast välja ja mis hetkel jõuab kätte see punkt, kus negatiivsed küljed positiivsed, üle kaaluvad? Sellel kevadel kaitses Tartu Ülikoolis magistritöö eks tudeng, kes intervjueeris küberkiusatud õpetajaid. Ja need näited, mida õpetajad tõid, need olid tõeliselt räiged. Õpilased teevad õpetajatest meeme, teate küll, need on need pildid, millele on siis mingisugune ironiseeriv teksti juurde pandud. Kui tavaliselt on pildid anonüümsed, siis sageli kasutavad õpilased just õpetajate pilte. Ja neid pilte. Meeme ja muudetud fotosid ja videosid avaldatakse nii kinnistuid sotsiaalmeedia gruppides, kuigi vahetatakse omavahelistes vestlustes ja ka jälitatakse ja ahistatakse õpetajaid sotsiaalmeedias. Ja tunnistama, et seda tööd lugedes tuli minul küll mitu korda pisar silma. Aga need üsna räiged näited ei ole tegelikult laste fantaasia viljad, ükski laps, ei sünnitaoliste oskustega ega võimetega. Me kõik inimestena õpime iseenesest matkimise teel. Nii et ühelt poolt loob taoliseks tegevuseks soodsad võimalused sotsiaalmeedia, igaühel on seal võimalus teha häält ja igaühel on võimalik kaasa karjuda. Aga inspiratsioon või see õppetund, esimene teenäitamine tuleb tihtipeale ju vanematelt. Ei tasu arvata, et kui täiskasvanud annavad lastele eeskuju ainult üle tee minemiseks või, või lauakommetes kui isa või ema lubab endale sotsiaalmeedias voorimehe keelekasutust ja mitte ainult sotsiaalmeedias, tõenäoliselt teeb ta seda kodus ja lihast väljaelamist, siis miks laps peaks teistmoodi käituma? Nojah, kui isa kasutab kuskil kedagi kommenteerides sõnu kuradi türbel ja nii edasi või ka jagab lihtsalt edasi, kedagi mõnitavad Meimi või postitust et sealt need eeskujud tulevad. Ei tasu arvata, et sotsiaalmeedias tegutsevad isad-emad on kuidagi varjatud oma lasteaia eest. Ehk et suure osa sellisest pigi kiusust sotsiaalmeedias ei loo mitte lapsed, vaid just nimelt täiskasvanud ja nende eeskujul ka lapsed. Selle nähtuse kohta on kasutatud ka väljendit kambakraatia son, digitaalne Lintsimine, teatud mõttes teeme kambaka ja nimetame siis seda demokraatiaks osalemiseks. Kitsad osaleb harjust, aga saavadki karjuda, solvata ja kurjustada võib igaüks nii palju, kui süda lustib. Samas see ohver ei saa eriti vastu vaielda, sellepärast et ta tihtipeale ei tea, kus kohas parasjagu demot tümitamine käib. Küll aga saavad siis kaasamõtlejad kaasa kireda. Lõpuks võib üleüldse küsida, et miks inimesed 11 kiusavad. Et kui tõmmata paralleele siin bioloogia psühholoogiaga näiteks siis kiusamine on üks enesekehtestamise vormidest. Aitab paika panna võimusuhted, ükskõik kas need võimusuhted meeste-naiste vahel või meestel omavahel naistel omavahel. Et need kõik esinevate bioloogias nii inimestel kui kui ka paljudel teistel liikidel. Ja et põhimõtteliselt nende võimusuhete paikapanemise kaudu saab öelda, et mina olen sinust üle ja sa pead mulle alluma. Ja mõnes mõttes kius selle efekti annabki, et kas nüüd mina juustust üle olen, aga küll, aga ma alandan siin nii palju, et salat must allpool. Ehk vähemalt olete selle kiusuga siis kellegi teise alla surunud. Olid ajad, millal sellise kiusamise jutu peale öeldi, et ah, lapsed ongi julmad või et kannata ära või anna vastu või, või ükskõik. Aga praegu õnneks enam ei ole, et me tegeleme koolides kiusamise ennetamisega, et see ei kanduks üle koduvägivallaks või töö kiusamiseks. Aga digitaalse maailmaga on selles mõttes keeruline, et digitaalne maailm on ikkagi tõestanud, kuidas meie valgustusajastul alanud tsiviliseeritusega kiht on ikka üsna õhuke. Füüsiliselt ei karga teineteisele enam kõrri ja me ei tee seda sellepärast, et tegelikult kordame endale seda kogu aeg, et me nii ei tohi. Nii ei ole sünnis ja reeglid ei luba, aga see on pigem nagu teadmiseks võetud asi, kuidas me käitume või kuidas on mingisugune norm, sest seda meile kogu aeg lapsepõlvest õpetatud. Või teine näide, et me ei söö tomatit näiteks sellepärast, et me teaksime, et see on kasulik vaid sellepärast, et meile on seda lapsepõlvest peale õpetatud aga digikeskkond on teistsugune ja seal tunne, et inimkonnal ei ole valgustusajastut veel korralikult saabunud. Väga nõus, et digikeskkonnas oleme me nagu jätkuvalt veidikene need kiskjad ja kiusajad. Võtame näiteks sellise tänapäevase nähtuse nagu mäss, Onlingheyning, ehk siis selline laiaulatuslik veebikeskkonnas häbistamine. Selle algne taust on olnud muidugi selline üllas eesmärk, ehk põhimõte on olnud selles, et mingisuguse inimese või organisatsiooni vastu levitatakse mingisugust informatsiooni, et kui, kui see organisatsioon on näiteks tulnud väga selliste salakavalate võib-olla plaanide või kavatsustega välja, siis keegi kuskil lekitab kas selle organisatsiooni või mõne organisatsiooni juhi inimese kohta informatsiooni, et siis teised saaksid omakorda sellele näidata. Ta oma halvakspanu ehk et mingisugust suuremat protsessi siis näiteks peatada. Aga peab tunnistama, et kuna see on liikunud laiematesse massidesse viisil, mis alati ja peaaegu eranditult lõpeb kellelegi tükkideks rebimisega sotsiaalmeedias, siis võib öelda, et, et see on üks selline karja kiskja ja sellesama kambakraatia väga-väga valus näide. Nende inimeste suunas korraldatakse nii privaatseid kui ka tegelikult väga avalikke rünnakuid. Jahene privaatsed rünnakud võivad olla, et näiteks sulle saadetakse mingisuguseid sõnumeid või helistatakse või saadetakse e-kirju. Aga avalik rünnak võib siis olla näiteks, et tehakse sinu vastu suunatud leht või võigrupp või midagi sellist. Aga sotsiaalmeediat keskkond ehitatakse tervikuna üles meid emotsionaalselt puudutama. Ja see on väga oluline, sellepärast, et evolutsiooniliselt on meist just kõige ürgsemas kohal emotsioonid, alles siis tulevad kõik muud meeled, ütleme, lõhnad ja nägemised ja kuulmise haistmine. Ja see valgustuse intelligentsus tuleb seal päris. Just nimelt seetõttu me tarbime ja reageerime ja käitume sotsiaalmeedias oluliselt kiiremini emotsiooni ajel kui, kui selle valgustusaegse kasvatuse intelligentsuse põhjalt. Kusjuures negatiivsed emotsioonid tulevad veel eriti hästi, näiteks viha ja äng tulnud kiiremini ja primitiivsemate esile ja, ja paiskuvad välja. Ja teised inimesed lähevad sellega kaasa, sellepärast et me oleme kõik emotsionaalsed olendid ja meid puudutatakse emotsioonide kaudu. Teatud mõttes nagu kalaparv, mis pöörab korraga ühele poole ja siis üks pöörapsid, pöörab kogu parv jälle teisele poole ja see ei ole sugugi ainult noortega niimoodi. Jah, mulle meeldib mõelda, et kõik asjad, mida tuleks muuta, tuleks teha just noorte juures, aga, aga me jätame siinjuures arvesse võtmata, et noored on sageli need digitaalsed pärismaalased, kes teevad palju selgemini vahet, mis on nende mina päris maailmas ja mis nende mina kuskil virtuaalses ruumis näiteks kui võib-olla keskealine eesti mees osaleb mõnes sellises võib-olla äärmusliku maailmavaatega, mis oma näo ja nimega, saamata aru, et ta tegelikult kujundab sellega oma mainet digitaalkeskkonnas siis noored väga harva osalevad oma päris näo ja pärisnimega sellistes sellistes gruppides. Et luuakse endale teine virtuaalne mina, et kaitsta oma privaatsust. Aga teistpidi, mis selle virtuaalse ja reaalse mina loomisega kaasas käib, on ka see, et natukene kipuvad ära kaduma need tunnetused, et kus lõpeb päris inimene ja kus algab tema virtuaalne alias ja sealt seetõttu ka, kust läheb piirkiusamise ja meelelahutuse vahel. Ja kui ma meediauurijatega sellel teemal rääkisin, siis mulle kõrva mõte näiteks kampaaniaid, mis kannavad sõnumit, et kiusamine kui selline on vale. Et need ei ole väga tõhusad, et need ei tööta. Ja seda väga lihtsal põhjusel, et kui sa ei tea, kus lõpeb meelelahutus ja kust algab kius, et sinu jaoks on see lõbus, muidugi, lõbusat sa näed oma tegude efekti, mis siis, et ta tegelikult teises tekitab tohutult negatiivseid emotsioone. Lõbus, kui see tee seda piiri, siis on väga raske öelda, et vot siit algab see vale, et kiusamine on vale, kui sa ei tea, et sa oled nüüd sellel maal, mis on juba vale Ja paljude inimeste jaoks on draama, on justkui meelelahutuse osa, võtame kasvõi sõnastuse, mida sellisel puhul noored kasutavad, teeme kütet või rõõmusting kellelegi ristimine, need on meelelahutuse vormid justkui, aga paraku alati keegi saab haiget tavaliselt kas kõige noorem või muul moel haavatava inimene. Aga mis sa siis lahendus oleks, et keelame interneti ära või anname internetikasutuse teatud vanusest, noh, see viimane ka ei töötaks, sellepärast et me teame, et täiskasvanud on need kiusajad, et täiskasvanutele midagi keelata on väga, väga raske või siis jääme nende loosungite juurde, et miski asi on vale ja jätame siis sealjuures kiusu defineerimata. Lõplikku lahendust muidugi ilmselt ei olegi praegu, aga kuna just see emotsiooni pealt oma ürgse seljaajuga reageerimine on see, mis kõige rohkem sapi sotsiaalmeediasse paiskab, siis äkki võiks enda jaoks kehtestada mingi sellise reegli, et enne igat postitust peaksin vastama mingile valikvastustega testile kas või mõttes. Kas ma olen kindel, et ma teeksin selle postitusega homme? Kas ma tahaksin, et minu kohta tehtaks selline postitus ja kas ma tahaksin seda, postitatakse mulle kallite inimeste kohta või kas ma tahaksin, et mulle kallid inimesed teeksid sellise postituse? Supi jahtumine võtab aega, nagu ka emotsioonide jahtumine. Nutika elu. Me ei taha nutivaba elu, vaid nutikas elu. Me ei loobu nutiseadmetest, vaid kasutame nutiseadmeid nutikalt. Nutika elu järgmises osas räägime kohatutest kohtadest, kus me digivahendeid kasutada. Kuulake, vaadake ja lugege meid aadressil. Nutikas elu. Peeerrdee. Aga ärge üle tarbige Eka lutikat, eks.