Tere, head filmisõbrad, nii nagu eelmises saates sai välja lubatud, on meie tänase saate põhiliseks teemaks ka tuntud ja glamuurne filmifestival lõunamaa Eesti suhtes kindlasti lõunamaal, ehk siis Prantsusmaale nimelt kanni rahvusvaheline filmifestival ja meie tänase saate külaliseks on rahvusvaheline mees Karlo Funk, kes ka nagu Eesti olid ka need eelmise nädala lõpus just tagasigi tuli, et kuidas siis muljed 58.-st festivalist. Muljed nagu alati, võivad olla küll ju suurejoonelised, sellepärast et ka välise sära pealt festival ennast nagu festival kokku ei hoia. Alati peab vaatama, et nagu õhtul kinno tormates mõne limusiini alla ei jää või keegi Eskordis olev mootorrattur sul üle varvaste ei sõida. Aga sellest hoolimata nagu juttude järgi vähemalt, mis nagu üldine vastavalt programmile oli, oli ikkagi, tegemist tõuseb keskpärase võistlusprogrammiga festivaliga ja kohati peitis ta nagu nõrgaks ja kohati olid ka festivali siis programmidirektorid sunnitud tunnistama juba enne festivali algus tegelikult et tegemist on nii-öelda üleminekufestivaliga, ilmselt väga mitmete asjaolude kokkusattumus, sest ühelt poolt kimbutas maailmatõbi mis kindlasti võib-olla tõmbas tagasi natuke ameerika külastajate arvu, see tähendab, et filmiturg oli sel aastal suhteliselt tühjavõitu. Esmapilgul ja teiselt poolt oli väidetavalt oma mõju siis Ameerika ja Prantsusmaa vastu Ladoligi Taagi pärast. Mis hetkel, kui inimesed kirjutasid oma aplitseerumis taotlusi turule ja festivali kindlasti aktuaalne teema ning oma osa võis kindlasti olla sellel, et väga paljud filmid, mida oodati, võistlusprogrammi tegelikult valmis ei saanud ja nii jääb üle rõõmustada ainult Veneetsia festivalile, mis siis saab endale kõik need Angeloopolased Tarantiinol, mis tähtajaliselt ei valminud. Ja kui ma ei eksi, oli sealhulgas kanni võiks öelda nagu põhikunde vennad kaunite nende uus film ei saanud valmis. Ja selle puhul on juba kahtlen kastaga Veneetsia ajaks valmis saab. Ning sarnaste nimede rida võiks nagu jätvat pikalt. Tegemist oli vähemalt kuue seitsme filmiga, mis viimasel hetkel välja langesid. Aga nagu ma eelmises saates rääkisime, kannil on iseloomulik see joon, et ta valib nii-öelda seda perekonnaliikmete filme, ehk siis need tegijad, kes saavad oma uue filmi valmis, on nii-öelda automaatselt võistlusprogrammis. Kas sul ei tundu, et, et mingil määral võib-olla see programmi nõrkus tingitud ka sellest, et ja siin valitakse mitte ainult nende nii-öelda sisu uudsuse ja mis iganes muud temaga kunsti oluliste kategooriate järgi vaid filme valitakse just nimede järgi nii-öelda müüvate nimede järgi tingibki just nimelt selle tegelikult programmi sisulise nõrkuse. Kindlasti on see nagu kahe otsaga asi, sellepärast et tuntud režissööride valimine on nagu garantii selles mõttes, et kui režissöörid on ikkagi kolm-neli-viis kuni 10 filmi, siis on see garantii. Uus film on vähemalt algtasemel või kõik teavad, mida oodata, sellepärast et suhteliselt esile torkavaid filme teinud režissöör ja produtsent endale lubada seda, et nad astuvad sammu sammu tagasi. Teiselt poolt kan kunagi olnud, et selline avastuste festival, seal on küll esile kerkinud uusi huvitavaid filme aga teiselt poolt võib argumenteerida, et neid filmid oleksid kerkinud esile ka ilma selleta. Ehk nagu ütles Palfictioni üks produtsente ka ilma kanni festivalil, nimelt oleks film ületanud USAs 100 miljoni dollari piiri ja see tähendab seda, et nagu avastuslikus võib-olla kannigasvatud sellel juhul, kui film tõuseb nagu esile saab tähelepanu, kuid mitte selles mõttes kindlasti, et tegemist on tõesti mingi uue ja uudse utz režissööriga, seda on võib-olla juht on ainult ainult korra viimase kümmekonna aasta jooksul näiteks söderveri selliseks lalisenud videote, IPS filmiga. No Ameerika seisukohalt küll, aga tegelikult uued territooriumid nagu näiteks Iraan Jah, aga minu arust ka sealt ikkagi kunagi võetud päris esimesi režissööre, vaid neid, kes on mingilgi järel teada ja avastustefestival on saanud pigem on nagu on võetud riskid kui, siis angloameerika või prantsuse filmidega selles mõttes, et nende nii-öelda lähemate kultuuridega, mille puhul ikkagi on enam-vähem aru saada, mida nende filmide sisu endast kujutab. Aga kui lähemalt rääkida sellest kõige olulisemast ja nimelt põhiprogrammist, siis sellel aastal oli seal 20 filmi veidi vähem kui tavaliselt ja muidugi nimed on äärmiselt tuntud. Kui siin mõnedki nendest ette lugeda, siis Lars von Trier oma kurikuulsa võib öelda filmiga toogvil siis vaieldamatult ka küüne või on Euroopa filmi Austriale väga tuntud nimi Ameerikast Clint Eastwood ja Venemaalt Aleksandr kuurof ka kani festivali suur lemmik. Kui aga auhindu kätte anti, siis neid nimesid ei olnud kuskil kuulda. Oskate kuidagi kommenteerida, tuli sulle endale üllatusena. Mingil määral, võib-olla, aga teiselt poolt üks nendest samadest filmidest saamiramaks valvafi viis pärastlõunal, mida, nagu isegi festivalil alguses näinuna. Ja kui ei olnud isegi veel mingit võrdlusmomenti, millele mu pakkusin täitsa pimesi, mingi preemia, sinna tuleb, see selle ka nagu sai, sellepärast et teatud teemad ja teatud stiilid on alati kindla peale väljaminek, kui see kombinatsioon on nagu õnnestunud, ükski nii selles nii-öelda tervikus nõrk ei ole, siis siis seal nagu preemia tuleb, aga tõepoolest need nii-öelda peamised võitjad orkaani barbarite tagasi ei olegi, vist oli, see pealkiri tulid väga paljudele teatud mõttes nagu üllatusena või sellise õlgu kehitama paneva avastusena. Ja see muidugi, et Ameerika film võitis tegelikult Kuldse palmioksa ja sai veel parima režissööri auhinna, et ma arvan, et kanni jaoks on, on see küll ja kusjuures noh, ütleme, et režissöör, kasval sandi puhul ei ole tegemist, ütleme, väga tugeva autorikeskse positsiooniga tegija et siis oli tõesti väga suur küsimärk, et kas see on nüüd märk lepitusest ameeriklastele. Et mida näiteks Berliini festival eile on ette heidetud, et Ameerika filmiprogrammis liiga palju, aga nüüd lausa selline Sügav kummardus kummardas maani. No aga seda ikka juhtunud on selle preemia saanud Lints mõned aastad tagasi sama söödarberg mäleta, kas kõue neid on ka sealt kuskilt järel meediast läbi lipsanud. Ja arvestades nende stiiliga on tegelikult elevant, nii palju, kui ma aru saan, ikkagi täielik, ütleme siis väikese eelarveline hoiaku film seisukoha või audituudiga filmis arvestades tegelikult mõnd aastast kolumbaini. Edu on ka omamoodi samovariga ja jätk ja kui sa nüüd hetkel selline radikaalsuse või hoiaku olemasolu tuleb Ameerikas, siis ei ole midagi meil tehasest. Tõepoolest Euroopa filmid on natukene praegu närimata sammastega, nad võivad olla küll psühholoogiliselt teravad või või mängleva taga, see mäng jääb ikkagi nagu kunstfilmi piiridesse ja ei astu välja vahetud sellise. Seni, mis filmi puhul alati nagu kahetine järgi kahe teraga mõõk selles mõttes, et võib langeda täieliku trivialismi Airu detailide kujutamisse ilma mingit üldistust saavutamata ja teiselt poolt välja tulla väga harva mingi ühiskonnakihi või elulaadi avastamisega. Mida on tegelikult näha olnud Berliini festivalil, et on olemas küll selliseid teoseid Euroopas nimesid mainida, siis Maicel Haaneke kindlasti, eks ole, kelle filme on ka Eestis näha olnud? Ma ütleks, et meelde tuletada esimest filmi, julmad mänge, mõlemad mängud ja, ja teine tema fill klaveriõpetaja viska kanis pärjatud ja hiljuti veel Kinos Sõprus jooksnud oli samuti nüüd Khanis oma uuega filmiga ja teine filmina ma mainiksin saksa film halve treppe, mis oli ka selline väikese inimese film, irooniline, samas niisuguse musta huumoriga, et selliseid lugusid, no muidugi võrreldes suure massiga, mis moodustab enamuse tegelikult Euroopa filmitoodangust. Võib tõesti sellist tendentsi märgata just eriti kui rääkida prantsuse filmidest, et kindlasti Skandinaavias on seda tüüpe filme rohkem, aga nad ei pääse nagu sellest ringist välja. Nad ei pääse rahvusvahelisse levisse. Noh, ütleme näiteks, kas võitsin tropofilmide levi on juba rohkem kui rahvusvaheline, nad mitte ainult emi oma filme tervikuna juba enne valimist Ühendriikide suurfirmadele maha, vaid nad müüvad need maha kos filmi ideega, mis tähendab, et kusagil kaugel terendab võimalus Hollywoodi Remegiks tantsijat pimeduses näiteks. Oli see on kale miks mitte Ameerika kirjanikud, kes läheb Prantsusmaale kogu aeg samasugust alandust, see on poliitiliselt nagu väga vastuvõetav pinnas näiteks, sest sellise idee ostu puhul võib nagu loomulikult pooled nagu ära vahetada või see tõlgendus on päris vaba, mis sellise sellisel juhul nagu režissöör ja stsenarist saavad sellest ideest nagu edasi arendada. Lars von Trieri firma on vaieldamatult äärmiselt edukas olnud ka majanduslikus mõttes ja drastilise on, on tõesti tegija maailmaturul ja millega sa põhjendaksid sellise ja nüüd ma võib-olla kõige kõmulisemale filmi toogvil ütleme, sisulist läbikukkumist tegelikult konkurss programmis. No esiteks on ta minu arust väga paljuski tantsija pimeduses nagu teemadel ühenduste kordamine. Ja kindlasti mõned filmisõbrad ei nõustu sellega, et tegemist on nagu väga osava psühholoogivise ja lavastusliku manipulatsiooniga selles mõttes, et stsenaariumi tasandil on seal lugu nagu teatud mõttes üle sõitnud ja nagu võib-olla isegi reaalsetele konfliktidele mis tuginevad ühele ja samale karakterid ja kui ta nüüd lihtsalt tähendab sellele samale loole, mis juhtus, oli tantsija pimeduses natuke teise varjundiga, kasutada sedasama rütmi ja samu võtteid ja asendada muusikali 60.-te vaese teleteatrilaadiga siis kokkuvõttes sealt midagi niivõrd avastusliku ei sünni. Aga noh, see ei sega mind täpselt samamoodi ütlemas pärast filmi lõppu, et see oli väga hea film, väga hea Trieri film ning sellisena ta ka ilmselt ta nagu ootas, tekitas võib-olla ei meenugi ühtegi, nagu Trieri film, kus kaks filmi järjest oleksid olnud nagu suhteliselt nii lähedased kui tantsija pimeduses ja toogil ehk kindlasti nad on nagu, nagu erinevad, et see on pikem, ridamisi laineid murdes, kõrvalekalle on sealt nagu idioodid võid olla ainult sellest tervikreast ja samas ma arvan, taanlased on mingi trikiga jooma Äärmise osavusega PR-i marketingi ja reklaami alal. Muuseas töötavad kõik firma inimesed alates Yensionist kuni Vandrieri kuni konkreetsete nii-öelda filmimüüjateni välja. Mõtlesin selle konkreetse aastatepikkuse tööga on nagu saavutanud selle, et neil ongi ka võib-olla tuntum ja parem Me vähemalt ameeriklaste silmis kogu kogu skandinaavia kinos, sest Rootsi film on palju nagu ebaühtlasem mingis mõttes ja tegelevad väga palju rohkem Rootsis ja seda probleemi ta samal ajal kui praktiliselt kõik või filmid peale rahvuslike komöödiat on suunatud väljapoole ja neid on tegelikult 15 kuni 20 filmi aastas, mis võiksid vabalt ilma igasuguse piinlikkustundeta joosta, ükskõik mis riigikinole viisi kooksid publikut. Nojah, see on ilmselt tegemist ka suhteliselt järjepideva poliitikaga, et siin kõiki loorberipärgi Est laarsentreeri kaelas ja panna, aga vaieldamatult on kui tema puhul saab kui rääkida kui äärmiselt silmapaistvast filmi ideoloogilist ja just tegelikult see tema dogma printsiip oli pöörde punkt ütlema, sest enne seda oli 30 aastat ikkagi totaalset igavust sellepärast et peale seitsmekümnendaid suurt midagi ei toimunud ja ütleme, sellises filmikeeles suuri eksperimente muidugi oli ekstreemseid, aga ütleme selliseid, mis oleks meist Rimi jõudnud. Ei vastu, kas ei olnud isegi mitte kaks nagu Oscarid praktiliselt üle ühe aasta välisilmas Taani filmile 80.-te lõpus, aga need olid just nimelt sellised kirjanduse adapteerinud. Mis on täiesti klaasike lõivud ja, ja selles mõttes ka oli, ütleme niimoodi, et Euroopa mandril ikkagi päris tugevalt prevaleeris Ameerika film ja sarnane esteetika, nii et selles mõttes oli ta küll äärmiselt plahvatuslikult ere täht ja, ja leidnud ka väga suure hulga jäljendajad. Praegusel hetkel on tunda, et ta mingil määral on tõesti jäänud seisma kui uskuda ka sinu inte preteeringut toog Willist, et seal mõneti kordab sedasama tantsija pimedas ideed, et kogu aeg omane olnud see, et ehitab üles või nii-öelda konstrueerib mingid teatud elusituatsioonides traagilisi Diatraalseid situatsioone ja manipuleerib täiesti teadlikult vaatajaga ja samas, et väljudes kinosaalist tõesti küsimus, et kuivõrd ta seekord on suutnud sulle mütsi pähe tõmmata, et vastavalt sellele on see reaktsioon, sellepärast teeb seda geniaalselt, ta teeb seda visuaalselt esteetilised ülikaunilt, aga just küsimus on selles, et kuivõrd nahaaseks ta lõpuks nagu muutub, et, et seda tantsija pimeduses oli tunda, et et ülbus tähendab igasuguse taluvuse piiri. Ja ilmselt on tunda, et, et kas too grill mingil määral seda ridamisi. Kui jätkab, vist oli nagu lõbustavad selles mõttes, et see on nagu ta väga mitme arheotüübi kokkupanek ühelt poolt on see siis seesama märtarist kangelanna kellel on nagu teatud ideed, mille nimel armastuse nimel on ta valmis minema, ükskõik kui kaugele siis on seal kokku pandud selline väike Ameerika tingimustes, samas ta on jah, just väikelinn, kus ja elavad väga lahked ja armsad inimesed, ehkki esmapilgul nad on nagu veidi tõrksad ja võõraid umbusaldavad, siis nad oma raske nagu elukäigu ja töö juures võib-olla ei saakski nagu paremad olla. No siis on mõista. Ja siis selline väike maffia taust mis tähendab seda, et siis külakesse noor naine on kuuldud. Laske üks küla, mees isehakanud filosoof, leiab, et on aeg muuta külaelukorraldust, olemas, panna nende inimeste taluvus nagu proovile. See on täpselt samamoodi nagu dogma eksperimendi lähtekoht tegelikult väga paljuski on need olnud kitsast, suletud ühiskonnast, signet, dogma finiit isegi väga noh, enamik nendest ja järgnes see, et inimese elanik võetakse vastu kinni tegelema, talle antakse nagu töö, et ta tunneks ennast võrdsena kogukonnast kõiki aitama. Nali on aga selles, et kogu see liberaalne Ameerika väikelinn lihtsalt ühel hetkel orjastab selle naise nagu sellega, et ta mitte ainult ei tööta 10 tundi päevas pärast seda, kui see risk on üles riputanud tagaotsimiskuulutuse tema pilliga, vaid kui ta põgeneb, Ta üritab, siis pannakse talle ka ahel jala külge, ta lohistab ennast läbi küla pomm jala küljes ja tema kujuteldav armastatu, kes on sealt nagu otsuse kindlusetu ja abstraktselt mõtlev tüüp teda aidata ja mõtleb lõpuks ümber, et sa sead pigem ohtu tema naine ning otsustatakse vabaneda nii, et antakse sellele maffia tegelasele, kes on külas käinud varem otsimas tema aadress ja siis võtavad nagu sina oled sellel põhilise pöörde, mis on väga erinev tantsija pimeduses, mida nagu ise näha. Nüüd nagu öeldud, stuudios alguses häirib tõepoolest võib-olla võib-olla isegi tund aega, nagu see tundub, nagu ebaloomulik ja aeglane ja nagu pinge puudumine teatud mõttes on selle filmi puudus, mida juhtunud kunagi tantsides olles selliselt lõdvama, ühel hetkel tulid ju aus lahutus tantsu ja tehasekeskkondadega. Tähendab, seal oli nagu muusikalisi struktuur, mis oligi politsei vahe, vahenumbrite tegevus. Ja see film on tõepoolest nagu liiga pikk, sellepärast et kinoversioon erinevatel andmetel on 20 kuni 40 minutit läheb. Mis tähendab seda, et seal seda lõikamisruumi ikkagi on, väga palju. Aga vaieldamatult kindlasti ühe huvitava filmielamusega on ja, ja ma loodan, et me kõige hiljem stega PÖFFil võime vaadata. Selle kipsaka laulu esitas siis tuntud prantsuse näitlejatar soni Moro, kes on ka kani festivali püsikülaline. Ja eks tema laul rääkiv oli, et ega iga mees tapab asja, mida ta armastab, et võib öelda ka Lars von Trieri kohta, seda küll ta selle filmi lõpuks ära tappa ja ta nii väga armastab, aga sealt sünnib jälle taas uus teos. Aga mida veel huvitavat nägin? Minu arust kordas seal tervikuna see vangla või teema, nagu ma kirjutasin ka kuskil, mis on noh, suhteliselt jällegi abstraktne teema, aga ta jooksis läbi võib-olla tervest hulgast. Filmidest võib olla kuni isegi pull suudaksin leida sellest nagu jälgi sellest teemaarenduses või loo idees või, või ka loos endas. Ja selles mõttes, nagu mulle meeldis Hector Pavlenko garand Iru sealsest siis Patarei vanglast, mis oli kahekordselt ülerahvastatud, range režiimiga vangla, kus põhimõtteliselt käis ikka, nagu me teame, köhi vanglas käib nagu ema oma eluga seal käis nagu täiesti oma rütmi järgi. See oli nagu jah, ühiskonna püsimudel seal see põhines väga edukal Brasiilia romaanil mis põhines vangla arsti mälestustel kui ta töötas seal selle vangla töötamise viimastel aastatel ja ta oli sellest kirjutanud Omaani ning film säilitas selle romaani struktuuri. Mismoodi, seda võib-olla natukene nagu alandas seda pinget, mis sellest loost nagu endast oleksime tuleneda, koosnes ka siis üksikute inimeste üksikutest lugudest. Aga need lood ise olid nagu piisavalt realistlikud. Jaa, jaa, naljakad, et see on nagu täiesti täiesti haarav film. Ja juba enne valimist oli see ka nagu Sonybiccias klassiku sellise täiesti korraliku mitte need suure haardega ka väga professionaalse haardega levitaja valdusesse film, mis annab nagu teatud garantiid, et see on selles mõttes publikufilm ja ilmselt kõik mis on nagu silma torkas, nagu sama teema juures nagu näiteks Raul Ruizi sellel päeval hullumeelsest tüdrukust, sellises šveitsi perekonnas rikas jõukas perekonnas, samamoodi nagu vanglastruktuur tagab ühes oma kindluses või lossis venna ja vanematega ja tema ümber keerlevad, tead need riigid ja kolmandas kohas Claude Milleri väike Lili mis räägib sissetungijaid ühte filmi, perekonda, poeg armub kohaliku külatüdrukusse ja praktiliselt siis lõpuks selguvad selle tüdruk. Suurem missioon oli ikkagi kaudselt imbuda sellesse samasse filmi seltskonda sisse, saada kuulsaks. Ja selliseid pingeid, nagu tegid seltskonnas on ka küllaltki iseloomulik suletuse suletusega seotud teemaarendus. Alexis selle kõige taustal oli kuurovi isa ja poeg niivõrd kummaline film, et tõepoolest ma ei imesta, et sa ei saanud mingit preemiat, sest ta langes välja. Ja paljudest sellistest aktiivset publikut kõnetavate filmide hulgast oli niivõrd endassepöördunud melanhoolne. Aga film, kuid sellest hoolimata ma arvan, et väga keeruliselt haaratav neile, kes vene kultuuri mentaalsust eriti ei jaga kui nad võivad seda küll tunda, kui nad seda ja siis on naguniivõrd, emotsionaalne filme võid tekitada otseses mõttes vääritimõistmisi, sellepärast et algusstseen aga justkui isa ja poja vahel võib keskmisele Ameerika vaatajale ja ta otsesõnu nagu geifilmi mulje. Ja selles mõttes tekitab kindlasti tõlkega terve järgneva loo arengule, sellepärast et seal tegin nagu teatud kahevahel olek, mis lugu seal, mida räägitakse. Ja selle aja peale, kui vaataja on kindel, mingi geilugu ja see oli lihtsalt üks seen nagu lähedusest, mis on isa ja poja vahel selle aja peale nagu juba väga palju fini mööda läinud ja enam on võimatu nagu järgi jõuda, et mis siis õigupoolest on, mis seal, mis seal nagu toimub, aga see on nagu väga kena, sümpaatne. Seal saab kulumine tegelikult veidi iseloomulik, et teha filme, mis on, ütleme, täiuslikkusest nagu arusaadavad Vene kultuuri hästi tundvatele inimestele, et seesama tegelikult ette heita tema eelmisele filmile, mis samuti linastus Cannes'is eelmisel aastal. Rassionaak või siis Ruski, igav tšak, mis oli filmitud 24 tunni jooksul Ermitaažis digikaameraga ja tegemist oli sellise ajaloo läbilõige, kenam, kostümeeritud ajalooline draama ja samas oli seal niivõrd palju erinevaid tsitaate, mida noh, oli täitsa võimatu välja lugeda inimesel, kes on üles kasvanud väljaspool vene kultuuri. Ja, ja kuigi tegemist oli äärmiselt soliidsete kaastootjatega, siis et ka saksa pool ei jäänud filmiga tegelikult väga rahule, sest isegi neil heisi kuidagi mõistetamatuks, et see film jäi kuskile helesinisesse taevasse hellima nii-öelda et inimestele sajaprotsendiliselt kohale ei jõudnud. Aga vaieldamatult olete temaga taas jälle üks kanni, valikukomisjoni favoriite alati on need filmid tal sinna satuvad. Ma tean, et ja sa oled suur idamaade austaja ja linateoseid, mis sealt jõuavad Euroopasse, üritad alati vaadata mis sellel aastal kannist sulle hinge jäi. Tegelikult väravaid Aasia filme ei olnud ju, juhtus nagu see, mis juhtus nagu eelmisel aastal. Ulrich Sally. Toogt teisiga vist oli ise nimelt, et tegelikult festivali kõige paremaks filmiks osutus Veneetsia preemia võitja. Sel aastal oli selleks Oissis Chang-dong Lee Lõuna-Korea film, ütleme siis vigases tüdrukust ja vangist vabanenud noormeest. Ja see oli nagu täiesti ootamatuid pöördeid. Film, mis on täiesti realistlik ja suudab nagu iga 20 minuti tagant, et üllatada. Ja tegelikult need uued filmid nagu luujõe põl, Potro flai, Zhang haist kolmekümnendatel või krossakyossi. Lai tume vesi või midagi sellist, kui ma teeksin siiski mingi muu pealkiri olid natukene siis jällegi liigaadist tantseeritud sellest vaatajast liiga esteetiliselt katseduslikudelt oleksid võinud paljude žürii huvi. Kuid kindlasti jällegi omas nagu aasilikus võtmes väga head filmid. Tänan selle põhjaliku ülevaate eest kani festivalist ja tahan veel öelda seda, et et ka Eestimaal vanimad filmid ja nimelt neljapäeval toimus Eesti uute joonisfilmide esilinastus ja loodetavasti on võimalik neid ka üsna pea televisiooni vahendusel näha. Hea uudis on see, et ka Eestis valmivad uued filmid ja neljapäeval toimus kolme uue Eesti animafilmi esilinastus. Nimelt noorel mehel. Ülo pikovil on valmis film nimega afi aasta. Ülo Heidmets vana ja tuntud tegija, üle pika aja taas animafilmiga instinkt ja vanameister Priit Pärn on valmis saanud ligi 20 minutilise loo. Karl ja Marilyn, mis kahtlemata on kindlasti populaarne ka filmifestivalide hulgas, aga nendest filmidest juba lähemalt siis, kui nad on jõudnud teie ette. Head kuulajad. Täname teid tähelepanu eest. Stuudios oli Riina silda, sea Karlo Funk.