Tere ja suur tänu, et olete leidnud põhjuse käbi saate kuulamiseks. Kui mässulisem aeg punkaritega ühele poole sai, siirdus Jaan-Eik Tulve õpinguid jätkama Pariisi. Tema uus kirg oli vanamuusika ja gregooriuse laul. Aga sellegi nõukaaja lõpus tärganud huvi elus hoidmiseks läks jätkuvalt tarvis pungi vaimu, mis andis julguse teha asju teistmoodi kui avalik, kus õigeks peab, räägib Jaan-Eik Tulve. Prantsusmaalt tagasi koju jõudes kutsus ta kokku ansambli Vox Clamantis, mille kunstilise juhi ja dirigendina jätkab siiani heliloojast. Abikaasa Helenaga on peres kolm last poisid Jacob ja Nathan ning tütar Eli on. Muusika on tähtis ka kõigi nende jaoks. Aga põlvkonnale omaselt on loominguline haare esialgu eriti mitmekülgne ja lõplikud valikud seisavad alles ees. Isaga on saates Jakob lastest vanim ning ongi aeg juttude juurde minna. Siin saates tiirlevad need ikka peaasjalikult perekonna ja kasvatamise ümber. Head kuulamist soovib saatejuht Sten Teppan. Jaan-Eik tere tulemast vikerraadiosse, tervist, üx teie poegadest on ka kaasas Rõõm näha, Jakob. Tere. Aga Jakob ei ole ju. Ja no ikka teie ja teie abikaasa Helena, ainus laps, kes teie pereringi veel kuuluvat, kes on Jakobi vend ja õde ning kuhu nemad oma eluga praeguseks jõudnud on, millega nad tegelevad? Jacob on meiel meie pere esimene laps, kes on praegu juba 24 aastane vend Nathan temast poolteist aastat noorem ja õde Elliann on jällegi omakorda naatonist poolteist aastat noorem, nii et nad kõik on küllalt lähedaste sünni tattumitega ja, ja ma arvan Nad on oma elu jooksul juba üht-teist proovinud, maitsnud siit ja sealt ja, ja otsapidi kuidagi muusikasse tagasi jõudnud kõik praeguseks hetkeks, nii nagu Jakob, nii ka Nathan on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala, ega praegu teeb kõige rohkem muusikat, Eli on, tegi just praegu sisseastumiseksamid Londonisse Koltsmisti ülikool ja sai siis nii muusika erialal kui ka kunsti erialal vahepeal, nõnda nagu muusikast kauge kaarega mööda käinud meie suureks kurvastuseks, aga need on ikkagi jällegi otsapidi tagasiteel tulnud, et hea meel on, et nad millegiga sellisega tegelevad, kus nad oma tundeid saavad väljendada. Et muidugi ma oleks ka tegelikult absoluutselt igasuguse töö puhul ikkagi õnnelik, kui neil oleks mingisugune muu kirg, millega tegeleda, siis absoluutselt minu jaoks nagu mingit vahet ei ole, et pigem oleks kurb see, kui ei ole nagu sellist tugevat tõmmet millegi poole, kui te ütlesite, et ta jagab, on juba 24 mis iseenesest ei ole ju teab mis kõrge vanus, aga kas sa juba oli seal vahel juhuslik või mõnikord avastate end mõtlemast maha, kui kiiresti läheb aeg alles see kõik oli? No ma arvan, et iga lapsevanema, eks selliseid kurvemaid äratundmisi on siis, kui nad saavad aru, et lapsed on suureks kasvanud ja muidugi see ei juhtu mitte 24 aastaselt, see juhtub juba seal kuskil teisme alguses 10 12 aastaselt, kui laps ei taha enam sülle tulla ja ei saa teda enam ise sülle võtta ja laps hakkab nagu ise oma tahtmist järjest rohkem ja rohkem avaldama ja, ja noh, see on nagu loomulik asi. Nojah, selles suhtes on 24 ikkagi juba. Jakob, missugune sinu versioon on? Kui perekond on ees olemas niisugune, nagu ta on ema ja isa ja muusika ja muusika ja siis veel muusika siis saab olla vist kaks varianti, üks on see, et saatus on mõnes mõttes justkui ette otsustatud. Ja teine variant, mida mina ette kujutan, on see, et teha totaalne kannapööre ja põhimõtteliselt täita oma elu muude muude hobidega või tegevustega. Kuidas sinu puhul see mõtteviis on olnud? Ma mäletan väga selgelt, et ikkagi lapsena või noh, põhikoolis ja alkoholis algkooli ajal nagu muusikakoolis käies ma ikkagi kinnitasin endale ja ka vanematele väga selgelt, et minust ei saa muusikat. Ma ei tea, miks, miks ma seda tegin, aga, aga ma olen päris kindel, et minust muusikat ei saa. Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, et või noh, ma olen hakanud mõtlema, et miks ma üldse niimoodi lapsena mõtlesin? Ei olegi nii halb valik? Absoluutselt mitte. Ma pean ütlema, et ega meil kuigi me oleme mõlemad Elenaga muusikud ja, ja aktiivselt selles elus sees, et meil tegelikult kodus nagu väga palju ei ole sellist asja, et kogu aeg nagu räägitakse muusikast ja ja arutletakse, et kuidas mingisugused selles mõttes hea esitus ja see esitus ja muud juttu nagu ei olegi meil kodus suhteliselt vähe, kuulatakse muusikat, aga nägime palju kontsertidel. Ja lapsed juba väiksest peast käisid meiega kaasas tihti, nii et nad said nagu sellise vahetu kogemuse, mitte sellise taustamuusika ka osas, aga ju just nimelt et vahetult, et kuidas, kuidas käib esinemine ja, ja ma arvan, et ikkagi kodus räägiti muid asju palju rohkem kui muusikast, et nad on olnud läbi oma lapsepõlve kogu aeg sellises kunsti väljendusest nagu väga tugevalt motiveeritud. Jakob, sa võiksid oma sõnadega kirjeldada natukene läbisaamist venna ja õega, isa juba mainis, et vanusevahed on teil no ikka väga-väga väikesed, eks mis Teetrist kasvamise mõttes ühe ja ühtse tiimi või kuidas see teekond sinu kui kõige vanema lapse pilgu läbi nüüd hinnates paistab? Ausalt öeldes ei kujutaks isegi ette oma elu ilma nendeta, sellepärast et me oleme ikkagi väga lähedased ja kuigi lastena tuli meil ette tihtipeale erimeelsusi ja ka kähmlusi ja, ja mingi hetk oli nagu võib-olla isegi veidikene selline hirm, et kas me üldse saame kunagi nägu hästi läbi omavahel, aga nüüdseks on see niimoodi, et me ei ela enam koos, ei ole väga palju, isegi samal ajal ühes riigis. Aga siis, kui me kokku saame, siis me saame väga hästi läbi, mille pinnalt need kähmlus tekkisid. Kui nii kõrvaltvaataja pilgu järgi otsustada oli väga lihtne. Jacob oli esimene laps, Nathan oli teine laps, Eli õnneli, kolmas laps ja tüdruk. Ja kobil juba väiksest peale kassast sisse selline teatud arusaamine, et tema on nagu vanem ja tema peaks nagu teiste lasteaiast ka vastutama ja üldiselt nagu püüdis alati mõistlikkuse piires hoida ja, ja, ja vaadata, et ja teised nagu liiga pööraseks läheks. Nathan teise lapsed on temal nagu absoluutselt see ta kuidagi tajus, et vanem vend kõige eest hoolitseda, vastutada ja temale siis nagu täiesti vabalt ja siis tihtipeale see konflikt tekkiski selle sellel pinnal, et üks lasi ühele üldse mingit mõõdutunnet ei olnud ja teine siis püüdis nagu asju kuidagi korrigeerida ja kaks sellist hästi taltsutamatu tüüpi ees siis kolmas, kõige noorem ja veel tüdruk ka, et ta pidi siis nagu kuidagi kolmekordselt selle asja vastu nagu kaitstud olema, nii et tema siis. Oli sunnitud nagu tihtipeale oma sellist energiat kasutama veel mitme Eesti, et noh, tähendab aga eks see muidugi liitis neid kui suures väikeses peres teise Jaanik vedas, kasvasite, rääkige oma perekonnast. No mina olen üksinda üles kasvanud. Ja mul oli küll sõpru ümbruskonnas päris palju, nii et ma ei pidanud nagu üksindust tundma, aga kindlasti see on hoopis teistsugune tunne, kui kogu aeg olla kolmekesi koos. Et aga mida mulle väga meeldis teha, oli see, et eriti vanaisaga rääkinud vanaisa oli mul kodune. Tol ajal ju kõik töötasid ja vanaema töötas ka kuni 85 eluaastani on väga kaua, et neid nagu väga palju kodus ei olnud. Päevasel ajal ja õhtul olid muud tegemised, aga vanaisa oli kodune tohutu elukogemusega ja, ja väga palju läbi elanud. Lugenud, mõelnud ja lisaks sellele ta rääkis väga huvitavalt, nii et minu lapsepõlv, kui kodus olin, siis üks suuremaid naudinguid oli see vanaisa lugude kuulamine ja tõesti, neid võis tundide kaupa kuulata, nii et me olimegi kahekesi. Tihtipeale minul oli veel see õnn elada lapsest, tõstke koos oma vanavanaemaga, kes suri 100 kolmeaastaselt, nii et ma olen tihtipeale nagu praegu mõelnud, et et ma olen otseselt saanud sellist sidet inimesega, kes oli sündinud 1873. aastal, kes tõesti sõna otseses mõttes nägi seda aega, kui sõideti tõldadega ja praegusest maailmast nagu ei olnud isegi õrnalt ettekujutust ja, ja samas tema elu lõppes siis, kui inimesed juba käisid kosmoses ja kuu peal ja ja tema oli isegi selline elukäik, oli võib-olla veel kontrast seal sellepärast et ta sündis Mõniste mõisas, tema vanemad olid mõisateenijad ja tema oli selle Mõniste mõisaproua selline lemmiklaps. Sellise venestamise aeg, kui koolid läksid venekeelseks ja siis mõisaproua võttis kogu mõisa lapsed, nii mõisnike lapsed kui ka siis mõisa nagu töötajate lapsed. Ta hoolitses nende eest kõikidest võrdselt, võttis kõik riigikoolist ära ja asutas erakooli, neile tähendab kutsus eraõpetajad. Et tema ei tahtnud, et need lapsed peaksid õppima vene keeles ja neil oli siis korralik eestikeelne õpe ja saksa keel muidugi. Ja kuidagi minu vanavanaema oli selle mõisaproua selline lemmiklaps. Ja siis, kui vanavanaema see 16, siis mõisaproua saatis ta Riiga. Nad käisid, mõisnikud käisid talvitumas Riiast Riiasse, toimus igasuguseid asju, kultuurielu oli väga rikas ja ta soovitas kohe vanavanaemale, et Šotimaa tulevik Riiga, et ära siia Mõnistusse tagasi tuleta. Ta sai nagu aru, et temal oli potentsiaali rohkemaks, kui jääda sinna maale tegutsema ja nimisi vanavanaema siis seal Riias oma elu hakkaski. Tema see oli siis 1800 kaheksakümnendad aastad, leidis endale toreda mehe, see oli tegelikult pärit selt Mõnistest küllalt lähedalt, aga teiselt poolt siis Läti poolt rahvused liiblane abiellusid nagu vanavanema rääkisite, ka tema kunagi ei plaaninud Eestisse tagasi tulla, et see tema jaoks oli see riia selline ideaal. Ja Sindis, minu vanaema ja ootamatult 1900 14. aastal veel enne esimest maailmasõda vanavanaisa suri kopsupõletikku ja noh, olid küll haiglas ja kõike, aga ega päästa ei olnud võimalik. Ja kogu see elu, mis sa oled ehitanud, mis tundub nagu nii kindlana, see ühe hetkega võib täiesti pea peale kukkuda. Seejärel hakkas sõda esimene maailmasõda, teine selline suur pauk ja su elu ongi täiesti koost ära lammutatud. Vanavanaema peale oma mehe surma oli sunnitud tööle minema. Ta leidis ühe saksa väga toreda saksa perekonna kelle juurde ta läks siis koduabiliseks ja nemad ikkagi kartsid, et Riia ja noh, kogu see Vene impeeriumit võib ka sõjas nagu kannatada saada ja läksid, otsustasid minna Londonisse. Huvitav oli see, et saksa perekond, eks ole, nad olid ju Inglismaale sakslastega, sõdis nende perekonnanimi oli German ja nad läksid Inglismaale Londonisse ja nad muidugi varjasid, et nad on sakslased. Isegi kodus ei julenud saksa keelt omavahel rääkida, et rääkisid, need vanavanaema pidi siis ka inglise keele peale üle minema. Ja kuna minu vanaema ehk siis vanavanaema tütar oli viieaastane, tema jäeti esialgu riigiga maha, plaaniti tagasi tulla juba paari kuu pärast. Lõppkokkuvõttes kujunes niiviisi, et et nad jäid Londonisse seitsmeks aastaks hiljem, kui juba sõda oli nii suureks paisunud, et, Linnades hakkas toitu nappima, siis saadeti vanaema Võrumaale sinnasamasse tagasi mõistesse sugulaste juurde ja vanaema kuulis seal esimest korda eesti keelt, võru keelt. Ja siis, kui sõda läbi sai ja veel paar aastat peale seda, kui oli ka vabadussõda juba läbi, siis 8000 921. aastal vanavanaema tuli siis koos nende selle saksa perega tagasi ja nemad otsustasid Tallinna tulla. Ja tänu sellele üldse vanavanaema ja, ja koos oma tütrega Tallinna satused. See nõme lapsepõlve tähendab, et pigem olete kasvanud kui linnapoiss või kui maapoiss, mina olen linnas kasvanud jah, et nõmmel see pole jah, selline kesklinna ja rohkete autode ja tänavatel lapse elu, et see on ikkagi pigem selline üle aia ronimist ja aedade mängud, mis eluala inimesed ema-isa olid? Minu vanemad on kunstnikud, kujutavad kunstnikud või mida see, mida see tähendas kodusele elule ühele ühele poisikesena, üleskasvamise mõttes kunst ja muusika. Need olid kaks asja, mida minu ema läbi oma elu, millega ta tegeles, mida ta väärtustas. Me käisime palju kontsertidel, näitustel, see oli selline loomulik asi, ma mäletan, et isegi ma olin päris väike, kolme nelja aastane, kui ma õppisin ütlema välja sõnakunstnik, selleks et lasteaias mitte keegi teine ei osanud, ei tulnud selle sõnaga ei saanud hakkama, aga siis ma kodus nagu mind harjutati kunstikeskkonnas, nagu viitasin, ma arvan midagi taolist, nagu nagu meie lapsed, et et kui meie lapsed olid väiksed, siis minu ema vedas teid ka ikkagi väga palju näitustele kontsertidele ja siis sina, Jakob käisid emaga vist tema kunstikoolikaaslaste kokkusaamistel. Aga Jacob siis nii sina kui ka õde-vend on saanud vanavanematega koos aega veeta küllalt palju ja nad on ikka otseselt puutunud nii-öelda kujunemislukku. Jah, jah, vanaema pigem vanaisa, mitte nii väga sellepärast, et ta ei ela Eestis. Aga vanaema, aga kui ma olin väike, siis me käisime kogu aeg jalutamas. Turul, poodides rääkisime hästi palju, suhtlesime sellest, et me olime nägu nagu parimad sõbrad põhimõtteliselt kui ma olin hästi väike Kolmeaastane veni õpetas mulle selgeks kõik automargid. Näiteks vanaema ja Võrumaal, ma käisin temaga kaasas, kui me käisime maalimas või tema käis maalimas. Jah, Me veetsime väga palju aega koos automortika markidega seoses tuleb hea lugu meelde, kuidas nad käisid, mis turul ja läksid mööda teed. Ja siis autod tulid vastu ja Jakob nimetas iga auto Mazda Mitsubishi. Vanaema kui ta lapsepõlvekodule mõtleta Jaan, ehk siis mis sõnadega te iseloomustaksite seda üleskasvamise õhustikku ja kodust korda või perekonna niisugust sisemist olemist alise range, midagi muud, ema jõulnud, range, aga ta oli kuidagi. Kui ta mulle midagi rääkis, siis Ta suutis seda niiviisi teha, et ma sain aru sellest, kui juba teismeeas sellised tekkisid sellised ohud, et näiteks ma ei hakanud kunagi suitsetama. Sellepärast et tema oli mulle selgeks teinud, et kui palju tervisele kasulik ja paljud muud asjad ka, et ma kuidagi usaldasin seda ema elukogemust, räägite emastajate kahtlaselt temaga emaga. Isa polnud pildil sellepärast, et isa-ema olid lahku läinud ja isa ei elanud Eestis eriti, kui ma laps olin, siis ma suhteliselt vähe temaga kokku puutusin. Mida sa ühe poisi jaoks tähendas? Mul ei ole millegagi võrrelda, eks ole, inimeste lahkuminek on alati keeruline nendele endale ja, ja muidugi lastele. Aga üks asi, mida ma tean kui oma ema auks nagu ütlema, et kunagi halvustanud isa, et see et ma kas või siin alati teadmises oma isa väärtustest ja õnn on muidugi see, et kui läksid ajad natuke edasi, siis isa ema hakkasid uuesti väga tihedalt läbi käima ja, ja ei saa, elab mul praegu Iisraelis ja käisime emaga regulaarselt isal Iisraelis külased. Mida aeg edasi, seda lähedasemaks nad said, et kogu see nende mõttemaailm ja, ja väga tore oli nagu seda jälgida. Nad mõlemad vajasid teineteisega suhtlemist, et noh, eriti mida vanemaks saad. Seda rohkem kaubad inimesed ümbert ära, nii et et rääkida nendest asjadest, millest mõlemad aru saavad oma noorpõlve asjadest väärtustest. Ema, nüüd pool aastat tagasi suriseli isale ka väga suureks löögiks. On teil võimalik praegu kuidagi märgata, et ühe või teise asja juures oleks võinud isa olla või et jäi lünk sisse või midagi oli kusagil puudu. Kui ma tagasi mõtlen selle peale, et et mul ju sõpradele klassivendadel olid olemas isad. Tollel ajal see inimeste lahkuminek ei olnud nagu nii tavaline kui tänapäeval on. Muidugi mõtlesin selle peale kogu aeg, noh juba see sõna isa väljaütlemine ja, ja, ja selge see, et see ei ole minu jaoks nagu tähtsusetu asi. Aga samas mul oli vanaisa ja vanaisa nagu suures osas ikkagi ma arvan, täitis selle rolli. Mitte muidugi kõike, aga, aga aga väga väga suures osas, et me olime vanaisaga väga lähedased. Kas te olite hea poiss? Kui ma olin väike, siis üks meie tuttav tuttavas perekonnas hakati mind kutsuma tärpentiin, eks ma ise isand küll aru, et mis mis pidi tähendab, või noh, ma ei saanud nagu aru, et ma oleks kuidagi teistmoodi olnud kui, kui teised lapsed, aga, aga tagantjärgi mõeldes, et võib-olla ma tõesti olin natuke elavam või eks igal elavamal lapsel ka juhtub asju ja neid juhtumisi oli ikkagi päris palju. Päivik oli tihtipeale väga punane, mis teemadel põhiliselt noh, tühi-tähi, et et samas ma tõesti seda võin küll kätt südamele pannes öelda, et ma kunagi nagu tahtlikult või, või sellise kurja kurja pärast pole mingit pahandust teinud, pigem tuli mingi hetke emotsioon või hetke mõte ja, ja huvitavuse pärast mitte paha pärast, vaid huvitav, sellepärast et vot nii on huvitav. Ema nagu võttis väga rahulikult neid asju, et ma pean jällegi ema uks seda ütlema, et ta kunagi jaganud isegi märkuse peale ei võtnud vitsa välja või hakanud kodus kurjustama, et te olete, ta püüdis nagu aru saada sellest, et millest mingisugune Hans on tekkinud ja võttis seda küllaltki rahulikult ja sai ise ka aru, et minus nagu sellist mingit kurje alget ei ole. Äkki teile meenub mõni sekeldusi, millesse te sattusite? Saate formaat? Ei lubaks ühte protsenti sellest avaldaga väiksed seigad, et kuidas meile rääkisime sõpradega nõmmel tänava nurgal juttu ühe maja ees ja seal majas. Läbi akna vaatas üks vanem proua, kogu aeg väljumid, koordin vaikselt liikus ja siis ta nagu ühe silmaga koelmuid jälgis seal. Ja siis nii, kui me tema poole vaatasin, mis jälle kaduses ilmselt ära ja nagu me tema pole vaadanud, siis ilmus ilm tagasi. Siis me võisime olla mingi 11 11 aastased. Ja siis lõpuks avastasime seal majale luugid ja siis panime luugid ette ilma igasuguse tagamõtteta, ilma sellise kurja tagamõtet lihtsalt nalja pärast, noh, ta ei saa enam piilud. Ja siis läks veerand tundi mööda ja oli miilits platsis, viidi miilitsajaoskonda. Et noh, sellest oli väga suur pahandus ja ja ähvardati, saadetakse kolooniasse, aga, aga tegelikult seal ju mingisugust sellist kurje algetelega ei olnud. Täiesti süütu lapse nalja tõttu oleks võinud kolooniasse sattuda. Sellega ähvardati, jah, väga tihti saadame silti, poisid saadeti senti, et noh, see oli esimene kord, kui te sattusite miilitsasse, aga mitte viimane, eks ole. See vist oli jah, esimene kord ega mitte viimane. Kes teavad, need teavad, need, kes ei tea, nendele saab öelda, et ühel hetkel te jõudsite seltskonda, mida võib nimetada punkarid takseks. Ja nende lugusid on räägitud päris palju ja enam-vähem kujutame ette, mismoodi see elu käis. Aga enne, kui me nende episoodide nii või momentideni jõuame, siis kuidas teil koolis läks, meeldis koolis käia ja oli see niisugune pingutamise koht. Ega ma nüüd suur kooli armasta ei olnud, nii et süda nagu hirmsasti juures kooli kutsunud, tuli käia. Jah, mulle meeldis, nagu see seltskond tegelikult keskkoolis oli ja mõned tunnid meeldisid, mõned sõltus õpetad tajatest, et kelle tunnid meeldisid, kelle tunnid ei meeldinud ja seda pattu ma küll ei pea nüüd üles tunnistama, et ma liiga virk oleksin olnud. Aga see, mis tulevikus saama hakkab või kuhu ta edasi liigute ilmutas teadmine ennast juba kooliajal oli teil aimu, mis hakkab juhtuma, või suund kasvõi kaudselt teada? No eks neil muusika kogu aeg huvitas tihtipeale, kui mõtlesin, et ta ajalugu võiks olla selline aine, millega tulevikus tegeleda, aga noh, siin ma jällegi pean ema tänama. Ema suunas mind ikkagi väga tugevalt sinna muusika poole ja milles see väljendus ema suunas. Kõigepealt pani mind muusikat õppima ja aitas mind nende lepingutel tal endal baas olemas, mille pealt seda teha tal otseselt baasilt oli käinud ise balletikoolis, nii et ta oli noh, klaverit õppinud. Kõik olid kodus väga musikaalsed, et vanaema ja vanaisa, neil oli kolm last, ema ja kaks õde ja nemad käisid väga palju lapsastest, käisid teatris, ooperit vaatamas Estonias, nii et et neil selline ja kontsertidel, nii et nelja muusikaline pagas oli iseenesest oli väga tugevatel muusikat, tundsid kui raadiost lasti midagi, nad kõike teadsid, mis toimub, noh, ega see nõukogude aegne info ju oli suhteliselt väike, aga muusikaeluga jah, oldi nagu väga hästi kursis. Üks suurimaid kasvatajaid muusikalises osas oli see, et ma sattusin laulma RAM-i poistekoori. Eriti kui mõelda nüüd tolle aja peale, see oli 70.-te aastate lõpus 80.-te aastate algus, noh millest räägitakse, kui kõige suuremast stagnatsioonist, kus info täielikult puudus, mis üldse toimub ja siis selles olukorras Duda kollektiivi, mis oli Nõukogude liidus muusikaliselt väga-väga professionaalne, väga kõrgel tasemel töötada koos, regulaarsete, väga tihti selliste tipp-dirigentidega nagu Neeme Järvi ja see oli minu jaoks kõige suurem ajend hakata dirigeerimist õppima, näha Neeme Järvit töötamas temaga koos proove teha, temaga kontserte anda, mitte ükski muu. Mu kogemus ei kaalu seda seda üle üles. Ja samuti no muidugi igapäevased proovid Venno laulu, kes oli noh, minu arust täiesti geniaalne poiste kasvataja, kuidas ta suutis need poisid ilma Ühegi karjumised Ta hääle tõstmiseta, kuidas ta suutis neid motiveerida ja need panna kaks tundi istuma, nii et kõik laulsid. Aga mis asjaolud Jaanik liitsiteid nähtusega nagu punkliikumine, mis on selle juured või tagamaad? Pump? Mulle tundus huvitav. Esialgu kui ma punkareid nägin juba väliselt see oli midagi, mis oli täiesti erinev sellisest Nõukogude tavapildist kus meil kõik pidid kandma sellist musta matusekoolivormi. Poistel oli selline must ülikond, minu ema käis ikka alati koolis rääkimas. Ta leidis mingeid vabandusi, et et ma ei peaks seda koolivormi kandma, õmbles mulle ise temaga kuidagi suutnud seda vaadata, et väike väike laps sellist hirmsat asja selga panema ta tõesti nägi jube välja selle õnnetu konstrueerimine teatud mõttes mind on alati huvitanud need, see esimene kokkupuude pungiga oli just läbi läbi kostüümide, läbi sellise välise siis see muusika mulle meeldis, oli selline ansambel nagu propeller Peeter Volkonski ja juhtimisel ja kes seal olid suurepärased muusikud see sõnum, mida nemad pakkusid tolleaegses, sellises bioloogiliselt ja ka vaimselt vandunud ühiskonnas see sõnum, mis kutsus üles läbi absurdi väärtustama ja üldse mõtlema. Tähendab läbi absurdi sellepärast et muid võimalusi tol ajal ei olnud, ei tohtinud ju anda mingisugust konkreetseid, mingit konkreetset mõtet või ideoloogiat või, või, või see kõnetas kohe. Ja see oli midagi rohkemat kui lihtsalt et teine pulli. See oli absoluutselt midagi muud, sellepärast et see kutsus üles kaasa mõtlema ja tegutsema ja kui ma mõtlen just nende pungipunkrite peale kellega ma suhtlema hakkasin, siis ühel ühendavaks jõuks oli selline loominguline aktiivsus. Võimalus, et sa võid teha ka midagi, mida sa ei oska, aga püüad siiski ennast väljendada läbi läbi, läbi selle. See kutsus üles muusikaliselt, see on väga palju aktiivseid kollektiive, kirjutati väga palju kõikaksid luuletusi kirjutama, kõikaksid raamatuid kirjutama. Nii et loominguline aktiivsus oli meeletu kunst sinna juurde. Ja sellest seltskonnast on Tänapäevases skulptuuri elus väga palju inimesi, kes on, kes on nagu sealt välja koorunud ja ja mitte ainult kultuurielus, vaid ka poliitilises ja majanduselus, et ma pean, ütleme noh, emale väga meeldis siin nimetanud seal praegu ka aktiivselt tegutseti Tõnu Trubetsky ja Merle Jääger ja, ja kes seal olid Villu Tamme. Et ema nagu tabas kohe ära selle tohutu mitu vaimse potentsiaali seal selles seltskonnas ja samuti sellise headuse või just nimelt kurja puudumised. Ja tema mind üldiselt selles osas toetas kõlab üllatavalt. Aga ma kõike ta talle ka ei rääkinud, mis, mis toimus. Aga ega midagi midagi hullu nagu ei toimunud, et ma üks detail punkliikumise seal oli väga tavaline, et osalistel olid hüüdnimed. Teie puhul oli selleks Sursu, mis selle tagamaal, kuskohast niisugune tekkis? Tihtipeale tekivad sellised, kas siis juhusest või mingisugusest hetkesituatsioonist. Ja meil oli nii, et muusikakoolis oli üks õpetaja sild ainete õpetaja, kes minu nime ajas kogu aeg sassi teiste. Noh, ta oli juba suhteliselt eakas õpetaja, siis ta kuidagi Tulve jäänud meelde, siis ta alati tuli, tal ütles varem õppinud inimeste nimed, näiteks Surva ütles tihtipeale Hirvo Surva järgi, kes oli minust vanem paar aastat Surva ja siis oli seal turvaja ja ma ei tea, kes seal veel oli ja siis ükskord ja kõik olid harjunud, et iga iga kord tuli jälle mingi uus nimi ja ükskord ütles Sursu, kes oli ka olnud mõned aastad vanem, eks õpilane ja vot kuidagi Sursu jäi ja siis ta mitte ainult ei jäänud otsa kooli kursusekaaslastele, vaid liikus ka edasipunkrite hulka, nii et jah, tollel ajal mild muu nimega üldse ei tuntud. Kas ma olen sündmuste arengust õigesti aru saanud, et selleks, et tubli Nõukogude noorena ikkagi muusikahariduse silma teha tuli teil põhimõtteliselt lõpparve teha sellesama punkliikumisega ja aken, milles te seal tegutsesid, jäi ikkagi üsna ajaliselt lühikeseks. See oli see aeg, kui tegutsema või leidma nagu uusi muusikalisi väljendusi ja kuidagi vennaskond ka, kus ma mängisin, oli sellises pausi perioodil nagu väga tihedalt kontsert ei toimunud. Ja, ja see oli see aeg, kui ma hakkasin väga põhjalikult tegelema vana muusikaga, nii et lihtsalt mul huvid liikusid sealt punkmuusika juurest edasi. Aga see ei tulnud ta kooli poolt, see nõudmine või, või tingimus, et te ei saa lihtsalt sellises subkultuuris osaline olla, kui te tahate meie juures olla? No tähendab, mul koolis oli väga palju pahandusi sellega ja isegi KGB sahtlite vahel käisid mu näpud ära, et päriselt või seal ei kujundlik väljend praegu otseselt näpud ikkagi kannatada ei saanud, aga, aga vaimses mõttes küll ma olin sahtli vahel, et see oli ühel talvel. Ma mäletan, ma käisin uut aastat vastu võtmas sõpradega ja kui ma siis koju jõudsin, et uus aasta algas nagu KGB kutsega. Kuna mina olin ainukene vennaskonnast, keda sai nagu kuidagi väärama hakata, sest mina õppisin otsa koolis ja teised olid kasvalitis kooli lõpetanud või neil ei olnud nagu selliseid asju. No seal pandi igasuguseid asju, tahaks nii-nii vennaskonna osalemist kui ka kõik see, mis ma otsa koolis tegin, sest otsa koolis meil oli ka jällegi väga, väga mõnus ja loominguline atmosfäär, nii õpetajate kui õpilaste poolt, et kui toimusid koolipeod või, või siis seal mingisugused muud üritused, salativõistlused, võite seda väga-väga loominguliselt ja ja, ja siis oli üks asi, mis, mida mina tol ajal avastasin. Ma leidsin üles kuskilt vanad Stalini-aegsed, laulikud hakkasin kuuldavale tooma siis neid pärleid, mis, mis seal laulutekstides olid noh, alates laulust Nõukogude aatomist ja siis kõik kõik muud asjad ja ja nende lauludega ma siis ka otsa koolis aktiivselt üles astusin ja, ja sellest tuli ka väga suur pahandus, et kõike seda mulle KGB-s ette heideti ja, ja, ja üks asi, mida nad suutsid teha, oli see, et Nad teadsid absoluutselt kõike, mida ma olin kuskil öelnud või, või kus ma olin käinud või, või, või mida ma olin teinud. Ja kui ma hakkasin pärast tagasi mõtlema, siis tõesti tihtipeale sellised situatsioonid, et me istusime punkaritega, kas Varblases või siis tol ajal olid kolmapäeva õhtut tülid Kirjanike Liidu sellised kohvikuõhtud Pegasuse, seal kirjalikke majas oli kohvik, pegasus punk seltskonnas oli ka juba selliseid noori luuletajaid nagu Tõnu Trubetsky Merka siis punkrite seltskond ka tihtipeale sattus sinna pegasus ja vot, ja siis KGB-s loeti mulle ette selliseid, aga vot seal sa ütlesid niiviisi. Siis kui ma pärast hakkasin mõtlema, et tõepoolest me istusime laua taga ja koos minuga oli veel neli-viis inimest, nelja inimese nägu, mul tuli meelde, aga vaat et alati oli nagu üks keegi, kes ei tulnud meelde ja vot see oli see nende taktika ja nende ülim professionaalsus, nad suutsid kuidagi elast sisse imeda, mingisugust seltskonda panna tähele ja ise jääda märkamatuks ja ja kui ma sealt KGB, noh, ma käisin ikka seal päris mitmel korral. Ja ähvardused olid suured vangi panna ja ähvardati, et ma koolist välja ja noh, et ei saa edasi õppida ja ja kõike seda. Ja, aga üks asi, mis, nagu reaalselt toimis, oli see, et ma sain aru, et nad tõesti suudavad jälgida ja tähendab praegu me internetiajal midagi ei ole ju varjatud ja, ja kõik on avalik ja, ja me oleme sellega harjunud. Aga tollel ajal, mis, kus nagu kõik oli ju noh, üldse raskesti juurdepääsetav ja, ja info oli väga napp. Et siis, kui sa järsku saad aru, et tõesti iga sinu samm on teada ja, ja telefoni noh, seda ma sain ka aru, et telefoni kuulatakse pealt. Ja lõpuks lõpptulemus oli isegi see, et ma tänaval kõndides hakkasin enda selja taha vaatama, et ja selline tunne oli kogu aeg nagu silm peal kogu aeg jälgitakse. Ja kui see asi oli toimunud kuskil kaks nädalat, ma mõtlesin, lõpetan hullumajas ja sellepärast, et see oli niivõrd kuidagi jälgimise tunne oli niivõrd niivõrd kohutav. Ja siis ühel hetkel see kadus ära. Ma sain aru, et enam telefoni pealt kuulata, noh, see ragin mis seal tavaliselt oli, kadus ära ja ka tänaval ma tundsin, et et enam ei jälgita. Ja noh, see oli, see langes kokku selle kui juba hakkas uutmise periood pihta, et see oli omamoodi huvitav. Huvitav kogemus ja ma olen väga õnnelik, et see nii lühikeseks jäi. Jagab, kas sa kuulad oma, isasin praegu siis kas sa tunned nendes juttudes oma isa ära ja kujutad ette neid aegusest? Praeguseks paistab kõik olevat aga teistmoodi ja ausalt öeldes tunnen küll, sest et et ma tunnen kõigis nendes seikades ja lugudes ära et nende keskmes on mingisugune niisugune huumorivõti, mis tegelikult häirib. Või noh, on tänaseni samasugune mis ettevõtmistega tegeleti, mis nalja tehti, mis ma ei tea, kas tiime endale selga pandi. Selles kõiges on mingisugune asi, mis ei pane mind otseselt imestama. Kui sa üles kasvasid, mõtled oma lapsepõlvekodule, siis kas sa mäletad isa asjade seas viiteid sellele perioodile, tema elas, nahktagid kusagil rippusid neetidega haaknõeltega või pole näinud? Pigem vist olid kõik need asjad. Vanaema juures, mida mäletan, olid kõik haaknõelad, mingisuguseid riideesemed, mingid mänguasjad. Vot kui inimene kolib, siis paljud asjad jäävad maha ja meie läksime, kõigepealt läksime Helenaga Pariisi elama ühe kohvriga ja kui me tagasi tulime, siis, Me läksime uude siin uude kohta elama, et me nagu jah neid selliseid vanu pungi asju otseselt Pariisi kaasa ei võtnud ja pärast sealt ka siia ei toonud, nii et need on, jäid nagu minu ema juurde, need on suuremas osas kõik alles. Aga pigem ma arvan, noh, mida, võib-olla lapsed. No see on nende jaoks nagu loomulik, et selline mingisugune pungi vaim. Mis seal, noh, minu arvates isegi olulisem, kui need väli, see väline atribuutika, kui ma enne rääkisin, et punk hakkas mulle imponeerima ja muutus südamelähedaseks eelkõige läbi välise kõigepealt, aga noh, siis ma olin, ütleme, 10 12 aastane. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ta muutub. Ja selles osas ma pole punki kunagi maha jätnud, et ma oma loomult tunnen, et ma olen punkar ikkagi edasi ja ja, ja, ja ma näen ka oma abikaasat, punkar olemas ja näen oma lapsi sellise pungi pungi vaimus olemas, et seal selline vaim, kus juletakse teha teistmoodi, kui avalik arvamus, nagu õigeks peaks ja minna sügavuti tähendab asja olemuse juurde ja ma arvan, et et ka Nõukogude lõpus tegeleda vana muusikaga, jõuda gregooriuse laulu, nii et ka see on, mina olen seda kogu aeg pungiks pidanud, et sellepärast, et tolleaegne konservatooriumi ja muusikaõpingud nagu seda kindlasti soodustanud oma abikaasa Helenaga kohtadeta koolis kohtusime koolis ja konservatooriumis. See käis kiiresti, kohtumine, jäämine, kohtumine, kohtumine, kes kiiresti ja kokkujäämine med tundsime jah, küllalt kiiresti sellise ühised väärtused, ühised ootused, ühised arusaamised. Ja, ja võib-olla see pungi jalge on meil tõesti mõlemal olemas, et et asju võtta läbi huumori. Esimese lapse ehk Jakobi sünnini läks sealt kui palju aega, ütleme, et me tutvusime 90. aastal abiellusime 91. Jakob sündis 95, mis päev, kus kohas ja kuidas öö see oli, kui Jakob sündis, see, kui inimene saab esimest korda isaks, lapsevanemaks on ikkagi. See on elu muuta, aga see on väga mõtted ja me olime, elasime Pariisis, elasime ühes väikses katusekambrikeses minu professori ja, ja väga hea sõbra ja mentori majas, tema ise elas paar korrust allpool. Meil oli selline treeningu kambrikene Pariisis Eiffeli torn ja triumfikaare vahel. Ja meil oli kokku lepitud, et temal oli auto, et, et kui nüüd sünnitusmajja minema, et siis me saame tema auto siis ühel ööl, kaheksandal jaanuaril, siis Elena tundis, et vot nüüd on see õige aeg nagu hakata sättima samme sünnitushaigla poole. Panime oma asjad kokku, sättisime ennast valmis. Läksime kõigepealt selle. Otsisime tema autovõtmeid, auto pabereid mööda pimedat korterit, tükk aega. Aga see ei olnud veel kõige keerulisem, keerulisem oli, auto juures, leidus Pariisis. Juba tol ajal 24 aastat tagasi oli autosid meeletult ja sellistes vanades kvartalites ja veel eriti kus ei ole park, Klaid. Nii et auto võis olla kümneid tänavaid eemal, nii et me siis Helena, kes kohe valmistus silitama, jagasime ära, nii et sina lähed, jookseb mööda seda tänavat, mina lähen, jooksen mööda teist tänavat ja siis melisi, kappasime seal kuskil pool tundi. Lõpuks leidsime auto üles, läksime sünnitusmajja, Helena oli siis 22 aastane ja kui me sünnitusmajast sisse vastasime, siis seal oleme, lubas nagu vaadata, et noh, et mis, mis nüüd lahti on, et mis mida, mida te otsite? Helen, nagu esimesel hetkel endale tundus imelik, et noh, praegu on meil nagu see muutunud ka sarnaseks, aga tolleaegsed prantsuse sünnitajad olid vähemalt 10 aastat vanemad või, või isegi rohkem 15 aastat vanemad kui Elena. Tõesti tundus nagu natuke nagu meil endal ka, et me oleme vist ist oleme valesse kohta sattunud. Aga aga siis ikkagi nagu selgus, selgelt ei ole tõesti õige õige koht ja õige hetk ja kui hakkab, sündis ja mina olin seal juures ja, ja see tundus täieliku imena. No jagab, meil on siin Pariisis sündinud kott. Kui ma küsin su esimeste mälestuste kohta, mida sa arvad end mäletavad, on need seotud Pariisiga ja mis, ma arvan, et ta, mu kõige esimene mälestus on see, siis ma ärkasin hommikul ülesse ja tahtsin ronida vanemate voodis. Jah, pina tuba ja üritan voodisse, ronid aga, aga muidugi Pariisiga on seotud väga palju varajasi mälestusi, näiteks meeldis mulle hommikuti joosta akna alla, et näha, kuidas prügiauto mööda sõidab. See oli minu jaoks igapäevane suursündmus. Mitu aastat sa elasid Pariisis oma elu algusest? Kaks ja pool või kolm kaks? Jah, kaks, ja siis me veel käisime niiviisi edasi-tagasi ka. Mõni aeg tunnetad sa enda pealt, et sinu elu algus on möödunud seal kuidagi avaldub sinus, mis sa arvad? Ma olen tegelikult selle peale mõelnud kyll, et see on kindlasti mingi mind mingil moel mõjutanud selles suhtes, et võib-olla see kõlab veidikene halvasti, aga ma tunnen seal end väga koduselt. Oled hiljem käinud nendel radadel seal tänaval, kus või lased ja olen küll käinud ja kuigi noh, mingeid asju ma mäletan nagu väga-väga teistmoodi, aga mingid asjad on jällegi mulle väga tuttavad. Aga Eestist, missugused sinu esimesed mälestused on? Eestisse kolisime, siis me elasime sauel. Ja, ja seal ka. Me käisime vanaemaga hommikuti jalutamas ja seal ma õppisin selgeks, need automärgid, automargid. Ja mäletan ka seda, kui ma olin kolm ja Eli Ann sündis. Kas Jakob esimesed sõnad muide olid eesti või prantsusekeelsed? Eesti keeles, et sellepärast, et olime noh, omavahel rääkisime eesti keelt ja tundus imelik lapsega prantsuse keelt rääkida, kuigi taga tärganud lapsed nagu on meile ette heitnud, et miks me nendega prantsuse keelt ei rääkinud, et oleks prantsuse keele selgeks, aga tegelikult Jacob prantsuse keelt, kellest sai aru sõbrad, käisid meil külas ja rääkisime ikkagi prantsusekeelses keskkonnas väga palju. Ka teine laps, Nathan sündis Pariisis, teine sündis ka seal ja keste seal Pariisis olite eestlased, immigrandid päris ja kuidas see tundub nii huvitav, välismaal perekonda luua on olukorras, kus kumbki ei ema ega isa pole tegelikult ju prantslane, vaid on tulnud mujalt, et missugune mälestus sellega seoses on? No tähendab, me läksime ära ju. See oli veel nõukogude aega, lõpp, 91. aasta suvel. Tolleaegne elatustase Eestis oli niivõrd madal, et me pidime ise hakkama saama oma vähese rahaga. Mis me seal saime. Nii et see kasvatas meid väga iseseisvateks koeraga kiiresti. Meil ei olnud nagu siitpoolt mitte kellelegi loota oma vanematele ja mitte kellelegi muule ei olnud mingeid fonde. Aga õnn oli see, et me sattusime kokku selliste inimestega, kes lihtsalt meid väga toetasid igas mõttes vaimses mõttes, seesama minu professor, kellest, millest ennem rääkisin tema klass seal Pariisi konservatooriumis on nagu maailmas üldse ainulaadne, seetõttu tal oli väga erinevatest riikidest erinevatest maadest tulnud üliõpilasi. Ja kõiki püüdis Aidata ta, see isegi meil teised üliõpilased, teiste erialade üliõpilased konservatooriumis imestasid, et kuidas on see selline asi nagu võimalik, et või kuidas selline inimene on võimalik, et ta püüdis leida meile elamist aitsmeid elamise otsimisel aitas meid raha de otsimisel stipendiumit hoidsime absoluutselt kõike. Ja ja, ja tema enda ellusuhtumine tähendab vestlused temaga. Need olid alati noorele inimesele selline suur suur elukool. Kuidas mõelda, mida mõelda ja mis on oluline, mis on ka sellistes praktilistes asjades, aga muidugi ka suurtes asjades, nii et need aastad, mis Pariisis olime, see ei olnud mitte ainult õppimismitte, ainult otseselt muusika õppimise aastad, vaid seda kogemust ja seda, seda pagasit rakendame ma arvan, kuni enda elu lõpuni. Ja see ei olnud kerge aeg, sellepärast et Eesti oli selliseid väga halvas valguses Eesti alguses vabanemise järel. Sellepärast et mida me nimetame vene propagandaks alguses veel nõukogude propagandaga, hiljem siis sellesse vene propaganda oli niivõrd aktiivne ja niivõrd Eesti ja Läti ja Leedu vastu suunatud, et et prantsuse üldine arvamus oli meist kui sellistest väikestest lihastest peaaegu fašistlikest riikidest, kus kiusatakse taga venelasi. Parem oli nagu sellises suvalises vestluses, et öelda, et me, eestlased, oleme Eestist olema, et et see nagu suhtumine oli väga halb. Jacob, kui sa mõtled oma kodule emale-isale, siis mis sõnadega sa iseloomustaksite selles keskkonnas üleskasvamist, et olid sina näiteks hea laps end alates? See on väga keeruline küsimus sellest, et ma arvan, et jällegi ma ei olnud kindlasti mitte pahatahtlik laps, aga tuli ette, aga jah, võiks pahandasid ikka ette ja mingites situatsioonides kindlasti kuna me venna-õega ja meil oli ka hästi palju mänge ja tihtipeale mäe võisime nende mängudega minna liiale. Kas ema ja isa oli lihtne kurjaks ajada? Teatrite selleks lõkse? Mingites situatsioonides aga, aga, aga samas see pahandamine või mingi selline asi, see, kui see juhtus, siis see oli nii hetke asi kunagi tuld ette meil mingeid sellist situatsiooni, et me oleks nagu suures tülis väga pikalt enamikel juhtudest me saime sellest nagu noh kohe üle ja kõik lõppes hästi. Missugune tegelane sa olid, lapsena olid sa niisugune seltskondlik kuju ja eks pigem ikke selles suhtes ma olen alati olnud pigem selline suhtleja ja ja mulle meeldis. Ja meeldib siiamaani rääkida näiteks välja. Vahemärkusena võin öelda, et Jakobi minu arust on, mis kõrvaltvaatajale minu hinnangul seltskond on. Jah, palju rohkem kui teistel lastel. Koolis sa käisid ka ikkagi rohkem seltskonna pärast ja seda kindlasti siis räägin, et et koolis ma ei, mul oli tihtipeale palju pahandusi nii käitumisega kui ka hinnetega. Mitte et ma nüüd selle üle väga uhke oleksin, aga ma ei pidanud koolis käimist või noh, õppimist väga vajalikuks. Tagantjärele on muidugi nagunii nii enam ei ole. Aga, aga jah, ma, eks ma käisin ikkagi peamiselt koolis, sellepärast et seal olid mu sõbrad, seal ma sain inimestega suhelda. Aga see, et seal koolis pahandusi tekkis või et sa ei pidanud seda oluliseks. Kuidas sa kodus niisugused asjad vanematega kokku leppisid, sest ma arvan, ükski isa ema väga rahuliku pilguga siiski ei vaata seda? Jah, kõigi ma ei need pahandused, millega ma hakkama sain, need ei olnud nagu midagi sellist, mis, mis skandaalsed ollakse. Ja kui ma ise sain nagu aru, et ma olen midagi valesti teinud, siis oli kõik lõppude lõpuks hästi. Meil oli alati suureks toeks. Me mõtlesime alati järele neljaste poiste legendaarse õpetajale Igor gaasikule, kes kunagi arenguvestlusel küsis, kui seal oli seal mingisugune asi, kes hinnetega valimismuret väga murettekitav olukord. Siis Igor nägijat, muutusin murelikuks, ta küsis, et kas teie muretsete, mina küll ei muretse ja see oli lauseliseks. Sa saad aru, et noh, see kõik on nagu loomulik protsess, et poistega ja teismeliseeas tulebki peabki käima läbi erinevatest katsumustest ja kui oluline on lihtsalt see, et inimesed oma vigast mõtlemist ja, ja tundlikkust ära ei kaotaks ja see nagu neil lastel ikkagi oli, oli olemas ja see nagu meid kogu aeg vee peal hoidis. Jah, kuna ma käisin algkoolis ja põhikoolis klassis ka seal olid ainult poisid poiste klassis, siis ilmselgelt sellel oli ka mingisugune mõju sellele, et et ma arvan, et sai võib-olla rohkem pahandusi tehtud kui, kui muudmoodi. Kui sa mõtled Jakob niisuguste sõnade peale nagu kasvamine ja kasvatamine siis kuidas sinu arvates või sinu hinnangul sinu isa jama seda teinud on? Sinu ja teistega kodus? Kindlasti on mingid iseloomustavad sõnad, mida ma kasutaksin. Usaldus ja vabadus selles suhtes, et et väga palju oli lapsepõlves situatsioone, kus vanemaid vanemad olid näiteks pikalt reisil tegeles tööasjadega lindist lindistamise niimoodi, et tihtipeale oli selliseid vahepeal isegi väga pikki perioode, kus me olime, olimegi lihtsalt omaette, saime üksi hakkama. Küll tegeles meiega vanaema, aga, aga aga jah, kuidagi meid, vanemad usaldasid meid piisavalt, et, et Lasnamäel kuidagi nagu ise tegeleda ja kuidas sinuni jõudis teadmine, millega vanemad tegelevad. See on kogu aeg tegelikult olnud, ma mäletan, et, et näiteks ema kutsus mind tihtipeale oma. Kui ta midagi kirjutas, siis ta tihtipeale kutsus mind oma Pole kuulama ja nagu lasime Armous arvamust avaldada mida muuta või mida. Mida ma sellest arvan, päriselt? Üsna tõsiste asjade juures. Jah, ja see oli minu meelest täiesti nagu loomulik, see on minu jaoks nagu üpris tavaline asi olnud. Kuigi jah, lapsena ma pidasin ikkagi seda, millega vanemad tegelevad nagu pigem selliseks veidraks täiskasvanute asjaks, millest ma ei ole võimeline aru saama või või mille, mida, millest ma isegi taha aru saada, aga aga mul oli ka samas väga palju kokkupuuteid selle sellega mingid asjad, mis on sulle nagunii loomulikud ja nii igapäevaselt, siis neid sa ei oska hinnata. Ja ka sellepärast. Mul endal oli väga kindel tunne, et mingit muusikaga seost minul muusikaga mingit seost minul olema nagu ei saa. Kui lihtne või keeruline on menetleja leidmise protseduur või protsess sinu jaoks hakkab olnud, mida oma eluga peale hakata ja kas need on näiteks arutelu kohata isa-emaga? Need on ja need on igapäevaselt aruteluga, et sellepärast, et ma arvan, et see eneseleidmine on veel. Ma ei tea, kas faasis praegu on, sellepärast et ma kindlasti ei saa öelda, et nagu et või noh, mul on endal selline tunne, et ma ennast nagu sajaprotsendiliselt leidnud küll ei ole, aga on sul niisugust tunnet või tähelepanekut olnud, et isa jama muretsevad, mis saama hakkab? Kusjuures ei muretse, ma arvan, et ma ise muretsen rohkem. Kuna nemad võib-olla on selle teekonna eneseleidmise läbi käinud, siis nad võib-olla oskavad nagu arvestada, et see kunagi juhtub, aga minul tihtipeale on selline tunne, et võib-olla ma ei leiagi kunagi. Janek, kuidas tundub, olete te abikaasaga mis rollis laste jaoks just tuleviku küsimustes. Kas need teemad analoogselt kujul on teil pereringis olnud üleval, kas teie kodu moodi on neid arutada igapäevased, kas igapäevaselt, aga ei, ma mõtlen, ma ütlen vastu, et need on igapäevased, on igapäevaselt nendele igapäevased, kas mitte arutamise, aga mina mõtlen küll kogu aeg selle peale. Ja aga nende aastatega on tekkinud sellele teatab usaldus, kui ma mõtlen oma Enda kujunemist, kui Elena mõtleb enda kujunemist, siis meie läksime sellist teed, mida meie vanemad küll toetasid, aga mida nad ei osanud meile lõpuni, et valmis teha. Ja samuti on meie lastega, et me panime nad muusikat, õpime, tähendab, meie omalt poolt oleme teinud väga palju nii nagu meie heaks arvame, aga, aga siis hakkab siis sellest me oma saadetki alustasime. Et kui laps ühel hetkel enam, sa ei saa teda enam sülle võtta ja sa näed, et tal on oma arvamus, oma tahe. Ja siis ta läheb selle selle tahte järgi eemale. Ja ma ütlesin ka seda, et ma oleks olnud väga õnnelik, kui lapsed oleksid leidnud mingisuguse täiesti teistsuguse suuna oma elus. Aga tähtis on see, mingisugune asi ikkagi on, mil, mida, mida mõelda ja mille üle muretseda, tegutseda ja õnn on Tänapäevase tänapäevaste nooltega see et lihtsalt niivõrd palju võimalusi on juurde tulnud. Kui mina otsa kooli Georg Otsa muusikakooli lõpetasin, siis juba suunamine mind suunati Cyriver kaheksa klassilise kooli muusikaõpetajaks, tähendab, et minu elu oleks võinud sellega nagu teatud punkti saada, et ma oleksin läinud ja läksin siiamaani seal olnud, aga ma astusin konservatooriumisse ja, ja siis oli selline seadus, et kui sa saad konservatooriumisse sisse, et siis sa ei pea sinna suunamisega minna minema. Ja, ja kõik need asjad nagu on toimunud läbi avardumise, aga praegust noort põlvkonda vaadates no kõik avardamine ongi neil olemas, see on nagu iseenesestmõistetav, et et nad tegutsevad, proovivad, siin, proovivad seal õpivad seda teist, et meil poisid õppisid kunstiakadeemias. Nüüd nad järsku mõlemad teevad väga aktiivselt muusikat, ennem tegid seal vihakas, käisid teatriklassis, oli jällegi väga aktiivne, et nad kõik seda kõiki neid asju on nagu õppinud proovinud ja, ja kõik see neid kuidagi suunab ja kujundab ja, ja see on nagu turvatunne meile vanematele ka, aga ma arvan, et isegi meie tee muusikani on ikkagi tekkinud läbi nägu ise avastamise, pigem mitte vanemate suunamise, sellepärast et, et esialgu vanemad suunasid meid muusikaga tegelema, siis me ei olnud sellele nii vastuvõtlikud, aga, aga hiljem, kui, kui meil lastiva tegeleda sellega, millega me tahtsime tegeleda, siis siis kuidagi loomulikult proovi palun kirjeldada Jacob oma isa isana ja ema emana mitte siis läbi muusika ja teiste toimetamiste, vaid läbi kasvatamise ja koduse olemise isa on rohkem võib-olla seotud meie igapäevaste tegemistega alates päevaplaanide teadmistest lõpetades autoga ringi süütamisega. Siis ema on pigem tegeleb ise oma asjadega ja ta usaldab meid, et me saaksime ka ise oma asjadega hakkama. Kui sa jamasse sattusid, siis kellele sa kõigepealt rääkisid? Anemisemasse? Ühesõnaga, mõlemad olid variandid siiski jah. Ma olen rääkinud nii ühele kui teisele. Kummal lühem süütenöör on emal. Kas sa füüsilist karistamist oma kodus mäletad? Jah, mingil määral küll, aga väga vähesel määral. Ma ei ütleks, et see on mul mingisuguse märgi jätnud, seda ei tulnud väga tihti ette. Kui oli vaja vene keelt õppida või midagi muud, siis pigem kummaga. Ma pean väga ausalt tunnistama, et ma ei olnud koduste tööde tegemises absoluutselt usin ja ma tegin neid. Kahjuks väga minimaalselt. Ja isa ema lasid sellel juhtuda. Nad usaldasid, et, et me teeme ise oma asjad ära ja et me saame iseenda asjadega hakkama. Huvitav, et ta selle usalduse ära teenisite, millega küll tekib küsimus sellega, et üldjuhul, kui me mingisuguse ikkagi, kui me saime halva halva hinde siis siis me ka vastutasime selle eest ja ja vastasime selle eest, et me selle ära parandame näiteks, või tunne, et sa oled hakkama saanud millegagi, mille pärast või tõttu on sul vanemate ees piinlik vaadata seda kogenud ja millega seoses naa näiteks. Võib-olla näiteks alaealisena alkoholi tarvitamises. Sa räägiks sellest niimoodi, nagu see oleks ainus, kes sellega ei ole? Mitte absoluutselt mitte. Piinlik on, et selles ma ei kahtlegi selles, et ma, et, et inimesed seda teevad, aga, aga lihtsalt mingisugused konkreetsed seigad, mis võib-olla mäletan lihtsalt seda, et, et mul oli Lihtsalt väga, väga piinlik. Sellepärast et noh, Sailist liialdatud, arusaadav, kuidas sa üks isad niisugustes olukordades, Jaan-Eik peaks hakkama saama või perekond üldse, et mõnes mõttes on paratamatu ka, et teha mida iganes. Tõenäoliselt paljude jaoks on oluline omad vitsad kätte saadakse, ehk siis kõik see valu ise läbi elada, mitte kuulata vanemate sõna eespool. Eks ta elutarkuse üldiselt kipub niimoodi olema. No just nimelt, et ega siin muud ei ole, kui usaldada ja loota ja, ja ja muidugi mingisugust selgitust jagada, aga, aga pigem on see, et loota, et nad oma kas siis oma või kogemuse peal või siis mõtetega liiguvad sellises suunas ja, ja, ja annavad endale aru, et igasugusel teol on tagajärg, et see ongi ju tegelikult inimese kasvamine, et kui seal lapsis alguses seal lihtsalt tegutseda ja, ja ei, ei vii neid tagajärgi tegutsemisega kokku, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem hakkad seda igasugustest asjadest seoseid vedama, kas ta Helenaga karistust nagu sellises oma laste puhul sanktsioonidesse olete uskunud? Rääkisite eelpool, kuidas teile lapsepõlves seletati asjad ära üldiselt, nii et te saite aru? On see väljakutse olnud ja, ja veel kord see sama karistuse küsimuseta, mingisugused sanktsioonid kodus selleks, et õppust võtta või järgmine kord targem olla. Eks väiksemast peast ikka sanktsioone, õli, filmi vaatamine või arvutikeeld või midagi sellist, aga aga, aga mida, mida suuremaks lapsed saavad, seda, seda vähem võib-olla nüüd otseselt sanktsioonid toimivad, et, et siis on ikkagi asjast arusaamine. See, mis on oluline. Jah, ma ise ka mäletan, et mingid Nendes situatsioonides pigem karistuse asemel me võtsime mingisuguse antud teema vestlusesse ja rääkisime asjadest. Ja läbi sellega me oleme õppinud mitte võib-olla karta oma vanemaid ja, ja ka usaldada neid. Et selles suhtes ka, et, et mingit, et kui midagi on juhtunud, siis, siis me oleme ka selle suhtes ausad olnud. Ja ei teadnud, et, et meie vanemad tahavad meile kõige paremat. Siin on ilus koht joone alla tõmbamiseks. Aitäh tulemast saatesse Jaan-Eik Tulve ning Jakob tol ajal oli tore kuulata teid Savi pärituult aitama, aitäh, tema. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, ma olen Sten Teppan kuulajatele ka suur aitäh ja nädala pärast kohtume taas.