Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga saates käbi ei kuku, on külas pere- ja kasvatusnõustaja Tõnu Ots, kes juba nõuka ajal tegutses varjunime doktor Noormann, kasutades ajakirja noorus veergudel. Kuna saate läbivad teemad puudutavad just kasvamist ja kasvatamist saab väga põnev olema kuulda muljeid ja meenutusi professionaalil, kes seekord vaatab ise reeglisse. Psühholoog Tõnu Otsal on kolm last poisid Jaano Martin ja Peeter-Eerik ning pesamuna tütar Triinu-Mari. Nende kasvatamist on Tõnu nimetanud eksperimendiks. Milles täpselt seisnes, see on üks teema, mida kohe arutama hakkame. Isaga tuli saatesse perearstina töötav tütar, Triinu-Mari Saadet juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tõnu tere tulemast vikerraadiosse. Tere, tere. Ja Tõnuga on kaasas lastest noorim Triinu-Mari. Rõõm näha. Tere minuga. Me räägime siin saate alguses ülejäänud lastest ka neid on Tõnu teil ju kokku kolm. Kaks venda Triinu Maril. Kus kohas nemad praeguseks oma eludega on, millega tegelevad? Tõrud pole tammest eriti kaugele kukkunud, selles mõttes, et et oma varasemas elus annad ka kõik ajakirjanikud olnud nagu, nagu, nagu triinugi on ajakirjanike isegi kirjanik olnud mingil ajal. Aga praegu on vanem poeg on töötab, Postimees on ajakirjanik siiamaani ja noorem poeg on, on õpetaja. Tema õpetab ka siis kommunikatsiooniajakirjandust, küll keskkoolis, mitte ülikoolis. Triinu-Mari teie olete praegu ju perearst ja mina olen arst, see kõlab ühe huvitava kannapöörde karjääris. Ma ei teadnud, et kirjaniku või ajakirjaniku etapp on ka kusagil olnud, kuidas niisugune võimalik? See on natukene praegune lisa tõlgendus, et ma tegelikult kogu oma lapsepõlve olen arvanud, et minust saab ajakirjanik ja ma käisin ka ajakirjanduse eriklassis. Ja esimene aasta ülikoolis üritasin ka saada eesti filoloogiasse sisse. Tol ajal ma töötasin Eesti naises, olin mingil määral siis terve nõukogude naine isegi. Ja selliseid juhutöid olen teinud, et see on nüüd isa poolt küll julgelt ülehinnatud, et ma ajakirjanikuna olen töötanud ja see kirjaniku omandamist mõtleb seda ühte oma luuleraamatut, mis ma olen väljendanud. Nüüd meditsiin on ikkagi olnud noh, niisugune, mille peale on saanud tõsiselt panustada ja. Ikka alates sellest, kui see mõte mulle tuli, siis ma olen sinna jäänud. Te olete saanud elus päris palju tänu mõelda kasvamisele ja kasvatamisele ja rääkida sellest samamoodi. Tänane jutuajamine on huvitav selles mõttes, et me paneme peegli teie enda ette ja mitte siis, kui valdkonnapõhise inimese vaid kui isa, et kas te olete vahel ise ka seda teinud proovinud siis justkui oma elukutselise mätta otsast kõrvalt vaadata, kuidas te tavalise kodanikuna isana hakkama olete saanud? No seda tuleb ikka ette. Ma olen teoreetilises plaanis ja need kasvatuse etapid kõik läbi õppinud. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma pean revideerima neid teoreetilisi seisukohti, mis ma kunagi olen omaks võtnud ja meie äri käitunud. Ja nüüd ma, kus ma olen nüüd kolmandas põlves, siis pean ütlema, et Praktikas tuleb palju asju ikkagi teisiti seletada ja nii on kasvatusega täpselt samuti. Ma ei tea, näiteks teie oskab paremini öelda, kui hea isa ma olen olnud, aga ma tean täpselt, missugune on olla hea vanaisa. Ma ei tea, kas ma püüan oma vigu nüüd vältida. Aga, aga võib-olla näidata, et ma suudan ka lastega suheldes ikkagi väga hea inimene olla, aga aga noh, siiamaani pole keegi ära põgenenud, nii et et võib-olla et on, on õnnestunud. Mina ei tea, et ma neid oleks kasvatanud, kas teil on teavet, poleks keda kasvatanud kuidagi? Kes kasvatamine on, on olemas olemine, juures olemine ja ka eeskuju on vale sõna, ma pole midagi pakkunud eeskujuks hoituna. Ma olen öelnud reegleid ja keeldusid ja, ja seal olemise asi, et ega ta kasvatamine on, on noh, võib-olla vägisi teaduseks tehtud, aga see tähendab seda, et tuleb kõiki korraga kasvatada. Aga selleks, et ühiskond paraneks, tuleb kasvatada ikka iga inimest eraldi ükshaaval. Ja kui me selle tõekspidamisi omaks võtame, siis saame ühiskonda muuta. Triinu-Mari veel üks küsimus, mis puudutab, vendasid, kui suured teie vanusevahed on ja olite te lapsepõlves väikestena mängukaaslasteks üksteisele, kuidas see aeg meelde on jäänud? Meil on kõikidel kaks aastat vahet, ehk et vanem vend on minust neli aastat vanem ja keskmine, keda mina kutsun väikevennaks, on minust kaks aastat vanem ja olime küll lapsepõlves, eriti kuna me veetsime kõik oma suved seal maakodus olime ikka koos, kogu aeg oleme mängukaaslased olnud, eriti väikse vennaga. Ma ei ole siin saates kuulnud, et perekonnas, kus on mitu last väidaks isa või ema, et lapsed on kangesti ühtemoodi tavaliselt ikka see teine variant, et nad on kõik nii erinevad. Tõnu, võib-olla need põhilised jooned äkki tooksime välja? Tähendab, ega ma neid erisusi eriti rootsinud, ma võitsin ikkagi ikkagi sarnasusi, et oleks oleks mul mugavam ja võib-olla ka neil mugavam. Ja eks see, ma ei tea, mis ei sarnased jooned on niuksed, põikpäisus võib-olla on meile meile kõigile omased, kõik tahavad isiksused olla ja ja nad on ka kõige isiksused. Aga ma ei oska midagi niimoodi öelda, mis oleks mille poolest nad nüüd erinesid. Vahepeal oli üks püüdised teiste õpetada ja nagu ikka, suurem laps õpetas väiksemaid, aga kui Triinu oli kõige väiksem tema kasvamise tempo oli kiiremini ette, jõudis poistele kiiresti järele ja ega ta ei lasknud ennast eriti eriti mõjutada ja need on meil, pole nagu nende elukäiku kuidagi eriti mõjutanud seda, et need ajakirjanikud, nende ema on, on kah ajakirjanik olnud, püüdnud õpetaja. Nii et see võib-olla hakkas külge lihtsalt. Aga seesama põikpäisus, kas ta näiteks täht kujudesse usute, mõned inimesed ajavad väga hoolega järge, horoskoopide sea leiavad. Teatud tähtkujus sündinud inimene on niisuguste omadustega ja teine sellistega põikpäisus on midagi niisugust, mida me sealt otsima ei peaks, pigem lihtsalt kasvamise keskkonnast ja see, mis vanemate kaudu tulnud ellu. No siin ma ei saa nüüd menetleda oma professiooni, ma olen ikkagi õppinud psühholoogia, ma ei, ei tohiks nüüd esoteerikat eriti reklaamida. Aga kunagi me tegime küll sellise põneva katse, kui me asutasime perenõuandla. Siis me otsisime üles kolm tookordset amatöörastroloogi ja tegime niukse katse, tantsime neile, Me mõne inimese, keda nad kõik tundsid ja määrata nende siis mitte tulevik, vaid seesama tähemärk. Et milline ta on. Ja siis me andsime need inimesed psühholoogidega, et nemad analüüsiksid, et kas langeb kokku või mitte. Ja pall langes tegelikult kokku. Ja nii, et mina ei usu astroloogiat. Aga ma usun seda, et inimene, kes seda usub, see hakkab endasse vaatama veidi tähelepanelikumalt ja püüab käituda nii, nagu sellel tähemärgil on ette nähtud, need mitte tähemärki määravaid, tema ise püüab ennast ta märgi järgi nagu elu sättida. Aga mis te ütleksite mulle kui lapsevanemale, kes vaatab oma lapsi tähtkujude järgi, oletame, seal seltskonnas on näiteks sõnn või jäär, millele väidetavalt on või kellele omased teatud mõtteviisid käitumismudelid Nende kasvatamisel, kui ma seda sõna siiski kasvatan, lähtun sellest, et nad ju ongi sellised, on see umbluu. Ei, see ongi õige võte. Noh, ega me tegelikult kedagi muuta ei ole elu jooksul võimalik. Me areneme ikkagi omasoodu või see on areng sisse programmeeritud ja me jälgime seda. Võib-olla geenidega võib-olla identiteedi kaudu tulnud seda mustrit, mis on nagu meile ettemääratud, sellele tugineb siis ka astroloogia. Minu isa andis mulle ellu kaasa, külm küll, mitte palju, aga juhiseid, mis mul siiamaani on tähtsad ja tema ütles, et meie elu juhivad juhtumeid, noh, mina nüüd tõlgendada niimoodi, et meie elu juhivad juhused. Kui me hakkame melu vaatama, siis me kogu aeg leiame igalt pöördepunktid, mingi juhuse, mis meil sellele teele viis või või miks ma nii tegin või, või kellega ma hakkasin kohtuma võim. Ja teine asi, mida ma nüüd ka tagantjärgi hindan, et meie elu loob või loovad lood, mida me endast räägime või endas ette kujutama, et inimene teda juhivad, juhused ja loovad lood ja seda järginud oma töös ja elus kogu aeg, et ega inimene on selline, nagu ta on ja teda teinekord saab ainult keelata. Et seda ei teha, ei kõlba, või nagu meil kasvatuses me nimetame seda, et mõni laps on selline ja seda ei pruugi üldse kasvatada, vaid tuleb käia lihtsalt käed laiali tema kraavi vahel ta kraavi ei lendaks, aga kõik muu on tal enda laadne. Et ise valib enda arengutee. Viisakamalt öeldes jätab vahele see kaldu ja kõik muu on oma teha, võtab kooli katkenud, kunagi tuleb aru pähe õppima edasi kunagine õhtukooli, nii et et kui me püüame noorte arengut kuidagi vägisi, seda siis tulemusi ei anna ja see võib ka teada seda, et kas ma, kuidas mu last vaatan, et kui ta on, kas õnn või Ambur on, et kas ta nüüd on, on üks on tormakas ja teine on jonnakas. Ja kui me lepime sellega. Ja meie laps, ma ei saa jätta vahele küsimata, vaadates Triinu-Mari Otsa, et kas see, mida me praegu kuulsime, oli teooria või see oli ka praktika, nii nagu nagu teie oma vendadega kodus omal nahal olete tunda saanud. See kõlab rohkem teooriana et nagu isagi ütles, et ta on elu jooksul väga palju arenenud ja, ja mina julgeksin tema neid selliseid vanemlikke oskuste edasiandmist ka hästi erinevatesse perioodidesse liigitada, ehk et väga-väga suur erinevus on see, mida ma mäletan nagu väikelapseeast, kui on isa Tõnu ja siis oma selles mässulistest teisme eas ja siis nüüd praegu, et need on nagu kolm täiesti erinevat Tõnu Otsa. Võib-olla me jõuame selle analüüsi juurde varsti tagasi, kindlasti jõuame, aga lihtsalt saates on see koht, kus me vaatame ajas tagasi, nii kaugele, kui mälu võtab. Tõnu isa jooksis siin korraks oma mõtteteraga juba läbi. Kuidas nad teile sealt lapsepõlvest meelde jäänud? Kui võtta nüüd analüüsi järgi ja sotsiaalsete määratluste järgi oli see väga kurb aeg, on ju vanaisa, tehti kulakuks, aga õnneks ta suri. Võib-olla õnnetuseks, aga õnneks ta suri enne küüditamist ära, nii tagasi, just küüditamine, tema suri, vanem õde, vanem õde, siis viidi Siberisse. See määras meie saatoris ju väga palju. Et isa oli õppinud loomaarst, noh, nii kaua kui meil siin niinimetatud saksa aeg, siis tal oli tööd. Aga niipea kui tuli see nõukogude aeg, kuna ta oli kuulunud ka omakaitsesse siis ta, Ta oli ju nii-öelda fašistlik element ja ta oli ilma kindla pinnata jalgade all. Ja meie nihukese traagilisse minevikku kuulub ka see, et me püüdsime 44. aastal viimaste paatidega siit põgeneda ja aga paat läks Hiiumaa rannal rannikul põhja, mida isa püüdis küll väljaspoolt neid pragusid mingi sineliga toppida ja mina olin siis kolmene ja teine õde oli, oli siis kahene, aga teil on päris praktilised, päris mälestavad sellest olemas, mina mäletan teda seda. Aga ta ei ole minu jaoks olnud kurb mälestus, sest et no vot seal nüüd vanemate oskus olla vanemad. Nende jaoks võis elu olla olla kurb. Aga nende kohus oli teha meie elu rahulikuks ja rõõmsaks. Praegu räägitakse väga palju õnnest ja, või kütavad sotsialismiaja lapsed, mis, kuidas nad said olla, olla õnnelik. Aga ma olin, see oli vanemate tee neetud, et tegid meile kogu aeg rõõmu, tegid elurõõmsaks ja rahulikuks, meil polnud mingeid muresid, kuigi elasime seal Hiiumaal kellelegi talumehel laua all olime esimesi töönädalad, mis me seal kuni uuesti mandrile pääsesime ja ja süüa polnud midagi. Aga seda traagikana ma ei mäleta. Ja ma tean ka teooriast, et kuigi me räägime praegu õnnest siis psühholoogias õnne pole olemas, on filosoofiline määratlus ja tagantjärgi see aeg oli õnnelik. Hetkel me ei taju õnne, vaid tajume rõõmu ilma rõõmud, et õnn ei saa olla nii, et kui vanemad oskavad oma lastele valmistada kogu aeg rõõmu ja elu teevad rahulikuks siis nad tagantjärgi ütlevad täitsa õnnelik aeg. Kui sealt tagasi tulime Hiiumaalt siis isa võeti kohe nüüd nõukogude armeesse ja selle sõja lõppu oli ta veel sõjaväe velskrilina. Või siis tookord olid sanitarid aga kahjuks elu lõpuni, ta oli ikkagi nii, et ta piinles sisemises korraldamatuses. Tal ei olnud võimalust ennast teostada. Ta teadis, palju ja mis mulle eriti meeldis, ta oskas palju ja see, et ta fetiseeris teadmiste kõrval oskusi on mulle siiamaani temast meelde jäänud, et ta oli. Ta oskas kõike teha, kuni selleni, et ta võib-olla meie teismeliste abiga siis ehitasime terve maja üles oma kätega, ladus telliseid ja isa teadis täpselt, kuidas ehitada, mida teha, kuidas ma ei tea, kus ta seda oli õppinud. Minu pere elab seal siiamaani, pole kokku kukkunud ja väga-väga-väga väärt maja. Kas laste silmadesse ja kõrvadesse jõudis kuidagi vanemate mure ja segaste aegade peegeldused või lapsed ei märganud nii väga? Seda ei märganud, aga märkasin muidugi nende omavahelistes suhetes. Kui meid 49. aastal teist korda tuldi küüditama, elasime Karis ja see oli ilmselt juba siis vanaema pärast, vanaema oli, oli Vihula mõisa, noh, ma ei tea, kas tänavanimi on siis Virtinuimistasari noortemajahoidja või? Major Toomusel juhtis seda teenijate vägi. Ja tal oli kusjuures enda maja ja õue peal oli siis teine maja kokku hoida nii suur, et ta ületas selle lubatud normi. Ja siis meil anti nädal aega aega sealt põgeneda, küüditamisest pääses, vist pääsesime või selle kaudu, et isa pani või nõukogude armee sõjaväe vormi selga ja siis käratas nendelgi ühitajatel, kes tahab siin sõjaveteranid olla küüditamine ja siis anti meile aega ja siis me saime selle ajaga sealt tulema, aga nende omavahelistes suhetes ikkagi kajastus, sest et vanaema oli vana vene või vana saksa koolitusega kohvikutädi kohvikud anta ja ema oli muljele. Kõne alguses preili pärast proua ja kodus ka proua oleks ees, andis meile lastele peale ka korraliku käitumiseetika. Nii et meil olid käitumisega, oli mingit mingeid probleeme ei tohtinud olla peale selle kooliajal, mu ema nõudis, et sa pead hästi õppima ja, ja Eesti käituma, sest muidu lastakse teda töölt lahti. Sest et tookord oli õpetaja, laps pidi olema ise eeskujuks, sellist asja ei saanud, oled õpetaja, lapson jätab õppimata või teeb poppi mina? Eluspopi teinudki see teema, see praegune e-kool oli mul tookord juba olemas. Ema teadis enne minu koju jõudmist juba, mis ma olin päeva jooksul koolis teinud. Kas te praktiliselt ka oskate näite tuua, kuidas käitumiseetikat niimoodi siis juurutati, et noh, lihtne on öelda, et ei tohi halvasti käituda, aga, aga just mõeldes selle aja inimestele eesti ajataust juures, et milles see seisnes või, või kuidas No see on väga mitmetasandiline, mina muidugi märkasin seda osa, mis oli seotud kommetega. Ruumi tulles tuleb teretada, see on ka vist sellest ajast pärit, aga praegugi on lapsed 40 50 aastased, juba. Tervitame kõiki kohtudes kättpidi. Me oleme teinud oma oma lastelastega ka ja nad teavad, kohe tuleb, et teoreetiliselt tuleb kätte anda, mitte luua ta ukse peal. Tereden pani mind tähele, aga kui teisel käpi tere ütled, siis sa vaatad talle silma. See žest ütleb, et sina oled olemas, mitte et mina, sina oled olemas. Teretamine siis, et korraga istuti laua taha ja korraga tõusti lauast. See oli oluline siis seal, kuidas noa ja kahvliga süüa. Tookord võib-olla see algab. Nõukogude aeg surus peale sellist kõiki lusikaga ja muudest toiduriistadest nagu lugugi. Aga vanaema muidugi ja vanaisa ka seda võib-olla nende omade kannatuste kaudu. Iga surusid peale, et eestlasega kuskil elus olema, sunniti mind kalevipoeg läbi lugema ja isegi vist oli teises klassis, kui lugesin läbi tõe ja õiguse esimese köite. Tänan, kas teile kusagil juured alla kasvasid, lapsena üldse mõtlen, elu heitis siia-sinna, et kas teil päris oma mängumaa või lapsepõlve maa nende kõige magusamad mälestustega on olemas. Aga te ei olnud sellel ajal ei olnud, sest et siis me olime, mina mäletan küll sellest Cadila oli see meie talu seal seda, kuidas olin hobuse seljas ja isa hoidis mul jalast kinni, kui ta seal hobuse seljas on ja aga, ega seal erilist mängumaad ei ole ju, talugi on nüüd hävinud. Siis olime Rakveresse ja ma mäletan seda, ma käisin karjas. Meil oli siis lehm isegi, kuigi elasime linnas, aga lihtsalt mängumaad ei, ei olnud. Ja siis ma sattusin sellesse ajajärku, mida ma enda enda elus nimetanud seikluste ajajärguks, kus ma nagu ennast otsisin ja olin kuigivõrd konfliktis oma isaga, kes oli, oli kes püüdis minust nihukest tõsi patrioodi kasvatada, aga mina olin, sattusin õige varakult sinna nomenklatuuri hulka, ajakirjandus kuulus tookord nomenklatuuri alla ja ja, ja see oli, oli tema meelest selline, siis nõuka inimeste sabarakk. Ja see oli teema, mis võis isa ja poja tülli ajada. Jah, ja ta vahepeal Tügiseks ajaski tülli aga lõpuks leppis ka sellega, et ta on ikkagi ka Vene sõjaväes olnud ja on, on. Hakkasin käima nendel sõjaveteranide kokkutulekutel. Räägime lapsepõlvest veel natukene võttes arvesse, kui keeruline elu oli sel ajal ja mis kõik juba toimus, mida te siin näiteks tõite siis kas oli võimalik oma vanematele olla üldse mitte hea laps? Ma mõtlen, et nii palju oli kogu aeg igasuguseid sekeldusi, et tõenäoliselt pigem liitis peret ja pani äkki siis poisikese käituma võib-olla keskmisest paremini või püüdlikumalt. Ma ei tea, ma käitusin püüdlikumalt, aga ma vältisin küll pahategusid ja üleastumisi ja neid, mida mulle ei lubatud ja see, mis ka meil kasvatati, et no ma pean ütlema, et millal ma tulen ja viime tulema täpselt. Ja, ja siis anti meile selles mõttes suuremat vabadust, segame seda kurjasti kasutanud, aga aga ma mäletan küll, et me läksime povi, läksime koju, seal oli suurem kogu see pääskle, tookord oli lage maa. Pääsküla jões käisime ujumas ja kella meil ei olnud, aga siis igal võimalikul juhul uurisime, mis kell on ja mis kell ma pidin enda sõnade järgi siis kodus olema ja seemneid see sundis täpsuse peale ja peale selle on sundis peale ka see, et me koolis käisime elektrirongiga, sinna hilineda ei saanud, siis kui ühest rongist maha jäi, see tähendab siis ka kooli juba ja seda kuskil taha tasa teha ei õnnestunud. Tavaline sõja lapsepõlv ja muidugi traagikat oli palju. Et mina nägin pealt, kuidas lasti maha üks saksa sõjavang, see jättis mulle küll väga sügava jälje ja ma olen seda isegi unes näinud. Seal kõrval oli mingisugune Saksa sõjavangid, kes heitsid seda praegust Peterburi maanteetoode Leningradi maanteesõit, tsementplaatidest maantee sõjavägede ehitasid, elasid seal kõrval, nemad käisid siis meie kaevul kaevu setomaa, teil endal seal kaevu ei olnud ja alati tulid siis kaks meest, nendel oli see 25 liitrise piimanõu Nende vahel ja siis kaks vene rahvusest soldatid konvoile kaasas. Vanaema rääkis mul saksa keelt. Ja siis ta ütles poistele. Et näete, siin kaevu taga on õunapuu, et võtke endale õunu ja niipea kui üks see sõjavang noor poiss oli ülesele heki hüppasli. See Konoi karjus midagi ja, ja noh, kuna sakslane aru ei saanud, siis avas tule ja, ja no siis vanaema viis meid ruttu eest ära, aga ta. Aga pärast tuldi ikkagi veidi vististi teda juba surnuna minema. No need on niuksed, koledused, mida mida ei saa unustada. Missugune tüüp lapsendan, olite jamadesse satu ja, või, pigem mitte. Liigitus on küll praegu väga jämedakoeline, aga annab enam-vähem pildi edasi, et kuidas teie käekiri välja nägi? Ei, ma ei sattunud jamadesse ja olenev, olen aeglase mõtlemisega, aga selle aeglase mõtlemise tulemus on see, et ma suudan ette kujutada, milleni see kõik võib viia mingi keskViru tänavat teisel korrusel oli meil pärast sõda oli pliidiga tuba, ma olen jooksul kaasaga nende kunagiste nii nimetati neid Viru Pattideks ja seal olid ka kuulsad nimed, nagu Viru, Aabram, Viru Pill, kes oli tuntud tuntud-sugune. Kakleja oli aga niukene ülbik. Mida tähendab Viru pättidega kaasa jooksmine? Kui tal oli mingi mingi kambaga kogunemine, siis meie töderdasime ikka saba, nemad olid veidi suuremad, aga, aga meie käisime seal sabas ja siis meil oli virumägi, mis Musumägi, seal oli meie kogunemiskoht, aga ega me midagi ei teinud koolis meil oli küll üks intsident, kus me leidsime mingisugused plekid, žetoonid, tuletõrjekiivri ja siis sinna alla ristatud mingite tööriistadega. Neid jagasime poistel laiali, mängisime siis salaühingut, aga meie salaühing oli siis see, et et luurasime, kus keegi elab. Ja tegime endale siis nimekirja, kus elavad õpetajad ja kus elavad meil meil teiselpõhise. Kuna oli poiste kool, siis me luurasime seitsmenda koolitüdrukuid, käisime nende salaja nende kannul ja saime teada, kus nad siis elavad ja see lõppes üle õnnetud muidugi KGB-s, sest et arvati, et see on mingi salaühinguid, kadusid, et me levitame mingeid lendlehti. Ei mingit levitsevid, samu kirju, kus keegi elab, aga see nüüd mingid salaühingud meil ei olnud. Kas niisugune mõiste nagu vanemate ootus on teile kusagilt sealt lapsepõlvest tuttav, kas selliseid vestlusi esines ja kui, siis mis pinnal, et, et mida elus saavutada või kuhu liikuda või? Vaata seda isa rääkis mulle küll isaga. Me olime sel teemal ikka arutasime, mis saab ja kuidas saab ja ta ikkagi hoiti seda, seda eestluse aadet üleval. Ja kuigi see maja oli või talu oli tal ära võetud, siis ta tegi mulle veel ikkagi veel testamendi sellele maale, mida tegelikult enam ta tema oma ei olnudki. Esimese testamendis oli kiri, et lootuses, et ma pöördu kunagi tagasi, hakkan, hakkan teda maad harjuma ja minust saab ikkagi tõeline Eesti mees. Aga meie kasvatamisega tegeles vanaema, tema olid vaid ootas koolist koju ja tegi süüa ja siis tema oli niukene proua, temaga istusime kohvikus, tema ise selline kohvitalda. Käi saadi läbimine seal pärli kohvikus ja seal üteldi sõbrannade istus ja rääkis juttu ja mina pidin gaasial olema, aga mulle tehti siis seda sigurikohvi piimaga, mida ma jäin, aga see niisugune kohvikusse istumiskomme mul siiamaani, et ma tean, et kohvikus ei käida mitte joomas, vaid seal istutakse, seal veedetakse aega. Ja niimoodi ema oli, ema suri mul väga vanana 98 ja viimased eluaastad oli ta tööl. Seal, kus on enamus neid endisi prouasid, oli ta Estonias kohanäitaja kostüümides valge kraega ja ja väga viisakad, olid ja kummardus kõigile ja näitasid kohti käte ja tundsin ennast tähtsana. Ja pärast seda prouad kõik kohvikus ja rääkisid juttu ja ja no anekdootlik lugu on ka see, kuidas minu õde käis tal järel jätta üksinda ei tuleks vanas eas trammi peale ja bussi peale ja rongi peale. Ja läks juba kohvikusse ja, ja ma seima ei tule. Minu õde küsimus, aga miks sa siis ei tule? Ei, et seal seal on need plikad, need räägivad ainult ainult meestest, et mina seda ei talu. Tütar kõigepealt, mis plikad noore seitsmekümnesed ise oli üle 90 ja ja tema seitsme küljes plikad kesega meestest ja moest pesaga pesaga asjalikku nendega rääkida ei olegi. Triinu-Mari ma kuulen, et Tõnu ema elas väga vanaks teie vanaema, siis temaga olete kindlasti koostanud, aega veeta ja teil on oma mälestused olemas. Kas vanaisast ka? Vahel ütlen, et vaat kui kasvatus mul on. Tõnu, kas hakkab nüüd niimoodi, et vanemate inimeste jutule vahele segada ei tohi? Kuulan kenasti rahulikult. Aga vanaema oli täpselt nii nagu, nagu isa ütleb, et selline selline proua ja tema ei ole kunagi mind hoidnud, ega ega tema ei olnud selline vanaema, kelle juurde ma läksin nädalavahetusteks peale kooli või kes oleks mind kuidagi hoidnud ja teinud, tema oli selline isegi pühapäeva vanaema on palju öelda, et ütleme kord kuus või veel harvem, kui tuli siis täpselt niimoodi, et koogikesed ja istume ja räägime. Muidugi armastasin teda ja väga soe suhe oli, aga niimoodi lähedane pole temaga kunagi olnud. Ja vanaisast ma mäletan seda, kuidas ta tol ajal, Me elasime Tondil Tallinnas, kuidas ta võttis selliseid pikki jalutuskäike teatud oli pääskülast meile Tondile ja käis ja siis kinkis meile mingi siukse nikerdatud kepi, et ta oli sihuke tõeliselt osav käsitöötegija ja, ja need kepid meile hirmsasti meeldisid, nendega mängisime. Aga nii palju, kui te neid teate ja mäletate, siis kas see seletab kuidagi teie isa olemust? Kui te panete põlvkonnad omavahel võrdlusesse, siis mis sealt kaasa on tulnud just isale ja võib-olla siis äkki veel järgmisessegi põlvkonda teile. Ma ei ole sellist seost leidnud ega, ega aru saama, et seesama vanaema, õpetaja roll, võib-olla selline selline korraarmastus ja see on asi, mida on siis isaga meile edasi andnud. Proovime teie lapsepõlve esimesed mälupildid kuidagi ellu äratada. Kui te mõtlete ennast ajas tagasi, siis mis, kes ja millises olukorras meelde tuleb? Et kogu see minu varane lapsepõlves eelkooliiga, et ma päris esimest mälestust ei oska välja tuua, aga kuidagi see Zemaal olekute õnnelikud lapsepõlve suved on, on see, mida ma mäleta. Ta on ja enamasti sellist nagu kuidagi tõestada tahtmist oma venda veel, et ma olen sama tugev ja sama vapper ja nende järeltormamine on, on selline, et tüüpiline näide, kui me käisime sealsamas, Ma olen näiteks piima toomas naabertalus, selline ehe maamaja, kus siis proua tõmbab kaevust niimoodi külma piima välja, siis minu vend võttis selle piimanõu endaga aitäh algusesse, siis annad minule, mina tahtsin terve tee koju ja siis koju jõudes näitab, et näed, mina tassisin, mina tassisin, tegelikult tassisin mina. Ja siis ma pidin muudkui võitlema ja tõestama, kui tubli ma olen. Kolmene jõuk on juba üsna soliidne vanematele, ma kujutan ette. Olite te helgemates hetkedel jutumärkides nuhtluseks ka ja kui, siis mismoodi oli isal-emal kõvasti sekeldamist teiega? Ma ei usu, sekeldasime pigem omaette ja Merlarisime ennem nende ettejõudmist oma sekeldamised ära. Sest kuidagi selline selline hirm või austus vanemate ees ja seesama, et mitte pahandust teha oli kuidagi väga-väga sügavalt sees. Et selline asi mul on küll meeles. Ma ei mäleta teadlikult, et ma oleksin saanud kas vitsa või rihma küll, aga mul on meeles see hetk, kui ma olin mingi avalduse teinud ja siis isa näitas mulle vitsa ja siis ma niimoodi nutsin viisakalt, et ei, aitäh, ma ei soovi, et isegi sellisel hetkel suutsin ma niimoodi oma viisakust, viisakust hoida ja kuidagi selline suurim hirm oli küll, ükskõik, mis me teeme, kas peaasi, et me vanematele vahele ei jää, vaid me suudame need sekeldused ennem ära teha, nii et ma arvan, et nende meelest me olime sellised väga head ja viisakad, vaguralt lapsed. Aga seal taga oli ikkagi natukene varjamist ja mitte asjade rääkimist, kui tundus, et on liiale mindud. No eks väikse lapsena ikka igalühel tuleb seda ette niimoodi, et endast võib-olla parema mulje jätmine. Jah. Aga kuskohast niisugune suhtumine võis tekkida, et et tahtmine või hirm mitte siis pahandust teha? No võib-olla et juured on tõesti sealtsamast, kust isa rääkis oma oma emaga, et et nende lugude saatel me oleme üles kasvanud, kuidas on viisakas käituda ja kuidas ei tohi häbi teha vanematele ja ja, ja, ja noh, selline nagu suurte maailmaga kokkupuude on minul selline, et kuidas väga sageli isal kõik need sõbrad käisid meil külas ja siis nad mängisid pritsima ümber köögilaua ja meie pidime hästi vaikselt seal köögilaual olema ja ja, ja siis, kui juhtused, et üks käsi oli puudu, siis nii kui juba niimoodi käsi kandise karte tundsid, siis pidid kaasa pakkuma ja mängima ja olema. Aga et seesama jutule vahele ei sega ja kuidagi, et on lapsed maailmas ja suured suurte maailmas oli tol ajal võib-olla osakene sellest ajastust, et see niimoodi oli, aga aga sellisena ma mäletan oma lapsepõlvest, hoidsime rohkem omaette vendadega. On teil mingi suhe niisuguste mõistetega nagu nõudlikkus, vanemate poolt, kodune kord, reeglid, põhimõtted. Ja päris palju, et jällegi sellest varasest lapsepõlvest, et siis me suutsime ilmselt teha selliseid ohutuid ja, ja süütuid lapse mängija vanemad ei pidanudki väga sekkuma. Aga minu teismeiga oli vähemalt ma ise mäletan küll sellist kaunis mässumeel sellisena ennast ja ja siis oli ka just see Eesti vabaks saamise aeg ja kogu see trots nii ühiskonna kui kõige vastu lõi hirmsasti välja. Ja tollel ajal oli küll niimoodi, et kui isa ütles, et tema kodus ei olnud reeglit, mis kell kodus olla, vaid on kokku lepitud aeg, siis meil oli ikka küll üsna rangelt, ma mäletan, et ma pidin olema kell 10 kodus ja nii on kokku lepitud ja siis isegi täpselt noh, see põhimõte küll, et kui kasvõi minuti hiljaks, siis oli pahandus. Et selline selline nõudlikkus ja, ja isegi seal keskkooli eas, kui ma tahtsin minna ööseks sõbranna juurde, siis ütle siis aed ei, kodu on magamiseks. Et kuni niimoodi täisealiseks saamiseni oli selline suhteliselt nõudlik küll, ma arvan, see tema kasvatus. Kui panna isa ema kõrvuti, mis rollis üks või teine teie ja teie vendade jaoks oli? Päris väikse lapsena mäletan mu isa enamasti kui sellist, kes oli ära komandeeringus, et tema, mitte, et ma nüüd praegu sulle Liivideksin ise, aga ma ei mäleta reaalselt täitsa oleksid nii palju kasvatanud, sa õpetasid, sa juhendasid, aga sellist igapäevakasvatamist nagu väikelapsena ma ei, ei mäleta küll ma mäletan seda, kuidas ma igal õhtul seal akna peal vaatasin, kui ise autotuled garaaži tulid, seda ootust, et millal ise tuleb, aga sageli tuli komandeeringutes. Ja, ja sealt ka meie lemmikmäng, mida me vendadega mängisime, oli selline mäng, mängisime tööd ja siis igaüks meist võttis ühe Tõnu, mingi vana diplomaadikohvri läks oma laua taha, kirjutas midagi toimetas, siis saime kokku, kirjutasime, läksime laiali komandeeringusse, et selline töömänd käis meil kogu aeg. No isa tundub praegu täitsa loogiline ka väga metoodiline nendes samades küsimustes või teemadel arutledes kas kasvatuse kaudu või koduse elu kaudu on kuidagi jõudnud seesama tähelepanek teieni ka. Ta on teatud asjades väga järjekindel ja ja ma ei tea, kas metoodiliselt võiks lugeda seda tema töökasvatust. Ma isegi ei oska praegu sellele hinnangut anda, kas oli hea või halb. Aga küll ma mäletan oma just sellisest 10 pluss lapsepõlvest, et seal maal sel ajal, kui teised lapsed läksid ujuma või mängisid oma mingeid mänge, siis meil oli kindel töö. Me pidime kõplama või tegema ja see töö peab olema tehtud, alles siis saab minna ujuma või midagi teha. Et tol hetkel me panime seda hirmsasti pahaks. Vendadega. Ja isa küll ütles, et meil ei olnud selliseid suuremaid konflikte, aga ma mäletan, et vanem endale küll sel hetkel päris pahane isa peale, et kes oleks arvas, et ta võiks sel ajal midagi muud teha. See oli koht, mille te neelasite, Allawi emotsioon. Jah, ja võib-olla tagantjärgi ma olen ka tänu sellele midagi head saanud, aga aga ütleksin, et sellist töökasvatust oma lastelt ei nõua. Kumb rangem kodus oli ema või isa isa ikka, vähemalt Isamaa, kartsin rohkem isa ees, ma ei tahtnud oma mingeid selliseid pahandusi kunagi välja näidata. Aga nagu ma ütlen, et ma ei mäleta kunagi, et oleks ka minuga riielnud, et tema käest sain ma tegelikult olulisematel hetkedel kõige rohkem tuge. Et ta niimoodi väga rahulikult ja kindlakäeliselt mind juhendas nagu tõstset. Ahah, sina, sina saad ju alati hakkama. Et mõnikord ma mõtlesin, et sa võiksid mind rohkem muidugi juhendada või aidata, aga samas mulle sellest piisas ja ma saingi hakkama. Kas ta kuuldavalt analüüsis ka mõnikord laste käitumist spetsialisti pilgu läbi või tunnetuse läbi, et nii nagu me praegu siin raadiovestluses aeg-ajalt neid repliike kuuleme, et ma mõtlen, kui niisugune asi mingis mõttes ju töö, aga samas päris pere elu ka kuidagi kokku sulavad, sellelt küllaltki õudne olla? Kui siis ta tegi seda selliste selgitustega, et miks ühte või teist asja ei tohi teha või miks ühte-teist tuleb teha. Aga, aga kui aus olla, ma ei mäleta ja, ja minu jaoks ka see, et minu isa on kasvatusteadlane, jõudis ikkagi kohale alles üsna sellises varases täiskasvanu eas. Et lapsena ma küll küll ei teadnud, minu jaoks tuli ajakirjanik ja kasvatusest. Meie loengud ei pidanud kodus lapsepõlves. Tõnu te kasutasite väljendit eksperiment pidades silmas laste kasvatamist. Nüüd on see koht, kus te peaksite rääkima, mida see siis õigupoolest tähendas? Noh, ma olen filosoofia kursuse läbi teinud ja tean, mida filosoofia räägib kasvatusest. Üks seisukoht on see, et inimene peab sekkuma ehk teadvuse kaudu teist inimest vajutama. Ja teine oli, oli hiinlane laus, kes ütles, et arengut ei saa suunata. Meil on, on kaasa antud meil alateadvus, meil on antud kaasa geenid, nendesse peidetud meie instinktid ja võimeid. Ja asi on see, et meil tuleb neid üles leida ja arendada. Inimloomus varinima ise arengut juhtida ei saa. Saab luua soodsaid võimalusi, et pakkuda neidsamu juhuseid, inimesel, millest tuleb kinni haarata ja sealt edasi areneda. Tuleb ennast tunda, otsida juhuseid ja ennast ise arendada. Ja mõttes on need mul hea jälgida, kui ütlesin eksperimendist, et mismoodi minu lapselapsed praegu nüüd nüüd arenevad ja mida neil saab üldse arendada. Ja ega see eriti aus tegu muidugi ei ole, et püüad mõnda asja dikteerida ja vaatad, kas hakkab külge või ei hakka. Ja kui lased tal vabalt tegutseda, siis vaadata, millal ta millal ta ükskord taipab, et, et see on mõttetu tegu või, või see ei olegi tark tegu või heategu, see on minu iseloomu nõrkus või halbusest, eksperimenteeriv kogu aeg kõigi ja kõigega, aga no kui on ennustada, mis nüüd juhtub, mis ta ütleb, mis ta, mis ta teeb. Aga teie enda lapsed kasvasid isa instinktide või lapsevanemainstinktide järgi või raamatu järgi. Eks nad ikkagi instinktide järgi. No tegelikult on nii, et mina usun ka seda oma oma isa ütlemised esimesel poolel oma elus peab mees olema selline, et lapsed teda austaksid. Ja teise poole oma elust peab mees olema lapsed kasvatanud selliseks, et neil on põhjust oma lapsi austada. Oli võib-olla veidi veidi kaugel tõesti, palju komandeeringus naisega, mõlemad palju komandeeringus, tema oli ajakirjanik ja mina olin, olin ajakirjanik ja, ja psühholoogina tuli mul palju kari mööda Eestimaad ringi rännata. Aga ma tundsin, et nad respekteerimise kõrval, et nad arvestavad, kes on meie isa, kes seal, kes ta selline on. Selle ma lõpetasin siis ära, kui ma ütlesin, et nüüd ma enam ei ole keegi ja nüüd ma jälgin oma lapsi ja vaata, naudin seda, et ma tajun, et mul on põhjust nende üle uhkust tunda. Et esimese poole peab olema mees tundma seda, et lapsed tunnevad uhkust oma vanemate üle ja teise poole oma elust peavad vanemad tundma uhkust selle üle, et neil on väärt lapsed. Või me oleme kasvatanud neist väärt lapsed eriti kuidas kasvatada, vot see on nüüd see küsimus, kas nüüd jõuga või, aga, aga vabakasvatus on, on reeglite järgi väga lihtne öelda. Et vabakasvatus on olukord, kus on lubatud kõik see, mis pole keelatud. Järjesiivne kasvatus on olukord, kus on keelatud kõik see, mis pole lubatud. Resiivsel kavatsus on reeglid ja seda, seda tohib teha reeglite järgi. Aga vabakasvatuses on, on asjad, mida ei tohi teha. Ei tohi voodis trumpi, ta nägu või tuleb, et magada tuleb oma voodis. Seal Triino ütles, hilineda ei tohi, need on need, mida ei tohi teha. Muuelda, vaba vabakasvatus, mina püüdsin seda rakendada nii kas teoreetiliselt või alateadlikult. Lapsevanemana ebaõnnestumise tunne tuleb teile tuttav ette. Mul on kõikide lastega head suhted, kõikide lastelastega, head suhted. Kõige rohkem nööklime abikaasaga. Aga see on Kairo juurde, nii et seal pole midagi midagi ütelda, mul võivat ebaõnnestumise tunnet küll ei ole, et kurb on, teinekord, kui neile näeb halvasti või. Kui te mõtlete oma vanemate peale, siis olete te selles valguses hiljem asju püüdnud hinnata, mina hiljem seda oma lastega. Ei tee, see tunne on mulle tuttav küll, see oli aeg, kus nagu südamlikkust eriti ei olnud, elasime, kes väga asjalikku rahulolu pakkuvat elu, toit oli laua peal, vanaema tegi meil kõik oli nagu korras, aga südamlikkust. Et nagu praegu on, kus, kus lapsed tulevad sülle ja vanaema voodi peale kogunevad seal muinasjutte lugema ja seda aega meil ei olnud. Ja enda kasvatuses maalt on ka tere, mõtlesin, et ma olin palju ära ja me kannatus oli ratsionaalne. Siis. Ma tunnen, et, et sellest kasu oleks võinud rohkem hollandi südamlikkust. Jaa, jaa intiimsust ja seda ma olen püüdnud nüüd neid vigu parandada oma lapselaste juures. Ja neil on täiesti tavaline, et, et me ei läinud magama kujundanud unekalli kätte ja kuigi meil seda niux fetišeerida sihukeste sõnadega, aga see oli, on rituaal. Ja see rituaal on, on, on vajalik ja kuigi palju ma püüan ka ikka kasvatada seda, et täpsust ja sõnapidaja Erikust ja, ja, ja mingil määral piiramist kommipäev on meil ainult ainult lastel. Laupäeval kommi päevitavad muudel päevadel ja nad ei söögilaua peal, nadid ütlevad, et ei ole täna kommipäev, ei söö. Triinu-Mari, kas te mäletate, tuleb teil meelde, kuidas oli isa ema võimalik väga kiiresti endast välja ajada seda pididel tulemata ikka aeg-ajalt üheks. Küllap ikka tuli jah, jah, võimalik, et meie need omavahelised kaklused ja, ja kui ma tundsin, et ma mingil hetkel vendadest jagu ei saa või neile kuidagi alla jään, siis mul ilmselt kippus selleni jonnima võta tulema ja siis ma alguses vähemalt üritasin ilmselt minna vanematele seda kurtma ja, ja, ja siis sellise nagu kitumise kombe kuidagi nad võtsid küll väga ruttu minust välja, et sellist asja ei ole, et ma ei saanud sellest ei kiita ega tunnustust, et ma tulin neile nii-öelda kituma, et, et ma ei oska öelda, kas ajas endast välja, aga vähemalt seda võib-olla ei aktsepteeritud, aga sellist kitumise kommet Kui palju on isa ema sekkunud edasistes valikutesse elus? See sekkumine oli sellel tasemel, et ma lähen ülikooli juba väikelapseeast, ehk et mina ütlesin juba lasteaias, ma ei käinud lasteaias, aga lasteaia eas, et ma lähen kohe ülikooli, et ma ei lähegi kooli, ehk et see teadmine Oxford lähen ülikooli oli nagu ma ütlesin, nende poolt sunnitud oli, aga, aga vähemalt kogu kasvatus oli selles suunas, et et hea valik on kõrgkool, eriala ei ole mulle kunagi peale surutud, aga täpselt nii nagu nagu mu vennad ja vanemad tol ajal ma olin kindel, et ajakirjanik on ainuõige valik üleüldse, mis saab olla Gümnaasiumi heas, kui me saime juba isaga niimoodi rahulikult ja pikemalt rääkida, siis selliseid argumenteeritud vestlusi, milleks üks või teine eriala hea võiks olla. Me oleme küll pidanud. Ja eriti siis, kui see nii-öelda kannapööre minut sinna meditsiini tuli, et et see oli hästi põnev, et tegelikult käisin ju eesti keele ja kirjanduse eriklassides siin ajakirjandust ja ja siis ei saanud ülikooli sisse, ma ei oskagi öelda, millest see asi oli. Ma ise nimetan seda nii et ma olin siis nii uhke. Tulin Tallinnast umbes, lõin jalaga ülikooli ukse lahti, et nii ma olen nüüd nii tark, et võtke mind vastu. Ja siis ma mäletan küll, kuidas ma nutsin kodus ja ja siis isa ütles mulata. Ta üsna vähe tegelikult niimoodi rääkida, aga siis ta ütles seda, et see on nüüd praegu see hetk, kus sa võtad korraks sammu tagasi, et võta hoogu ja kõrgelt. Et ma muidugi siis sellest ei saanud väga aru, kui ma oleksin seal sanitarina tööle ja olin, olin niimoodi päris endast väljas, aga siis, kui ma sain, õppisin aasta aega keemiat tripi järeleaitamisselles koolis. Sest et kooli ajal nimelt ka, kuna ma ju teadsin, et minust saab ajakirjanik, Mullelnud keemiat vaja, et ma olin muidu väga-väga hea õpilane. Suurem osa oli sellest ilmselt kuidagi nagu loomulik või geenidest, ehk et ma tegelikult ei mäleta, et ma hakkasin kunagi pinud, et ma sain, koguvad kiituskirju jälle, mul oli hea meel, sest siis ajakirjandusmajja läks tanud Mare otsale läks ilus kiri, et teie tütar sai aukirja, et see oli nagu niisugune oluline asi, mille nimel pida või vähemalt häid hindeid saada. Ja siis ühel hetkel gümnaasiumis, kui nagu pidi kuidagi hakkama reaalselt tema, et siis mul oli vaja väga palju muid asju teha, näiteks keemiaõpetajaga, sel ajal me leppisime kokku, mina ütlesin, et mul ei lähe keemiat elu sees vaja, et miks ma seda õpin. Et tema mulle üle kolme ei pane ja mina keemiat ei õpi, et nii ma tegelikult nagu keskkooli keemiat ei olegi üldse õppinud ja siis pidin selle selle aastaga kõik järgi tegema, kui ma tahtsin arsti minna, aga siis ma olin motiveeritud ja õppisin kõik ära ja sain arsti väga heade tulemustega sisse. Kui me räägime inimestevahelistest suhetest ja kodus on ikkagi pool või päris professionaal, nendes küsimustes pean silmas aega, kui silmapiirile ilmuvad peigmehed või peigmees siis kellega ta nendest küsimustest kõigepealt rääkisite, kas see oli ikkagi emaga kõnelemise jutt, naised omavahel või veel kord profoni kodus olemas, et aga samas meesterahvas, kuidas need asjad lahendatud? Ei, selle profi juurde ma viisinika pikad, viimases hädas, kui mujale panna. Ei, sellist sellist suhet, et ma nüüd selles osas kuidagi oleksin julgenud isale suisa poole pöörduda või nõu küsida küll ei olnud, aga pois oli rikkunud? Ei, ma mäletan, kuidas ükskord ta sai kellegagi, mul oli mingi mingi peika, sattus mingil segasel juhul meile koju ja siis kui Tõnu tuli, pistis talle käe pihku, niimoodi viisakalt ütles tunud. Anekdoodid. Lik paljud isad teavad ka sellist haigust, mille nimi on hiiliv rasedus. Ja see on see, kui tütre akna taga käivad poisid ja isa ajab nad minema ja, ja ütleme, et või nõuab aianalt ajase hiiliv rasedus siit minema. Isa tõlgendused, seon, see suhe võib viia viia mingi kahtlase tagajärjeni. Mina õppisin sellest seda, et hoia oma peika lisavaateväljast eemal. Jah, vaja mul neid neid neid näha ja ka tegelikult eks ma nägin ka ju, ega ma. Aga ma ei teinud numbrit, sinu valik ja kui ma teadsin, et ega sa valesti valija Tänu ühest küljest isana, teisest küljest, siis jällegi teadlasena, et kui on õrniga käest ja lapsed nihutavad piire proovivad kõike seda, mis täiskasvanutele on tuttav, on sinna juurde mõistlikult hakkamasaamise retsept välja pakkuda. Kõige täpsem on, on ikka öelda seda, et, et tuleb enda piirid ära määratleda. Kui on asju, mis mis on halvad, siis tuleb öelda, et mulle see ei meeldi, et sa nii teed. Ja kas arvestad minuga või mitte. Aga kui valik, on see, see halvem variant, et ta teab, et isale emale ei meeldi, teeb seda ikkagi. Mis siis järgmiseks saada? Sulle panna ta tundma mingid süümekad, et see teeb mulle haiget. Kui sa nii ütled, sedaani valus kuulda, on ta ise ajus oma eetikavarudes sorima ja kui ta saab aru, et see teeb haiget, siis tehke tee ära, keelata ei õnnestu, aga leiad temas endas selle platvormi, millele toetuda, siis see töötab. Elu on hoopis teistsuguseks muutunud. Meie elasime niukses kahtlasel ajal, kus mina olin saanud veel mingisuguse vanavara ajakoolituse üks väike lühike ajavahemik oli, kus said lapsevanemateks need, kellel seda eelmist kasvatust ei olnud. Kelle jaoks oli vabadus, oli see, et et nüüd me oleme kõigest vabad, kaasa arvatud igasugustest keeldudest, anarhia tunne oli ja need ei mäletanud enda kasvatust, kuna vanemad ei osanud seda teha. Ja need ei olnud ka praegu kasvatada oma lapsi ja nendel on juba need lapsed, keda keegi ka need, kellega hakkama ei saa. Ja nüüd on, on väga raske luua sellist pahasi. Et kuskil on midagi nihukest poest, mille peale saab toetuda, sest praegu pole mitte midagi kõike, toetub internetile, reklaamile, rahale ja võib-olla seletamatult vabadustundele. Triinu-Mari, olles lapsevanemana jäänud kahe põlvkonna vahele, siis teie pere näitel on see lihtne või keeruline juhus võttes arvesse, kes on isa ehk kas teie pilgu läbi on vanaisal õigust üle ema pea hakata palli mängima nii-öelda? Ei, see on roll, mida ma usaldan oma isale kohe-kohe kindlasti, ehk et ma julgen väita. Ta on kordades parem vanaisa, kui ta oli minule isa, võib-olla esimene on see, et temal on praegu seda rohkem aega, seda rahu, ta ei sekku minu kasvatusmeetodid asjana mitte kordagi pole sellel teemal nagu tülitsenud näiteks seesama temaga kasvatustöökasvatus ja kõik, et ma alati ütlen talle ka samamoodi, et lapsed on lapsed, las nad mängivad. Muidugi tema nõuab oma töökasvatust omamoodi, aga me ei ole ainult sellepärast mitte kordagi tülli. Ei seda rolli naudin kõige rohkem praegu, et ma saan südamerahuga oma lapsed viia sinnamaale ja vanaema ja vanaisa vormivad neist sellised inimesed, mida mina oma võib-olla natukene pehmes kasvatuses teeksin muidugi liiga liiga pehmelt. Siin tõmbame joone alla. Suur-suur aitäh jutuajamise eest. Triinu varjali rõõm. Soovin pärituult. Ja tänu aitäh meenutuste eest. Olge terve, kõike head, kuid lisaks saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele samamoodi suur aitäh kaasa elamast. Nädala pärast kohtume taas, mina olen Sten Teppan.