Tere, vikerraadio inimestele te kuulate uut osa saatesarjast, käbi ei kuku, kus me räägime kasvamisest ja kasvatamisest läbi lapse nooruspõlvemälestuste meenutamise. Täna on meil külas ema ja tütar laululavadelt tuttav Ithaka Maria harita tähelend sai alguse 90.-te keskel ansamblis Best Before. Meedia ja avalikkuse huviorbiidis on ta olnud järjepanu veerand sajandit. Artistikarjääri kõrval andis selleks põhjuse isiklik elu, milles omakorda oli suur osa kuulsuste abielul Tomi rahula ka selles suhtes sündinud tütrele. Lisaks on Ithaka Marial hilisemast kooselust veel kaks last. Ithaka Maria ema on havi pruuli ja isa Peeter Pruuli. Kui viimased teavad Eurovisiooni huvilised eeskätt laulu Mere lapsed, sõnade autor Marina siis giidi ja sündmuste korraldajana tegutsev Ithaka Maria ema on jäänud nende aastate jooksul meedia radarite eest täielikult varju ning annab nüüd oma esimese pika intervjuu. Muuhulgas kuuleme, värvikat lugu ei taaka marja vanemate kohtumisest. Meenutame, kuidas vaid 14 aastane Ithaka Maria oma pereelu alustas. Arutame, missugused on lagunemise õppetunnid ja millised on emade suurimad väljakutsed. MINA OLEN Sten, panen, soovin head kuulamist. Heavy tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja hei, viga on kaasas üks tütardest ka, kelle nimi on Ithaka Maria, rõõm näha. Tere. Ma lasin oma mälestused eeskätt just 90.-test Maria silme eest läbi. Ja ma hakkasin mõtlema, et Eestis vist ei ole olnud. Vähemalt kaasajal siin paari viimase aastakümne jooksul niisugust ansamblit mis oleks niivõrd lühikese ajaga oma tegutsemisperioodil saavutanud sedavõrd suure tuntuse, et see, see kannab sind justkui aastaid hiljem ka vähemalt minu meelest ma räägin siis ansamblist Best Before. Sellise hüppelaud, mis siin kunagi tuntuks tegi. Kas sa oled ise ka nendele aegadele kunagi tagasi mõelnud, et kui väikestes valikutes või momentides võivad teatud asjad kinni olla? Ega ma ikka väga sellele ajale tagasi ei mõtle, et ta ei ole nagu enam enam aktuaalne selle pärast, et minu artistikarjäär on kujunenud hoopis hoopis teistsuguseks kui see oli siis, kui ma alustasin, et tol ajal oli ta natukene ironiseeritud, aga niisugune nagu nukubänd, kus sa lähed ja laulad kellegi teise laule kellegi teise meigiga, kellegi teise riietes ja nii edasi, et aga aga noh, minu minu teema on hoopis midagi muud, et ma kirjutan ise laule ja, ja niisuguste sõnadega nagu mulle meeldib, et mul on endal seal sõnum. Et aga samas hiljuti saadeti üks väga vahva foto aastast 98 vist, kui me esinesime kuskil Soomes. Samas nagu sihuke lõbus meenutus on, et mediaan tore. Heavy, kuivõrd see sündmuste areng publiku ette pürgimine oli Ithaka Mariale nii-öelda loomupärane. Mis pilguga teie vaatasite seda hetke kõrvalt, kui temast sai ühe-kahe aastaga Eestis poptäht number üks midagi niisugust? Ma arvan, et see oli päris kena ja põnev ja hoogne aeg, aga ega siis tegelikult algust ei saanud, alates Pespifoorist, vaid tegelikult ikka sinna eelnes muusikakeskkool, sinna eelnesid igasuguseid lasteringid ja loomulikult ka võib-olla üht-teist kodust, sest kodus oli meil päris palju muusikat, kuna meie isa mängis väga hästi kitarri ja samuti ise oli laululooja, et niisugune muusika ja ka siis isegi nagu niisugust rahvusvahelisi hitt ja kõike seda Mil lauldi ka kodus kunagi. Et see ta kuueteistkümneselt sattus, popbändi tundub, ütlen päris niisugune loomulik jätk. Talle meeldis väiksena esineda. Talle meeldis väga esineda, ta tegi kõikvõimalikke tantsuetendusi, ta esines vihmavarjuga, ta mõtles ise kostüüme välja ta korraldada see etendusi lastevanematele panime väiksesse kodusse, toolid ritta. Ta kutsus teised külla, tegime võileibu ja olid täiesti niisugust kontsertetendused. Enamus nendest tüdrukutest on saanud ka, kes siis tookord osalesid ja olid kerge leida, aga Maria mängukaaslased on saanud väga tublid emad ja noh, võib öelda tegijad, et kõigil on päris mitmed lapsed ja üks nendest on isegi siis praegu toonias priimabaleriin. Nii et kõik olid väga vahvad lapsed ja see on täitsa loomulik, et ta pest difoorignaagida. Ma panin tähele havi, et te kasutasite marjast rääkides täisnime, kas sa oled kogu aeg niimoodi teil omavahelises suhtluses? Omavahelises suhtluses, ütleme teie kodus kur või Curry, aga ja teiseks on siis keele. Aga loomulikult mulle meeldib öelda ka kolme nime Kirkele Ithaka Maria, sest minu meelest see on väga kena kõla. See on tõenäoliselt kõige sagedamini sinu käest küsitud küsimus või teema vähemalt mida sinuga on puudutatud. Nime asi, eks see on ikkagi kõrval seisvatele vähemalt aegu tagasi olnud üksjagu kõva keele väänamine küll ju on ju, ma arvan, et lapsepõlvest peale Ei mäleta minagi keele väänamitena selles mõttes, et kui ma käisin külas, suhtlesin teiste lastega näiteks kellegi sünnipäevale, kus oli täitsa uusi sõpru, uusi tuttavaid kellele siis tutvustad ennast, et kõik lapsed saavad alati ilusti aru, kui sa ütled neile küll keele, täiskasvanutel on, on mingi järelikult seesama, millest sa alustasid, et kuskile kinni jäämine. Et Kai-Mai, Piret, võib-olla sinul on seda isegi nagu toredam meenutada, et minu nimi on küll keelia, palun, kas sul jäi meelde? Heavy oli see omal ajal siis, kui Maria sündis ja õde hiljem väljakutse kohe nimepanemise teema, sest see on ikkagi erakordne, missugused nimed te olete tütardele niimoodi ritta saanud? Kolm ja neli. Ma arvan, et kõigepealt tuli ära oodata, et kes sünnib, kas poiss või tüdruk ja siis läks nime mõtlemiseks lahti, et loomulikult, et seal oli erinevaid niukseid kandidatuur oli kõva, lihtoli pikk. Ja siis lõpuks jäigi nagu pinnale NIMI Kirke samas praegu ma ei kujuta ette, et kui minu kõrval siin istuks, kiirgeb pruuli, siis ka akord. Et sellest nagu hakkasid kujunema, et tüli lõpuks keele, kuna meile papa on selline kõva kalligraaf, tal meeldib nimesid ja üldse tekste ja, ja kirjapilti kujundada siis tuli noh, jätk jätkus ka sellele nagu niisugune kir keele, Georg keel ja siis loomulikult kogu see pilt kokku ja mis sealt edasises Ithaka Maria, et kus Kirke nagu pärit oli ja marja siis üldse selline nagu rahvusvahelisem nimi, millest siis kõik aru saavad vastavalt vajadusele. Nii ja Maria õe nimi on. Faili neli nime all ja sellepärast nagu alguses see küsimus oli, et neli last siis tegelikult noh, praegu nagu lühidalt sitaano oligi neljas laps ja temal pidi olema neli nime. Ahaa, et see oli siis perekonnaloogikat. Mida laps edasi, seda rohkem nimesid. Tapaloogikaja, papa loogika, hästi. Lähme. Heili, teie lapsepõlve, kuskohast Teie pärit olete ja kui te mõtlete nii kaugele, kui te mäletate, siis missugused esimesed pildid teil silme ees jooksma hakkavad? Esimesed pildid on päris sealt aegade algusest, et tegelikult ma ju tean, kus ma sündisin, et ma olen kodus sündinud Maalt talus, Setumaal elasime, on loomulikult Tallinnas juba tookord, aga kuna emal, siis tekkis ilmselt mingit ekret lukku sõitsite läks maale vanaema juurde ja seal ma sündisin ja täiesti on kohe selline tunne, et ma mäletan isegi oma sind et see on niivõrd ilmekas või on siis mulle hiljem seda nii detailselt kirjeldatud, et seal olid niuksed Vahlat, setu naised, kes siis andsid nagu jõudu siis, et ma olen läbi selle Anis setu laulu. Kuna vanemad kumbki olnud päriselt nagu pärit, siis Tallinnas vaid tulid siia tööle, et nagu oma elu ja ärge siis saab võib-olla parandada või üldse hakata arendama, sest eks nad olid ju ka noored kuskil 22, et millestki tuli Ivalustada ja Ta on täiesti isa, võis olla siis kuskil 23 või 24. Ja elasime Pelgulinnas ja seal oli Pauliine tädi Pauline Simpsoni. Tere, kas me kõik elasin niukses eestiaegses stiilses majas ja vot seda ma täiesti ma mäletan, nagu, et ma käisin seal üksinda hoovis tikripõõsaste vahel ja käisin ka üle tee siis naabrilaste juures mängimas naha võisin olla mingi kahe-kolmene kuskil alates sellest ajast, aga loomulikult see teine pool on ka siis jaa. Et alati suviti maale Setumaale kohe esimeste ilusate ilmadega ja seal siis sai oldud aastani. Nii ma olin 16, yhte tuli seal ikka käia. Head mälestused on ikkagi Setumaalt. Ma ei tea, kas see on päriselt seletatav kuidagi aga äkki olete märganud või mitte, et setu päritolu kuidagi väljendub ka inimeses enda kaudu tunnetate seda, et on see kuidagi soontesse saanud. Täiesti 100 protsenti ma võin öelda, et eks ta on siiamaani ja kuna see keel on juba niisugune eriline ja kui see lapsepõlves üle külge jääb, et ja kui seal lõpuks ei saa siin esimese klassi lähed et kogu see keelepruuk on aga hoopis teistmoodi. Tegelikult sa hakkad nagu eesti keelt õppima nagu võõrkeelt mingi ja aga loomulikult siis jälle sa sellega harjud ära nagu igavesel võõrkeelega. Ja loomulikult kogu see niisugune atmosfäär, Need, suured talud, need suured maja, õued, need metsad, et kogu see niisugune noh, nagu see vabaduse tunne, mis tegelikult inimesele anti nagu kodus tookord reisis Setumaal olles ja loomulikult ka siis need laulud, mis niimoodi tulevad kogu aeg meelde, mida siis naise, et ümber laua laulsid mingitel tähtpäevadel või lihtsalt ka nädalavahetustel, kui oli põhjust kokku saada. Ja, ja see niisugune mitmehäälsus, et see ikka tegi väga värvikaks selle setuma. Mis sõnadega te oma kodust kasvatust kommenteeriksite, et on seal range olnud või, või mitte nii väga, et kuidas ta selle skaala lenda, millest paiknete, kui palju teile tegevusvabadust anti? Mida ma nagu oma vanematele võin väga positiivselt omaseks panna, on see, et kodus nagu ei räägitud midagi inetusti ja ei tohtinud ka kodust välja midagi inetut rääkida, nagu teistest inimestest on niisugust nagu tagarääkimist klatsimist. Tegelikult sa peaksidki nagu suhtlema õigete inimestega ja kui mingi asi ei sobi, et siis tuleb ka sellest rääkida. Ja loomulikult noh, olid neil ka omad, niisugused väiksed väiksed vead, mida mina oleks võib-olla tahtnud ringi kasvatada või teisiti näha, kuna kuna see silmaring oli ikkagi juba maast madalast suht lai Kuid isa ema peale mõtlete ja nende kasvatusstiilile või sellele, kuidas last suunata, tekitada tähelepanekuid või panite endale midagi kõrva taha, et ühel hetkel, kui teist ema saab siis te teete nii või kindlasti niimoodi ei tee oma vanemate eeskuju pealt nii heas kui halvas. Ja tegin mõtteid, etteheiteid, et mind ei pandud muusikakooli, aga isa oli meremees ja ema oli kokk lihtsalt ma tean ka nüüd tagantjärgi, et ei olnud aega, ei olnud võimalik seda teha ja mul oli kodus siis me ei käinud kunagi lasteaias, seal meeldis kuni kir keeleni olnud täitsa perekonna traditsioon, et lapsed ei olegi need lasteaias. Ja siis kodus oli mul nagu veel üks noh, natukene haige jalaga vanaema, kes siis meie eest hoolitseti, et nii, et temal ei olnud kadis võimalik käia nagu kuskil muusikakoolis me ka. Nii et noh, see on nagu ainus asi, et minu enda jaoks on muusika väga oluline, ma ütlen just, et alates sellest siidised, et kogu see setomaa, niisugune kultuur, mu isa laulis väga hästi jah, see muusika, muusika pool nagu sellepärast ma siis nagu edaspidi mõtlesin, et et see on üks selline väärtus, mida ikkagi lapsed peaksid maast madalast omandama ja loomulikult ka muid igasuguseid füüsilisi treeninguid. Et oleks sellised tublid ja toredad ja energilised, elurõõmsad lapsed, nagu ma tegelikult tänapäeval näen, et mul on. Nii et see lugu, mida te praegu rääkisite, on otseselt siis taust, miks näiteks Maria muusikakooli klaverit õppima? Ma arvan küll, sest ma imetlesin neid lapsi, kes käisid viiulikotid käes ja mingid instrumendid kaenlas kuskil ja mõnda ma teadsin, kes siis õppisid muusikakeskkoolis, et see on noh, minu kodukohast väga kaugel. Nii et see oli jah, minu jaoks niuke unelmate Maria, kas sina võtsid selle selle variandi muusikakooli minna nii-öelda kergelt vastu ja sa olid igati nõus sellise asjade arenguga? Ma olin hästi aktiivne laps, mulle meeldis tantsida, mulle meeldis lavastada ja noh, päev hiljem oli minu jaoks tõesti nagu piines, et et ma pean ennast neljaks tunniks klaveri taha istutama ja harjutama eksamikava, või siis või siis suve jooksul näiteks õppima klaveripalu, mitte mitte tervet Nõmmet, mets siia kõiki koopaid ja asju avastama, et et noh, ma olin hästi aktiivne siis nagu mingil hetkel see muutus võib olla raskeks natuke minu jaoks. Kui palju teil oli vanematega niisugust situatsioone, kus teil õnnestus nad ikkagi kurjaks ajada võib olla kuni koristamiseni välja oli see teie kodule üldse omale karistamine? Ma ei saa seda päris eitada, aga vaatamata sellele, et siis ka vanematel olid omad vead, nad ikkagi, et tahtsid, et niisugune kodukord oleks kuidagi joone peale, et selline täiesti tüüpiline, et õhtul peaks kindla kellaaja peal kodus olema, seda enne keskkooli loomulikult siis oli ja, ja selle pinna pealt nagu võis tulla jah, pahandust, et kui sa sealt hiljem tulid. Me elasime nõmmel ja see, see mängumaa oli niivõrd lai ja, ja igasuguseid mõtteid tuli pähe, et näiteks, kui kuskil ma ei tea, ehitati mingeid maja, renoveeriti kuskil midagi, siis seal olid ju tellingud ja siis pidi minema sinna tellingutele ronima ja näiteks teise korruse kõrguselt tuli hüpata sinna alla liivahunnikust või mis, mis seal all oli, ega selliseid asju, et noh, ma kujutan ette, et vanematel võis olla küll natukene noh, skeeri või hirmutav, et kus siis see on mingil kellaajal, kui on pool 10, et äkki on midagi juhtunud ja kui üle selle läheb, et noh, selliseid asju nagu on jah, aga ja üks asi veel, et senine rangem nagu kodu kortsi pani mõtlema mind ennast, et ma olin nagu kuidagi arglik selles osas, et mul ei olnud vist kuni 18. eluaastani ühtegi poissi. Praegu ma tean, et teistel juba oli olnud niimoodi, et ikka mingisuguseid kergeid suhteid mul oli palju sõpru ja olid niuksed, põnevad sõbrad, kes olid isegi Tiidžijaid olnud keskel ja kes olid muusikud ja ja niisugused toredad mingid, kes armastasid plakat teid joonistad. Ma ise armastasin ka plakateid joonistada ja teistele kinkida. Mingisugune piirang oli ikkagi vanematega, et nagu kaasa antud, et mingisugune noh, takistuse, et ma nüüd ei lähe veel seda teed, et ju siis on vara, kui nemad seda niimoodi kontrollivad ja seal on suht ebameeldiv, siis nendega seda arutada. Aga see oli ikkagi teema, mida nii-öelda pandi kodus sõnadesse. Seda teemat ei pandud, aga ma tundsin seda kuklakarvadega, et nii kaugele ei tahakski nagu üldse minna. Et kui seal juba väiksemad asjad tekitasid niisugust asja, et no ja nüüd olema käituma vastavalt sellele, kuna ma seal vanematekodus elav, mis oli küll pisike ikka, aga, aga et olin nagu ikkagi vanemate palgast ja toidust sõltuv Kas distsiplineerima seks oli vits kapinurgal olemas või selliste asjadega? No on, mäletan vits kapinurka, mäletan isegi rihma tutistamist, eriti mäel. Aga missugune oli see päev või jõe, kui sündis teie esimene tütar? Ja see oli ikka päris kaua võttis aega 18 tundi, et enne kui ta ilmale tuli, tuli üks öö veel üle elada ja siis järgmisel päeval siis 21. juunil täpselt kell 12 niisugune suvelaps Mil Sindis päikesest syndinud, niukene, päris energiline ka ja väikene särav tegelane siis algusest peale. Mäletan väga hästi ja singist samuti kodus. Et, et oligi selline tunne, et ju siis need igasugused, noh, ma ei ole mingi esoteerikaga, aga samas noh, oleks tahtnud, et keskkond, kus ta tuleb ja inimestel oleks natukene eriline ja niisugune vaba kõigest muust pingest hea selleks tulijad ämmaemand siis koju, muidugi pärast läksime keskhaiglasse, mis oli tegelikult vigasest suvine aeg ja tol ajal nagu ma ei tea, kas neid lapsi seal mähiti või mitte igal juhul, kui ta koju tüli pisike, siis oli ta ikka päri, päris haudunud ja kaenlaalused normendasid ja et seda oli ikka väga valus vaadata. Et tundus, et ei oleks pidanud minema. See oli 70.-te lõpp, ma ei oska isegi võtta seisukohta, kas kodusünnitused praegusel ajal päris tavaline on, aga, aga mida sa selles ajas tähendas? See oli niisugune protseduur, mida sai täiesti vabalt nagu korraldada. Kuna me elasime siis laste isa Peetriga laagrist ja seal lähedal oli siis laagri, ma ei tea, kas see ei ole päris haiglaga mingi mett punkte ja vot seal oli siis üks niisugune arst ämmaemand. Kahjuks mini praegu ei tulegi meelde, nägu mäletan ja, ja kõike muud, aga nimi ei tulegi praegu hetkel meelde. Igal juhul temaga me käisime läbi rääkinud igaks juhuks, kui peaks olema tarvidust, nagu siis ikkagi kedagi kutsuda ja sealt, aga kohale tuli õigel ajal, aga muidugi pärast ka siis kiirabiga läksime haiglasse ikkagi ja tema soovitusel. Aga teie argumente tehes valikut, kas kodus või haiglas oli, miks te otsustasite jääda koju? Miks, sest ilmselt ma ei olnud ise nagu haiglaga üldse kokku puutunud ja minu jaoks haigla ja need hallid seinad juba nendest lauludest ja kõik need, see, see oli kuidagi niisugune nagu väga võõras ja vale koht, kuhu oma vastsündinuga siis minna. Et nutt meil olid, jah, sellised, ilmselt Peeter oli niisuguse oma teise filosoofilise tugeva põhja ja maailmavaated ja asjad selgeks mõelnud. Ja mina siis lihtsalt nagu niimoodi sinisilmselt jälgisin ja vaatasin, aga samas olin ma ka ise kodus sündinud. Tundus väga tuttavlik igal juhul kuidagi loogilisem, kui minna haiglasse. Taustaloo kohta ka mõni lause, mis teid Peetriga tookord kokku juhtis? Peeter käis tegelikult minu majas või meie majas, kus me elasime nõmmel ühe rätsepa juures, kes oli ka niimoodi minust paar aastat vanem ja Lady siis endale seal mingeid põnevaid riideid õmmelda, põnevaid pükse disainida, ta ilmselt ise disainis, aga õmmelda siis laisi seal Toomase juures ja vot siin ma niimoodi aknast ikka nägin, kuidas ta seal mööda käib, üks selline huvitav kuju ja, ja ükskord ma Toomase käest küsisin, kuule, kes sealjuures niimoodi käib, kes on, tunned huvi või? Ma ei tunne huvi siis, siis ma olin ikkagi veel keskkooli lapse. Aga niimoodi mitu aastat ikka olin jälginud, jälginud ja siit Toomas ükskord ütles, et võta, võitis seal Aarne Oidi lauluvõistlusel sai eripreemia oma metsne lauluga ja siis hoomuusik ja noh, selline tore välimus pikk ja, ja kenad lokid, Urmas Alender Rein ning olin tõstetud Oleg. Ja, ja ega ta muidugi minu arust nagu eriti välja ei teinud, aga kuna ma olin selline noh, kõva suusatüdruk ka vanasti ja üks korda ma tegin just suusatrenni seal nõmmel ja ma vaatasin Peeter ja, ja loomulikult ma kasutasin kohe juhust, sõitsin veel kiiremini kui muidu ning küsisin kella, et täiesti niisugune klassikaliselt piinlik lähenemine, aga vot nii see juhtus. Muidugi ta teinud minut välja, mis mul olid, põsed tahtsid, aga, aga ega tema ei mingit tähelepanu. Mis pani mind nagu mõtlema ja okei, ma unustasin mingiks ajaks võib-olla isegi ära ja läks paar aastat mööda. Kuni siis Ma oleksin endale teha samasugused püksid, temal sellel Toomasel ning vot siin me sattusime üks kord kus oli kino Kaja ja seal oli ka mingisugune tihkoteek. Vot fiita pani seda tähele, et mul on samasugused püksid jalas nagu tema on lasknud teha, et kuidas on võimalik ja siis ta loomulikult võttis mind tantsima ja suurima, ja siis meil selline niisugune klapp tekkiv. Kui vana te olite, kui te emaks saite? Aga olete te valmis selleks selleks sündmuseks? Kus ma siis sain valmis olla, mul ei olnud ühtegi titte varem olnud kodused noorem vend, kel oli aga noh, paar aastat vanem sedasama nagu omavanune, et ei olnud ühtki sellist nagu titekasvatust, et eks ta ikka pani käed värisema ja ja mõnikord sai ikka mingeid vigu ka tehtud jälle ja siis ahetasidele, et ma mingi lutipudeli mingi söögiaeg, aga noh, tookord oli ju tegelikult ikkagi emad andsid põhiselt rinnapiima oma lastele, et ja samuti siin ikkagi kõvasti üle aastaseid teda rinnapiimaga toidetud ja et, et niimoodi, nagu sa saabki kenasti kokku kasvatud Nii ma vaatan, et marja sinu otsa ja kui sina mõtled oma lapsepõlve tagasi siis no me jõudsime umbes sinu vanusesse üks aasta, et kuskohast su enda mälupildid algavad, mida sa arvad end mäletavat kõige algusest? Päris mitut Niukest huvitavat asja, ma mäletan vahtkummimänguasjade kapi sellest samast laagrist, kusjuures see oli hästi-hästi, naljakas, jube pikalt oli mul meeles, et seal laagris olid ühed suured koerad, kes lükkasid mind lumehange ja siis kunagi mingi paar aastat tagasi vist oli, oli nagu emaga sellest juttu, et et mäletad, seal olid need suured suured koerad ja siis pärast tuli välja, et need olid mingid pisikesed nähvitsed, aga kuna mina ise pita, siis mulle tundus, et suured koerad ja hanged, aga tegelikult lihtsalt tee oli puhtaks lükatud, et niisuguseid ikka päris, ma ei tea, mis see vanus võis olla, et seda ma ei mäleta, et meil on kuskil kaks pidi olema, jah, tookord aga ei, see laager oli ka vahva, et kahe aastaselt oli isegi siis tookord juba sulle antud päris palju niisugust vabadust, et ma mäletan, kuidas siis naabrimeest ei või, naabrinaine Tõi oma aiast ära kellegi ühe lapse süles, et kuule, me leidsime siit oma kapsapeenra vahel kellelegi, kuulub teile nii-öelda tegelikult oli läinud juba seal ülekraavini üle purde nagu ja siis naabrite kapsaaeda ja siis seal nagu hoidistenud. Kui sa pead iseennast skaalal hea või halb laps kuhugi paigutama, siis kuhu enda arvates enda tunnetuse järgi Kõik lapsed on head. Et tuleb ette loomulikult igasugust käitumist, tuleb ette väljakutseid meil lastena, meil lastevanematena, aga ma ei suuda öelda, et laps on paha. Mina ja enda kohta ka mitte. Aga ühest sellisest üsna süütust sekeldustest me siin kuulsime Katharina Cap peenarde vahele sattumisest kusagil kodust eemal, aga oli see sinu moodi? Minu kodu, nii nagu ma seda mäletan, oli alati eriti see, nagu toetas Niukest vaba mõtlemist ja vabadust ja ja seal oli õudselt ilus kõik see niisugune loominguline pool ja loomingulist õhkkonda toetav atmosfäär oli, et mul oli vabadust. Aga samas ma olen alati olnud nii, nagu ma ennast mäletan, väga kodu lembe rohkem kui näiteks võib-olla isegi minu lapsed, ma isegi ei tea kedagi, kes oleks nii kodule ja mina, ma tean öelda küll, et sinu lapsed tihti nagu lähme siin teeme seda, olen ma ei taha koju, et nagu rohkem nagu mina mäletan ennast niukse kodule endale, mul oli kodus nii põne, mul oli seal nii palju asju, mul olid seal omad süsteemid, mis olid juba paigas ja muusik. See tähendab, et ma sain olla seal loov, mul oli, mul oli muusikat, mille järgi liikuda, mille järgi, millega kaasa laulda. Minu lemmikansambel on lapsepõlvest, siiamaani on lemmikansambel Sparks väga ilus oli üles kasvada niisuguses perekonnas, kus tegelikult ka laps tunneb, et lapsed on elu õied, igale poole võetakse neid kaasa kontserditel, kuhu, nagu siis okei, lapsena ma mäletan ka seda tunnet, et seda nihukest viltust pilku teinekord teiste täiskasvanute poolt, kuhu te ronite oma lastega siin või lapsega siis et seda pilku ma isegi ei mäleta neid. Aga ma olen nii tänulik, et minu ema isa võtsid mind alati igale poole kaasa. Kuidas sul koolis läks, kas sulle meeldis koolis käia? Sõbrad on alati toredad, nagu ma ennist hakkasin rääkima, et see muusikakeskkoolis käimine, kus sa nagu pead pead klaverit mängima ja selleks, et heaks saada ja tõesti nagu samal tasemel püsida nagu seal mingid parimad, siis tuleb ikka neli, kuus tundi harjutada klaverit, et see osa oli mulle? Ta ütleme nii ja, aga kui ma võin nüüd lisada, siis tegelikult, ega see klaverimäng ei jäänud selle nagu soovi taha, et võib-olla oleks isegi pingutanud seal siis pikemalt, aga kuna sul tekkis luumurrud üks kord, siis ronisid üle aia, kuidas sul tekkis luumurde ja teine kord siis kui sa jalgrattaga ei võtnud kurvi välja, põrutasid aastu, tellis kivimaja, et sealt tekkis niisugune väikene, võib-olla niisugune takistus nagu labakäele ja seoses sellega tuli ümber mõelda. Mis siis juhtus? Tüdruk kusagil aia peal ronides käeluu murrab või mõra saab ja rattaga vastaseid. No ja eks ma olin väike, seal on nagu niisugune nagu väike Pipi Pikksukk ja hästi-hästi julge. Et rattaga kimasin korralikult ja küngastest üles-alla, tänavad ei olnud siis nii out toositäis ja siis panin mööda Nõmme tänavaid, aga tuleb tunnistada, et pärast seda nagu paari matsu, mis seal ees, siis ma ei ole praegu ammu rattaga sõitnud. Et mis tal on natukene rahulikumaks jäänud. Kas seesama muusikakool, kus sa käisid, oli koht, kus sa said oma esimese abikaasa Tomi rahula tuttavaks? Heili, kui tütar 14 aastaselt kodust ära kolib siis see on ikkagi erakordne sündmus. Nojah, aga see ei tähenda, et ka seda, et lõplikult lahkusid kuhugi ma ei tea, teisele planeedile, tegelikult sellele eelnes ka niisugune ikkagi käimine ja me oleme väga selgelt silme ees, mismoodi nad Tomiga siis Tomi tuli hommikul ootas värava juures, et millal siis keeleuksest välja lähenesid, niimoodi käsikäes kooli poole jalutasid, et sellele eelnes ikkagi niivõrd palju kaunist. Ja muidugi siin siis järgnesid ka igasugused muud asjad, et tuli nagu mul endal teha mingisuguseid valikuid ja mõelda, et kuhupoole nagu pürgida, et igasuguseid väljakutseid tekkis ja, ja noh, siis leppisime kokku, et tegelikult, et noh, on lubatud 14 aastaselt nagu siis mitte sõna otseses mõttes ei olnud nagu kokkulepet, meil aga on ju siis jälle kuklakarvadega, et ma usaldasin oma laastusaldusinga siis tomit ja tookord minul ei olnud, minu meelest ei olnud Tomi vanematel midagi selle suhte vastu. Ma arvan, et ei olnudki varianti, et tundes nagu küürkeeled, et ta on selline enesekindel ja samas ma ütlen, ma võisin teda usaldada, sest noh, ta on olnud, kodus on olnud selline väga-väga hooliv korralik koristaja ja sama ma tean, et saab ka söögitegemisega hakkama, et noh, ei olnud nagu sellist märki, et ta nüüd hakkama ei saaks, muidugi noor ja nüüd ma ei tea, kuidas ta iseennast tagantjärgi nagu mõtled selles rollis, et kas oleks võinud teisiti minna. Ilmselt ikkagi mõtled võib-olla nii, et oleks võib-olla võinud ülikooli lõpetada niimoodi järjest. Et praegu on ikkagi päris raske olnud, mis on tegelikult meie perele praegu jaoks suurim sündmus, et küll keele ei ole, kuule tähendab ta Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia sel aastal, et noh, minu jaoks on see ja see nii oluline, see on nii ilus sündmus ja see on olnud ikka päris raske niisugune väljakutse. Minu arust on see ka koht, millele, Väga uhke, võib-olla päriselt ka minu jaoks praegu kõige õigem aeg selle kooliasjad käsile võtta, nüüd, kus mul on kolm last ja mitu töökohta, siis on praegu kõige õigem aeg. Nüüd on see käes. Aga selle kohta öeldakse, et kes palju teeb? Ilmselt nii on jah, et siis sa oled kuidagi kasutad nagu jõuvarusid ja kõike. Aga temalt hüppe sinna noorusaega tagasi. Seesama vanus, 14. Mis on plussid ja miinused, kui üks väga tõsine suhe, milleks ma pean kodust ära kolimist, algab? Miinus iga asja juures on, ma arvan, kiirustamine see võib juhtida inimest natukene rabedalt otsusteni, milleks ta tegelikult ei, ikkagi ei ole valmis. Ja, aga plussid, no ma olen väga õnnelik oma kogemuste üle, mis mul on olnud, et need on olnud kiftid, et siin on palju palju väljakutseid õppinud, ennast usaldama, õppinud, ennast tundma, õppinud seda, kuidas ma kuidas ma tahaksin, et minu lapsed ennast tunneksid ja. Koduste reaktsioonist me juba kuulsime, aga inimesed ümberringi üldiselt oli see teema, millega tuli võidelda ka. Ma ei tea, mul on võib-olla kodust kaasa tulnud niisugune enesekindlus, et kui ma ei muretse isegi sellepärast, mis mulje see samm minu emale-isale jätab hakkama siis muretsema selle pärast, mis seal vastasmajas praegu keegi mõtleb sellest, et nagu usaldan ennast ise kogen. Ja noh, algas ju tegelikult sellest, et kui, kui me kolisime, pidime kolima Ameerikasse ja siis armastuse pärast tulin ma sealt tagasi. Jaa, aga seda nagu isegi tänasel päeval väga hea enda kohta teada, et, et ma olen. Et armastus on minule nii oluline tegelikult jah, türgi keeles tõde käisid päris Ameerikas kohe Laguna piisilt koolis ja, ja Georg keelel oli täitsa niisugune nagu bändijuhi roll seal juba teda pandi kohe klaveri taha, et sa pead hakkama siin meie koolis bändi organiseerima, et tegelikult ma arvan, et see muusika muusikutee oleks võinud ka seal jätkuda. Armastus võidab alati. Sa oled natukene irooniline, praegu ei ole. Armastus on aga hästi huvitav sündmuste areng tegelikult, ja sinu jaoks oligi see suhe tõuge tulla Ameerikast tagasi ainult CNC. Jah, sest ta ikkagi kogu aeg helistaja telefoniarvel oli juba nii suured ja, ja niisugune mingisugune trots ja siis meil. Aga, aga ma arvan ka, et ei ole tegelikult midagi kaotatud, et Ameerika sai ära nähtud. Ja kõige paremini ikka olla omakutus. Sa mainisid, et, et sind väga ei huvitanud see, mida inimesed vastasmajas arvavad ja sinna ette ütlesid, et, et ega sa ei pidanud justkui vanemate selliste suhtumiste hoiakut ka väga oluliseks selles küsimuses, kas ma sain õigesti aru, et see oleks läinud läbi seinte sel hetkel niikuinii ja öelgu, või mõelgu, mis nad tahavad. Armastuse nimel, misiganes arvan küll jah, et sellel hetkel ei, ei olnud seal varianti, et võib-olla keskmiselt kulgenuks asjalt selliselt, et siis oleksin jäänud Ameerikasse ja leppinud ja vaadanud, mis elu toob ja kuidas siis ema ema käseb või mis, aga, aga noh, seal need need asjad läksid teisiti. Aga ma soovin siia lisada ka, et samas minu ettevõtmist on see siis olnud muusika on see olnud, et suhtlemine on see olnud mingisugune otsus, mida ma tahan elus vastu võtta. Et tegelikult olen ma alati ikkagi nõu pidanud nii oma ema kui ka isaga. See ei ole olnud mitte ainult selleks, et nüüd kuulata iseenda häält kõrvalt, et siis et siis nagu lihtsalt nagu sihuke vastu kajav Stein minule, et selleks kuule ma nokin sealt ikkagi välja ka selle, kuidas ema isa näevad, ma arvestan sellega, et neil on elukogemust. Täpselt nii palju rohkem kui palju, nemad on minust vanemad ja ma alati kuulan ja see on mulle tähtis. Ma ma kuulan, selles mõttes kuulan nad ära ja nokin sealt endale endale oma, mitte mitte ei saa mulle öelda, niiet tee nii, et nüüd nüüd nii, et esiteks, kuidas see võimalik on, siis peaks ju juba ema ja isa on kaks erinevat inimest, mina olen kolmas. Tavaliselt ongi niimoodi, et pärast nende pikki jutuajamisi ei võeta seda õppust kohe nagu kuuldamaid, võib-olla mõne nädala pärast, võib-olla mõne aasta pärast, võib-olla 10 aasta pärast, siis mul on väga hea näha, ahah, näed, et sul on see kohale jõudnud. Mis on veel nagu kodust tulnud kaasa, et niuke ohvri mängimine või ohvri roll sõnunud aut pisikesest peale, et seda ei ole mulle lubatud, ma ei ole osanud seda ka omaseks võtta ja see on ausalt öeldes, kui ma seda kuskil nagu kõrvalt näen kellegi teise puhul, siis on see selline, et noh nagu ma ei saa sellest aru ja, ja ma ei ole mitte kunagi niisugust nagu, nagu ohvrid, mängijaid, kui on mingi asi, mis vajab lahendamist, siis sellega kaasneb nagu pigem niuke emotsioon, on emotsioon, et siis tuleb tegeleda sellega, et energiat muuta, et ma ei, ma ei lähe mingisugusesse negatiivsest energiast mitte väga kauaks. Et kui ma vajan haletsemist, siis ma haletseda ennast ise maksimum 10 tundi. Ja, ja siis, aga siis on ka kõik, et ma lähen, lähen asjaga edasi ja ja tõesti, nagu tegelemine iseendaga Kuidas sa mäletad neid tunde, mil sina esimest korda emaks said, sul on praegu ju kolm lasteks. Esimest korda said siis sa olid, kui vana? 23 tütar on praegu kuivana? Saab kolmandal juulil 17. Sa olid selleks ajaks juba kolm aastat oma pereelu elanud. Kas sa kujutaks seda olukorda ette, et ta nagu ajaloos spiraalis korraldaks ennast või oleks korranud? Kindlasti mitte kindlasti mitte ühegi oma lapse puhul, ma ei kujuta seda ette, et ja aeg on ka kõvasti muutunud ja inimesed on erinevad, nemad on ise isiksused. Ja mina olen mina, mina olen elanud nii. Mina olen teinud oma valikuid, nemad on hoopis teistsugused inimesed, kui mina. Kas sina ka oma vanemate pealt tegid järeldusi, kuidas lapsi kasvatada või mitte kasvatada? Ja mul oli isegi selline ema päevik, mida ma pidasin mingil hetkel, mida ema tohib teha ja mida ema ei tohi teha, siis kui ma olin noor. Ja siis hiljem ma pean tunnistama, et mul oli isegi vanaema päevikust. Päris suur tüdruk juba oli enda väärika ja enda päevik on mul kahtlemata niikuinii olemas, alati, et põhiline, millest ma olen nagu lähtunud, on see, et, et kõigepealt pakkuda oma lastele seda head, mis oli minu lapsepõlves ja siis võib-olla neid asju, mida ma ise oleksin võib-olla igatsesin. Ja samas oma kogemuste põhjal siis ka üks niukene mõte, mida ma alati oma noh, nüüd ka väiksematele saan öelda, et kui sa teed õigeid asju siis sa saavutad kõike. See on väga palju aidanud minu tütart teda hoidnud, ma arvan väga ilusal rajal läks ka kahtlemata selline loomingulise atmosfääri hoidmine kodus. See oli väga äge, et ma mäletan, meie kodu, seal oli väga palju muusikat, kaminas põles tuli ahjuküttega väike korter ja niisugune tõesti hubane, toetav atmosfäär. Seda ma olen soovinud hoida enda kodus ka mida ma võib-olla teen, teisiti on siis see, et ehk oli mõnel hetkel või mõnel perioodil minu elus liiga palju vabadust. Et ma ei, ma kindlasti ei taha minna niukseks nagu ülirangeks lapsevanemaks, aga ma arvan, et ma olen oluliselt rangem, kui olid minu vanemad. Tähendab liiga palju vabadust. Mind usaldati põhimõtteliselt nagu titest peale. Aga samas kindlasti on niisuguseid otsuseid olnud tarvis elus vastu võtta, milleks mul puudub elukogemus, ma ei ole valmis mingisugusteks otsusteks tegelikult olnud. Kui ma olen neid nagu ikkagi saanud, siis vastu võtta ja teha nii nagu nii nagu tahan, siis mõned asjad on läinud selliselt, et nagu jumal juhatab nii-öelda. Et, aga samas on, on võimalik hoida teatud sündmusi ka paremini nagu enda käes ja enda kontrolli all. Sa räägid väga ilusti, kas sa tahad või julget näite ka siia juurde tuua, mida sa silmas pead, kui sa kõneled seda? Tõstan kätt ja tahan öelda, et ma olen jumala juhatusega lõppkokkuvõttes ikkagi ikkagi väga rahul ja tunnen seda juhatust ka täna täiskasvanuna. Küsimus oli selles, et kuidas ma nagu oma oma lastele või noh, mis, mis ma nagu ilmselt ma neile nii palju vabadust ja ongi kõik. Aga loomulikult nad üritavad seda vabadust ikkagi võtta. Ei tähenda kõdina ei anna, et et jah, et need on kohad, millega peab tegelema. Ühesõnaga, ma pean ise ikkagi siis selle kuidagi sõnadesse panema ja küsima, et sa ei oleks tahtnud, et sinust oleks saanud nii varakult paar. Kas nii? Võimalik aga samas, meil on imearmas ime, kihvt tütar ja ta tuli täiesti sellisel ajal, kus ma olin juba 23. Ma kindlasti ei ole alati olnud nagu niukene kingitus, partner, et kui, kui sa lähed nagu kolmeteistaastaselt mehele, siis siis kolmeteistaastane on kolmeteistaastane, seal on puberteediiga 14 15 16 17 ja et see on olnud niisugune põnev väljakutsete rohke aeg, ma arvan, nii minule kui ka minu eksabikaasale. Mis ajal teie Peetriga lahku läksite kuivana Marialises? 90 meil olid Eestis üks esimesi niisuguseid erafirmasid ja mõtlesin natukene, pani siis perekonnaelule põntsu mingil ajal, kui siis inimesed, kes nagu selle, noh, need ruumid meile välja rentisid, siis lõpuks võitsid kogu selle äri nii-öelda üle, kui see rendileping läbi sai. Ja vot siis meil tekkis niisugune küsimus, et kas nüüd jätkata või mitte. Ja muidugi jah, inimesed on väga nukker, momente oli, et kus me siis veel nagu üritasime, proovisime võib-olla koos midagi teha. Ja lapsed võiksid olla jah, kuskil üheks 10 ja siis, kui ta nagu teatas, et, et lapsed on talle nagu edaspidi takistuseks, et tema ettevõtmistes näed, see oli niisugune otsustav moment, et kus meil ei tasunud siis edasi proovida, siis tuli meil muidugi pikk paus mingi seitse-kaheksa aastat, kus me üldse ei suhelnud ja pidimegi siis nagu kolmekesi ilma selle peata hakkama. Kelle teie teed isaga juristid uuesti siis, kui tuli merelapsed, eks, aga enne seda, kas ma saan ema jutust õigesti aru, et sul on isa koha pealt ikkagi elus lünk olnud ja noh, sa oled nagu siis mingisugusel kujul seda vanemate lahkuminekut läbi või üle elanud. Ma olen selle lausa läbi töötanud iseendaga, et ja see on mulle õpetanud väga kihvti kihvti asja, et kui kõigepealt kui oli see lahkuminek, siis ma nagu nüüd täis suuremana siis täiskasvanuna, et avastasin, et ma kipun klammerdume heade asjade külge. Ja siis ma leidsin, et et sammastele klammerdume klammerdumisega nagu kaasneb niuke, noh, mitte nagunii nii tugev tunne. Ja selle tunde pealt tehes endaga tööd, leidsin ma niisuguse tee, kuidas ma nagu õppisin väärtustama kõike head ja pisikesi asju ja vot isaga suheldes ka, et ma nagu väärtust on kõike seda, mida ta on mulle andnud ja mida ta saab, panda ka täna kogu aeg, et see on hea, hea omadus mind vähemalt palju elusaid anud. Kui see sündmuse jõuab sa enda ellu, mida sa oled lapsena näinud kõrvalt vanemad lähevad lahku ja siis elad ise sedasama läbi. Kas niisuguses situatsioonis, kui pere lahku läheb? Sul endal on nähtud kogemusest mingisugust kasu, kaavika sa ise? Oskad siis samasuguses situatsioonis kuidagi paremini käituda või teadlikum olla või asju teistmoodi teha? Sest kummaline, eks sa mäletad lapsepõlvest, see ei olnud meeldiv tunne, tõenäoliselt valus ja kõik muu sinna juurde. Aga siis jõuab kätte see koht, kus. Kogu minu aur läks siis sellele, et ma hoiaksin oma tütre nii vaimse kui füüsilise tervise korras et õppeedukus säiliks ja, ja keskendusin täielikult, pühendasin täielikult emale, et ta, et oleks hoitud korras terve ja me oleme saanud seda seni tema puhul täiesti või noh, saime siis see oli ju ammu aastaid tagasi juba et täitsa omal jõul ega ei saa klammerduda ega ei saa kellegi teise elu elada, et iga inimene elab oma elu ja mind rahustab kõige rohkem see teadmine, et et lapsed valivad vanemad ja juudid, meil on mingisuguseid teatud õppetunde nagu tarvis, et et siis see on nende elukogemus. Mis seal sinule emane olnud lapse kasvatamisel kõige vingemad, raskemad väljakutsed? Ma nagu ei saaks üldse öelda, et, et oleks raske, raske on siis, kui ma olen magamata ja siis tuleb oma uni korda saada, et kõik, mis lapsi puudutab, see on nii ilus, rõõmus kingitus on see minu jaoks ja väga imeline on kõikelt. Ja lapsed on elu kõige hinnalisemad kalliskivid ja vahel tuleb neid natukene lihvida ja vahel neid saab siis esile tõsta ja neid imetleda. Just sellised need lapsed täpselt on. Mina olen täiesti rahul oma lastega ja lastelastega, loomulikult. Aga nendele mõeldes Maria sisse, niisugune pilt või mõte on sulle tuttav, et ajalugu kordab ennast või et kõik, mis sa oled kunagi teinud, tuleb sulle tagasi. Viitan siis sellele, missugune sa ise lapsena olid või mida sa tegid. Ja siis sa näed ühel hetkel seda emana ja saad aru, mida sinu ema pidi omal ajal mingitel hetkedel läbi elama. Meil on kolm last ja nad on kõik täiesti erineva karakteriga isiksused. Täiesti võluvad ja kihvtid inimesed, et kui esimene laps sündis, aga ATV-ga, siis ma mõtlesin, issand, kui armas, nii hea, nii lihtne kasvatada, niukseid võiks olla viis tekki. Ja siis tuli teine laps, kellele nagu täiesti erinev karakterdamfon, tastilindan, artistlik, tanud, tõsine, ta on üüber, andekas ja karjus esimesest elu, tunnista lahk. Kolm kuud järjest. Et siis nagu okei ja siis kolmas no suht väike vahe oli neil ju sees, et aasta 10 kuud ja siis ma olin nagu valmis, et okei, et meil nagu jätkub see isa, aga nii chill nagu maailma kõiget, hiljem ta endale üldse. Ja mõnus, et see, see näitab lihtsalt imeliselt seda, kuivõrd erinevad on inimesed ja seda tulebki aktsepteerida ja seda ja tingimusteta armastus on seal nagu õiges kohas ja õigel kohal, et. Sama sama ka ema-isa nad on, nad on erinevad inimesed, mina olen erinev lapsed, sina ja, ja andku jumal meile juhatust läbi tingimusteta armastuse. See oli nii ilusti öeldud, siia paneme punkti. Aga aitäh sulle, Ithaka Maria selle jutuajamise eest ja Heili samamoodi oli tore. Mul on rõõm, et te võtsite kutse vastu tulla ja pärituult. Palun aitäh. Selle saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka suur-suur, aitäh. Mina olen Sten Teppan. Kõike head. Pikema versiooni jutuajamisest Ithaka Maria haritud ja tema ema Heili pruuliga leiate vikerraadio koduleheküljelt. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.