Tere, vikerraadio inimestele te kuulate uut osa saatesarjast, käbi ei kuku, kus me räägime kasvamisest ja kasvatamisest läbi lapse- ja nooruspõlvemälestuste meenutamise. Täna on meil külas ema ja tütar laululavadelt tuttav Ithaka Maria. Haritav tähelend sai alguse 90.-te keskel ansamblis Best Before. Meedia ja avalikkuse huviorbiidis on ta olnud järjepanu veerand sajandit. Artistikarjääri kõrval andis selleks põhjuse isiklik elu, milles omakorda oli suur osa kuulsuste abielul Tomi rahula ka selles suhtes sündinud tütrele. Lisaks on Ithaka Marial hilisemast kooselust veel kaks last. Ei takka, Maria ema on Heidi Pruuli ja isa Peeter Pruuli. Kui viimased teavad Eurovisiooni huvilised eeskätt laulu Mere lapsed, sõnade autor Torina siis giidi ja sündmuste korraldajana tegutsev Ithaka Maria ema on jäänud nende aastate jooksul meedia radarite eest täielikult varju ning annab nüüd oma esimese pika intervjuu. Muuhulgas kuuleme, värvikat lugu ei taaka. Marja vanemate kohtumisest meenutab. Ma näen, kuidas vaid 14 aastane Ithaka Maria oma pereelu alustas. Arutame, missugused on suhete lagunemise õppetunnid ja millised on emade suurimad väljakutsed. Mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Heavy tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Hei, viga on kaasas üks tütardest ka, kelle nimi on Ithaka, Maria, rõõm näha. Tere. Ehk siis ma lasin oma mälestused eeskätt just 90.-test Maria silme eest läbi ja ma hakkasin mõtlema, et Eestis vist ei ole olnud vähemalt kaasajal siin paari viimase aastakümne jooksul niisugust ansamblit mis oleks niivõrd lühikese ajaga oma tegutsemisperioodil saavutanud sedavõrd suure tuntuse, et see, see kannab sind justkui aastaid hiljem ka vähemalt minu meelest ma räägin siis ansamblist Best Before. Hüppelaud, mis sind kunagi tuntuks tegi. Kas sa oled ise ka nendele aegadele kunagi tagasi mõelnud, et kui väikestes valikutes või momentides võivad teatud asjad kinni olla? Ega ma ikka väga sellele ajale tagasi ei mõtle, et ta ei ole nagu enam enam aktuaalne selle pärast, et minu artistikarjäär on kujunenud hoopis hoopis teistsuguseks kui see oli siis, kui ma alustasin, et tol ajal oli ta natukene ironiseeritud, aga niisugune nagu nukubänd, kus sa lähed ja laulad kellegi teise laule kellelgi teistel meigiga kellegi teise riietes ja nii edasi, et aga aga noh, minu minu teema on hoopis midagi muud, et ma kirjutan ise laule ja, ja niisuguste sõnadega nagu mulle meeldib, et mul on endal seal sõnum. Et aga samas hiljuti saadeti üks väga vahva foto aastast 98 vist, kui me esinesime kuskil Soomes samas nagu sihuke lõbus meenutus on, et ma ei tea, tore. Kui sa mõtled sellistele tähtsatele ja saatust kujundavatele otsustele, siis kas sa teed neid teadlikult ja kaalutletult, on see sinu stiil? Ma püüan nagu sinu seesmist sellist kompassi kuidagi paika panna, et kas sa oled. Kas sa kujutad ette, mis hakkab juhtuma teatud otsuste järele või sa oled rohkem niisugune proov ja tüüp, et vaatame, kuhu läheb, kuidas läheb? Pean ütlema, et mõlemat. Et Mulle meeldib unistada. Mulle meeldib unistuste seest valikuid teha, et milliste unistuste poole püüelda. Mulle meeldib panustada nendesse, mulle meeldib sealt edasi plaane teha, aga samas ma olen ka väga usaldav nii elu suhtes kui ka. Nojah, põhimõtteliselt ikkagi saab nii-öelda, et elu suhtes. Et ma. Ma usaldan elu ennast kandma, et ta toob mulle selliseid valikuid ja need valikud võivad alati võib. Üks asi viib teiseni. Et seda ma usaldan. Heavy, kui te mõtlete tagasi sellesse aega umbes 90.-te keskpaik ja, ja tütar on vanuses 16 17 16 ja kuivõrd see sündmuste areng, publikkujate pürgimine oli Ithaka Mariale nii-öelda loomupärane, vaata mis pilguga teie vaatasite seda hetke kõrvalt, kui temast sai ühe-kahe aastaga Eestis poptäht number üks midagi niisugust. Ma arvan, et see oli päris kena ja põnev ja hoogne aga ega siis tegelikult alguses Ta ei saanud alates Pespifoorist, vaid tegelikult ikka sinna eelnes muusikakeskkool, sinna eelne siin igasuguseid lasteringid ja loomulikult ka võib-olla üht-teist kodust, sest kodus oli meil päris palju muusikat, kuna meie isa mängis väga hästi kitarri ja samuti ise oli laululooja. Ta on niisugune muusika ja ka siis isegi nagu Niukest rahvusvahelisi hind ja kõike seda Mil lauldiga kodust kunagi, et see ta kuueteistkümneselt sattus popbändi. Tundub, et päris niisugune loomulik. Talle meeldis väiksena esineda. Talle meeldis väga esineda, ta tegi kõikvõimalikke tantsuetendusi, ta esines vihmavarjuga, ta mõtles ise kostüüme välja, ta korraldas etendusi lastevanematele, panime väiksesse kodusse, toolid ritta. Ta kutsus teised külla, tegime võileibu ja oli täiesti niisugused kontsertetendused. Enamus nendest tüdrukutest on saanud ka, kes siis tookord osalesid ja olid kerge leida, aga Maria mängukaaslased on saanud väga tublid emad ja noh, võib öelda tegijad, et kõigil on päris mitmed lapsed ja üks nendest on isegi siis praegu Estonias priimabaleriin. Nii et kõik olid väga vahvad lapsed ja see on täitsa loomulik, et ta Pespifoori kunagi Ma panin tähele havi, et te kasvatasite marjast rääkides täisnime kogu aeg niimoodi teil omavahelises suhtluses. Omavahelises suhtluses, ütleme tegelikult kodus kur või Curry, aga ja teiseks on siis Kirkele. Aga loomulikult mulle meeldib öelda ka kolme nime Kirkele Ithaka Maria, sest minu meelest see on väga kena kõla. See on tõenäoliselt kõige sagedamini sinu käest küsitud küsimus või teema vähemalt mida sinuga on puudutatud, nime asi, eks see on ikkagi kõrval seisvatele vähemalt aegu tagasi olnud üksjagu kõva keele väänamine küll ju on ju, ma arvan, et lapsepõlvest peale Ei mäleta minagi keele väänamisena selles mõttes, et kui ma käisin külas, suhtlesin teiste lastega näiteks kellegi sünnipäevale, kus oli täitsa uusi sõpru, uusi tuttavaid kellele siis tutvustad ennast, et kõik lapsed saavad alati ilusti aru, kui sa ütled neilegi keele, täiskasvanutel on, on mingi järelikult seesama, millest sa alustasid, et kuskile kinni jäämine. Et Kai-Mai, Piret, võib-olla sinul on seda isegi nagu toredam meenutada, et minu nimi on küll keel ja palun, kas seal jäi meelde? Korrad. Heavy oli see omal ajal siis, kui Maria sündis ja õde hiljem väljakutse kohe nimepanemise teema, sest see on ikkagi erakordne, missugused nimed te olete tütardele niimoodi ritta saanud? Kolm ja neli. Ma arvan, et kõigepealt tuli ära oodata, et äkki sünnib kas poiss või tüdruk ja siis läks nime mõtlemiseks lahti, et loomulikult, et seal oli erinevaid niukseid. Noh, kandidatuur oli kõva, lihtoli pikk ja siis lõpuks jäigi nagu pinnale NIMI Kirke samas praegu ma ei kujuta ette, et kui minu kõrval siin istuks, kiirgeb, Et sellest nagu hakkasid kujunema, et tuli lõpuks keele, kuna meile papa on selline kõva kalligraaf, tal meeldib nimesid üldse tekste ja, ja kirjapilti kujundada siis tuli noh, jätk jätkus ka sellele nagu niisugune küll keele Türk keel ja siis loomulikult kogu see pilt kokku ja mis sealt edasises Ithaka Maria, et noh, kus Kirke nagu pärit oli ja marja siis üldse selline nagu rahvusvahelisem nimi, millest siis kõik aru saavad vastavalt vajadusele. Nii ja Maria õe nimi on. Faili neli nimel ja sellepärast nagu alguses küsimus oli, et neli last siis tegelikult noh, praegu nagu lühidalt sistano oligi neljas laps ja tema pidi olema neli nime. Ahaa, et see oli siis perekonnaloogikat. Mida laps edasi, seda rohkem nimesid jälime Tataloogikaja. Papa loogika hästi. Kas te mäletate perekonnaseisuameti töötaja silmi või näoilmet, kui te kirjutasite need nimed paberile ja ütlesite, et selliseks peab lapse nimi saama? Ma ise ei käinud seda nime registreerima, et seda tegi tookord siis Peeter. Ja ma arvan, et all on juba selline niisugune, hoia temaga nagu eriti vaielda ei tasu. Ja ma arvan, et sel hetkel veel nagu see seadus ka võimaldab seda, et, et sai panna nagu mitu nime, aga õige pea see muutus. Nii et meil oli veel võimalust. Räägime sellest, kuhu on jõudnud teised lapsed, millega nemad tegelevad, et kui sina, marja oled üldiselt avalikkuse ees olnud aastakümneid juba inimesed üldjuhul kursiseks, teavad sind hästi siis ülejäänud pereliikmed mitte nii väga, et kus nemad on, millega nad tegelevad praegu. Meil oli väga niisugune hea läbisaamine, nagu siis ka Peetri eelmise perega ja lapsed olid alati meil külas ja koolivaheaegadel ja selles suhtes noh, mulle meeldis ka, kui nad tulid alati, kuigi oligi väike kodu ja kõik, aga sinna mahtus nagu palju inimesi alati kelleks nad siis praegu on saanud, väga vahvad ja tublid inimesed oma suurte peredega, kõigil on mitu last ja, ja, ja päris niisugused kindlad töökohad, et tabletikene on siis tubli puussepp ja piri on siis niisugune väga õigemeelne ja töötab tarbijakaitseamet sea ja siis petab oma igasugust niisugust ütlemist ja kohustusi väga tõsiselt. Ehk siis nemad on marja, sinu poolõde ja poolvend. Ja siis õde, kus tema praegu on, mis tema teeb? Hetkel on ta Haapsalus, kuna tema elukaaslane siis ka need on ametis ühes puidufirmas. Ja hetkel on ta oli siis väike beebi äike, Joakim, Franz Joakim kes on nendega kaasas ja neil on ka veel üks vanem õdesid, kelle nimi on Kree, tädi ja, ja Kree tädi ja armastab väga tantsida, käib Tallinna balletikoolis, nii et kõigil on mingisugune niisugune oma väike suunitlus ja ajavad oma asja tõsiselt, et ka vahva seltskond Kui suures peres sa tegelikult siis selles kasvõi see, et kas te olite suhtlesid pidevalt omavahel elasite koos lausa või, või siis pigem õega, kui tema sündinud oli. Ei, kahekesi ikka põhiliselt, aga, aga nagu ema ütles, et me käisime minu poole poolvennaga väga tihedalt läbi. Mina käisin neil külas Haapsalus, siis ja nemad käisid siin. Lähme Heili, teie lapsepõlve, kuskohast Teie pärit olete ja kui te mõtlete nii kaugele, kui te mäletate, siis missugused esimesed pildid teil silme ees jooksma hakkavad? Esimesed pildid on päris lihtsalt aegade algusest, et tegelikult ma ju tean, kus ma sündisin, et ma olen kodus sündinud maalt alus, Setumaal elasime loomulikult Tallinnas juba tookord, aga kuna emal, siis tekkis ilmselt mingit ekret puhkuseid, ta läks maale vanaema juurde ja seal ma sündisin ja täiesti on kohe selline tunne, et ma mäletan isegi oma sind et see on niivõrd ilmekas või on siis mulle hiljem seda nii detailselt kirjeldatud, et seal olid niuksed vahvad setu naised, kes siis andsid nagu jõudu siis, et ma olen läbi selle niiskuse, setu laulu. Kuna vanemad kumbki olnud päriselt nagu pärit, siis Tallinnas vaid tulid siia tööle, et nagu oma elu ja ärge siis saab võib-olla parandada või üldse hakata arendama, sest eks nad olid ju ka noored kuskil 20 20 Kaksed. Millestki tuli iva alustada ja mäletan täiesti, et isa võis olla siis kuskil 23 või 24. Ja elasime Pelgulinnas ja seal oli Pauliine tädi Pauline Simpsoni korter, kus me kõik elas inimestes eestiaegses stiilses majas ja vot seda ma täiesti ma mäletan, nagu, et ma käisin seal üksinda hoovis tikripõõsaste vahel ja käisin ka üle tee siis naabrilaste juures mängimas. Et ma võisin olla mingi kahe-kolmene kuskil alates sellest ajast, aga loomulikult see teine pool on ka siis ja et alati suviti maale Setumaale, kohe esimeste ilusate ilmadega ja seal siis sai oldud aastani. Nii ma olin 16, yhte tuli seal ikka käia. Head mälestused on ikkagi Setumaalt. Ma ei tea, kas see on päriselt seletatav kuidagi aga äkki olete märganud või mitte, et setu päritolu kuidagi väljendub ka inimeses enda kaudu tunnetate seda, et on see kuidagi soontesse saanud. Täiesti 100 protsenti ma võin öelda, et eks ta on siiamaani ja kuna see keel on juba niisugune eriline ja kui see lapsepõlves üle külge jääb, et ja kui seal lõpuks siis siin esimese klassi lähed. Et kogu see keelepruuk on aga hoopis teistmoodi. Tegelikult sa hakkad nagu eesti keelt õppima nagu võõrkeelt mingi. Aga loomulikult siis jälle sa sellega harjud ära nagu igavesel võõrkeelega. Ja loomulikult kogu see niisugune atmosfäär, need suured talud, need suured maja, õued, need metsad, et kogu see niisugune noh, nagu Vabaduse tunne, mis tegelikult inimesele anti nagu kodust tookord reisis Setumaal olles ja loomulikult ka siis need laulud, mis niimoodi tulevad kogu aeg meelde, mida siis naise Timber laua laulsid mingitel tähtpäevadel või lihtsalt nädalavahetustel, kui oli põhjust kokku saada. Ja, ja see niisugune mitmehäälsus, et sa ikka tegi väga värvikaks selle setuma Kes võis olla või võisid olla teid kõige rohkem mõjutanud inimesed? Igas talus tegelikult oligi keegi, kes kasvatus, kes andis mingisuguse positiivse impulsi elukest, et aga põhiliselt ma siis suhtlesin metsa ja külad, kus on ka üks tuntud bänd praegu pärit. Et seal ma sündisin ja sealsamas mäe peal, siis oli selline tore noh, võib öelda talu või isegi nagu kaob mees, kellel oli siis oma vahva pere ja neli last ja nende ema oli siis nagu õpetaja kasvataja ja vot teda me ikka silmanurgast kogu aeg jälgisime ja tal oli selliseid tublid ja viisakad lapsed, loomulikult meil on väga põnev ja huvitav ja käisime, ujusime ja olid karjakohustused. Jaa, jaa peenra rohimist ja kõike, aga seda mänguaega ja, ega palju ja vot sellised nagu siis tädi jää kõrval oli kohe tädi leini kes oli niisugune hästi pikk, kuskil meeter 190, ma kujutan ette ja tema siis abikaasa Jaan, kes oli veel üle kahe meetri ja üldse seal külas olidki mingit väga-väga pikad ja sihvakad inimesed. Ma ei tea, kas nad kõik pärit olla, aga iga väga väga niisugune efektne seltskond ja mõtlesime, et igas igas talus midagi nagu sai, sest noh, lapsed said kokku. Vangerdasid hobused ette, sovhoosi hobused ette ja käidigi niimoodi külast külla, talust tallu ja vot siis õietigi igalt poolt kenasti vastu pandi alati toit lauale. Et selline kogukond oli tugev. Kas teie arvates on nii-öelda setu kasvatusel või kasvatamisel mingid eripärad ka? No see ongi, et, et sul on alati lahke vastuvõtt ja tegelikult see saab sulle niivõrd omaseks ja, ja kui see tuleb, mida rohkem siia põhja poole, seda kinnisemad inimesed nagu lähevad. Õnneks me elasime seal nõmmel nõmmel aga sai nagu seda ikkagi rakendada, et kõik ümbruskonna lapsed olid alati teretulnud ja, ja mahtusid ära sünnipäevadele oli selline nagu noh, avatud uste kodu tegelikult, et et natukene sai seda siin linnas siis rakendatud. Jah, seda harjumust lihtsalt tundis nagu puudust. Et ootasid, millal see suvi tuleks, see niisugune tõeline elu lahti läheks. Mis sõnadega te oma kodust kasvatust kommenteeriksite, et on see range olnud või, või mitte nii väga, et kuidas ta selle skaala lenda, millest te paiknete, kui palju teile tegevusvabadust anti? Mida ma nagu oma vanematele võin väga positiivselt omaseks panna, on see, et kodus nagu ei räägitud midagi inetusti ja ei tohtinud ka kodust välja midagi inetut rääkida, nagu teistest inimestest Niukest nagu tagarääkimist, klatsimist. Tegelikult sa peaksidki nagu suhtlema riided inimestega ja kui mingi asi ei sobi, et siis tuleb ka sellest rääkida ja loomulikult noh, olid neil ka omad, niisugused väiksed väiksed vead, mida mina oleks võib-olla tahtnud ringi kasvatada või teisiti näha, kuna kuna see silmaring oli ikkagi juba maast madalast suht lai Kuid isa ema peale mõtlete ja nende kasvatusstiilile või sellele, kuidas last suunata, tekitada tähelepanekuid või panite endale midagi kõrva taha, et ühel hetkel, kui teist ema saab siis te teete nii või kindlasti niimoodi ei tee oma vanemate eeskuju pealt nii heas kui halvas. Ja tegin mõtteid, etteheiteid, et mind ei pandud muusikakooli, aga isa oli meremees ja ema oli kokk lihtsalt ma tean ka nüüd tagantjärgi, et ei olnud aega, ei olnud võimalik seda teha ja mul oli kodus siis me ei käinud kunagi lasteaias, seal meeldis kuni kir keeleni olnud, need täitsa ka perekonna traditsioon, et lapsed ei olegi need lasteaias. Ja siis kodus oli mul nagu veel üks noh, natukene haige jalaga vanaema, kes siis meie eest hoolitseti, et nii, et noh, temal ei olnud kadis võimalik käia nagu kuskil muusikakoolis, me ka. Nii et noh, see on nagu ainuke asi, et minu enda jaoks on muusika väga oluline, ma ütlen just, et alates sellest siis, et kogu see setu mani suunangultuur mu isa laulis väga hästi jah, see muusika, muusika pool nagu et sellepärast ma siis nagu edaspidi mõtlesime, et et see on üks selline väärtus, mida ikkagi lapsed peaksid maast madalast omandama ja loomulikult ka muid igasuguseid füüsilisi treeninguid ja et tuleks sellised tublid ja toredad ja energilised ja elurõõmsad lapsed, nagu ma tegelikult tänapäeval näen, et mul on. Et see lugu, mida te praegu rääkisite, on otseselt siis taust, miks näiteks Maria muusikakooli klaverit õppima? Ma arvan küll, sest ma imetlesin neid lapsi, kes käisid viiulikotid käes ja mingid instrumendid kaenlas, kõiki ja mõnda ma teadsin, kestis, õppisid muusikakeskkoolis. Et see on noh, minu kodukohast väga kaugel. Nii et see oli jah, minu jaoks ning unelmate Maria, kas sina võtsid selle selle variandi muusikakooli minna nii-öelda kergelt vastu ja sa olid igati nõus sellise asjade arenguga? Ma olin hästi aktiivne laps, mulle meeldis tantsida, mulle meeldis lavastada ja noh hiljem oli minu jaoks tõesti nagu piines. Et ma pean ennast neljaks tunniks klaveri taha istutama ja harjutama eksamikava, või siis või siis suve jooksul näiteks õppima klaveripalu, mitte mitte tervet Nõmmet, mets siia kõiki koopaid ja asju avastama, et et noh, ma olin hästi aktiivne siis nagu noh, mingil hetkel see muutus võib olla raskeks natuke minu jaoks. Missugused sinu mälestused siis oma ema vanematega ehk vanaisa ja vanaemaga seoses on, kuivõrd nemad sinu kasvatamisse või või sirgumisse puutusid? Kogu aeg puutusid, et meil oli, me elasime ühes majas, meil olime ka tugev side ja üks ääretult ilus sünnipäevahommik tuleb mul meelde, kui. Ma olin soovinud, et ma saan välja magada, ma ei tea, kas seda softi või mitte, aga mina olin sisimas seda soovinud, et ma saaks lihtsalt välja magada ja mul ei olnudki kedagi, ei olnud mind äratamas sünnipäevalauluga selline tore ja siis järsku tuleb Din. Ben ja vanaisa Kellega meil on ühel samal päeval sünnipäev, mängis klaverit ja siis äratas mind üles siukseid. Hästi palju on selliseid selliseid momente, mida on võib-olla sõnadesse keeruline panna, see emotsioon tuleb minust täna esile ja see on äge, see on ilus, on midagi, mis on meelde jäänud, aga. Heavy kui ta oma lapsepõlve tagasi mõtlete, siis kui palju teil oli vanematega niisugust situatsiooni, kus teil õnnestus nad ikkagi kurjaks ajada, võib olla kuni koristamiseni välja oli see teie kodule üldse omale karistamine? Ma Anthaažida päris eitada, aga vaatamata sellele, et ka vanematel olid omad vead, nad ikkagi, et tahtsid, et niisugune kodukord oleks kuidagi joone peale, et selline täiesti tüüpiline, et õhtul peaks kindla kellaaja peal kodus olema, seda enne keskkooli loomulikult siis oli ja, ja seal peal pinna pealt nagu võis tulla pahandust, et kui sa sealt hiljem tulid või. Me elasime nõmmel ja see, see mängumaa oli niivõrd lai ja, ja igasuguseid mõtteid tuli pähe, et näiteks, kui kuskil ma ei tea, ehitati mingeid maja, renoveeriti kuskil midagi, siis seal olid ju tellingud ja siis pidi minema sinna tellingutele ronima ja näiteks teise korruse kõrguselt tuli hüpata siis sinna alla liivahunnikust, mis seal all oli kahjuks selliseid asju, et noh, ma kujutan ette, et vanematel võis olla küll natukene skeeri või hirmutav, et kus siis nagu laps on mingil kellaajal, kui on pool 10, et äkki on midagi juhtunud ja kui üle selle läheb, et noh, selliseid asju nagu on jah, aga ja üks asi veel, et selline rangem nagu kodu kortsi pani mõtlema mind ennast, et ma olin nagu kuidagi arglik selles osas, et mul ei olnud vist kuni 18. eluaastani ühtegi poissi. Praegu ma tean, et teistel juba oli olnud niimoodi, et ikka mingisuguseid kergeid suhteid mul oli palju sõpru ja olid niuksed, põnevad sõbrad, kes olid isegi tiitšeed olnud keskel ja kes olid muusikud ja ja niisuguseid toredaid, mingeid, kes armastasid plakat teid joonistad. Ma ise armastasin ka plakateid joonistada ja teistele kinkida. Niisugune piirang oli ikkagi vanematega alt nagu kaasa antud, et mingisugune noh, takistuse, et ma nüüd ei lähe veel seda teed, et ju siis on vara, kui nemad seda niimoodi kontrollivad ja seal suht ebameeldiv siis nendega seda arutada. Aga see oli ikkagi teema, mida nii-öelda pandi kodus sõnadesse. Seda teemat ei pandud, aga ma tundsin seda kuklakarvadega, et nii kaugele ei tahakski nagu üldse minna. Et kui seal juba väiksemad asjad tekitasid niisugust asja, et no ja nüüd olema käituma vastavalt sellele, et kuna ma seal vanematekodus elav, mis oli küll pidi käega ikka aga aga et olin nagu ikkagi vanemate palgast toidust sõltuv Kas distsiplineerima seks oli vits kapinurgal olemas või selliste asjadega? No on, mäletan vits kapinurka, mäletan isegi rihma tutistamist, eriti mäel. Aga missugune oli see päev või jõe, kui sündis teie esimene tütar? Ja see oli ikka päris kaua võttis aega 18 tundi, enne kui ta ilmale tuli, tuli üks öö veel üle elada ja siis järgmisel päeval siis 21. juunil täpselt kell 12 niisugune suvelaps Mil Sindis päikesest syndinud, niukene, päris energiline ka ja väikene särav tegelane siis algusest peale. Mäletan väga hästi ja singist samuti kodus. Et, et oligi selline tunne, et ju siis need igasugused, noh, ma ei ole mingi esoteerikaga, aga samas noh, oleks tahtnud, et keskkond, kus ta tuleb ja inimestele natukene eriline ja niisugune vaba kõigest muust pingest hea selleks tulijad ämmaemand siis koju, muidugi pärast läksime keskhaiglasse, mis oli tegelikult vigasest suvine aeg ja tol ajal nagu ma ei tea, kas neid lapsi seal mähiti või mitte igal juhul, kui ta koju tuli, pisike, siis oli ta ikka päri, pärid haudunud ja kaenlaalused normendasid ja et seda oli ikka väga valus vaadata. Et tundus, et ei oleks pidanud minema. See oli 70.-te lõpp, ma ei oska isegi võtta seisukohta, kas kodusünnitused praegusel ajal päris tavaline on, aga, aga mida sa selles ajas tähendas? See oli niisugune protseduur, mida sai täiesti vabalt nagu korraldada. Kuna me elasime siis laste isa Peetriga laagris ja seal lähedal oli siis laagri, ma ei tea, kas see ei ole päris haiglaga mingi mett punkte ja vot seal oli siis üks niisugune arst ämmaemand. Kahjuks praegu ei tulegi meelde, nägu mäletan ja, ja kõike muud, aga nimi ei tulegi praegu hetkel meelde. Igal juhul temaga me käisime läbi rääkinud igaks juhuks, kui peaks olema tarvidust nagu siis ikkagi kedagi kutsuda ja sealt ta ka kohale tuli, õigel ajal, aga muidugi pärast ka siis kiirabiga läksime haiglasse ikkagi tema soovitusel. Aga teie argumente tehes valikut, kas kodus või haiglas oli, miks te otsustasite jääda koju? Miks, sest ilmselt ma ei olnud ise nagu haiglaga üldse kokku puutunud ja minu jaoks haigla ja need hallid seinad juba nendest lauludest ja kõik need, see, see oli kuidagi niisugune nagu väga võõras ja vale koht, kuhu oma vastsündinuga siis minna. Et nutt meil olid, jah, sellised, ilmselt Peeter oli niisuguse oma tennise mingi filosoofilise tugeva põhja ja maailmavaated ja asjad selgeks mõelnud ja, ja mina siis lihtsalt nagu niimoodi sinisilmselt jälgisin ja vaatasin, aga samas olin ma ka ise kodus sündinud, nii et see kõik tundus värvatud tuttavlik igal juhul kuidagi loogilisem, kui minna haiglasse. Taustaloo kohta ka mõni lause, mis teid Peetriga tookord kokku juhtis? Peeter käis tegelikult minu maja adve meie majas, kus me elasime nõmmel ühe rätsepa juures, kes oli ka niimoodi minust paar aastat vanem ja lady siit endale seal mingeid põnevaid riideid õmmelda, põnevaid pükse disainida, ta ilmselt ise disainida, õmmelda siis laisi seal Toomase juures ja vot siin ma niimoodi aknast ikka nägin, kuidas ta seal mööda käib, üks selline huvitav kuju ja, ja ükskord ma Toomase käest küsisin, kuule, kes sealjuures niimoodi käib, kes on, tunned huvi või? Ma ei tunne huvi siis, siis ma olin ikkagi veel keskkoolilapsel. Aga niimoodi mitu aastat ikka olin jälginud, jälginud ja siis toomas ükskord ütles, et võta disseal Aarne Oidi lauluvõistlusel sai eripreemia oma metsmehe lauluga. Ja siis hoomuusik ja noh, selline tore välimus pikk ja, ja kenad lokid, Urmas Alender Rein ning olin tõstetud Oleg seal ja, ja ega ta muidugi minust nagu eriti välja ei teinud, aga kuna ma olin selline noh, kõva suusatüdruk ka vanasti niuksed korda, ma tegin just suusatrenni seal nõmmel ja ma vaatasin, Peeter ja, ja loomulikult ma kasutasin kohe juhust, sõitsin veel kiiremini kui muidu ning kõige kella, et täiesti nisugune, klassikaliselt piinlik lähenemine, aga vot nii see juhtub. Muidugi ta teinud minust välja, mis mul põdedühetasid, aga, aga ega tema ei mingit niisugust tähelepanu. Mis pani mind nagu mõtlema ja okei, ma unustasin mingiks ajaks võib-olla isegi ära ja, ja läks paar aastat mööda. Kuni siis ma lasin endale teha samasugused püksid, temal sellel Toomasel ning vot filmil sattusime üks kord kus oli kino Kaja ja seal oli ka mingisugune diskoteeki. Vot fiita pani seda tähele, et mul on samasugused püksid jalas nagu tema on lasknud teha, et kuidas on võimalik ja siis ta loomulikult võttis mind tantsima suurima ja siis meil selline niisugune klapp tekkis. Kui vana te olite, kui teemaks aitäh? Struktuaar 20. Aga olete te valmis selleks selleks sündmuseks? Kus ma siis sain valmis olla, mul ei olnud ühtegi titte varem olnud koduselt noorem vend, kel oli aga noh, paar aastat vanem sedasama nagu omavanune, et ei olnud ühtki sellist nagu titekasvatust, et eks ta ikka pani käed värisema ja ja mõnikord ikka mingeid vigu ka tehtud jälle ja siis ahetasidele, et ma mingi lutipudeli mingi söögiaeg, aga noh, tookord oli ju tegelikult ikkagi emad andsid põhiselt rinnapiima oma lastele, et ja samuti siin ikkagi kõvasti üle aastaseid rinnapiimaga toidetud ja et niimoodi, nagu sa saabki kenasti kokku kasvatud Nii ma vaatan, et marja sinu otsa ja kui sina mõtled oma lapsepõlve tagasi siis no me jõudsime umbes sinu vanusesse üks aasta, et kuskohast su enda mälupildid algavad, mida sa arvad end mäletavat kõige algusest? Päris mitut Niukest huvitavat asja, ma mäletan vahtkummimänguasjade kapi sellest samast laagrist, kusjuures see oli hästi-hästi, naljakas, jube pikalt oli mul meeles, et seal laagris olid ühed suured koerad, kes lükkasid mind lumehange ja siis kunagi mingi paar aastat tagasi vist oli, oli nagu emaga sellest juttu, et et mäletad, seal olid need suured, mis suured koerad ja siis pärast tuli välja, et need olid mingid pisikesed nähvitsed, aga kuna mina ise Pihta, siis mulle tundus, et suured koerad ja hanged, aga tegelikult lihtsalt tee oli. Puhtaks lükatud, et niisuguseid ikka päris, ma ei tea, mis see vanus võis olla, et seda ma nagu mäletan. No on kuskil kaks pidi olema jah, tookord, aga ei, see laager oli ka vahva, et kahe aastaselt oli isegi siis tookord juba sulle antud päris palju niisugust vabadust, et ma mäletan, kuidas siis naabrimeest ei või, naabrinaine tõi oma aiast ära kellegi ühe lapse süles. Kuulge, me leidsime siit oma kapsapeenra vahel, kellegi kuulub teile nii-öelda tegelikult oli läinud juba seal ülekraavini üle purde nagu ja siis naabrite kapsaaeda ja siis seal nagu hoidistenud. Kui sa pead iseennast skaalal hea või halb laps kuhugi paigutama, siis kuhu enda arvates enda tunnetuse järgi Kõik lapsed on head. Et tuleb ette loomulikult igasugust käitumist ja tuleb ette väljakutseid meil lastena, meil lastevanematena, aga ma ei suuda öelda, et laps on paha. Mina ja enda kohta ka mitte. Aga ühest sellisest üsna süütust sekeldustest me siin kuulsime. Vahele sattumisest kusagil kodust eemal, aga oli see sinu moodi? Minu kodu, nii nagu ma seda mäletan, oli alati. See, nagu toetas Niukest vaba mõtlemist ja vabadust ja ja seal oli õudselt ilus kõik see niisugune loominguline pool ja loomingulist õhkkonda toetav atmosfäär oli, et mul oli vabadust. Aga samas ma olen alati olnud nii, nagu ma ennast mäletan, väga kodu lembe rohkem kui näiteks võib-olla isegi minu lapsed, ma isegi ei tea kedagi, kes oleks nii kodulen. Ma tean öelda küll, et sinu lapsed tahavad tihti nagu lähme siin teeme seda, olen, ma ei taha koju, et. Nagu rohkem nagu mina mäletan ennast niukse kodule endale, mul oli kodus nii põnev, mul oli seal nii palju asju, mul olid seal omad süsteemid, mis olid juba paigas. Music. See tähendab, et ma sain olla seal loov, mul oli, mul oli muusikat, mille järgi liikuda, mille järgi, millega kaasa laulda. Minu lemmikansambel on lapsepõlvest siiamaani lemmik ansambel Sparks. Aga selle kõige kõrval, kas oli sinu kodus vanemate poolt sõnadesse pandud või siis niisama tegevusega kehtivaid reegleid või, või põhimõtteid, mida sa teadsid, et väga painutada ei saa. Millega tuleb arvestada? Lugupidamine lähedastest hoolimine, need olid niisugused loomulikult väärtused. Ma ei tea, kas sellest oli juttu, see oli jälle võib-olla midagi sarnast nagu sinule, kuklakarvade. Kas sa tunned, et nii on? Ehk mäletad, käsu korras on ka loomulikult ka see, et sa pead oma keelt taltsutama. Loomulikult tekkisid vahel mingisugused pinged ja, ja noh ikka selline tubateater võis toimuda, aga samas ma ei saa ka öelda, et oleks olnud midagi niisugust nagu inetud või et, et see kõik kuidagi lahenes, nii et laps sai nagu ikkagi ise aru ja ei olnud ka kunagi niimoodi, et laps peab olema nagu laps räägib siis kui kana pissib. Tegelikult lapsel oli õigus ennast väljendada. Just et. Seda ma tahtsin öelda oma kodukohta, et väga ilus oli üles kasvada niisuguses perekonnas, kus tegelikult ka laps tunneb, et lapsed on elu õied, igale poole võetakse neid kaasa kontserditel, kuhu, nagu siis noh, okei, lapsena ma mäletan ka seda tunnet, et seda Niukest viltust pilku teinekord teiste täiskasvanud folgi, kuhu te ronite oma lastega siin või lapsega siis, et seda pilku ma isegi mäletan neid, aga ma olen nii tänulik, et minu ema isa võtsid mind alati igale poole kaasa. Ja ja kontsertidel mitte ainult siis Eesti piires, vaid tegelikult otsime ka isegi vahel lennuki sõitsime Leetu. Järk oli tookord nagu niisugune päris algaja ja väga kena ja kohe oli ära tunda, et sealt tuleb midagi ja sammult teinekord jälle kuskile Peterburi Leningradi, tookord pakkude lud siia kontserdile. Eks lapsed jäid kuhugi, võidi lihtsalt Peterburi, ükskord sa isegi takso petetakse, oli tookord nii-öelda, et, et läksime lihtsalt kunstinäitusele Ermitaažis, eks olid siis vaaraod ja ma ei mäleta, mis kunsti mingi jaapani ku installi tookord siis eksponeeritud. Te Heili ütlesite eelpool, et teise lasteaias ei käinud teie lapsed samamoodi. See lihtsalt kujunes niimoodi välja ja oli võimalik lapsi kodus hoida. Või on seal tagapõhimõte, et mitte neid saata lasteaeda. Natukene põhimõte ka ja kuna ma ise leidsin võimaluse, kuidas kodus tööd teha, et ma ise siis värvisin, maalisin kangaid ja põhimõte oli ka see võib olla, et nii palju kui ma kuulsin juba, kui ma ise väike olin, ka need lasteaedlaga niuksed, lapsesõbralikud kohad ei olnud ja miks ma pidin siis oma lapsed sinna nagu saatma, et natukene oli ja kuna me mõlemad sellised parajad boheemlaslik olime mehega, siis me ilmselt see või ma ei tea, kas nii väga palju rääkisime, aga kuidagi tundus loomulik, et lapsed on siis kodus kasvavad, mängivad ja ja siis leiutavad. Kui keegi kasutab väljendit paras boheemlane, siis äkki sa püüate marja enda pilgu läbi kirjeldada, isa, ema, mida sa nende puhul võiks tähendada? Mina ütleksin loomingulised ja, ja isa puhul kindlasti filosoofias. Kalduv. Kuidas sul koolis läks, kas sulle meeldis koolis käia? Sõbrad on alati toredad, nagu ma ennist hakkasin rääkima, et, et see muusikakeskkoolis käimine, kus sa nagu pead pead klaverit mängima ja selleks, et heaks saada ja tõesti nagu samal tasemel püsida nagu seal mingid parimad, siis tuleb ikka neli, kuus tundi harjutada klaverit, et see osa oli mulle Ta ütleme nii ja aga kui ma võin nüüd lisada, siis tegelikult, ega see klaverimäng ei jäänud selle nagu soovi taha, et võib-olla oleks isegi pingutanud seal siis pikemalt, aga kuna sul tekkis luumurrud ükskord, siis ronisid üle aia kutsel tekkis luumurde ja teine kord siis kui jalgrattaga ei võtnud kurvi välja, põrutasid vastu telliskivimaja, et vot sealt tekkis niisugune väikene, võib-olla niisugune takistus nagu labakäele ja seoses sellega tuli ümber mõelda. Mis siis juhtus? Tüdruk kusagil aia peal ronides käeluu murrab või mõra saab ja rattaga vastaseid. Nojaa. Ma olin väiksena nagu niuke nagu väike Pipi Pikksukk ja hästi-hästi julge. Et rattaga kimasin korralikult ja küngastest üles-alla, tänavad ei olnud siis nii out toositäis ja siis panin mööda Nõmme tänavaid, aga tuleb tunnistada, et pärast seda nagu paari matsu, mis seal ees, siis ma ei ole praegu ammu rattaga sõitnud. Et mis tal on natukene rahulikumaks jäänud. Kas olite tüüp, kes kooli minnes torgati lava peale nii-öelda ehk kas esinemise publiku ees olemise instinkt avaldus juba siis ja see oli sulle meeltmööda? Ja õpetajate majas oli lastering õpetaja Malle ja tädi ja viiva siis viisid seda lasteringi läbida, oli vist kuskil kolmene. Ja siis oli ikkagi selline soov, et alati saaks mingi solisti rolli. Ja. Minu mul oli seal parim sõbranna, kes on ka täna muusikaõpetaja Pille Jastiline ja, ja minu jaoks hästi loogiline oli, et nad mõlemad olema kuusekesed, keegi teine sai mingi kuuseke, siis ei mahtunud mulle pähe või siis oli tõepoolest ka niimoodi, et oli üks kuuseke ja siis mis mõttes ja lõpuks oli seal kaks kuuseks. Aha rinnuli mõlemad lavale. Aga mis nagu kooliaega puudutab, siis tol ajal muusikakeskkool oli niisugune nagu vere hinnaga klassikalisele muusikale nagu orienteeritud, et nagu nihukest metsikut klaverifanaatikute endas nagu ei näinud Aga samas ettevalmistuskursustel, eks ole, sulle ikkagi meeldis esineda seal jõulupidudele kevadpühadel ja siis sa ikkagi laulsid alati mingi oma väikse soolo. Kas seesama muusikakool, kus sa käisid, oli koht, kus sa said oma esimese abikaasa Tomi rahula tuttavaks? Heili, kui tütar 14 aastaselt kodust ära kolib siis see on ikkagi erakordne sündmus. Nojah, aga see ei tähenda, et ka seda, et lõplikult lahkusid kuhugi ma ei tea, teisele planeedile, tegelikult sellele eelnes ka niisugune ikkagi käimine ja me oleme väga selgelt silme ees, mismoodi nad Tomiga siis Tomi tuli hommikul ootas värava juures, et millal siis Kirkile uksest välja lähenesid, niimoodi käsikäes kooli poole jalutasid, et sellele eelnes ikkagi niivõrd palju kaunist. Ja muidugi siin siis järgnesid ka igasugused muud asjad, et tuli nagu mul endal teha mingisuguseid valikuid ja mõelda, et kuhupoole nagu pürgida, et igasuguseid väljakutseid tekkis ja siis leppisime kokku, et tegelikult, et noh, on lubatud 14 aastaselt nagu siis mitte ühesõnaga noh, sõna otseses mõttes ei olnud nagu kokkulepet, meil aga jõudis jälle kuklakarvadega, et ma usaldasin oma laastusaldasinga siis tomit ja ja tookord minul ei olnud. Minu meelest ei olnud Tomi vanematel midagi selle suhte vastu. Ma arvan, et ei onuke varianti, et tundes nagu küür keelelt, et ta on selline enesekindel ja samas ma ütlen, ma võisin Kadide usaldada, sest noh, ta on olnud, kodus on olnud selline väga-väga hooliv korralik koristaja ja samas ma tean, et saab ka söögitegemisega hakkama, et noh, ei olnud nagu sellist märki, et ta nüüd hakkama ei saaks, muidugi noor ja nüüd ma ei tea, kuidas ta iseennast tagantjärgi nagu mõtled selles rollis, et kas oleks võinud teisiti minna. Ilmselt ikkagi mõtled võib-olla nii, et oleks võib-olla võinud ülikooli lõpetada niimoodi järjest. Et praegu on ikkagi päris raske olnud, mis on tegelikult meie perele praegu jaoks suurim sündmus, et küll keele ei ole, kuule tähendab ta Eesti teatri- ja muusikaakadeemiat sel aastal, et noh, minu jaoks on see jaa nii oluline, see on nii ilus sündmus ja see on olnud ikka päris raske niisugune väljakutse. Minu arust on see ka koht, millele, Väga uhke, võib-olla päriselt ka minu jaoks praegu kõige õigem aeg. Selle kooliasjad käsile võtta, nüüd kus mul on kolm last ja mitu töökohta, siis on praegu kõige õigem aeg. Nüüd on see käes. Nii on jah, et siis sa oled kuidagi kasutad nagu jõuvarusid ja kõike. Vähemalt hüppe sinna noorusaega tagasi. Seesama vanus, 14. Mis on plussid ja miinused, kui üks väga tõsine suhe, milleks ma pean kodust ära kolimist, algab? Miinus iga asja juures on, ma arvan, kiirustamine, see võib juhtida inimest natukene rabedalt otsusteni, milleks ta tegelikult ei, ikkagi ei ole valmis. Ja aga plussid. Ma olen väga õnnelik oma kogemuste üle, mis mul on olnud, et need on olnud kiftid, siin on palju palju väljakutseid õppinud, ennast usaldama, õppinud, ennast tundma, õppinud seda, kuidas ma kuidas ma tahaksin, et minu lapsed ennast tunneksid ja. Koduste reaktsioonist me juba kuulsime, aga inimesed ümberringi üldiselt oli see teema, millega tuli võidelda ka. Ma ei tea, mul on võib-olla kodust kaasa tulnud niisugune enesekindlus, et kui ma ei muretse isegi sellepärast, mis mulje see samm minu emale-isale jätab hakkama siis muretsema selle pärast, mis seal vastasmajas praegu keegi mõtleb sellest, et nagu usaldan ennast, mis see kogen. Ja algas see ju tegelikult sellest, et kui, kui me kolisin, pidime kolima Ameerikasse. Ja siis armastuse pärast tulin ma sealt tagasi ja aga seda nagu isegi tänasel päeval väga hea enda kohta teada, et, et ma olen. Et armastus on minule nii oluline. Tegelikult jah, türgi keeles tõde käisid päris Ameerikas kohe Laguna piisilt koolis ja, ja kõrb keelel oli täitsa niisugune nagu juhi roll seal juba teda pandi kohe klaveri taha, et sa pead hakkama siin meie koolis bändi organiseerima, et tegelikult ma arvan, et see muusika muusikutee oleks võinud ka seal jätkuda. Armastus võidab alati. Sa oled natukene irooniline, praegu. Ei ole, armastus, on aga. See on hästi huvitav sündmuste areng tegelikult ja sinu jaoks oligi see suhe tõuge tulla Ameerikast tagasi ainult CNC. Jah, sest ta ikkagi kogu aeg helistaja telefoniarvel oli juba nii suured ja, ja niisugune mingisugune trots ja siis meil. Aga, aga ma arvan ka, et ei ole tegelikult midagi, et et Ameerika sai ära nähtud ja kõige paremini ikka olla oma kodus. Sa mainisid, et, et sind väga ei huvitanud see, mida inimesed vastasmajas arvavad ja sinna ette ütlesid, et, et ega sa ei pidanud justkui vanemate sellist suhtumist hoiakut ka väga oluliseks selles küsimuses, kas ma sain õigesti aru, et see oleks läinud läbi seinte sel hetkel niikuinii ja öelgu, või mõelgu, mis nad tahavad. Armastuse nimel, misiganes arvan küll jah, et sellel hetkel ei, ei olnud seal varianti, et võib-olla keskmiselt kulgenuks asjalt selliselt, et siis oleksin jäänud Ameerikasse ja leppinud ja vaadanud, mis elu toob ja kuidas siis ema ema käseb või, või mis, aga, aga noh, seal need need asjad läksid teisiti. Aga ma soovin siia lisada ka, et samas minu ettevõtmist on see siis olnud, muusika on seal olnud? Suhtlemine on see olnud mingisugune otsus, mida ma tahan elus vastu võtta. Et tegelikult olen ma alati ikkagi nõu pidanud nii oma ema kui ka isaga. See ei ole olnud mitte ainult selleks, et nüüd kuulata iseenda häält kõrvalt, et siis et siis nagu lihtsalt nagu sihuke vastu kajav sein minule, et selleks kuule ma nokin sealt ikkagi välja ka selle, kuidas ema isa näevad, ma arvestan sellega, et neil on elukogemust täpselt nii palju rohkem kui palju, nemad on minust vanemad ja ma alati kuulan ja see on mulle tähtis. Ma ma kuulan, selles mõttes kuulan nad ära ja nokin sealt endale endale oma, mitte mitte ei saa mulle öelda, niiet p. Nii et nüüd nüüd nii, et esiteks, kuidas see võimalik on, siis peaks ju juba ema, isa on kaks erinevat inimest. Mina olen kolmas. Tavaliselt ongi niimoodi, et pärast nende pikki jutuajamisi ei võeta seda õppust kohe, nagu kuulda, vaid võib-olla mõne nädala pärast, võib-olla mõne aasta pärast, võib-olla 10 aasta pärast, siis mul on väga hea näha, ahah, näed, et sul on see kohale jõudnud. Missugune on hevi tütar siis olnud, kui tal on olnud raskeid hetki elus ja neid on kõikide inimeste elus olnud. Kuidas ta nendega toime tuleb, kui emane kõrvalt vaadata? Kindlasti ta helistab ja siis ta räägib nii nagu ta ütleski, siis me arutame, aga ma usun, et teda on väga palju aidanud ka igasugused niukesed, psühholoogilised raamatud siis üle saada ta hästi palju lugenud ja psühholoogiat ja filosoofiat ja sellega siis nagu tegelenud, et nii enda koha pealt kui ka siis näiteks nagu partneri seisukohas niimoodi nagu sisse. Neid keerulisi situatsioone uurinud et müts maha kui tõsiselt, tegelikult nagu ja suhteid ja sõpruskonda võtab. Ma arvan, et esimene asi, mis ma teen, on, on see, et ma võtan aja maha ja mul on olnud see õnn, et ma saan keskenduda sellele, et vaadata, mis minu sees toimub, ma olen tundnud alati, et ma olen kuidagi hoitud, et õiged inimesed, õiged vestlused, et kas või õige muusika tuleb minu juurde sellel hetkel, kui ma seda nagu vaja, mingisugune sõnum, et selliseks noh, mis on veel nagu kodust tulnud kaasa, et niuke ohvri mängimine või ohvri roll, see on olnud out pisikesest peale, et seda ei ole mulle lubatud, ma ei ole osanud seda ka omaseks võtta ja see on ausalt öeldes, kui ma seda kuskil nagu kõrvalt näen kellegi teise puhul, siis on see selline, et noh nagu ma ei saa sellest aru ja, ja ma ei ole mitte kunagi niisugust nagu nagu ohvrit mängida, et kui on mingi asi, mis vajab lahendamist, siis sellega kaasneb nagu pigem niuke emotsioon, on emotsioon, et siis tuleb tegeleda sellega, et energiat muuta, et ma ei, ma ei lähe mingisugusesse negatiivses energiasse mitte väga kauaks. Et kui ma vajan haletsemist, siis ma haletseda ennast ise maksimum 10 tundi. Ja, ja siis, aga siis on ka kõik, et ma lähen lähen asjaga edasi ja tõesti nagu tegelemine iseendaga. Kuidas sa mäletad neid tunde, mil sina esimest korda emaks said, sul on praegu ju kolm lasteks. Esimest korda said siis sa olid, kui vana? 23 tütar on praegu kuivana? Saab kolmandal juulil 17. Sa olid selleks ajaks juba kolm aastat oma pereelu elanud. Kas sa kujutaks seda olukorda ette, et ta nagu ajaloos spiraalis korraldaks ennast või oleks korranud? Kindlasti mitte kindlasti mitte ühegi oma lapse puhul, ma ei kujuta seda ette, et ja aeg on ka kõvasti muutunud ja inimesed on erinevad, nemad on ise isiksused. Ja mina olen mina, mina olen elanud nii. Mina olen teinud oma valikuid, nemad on hoopis teistsugused inimesed, kui mina. Kas sina ka oma vanemate pealt tegid järeldusi, kuidas lapsi kasvatada või mitte kasvatada? Ja mul oli isegi selline ema päevik, mida ma pidasin mingil hetkel, mida ema tohib teha ja mida ema ei tohi teha, siis kui ma olin noor. Ja siis hiljem ma pean tunnistama, et mul oli isegi vanaemapäevi. Aga jah, et. Päris suur tüdruk juba oli enda väärikas ja enda päevik. On mul kahtlemata niikuinii olemas alati, et et. Aga sa, ema päevik oli siis niisugune, kuhu juba keegi oli nõuanded ette kirjutanud oma kogemusega. Mina ise täitsin seal, mina ise alustasin, mina kutsusin selle päeviku ellu, aga põhiline, millest ma olen nagu lähtunud, on see, et et kõigepealt pakkuda oma lastele seda head, mis oli minu lapsepõlves ja siis võib-olla neid asju, mida ma ise oleksin võib-olla igatsesin. Ja samas oma kogemuste põhjal siis ka üks niisugune mõte, mida ma alati oma noh, nüüd ka väiksematele saan öelda, et kui sa teed õigeid asju siis sa saavutad kõik. See on väga palju aidanud minu tütart seal teda hoidnud, ma arvan väga ilusal rajal Too näiteid, nagu sa kirjeldasid, siis mis on head ja mida sa võib-olla unistasid, mis võimalusi sul mingil põhjusel endale lapsepõlves polnud, et äkki tood näiteid ka mida sa siis nagu justkui tahaks oma lastele serveerida või või et emana neile justkui võimaldada või luua olukordi? No kahtlemata selline loomingulise atmosfääri hoidmine kodus. See oli väga äge, et ma mäletan, meie kodu, seal oli väga palju muusikat kaminas põles tuli ahjuküttega väike korter ja niisugune tõesti hubane, toetav atmosfäär. Seda ma olen soovinud hoida enda kodus ka mida ma võib-olla teen, teisiti on siis see, et ehk oli mõnel hetkel või mõnel perioodil minu elus liiga palju vabadust. Et ma ei, ma kindlasti ei taha minna niukseks nagu ülirangeks lapsevanemaks, aga ma arvan, et ma olen oluliselt rangem, kui oli. Minu vanemad. Tähendab liiga palju vabadust. Mind usaldati põhimõtteliselt nagu titest peale. Aga samas kindlasti on niisuguseid otsuseid olnud tarvis elus vastu võtta, milleks mul puudub elukogemus. Ma ei ole valmis mingisugusteks otsusteks tegelikult olnud. Kui ma olen neid nagu ikkagi saanud siis vastu võtta ja teha nii nagu nii nagu tahan, siis mõned asjad on läinud selliselt nagu jumal juhatab, nii-öelda. Et, aga samas on, on võimalik hoida teatud sündmusi ka paremini nagu enda käes ja enda kontrolli all võib olla. Sa räägid väga ilusti, kas sa tahad või julget näite ka siia juurde tuua, mida sa silmas pead, kui sa kõneled seda? Tõstan kätt ja tahan öelda, et ma olen jumala juhatusega lõppkokkuvõttes ikkagi ikkagi väga rahul ja tunnen seda juhatust ka täna täiskasvanuna. Küsimus oli selles, et kuidas ma nagu oma oma lastele noh, mis, mis ma nagu ilmselt ma neile nii palju vabadust ei anna, ongi kõik. Aga loomulikult nad üritavad seda vabadust ikkagi võtta. Ei tähenda küll mina ei anna, et et jah, et need on kohad, millega peab tegelema. Ühesõnaga, ma pean ise ikkagi siis selle kuidagi sõnadesse panema ja küsima, et sa ei oleks tahtnud, et sinust oleks saanud nii varakult paar. Kas nii? Võimalik aga samas, Meil on imearmas ime, kihvt tütar ja ta tuli täiesti sellisel ajal, kus ma olin juba 23. Ma kindlasti ei ole alati olnud nagu niukene kingitus treener, et kui, kui sa lähed nagu kolmeteistaastaselt mehele, siis siis kolmeteistaastane on kolmeteistaastane, seal on puberteediiga 14 15 16 17 ja et noh, see on olnud niisugune põnev väljakutsete, rohke aeg, ma arvan nii minule kui ka minu eksabikaasale Kui nii varakult kellegagi kokku jääda, kas see kõik kusagil vahepeal juba ruttu ära ei väsi ja et missugune on tegelikult šanss kokku jääda päris pikaks eluks. Ei, ma nii, nii nagu sina praegu kirjeldatud, sellised ma kindlasti ei osanud mõelda. Aga eks sellist nagu kokku-lahku kokku lahku, seda teemat tuli muidugi ette. Mis ajab teie Peetriga lahku, läksite kuivana Marialises? Üheksa 10 meil oli vist Eestis üks esimesi niisuguseid erafirmasid ja vot see natukene pani siis perekonnaelule põntsu mingil ajal, kui siis inimesed, kes nagu selle, noh, need ruumid meile välja rentisid, siis lõpuks võtsid kogu selle äri nii-öelda üle, kui see rendileping läbi sai. Ja vot siis meil tekkis niisugune küsimus, et kas nüüd jätkata või mitte, aga kuna siis Peetril oli päris edukalt veel meile Nende oli päris edukalt läinud, aga ohjad olid ikkagi siis abikaasa käes siis ta arvas, et ta saab juba edaspidi võib-olla ilma või üks d või mingid nagu mingite uute suhetega nagu siis edasi elada. Ja muidugi jah, inimesed on väga nukker, momente oli, et kus me siis veel nagu üritasime, proovisime võib-olla koos midagi teha. Ja lapsed võiksid olla jah, kuskil üheksa või 10 ja siis kui ta nagu teatas, et, et lapsed on talle nagu edaspidi takistuseks, et tema ettevõtmistes näed, see oli niisugune otsustav moment, et kus meil nagu ei tasunud siis edasi proovida, siis tuli meil muidugi pikk paus mingi seitse-kaheksa aastat, kus me üldse ei suhelnud ja pidimegi siis nagu kolmekesi ilma siis selle peata hakkama. Kelle teie teed isaga juristid uuesti siis, kui tuli merelapsed, eks, aga enne seda, kas ma saan ema jutust õigesti aru, et sul on isa koha pealt ikkagi elus lünk olnud ja noh, sa oled nagu siis mingisugusel kujul seda vanemate lahkuminekut läbi või üle elanud. Ma olen selle lausa läbi töötanud iseendaga, et ja see on mulle õpetanud väga kihvti kihvti asja, et kui kõigepealt kui oli see lahkuminek, siis ma nagu nüüd suuremana siis täiskasvanuna, et avastasin, et ma kipun klammerdume heade asjade külge. Ja siis ma leidsin, et ekssammastele klammerdub klammerdumisega nagu kaasneb niuke, noh, mitte nagunii nii tugev tunne. Ja selle tunde pealt tehes endaga tööd, leidsin ma niisuguse tee, kuidas ma nagu õppisin väärtustama kõike head ja pisikesi asju ja võta isaga suheldes ka, et ma nagu väärtust on kõike seda, mida ta on mulle andnud ja mida ta saab panda ka täna kogu aeg, et see on hea hea omadus. Mind vähemalt palju elusaid anud. Kui see sündmuse jõuab su enda ellu, mida sa oled lapsena näinud kõrvalt vanemad lähevad lahku ja siis elad ise sedasama läbi. Kas niisuguses situatsioonis, kui pere lahku läheb? Sul endal on nähtud kogemusest mingisugust kasu, kaavika sa ise? Oskad siis samasuguses situatsioonis kuidagi paremini käituda või teadlikum olla või asju teistmoodi teha? Sest kummaline, eks sa mäletad lapsepõlvest, see ei olnud meeldiv tunne, tõenäoliselt valus ja kõik muu sinna juurde. Aga siis jõuab kätte see koht, kus su enda tütar näeb seda kõrvalt. Kogu minu aur läks siis sellele, et ma hoiaksin oma tütre nii vaimse kui füüsilise tervise korras et õppeedukus säiliks ja, ja keskendusin täielikult ja pühendasin täielikult temale, et ta oleks hoitud korras terve ja, ja me oleme saanud seda seni tema puhul täiesti või noh, saime siis see oli ju ammu aastaid tagasi juba et täitsa omal jõul ega ei saa klammerduda ega ei saa kellegi teise elu elada, et iga inimene elab oma elu ja mind rahustab kõige rohkem see teadmine, et et lapsed valivad vanemad ja joodis, meil on mingisuguseid teatud õppetunde nagu tarvis, et et siis see on nende elukogemus. Mis seal sinule emane olnud lapse kasvatamisel kõige vingemad, raskemad väljakutsed? Ma nagu ei saaks üldse öelda, et oleks raske, raske on siis, kui ma olen magamata ja siis tuleb oma uni korda saada, et kõik, mis lapsi puudutab, see on nii ilus, rõõmus kingitus on see minu jaoks ja väga imeline on kõik. Ja lapsed on elu kõige hinnalisemad kalliskivid ja vahel tuleb neid natukene lihvida ja vahel neid saab siis esile tõsta ja neid imetleda. Just sellised need lapsed täpselt on. Mina olen täiesti rahul oma lastega ja lastelastega, loomulikult. Aitäh, aga nendele mõeldes Maria siis niisugune pilt või mõte on sulle tuttav, et ajalugu kordab ennast või et kõik, mis sa oled kunagi teinud, tuleb sulle tagasi, viitan siis sellele, missugune sa ise lapsena olid või mida sa tegid. Ja siis sa näed ühel hetkel seda emana ja saad aru, mida sinu ema pidi omal ajal mingitel hetkedel läbi elama. Meil on kolm last ja nad on kõik täiesti erineva karakteriga isiksused. Täiesti võluvad ja kihvtid inimesed, et kui esimene laps sündis, aga ATV-ga, siis ma mõtlesin. Issand, kui armas, nii hea, nii lihtne kasvatada niukseid viks talle viis tükki. Ja siis tuli teine laps, kellele nagu täiesti erinev. Karakterid on fantastiline, artistlik tanud, tõsine, ta on üüber, andekas ja karjus esimesest elu, tunnista laht. Kolm kuud järjest. Et siis nagu okei, kolmas suht väike vahe oli neil ju sees, et aasta 10 kuud ja siis ma olin nagu valmis, et okei, et meil nagu jätkub see. Aga nii chill nagu maailma köidet sillem vendale üldse. Ja mõnusid, et see, see näitab lihtsalt imeliselt seda, kuivõrd erinevad on inimesed ja seda tulebki aktsepteerida ja seda ja tingimusteta armastus on seal nagu õiges kohas ja õigel kohal, et. Me sama sama ka ema-isa nad on, nad on erinevad inimesed, mina olen erinev lapsed, sina ja, ja andku jumal meile juhatust läbi tingimusteta armastuse. See oli nii ilusti öeldud. Siia paneme punkti. Aitäh sulle, Ithaka Maria, selle jutuajamise eest ja heavy samamoodi oli tore. Mul on rõõm, et te võtsite kutse vastu tulla ja pärituult. Palun aitäh. Selle saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka suur-suur, aitäh, mina olen Sten Teppan. Kõike head.