Vinni peegel. Tere taas kõigile filmihuvilistele mõni saade tagasi, me rääkisime uue Eesti mängufilmi täna öösel, me ei maga produtsendi ja lavastaja Ilmar ja Kris Taska ka juttu sellest, kuidas kohe-kohe on algamas filmivõtted ja missugused eeltööd on kõik valmistatud. Ja siis sai välja lubatud ka veksel, et kui hiljem võtted läbi saavad, siis kutsume taas tegija stuudiosse ja küsime. Kuidas siis ikkagi läks ja täna ongi meie saatekülaliseks filmi stsenarist ja produtsent Kris Taska. Tere tulemast. Hea näha, et olete elu ja tervise juures ja polegi ära surnud, et praktiliselt võtteperiood kestis üle kuu aja ja ei olnud kõige kergem, sellepärast et nagu ütleb ka filmi pealkiri täna öösel me ei maga, oli teil väga palju unetuid öid sellepärast et väga suur hulk võtteid seid tehtud öösel, kuidas siis tunne on? Tal oli viimane võttepäev, kas hingan veel sees? Et hing on sees, filmi ajakiri täna öösel me ei maga, tõesti, on ennast juba nüüd enne filmi esilinastusest tugevalt ära õigustanud, enne ütleme, reklaam ja promokampaania algust. Sellepärast et tõesti selle Igiidia deviisi all on nüüd 40 võtta päeva või kui aus olla, siis võta ööd juuni lõpust kuni siis augusti keskpaigani veedetud ja tõesti meie režiim on olnud küllaltki sedalaadne, et võiks öelda, et tegemist ei ole Eesti filmiga või võib-olla isegi Rumeenia või Transilvaania filmi filmitööstusega. Sellepärast et ja et meie võttepäevad on alanud kuskil päikeseloojangu ka circa üheksa, 10 11 ja kui päike on välja tulnud, siis ta meie võttepäevad ära lõpetanud, ütleme siseruumides kleepisime vampiiri moodi musti pabereid, Acenteeteid puksiir sisse ei saaks, aga õue võtad kohe nelja kella neljane päikesetõusu algus on siis nii-öelda meie filmirahva ruttu koju kimbutanud tänavatelt ära magama. Selles mõttes on need väga õnnelikud, et mahtusite järjekordselt taas filmi võttegraafikus ühtegi päevadel üle ei läinud. Ja ilm vist ka soosis teid, et ei olnud paduvihma, sest et ülioluline oli ka see, kuna teile filmi tegevus toimub tegelikult 24 tunni jooksul on vist nii? Tegelikult vist isegi natuke vähem kui 24 tunni jooksul isegi võib-olla 16 18 tundi. Aga üldiselt maailmad on kenad ja soosinud kogu eestimaa rahvast ja väidetavalt veel kogu septembri soosivad meid, nii et loodame, et see aasta õigustab ära selle kalendrilise väite, et suvi peaks ühesõnaga, 24. septembril ma pole kunagi aru saanud, et kuidas see nagu ikka võimalik on. Nii sügis, sügis, aga loodame, et see aasta see tõesti juhtub, vähemalt niimoodi. Ilmateade on lubanud, et kohati oli nagu ikka kombeks, kui meil päikest ei ole, siis vinguma, et küll on nagu külmad ja kehvad suvel meile kui meil palju päikest ja siis me ütleme, et liiga palav on, et tegelikult see on küll häbi asja natuke isegi võiks öelda, et siseruumides sisevõtetes isegi kohati oli, oli öö liiga palav. Aga see öösel võeti ja mittepäeval, see oli juba suur kergendus. Kultuuri mõttes. Üks huvitav asi veel, ma enda arust olin õudselt kaval filmi produtsent. Ma otsustasin, et kuna Eestimaa suved on vihmased, siis me kastame kõikides välivõtetes tänavad märjaks ja siis rassinägija kassi me küsime kas või praktiliselt iga välivõttepäev, et ei olnud ühtegi niux päeva, kui ise oleks selle töö meie eest ära teinud. Vist oli üks kaks vihmapäeva, mida, mis tõesti võib-olla oleks saanud raske filmida, kui me oleksime kuiva ilma peale läinud, aga õnneks Ilmar ja ison Porbas meie, Ungari rootslasest operaator, lohutasin end sellega Märjaks kaetud munakivi tänavad näevadki pildis ka kenamad välja, nii et minu nii-öelda valik, et see konkreetne filmiõhtu või filmiöö, mida me siis 13. veebruaril kinodes nägema hakkame, järgmine aasta on vihmane, siis vähemalt kunstiliselt läks asjana. Nii et tehniliselt oli tõesti see mõte, periood, tundub sinu jutu järgi küll väga kerge, et teil oli päris suur rahvusvaheline meeskond. Teil oli tunnustatud operaator, kes on Ungari pärit TALO ja teinud väga palju filme Rootsi tuntud lavastaja raja Anderson iga ja samas oli teil ka steritami mees Lars von Trieri firmast, kes oli ka kuuldavasti väga kõrgel professionaalsel tasemel. Samas oli teil ka välismaalt pärit näitleja Peeter Fanzeensoomedit, näitleja ja Carmen kass. Praktiliselt ka välismaa inimene, Kõsa soliidne inimene. Kas ütleme nende erinevate töökultuuridega inimeste sobitamine läks, et väga palju on juttu olnud sellest tegelikult ette. Eesti mängufilme on vähe ka sellepärast, et on vähe professionaale, tegelikult ei saagi rohkem võttegruppe kokku siin aasta jooksul, kui ütleme poolteist võttegrupi ja, ja praegu on meil ju tegelikult võttes ka teine teemaline film Lõuna-Eestis ja Sulev Keedus on ka oma filmi valmis saanud, nii et ütleme, et et sellisel palaval suveajal võib-olla on juba lausa kolm mängufilmitootmises. Et kas sa selle poolega jäid rahule või oli ka teise selles osas mingeid viperusi. Ma hakkan siis kõigepealt pihta sellest seltskonnast, et jah, et, et võib olla ka see, ma arvan, et filmi saatekülalisterikkam ei mõista, et juba teavad läbi ja lõhki, aga tõesti meile filmiga ses mõttes kaks operaatorit kaamerameest, et pead pool filmimaterjalist on siis nii-öelda traksidel või siis mitte õla pealt, aga, aga siis keha külge kinnitatud liikuva kaameraga tehtud, et see film, ütleme võrreldes eelmiste nagu marmortahvlil on selles mõttes väga erinev, et, et siin on väga palju Niukest liikuvat elus pilti mis jälgib inimesi, ise liigub, jälita kihutab autode katusel, et, et see on jah, et need on kaks nii-öelda välismaa spetsialisti, ma olen nendega väga-väga rahul ja mul isegi hakkas tekkima tunne. Kiisla on nii, ehk siis sealkandis nii-öelda pärjatud roopa kuulsam festivalil pärjatud operaatori näol on tegemist geeniusega. Aga tulles nüüd meie Eesti grupi juurde tagasi, siis eestigrupp. Ta on väga visa ja tubli grupp. Nad väsivad hiljem kui välismaalased ja peavad väga tublisti vastu ja on õigeaegselt ja teevad kiiresti oma tööd ära. Nii et tegelikult muljed on väga head. Nüüd, mis puudutab nii-öelda, kas meil jätkub ka järgmine aasta ehk 10 toodetava eesti mängufilmi jaoks inimesi, siis tegelikult meil selle filmi pea oli minu meelest ligi 10 tudengit, filmi tudengit oli kaasatud nii-öelda praktikasse ja töösse. Et ja nad kõik väga niukse entusiastlikud, tubli, asjalike noorte inimeste mulje, et ma arvan, et see rahvas tuleb peale ja Eesti Eesti film on õigest ees minemas. Sa oled ise selle filmi stsenarist koos Jaan Tätte ka, et kuivõrd need rollid olid vastukäivad olla filmiprodutsent ja filmi stsenarist ja, ja kuivõrd sa eksitasid lavastaja, et võtteplatsil, et kas sa jäid tööga rahule? Lavastajad annab, see on muidugi väga mõnusad trumbid kätte siis kõik, mida ma lobisen või seletan, siis ta ütleb, et praegu sa vaatad vist rohkem stsenaristina kui tootjana või vastupidi. Aga, aga tegelikult stsenaristi, lavastaja ja tootja huvi on, on täpselt sama, et see, mis seal stsenaariumis kirjas on, et see filmi, et tuleks välja, et võtete käigus leitaks sellele nii-öelda paber kirjutisele veel niisugust elu ja uusi huvitavaid nüansse juurde. Ja, ja lõpused nüüd, mis meid ees ootab, montaažiperiood, mis tegelikult montaaž ei ole sugugi vähem tähtis kui võtteperiood või stsenaarium kirdes periood, ma arvan, on kõik need kolm täiesti võrdse tähtsusega asja, mis film lõpuks välja tuleb. Ja ma arvan, et kõik, nagu me töötasime sellesama asja eest ja ma arvan, et Ilmar siis lavastajana on toonud midagi uut Eesti filmi ja see midagi uut on, on tähtis asi tähtis osa. Sa oled ise Montreali näinud, sest praegusel hetkel on võimalik tegelikult monitorides jälgida, et kui võetakse film ülesse siis samas jälgitakse ka, et kuidas see fini nagu tehniliselt ja kompositsiooni seal kõik paigas ja olete te jõudnud mingi materjali ära ka juba üle vaadata. Meil ja et, et see on hästi tore asi on tõesti see, et, et sa ei pea sealt kaamera augu sisse, vaata mina elus vahelist vaheaeg kaks korda kaamera sellest silmikustamise nimelise mustvalge ja iga pilt paistab, sealt aga on olemas värvilised monitorid ja ega me rääkisime sellest, et me selle filmi Dynamite filmilindile vaid tegime siis digitaalfilmikasseti tähele, et tegemist on siis nii-öelda uue tulevikutehnika Skandinaavias kõige uuema täiustatud mudeliga seda tüüpi filmikaamera ja tema kaaskäis kolm monitori erinevates suurustes ja me ka samas ka kohe-kohe salvestasime selle materjali VHS kassetile, et sai, sai tagasi kerida, vaata aga sai ka pärast võtet ja enne võtet materjali vaatama kokku pandud monteeritud kohti on mõned üksikud, kus meil tekkis niukseid kahtesid, ei tunne, et me parem saame selle kokku, et kas on veel midagi juurde vaja, enne kui me ühest kohast teise ära liigume. Aga materjal on, on äärmiselt huvitav ja paeluv, aga noh, operaatoreid kiitsin ja lavastajat ja mis teine, huvitav nähtus on see, et meil on materjali metsikult palju. Sellepärast, et meil ei olnud vaja nii-öelda filmilinti kokku hoida ja ei olnud vaja mõelda, et kui palju nüüd selle ilmutamise peale kulub ja oi või veel üks suur rull ja nii vaid me tegelikult võtame nii-öelda küll ma ei tea, 100 korda kvaliteetsemas tehnikas, aga põhimõttelist, nagu igaüks oma koduvideokaameraga võtab, tegelikult on lihtsalt kasseti juustu küsimus. Ja sellepärast me lasime isegi vahest proovides kaamera käia mingid niukseks prompt ja huvitavaid hetki saada. Ja meil materjal on, minu meelest on poole rohkem kui. Nii ta seal see kaks filmi teha seiret näiteks. Täna öösel me ei maga jah, ja tänapäeval. Et, et ilmselt siiski piirduma ühe filmiga, aga saab valik valik on väga-väga suur. Kas nüüd, kui sa vaatad seda filmimaterjali, kui palju see erineb tegelikult sellest, mida sa oled nagu laua taga Jaan Tätte ka välja mõelnud, et kas see on sinu jaoks nagu realiseerunud või, või kas lavastaja on andnud sellele väga tugev oma värvingu ja hinnangu või on see enam-vähem nagu ikkagi Needsamad väärtushinnangud ja, ja ütleme visuaalset noh, seesama, mida sa heite kujutasid, mida see jubin võiks, võiks olla? Lugu sisult ja tema mõttelt on sama ja, ja kuna ka peaosadesse neli peaosatäitjat, siis Peeter frantseen, Carmen kass, Priit Võigemast, Maria Avdjuško on need, keda me põhimõtteliselt enam-vähem ka Jaaniga kirjutades ette kujutasime. Siis võib öelda ühtepidi, et on sama, aga teistpidi ütleme see visuaalne külge pilti ja see kuidasmoodi Ilmar koos Islandiga on selle külje lahendanud, siis see on küll küllaltki ootamatu, hoopis teine, mida ma kujutasin, see on huvitavam, mitmekesisem. Miks ei võiks öelda isegi niukse väljend pärasem ja, ja nüüd ongi see küsimus, et kõik see nii-öelda visuaalne võlu Montaažis panna uuesti sellise ratsionaalse struktuuri järgi tööle et, et ei oleks ainult nii-öelda silmale lummav, vaid oleks ka just seesama mõttetera ja niuke selge selge narratiiv välja tuua, need, see materjal on seal kõik olemas, see tuleb nüüd lihtsalt. Nad ei tule kerge, aga kui see läheb korda, mida ma usun, et see nii juhtub, siis, siis ma võin päris rahule tulemas. Aga kes on teil monteerijaks planeeritud teod? Nii valus küsimus meil ei olegi monteerijatel olemas ja ütleme peale võtta, et nädal aega on nii-öelda puhkust, otsimist, aga siis peax monteerija kinnitama, tööle võtma ja meil on hunnik kandidaat. Räägime asjadest, plussidest ja miinustest, et keda sa võiksid ja keda sa tahaksid näha, ütleme, selle pildirea kokkupanijad ja, ja missugust rütmise selles filmis tahaksin näha. Tähendab. On kaks monteerija gaasi, keda mina tootjana tahaksin selle filmi juures näha. Kõige parem oleks, kui see oleks niukene, noor tulevikuga eksperimenteeriv ja, ja uudne. Natuke viletsam variant oleks, kui oleks lihtsalt kuulus nimi ja hea professionaal. Ja tähendab meil näiteks tavaliselt üks variant, et näidata, mis diilise, kus kanti meie mõtted liiguvad, oli siis Kairitši filmis monteerija, kes oli huvitavana, kellel lihtsalt meil endal ei ole võimalik ära oodata tema eelmise filmi lõpu. Me jääksime ajahätta, aga see on võib-olla mingi niuke väike suund või vihje, kes seda filmi näinud on eesti keeles. Tõlge on teemandi. Teemandirööv jah, väga vaimukas, musta komöödiaga ega eriliselt tõesti suurepärane film. Aga kui rääkida veel näitlejatest, kelle nimed on, on küll väga suured ja, ja tegemist on ju ühest küljest professionaalsete näitlejatega näiteks Maria Avdjuško näol ja, ja Võigemast teiega väga hea rolli nimed marmortahvlil filmis ja, ja samas noh, rääkimata PDF on seeni kogemusest, et, et kui paljudes filmides ta peaosas on olnud, on isegi raske öelda, sest osta ainult neli tegi jah, aga vaadates viimase aja Soome filme, siis tundub küll, et, et pooltes filmides vähemalt, mis sa toodetakse seal tema kanda peaosad siis Carmen kass oli kindlasti väga ootamatu valik võib olla sellise klassikalise filmisõbrale. Kas tema valik õigustas ennast, kuidas, kuidas jäid rahule tema tööga? Carmeni tööga teeme väga rahul ja ütleme ka operaator, kes oli enne töötanud koos ja isa väljas guruku anda ja et tegelikult oli kogemus temaga ja, ja ütleme, operaatori oli niuke väike tunnetus, et võib-olla modellid töö võib teha omamoodi raskeks sellise loomuliku näitlejatöö eest, modell peab nägema välja niuke väga Kindla näoilmega ja ilus ja poseerida kaamera ees, ei ole õige siis Karmeliga tõesti seda üldse juhtunud ja Karmen ise pigem kaadist ütles, et oi, et ma taha liiga ilus välja näha, tehke, mind jäetakse või midagi nihukest. Naljaga pooleks, aga, aga tema oli äärmiselt loomulik ja ma olen kindel, et sedasama on nii-öelda New Yorgi kuulsam filmi näit. Kunstikool, kus ta on nüüd ligi aasta õppinud, on oma oma positiivse külje andnud ma seda juba enne ütelnud, et tihti ütleme, eesti näitlejad on, tead, aga, aga mis on nende mure filmiplatsile kuna filmi tehakse vähe, siis on ka loomulik, on see esimene duubel, mida mängitakse, mängitakse väga teatraalselt ja üla. Ja kui peab olema matsu mees, siis ollakse kohaigana, suu käib närimiskummiga ja ikka ja käed on nagu kehast eemal. Põrsa klišeed just, et minnakse, minnakse väga selle peale, umbes kui filmigrupp Termo purskab. Kui sa kurja mängid, siis mõeldakse, et see ongi nagu hästi tore, mis tegelikult on õudne, et see on nagu filmisurm. Et, et sellepärast tihti eesti näitleja nimetasime veel mingi kolm uut tegema, siis ta nägu muutub loomulikuks või väsib ära või, või noh, saab seal õige võtme kätte siis tegelikult nii-öelda pette frantseeni Karmen kassiga, kes on öelda, võiks öelda siis Ameerika koolitusega rohkem siis nemad pigem esimese duubli teevad vähem kui rohkem ei tee veel neid nüansse juurde ja tegelikult mina isegi ütleks, et see on isegi parem aja mõttes, sellepärast et kokkuvõttes, kui ka mõni stseen, kus mängitakse natuke vähem siis sellega film veel midagi kaota, kui lugu on arusaadav, aga kui kuskil üle mängib, siis see on nagu ilmselt ma kujutan ette, oleks mingi taustakooris diletandid, kes teeb nii, et kõigi pilgud jäävad Eeaa peale, õõnestavad põhiloo ära, et seal oleks nagu see nagu ülemängimine on kõige suurem häda, mis minu meelest hea filmiga võib juhtuda. Kui see tegelikult on ka tegelikult üsna klišeelik arvamus, et modellist põhimõtteliselt nagu näitlejat ei saa, sellepärast et modelli vaadeldakse lihtsalt ütleme sellise kauni riidepuuna. Aga teisest küljest modellidele on konkreetsed, noh, ütleme ma räägin tippmodellidest praegusel hetkel, eks ju, kes köidavad, ütleme, tippfotograafide tähelepanu ja et moeloojate poolt antakse neile iga kord mingi roll, see tähendab seda, et kui moeloojal on mingi idee kollektsioonist, siis ta alati siiski peegeldab seal, noh, ütleme mingit ajastut, mingit filosoofiat, eks ole, kui hästi modell selline nagu välja toob. Et üks asi on nagu lavamodell ja teine muidugi fotomodell fotomodellil raskem sellepärast, et, et seal ikkagi tahetakse ka näha mingit kindlat messi Sid, ehk siis mingit kindlat sõnumit ja selle peab seal odomodell välja mängima ja samamoodi ei saa petta nagu seda, seda ajakirja sirvida, et või seda nii-öelda vaatajaid. Ja, ja ma usun, et, et Carmen kassi puhul, kes on vaieldamatult väga huvitav isiksus lugedes intervjuusid või lihtsalt vaadeldes teda kõrvalt, et, et tal on nagu midagi öelda, et tal on oma mingi positsioon ja, ja, ja vaata, et üldjuhul ikkagi ära ei peta, et, et see, mis silmades peegeldub või et, et see on kindlasti ekraanilt väga, väga selgelt nähtav. See on nii, et selles mõttes küll, et Carmen ka selles selles filmis, selles rollis ma usun, et mitte ainult meie filmigrupp jäänud rahule, vaid jäävad, vaatad ka rahule, et ta tegi väga rolli, nagu ka teised kolm peaosatäitjad neile, kes meil kaasatud on, nii et ma kujutan ette näitlemiskülg või näitlejate ja nende rollide, mis minu meelest nagu vitsa, trolli, nende, nende, selle, selle mängu ja nende, nende tegelaste, keda nad ellu on toonud. Sellepärast seda filmid tõesti tasub kohad, kuigi see on ühtepidi väga karm ja raske, kuigi ehk seikluslik ja põnev lugu. Aga teisest küljest oleks muidugi väga huvitav, kui tal ei oleks läbi selles mõttes, et sellel juhul oleks testi tegemist kõige kuulsam eesti näitlejaga maailm. Et, et võiks ju natukene spekuleerida. See naine, vaid kõige kuulsam eesti näitleja Jah, sest modellidest on paar modelli läbi löönud, et Helme sõnade ja päris korralikke rolle austraalia filmides ja on selline suhteliselt tõsiseltvõetav. Aga see oleks kindlasti väga tore, suur võite. Et nüüd, kui võtteperiood on läbi, nagu sa enne rääkisid, algab montaažiperiood ja, ja siis peaks minema film ilmutamisse ja nagu sa ütlesid ka eelnevalt, et 13. veebruaril siis toimub esilinastus. Niimoodi on Aldo Tammsaar ründa Coca-Cola Plazas selle paika pannud ja kuna see 13. Veebruaril juhtub olema veel reedene päev kuna juhtub olema tegemist küllaltki põneva ja kohati isegi hirmsa filmingaid minu juures on suurepärane päev alustamiseks. Ja selleks kindlasti edu selle. Aga kindlasti on see peas ka selliseid mõtteid, et mida nüüd edasi teha, et mis võiks olla järgmine film, sest sellise rahutu liikujana ma ei usu, et täitsa pea päris tühi on. No üks asi, millest, millest on ka ajakirjandus kirjutanud ja mis on selline projekt, mis on vaikselt susisenud ja mis tegelikult minu meelest peaks kohe käiku minema kohe ära tehtud saama. Ja kus, kus mina ei ole võib-olla peamine tegija, aga kus on niisugune väga-väga asjalik kaastootjate kaader, valmis kaasa tulema, on, on, on lastele mõeldud film. Ja lastele mõeldud film on tegelikult püha ja õige asi, et seda teha ja, ja, ja tegelikult kui mõelda tagasi, siis lebo elu jõulud oli kaks aastat tagasi. Ja see tuli välja aastal 2000. Detsember 2001 vabandust, detsembris. 2000, siis oli niukene järsku niukene asi, kui, kui oli eesti filmi ja eesti lastele oli, oli meeldiv ja hea ja tore ja paljud oli kinodesse ja nüüd justkui seda mõnes mõttes aeg vist eelmine eelmine talv, kus siis loeti peale Ameerika toodangule, mis tõi selle koheselt ka palju lähemale lastele inimestel mõista paremini aru. Et, et minu meelest vaja ruttu lastefilme ja ma tean, et Eesti filmi sihtots on võtnud minu meelest justkui mingi egiidi, et järgmine aasta on lastefilmide aasta. Aga mis on suurepärane, aga, aga ma arvan, et õigem ei ole, mitte et see aasta on lastefilmide aasta ja järgmine aasta ma tea kollifilmide aasta üle aasta järgmine aasta on puberteedifilmide aasta eest, tuleb armastas filmida aasta vaid vaid vaid ikkagi hea on, kui neid segatakse seguneks, et ma ei usu, et nüüd üks aasta oleks valmis kolmeks-neljaks lastefilmiks ja siis jälle tahame viis aastat ühtegi laste pilli mitte näha, et, et sellepärast on niukene Mihkel Ulman poolt kirjutatud lugu kassipojast kassipoja nimi on Martini ja kui see film käiku läheks, siis minu lapsed oleks küll väga õnnelikud. Ajakirjanduses on läbi jooksnud ka mitmed muud ideed, mida sa sooviksid realiseerida. Elmo Nüganeni lavastaja, kellega sul oli hästi koostööd teha mängufilmi nimed marmortahvlil raames. Ja on olnud kaks sellist teemat Ümera jõel ja, ja film Lydia Koidulast. Et kui kaugel sa nende suurte selliste elementaarsete projektidega oled? Üldiselt? Me oleme Elmo ka põhimõtteliselt valmis asuma filmitöösse ja järgmine suvi juba Niukest suuremat ja tõsisemat projekti filmi ette võtma. 100 protsenti ei arvestanud, mis siin tulebki, sellepärast ma ei tahaks seda välja öelda, et see võib-olla ei oleks õige. Aga see kindlasti ei tule. Selles mõttes nimed marmortahvlil kaks, et see ei tule täpselt samast ajastust või täpselt sarnases sõjast või olukorrast, aga ma arvan, et siiski. Elmo seenele vabastaja, kellest mina kui tootja on kohustatud olen tunne, on kodanikukohus välja pigistama öelda niukse tobeda väljendi veel ühe eesti rahva südametele tahtsa suurde osa. Aga siin kisub kuidagi sinna monotoonsete tehaste poole, et miks, et mis on see sõnum, mida sa sellega öelda tahad? Ma arvan, et erinevate filmidega tahab öelda erinevaid asju, et ei saa, võib öelda päris nii, et kas monument kõikide monument aastaga, millega tahame midagi öelda nii-öelda kindlasti midagi eesti rahvale midagi, mida ta, mida naersime oma minevikus, ammutaksime sellest jõudu, saaksime selle ka selgemaid sihte oma tänapäevasesse ellu ja, ja tulevikku. Ja ma arvan, et ütleme nii, et ma arvan, et okei konkreetselt selle ühe niukse ohverda vaja võiduka looga näitas meile, et et on olemas noored põlvkonnad, kes anaati tulevad peale meie rahval muudki on alati oodata ja vabaduse eest valmis välja astuma ja seisma ja ma arvan seda, et Eesti rahva ühtsust ja Eesti rahva sellist jõudu ja visadust ja vastupidavust filmidega rõhutada ja meile meenutada sellise igapäevase virisemist ja, ja päevamurede kõrval, mis tihti kuhjuvad sellisele ootele või põhisüdameteemale peale, et, et, et see, see, see on see, mida filmid peaksid tegema meie jaoks praegu tegelikult, kui nüüd tuleb jälle see nii-öelda Euroopa Liidu hääletamine septembris ja vahepeal mina tundsin ennast juba, et ma olengi Euroopa Liidu kodanik ja tundsin, nagu selles mõttes Samas olles ja koolide rahvusaatemehed Vaat ma tundsin, et, et ma olengi nagu rahvuslane aatemees Euroopa liidus juba, et, et nagu, et, et me nagu tsivilisatsioon areneb ja niimoodi areneb Euroopa ja meie areneme koos Euroopaga, mitte koos Aasiaga. Nüüd järsku olen hakanud kuulama ja vaatama, et ma ei ole üldse kindel. Olen peale septembrit Euroopa kodanikelt võib-olla ikka olen seal mingisuguses kolmandajärgulise pikas järjekorras, kui tahan Soome laeva pealt maha saada ja võib-olla Venemaale hakkan tulevikus kergemini viisat saama, mis mis on küll tore, aga, aga ma arvan, et see suund, suund ei ole siiski nii tore, kui me sinnapoole hakkasime liikuma, Euroopa asemel, et ma arvan, Euroopa liidu poolt ja vastu võib erinevaid argumente ja see ei ole ka meie saade. Aga lihtsalt, et lihtsalt ma arvan, et Eesti rahvas ei peaks nagu nüüd ära ehmuma, et tuleb Euroopa ja mäe kaomest. Me pole isegi NSV Liidu ajal kadunud, siis siis nii-öelda siiski intelligentse maa ja meeleomasema korralduse ja korra ja rahva keskel. Omasema kultuurikeskkonnaga, aga nüüd rääkida sellest Euroopa Liidust, et selle aasta kanni rahvusvahelise filmifestivali raames ja oli ka seal üks päris huvitav sündmus nimelt Euroopa filmi promotsiooniorganisatsioon valis sind välja noore produtsendina esindama Eestit Balti riike vahele Balti riik, et kuidas, kas, kuidas tundsid ennast selles Euroopa perekonnas ja ja kuivõrd sa tunnetad seda, et, et Eesti filmilevi väljaspool Eestit ja Euroopas, et, et kas on kerge, raske ja mida selleks tuleb teha, et üldse keegi väljaspool Eestit meie filmi vaataks? Tegelikult? Ka väga-väga raske. Ja esiteks loomulikult meie filmid peavad olema kvaliteetsed ja nad peavad olema omanäolised ja huvitavad, aga mitte piirama siiski nihukesi üldtuntud filmireegleid või lugude lugude struktuure. Jaa, jaa, nii-öelda loo jutustamise aluseid, et võib-olla isegi ma julgen, ma ei tea, maitset, julgen praegu pakkujad võib-olla isegi Kauris, mäe seene, Soome edu selle filmiga, mees ilma minevikuta oli ta pealkirjadest esindajad, kes oli ka võib olla tingitud sellest, et oli võetud niuke küllaltki, võiks üldse ära leierdatud, aga igale siilile selge lugu. Mingi kaaslasel, mitu filmi välja kuidasmoodi inimene kaotab mälu ja aga siis juhtub. Aga see oli tehtud nii-öelda oma konteksti oma nurga all, nii et ta oli võib-olla üksik niuke, tüüpilisemaid teema, seal ei võeta tehtud oma oma kandist oma nägemusega. Jah, just. Ja, ja kui juba täitsa niuksed, teised varasemad teemad, mis on nagu inimestele võõramad, oli raskem kaasa elada nii Soomes kui ka eriti välismaal ei ole võib-olla just sellepärast nagunii vastuvõetavalt öeldud, et see on nagu liiga kaugelt liiga segaseks jäänud. Et see ongi nagu see, et ma arvan, et meil peab olema see oma originaalsus, aga me peame suutma sobituda siiski arusaamise publikule vastu võetavates raamidesse, aga ma ütlen, eesti filmile ei ole, ei ole kerge olema, aga aga enam tuleb, tuleb pingutada, sest ma arvan, meie olümpiasportlastel väikselt maalt ei olnud ka kerge ja mäletan, omal ajal tehti nalja, meie sportlased käivad seal rohkem olümpiaõhku nuusutamas kui võistlemas, aga näed nüüd me võidame. Nii et kui nüüd üks eesti film saaks kasvõi põhiprogrammi kuhugi teiselt võitjale festivalil, siis tuleb seda veel siiamaani juhtunud, ei ole kahjuks Eesti ajaloos siis siis see muidugi oleks, see oleks muidugi, see oleks muidugi uhke ja sinnapoole tuleb, tuleb trügida, liikuda samm-sammult keegi Eesti lavastajate, keegi instituutidest varem või hiljem peab selle ära tegema. Jõudu sulle selles osas ja täname tulid meie saatekülaliseks. Täna me rääkisime filmist täna öösel me ei magamine ja teine on siis võimalik vaadata Eesti kinodes järgmisel aastal alates 13.-st veebruarist. Stuudios külaliseks oli filmi stsenarist ja produtsent Kris Taska. Ja vestlust juhtis Riina sildas. Tänan teid kuulamast.