Reporteritund. Head kuulajad, tänane saade on järg eelmisel kolmapäeval samas saates alanud mõttevahetusele humanitaarvald konna ja eeskätt eestiaineliste teadustööde rahastamise kohta. Täna siis jätkame. Me viitame praegu väga lühidalt eelmises saates kõneldule. Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Eesti-uuringute tippkeskuse juhi ülesannetes tõi oma intervjuus välja kirjandusmuuseumi teadustöö sõltub ainult konkursipõhiste uurimistaotluste edukusest. Et alates 2012.-st aastast ei ole humanitaarvaldkonna rahastus tõusnud, kuigi Eesti Teadusagent tuur väidab teisiti ja et on vastuvõetav nähtamatu rahajagajate seisukoht, et teadlase töö peab olema konkursipõhine. Noppeid Tartu Ülikooli kultuuriloo Instituudi maailmakirjanduse professori Jüri talveti nädala tagusest intervjuust. Kuidas saab nii olla, et rahvuskultuuri südamesse kuuluv kirjandusteadus jääb ilma igasuguse toetuseta isegi kui taotlus saab ülimalt positiivse hinnangu, see jäetakse lihtsalt kõrvale. Kuidas saab ühes rahvusriigis juhtuda, küsis professor Talvet resümeeris. Teaduse rahastamise süsteem tuleb põhjalikult ümber teha. Kolmas ekspert eelmises saates oli professor Toomas Siitan. Ta on Eesti muusika- ja teatriakadeemiast ja üks tema seisukoht paljudest oli. Eesti muusika ja teatriakadeemia on Eesti riigi ainus muusikateaduslik kompetentsikeskus ja kui rahapuudusel ei saa tagada järjepidevust ja järelkasvu, siis see seab löögi alla mitte ainult muusikateaduse, vaid terve akadeemia tõsiseltvõetavuse rahvusvahelises plaanis. Tänases saates me jätkame seda arutelu. Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudios on Eesti Rahva muuseumi teadusdirektor Pille Runnel, tere. Tere ja sihtasutus Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, tere. Ja siin Tallinnas on Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi vanemteadur Marju Kõivupuu. Tervist. Tere päevast ja saatejuht Kaja Kärner. Pille Runnel, palun alustame teist põhjusel, et Eesti Rahva muuseum on üks kuuest haridus- ja teadusasutusest, kes avalikule pöördumisele Eesti teaduspoliitika rahastamise muutuse ja Eesti suunalisuse asjus on alla kirjutanud. Kui palju grante mitte Eesti Rahva muuseum teadustööks tavaliselt üldse taotleb ja kui palju saab? Eesti Rahva muuseum on nende teadusasutuste seas võib-olla selline natuke eripärane, sest tuleb alustuseks kohe öelda, et meie teadlaste töötasu näiteks tuleb hoopis kultuuriministeeriumisse kultuuri Ta ja tasu. Et meie päris igapäevane leib puhtalt eksistentsi mõttes, sellest grandi rahastusest jõuai sõltukski, aga samas me oleme väga tihedalt integreeritud süsteemi sellise väikese uurimisüksusena. Ja eks me oleme taotlenud kõike alates Eesti uurimistoetustest kuni suurte rahvusvaheliste, nii kui alustada kaugemalt, siis üheksakümnendatel tegelikult nende vanade grantide ajal oli Eesti Rahva muuseum ka edukas taotleja siis enne minu aega uuemal ajal on see läinud raskeks. Et viimati oli meil päris Eesti teadusagentuuri Teadusfondi rahastatud uurimistoetus lõppes aastal 2013 ja nagu avalikkus ilmselt teab, et pärast seda hakkasid ilmuma muuseumi kohta uudised põhiliselt nurgakivi panemise ja seinte kerkimise kohta, nii et meie teadlased peaaegu 150 protsendiliselt ehitasid ka seda uut muuseumi koos uue sisuga. Kuskil sellel ajal, kui see uus hoone valmimas oli ja me olime tekitanud ka uusi uurimissuundi, lähtudes oludest ja vajadustest nagu muse loogia sellises kaasaegses mõttes siis me hakkasime väga hoolega vaatama just seda euroop, Papa teadusrahastust, me oleme osalenud horisondi taotlustes. Me oleme osalenud näiteks doktoriõpe võrgustikke, Marii žürii skeemis. Etteulatuvalt võib öelda kõik, need suuremad taotlused on jäänud rahata, aga see on arusaadav, ka Euroopas on konkurents väga kõrge ja sa võid olla kui heas konsortsiumis tahes, et see ei garanteeri edu. Aga nüüd noh, ma võib-olla räägiksin veel ERMi eripärast teadusasutusena, et me oleme tõesti maja on suur, aga uurimisgrupp on väga väike, paarikümne inimese seas on ka nõustajad ja, ja populariseerijad ja praktikud ja päris teadlased, aga meil on omamoodi selline unikaalne seisund selles mõttes, et me oleme väga lähedal avalikkusele me saame avalikkust ühiskonda kõnetada läbi selle uurimistöö, mis me teeme selle uurimuslikuks, koostöö, mida me teeme teiste asutustega. Et näiteks sarnaselt Eesti kirjandusmuuseumile on see töö, mida me teeme hästi seotud ka kogudega, see on kogusid täiendav ja kogude põhine. Ja selle kogude poliitika kujundamine on teadustöös selline oluline või teadvuste strateegia oluline osa. Samal ajal teiselt poolt, kui ülikoolides, eks ole, jagatakse oma tööd uurimistöö ja õppetöö vahel siis meie muuseumis Jagomägi, seda paljuski teadustöö ja näit see töö vahel. Need teadlased on ka näituse kuraatorid ja teadlased koostöös muude osapooltega, siis meie teadlased kui ka ülikoolide teiste asutuste teadlased tegid tegelikult valmis mõlemad ERMi püsiekspositsioonid. Jah, aga kas me saame välja tuua, kuidas aastate jooksul muutunud ERMi juhitavate teadusprojektide ja siis rahvusvahelistes projektides osalemise rahastamine teadusagentuuri poolt teadusagentuuri poolt see on siis nüüd viimaste aastate nimetus sellele? Nii-öelda riiklikule rahastamisele me eelmisel aastal esitasime ühe uurimistaotluse jäime täiesti heale kohale, saime väga head retsensiooni taga. Muidugi me ei konkureerinud nüüd nendele päris esimestele kohtadele ja tihti on see, et meil oma vajadustest ja, ja uurimisprofiilist lähtuvalt tegeleb ühe teemaga võib-olla paar inimest, nii et isegi ei ole otstarbel, kas minna sellesse vutisüsteemi, kus on praegu rihma kliendid, eeldavad päris jõulist uurimisrühma, nii see juht kui ka teised põhitäitjad peavad olema ikkagi tipptasemel. Me ei ole mitme teema puhul teadlikult isegi mitte taotlema läinud sest me ei pea tingimata Ta looma neid töökohti. Minu kolleegid võivad võib-olla pead raputada selle jutu peale, aga, aga noh, peab olema otstarbekas, et mida üks väga väike teadusasutus üldse teha saab, et kas ta läheb kõigega konkureerima ja kulutab oma auru sellele või teeb selle töö kombineeritud vahenditest ära, see on meil pidev küsimiskoht. Ja suuri Euroopa tasandi taotlesime, ei ole juhtpartnerina kunagi ette võtnud, sest nagu teadvus süsteemis teada, me oleme osalenud taotlustes partnerina. Meid tahetakse sageli nii-öelda selleks assotsieerunud partneriks, kes noh, nii-öelda täie mahu liigselt ei tööta, aga teadusasutusena me püüame ikkagi olla partnerid. See tähendaks oma klastrid, oma vastutusala, näiteks mõnest tööpakett. Aga väike teadusasutus peaks sel juhul sisse ostma kas seda Euroopa grandi, arendus- ja haldusteenust või kohandama väga palju oma uurimistööd vastavalt nendele papa nõuetele ja see ei ole tihti otstarbekas. Kui ma ütlen Euroopa nõuded, siis tegelikult ma tahtsin viidata sellele sellele olukorrale, mis on Eestis üldiselt tulles oma jutus ka Eesti uuringute juurde, et kui kui me näiteks väikese asutusena orienteerumine tugevalt selle Euroopa raha maaletoomisele, siis horisondi programmi eesmärgid on omased kogu Euroopa ühiskonnale, see tähendab ka Eestile. Aga kas see on iga kord prioriteetne Eesti ühiskonnale, seda ma ei tea. Ja siin ongi üks suur dilemma, mille üle loodetavasti kolleegid arutavad, et kui riik ei jaksa hooldada ja hoolitseda, et kas me lõpuks neid tööjõulisi uurijaid ka nii-öelda eesti uuringutes ei kaota hoopiski ära mingeid muid eesmärke taotlema. Minul isiklikult on, oleks väga huvitav tegeleda Euroopa tasemel humanitaarsed tehnoloogiaarendusega aga see jõuab suure ringiga Eesti ühiskonda tagasi, kui üldse. Ma ütlen kuulajale lihtsalt, et but on see personaalne uurimistöö ja see termin on teadlastele ja kes uurimisse toetusi taotlevad. Hästi tuttav Pille Runnel, veel üks küsimus. Eesti teadus-arendusnõukogu ja Eesti teadusagentuur leiavad praegune rahastusmudel kõik see baasfinantseerimine ja grandid sinna kõrvale on parim võimalik mudel. Minu meelest sellest hoolimata teadlaste rahulolematus rahastamisega ei ole kunagi olnud nii suur kui nüüd. Kas teile tundub samamoodi? Jah, see kõik on õige, et ka mina olen tegelikult noh, alates doktorandipõlvest kuni praeguseni olnud ligi paarkümmend aastat teaduses ja tegelikult mäletan seda, kui süsteem ütleme, hakkas pihta selline jõulisem reform ja ma olen nõus, et see oli ainus võimalus muutuda konkurentsivõimelisemaks, et saada süsteem tööle. Iga valikut tehes tähendab see aga seda, et mingisugused valikud jäävad ju kõrvale. Ja tunnetatav on see trend, et, et ütleme, need uurimissuunad, mida me praegu nimetame ka hästi laias mõttes Eesti uuringud, et need jäid, et tahaplaanile ma ei taha süüdistada teadusreformi, vaid, vaid pigem seda, et ühiskond ei ole läbi rääkinud seda, mis need on. Kui ma viitasin siin ERM'ile või veel suuremal määral, me hakkame kohe rääkima jällegi kirjandusmuuseumist. Siin on tihti need ühiskondlikud aspektid ja vajadused sedavõrd läbi põimunud, et me ei saa öelda, kuidas ühiskond seda peaks ülal hoidma. Me ei saa päris öelda, et teadis süsteem praegusel kujul peab seda välja päästma, aga samas on pall natuke mängitud süsteemi sisse. Ma võin siin ka vaadata kolleegile teadusagentuurist otsa ja ma arvan, et me mõnes mõttes laiutaksime käsi. Ma tunnen seda kõrvalejäetust, aga minu meelest siin on olukord, kus näiteks riigi poolt võiksid kokku istuda, Kultuuriministeeriumi haridusministeeriumi rääkida ja need kohad läbi. Praegu sa armastatud kantseliitlik sõna ma tunnen institutsionaalses mõttes istutatakse natuke silotornides ja sinna vahele maha kukkuvadki need eestiuuringud. Et jah, ma loodan, et me jää sinna grantide konkurentsipõhisuse jutu juurde ainult vaid räägime laiemalt. Ja teiseks. Ma ei saa olla 100 protsenti rahulolematu teadvussüsteemid ja sellepärast, et ma tean, et hiljuti tehti baasfinantseerimise reform mis on ju tegelikult jäänud kuskile poole peale, see ongi mõeldud olema rohkem tegevustoetus, aga praegusel kujul ja nüüd ma oletan, aga võib ka ümber lükata minu oletuse, et lähiaastatel me jõua selle muutuseni praegu praktid, kas, kui me tahame seda baasraha osakaalu suurendada, siis me saame seda läbi sellise väga kõrgetasemelise tegevus ainult. Me teame kirjutama neid jällegi teadlaste keeles tippartikleid, mis valdavalt lähevad välismaale. Neil on küljes oma koefitsient. No see on selline tavamudel, et praeguses ajahetkes see baasfinantseerimine ei ole veel valmis, nii nagu ta paari aasta eest tuldi uue skeemiga välja. Me võiksime ka sellest rääkida, kuidas ta lähiaastatel aitama hakkab, sest muidu me tõesti jäime rääkima nendest neljast-viiest või ühest-kahest aastati välja antud personaalsest uurimistoetusest kui päästerõngast, mis ei toimi. Marju Kõivupuu, teie kuulute muuhulgas väljaande Postimees eraalgatusliku grandi nõukogusse ja Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali ja mõlemast on teil näha hästi teaduse alarahastamine projektipõhisus ja teadlaste sund, konkureerimine väga vähese teadusraha pärast. Kuidas te seda kuulajale kirjeldada? No võib-olla peaks alustama tegelikult tõepoolest natuke kaugemalt ja tõusma nii-öelda pisut kõrgemale, et seda teadusmaastikku vaadata ja minu arvates meil on ühiskonnast tegelikult aastakümneid ka selge, eks vaidlemata täpsustama kaks sellist toredat sõna, mida siis inglise keele vahendusel saab eesti keelde tõlkida, on siis sajans teadus, Sumanitis, humanitaaria ja paraku nendes nii-öelda valdkondades, kes ka teaduse tegemine baseerub natukene erinevalt. Humanik teooria vaieldamatult on ühel või teisel viisil lokaalsem koolkondade põhisem ja kindlasti ka natuke rohkem, võib-olla ütleme, soleerivam valdkond, kus inimesed pigem töötavad kas väiksemates uurimisrühmades või kirjutavad oma arti tsiklid ja avaldavad oma mõtted nii-öelda üksi iseseisvalt. Aga kahtlemata see, kuidas nii-öelda teadusrahastus või missuguses mahus meie teadust rahastatakse see ühel või teisel viisil. Kindlasti on peegeldunud Kultuurkapital Vitali rahvakultuuri sihtkapitalitaotlustes, sest mitte esimest korda ma seal ei istu. Ja taotlused suurenesid näiteks järsult siis, kui kirjandusmuuseum, rahvaluule, arhiiv, nende töötajad ei kuulunud siis nii-öelda kultuuriteooria tippkeskusesse. Kui, kui see rahastus kodus siis otsekohese pendel suundus rahvakultuuri sihtkapitali ja ma usun, et kõik sihtkapitali liikmed, kultuurkapital on seda meelt, et kahtlemata me peame tama eestikeskset humanist taariad, kuid kultuurkapital ei saa kompenseerida teadusrahastuse puudujääkide sattujaid. Nüüd Postimehe grant on selles mõttes uus asi, et, et see on tõepoolest taasiseseisvunud Eestis esimene eraalgatus. Me astume oma esimesi samme ja jutlusi tuli tegelikult väga palju. Kuid ka see on nii-öelda üks täiendav lisavõimalus anda noorele uurijale võib-olla tegeleda teemaga, mis kõnetab ühiskonda ja mille tulemused kindlasti peavad olema ka siis avaldatud rahvusvahelises kontekstis, et rahvusvahelisus dialoog tekib, et võib-olla ka selles nii-öelda rahva rahvusteadus Eestit ka kontekstis mind isiklikult natukene kas just häirib, aga aga ütleme, et see vaatekoht on natuke mustvalge, et kui me tegeleme eestikaga kõige laiemas plaanis, on see siis etnoloogia, folkloristika kirjandusteadus. See, et me teeme seda ka heas eesti keeles, avaldan aga eesti keeles kõrgtasemelisi uurimusi ei lähe loomulikult seda, et see toimub isolatsioonis, et see avatud dialoog ühiskonnas peab kindlasti olema nii Eestist väljapoole kui ka Eesti sees, kuid missugused proportsioonid ja kuidas see kindlasti vajab laialdast diskussiooni. Täpselt samamoodi nagu näiteks ka olen siin kuulnud seda, et kuidas on siis nii-öelda noortedoktorite sisenemise teadusmaailma? Ma mäletan, aastaid tagasi korraldati küsitlus siis haridus ja teadusministeeriumi tasandil või uuring doktorantide juhendajatele ja see küsitlus jõudis ka minuni. Ja ma jään praegugi selle juurde, et ülikoolidel on kohustus võtta vastu doktorant aitäh ja loomulikult on tervitatav, et nad lõpetaksid oma õpingud nominaalajaga. Aga siit kohe on küsimus, mis saab edasi? Taasiseseisvunud Eestis ei ole niimoodi, et need, kes lõpetavad doktorikraadi, jäävad automaatselt kas ülikooli või saavad ametikoha mõne teadusasutuse juures. Ja ühiskonnas on ka läbi, rääkimata tegelikult see, kus, millises mahus. Me vajame doktorikraadiga spetsialist, ükskõik kas see on siis nii-öelda humanitaaria või loodusteaduste vallas. Sellepärast et selge on see, et kõikidele nendele teadlaste kohta ei jätku või mida näiteks tähendab magistrikraadiga noor inimene. Kui paljudel puhkudel öeldakse, et inimesed on ülekvalifitseeritud. Et kui ma vaatan kõrgemalt segateadusmaastikku, siis ma rääkisin ka, puudutasin väga erinevaid punkte praegu. Aga, aga ma näen nagu niisugust pilti, et, et asjad ei ole nagu nii-öelda terviklikult omavahel läbi räägitud ja siis ongi sedasi nagu praegu, et rahulolematus humanitaaria rahastamisega tegelikult nii läheb ju kogu aeg ja mingitel hetkedel siis nagu praegu, eks ole, kriisihetkel, me hakkame rääkima. Ja see on tegelikult väga tore, et sellest areneb laiem diskussioon, sellepärast et nagu vanasti öeldi, et pärast äikest on ikka õhk natuke puhtam, eks ole, et ma vähemalt loodan selles suunas. Et kas ja kuidas ja täpselt samamoodi see rahastamine, mida kolleeg Pille Runner Tartus ütles väga õigesti. Me suhtestume nende uuringutega, mis toimuvad maailmas Euroopas, aga kas ja kui palju siis nagu Eesti ühiskond meie uuringutest saab tagasi? Ka see on väga oluline, oluline on see, et ma suhtlen kolleegidega, ma vahetan mõtteid tsiklite konverentsi ettekannete kaudu. Aga kuidas see kõik siis ka tuleb tagasi Eesti ühiskonda, kuidas see rikastab meie teadmist, et kui ma siin nädal tagasi kurvalt nentisin, et ka humanitaarias folkloristikas etnoloogias, et me ei peaks jõudma sellesse staadiumi, et me lihtsalt avaldame kahekümnendatel kolmekümnendatel siin Eisenite Loorits, kelle iganes taastrükk. Sest me vajame ühiskonna ümbermõtestamist igal kümnendil. Ja see vajab süvenemist, vajab tööd, see, see vajab aega ja rahu. Ja täpselt samamoodi kui arhiivid, ükskõik kas see on Eesti Rahva muuseum, kirjandusmuuseum, nendel on ka meie ühiskonda nii-öelda rakenduslik väljend, ükskõik keda nad siis teenindavad jutumärkides, mis puudutab meie nii-öelda rahvakultuuri arengut, eden edendamist hoopis teistel tasanditel. Mul on kaks mõtet Marju Kõivupuu jutust, mida ma tahaksin temaga täpsustada ja siis kuulame Pille Runnelit, kõigepealt Marju Kõivupuud, rääkisite sellest rahvusvahelisusest. Nädalavahetuse kuku raadiokülalist saates, kirjandusteadlane Maarja Vaino ütles, et kui ta tahaks näiteks uurida Mati Undi loomingu poeesiat, et siis ta ei saa kanti taotleda põhjusel, et tal ei ole ette näidata rahvusvahelises mastaabis artikleid, sest Mati Undi Loomingu poeetika tõenäoliselt huvitab meid siin meid endid. Ja ta granti ei saa, aga sellega kängub kultuuri enese sisekõne, oma kultuuri uurimine, enese kui rahvuse tundmaõppimine. Ma nüüd tsiteerin mälu järgi, see on üks asi ja teine asi on see doktorandid eelmises saates professor Toomas Siitan tõi esile, et, et miks nad ei saanud väga hea hinnangu saanud uurimistaotlusele rahastust. Põhjus on etteheide, oli see, et liiga vähe on doktorante kaasatud aga doktorante ei saa endasse võtta, sest et raha ei ole nii et see on surnud ring. Jah, see on natuke surnud ring ja seda ma tahangi, nagu nagu ma olen täiesti seda meelt, et me peame tegelema ka nii-öelda ainult eesti uuringut, ega, sest nagu ma ütlesin, vastasel juhul on väga lihtne näiteks kirjastustele anda välja nii-öelda kordustrükke millestki ja tekibki arusaamine, et meie ühiskonnas kogu see nii-öelda kultuurikiht ongi jäänud akadeemiliselt läbi uurimata. Ta on kindlasti meil on vaja proportsionaalselt rahastada neid tegevusi, mis on seotud eestikeelse kultuuriruumi uurimisega. Tõenäoliselt, kui sealt natuke edasi mõelda, kuis eestikeelne artikkel või eestikeelne uurimus Mati Undist või kellest teisest on avaldatud, küllap mingisuguses kontekstis leiab sellele ka väljundi kusagilt. Ja täpselt samamoodi on seesama doktorantidega on natukene tõepoolest surnud ring seda surnud ringi ma tajun, tajun mitmel poolmuidu ka, eks ole, et kõigepealt kui me vaatame kas või doktorantide artikli väljundit, et nelja aastaga artikliväitekirja kaitsta. See ei ole sugugi alati nii-öelda väga lihtne. Ja minu endagi doktorante on, neid on läinud siit. Ta on leidnud rakendust Eestist väljaspool, sest ka näiteks Eestis ei ole neile lihtsalt anda, on ta tööd ei ole, ei ole võimalik anda leiba või on ka neid, kes on nii-öelda õpingud katkestanud, sellepärast et nad ei näe Kiievi perspektiivi doktorantuur lõpetada. Nominaalajaga on inimesel, kes näeb selles nii-öelda siis kas akadeemilist kasu, tema akadeemiline positsioon tõuseb ja sellega koos kuigivõrd ka palk, ta näeb tõepoolest seda, ta suudab ennast parimal moel realiseerida. Kui ta lihtsalt avastab, et noh, tore, et õpime natukene siis nende asjadega on nii, nagu on. Et see on tegelikult natukene mitte natukene, vaid palju on väga, paljuski ongi sellised tunduvad surnud ringid mis vajaksid tegelikult nagu reaalset läbiarutamist paigut jah, tundub, et vasak käsi ei tea, mis parem käsi teeb ja vasak jalg ei teadmis, parem jalg. VTBs, ta lähebki nagu rütmist välja ja kui see rütmist välja läheb juba nii-öelda väga suure lõtkuga siis paratamatult ühiskonnas tekivad, tekivad reaktsioonid, kas ja kuidas ja kes peaks seda olukorda lahendama. Ja mis suunas me peaksime edasi liikuma. Pille Runnel täiendusi lisandusid. Jah, mis ma oskan öelda, Ma sisuliselt noogutan Marju Kõivu poole kaasa, et siin jah, üks teema, mille juurde me alles praegu jõudsime ja mis on valupunkt muidugi läbi kõigi teadusvaldkondade on seesama järelkasvu küsimus. Aga well, kuna sellele pöördumisele eraalgatuslikele pöördumisele kirjutasid alla teadusasutused, mille hulgas olid ka siis mitte ülikoolid, vaidlust, väikesed teadusasutused, siis meil on veel spetsiifiliselt tunda praegu see noh, see on selline kaudne konkurentsi õhkkonna mõju me ju ise ei, ei osale doktoriõppes otseselt meil ei ole volijenda doktorikraade. Ma olen nende aastatega näinud, kuidas meie lähedaste erialade õppekavad modifitseerivadki ennast see nii hea kui ka halb podifitseerivad ennast selliseks maailmateaduseks. See algab juba baka ja, ja ministri õppe õppekavadest. Meie oleme olukorras, kus me saame lõpuks oma spetsialisti või kaks kui õnnestub keegi tööle võtta. Me sisuliselt hakkame teda uuesti välja õpetama ja peame seejärel hinge kinni just sarnasel põhjusel, nagu Marju Kõivupuu välja tõi. Et need inimesed võivad igal hetkel otsustada, vahetada valdkonda katkestada see tegevus peale doktorikraadi võidukat kaitsmist teeb ja siirduda sektorisse, kus neil ei ole sellest kasu. Et mul on siin ka natuke selline laiendatud ühiskondliku vastutuse mure, sest doktorit väljaõpe on ühiskonnale päris kallis ja ja kui me ei anna neile signaali, et neil on ellujäämisvõimalust, siis noh, mõnes mõttes me aitame kaasa ühiskondliku raha raiskamisele, see kõlab selliselt väga, väga dramaatiliselt, aga noh, ma räägin sellistest kogemustest ja need valdkonnad on nii väikesed, et me räägime üksikutest uurijad, sest keda mina hoiaksin nagu kullatera ja kui me sealt nüüd edasi mõtlen, siis mul on olnud suur rõõm ja see on olnud väga tore. Kolm aastat läheb juba neljas olla seotud Eestis õpilaste reeglitega ka teadustööde konkursiga. Ja suure rõõmu kõrval on ka seal igal kevadel see nukker hetk, kui ma küsin, siis nendelt festivalile tulnud võistlejatele, et mida nad edasi teevad ja siis on tähelepandav, et loodusteaduse tipud on omale juba välja valinud kaks, kolm välismaa ülikooli, kuhu nad lähevad bakalaureuseõppesse humanitaar- ja tööde hulgas ei kuule ma isegi seda vastust, et, et nad, nad pigem ei taju seda karjäärivõimalusena või elukutse või, või kutsumuse võimalusena, kuigi näiteks on laps või siis noor pühendunult lugenud kolm korda läbi Oskar Lutsu kevade ja kirjutanud sealt välja kõike rahvaluulevormid, mis ta leiab, et kuigi ma ei taha teadusvaldkondi vastandada mitte mingil juhul, siis see on selline huvitav tunnetuslik muster, kus nende Science'i noored on natuke enesekindlamad oma võimaluste suhtes. Ma rõhutan, et see on minu subjektiivne mulje, aga ja, ja võib-olla see kevad lükkab selle mulje ümber. Aga et kuidas Rõõm ja mure läheb tagasi juba isegi ülikoolieelsesse aega. Lühike repliik Marju kõivu poolt ja. Sõnandrescopelile jah-sõnaga kommenteerin seda, et tõepoolest kolleeg Pille Runnel ega oleme kevadeti istunud vist juba aastat 10 selles samas õpilastööde konkursis, aga aga mida ma tahtsin öelda, on see, et miks mulle tundub, aga eestikal on natukene selline tekkinud selline vaeslapse maik juurde meie ühiskonnas või see, et ühesõnaga taevas hoidku, sa tegeled mingi eesti asjaga. Et see meenutab mulle natuke sellist kasaksliku perioodi, kus me oleme tahtnud olla teised keegi kolmas, neljas, et üldse eestika maine on mingil arusaamatul põhjusel ühiskonnas üsna madal ja vot see ei kõla hästi minu kõrvade jaoks. Mäletate kindlasti Marju Kõivupuu, kuidas vanasti me naersime, et kandidaadiväitekiri regilaulust tuleb kirjutada vene keeles pärast 1970 viiendat aastat ja nüüd tuleb see kirjutada inglise keeles ja eesti keel on taas taandatud. Keele staatusesse ta kipub, jah, paiguti on küll selline tunne, et, et me taas arutleme selle üle, et kuidas tõlkida lehepill kas vene või inglise keelde või mõni muu tore termin. See on taaskord omaette teema, et kuigi me väidame, et me seisame eesti keele ja kultuuri eest ja see on meie riigi üks põhiülesanne, siis Eestit kaga tegelemine ükskõik missuguses valdkonnas ei tohiks olla või kanda endas silti, et seal mingi teisejärguline ja see ei, ei ole nii-öelda kõrgem tegevus, et korralikud inimesed tegelevad ka millegi muuga. Sihtasutuse Eesti teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel nii teie kui kogu teadusagentuuri seisukohtade ja teadlaste kõigi etteheidete tõrjumisega saab huviline tutvuda 31. jaanuari ajalehest, sirp aga kui vaadata kõige põhilisemaid etteheiteid, nimelt et teadlased on pandud oma uurimistaotlustega omavahel konkureerima. See, et hindajad on väga subjektiivsed, mõnikord pahatahtlikud, nagu meil eelmises saates professor Siittonilt kuulsime või et kogu teadustöörahastus on reaalteaduste poole kaldu, siis mida te tänases saates kuulajatele ütlete? Ja aitäh, ma mõtlesin, et mind on ära unustatud, üle poole saateajast on juba möödas. Aga nii nagu ma reedeses sirbis kirjutasin ja mille pealkirja kahjuks interpreteerid, saatejuht juba natuke teistmoodi, et teadusagentuur on, kiidab takka, et meil on väga hea süsteem, minu artikli pealkiri oli see, et meie süsteem ei ole hea. Ta ei ole kooskõlaline. Et selles ongi meil põhiprobleem, et kui rääkida nagu suuremast üldisest pildist, siis praegu see, mida te nimetate või paistab olema kriis, ma usun, et see kriis päris ei ole. See olnuks umbes 10 aasta takka korduv siukene süsteemi korrigeerimise vajadus seesmiselt ja praegu on nagu kaks kaks probleeme, et see, millest te siin selles saates varem rääkisite, need on detailid. Et põhiline probleem on see, et missugune on Eesti teaduse ja nii-öelda funktsionaalne struktuur või valdkondlik struktuur, kui palju meil peaks olema selleks ette töötaksime riigina hästi ja teadvus täidaks neid ootusi, mis talle pannakse need ootusele hästi palju. Ettevõtjad soovitasid valdkondliku struktuuri juures teha järsk muutus ja 50 protsenti on ta tehnikateadustele. See ilmselt ei ole väga mõistlik mõte. Need humanitaarid ütlevad, et nende osakaal on liiga väike. Kui me vaatame kraati süsteemi, siis kahjuks sotsiaalteaduste olukorda Vilsandil. Ja, aga kui me peaksime, vaatame kõigepealt nagu suuremat pildist, kui me räägime teadusest ja rahast, siis on see, et kui palju seda on, kuidas teda erinevate viiside alusel jaotatakse. Ja, ja kas see on mõistlik proportsioon, mis meil praegu on tekkinud, kas need eesmärgid, mida me tahame saada, on, on nende instrumentidega, vabandage, bürokraatliku väljenduse eest saavutatavad ja kui suurt pilti vaatame, siis praeguseks on kujunenud olukord Eestis, kus uurimistoetused ehk grandid, mida antakse konkurentsipõhiselt välja, moodustavad ühe viiendiku kogu Eesti teaduse teadvusele eraldatavast rahast. Ja kui me nüüd selle ühe viiendiku sihukese pisikese detailiga tegeleme, siis me unustame ära selle või kaotame tähelepanu see, kuidas töötab kooskõla teine süsteem. Ja nagu Pille Runnel enne ütles, et meil on baasfinantseerimine, on kasvanud. Ja see oli tänu kuskil 2012 alanud protsess, minister Ossinovski tegi 2014 komisjoni ja komisjon leidis, et me peame baasfinantseerimist ehk seda rahastus poolt, kus asutused saavad ise otsustada, millal sa selle rahaga teevad, kus nad ei pea konkureerima. Et seda osakaalu turg otsustavalt suurendada. Ja ja nii ongi toimunud pärast seda on aasta-aastalt ja tänavu aasta on jõudnud, meil oli varem oli suhe sellise konkurentsipõhise ja baasrahastuse suhe oli 20 protsenti, oli nii-öelda püsib raha ja 80 oli ori võistlusliku. Ja, ja see komisjon tegi ettepaneku, et see võiks aastaks 2020 tõusta proportsioonide 50 50 tänavu aasta on see 50 50, baasraha on kasvanud 10 aastaga ligi kuus korda ja grantid 1,1 korda. Mis tähendab seda, et sellest püsirahastusest, mis pidi ümber formeeritama ka tegevustoetuseks, et ala teda seda toetust sihistama, mis selle raha eest peaks ära tehtama. Et seda tegevust toetuseks pole teda formuleeritud, ta lihtsalt samade reeglitega, nagu varem oli seda baasfinantseerimist antud, aga seda on, see kasv on olnud väga märkimisväärne. Eesti riigis palju rohkem pingutada ei saa, kui me ühe protsendini jõua. Et sellest me peame vaatama tagasi, et see läks hästi. Et seda raha hulk tõusis, aga kehv on see, et sellel ei ole seatud kindlaid sihtisid. Ja loomulikult on see Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu. Kui, kui see on seatud ohtu nägu. Direktor ütleb, nagu Ingrid Rüütel kirjutab, siis on väga halvasti. Siis on halvasti see, et on seatud sõltuvusse niisuguste teadussüsteemi osade ja humanitaarteadust üleval hoidvate struks. Tuuride saatus on seatud sõltuvusse niisugusest projektipõhisest ehk oma põhimõtteliselt ebastabiilsest rahastamisviisist. Neile tuleb anda stabiilne alus. See on, see on, mida, mida ma oma kirjutisega tahtsin, tahtsin öelda, raha juurde tulnud. Aga me ei ole läbi rääkinud seda kuidasmoodi, seda neid kasutama peaks. Me oleme lihvinud oma grandisüsteemi ja esimesed edaspidi ka, aga see ei täida seda. Seda puudust, mida täna siin on praegu räägitud. Andres Koppel tsitaat teie reedese sirbi artiklist ütleb, et Eesti teadusagentuur töötas 2016. aastal koos ekspertidega välja rahastamise uue kontseptsiooni ja grandisüsteemi ülesehitamisel on Eesti teadusagentuur üldjoontes õigel teel. Kuulaja ei saanud aru, kas te olete õigel teel või on vaja rahastamissüsteemi muuta. Grandisüsteemis oleme me õigel teel, aga tervest rahastamissüsteemi, millest osa praegu rahalises mõttes moodustab kraati süsteem 20 protsenti Eesti aasta Eesti teaduse rahastamisest. Tõsi, seal on sees, selles nii-öelda suures pildis on sees ka kõiksugused struktuuritoetused, mis on erinevatele eesmärkidele sihistatud seal tori koolide asutuste institutsionaalne toetamine. Selle eest ehitatakse ka veel hooneid. Aga, ja selle sees on ka programmid, mille, millest omakorda on osa programmi sihitatud ja üks nendest programmidest on humanitaarteadusliku kallakuga. Mida ma öelda tahan, on see, et grandisüsteemi, mille, mida teadusagentuur nagu ise haldab, seda me püüame täiustada ja seal leida nii et iga vigu parandada igal aastal me teeme seda tippteadlased, kes on meil hindamisnõukogus, ekspertkomisjonidesse maa, teadlased, seal teadlaste enda loodud süsteem. Ametnikud sinna praktiliselt üldse ei puutu. Ja mina, mina olen selle hindamisnõukogu juhataja, aga mul ei ole hääleõigust. Ma juhatan protseduuri. Kõik otsused langetavad teadlased ise. Jah, tähendab, siin on tõepoolest nii-öelda mitu teemat, on seesama baasrahastus nähtustel, mis näiteks teadusasutustel, mis ei tegele õppetööga, kus ei ole doktori ja magistriõppekava ja nendel konkureerida grantidele praeguse süsteemi kohaselt minu arvates on problemaatiline. Ja teiseks on muidugi konkurents iseenesest on väga tore asi, kui me konkureerime, see kindlasti sunnib meid motiveerima. Aga arvestades Eesti väiksust arvestades rahade väiksust aga miskipärast tõepoolest ma arvan, et see konkurents alati oma parimaid eesmärk kõike ei täida sel moel. Meie teadustulemused nii-öelda siis paraneksid vaid me kuidas nüüd Oskar Lutsul oligi, et, et me konkureerime teinekord ka 11 surnuks, aga samas hoolimata sellest, et Eesti on väga väike, on väga oluline, et ka humanitaarias säiliksid erinevad koolkonnad, erinevad mõtteviisid, see viib paraku humanitaaria edasi. Aga kas ma tohin siia respotseerida või kommenteerida seda, et mida ma ennem öelda püüdsin, ongi see, et neid võimalusi teadusasutustel ma ei, ma ei taha öelda, kas see on piisav, see raha, hulk ühest protsendist oleme veel kaugel maas, see tähendab, et meil kogu raha on, on vähe, aga see on reaalsus. Aga meil asutustel on võimalus ise valida, missugust teadustööd nad teevad. Nad ei pea kellelegi kest seda küsima, kui neil on selleks eraldatud, vastab, vastab raha, see baasfinantseerimine kasvanud. Ja, ja üks asi, mida ilmselt vähesed võib-olla teavad, et kahjuks vähesed on see, et sellest nimetatud baasrahastusest, mis on praegu 42,3 miljonit, et sellest on üks, viis protsenti ehk üks kahekümnendik eraldatakse kõigepealt ära humanitaarteadustele. Sellepärast et nad ongi nii-öelda nendest Nendest, reeglipõhistest, konkureerimis, tingimustest, nendel on avaldamisega keerulisem. Nad ei, nad ei teeni, nad ei saa teha nii palju majanduslepinguid kui tehnikateadlased või loodusteadused. Et nad on teistsugused, seda on tunnetatud, et nad on teistsugused ja sellepärast eraldatakse üks osa sellest võetakse sellest baasrahastamise nii-öelda potist ära, ei, antakse humanitaarteadustele, see on tänavu aastal see kaks miljonit, natukese rohkem eurot, see on üle 10 teadusagentuuri granti, raha, mida selle kasutused teevad, seda ma kahjuks ei tea. Aga, aga neid erisusi püütakse arvestada. Ja peale selle on veel asutustel oma nii-öelda tegevuse tegevustoetus ka. Et ma usun, et arhiivraamatukogul on oma spetsiifiline kirjandusmuuseum, saab eraldi raha selleks, et arhiivraamatu üleval üleval pidada. See pilt ei ole mustvalge ja kõik ei ole mitte uurimistoetuste lahendada kõik need ülesanded, mida, mida teadusest ühiskond ootab. Ei tohikski olla kõik need uurimistoetuste lahendusest, aga samas oleks muidugi tore, aga see, et meie ühiskond tegelikult, et võib-olla peaks natuke rohkem ja ilmuks sellesisulisi artikleid ka laiemale avalikkusele, kuidas teadusrahastamise süsteem toimib. Mismoodi, millised võimalused on. Et ka tavainimesel oleks pilt natukene selgem ja klaarim ja ma ei hakkaks teadus rahastamisest rääkima ainult siis meedias, kui võib-olla mingid uurimisgrupid või rühmad tunnevad, et neid ei ole Eestis piisavalt õiglaselt koheldud. Et see diskussioon võiks olla püsiv, avalik ja, ja võib-olla ka tõepoolest nii-öelda konstruktiivsem, sellepärast et eks me kõik teeme oma tööd kenasti ja kui me saame oma uurimistoetuste eest väga kõrged hinded, aga sellele järgneb, aga, ja siis on kolm punkti ja selgub, et seda rahakest ikkagi nagu ei ole, siis ma ütleks, et ega see nüüd väga positiivselt ei mõju. Aga selge on ka see, et kõigile kõigile potist ei jätku ja kõik ei saa. Aga kas tohib, võib-olla viimane kommentaar sellest samast Marju Kõivupuu kommentaarist lähtudes et on nagu levinud mitmeid müüte, üks müüt on see, mis teaduse rahastamist ETF grandimajandust puudutab. Üks müüt on see, et humanitaarid koheldakse samamoodi nagu füüsikud, aga nad on teistsugused. Nad ongi teistsugused ja humanitaaria hindavad ainult humanitaarid ise. See, et neil on kõrged hinded, on väga iseloomulik, sellepärast et hindajateks on humanitaarteadlaste kolleegid teistest riikidest. Ja nemad humanitaarid, niisugune ülemaailmne solidaarsus, Nad, hindavadki palju kõrgemalt humanitaarteaduste grante kui teised teistes teadusharudes, kus on väga isepärane, aga selle tõttu on meil nagu müürid on vahel erinevate valdkondade vahel, neid humanitaarindavad humanitaarteadlased, tehnikateadusi hindavad tehnikateadlased ja, ja meil on nii-öelda rahahulgad on senini olnud nii-öelda külmutatud. Niipalju kui humanitaari teadlaste lõppenud töödest vabaneb raha nii palju, antakse humanitaarteadlastele uutele kruntidele ka välja. Nii et see on seesmine konkurents toimub ühe sihukese valdkonna piires, nüüd see, see, missugune on nende valdkondadevaheline proportsioon, see on juba nagu poliitiline või teaduspoliitiline küsimus, seda näiteks antud juhul teadusagentuur ise ei saa lahendada, aga see diskussioon praegu käib. See käib riigis kõige kõrgemal tasemel, käib teadus-arendusnõukogus ja juba lähiajal antakse meile siis ootame, milliseid soovitusi meile meile antakse, seal sellest sel teemal. Ma tuletan meelde, et Eesti teadusagentuuri nõukogu viie liikme hulgas ei ole mitte ühtegi humanitaarteadlast, ärge tulge ütlema, et selle mõju ei ole näha Marju Kõivupuu ja siis Pille Runnel. Vabandust, aga ma ikkagi pean sekkuma. Teadusagentuuri nõukogu ei aruta teadusküsimusi, arutab teadusagentuuri majandus ja strateegia küsimusi. Teadusagentuuri nõukogu ei tegele grantidega. Marju Kõivupuu. Nojah, eks ole, kuidas see nüüd oligi, kas oli Juhan Liiv, kes kirjutas, et tõest räägib iga mees igamehel ise tõde, eks ole, see oli vist varjus seal kusagil. Paratamatult me näeme asju erinevalt, kes näeb elevandi lonti, kes näeb elevandi saba ja vastavalt sellele siis kujundab ka selle looma oma visuaalis, aga selge on see, et, et see teema teaduse rahastamine Eestis, mida Eesti ühiskond ootab humanitaari pealt, kuidas me rakendame doktoriõpet ja doktori ja kuhu me vajame doktorikraadiga inimesi meie ühiskonnas. Kuidas ja kui palju me toetame Eesti, kas see vajab kindlasti väga pikka põhjalikku arutelu ja analüüsi ja see ei saa piirduda tõepoolest ainult sellepärast, et iga järgmise grandivooru järel meil on inimesed, kes tunnevad, et võib-olla nende tööd või teadmist piisavalt ei väärtustata või nad tunnevad, et nad ei ole ühiskonnale mingil põhjusel vajalikud. Pille Runnel kui Eesti teadusagentuuri seisukohti kuulata, siis tundub, et raha on humanitaarteadustele rohkem kui varem. Aga samal ajal kirjandusmuuseum peab teadlaste kohti koondama. Palun aidake nüüd kuulaja järje peale, et, et kus on tõde või seda ei ole, nagu Marju Kõivupuu ütles, et igal mehel oma tõde No eks mina ütlen ka, et igal mehel oma tõde, aga, aga kasutame selliseid rahvalikke väljendeid nagu ma arvan, et me oleme kõik nõus, et kuningas on alasti või et me räägime nullsummamängust, sest sest me kõik oleme nõus, et me ei ole jõudnud näiteks selle ühe protsendini ja ma mäletan, see on, miks me aasta taguseid kõnesid näiteks ka ilmselt haridusminister Tõnis Lukasele, kes ütles, et peatselt hakkame me jõudma selle kahe protsendi eesmärgini, isegi see lubadus on ju vähenenud, et Eesti ühiskonnal on nii palju vajadusi ja, ja erineval hetkel erinevad huvigrupid neid defineerivad, et kindlasti ei ole raha piisavalt, aga, aga noh, ma räägiks ka nendest ühiskondlikest prioriteetidest või otsustest, et kui teadus-arendusnõukogu arutab neid suuniseid pangem tähele, ega seal ei ole humanitaar, et ühe või teise ülikooli rektor väljakul ei ole neid, kas see midagi muudaks, ma ei ole kindel, sest võtame ka neid teadusstruktuuriväliseid tegijaid. Üks asi, millest me ei ole siin jõudnud rääkida, on näiteks erinevate ministeeriumide alluvuses jaotate raha, mille asjatundja peab ütlema, ma ei olegi, aga me siin enne saadet just vaatlesime, täpsustasime tabeleid ja, ja peab ütlema, näiteks kultuuriministeerium, mille nime ma olen siin juba täna vist mitu korda nimetanud, on selles valdkondlik, kus raha jaotamises või uuringute toetamises selgelt kõige väiksem, kuigi ütleme, et kogu humanitaaria või Eesti uuringud on minu meelest vägagi nende rida, aga me leiame eelmise aasta Kultuuriministeeriumi eelarvest uuringuteks vähem kui 100000 eurot. Millest see kõneleb, kas meil on kõik osapooled seljad kokku pannud või ei ole, et ma aiman ka näiteks seda, et kui nüüd teadus-arendusnõukogu, kuna me teeme Eesti teadus-arendusstrateegiaid ikka ja uuesti, praegu on debatid pooleli, vaim on jälle, et mis me sealt praeguses seisus saame, on see, et kuigi kirjalikes dokumentides Me räägime teaduse kassast, ühiskonnale ja majandusele, siis siis otsustes tõuseb selt jälle esile see majanduskomponente, et me peaksime rääkima nendest teistest pooltest, mis on ühiskondlik identity, teed sidusus, nendesamade humanitaarsetel teadmiste otsene komponent, lahutama nad ära või ma ütlen muide eriala sees ka tihti, et me peame isekeskis rääkima oma majandusmõjust, et tulles korraks Eesti Kirjandusmuuseumi juurde, siis. Ma arvan, et näiteks loovtööstusesse panustame me kõik päris palju, aga seda ei näe eined, kõrgemad otsustajad, kuna teaduse sisemine hindamine, näiteks patent või otsest rahalist kasu, aga näiteks rahvaluule arhiivi majanduskasu võiks välja arvestada, aga see on lahutatud nende enda tegevusest. Need on need bändid, need on seal loometegevus sama Eesti Rahva Muuseumiga. Kas me oleme kasulikud olnud, kui meie tehtud näit, tõstkülastaja hulk on lähenemas praegu ühele miljonile, see on kõik teadlaste töö teie ees. Et selle asemel, et teha siin mingit kokkuvõtet, ma ütleks, et meil on väga palju teemasid mida siit edasi arutada ja ei ole selle kitsateaduse rahastamise mudelisisesed küsimused, need on selle laiendamise õgvendamise ja teise nurga alt vaatamise küsimused. Saate viimane küsimus on teadusagentuuri juhatuse esimehele Andres Koppelile ja lähtub test Ingrid Rüütli artiklis 22.-st jaanuarist Postimehes. Tsitaat. Sama rahvusvaheline komisjon, kes 2000 seitsmeteistkümnendal aastal andis Eesti Kirjandusmuuseumi teadustööle eesti humanitaaria valdkonna kõige kõrgema tunnustuse tegi Eestile ka etteheite humanitaaria ühiskondliku mõju hindamiseks ja väärtustamiseks pole Eestis loodud sobivat süsteemi. Tsitaat kinni. Küsin, miks Eesti teadusagentuur ei taha süsteemi loomise vedur olla ja kui on püüdnud olla, siis kust tuli takistus? Teaduse mõju hindamine on väga kompleksne asi, et nad ei taha seda nii-öelda udusesse jutunud ära uputada. Aga ma ei saa selle väitega päris kindel olla, sellepärast et see süsteem nii-öelda teaduse mõju, mõjukuse hindamine, see hõlmab väga palju erinevaid komponente, hõlmab seda, et me peame teadusest rääkima arusaadaval moel. Ja see töö on pidev ja seda, seda pidevat tööd meil teadusagentuuris. Me teeme teaduse nii-öelda mitmetahulisus tutvustamist, me teeme päris suure hooga, et kes avab meie kodulehekülje seal kodulehekülje ees bännerite, tal jookseb üks niisugune link, mille nimi on teadusrikas Eesti kus me tegime eelmisel, üle-eelmisel aastal lõppenud uurimistoetuste kohta siuksed lühitutvustused kõikidest valdkondadest. Ja, ja niisuguses nagu sarnases formaadis, et anda lühike ülevaade sellest, mida selle uurimisteema raames tehti ja missugune on tema mõju ja mõjufaktoreid on tohutult palju. Neid mõjufaktorid ei ole primitiivselt, see on väga primitiivne ette kujutada, et see on ainult majanduslik mõju, seda me ei tohi mingil juhul teha ja seda ohtuma. Tegelikult paraku näen, et meil on niisugune liikumine taome mikroskoobi tatradeks. Seda nõuka ajal võib teha. Ja see lõppes väga katastroofiliselt. Et teaduse mõju on ääretult mitmetahuline, kõige suurem mõju tõenäoliselt on tal Eesti väikses ühiskonnas see, et ta paneb aluse meil kõrgharidusõppele. Et me teadlased, kes teavad maailmas erinevatest teadusharudest, nad on Enda nende tipus, nad oskavad järgnevale põlvkonnale öelda, milleks, missugune teadusmaailmas on. See on üks tahk, aga tal on veel kultuuriline, kindlasti erinevaid mõju tahkusid ja need on kümmekond tervisele, keskkonnale ja kõikidele nendele ja kõiki neid tahke. Me tegelikult arvestame ka oma uurimistoetuste hindamise süsteemis. Meil on grantide hindamisel üks punkt mõju Eestile Eesti kultuurile, ühiskonnale ja teadvusele. Ja seal on lausa juhendmaterjalides punkthaaval kirjas. Missugune on see mõju näiteks Eesti inimeste tervisele? See on relevantne arstiteaduste juures, seda, seda ei pea ilmtingimata olema kõikides humanitaarprojektides, mis mõju kultuurile. Ja need nende juhised on meil meil kirjas need seda öelda, et mida süsteemi ei tee, see ei ole päris õiglane hinnang. Me teeme seda, aga me peame rääkima sellest rohkem ja rohkem. Ja sellest rohkem rääkima. Niisugune praktiline pool on see, et me täna vastu teadusagendat tuli. Teaduse populariseerimise osakonna kujundame ümber teaduskommunikatsiooni osakonnaks. Kommunikeerides kommunikatsioon on kahepoolne. Me tahame rääkida ühiskonnaga ja kuulata ühiskonnast. Et see, see on töö, mida tuleb teha ja seda ei tee mitte ainult teadusagentuur üksinda, seda saavad teha kõik teadlased, kõik teadusasutused. Ja, ja see on nii-öelda lõputu töö, mis meil ees seisab. Lisaküsimus Andres Koppel teile kas te olete Eesti teadusagentuuri tööga uurimistaotluste hindamisel rahul? Nii ja naa, kõike saab teha paremini ja me püüame seda paremini teha. Aga muidu üldhinnang on, on see, et ma arvan, et meie grandisüsteem sellisel kujul, nagu me teda planeerisime on peaaegu peaaegu õigel teel. Nii et vastus on jah. Kui te küsite ei- või aasskaalal Me peame tänase mõttevahetuse siia lõpetama ja täname Pille Runneli Eesti Rahva muuseumist, Marju Kõivupuud Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudist Andres koplit sihtasutusest, Eesti teadusagentuur. Jääb nüüd igal kuulajal mõelda, missuguse tulemuseni see arvud arutelu ühiskonnas laiemalt ajakirjanduses samuti peaks jõudma, et see tõepoolest oleks olnud üks küünlaid vääriv mäng. Kuulmiseni. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.