Reporteritund. Tere igas riigis peab olema rahvusülikool, rahvushümn Rahvusraamatukogu ja Rahvusooper, vähemasti need. Ilmtingimata peab igas riigis uuritama oma keelt ja kirjandust, oma folkloori, mütoloogia, seda oma, ilma milleta rahvust ei kujune. Humanitaaria on see, mis toidab kultuuri. Nii ütleb algava reporteritunni üks saatekülalisi rahvusteaduste laiemalt. Humanitaarteaduste ja selle uurimise alarahastamine seab löögi alla ka kõrgkoolid. Meie humanitaarintelligentsi laiemas mõttes. Teemat avavad saates Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur Mare Kõiva Tartu Ülikooli kultuuriloo Instituudi maailmakirjanduse professor Jüri Talvet ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikaloo professor Toomas Siitan. Teemavalik ja teostus on Kaja Kärnerilt. Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudios on istet võtnud kaks külalist. Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja, juhtivteadur Eesti-uuringute tippkeskuse juhi ülesannetes tere Mare Kõiva. Tere ja teine saatekülaline on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet. Tervist. Ja me räägime rahvusteaduste ja humanitaaria uurimisest laiemalt, selle uurimise rahastamisest ja tulevikust. Ja kuulajale meeldetuletuseks, et eesti kirjandusmuuseumil on eestiteemaliste uuringute tippkeskuse staatus. Rahvusvahelised komisjonid on andnud kirjandusmuuseumi teadustööle Eesti humanitaaria valdkonnas kõige kõrgemad hinded, tõstes eriti esile rahvaluule arhiivi uurimistööd. Nüüd sellest rahastamisest on teada, et aastal 2020 siis alanud aastast ei rahastata ühtegi Kirjandusmuuseumi Eesti pärimuskultuuri ega eesti kirjanduse uurimistaotlust. Teisalt ütleb Indrek Reimand haridusministeeriumist 16. jaanuaril rahvusringhäälingule antud intervjuus. Viimases uurimistoetuste voorus jagati humanitaaria sotsiaalteadustele sama palju raha kui eelmisel perioodil ning lisaks baasrahastusele ja uurimistoetustele saab kirjandusmuuseum raha sihtotstarbeliste programmide kaudu, nagu on eesti kultuur. Digitaalsel ajastul. Tundub, nagu oleks sõna sõna vastu olukord, räägime siis kõigepealt kirjandusmuuseumist. Mare Kõiva, kuidas muuseumis sees välja. Kogu meie rahastus sõltub ainult konkursipõhistest garantiidest ehk sellest samast uurimistoetuste voorust tuletan meelde, et see raha, mis jäi muutumatuks selle suurus, pandi paika tegelikult aastal 2012. Sellest alates ei ole tegelikult humanitaarrahastus tõusnud. Ja see on üsna märkimisväärne. Juba tookord juhtus, nii, see ei puudutanud kirjandusmuuseumit. Juhtus see, et alguses lubati, et andekamad rühmad saavad suuremat summat ehk kaetakse kõik nende kulud. Tegelikkus muidugi näitab, kuidas juba esimese aasta põhjal et raha on nii vähe, seda on võimalik jagada käputäiele uurimistoetustele ja järgmistel aastatel tehti mitmed erandid, näiteks kui inimesel oli põhitöökoht õppejõuna, siis tema ei saanud uurimisprojektist raha võtta ja nii edasi. Kirjandusmuuseumi eripära võib-olla on see, et tõesti me oleme saanud päris hästi rahastatud riiklikest programmidest, mille arv on kokku tõmmanud. Kas seesama digiajastu, mis varem oli ette nähtud suurte projektide alusandmete ettevalmistamiseks ja läbimõtlemiseks, no näiteks eesti muinasjutt, tõde ettevalmistamine. Ma arvan, et igas riigis peab olema rahvusooperis ja muud asjad. Aga absoluutselt kindlalt peab seal olema oma mütoloogia, oma ülevaade oma muinasjutuvarast või oma müütilistest, lugudest, lauludest ja nii edasi. See oli see programm, mis aitas neid muresid lahendada. Seda ministeerium vähendas tegelikult selle suurust kolmandiku võrra ja teine asi, et me tõime sealt konkurssidega varem ära suurema summa raha praegu meil on 85000, terve maja peale 85000, kui see nüüd jagate aasta palkadeks, siis see tagaks noh, ütleme viie inimese või või mõnede väga tagasihoidliku palgaga inimeste natuke suurema arvu palga ja otsustab, vahe on muidugi selles, et varem see programm aitas rahastada rahvusvahelise tuntuse ka ajakirju, lisaks muule ja paljusid muid küsimusi. Aga mis puudutab nüüd teadusraha, siis Eestis on selline kummaline olukord, et teadlane ongi konkursipõhine. See tähendab seda, et kui politseinik on saanud omale ometi ja kutsetunnistuse, siis see amet on talle tagatud, teda ei visata näiteks nelja aasta pärast tänavale või viie aasta pärast tänavale seoses sellega, et ta ei läinud konkursi projekti läbi. Paraku Eesti teadus ja teadlased on selles seisus, et kui see konkursil läbi ei lähe, siis sind visata takse tänavale. Kõrgkoolidel on veidi kergem olukord. Ma arvan, et Jüri Talvet oskab paremini selle koha pealt rääkida selles suhtes, et seal on olemas õpe, Rohod, et sul on võimalik töötada õppejõuna lektorina ja sel kombel sul võib-olla ei ole teaduse tegemiseks rahastustega, sul vähemalt on mingi töökoha rahastus. Seda, et rahadega on lõpus käes, tunnistab tõenäoliselt mitmed viimase aja ettevõtmised, nagu näiteks soovitused, doktorandid võetaks nooremteadurite tööle. Ma saan aru, et ka see plaan läks luhta ja nüüd on mingid järgmised uued plaanid väga meile tõepoolest õigi katastroofi kaela. Seesama võib-olla isegi Eesti komisjoni hinnangute ring, sest kui ma vaatan kas või Meie enda majas saadud hinnanguid siis need on väga head, seal on suurepärased väljapaistvat hinded ja hinnangud ka selle kohta, et mõnigi uurimissuund võiks tuua pöörde tervesse filoloogiasse maailmas mitte ainult Eestis. Etteheited samas olid kummastavad, keegi Eesti ekspertidest heitis ette, et tegelikult Ta on tegemist ainult Eesti nii-öelda eesti kaasusega Eesti uurimisega, mis on naeruväärt. Sest kes peale eestlaste peaks Eestit uurima. Ja samas tuleb tunnistada, et võib-olla juba 100 aastat on Tartu Ülikool valmistanud ette humanitaar, kes on pädevat mitme keele alal ja kes on harjunud võrdlema. Kunagi ei juhtu seda, et sa oled kodus ainult Eestis, vaid sa pead seda kõike ka võrdlema, sa pead teadma, mis on naaberkultuurides, nii et need võib-olla need etteheited olid nagu ülekohtused ja laest võetud mida see kaasa toob? No väga halva olukorra, Indrek Raimondi väitel eraldati filoloogia 15 protsenti ta ilmselt unustab ära või ei taha mäletada seda, et tegelikult laekus kas 77 või 79 taotlust ja ma olen ise näinud taotlust, mille ainus etteheide oli. See ei ole ideaalses inglise keeles. Ma ei, ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma arvan, et Eestis jagatav raha põhimõtteliselt ei peakski olema ideaalsele inglise keelele orienteeritud. Ma ei oska öelda, mis kriteeriumitega sealt vähendati. Meie enda mulje on, et tegelikult jagati napilt 10 protsenti rahast uurimiseks ja teine on see tohu vahe reaalteaduste monitoride vahel, kellel esiteks grandid on suuremad. Aga teiseks ka see raha hulk, mida jagatakse, on väga palju suurem reaalteadustes ja mida konkreetselt selle rahastuse vähendamine kirjandusmuuseumi jaoks nüüd tähendab? No ma arvan, ikkagi koondamisi ja see on nii otseseid kui varjatud koondamisi, sest kaheldamatult iga inimene, kes ise ära läheb, on väga teretulnud. Iga inimene, kes läheb välismaale õppima, on kingid just, sest ta on ajutiselt ära igaüks, kes läheb lapsepuhkusele, on väga teretulnud. Aga peamiselt ikkagi, et meil tekivad nii-öelda üle Horused töökäed. Ja see on väga kurb võib-olla ka selle tõttu, et tegelikult on kultuur ju äärmiselt sidus. Ta sidus selles mõttes, et kui ma ise näiteks avaldan raamatu Luitsudest, siis sellele järgneb suur reaktsioon. See ei ole niimoodi, et inimesed hakkaksid Luitsudega rohkem ravima. Kindlasti nad teevad ka seda, et nad avastavad enda jaoks võimaluse ravidega verbaalselt sõnadega. Aga see tähendab seda, et heliloojad hakkavad koorijuhid, hakkavad loitsu des tegema heliteoseid. Need motiivid jõuavad kirjandusse. Et neid kasutatakse ilukirjanduses, kriminaalkirjanduses väga erineval, väga erineval kombel ja ma arvan, et et see iseloomustab kogu sellist sidusat monitaariat. Võib-olla veel üks asi, mis, mis täiendab sedasama näidet teemal, et politseinik saab endale hariduse ja lepingu ja teda ei visata tänavale või vähemalt teda katsutakse põhimõtteliselt suunata kuskile mujale. Ta on see, et riigis ei ole ette nähtud teadlastele, püsirahastust, isegi kui on väga tugevad uurimisrühmad tippkeskuste juhtide komitee. See on mitu korda teinud ettepaneku, et et katsutakse rahastada väikesi nelja, viie inimese rühmasid, kes on ennast hästi tõestanud väga suurepäraselt. Et nad ei peaks kogu konkureerima kogu aeg olema selles bürokraatlikus masinavärgis sees. Ja riik tagab tegelikult ühele osale neist, kes jäid ilma rahastuseta üheaastased grandid, see on siis 85 protsenti sellest rahast, mida muidu oleks saadud praegu. Ma arvan, et tänu tänu meediale, avalikkuse survele ja võib-olla ka sellele mõistmisele et väga vajaliku asutuse uurijad jäävad unikaalse ettevalmistusega inimesed, kes suudavad lugeda väga erinevalt väga erinevaid käsikirju ja, ja suudavad mitmete sajandite teadmistest midagi üldistada. Neil on see teadmine praegu olemas. Sest kui jäävad järele ainult need korraks rahastatud rühmad, mida formeeritakse ümber või mille koosseisus on väga palju väljast sisse tulnud doktorantide. Nad võivad olla kogu maailmast ja võib-olla nad viivad oma õpetajate teadmised ära kaasa Indiasse, Itaaliasse, Ameerikasse, ükskõik kuhu. Aga kindel on see, et Nad ei jää Eestit uurima ja nad ei jää meie materjali uurima. Neil puudub väga paljudel side, võib-olla selle lähiümbruse ajaloolise taustaga. Nii et see 85 protsenti, mis siis praegu kingitakse, see on üheks aastaks järgmiseks aastaks see raha prognoosi järgi on võimalik jagada välja umbes neli kolm kuni neli granti, aga on räägitud ka kahest uurimistoetusest. Saate aru, kui sellele praegusele 77-le lisanduvad need, kelle uurimistoetused lõpevad kui 90 kuni 100 uurimisrühma. Viie kuni 10 inimese koosseisuga hakkavad pretendeerida sellele paari paari rühma rahale. See on, see on täiesti mõeldamatu. See on mõeldamatu juba selles suhtes, et ma arvan, et inimesed on praegu juba äärmises stressis stressis selle tõttu, et väga korduvalt taotlemis vooru jooksul muudetakse eeskirju. Ja ka praegu ollakse selles seisus. Taotlusvoor tõsteti kuu aega ettepoole, selleks, et hindajad saaksid paremat tööd teha. Aga kas üldse on võimalik niisuguse konkurentsi juures teha paremat tööd? Ma arvan, et ei ole. Ma arvan, et nad on tublid, kõik on tublid oma töös aga ülesanne on lihtsalt üle jõu käiv. Meie puhul ma arvan, et see tähendab näiteks niisugust Eesti usundiuurimise keskuse loomise edasi nihkumist eesti huumoriuurimise või tegelikult me lootsime rahvusvahelise uurimiskeskuse luua uurimiskeskuste edasi lükkamist, aga see tähendab ka niisuguseid asju nagu näiteks Arvo Krikmanni ja teiste loodud koolkondade jätkusuutlikkuse proovilepanekut. Praegu on välja tulemas Asta Õimu käsikiri Eesti kõnekäände kohta, mis võtab, võtab kokku selle niisuguse filosoofia, semantika ja loomi, mida kõnekäändega välja välja käidi. Väga kurb, kui need jäävad raamatuteks, mida enam edasi ei analüüsita. Ma tuletan kuulajale meelde, et Eesti kirjandusmuuseumis on siis arhiivraamatukoguosakond, on kultuurilooline arhiiv, on rahvaluule, arhiiv ja folkloristika osakond selle rahastamismudeli põhjal, mis käesolevaks aastaks on kehtestanud, missugune neljast kannatab kõige rohkem. Seda on isegi raske öelda, ma arvan, et Eesti rahvaluule arhiiv kus on palju noori uurijaid ühelt poolt ja teiselt poolt Teate seda on väga raske isegi öelda, sest me ise oleme kaotanud mitu väga-väga andekalt väga väärt töötajat ja ma pean ütlema suure kurbuse ja, ja isegi solvumisega, et minu meelest on see suur häbiasi igale Eesti asutusele. See, mis juhtus meie majas, et leping tiine on Kirsiga, kes just äsja pälvis Ivaski kirjanduspreemia. Et see leping näiteks aasta lõpus katkes ja see, et meilt on lahkunud mitmed doktorandid kellel ei ole võimalik meiega koos enam jätkata, kelle lepinguid ei pikendata? Professor Jüri Talvet, kuidas Tartu Ülikoolis uurimistoetustega on? Tartu ülikool on rahvusülikool. See on väga lai ja suur mõiste, sest et jah, kui nüüd siin oli arvamus, et võib-olla ülikoolis on see rahastamine parem, kuna seal õppida ja siis teadustöö, siis on seal väga erinev, seal on väga erinev, on täiesti võimalik, et ja, ja peaaegu kindel, et mõnedki alad elavad päris hästi eelkõige need valdkonnad, mis on traditsiooniliselt, on siia seal bioloogia, biotehnik, kõik see ka meditsiin. Ja muidugi infotehnoloogia ja kõik, kõik need suurem osa see, mis on kõige otsesemalt seotud ühiskonnamajandusega, samuti äriga see osa teadust, ma arvan, et see elab päris hästi suhteliselt hästi, sest iga nädal võib seal lugeda internetis on jällegi grantide pakkumised, igasugust Euroopa grantide pakkumine, et aga peamiselt, et peo ja, ja seal meditsiiniteaduste valdkonnas, aga mitte humanitaaridele, humanitaaridele neid pakkumisi on väga vähe, sest et meie humanitaaria on tegelikult Johan, see, mis peamiselt toidab kultuuri. Ka rahvuskultuur on seotud mingi osa sellest on seotud oma keelega ja nende valdkondadega, mis kasutavad oma keelt rahvuskultuuris ka kirjandusteadus, näiteks nende hulgas on osa sellest rahvusskulptuurist igal juhul meie osa on ta sellepärast eelkõige tema esmane väljendusvahend on eesti keel ja sellesamase väljenduse kaudu ta toetab eesti keelt, ega eesti keel ainult lingvistide valdkond, vaid see on palju laiem, palju laiem mõte, lingvistika ja nii edasi uurivad muidugi ta on seal väga tähtis ja kõik on väga tähtis, aga samuti teised alad, mis on seotud Meie keelega ja selle keele kasutamisega teaduse valdkonnas ja igasuguseid kriitika ja kõik see keele ja reaalne kasutus ja selle kasutuse uurimine, see, meie tuur, ma isegi olen mõelnud niimoodi, et kui nüüd võib-olla jah, natukene lihtsustatult öelda seda, et kui nüüd majandus ja kõik need struktuurid, mis toetavad majandust ja ka teaduses, mis toetavad majandust, uurivad ja nii edasi kõikvõimalikke erinevaid külgi. Et kui see on ühiskonna keha, siis tuur, mis see on ühiskonna hing, sest see annab moraalse tasakaalu. Ja kui see hing surutakse väga-väga kõrvale, selle keha poolt ja keha üle tähtsustatakse ja vajadust ületähtsustatakse, siis eriti niisugustel väikestel rahvuslikes skulptuuris see hing läheb välja kehast Tiinaga inimesel ta ei seisa enam püsti ja samamoodi ka see on see väike rahvusühiskond ei seisa püsti ilma kultuuri, kultuur on see, mis on andnud talle omaeneseteadvuse ja üldse sellele rahvusluse eneseteadvust, seda lihtsalt mehaaniliselt kuidagimoodi kõrvale suruda ei saa ja minu arvates on lausa peaks olema niimoodi, et ikkagi Eesti kui riigi põhiseaduses peaks olema täpsemalt isegi see sätestatud, et Eesti rahvusteaduste toetamine on igal juhul kindel ja see on tagatud, see on tagatud. Eesti rahvusriigis nad ka seda niisugust meil ilmselt ei ole, seal võib-olla midagi üldsõnalist on näiteks isegi Postimehe juhtmotiiv on esimesel leheküljel Eesti kultuuri ja nii edasi toetamine, aga milles käib kogu aeg enamasti nendest aladest, kus kultuuriga midagi tegemist õieti ei ole, nii et ikkagi valdav osa seda raha läheb siis sinna. Muidugi, seal jääb liiga väike protsent, mis teadusele eraldatakse, aga sellest omakorda, nii nagu ma aru saan selle lõviosavõtt, Need, raskemad teadvused, kõik need biotehnika ja muidugi ka osa vaheteadustest sinna kuuluvad majandus- ja juura, need kõik on tegelikult võimelised saama lisaressursse kõikvõimalikest rahvusvahelises sest meie oma kohaliku äriga sellega seotult humanitaarsee võimalus puudub ja see ongi see peamine asi, mida on vaja muuta. Kuid mulle tundub, et see asi jah, ei muutu, mida mina olen ise olen kogenud vahetult, ma ei ole midagi juhtinud otse peale mõnede sihtfinantseerimise projektide varem. Alguses oli ikka seal Eesti Teadusfondi grandid veel olid siis need kadusid, ühendati kõik, see tulid jutid ja putid nagu neid nimetati, see institutsionaalne uurimistöö ja siis personaalse uurimist toetused, kinnitati, et see ongi see kõige täiuslikum ja nii edasi ja kõik pidi sellele kohanema ja, ja tõesti õnnestus kuidagimoodi siiski saada meil kirjanduse alal siis see niisugune jutt, see institutsionaalse uurimistöötoetust ja sellest oli väga palju kasu, aga et lõppes, lõppes ja ühtlasi lõppes jutitamise süsteem ja selle asemel jäi ainult putitamine, seega siis Buddy süsteeme ja nüüd selgub jah, et neid, see on niivõrd vähe, et humanitaarteaduse kõigist nendest taotlustest on vist. Mul ei ole täpseid andmeid, aga igal juhul mingisugune väga tilluke osa on üldse rahuldatud, neid mõlemad kirjanduse taotlused jäid kõrvale, kuigi üks oli täiesti positiivse hinnangu sain. Kuidas rahvuskultuuri südaossa kuuluv vana kirjandus, teaduskirjandus, uurimine, kuidas seda saab niimoodi kohelda, et isegi kui ta on väga hea vets, jäetakse lihtsalt kõrval. Seda ei saaks üheski rahvusriigis juhtuda, aga Eesti rahvusriik tõendab, et siin saab seda juhtuda nii et minu arvates on vaja ja kui tulevikku vaadata, mis siin ikka lõpuks hädaldada, neid hädasid on kogu aeg olnud, aga aga natuke ikka peaks püüdlema õigluse poole ka kõigest hoolimata ja ja selleks on minu arvates küll, tuleb päris põhjalikult ümber tehase teadvus süsteem. Aga üldiselt ma arvan, et isegi niisuguseid väikses rahvusriigis nagu Eesti ei ole see projektipõhine teadvuse ülalpidamine. Õige, sest et kuigi jah, ülikoolis on, praktikas on nii, kuigi on nii, et peaks antama rahade õppejõudude palkadeks ja õppejõudude palkadeks just siis selle mõtteline nimetatakse haridus rahadeks, see, mis on õppinud, peavad loenguid, see on erinevus nüüd instituutidest, et see raha peaks olema piisav, aga peiukohustused ei ole ainult loengute pidamine, vaid ka uurimine ja uurimiseks raha saab ainult nende riigid taotleda grantide ja siis samuti Spedasamaste personaalset uurimistoetust siin edasi nende kaudu ja kuid need ei anta siis tähendab Meie ülikooli õppejõud ei saa oma ametikohustusi täita või saab täita ainult poolikult loengut pidada. Nii et, et see on üks asi ja peale selle ka neid summasid palkadeks isegi haridussummasid palkadeks ei jätku ja noh, väga konkreetne, mida mina tean, ma ei pruugi kõiki asju teada, aga ma tean, mis on minu lähikonnas on siis see kultuuriteaduste instituut, kus juhataja andmed seal on meie peamine nii-öelda võlg tekkinud see jällegi siis sellest, et meie kohus on maksta oma haridussummadest ja omaenda vahenditest maksta doktorantide stipendiumi. See võlg on aastas kas 90000 eurot, ma ei tea jah. Tõepoolest, kui see nii on, selge see, et me selle tõttu ei saa õppejõudude palka maksta isegi isegi loengupidamise eest, et kuna riik see nõuab seda, et ülikool ise maksab doktorantide seda ülikonda üksikud instituudid maksavad ise seda doktorantide stipendiumi, aga see stipendiumi raha riik ei anna. Nii et, et see ongi see paradoks ja, ja ma ei näe siin küll mingisugust teist teed kui lihtsalt põhimõtteliselt ikkagi edaspidi tulevikku, kus see praegune ülimalt tsentraliseeritud süsteem. On etagi täiuseni viidud, aga sisuliselt on anarhiline, see tuleks siiski ümber teha ja kaotada ja ministeerium ise peaks tagama nendele põhilistele humanitaarteaduste keskustele elementaarse raha. Tõnis seal üle kuldava Eesti loomulikult ei ole palju raha ja nii edasi, aga mingisugune niisugune tagatis peaks olema, et oleks nad võimelised stabiilselt järje pidevalt töötama ja tagama ja niisuguses just nimelt siis selle järjepidevuse, et seal ei tohiks mingisuguseid katkestusi olla. Mis sõltub niisiis selles süsteemis endas tehtud teatavatest niisuguste uuendustest ja need uuendused tulevad kogu aeg süsteemis, eriti bürokraatia kaisunud. Vaata sellest. Kogu aeg oleks tagatud humanitaari toetamine. Mare Kõiva, milliseid paradokse te veel tahaksite välja tuua seoses teaduse rahastamisega? Ma arvan, et me tegelikult oleme vist kõik kõige olulisemad esile toonud. Ikkagi kõige kurnavam on seesama, et inimesed on seotud ükskõik kus ta töötab, ta on seotud järjekindlalt tippsportlase olukorda selle aasta rahastamistulemustega. Need on need kuulujutud, sest seekordne tabeli esitati mitte asutuste kaupa, vaid toetuse saajad esitati eesnimede järgi alfabeedis ja see, nagu minu jaoks oli signaal. Leht bürokraatia on otsustanud oma jälgi eriti hästi segada. Et see kõik oleks võimalikult jälgitlematu. Me ei eelda ju seda, et üks olümpiavõitja jääb eluks ajaks kuldasid ära tooma, isegi eeldad kuuenda koha. Olümpiavõistlustel osaleja tooks kuuendad kohad kogu aeg ära. Võib-olla siiski oleks tulusam, selle asemel, et panna inimesed lakkamatult bürokraatiaga tegelema. Mul on selle kohta väga hea ülevaade selle tõttu, et ma teen parasjagu koos Valgevene kolleegiga. Lõpetan üht monograafiat ja ta naerab, kogu aeg ütleb, kuidas sul nüüd on mitu päeva selles kuus. Sul on aega, et me teeme seda käsikirja või et sa kirjutad artikleid, sest ta juba teab, et ma taotlen kogu aeg umbes iga kahe kuu tagant taotlen mingit uut projekti ja sellega seoses tulevad väga aruanded. Ja teine on see ikkagi, et kui mu sisetunne ütleb mulle, et ma olen umbes selles kullaringis või, või ütleme, ma olen olümpiamedalit ringis, siis ma küll leian, et nii palju võiks tõepoolest vastu tulla, et need, need ennast tõestanud rühmad ja ennast tõestanud suunad või need suunad, mis ikkagi on kultuuri mitmekesisuse püsimiseks olulised sest kultuur peab olema mitmekesine. Kui me kohitseme selle ära kõige uuemate, kõige moodsamat tehnikat kõige moodsamat ja teemade peale siis andeks, aga me oleme varsti konkurentsist väljas, läheb hing välja, nagu Jüri just äsja ütles, tõesti, püsirahastus vähemalt minimaalsele osale teadlaskonnast. Me oleme ära kuulanud salvestuse, mille me tegime rahvusringhäälingu Tartu stuudios rääkisid Mare Kõiva Eesti kirjandusmuuseumist ja professor Jüri Talvet Tartu ülikoolist. Missugune on teadustöö rahastamine Eesti muusika ja teatriakadeemia näitel professor Toomas. Ta on nii nagu avalik-õiguslikes ülikoolides ikka, meil on teadustöö jaoks ette nähtud baasrahastus aga sinna juurde oleks hädasti vaja siis projektitoetusi. Meil on olnud, et mitu sellist pikemat tsüklit järjest institutsionaalne uurimistoetus. Aga nüüd, et see viimane lõppes ära 2018 ja nüüd me oleme selles seisus, et meil on uurimistoetusi kaheks aastaks tagasi lükatud, me oleme nagu teist aastat siis samas seisus nagu siin on, aga paljud uurimisrühmad teisedki. Et me ei saa lisarahastust uurimise jaoks ja see on muidugi väga suur probleem. Õnneks me kuulume ka kirjandusmuuseumi juurde asutatud ots Eesti-uuringute tippkeskuse koosseisu, nii et praegu veel mõneks aastaks on sellest väikene tugi. Aga mis edasi saab, see on, see on väga tume maa. Kuulajal võib jääda mulje, et kui teaduse tegemiseks baasrahastus on olemas, aga grante ehk meid uurimistoetusi ei saa, siis ega teaduse tegemine ju pooleli ei jää. Või kuidas ta jääb pooleli, aga me teeme seda väga suure õppetöökoormuse kõrvalt. Ja meil on praegu palgal siiski mitmed teadurid, kes küll ka teevad õppetööd, aga palju väiksemas mahus kui siis tavalised õppejõud. Ja nende teadurite palkade maksmisega on tekkimas iga aastaga järjest suurem probleem, et tegelikult me oleme juba praegu olnud sunnitud üha ühe pool töökohta koondama. Aga siin paistavad palju raskemad otsused veel. Nii et tegelikult teadurite tööl hoidmine on, on selle rahastuse juures praegu väga keeruline. Mis niisuguse alarahastamise mõju kaugemas tulevikus on, missugused projektid, uurimissuunad jäävad kõrvale, missugused trükised rahvusvahelistel konverentsidel käimine jääb ära? No tegelikult asi on palju hullem, me võime öelda, et kui mõni konkreetne uurimisprojekti jääb, jääb seisma. Et võib-olla sellel ei ole niisugust väga suurt laia mõju. Aga asi on selles, et, et Eesti muusika ja teatriakadeemia on Eestis ainukene muusikateaduslik kompetentsikeskus ja see, kui me ei saa tagada oma teaduse alal järjepidevust, me ei saa tagada järelkasvu, siis see on eelkõige probleem. Meie professorid ja dotsendid on küll kehvasti tasustatud, aga me saame hakkama. Aga kes tõesti hakkama ei saa, on lekt, Orid ja doktorandid. Meil on juba pikemat aega see seis, et meie niisugused aktiivsed teadlased, õppejõud on 60. eluaasta ümbruses mitu inimest on juba pensionil või pensioni eas. Ja tegelikult 30.-te 40.-te aastate põlvkond on täiesti puudu. Mina ei oska öelda, mis on 10 aasta pärast, kas muusikateatriakadeemia on suuteline hoidma kõrgkooli staatust üldse sellepärast et see näeb ette doktoriõpet. See probleem on kuhjunud juba pika aja jooksul. Ja see, et meil need kaks aastat ka uurimisgrandid on ära langenud see ainult ainult võimendab seda olukorda, mis on tegelikult juba ammu väga tõsine. Kuhu andekad noored muusikateatriakadeemia lõpetajad oma doktoritööd kirjutama ja kaitsma lähevad, kui see Eestis ei ole võimalik? Meil on kahesuunaline doktoriõpe, meil on muusikateaduse doktorantuur ja siis on loominguline doktorantuur muusikutele ja ma ütleksin, et see loominguline osa on praegu väga aktiivne ja tõesti-tõesti heal järjel muusikateaduse doktorantuuris. On väga selge, doktorantide puudus, ütleme siis, karjuv puudus, see on just nimelt see osa meie õppest ja uurimustööst, mis peaks selle õppejõudude kontingendi edaspidiseks tagama. Aga siin on, on tõesti väga tõsine, tõsine auk. Kuhu nad siis lähevad? Nad ei lähegi kuhugi, neid ei tule üldse peale. Me räägime praegu palju uuest karjäärirajast ja see, see karjäärirada tegelikult algab juba bakalaureuseõppest. Ja me oleme olnud sunnitud oma muusikateaduseõpet tamist järjest rohkem suunama niisuguste praktiliste tegevuste poole, mis on iseenesest väga oluline, sellepärast et tegelikult muusikateadlasi vajatakse toimetajat, näitena uurijatena igasugustes erinevates asutustes, näiteks karjuv puudus on juba ammu teatri muusikamuuseumi kogudes diplomeeritud muusikateadlastest. Aga selliseid tudengeid, kes võtaks täna oma perspektiiviks tõepoolest, et doktorantuuri ja õppejõu karjääri ma peaaegu et ei näe. Ja ausalt öeldes see on ka üleinimlik pingutus, sellepärast et pärast, et magistrikraadi omandamist tule, et teha neli-viis aastat doktorantuur ükskõik, kas, kas siis siin või kusagil mujal. Siin on doktoranditoetus väga nigel, sellega ei ole näiteks Tallinnas ikkagi võimalik normaalselt ära elada. Noor inimene on just selles eas, kus tegelikult mõeldakse oma eluaseme soetamisele, perekonna loomisele. Need tingimused on juba doktorantuuri ajal täiesti ülemäära rasked. Aga siis, kui sa oled ligi 30 või juba 30 maandud sa siis õppejõu kohale, kus täna on muusikaakadeemias palgatase allpool keskkooli õpetaja miinimumi allpool kultuuri Ta ja miinimumi jääb alla isegi magistrikraadiga lasteaiaõpetajale. Samas oled sa doktorikraadiga rahvusvahelise tasemega teadust tegemise kohustusega ja pead õpetama täiesti uusi kursusi kahes keeles. See on niisugune koormus ja niisugune väljakutse, mida nendel tingimustel praegu praktiliselt keegi ei suuda ette võtta. Mina ka ei võtaks. Millal see asi nii hulluks läks? Mis asi on läinud hulluks päris pika aja jooksul, ütleme niiviisi, et humanitaarharidus ei ole terve selle selle 30 aasta jooksul piisavalt investeeritud. Seda võib vist öelda hariduse kohta üldse, aga, aga humanitaarharidus on siin natukene veel teistest hullemas seisus. Me kiidame oma oma hariduse kõrget taset ja petame kogu aeg ennast. Sest et see tegelikult käib ikkagi selle omaaegse nõukogudehariduse saanud põlvkonna najal. Me just nagu ei ole tähele pannud, et uut põlvkonda peale ei tule. No me räägime sellest praktiliselt ju väga paljudes valdkondades on meditsiinivaldkond, see on tavalised keskkooli õpetajad, aga mind on nagu haavanud juba pikka aega, see tegelikult kõrghariduse probleemid on nagu niisugused avalikust inforuumist väljas. Väga palju räägitakse siiski ju õpetajate palkadest ja siin on tõesti ka positiivseid nihkeid olnud. Aga see, et kõrgkooli õppejõudude palgad jäävad kaugelt tavakooli õpetaja palkadele alla, sellest ei räägita. Samas me õpetame õpetajaid. Nüüd viimastel aastatel on väga palju avalikus ruumis juttu teaduse rahastamisest. Siin on olukord tõesti väga kriitiline. Aga me peame seda pilti ju laiendama ikkagi kõrgharidusele, sellepärast praktiliselt suurem osa teadusest tehakse kõrgkoolides tehakse kõrgkooli õppejõudude poolt ja teiseks, kui me räägime üleüldse teadlaste teadlaskonna järelkasvust, siis see tuleb ju ainult koolipinnalt. Kui see haridus tasand on määratud juba juba väga pikka aega tõesti niisugusele virelemise režiimile, siis mis perspektiiv saab üldse olla? Kõrghariduse rahastus on olnud sisuliselt külmutatud juba neli, viis aastat. Ja nüüd lõpuks siis inimesed tulid praktiliselt tänavale selle peale, kui siis möödunud aasta riigieelarve strateegiat arutades kuulutati välja, et see saab olema külmutatud veel ka pikka aega edaspidi. Ma tahaks küsida, et et kuidas te seda asja siis plaanite? Markeerime veel palun ära, missuguseid vastuseid Eesti muusika teatriakadeemia on saanud haridus ja teadusministeeriumist, kui te olete oma olukorda kirjeldanud. No siin õppejõudude ja teadurite vahel on muidugi rektori elektoraat, kes siis ministeeriumiga ja poliitikategijatega põhiliselt suhtleb. Nii palju kui mina aru saan, kui niipalju kui need vastused minuni jõuavad on need väga ümarad, raha ei ole piisavalt. Aga Ma ei saa tegelikult kuidagi kuidagi ka kive loopida rektoraadi poole, sellepärast et tõepoolest siin tehakse ilmselt siiski niipalju kui, kui vähegi võimalik nende rahastustingimuste juures. Tõsi on see, et näiteks sellel aastal just nimelt noore peiu palka tõsteti. D kaheksa protsenti ja see kõlab ju päris kenasti, aga me ju teame, et siin on viis-kuus aastat keskmine palk tõusnud kogu aeg kuus, seitse protsenti. Ja õppejõududel ainult ainult mõni üksik, tavaliselt siis umbes mingi kaks protsenti. Ühesõnaga, meie mahajäämus on nii kaugele jõudnud, et tegelikult noh, nii nagu ma ütlesin, kasega kaheksaprotsendine tõus mis puudutas küll jah, noori õppejõude, millega ma olen, olen tuliselt päri. Siis ka see ei, ei aidanud seda õppejõu palka näiteks keskkooli õpetaja miinimumini või kultuuritöötaja miinimumini, mis on, noh, võiks öelda ühelt poolt inimeste suhtes kis endaga ülekohus. Aga teisalt poolt võtab ära tõepoolest teadlaskonna järelkasvuperspektiivi igal juhul, sellepärast et meil on olnud juba pikka aega see tendents, et meil on olnud tugevaid doktoritööde kaitsjaid aga nad on läinud tööle avalikku sektorisse, kus siis nende esimene palk on enam-vähem samas järgus kui näiteks kõrgkooli karjääriraja viimane, nii et miks, miks ta peaks seda õppejõu tööd üldse kaaluma? Täpsustav küsimus veel Mare Kõiva Eesti kirjandusmuuseumist, kui ma palusin tal välja tuua, miks siis nende esitatud uurimistaotlused komisjoni ei läbinud ja rahuldavat hinnangut ei saanud, ütles, et etteheiteid oli selliseid, et kõigepealt, et üritaks uurida ainult väga kitsalt Eesti teemat või, või Eestit huvitavat uurimissuunda või siis, et taotlus ei ole kirjutatud ideaalses inglise keeles. Kas teil on teada professor Siitan, mis sai muusikateatriakadeemiast lähtunud uurimistaotluste puhul saatuslikuks? Sellised konkreetsed etteheited isegi ei mängi rolli, sellepärast et viimastel aegadel on palju öeldud, et see toetuste jagamine on sisuliselt loteriisüsteem. Ja me võime oma taotluste saatused, et tuua siin parimaks näiteks eelmiseks aastaks esitatud uurimistaotlus tuli tagasi praktiliselt kõike kõikide suurepäraste hinnetega, seal olid mõned nii öelda vahemikus suurepärane, väga hea. Ja me tulime 38 taotluse hulgas seitsmendad, kas selles oma valdkonna uurimistaotluste konkursil rahastuse said viis, nii et me jäime napilt napilt lati alla mis on valus, aga me võitsime siis, et need retsensentside soovitused, mis olid siis vähegi parandamiseks meile antud ja parandasime tõepoolest sedasama taotlust veel olulisel määral. Ja tulemus oli see, et nüüd siis seekord selles taotlusvoorus me ei pääsenud isegi üldse lõppvooru oma taotlusega. Ja see sõltus ainult sellest, et, et üks retsensent kirjutas ilmselgelt pahatahtliku retsensiooni. Tegelikult tellitakse kaks retsensiooni, need on anonüümsed, muidugi me ei tea, kust nad täpselt tulevad aga üsna selge on see, et nende retsensentide kompetents on küllap kõrge. Meie meie teadusalal aga ei haara tegelikult kohalikku situatsioon seda kohalikku, nii-öelda taustsüsteemi selles mõttes tegelikult ja selle selle retsensendi ette heita. Need olid meile mõnes mõttes absurdsed, nad ei arvestanud üldse meie, meie olukorda, nad nii-öelda ignoreerisid neid. No näiteks üks etteheide on see, et meil on selle taotlusega seotud liiga vähe doktorante. Aga siin on tegu ju selgelt surnud ringiga, sest et doktoranti me ei saa just nimelt sellepärast, et meil ei ole, meil ei ole uurimisraha piisavalt ja nii viisime. Niiviisi me siis püüame otsida mingisuguseid nišš. Aga üsna hull on ka see, et tegelikult kõikide nende taotluste kokkukirjutamine võtab ju määratu hulga töötunde. Lisaks muule bürokraatiale näiteks meil on, ma pean küll ütlema, muusikateatriakadeemias on, on majasisene bürokraat ja väga meeldivalt miinimumi juures hoitud aga samas, meid on siin viimastel aastatel külastanud neli erinevad rahvusvahelist hindamiskomisjoni. Kõik on andnud meie õpetusele väga kõrge hinnangu. Aga meie meie taotlused teadusagentuuris läbi ei lähe. Suurt midagi teha, kui õlgugi ehitada, sellepärast et ta ise oleme veendunud, et me oleme maailma parimad eesti muusikauurijad ja keegi teine meie eest seda tööd ei tee. Aga mõnes mõttes ei ole ju ka suur ime, et meie eesti muusik kat süvitsi uurivaid tekste näiteks Ameerikas kuigi palju ei tsiteerita. Samas on hinnangute aluseks just nimelt see tsiteeritavus. Ühesõnaga kogu see kogu see süsteem, hindamissüsteem on üles ehitada teatud humanitaar- ja suhtes täiesti vaenulikele ja, ja sobimatutele kriteeriumitele. Aga ma tunnen siin ka, et ma korrutan lihtsalt seda juttu, mida on räägitud aastaid ja aastaid, et siin kõikides teadusringkondades. Ja ausalt öeldes on solvav, et ei ole mingisugust vastukaja nendele probleemi tõstatustele. Reporteritunnile andis intervjuu muusika ja teatriakadeemia professor Toomas Siitan. Uurimistaotluste hindamise ja selle töö rahastamise põhimõtteid selgitas 16. jaanuari uudis plussis. Haridus ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand küsitles Lauri Varik väljavõtteid sellest intervjuust. Viimases uurimistoetuste voorus jagati nii sotsiaalteadlastele kui ka humanitaarteadustele täpselt sama palju raha kui eelmisel perioodil uurimistoetusi lõpes. Laias laastus on uurimistoetused üks põhilistest rahastamisallikatest. Ajalooliselt on ta olnud isegi kõige suurem rahastamisallikas, aga nüüd on uurimistoetuste kõrval sama suur rahastamisallikast teadusasutuste baasfinantseerimine. Selles mõttes ta on kindlasti oluline, rahastusallikas see enam kõige suurem. Kahtlemata tuleb baasrahastusest kommunaalkulusid katta, aga ka teistest teadusrahastamise instrumentides on üldkulud sees, millest tuleb katta Ta siis kõiki kulusid, nii et nii uurimistoetustes kui baasfinantseerimises on mõlemas sees kõikide kulude võimalike vajalike kulude rahastamise osa. Kirjandusmuuseum ja sealsed teadlased uurivad eesti keele ja kultuuri jaoks olulisi teemasid aga rahvusvaheliselt ei pruugita, neid võib olla hinnata või ei osatagi, on või nagu Aado Lintrop on oma blogis kirjutanud. Kui palju selliseid lugejaid laias maailmas tegelikult leidub, kes võtavad vaevaks põhjalikumalt tutvuda Hendrik Visna puuloomingu nüansside või regilaulu värsimõõdudetailidega tsitaadi lõpp, kuidas neid uurimistoetuste projekte siis hinnatakse, mis on spetsiifiliselt Eesti rahvaluule teemal, et kas või kuidas saab neid rahvusvaheliselt hinnata? Uurimistoetuste hindamine käib niimoodi, et hinnatakse taotluse taset või kvaliteeti, hinnatakse taotlejate taset või kvaliteeti ja hinnatakse uurimisteema olulisust Eestile. Kusjuures nii taotluse kui taotlejate kvaliteeti hindavad rahvusvahelised eksperdid, aga olulisust Eestile hindavad siis Eesti eksperdid. Konkurents on väga tihe, humanitaarvaldkonnas sai rahastuse, keskmiselt 15 protsenti taotlustest olid, olid edukad, nii et see oli väga tihe konkurss. Meil on see probleem, et rahasummad on väikesed, paraku kogu teaduse ulatuses ei ole põhjust öelda, et humanitaarteadlased oleksid kehvemas seisus ja ka rahvusvahelises võrdluses on meie humanitaarteadused rahastatud keskmiselt. Ma tahan öelda seda, et meil on tegelikult Eestiga seotud humanitaar- ja toetamiseks ka just selleks otstarbeks mõeldud, et teaduse rahastamise skeeme. Ja meil on ka eraldi. Lisaks üldisele teadusasutuste baasfinantseerimisele on täiendavalt Eestiga seotud humanitaarvaldkondade toetuseks viis protsenti kogu kogu baasrahastusest, nii et ka spetsiifiliselt eesti rahvuse eesti humanitaaria teemadel on, on tegelikult eritähelepanu või täiendav komponent tulemas. Päris palju sõltutakse uurimistoetustest, et meie teadussüsteem on väga võitluslik võistluslik, see tähendab ka. Mõnikord võib ilma jääda, et see on teadussüsteemi ise ära, aga see muuhulgas kindlasti põhjustab muret teadlastele, aga see on ka üks allikas, miks meie teadus on väga konkurentsivõimeline ja hea võrreldavate riikide hulgas, nii et asjal on plussid ja miinused. Tõepoolest, ma olen nõus sellega, et see garantii meede, mis on, kui viidatakse minu hinnangule, et 10 protsenti mitte rohkem kui 10 protsenti, see on, ma arvan, üheksa või alla selle protsendi langust, et see on kogu eelarvest. See garantii on tegelikult 85 protsenti viimase kolme aasta uurimistoetuste ja baasfinantseerimise summast. See on täpne arvutus. Eesti teadusagentuuris olulisust Eestile hindavad Eesti eksperdid. Hinnangud ongi subjektiivselt hindavad teised, et teadlased olulisust hindavad siis Eesti inimesed, aga tõepoolest see ei ole sentimeetriga või mikromeetriga mõõtmine, vaid see on ikkagi subjektiivne hinnang. Selle üle võib arutada, et missugune see sobib, proportsioon on praegu arvatakse, et baasfinantseerimine uurimistoetused võiksid olla enam-vähem võrdsed. Paljudes riikides on baasfinantseerimine suurem kui uurimistoetused aga Eestis on ka mitmeid sihtotstarbelisi programme ja üks nendest on eestikult tuur digitaalajastul mille raames saab ka kirjandusmuuseum toetust. Sellised sihtotstarbelised skeemid võivad siis rahastada mõnda teemat spetsiaalselt meil on sarnane programm ka keeletehnoloogia valdkonnas ja see on võib-olla see võti, kui me tahame mingisugust valdkonda kuidagi teiste valdkondade hulgast välja tõsta ja eraldi toetada. Niimoodi me oleme ka teinud, et põhimõtteliselt baasfinantseerimine või uurimistoetused ei ole ainukene rahastamise skeem. Meenutan, kuidas Mare Kõiva ütles saates, et teda solvab, kui andekate noorte doktorantidega lepinguid ei pikendata või kuidas professor Siitan ütles, et on solvavaid kõrghariduse pikka aega kestnud mured. Ei saa otsustajatelt mingit vastust. Et humanitaarteaduste ja meie kultuuriintelligentsi kasvulava olelusvõitluses kiratsema peab. Ausalt, mul on selle pärast piinlik. Aga mitte nii piinlik, et seda teemat rohkem mitte käsitleda. Vastupidi tuleval teisipäeval jätkame kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.