Tere taas kõigile filmihuvilistele melon ja jällegi taas harukordne võimalus rääkida uuest Eesti filmist, aga seekord mitte mängufilmist, nagu juba traditsiooniks on kujunenud, et me räägime filmidest, kui nad esilinastuvad või kui nad alles jõuavad karpidesse ehk siis peale võtteperioodi. Nüüd on meil hoopiski külas dokumentaalfilmi režissöör Jaak Kilmi, kes tegelikult on tuntud ka mängufilmitegijana ja põhjus on selleks vägagi poeetiline. Nimelt toimus uue dokumentaalfilmi elav jõud. Esilinastus kinos Sõprus ja see film jookseb kinos Sõprus lausa kaks nädalat kuni üheksanda oktoobrini, mis seal suhteliselt harukordne. Aga põhjus on selleks taas poeetiline, kuna filmivad ja on selle filmi üles leidnud ja saalid on praktiliselt pilgeni täis ja tuleb välja, et Eesti uus dokumentaalfilmi elav jõud on üks populaarsemaid filme viimasel ajal kinos Sõprus. Ja eks oleks kena põhjus ka jutu Westmiseks jaak ilmiga. Lisaks muidugi sellele veel, et hiljuti sai sul Lindbergh, ehkki ka täispika mängufilmiga sigade revolutsioon ja nüüd varsti hakata seda monteerima vist kui need ma päris täpne olen, et aga sellest võib-olla natuke hiljem, et alustaks sellest uuest dokumentaalfilmist, kus Andres Maimiku te olete sellised, ma arvan, Eesti filmis väga tugevad uue lainetekitajad, sellise tugeva sotsiaalse närviga Solstockile tegijad. Et esimene film oli teil suurede teine päkapikudisko, kolmas Isamaa ilu ja need elav jõud, nad on suhteliselt sarnased filmid, et keskendute ütleme sellise kujuneva väikekodanliku, ühiskonna esindajate ja ütleme, nii-öelda ühiskonna heidikute vastandamisele ja väga tugevalt ja väga selgelt esitada oma seisukohti kuigi peab ütlema, et ajapikku olete te väga muutunud viimases filmis elavjõud, on teil valitud filmi kangelasteks kolm tegelast kaks inimest, kes ei saa tänapäeva hullumeelses tempos hakkama ja on nii-öelda edukate rivist välja lükatud. Üks nendest on kunstikriitik Peeter küntsler siis töötu Georg ajaloo üliõpilane, vist ülikooli ilmselt lõpetamata lõpetanud ja kolmas on edukas reformierakonna projektijuht Arto. Ma isiklikult pean neid kujusid väga õnnestunuks ja ka film väga tugevaks. Kuidas teil õnnestus leida sellised tüübid või, või miks just valik, et, et see ei ole nagu proportsioonis, et filmi vaadates tundub, et sümpaatia justkui kuuluks nendele heidikutele neid on kaks edukalt üks, et miks selline valik? Ma peaks, alustame siis algusest, et et tegelikult oli see Andrese diplomifilm alguses. Ja film pidi tegelikult jutustama töö intervjuudest ja selleks stardis Andrest teha fiktiivse firma kes kuulutab välja kuskil Lõuna-Eesti linnas mingisuguse konkursitöökohtadele ja siis filmidagi seda, mismoodi tulevad õnnetud tööotsijad ja mismoodi see komisjon esindab neile väga nagu otseseid ja jõhkraid küsimusi. Kõik see peaks toimuma väga vähe visuaalses kalgis keskkonnas kiskuda nagu alasti kogu see nagu tööintervjuude protsess. Mulle see mõte, nagu väga meeldis, mina nagu innutasin teda tegema seda. Aga kuidagi Andresele jõudis kohale äkki see võib-olla see pole eetiline, et inimesed tulevad sinna tõesti, need ületavad ennast ja siis miks peaks neid nagu siis süvettena mis ta leidis üles selle Georgi. Ja siis aasta aega peale seda tellis Margus Kasterpalu minult ooperi jaoks Peeter köslerist video. Ühesõnaga multimeediline ooper. Seal siis paralleelselt selliseid nagu klassikalise ooperiga pidi jooksma videopilt telliskislerist sellena Victoria, võtsin Maimiku ligi ja siis me saime aru, et me tegeleme samade asjadega. Me ühendasime kaks tegelast ja filmisime neid. Nüüd oli siis kulunud juba poolteist aastat. Võtete algusest. Hetkel me vaatasime, et meil on vaja kolmandat tegelast tegelast kelle nagu taustal nagu paremini, nagu joonistuksid välja Georg-Peeter kõigla, nad on nagu sarnased nad iialgi ei ole kohtunud. Tegelased esindavad üsna sarnast maailmavaadet. Et lihtsalt nagu reljeefsemalt esile tuua, oli vaja ühte, nagu siis nagu Lokmust, mis nagu Eesti, nagu sellises kaasaegses eduühiskonnamudelis tähendaks sellist normaalsust. Ja siis Arto nagu esindajat meil siis seda nii-öelda normaalsust nagu Peetri ja Georgi foonil väga nagu esile tõuseb mõjub isegi nagu karikatuursena. Et tegelikult kui, kui, kui vaadata, siis oma olemuselt mainiti tema kirjutiste järgi on selline anarhist oma hingelt, kes siiski just nimelt meil meie isegi minu meelest välja kujunevate väike konnadest tahaks hetkega pihustada põrmustada. Aga sellest filmist tundub küll, et, et tegelikult on teis küpsenud väga tugevad dokumentalistid ja väga tugevad ka filosoofid, et filmi eesmärgiks vähemalt Mul jäi selline mulje, on, on panna mõtlema ja kasvatada tolerantsi selles, et jumala ühiskond ei ole nagu ühene sarnane, et need inimesed, kes meie kõrval on, kes on nõrgad, et ka nende eest tuleb hoolitseda. Et selles mõttes mulle meeldis kohe intervjueeritava repliik Peeter Kiislerile tuleks lihtsalt raha maksta, raha maksta selle eest, et on olemas selline, nagu ta on. Et mis on suhteliselt nagu eludega. Jah, Kender ütleme filmis, et et nii nagu juuriga koorinile ei oleks meil mingit tööd pakkuda. Nii ole ka Keslerile, et meil lihtsalt olemale tuleks rahade. Kujutage ette, et ega Kaarin saabub peale kosmoselendu Tallinnasse praegu, mida oleks talle pakkuda Hansapanga turvaülemaks? Ja seesama motiiv tuleb tegelikult filmistan Kuuday Lenin välja, kus üks suuremaid Saksa DV iidoleid oli ka tuntud kosmonaute, kes siis hiljem pärast Berliini müüri langemist ilmub välja täiesti ootamatult taksojuhina, et mida ta siis nagu elu on pakkunud ja siis libauudiste seda ehitatakse jällegi selleks vanaks tuntud riigi au ja uhkuseks, et siis müüa tõesti, ja tema siis teatab nagu Berliini müüri langemisest, nii et täiesti õige küsimus, sellepärast et ta kuku klubis ju neid endiseid niinimetatud tunnustatud kunstnikke, kes praegu on lihtsalt eluviisiga, on väga suur hulk ja ja keegi nende luuseritega tegemist ei taha teha ja kõik tahaks lihtsalt ära unustada. Aga on siiski hea ja obligatoorne ja vajalik täiesti. Tegelikult ma natuke nagu vaidleks vastu, et mulle endale ei meeldi nagu märgistada neid ei, Georgiaga Peetrid nagu luuseriks, nagu Maimikuga mitte kunagi ei ole nagu omavahel ka neid nagu luuseritega nimetanud. Et see on selline ühiskondlik nagustigmatiseerimine. Tegelikult on nad nagu inimesed, kes on säilitanud sellise väga tuge, aga eduühiskonna nagu surve all ikka sellise vabadusega või isemõtlemise kuigi nad kõvasti nagu kannatavad selle all. Aga selles mõttes, et, et need nagu vägevad ühiskondliku stereotüübid on ka nagu teinud nende kallal nagu töötlemisi, sisemisi õõnestanud, nende selliste iseolemist on nad ikkagi säilitanud sellise väärikuse mis, nagu minul küll ei lubanud luuseriteks tembeldada. No ma mõtlen, üldise ühiskondlik Jajah, seda küll jah, selles mõttes küll, et on nad muidugi juba nagu märgistatud nagu luuseritega. Ehitatagi dokfilmid nagu üles nagu vastandite näol, et siis tihtipeale ühiskondlik arvamus ja, ja nii-öelda jõud, ülemus, võim, ja siis teisest küljest nagu see väike inimene, kes tihtipeale jääb sinna hammasrataste vahele ja ja siis tema nagu nägemus või, või tema lugu jookseb punase niidina läbi kõikidest filmidest, nii suurest õest kui päkapikudiskost, kui, kui isamaa ilust samamoodi, seda võib vaadelda mitmet moodi. Samas selles neljandas filmis on, on märgata seda ka, et esimestes filmides võib-olla oma materjalide käiste suhteliselt vallutaristlikud ringe te väga selgelt nagu joonistasid välja selle skeemi või selle mudeli, mida te tahtsite öelda. Et need on tunda ja muidugi kippusid tihtipeale ise kaadrisse. Aga see on ka mingi märkselisest küpsusest, et selle filmi puhul on vaieldamatult väga huvitav vaadata, aga ka seda, et kuidas ta ühest küljest nagu märgistate tegelaskujud oma märksüsteemis või oma maailmavaates, aga samas jätate neile hingamisruumi, jätate neile ka sellise vabaduse olla, õiguse elada sellist elu, nagu ma olen valinud, eks ole, nii, nii arta sellise eduühiskonna jõngrina kui ka siis Georg-Peeter ütleva oma ajastu mõttekandjatele. See annab tõesti sellise teatavaid riigi, et tahaks väga teada, et, et missugune see järgmine projekt on, mida te teete või millega te praegusel hetkel. Tähendab tegelikult on niimoodi, et lest Andresega Monteerime ühte filmi mis peaks PÖFFil esilinastuma ja selle filmi nimi on igavene naeratus itionas mail ja räägib Ameerikast. Me käisime eelmine aasta jõulude ajal, käisime Miamis Floridas ja siis avastasin, et tegemist on maapealse paradiisi. Kuidas te sinna sattusite, sellisel kallil ajal üldse vähe? Tegelikult meid kaasati filmima ühte dokk projekti ja siis see oli üks tüdruk, üks eesti tüdruk, kes oli elanud 10 aastat Miamis. Tahtis teha filmi külast vaiade peal Miami lahes, mis on kunagi olnud kõmuline kuulsus, on tegutsenud kasiinode bordellide, praegu ähvardab neid maju nagu lammutamine. Ja selleks me kutsuti seda filmima. Jõudsime Miamisse, selgus, et üldse raha ei ole. Et me peame kuidagi elama. Sa oled tuli tagasisõidu pileti, peame kuidagi hinge sees hoidma. Millega aru saate. Oligi nii, et siis me mõtlesime Andrusega, et peame midagi tegema. Ja juba päeval saime aru, et see nagu mida meile jõulueelne Ameerika pakub, on väga nagu värvikas väga filmilik. Ja siis oli nii, et ma läksin pangaautomaadi juurde, võtsin raha välja, üürisime auto, maksime korteri eest. Siis filmisime. Nüüd põhjendatakse välja tulema, et on selline Esseefilm nagu Ameerikast ameeriklastest, et me sattusime väga, väga huvitavad nagu nähtuste fruktide otsa. Käisime ilukliinikus ja filmisime salajast lasketiiru, kus nelja viie aastased lapsed tulejoonele tulistajat päris püssidest. See meenutab see bowling, aga golem, vaen umbes. Mida see paralleel on hästi otsenekeelne. Et see isik, kellele see kuulus, kes oli väga sümpaatne tüüp, kuulub sinna ennerraa, mis on siis National Ralf sation? Sinna esindab seda nagu ideoloogiat, et IRL on nagu iga ameeriklase parim sõber ja relv tegelikult ameeriklasele on nagu hästi oluline, sest sa pead ju kaitsma ennast millegagi, kui tullakse sinu relva röövima. Nii et materjali nii-öelda Ameerikas tõesti jookseb isegi. See on täitsa vahva küll, jah. Ja siis sellega me tegeleme praegu. Siis Me valmistame ühte ühte asja, mis on nagu suurem ja laiem projekt natukene. Mis räägib sellisest koolitusmaaniast Eestis. Need on siis karismaatilised koolitajad, kes langevad laval lavesse ja kes panevad inimesed sütel käima. Et inimesed tunneksid seda enesekindlust. Et et ma olen märganud samasugust tendentsi, eriti kui tegemist on Peep Vainuga, kes on ju selline uus usujuht väga tihtipeale ja ja, ja seesama minu meelest tendents toimub ka igasugustes juhtimiskonverentsidest ka, mis, mis on täiesti saanud uueks. Absoluutselt absoluutselt, et mis nagu noh, tegelikult on see film, millega oleks võinud alustada juba kevadel, aga no siis olid need filmivõtted, sigade revolutsioon. Nüüd me tegeleme selle Mailiga, aga nüüd kohe peaks tegelikult hakkama oma uute kangelastega tegelema. Üldiselt võib öelda, et igav teil Maimikuga ei hakka, et selles mõttes, et tigude kaamera õlale saated koheselt ka nagu hakkab materjali voolama. Ma saan aru, et Ameerikas on õudselt lihtne tõesti filmida, et sa paned kaamera õla, inimesed räägivad, kohe jooksevad, ligi, tahavad oma lugusid vähemasti nii selline mulje on jäänud, kui vaadata Ameerika indie-filme, kuidas Eestisse toimub ka see viimane film, dokumentaalfilm sinul, Andres Maimiku on väga avameelne ja inimesed räägivad iseendast ja, ja ka oma kehalise salastuses on nad väga julged. Kaua see aega võttis ja kui, kui raske see on tulema, see Eesti inimeste puhul? Kõik need kolm tegelast olid üht või teistmoodi edevad. Selleks peab olema ikkagi nagu edev, et sa oleksid nagu dokfilmi kangelane, küntsler muidugi on selles mõttes täitsa naljakas juhtum, et ta ei ole mitte mingisugune dokfilmi kangelane ikka temast ei oleks tehtud üsna meelevaldselt ja tegelikult nagu vägivaldset kesid ooperit siis ei oleks ta meile kunagi nagu ette poleks sattunud, sellepärast et tead näha mitte niivõrd nagu pelglik ja pelglik nagu vale sõnaga vaata nagu avab ennast inimeselt vähed. Me räägime temaga tegelikult nagu väga vaeva, et temast nagu kätte saada seda nagu materjali. Aga ta on väga sümpaatne kuju nagu sõbrunesime kohe, et selle filmi puhul mingisugust nagu ärakasutamist ei olnud, kuigi, nagu küntsleri puhul me oleme sattunud just sellis tee nagu stseenide, nagu tunnistaks mille pärast nagu temal nagu kui ta nagu normaalne inimene oleks, võiks tal nagu häbi olla või, või ta võiks öelda, et me oleme nagu ära kasutanud, aga tema jaoks oli sellele võtteperioodil nagu tema elu nagu avatud raamat meie jaoks. Sama mudeli teiste käest ka, et tegelikult oli see nagu usalduslik suhe oli nagu olemas. Kas teie filmikangelastega ei ole tekkinud teil peale filmi linastumist näiteks konfliktist? Et üks on see, et mida nad teile usaldanud ja teine on lõpuks see, mis ekraanil näha on tänu teie Montaažile, et, et see ei ole päris see, mida nad on nagu mõelnud Isamaa ilus oli küll märgata, et suhteliselt teadlikult monteerisite materjali kokku, et oma sõnumit edastada. Tõepoolest, ka näiteks Isamaaelu puhul mõlemad naispeategelased nägid seda filmi, me näitasime pidevalt korduvate Me näitasime neile muidugi eraldi kordagi koos seda filmi. Aga mõlemad olid väga rahul sellega sellepärast, et, et see, mida, nagu nemad esindavad nagu enda jaoks seal ka nagu filmist näha. Et mõlema jaoks oli siis nagu vastaspool esindas, sellist nagu arusaamatut käitumist. Et need mõlema jaoks olid nad ise nagu positiivsed kangelased, sele teised fondid. Mis tähendab seda, et need tõesti vist inimesed, edevad inimesed, et isegi vaadates seda materjali pärast hiljem nad jäävad sellega rahule. Meie nagu meetod ei ole tõepoolest nagu võltsida või kõik ühesõnaga kellelegi sõnu moonutada oleks tõesti nagu vägivaldne ja et nagu Esto-TV võib nagu mängida või nagu parodeerida sellise nagu uuriva ajakirjanduse kallal nagu selliste nagu võltsimisvahenditega, mis on nagu väga naljakas iseenesest. Aga minu ja Andrese meetod see kindlasti ei ole, kui me teeme koos filme Vaieldamatult arvan, et tegemist on kõige huvitavama dokumentalistika ka ütleme, eesti filmis viimase 10 aasta jooksul ja, ja selles osas soovin teile tõesti hanes vajaka palju jõudu ja kindlasti ootame huviga teie järgmist. OK. Aga kui rääkida mängufilmidest, siis sa oled selles mõttes huvitav, kui vaid et alati satelliidid või kaaslased partneri dokumentaalfilmis direks, Andres Maimik aga aga mängufilmi Renee, Reinu Mägi ja Renee Kadri riigid ja koos filmi külla tuli. Jah, ta on tegelikult olnud kõikides nagu pikemates mängus. Ja tähesõit ja nüüd lõpuks te olete jõudnud ka siis päris täispikka mängufilmi. Sigade revolutsioon, malevafilm, kes ise käisid õpilasmalevas. Ma olin suht-nooruke. Ma käisin kuskil põhikooli ajal malevas selles mõttes mina ei ole mingi malevahunt. Malevahundiks võib releed nimetada, et temal on kolm aastat käinud malevas. Ja tegelikult on niimoodi, et see mõte, et see võiks toimuda EKM-is, kuulub Kareneele. Mõte ise algas sellest, et Me mõtlesime, et võiks teha ja noortefilmi, et noorte filmi. Esiteks on Eestis väga vähe tehtud. Praktiliselt polegi, kui mitte arvestada Leida laiusel. Kuigi noh, siis oli suhtliku sekundaarne mõte, et Eestis on vähe noorte rimi tehtud, aga kogu selle žanrid on hästi nagu huvitav. Ma nüüd ei mõtle sellistega Ameerika Paidepin osta filmi. Aga miks mitte, et isegi nagu sellest materjalist saab või natuke nagu teistmoodi läheneda. Faking hooman ütleme jah, seda küll jah. Et noortefilm pakub nagu hästi välja nagu mänguruumi. Ja samas on väga raske tegelikult filmi nagu noortele ja noortefilm siis teha selline nägemus. Ja selles mõttes ma hirmu ei, seda küll ei ole, jah. Isegi pole mõelnud, et ta nagu raske oleks, sest nii palju empaatiavõimet ikka on, et kujutad ette, mis nagu nostel meeldib tegelikult, mis me ise muud olemegi, noored noored ei ole veel päris keskikka. Ka siis idee oli esialgne idee teha noortefilm ja siis ilmselt terrorinoh, ütleme mingi nägemus, et mis tüüpi see võiks olla, mis esiplaanil on need siis armastuslugu kus. Tekstist tegelikult juba algusest peale oli ta nagu rohkem kui armastuslugu, et ta ikkagi alguses oli filmi nagu moto, et saada iseseisvaks, pead sa tegema revolutsiooni. Film räägib iseseisvusest või iseseisvaks saamisest ja samas nagu hästi oluline point on muidugi see ise mõtlemine. Et sa ei tohi lasta mitte kellelgil endale pähe astuda. Keegi ei saa dikteerida seda, mida sa pead ütlema või mida sa pead mõtlema. Nüüd nagu praegune filmi moto on see, et sul on alati õigus võidelda oma õiguste eest. Jah, et teil oli ka filmilugu, te kasutasite kuulsalt revolutsioon ja vaadata, et et ilmselt see on ka selline kergelt anarhistlik loosung, kas see tuleneb praegusest ühiskondlikust situatsioonist, et või see on ka selline tung nii-öelda lapsepõlvest? Noorus? Paljast ühiskondlikust situatsioonist väga paljuski tuleneb, et nii nagu see elab jõudki, räägib tegelikult sellisest nagu edu ühiskonnast ja edu ühiskonnana karmidest Smadis normid panevad meid kasti. Et kui nõukogude ajal oli nagu karjääri tegemise jooksul on kuuluda komsomoli hiljem nagu komparteisse nimetatud nomenklatuuri just siis praegune nagu nomeklatuur, nagu varjatum, sa pead lihtsalt, sa pead ennast suutma nagu maksma panna, anud samas nagu eduühiskonna nagu märk süsteemis. Et tegelikult just nagu valikuid oleks nagu praegu võrratult palju rohkem. Aga tegelikult on ikkagi seesama sundus kohe nagu sulanduda sisse juba valmis olevasse, juba valmis tehtud ühiskonda tähendab peale keskkooli või juba keskkooli ajal käia lipsu ja pintsakuga, sellepärast et sa tead, et kogu elu pead seda kandma, sellepärast et ainult niimoodi saad sa olla nagu edukas investeerimispankur. Kogu see tormide müriaad, mida, nagu ühiskond pakub, onju mis pakub, nõuab, et selles mõttes sigadele positsioon on väga nagu kaasaegne, et ta vähem nagu julgustab mõtlema ise ja mitte mingitel nagu normide lendan nagu pähe lubamast. Teisest küljest on see muidugi äärmiselt huvitav ja äärmiselt vajalik õpetada noori iseseisvalt mõtlema. Aga sa oled veendunud, et meie ühiskonnas on need reeglid juba nii kivinenud ja nii arusaadavad. Tähendab, selles mõttes ühiskonnas ei ole, aga aga väärtushinnangud on küll sellised, et tegelikult minu arust on need ikkagi nagu mainstreami jaoks nagu väärtushinnanguid, nii paigas, et see on nagu väljast küsimust. Tore on see, et need noored, kes meil filmis mängisid seal oli 500 inimest. Et nad ei esindanud nüüd päris sellist läbilõigetega ühiskonnast või noh, nendest no seda ka õige hästi mehelt, et seal ikkagi oli seal nagu humaitoorsete huvidega noored, et enamik oli olnud osaline mingis kooliteatris või kus iganes need ringides. Aga noh, seal oli ka selles mõttes nagu tavalisi noori, kes läbisid need katsed, eks ole, siis need filmid näiteks minu arust püüdsime kõik punkarid, kes meile tuli katsetele ma ise muidugi öelda, et et need noored, kes meil filmis mängisid vajasid mingisugust nagu ümberpööramist. Aga ma kujutan ette, et see nagu tugevdas küll nagu eneseusku ja sellist maailmavaadet. No ma saan aru, et seesama sõnum, mida dokumentaalfilmides tahad öelda, edastad et tegelikult on seesama mängufilmis on küll samad seisukohad, aga vormiliselt, et miks sa siis mängufilmi valitsenud tunduvalt raskem, töömahukam, suurema riskiga saab suuremat investeeringut. Miks mängufilm, seriaal, mängufilm muidugi sellepärast, et ta nagu mängulisem filmitegija saab ikkagi nagu rahuldada, nagu need mängu kired mängufilmis, et loomingulised ja pakub Ena pakub paratamatult natuke enam jah, et dokfilmis on muidugi tundub nagu töövõiduna igasugusele nagu intiimse sellena lähedale pääsemine ja siis mängufilmis on neid nagu lõdva randmega võimalik lavastada iga siukseid nagu intiimseid millele pääseks tööd nagu dokfilmis, nagu Ligijani. Kusjuures naljakas on see, et dokfilm tundub nagu rohkem improvisatsiooni variant, sellepärast ta seda küll jah, et see Montaažis sünnib lõpuks film, eks ühest küljest siis raam sinna ümber, aga mängufilm on suhteliselt jäigalt paigas. Sest stsenaarium on üks asi, eks ole, ja režiistsenaarium, et noh, et põhimõttelt. Tegelikult selles sigade revolutsioonis. Me läksime releega üsna nagu dokumentaalset teed pidi. Sigade revolutsioon on põhimõtteliselt palju lähem nagu dokumentaalfilmile kui mis iganes, teine Eesti film, et need noored, kes meil filmis oli, tegelikult ei olnud saanud stsenaariumit. Nad teadsid, millest lugu jutustab. Nad teadsid ühed peategelased, kuhu üks või teine stseen nagu välja peaks nagu jõudma, onju Nad teadsid oma karaktereid, Nad teadsid ühe stseeni lavastamise puhul, mis on sellel selline nagu eelnenud, eks ole, suhted, neil on teistega. Aga see, mida nad seal täpselt tegema peavad, kuidas nad ennast nagu kehtestama peavad. Ja tõepoolest, et kuhu see seened lõpuks nagu välja viima, seda nad tegelikult ei teadnud. See nagu kujunes ikkagi nagu sündmuspaigal. Mõneti sa nagu dogmafilm dogma filmide puhul oli ikese nagu esteetika oli nagu kõige olulisem, et et seal tegelikult oli nagu stsenaarium üsna üsna jäik. Vähemalt Winter Botoni perekonnapeo puhul, nagu on raske öelda, seal nagu mingit mänguruumi. Aga sigade revolutsioonis paljud nagu stseeni filmis kujunesid teistsuguseks, kui nad nagu stsenaariumis olid nagu puhtalt välja kirjutatud. Et ikkagi nagu elu, nii palju viimistles seda, mida me ekraanil näeme. Ma usun, et annab sellise nagu dokumentaalse tasandi sellele juurde, mis on nagu hästi huvitav, aga pildist, kuidas see pildis välja näeb? Käsikaamera, oma filmi, dogma vajub natuke sellise kinnistunud nagu määratlusele, et dogma seal nii palju nagu reegleid, et kunstvalgust ei tohi kasutada ja, ja mis iganes. Et selles mõttes, et me kindlasti järgi punkt-punktilt neid nagu dogma reegleid lihtsalt nagu jäädvustame eludmisele kui võtteplatsil või põhimõtteliselt nagu selles filmis kutsume esile teatud korrektsioone. Niisiis jälgida ei võtnud vist ja üles seda filmilindile siis 30 viitsime küll filmilindile, vaid tõepoolest see tähendab seda tegelikult meeletu kliendiga. Jajah, mina tahtsin öelda, et teil järelikult ikkagi siis on materjali pärast on kõvast see film ikkagi kipub siin ja montaažiruum ja suures osas sa oled midagi kindlasti ka vaadanud ja võtteplatsil te vaatasite ka ülesvõetud materjali. Et kuidas see praegusel hetkel paljulubava materjal ja samas on nagu tohutu vastutus sellele, kui materjali sellest saaks panna, ma ei tea, mitu filmi kokku. Aga teil on seepärast võimalus olemas diviidi peale panna bioehitusinsener et tänapäeva tehnika ja pasta loba muidugi. Aga kes monteerima hakkab? Eks me peame koos seda monteerima, hakkame koos seda suppi sööma hakkama. Ma usun, et see kujuneb nagu töö käigus, rollide jaotus, et kui me nagu võtteplatsi saime omavahel hakkama, et kuidas meil nagu Montaažis kujuneb, sellepärast et tõepoolest möönan seda, et see on nagu pigem nagu Renee projekt on see sigade revolutsioon, et ta väga palju nagu relee näo järgi. Et kui meie nagu varasemad filmid, mis me koos tegime, seal seal oli muidugi mina nagu režissööriks. Nad jutustasid nagu teistest asjadest, seal olid nagu testiti kangelased, et millega siis nagu Renee pidi kohanduma, siis nagu selles filmis mina kohandusin siis sellega. Meile tundus nagu oluline, et, et me nagu rollid mingis mõttes nagu vahetunud. Ja mida nad filmi näeme, me näeme seda märtsikuus. 2004. Seniks aga jääd, kuuled kõige paremat teile. Mul on hea meel, et te leidsite aega ja võimaluse tutvuda andeka noore keevalise ja juba endale väga hea nime teinud filmitegijaga Jaak ilmiga. Aitäh kuulamast. Stuudios Irina sildas.