Reporteritund. Tere, head kuulajad, tänase reporteritunni pühendame emakeelse ülikooli 100.-le aastapäevale. Mina olen Madis Hindre. Sadat aastat ühte tundi kokku suruda ei saa. Saatejuht võib valida ainult killukesi, sest iga inimene, kes meie alma materjaliga kui on puutunud, tajub selle puudutust omamoodi. Tänast saadet alustame sealt, kus pind kõige kindlam ehk dokumentide juurest. Tartu Ülikooli raamatukogus avati hiljuti näitus nimega esimene detsember 1919. See toetub just kirja pandule. Aga veel enne, kui sammun raamatukokku seame, kuulame lõiku 100 aasta tagusele aktusel kõlanud Gustav Suitsu luuletusest esitaja Mikk Mikiver. Õnnesoo veel purskab tuld ja suitseb sõja kuri kraater. Kui valguse uus andja, avanud alma Maater siin oma uksed, vanad veerul vaikse mäe. Mis esimest, ei viimast rõõmu, pidune. Kohotsigem ja teritagem siin metoodi uut inimest, kuis vana sugemetest loodi. Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja Malle Ermel, teie olete selle näituse kokku pannud ja teiega koos läheks aega, kus Eesti vabariik oli ju välja kuulutatud, aga oli Saksa okupatsioon. Siis oli ka Tartus Ülikool. Jah, oli küll, aga see oli selline ülikool, mida rahvuslikult meelestatud eesti haritlased ja üliõpilased ignoreerisid saksa augu Inflatsiooni ajal suvel. Juulis kutsuti ellu Eesti akadeemiline ühing, mille põhikiri on meil siin vitriinis väljas. Jaga protokolliraamat ja selles protokolliraamatust on ka lugeda, kuidas Peeter põld annab ülevaate, kuidas ülikool üle võeti ja hakatakse loovalt arutlema, kuidas siis nüüd ülikooliga edasi minna? Niimoodi me oleme jõudnud siis 1918. aasta detsembris. Kaheksandal detsembril 1918 eesti rahva muuseumi ruumes ja see siis teises päevakorrapunktis ongi ajutise valitsuse poolt määratud ülikooli kuraator Peeter põld annab seletust ülikooli ülevõtmise kohta. Ülikooli valitsus on vormiliselt üle antud, üksikute Duste detailne ülevõtmine seisab alles ees, raha ülikooli kassas, nagu selgub, ei olnud Tartu linna poolt oli lubatud 100000 marka, Tallinn linna poolt 25000 marka, tänu siin on nüüd kõik arutatakse, kuidas siis edasi minna. Ma arvan, et siin tuleks rääkida lahtilise Peeter Põllu roll sellel ajal, kui ülikool avati, Peeter põld oli nagu kahes rollis, Dali ülikooli kuraatori aga rektori ja siis hiljem juba tuli rektor, aga see, ütleme see Peeter Põllu isi ütleme, tema mõttekaaslased, see oli aatemeeste seltskond. Öelgem ausalt, et ära, kelle tegevuse tulemusena see Eesti ülikooli mõte on, nagu tema sõnu kasutades väga ilusasti kasvas välja kahvatus mõistelikkuses tõelikkuse piiridele ja noh, see organiseerimistöö, ülikooli ajutine valitsust, Nikolai maim, Peeter põld ja Karl laagus, nemad asusid siis välja töötama ülikooli põhikirja veel enne, kui ülikool avati ja siin on näha nüüd siis töö selle põhikirja väljatöötamise kallal. Ma seda kuulajale pean kirjeldama, et ega Tartu Ülikooli põhikirja mustand see näeb välja nagu üks korralik mustand ikka, et seal on lause kirjutatud sellel lausel maha tõmmatud kirjutatud märkusi. Ja ma juhiksin veel tähelepanu sellele, tegelikult on see üks keiserliku Tartu Ülikooli kirjapaber, aga kuna rasked ajad, nagu me siit lugesime, ülikooli ei, kassa oli tühi, siis noh, kasutati kõik paberid ära ja see väga hästi sobis. Ega sellest, mis toimus 18. aasta detsembri 19. aasta detsembri vahel, et see vist on mõnes mõttes kõige hämaram aeg, et see suur pidu, sündmus võib olla, varjutab natuke ära kogu selle töö, mis selle pidusündmuse eel käis. Ärgem unustagem, et õige varsti ju detsembris langes Tartu Eesti Töörahva Kommuuni terrorivalitsuse alla ja siis ettevalmistused mõneks ajaks ülikooliellukutsumiseks katkesid ja nendega siis võis jälle pärast tart vabastamist edasi minna. Ülikooli tegevus tegelikult algas ju varem, kuna siis need pidulikult avada, selle üle tõeliselt arutleti. Ja siis Carlaagus, nagu ta oma mälestustes kirjutas, et aga miks ei võiks olla siis esimene detsember, et aastad tagasi võeti sakslastelt ülikool üle janu, nii ta siis läks ja siiamaani tähistame esimesel detsembril Tartu Ülikooli kui rahvusülikooli aastapäeva. Nii et siis tudengid ja õppejõud oli tegelikult majas juba siis, kui semester algama peab, ehk siis natuke hiljem, oktoobris, nüüd hea meelega astub sinna, kus on vist kõige pidulikumat dokumendid, siin on uhked kaaned kuldsete kirjadega, kenasti kaunistatud ilukirjas allkirjadega, mis need on? Need on auaadressid Tartu ülikoolile pidulikud tervitused, noh, siin on näiteks ka vägede ülemjuhataja kindral Laidoneri vitus ja head soovid ülikoolile reservohvitseride kogu poolt ja nemad ütlevad, et siin tulevad ka mehed, kes on valmis Ülikooli oma isamaad kaitsma, vajadusel verd valama. Nüüd, head kuulajad, mul tuleb teile kirjeldada ühte väga ilusat auaadressi kaalsel nurkadest hõbedane Tallinna peal on tal siis seisev lõvi, kes hoiab oma käte vahel Tartu linna vappi ja mis oleks Tartu ilma ülikoolita. Suur aitäh teile, näituse üks koostajaid, Malle Ermel. Head kuulajad. Enne kui me nüüd läheme sinna, kus Tartu Ülikooli raamatukogu oli, siis kui ülikool avati, kuuleme, kuidas Tartu linnapea Urmas Klaas loed seda peaaegu 100 aasta vanust Tartu linnavalitsuse Auadesse. Ole tervitatud kodulinna au ja uhkus. Tartu hiigla monument. Esimene Eesti ülikool. Ole tervitatud vaimilisest orjusest. Eestit vabastab alma vaataja. Teaduste tempel. Lootusrikas ja täisjõudu on noore rahva tulevik, kelle hälli juures valvab niisugune ema. Meie pühitseme oma rahva teadvuse üles ärkamise võidupüha. See uks, mis täna meie ees lahti läheb, on eesti väravaks Euroopasse. Siitkaudu raiutakse akene Lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni ilma. Teadusõhk on vaba vaba rahvas ja maa, kes oma iseseisvuse rajab teaduse kalju peale. Head kuulajad nagu lubatud, marssisin ma nüüd ülesse toomemäele siia, kus toomkiriku varemetele, et enam kui 200 aastat tagasi Tartu Ülikooli raamatukogu alates 81.-st aastast tegutseb siin Tartu Ülikooli muuseum. Mina tulin näitusele, mis kannab pealkirja ideaalide Eesti 100 aastat otsinguid ja hea meel on tutvustada näitus ühte kuraatorit. Mairo Raska, tere. Tere Lähme. Vaatame esimest suurt ideaali astuma nende kuue samba alt läbi ja otse 20.-tesse ja see näitas osa, räägib naisüliõpilastest. Meid hakkas väga huvitama see, et Eesti vabariigi põhiseadusele eeskujulikult demokraatlik 1920. aastal asutava kogu poolt vastu võetuna kuulutas see mehed ja naised õiguslikult võrdseteks, aga kui me vaatame siit edasi, et mis tegelikult siis ühiskonnas aset leiab, et kui need naised jõuavad siis ülikooli lõpetamiseni, et mis saab siis, mis saab siis edasi. Me võiksime vaadata kahekümnendaid aastaid Eesti vabariigi algust ka nii et millest kõigest ja Eesti noor Eesti vabariik ilma olukorras, kus väga väikeses ühiskonnas ikkagi poolele osale ühiskonnast tegelikult seda väljundit ei antud. Aga räägime siis võib-olla selle näituse enda pinnalt sellest, et millest Eesti ühiskond ilma jäi? Ja meil on siin näitusel kaks suurepärast eeskuju, võib öelda ideaalnaist, neist esimene Tartu Ülikooli naisprofessor Alma Tomingas, kes saab professoriks nädalapäevad enne Eesti okupeerimist 1940. aastal ja tema kõrval siis Eesti läbi aegade silmapaistva May haridusteadlasi Hilda taba, kes andeka Võrumaalt pärit noore naisena saab Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna neljandal kursusel võimaluse stipendiumiga jätkata oma õpinguid Ameerika Ühendriikides. Kest doktorikraadi tuleb Eestisse tagasi, lootes leida siin rakendust. Eestis ta rakendust ei leia. Läheb läbi raskuste, siis Ameerika ühendriikidesse tagasi ja karjääri tipphetk on olla siis San Francisco ülikooli professor. Kas on rohkem teada ka tema otsingutes siin Eestis, kui ta proovis Eestis läbi lüüa Eestis kanda kinnitada? Ja ta kandideerib Peeter Põllu, Tartu Ülikooli professori Peeter Põllu ootamatult ta sureb ja temal tühjaks jäänud siis professoritoolile, kui saadetakse ka Ameerika ühendriikidesse järelepärimised, et tegelikult selle küsimusega tegeletakse, et sellesse suhtuda kuidagi pealiskaudselt või üleolevalt, aga fakt on see, et Hilda taba seda kohta ei saa. Ta leiab ajutist rakendust Kehtna kodumajanduskoolis, aga siis võib ette kujutada, eks ole, seda, et loomulikult ta ei rahuldanud sellega ja otsis siis neid võimalusi ikkagi ennast erialaselt. Teostada arhiivist leidsime meenutuse etnograaf Eliise Mooralt, tema ülikoolitee algas 2020. aastal. Ja tõesti, säravaid ametinimetusi leiab ise moorakarjäärist, vähe sammast, tööd meie talurahvakultuuri uurimisel on raske üle hinnata. Kuulame, mida rääkis. Murra Eesti raadio toime Tajale mari Tarandile. Ajaloo kandidaat, alise moore, te olite ju suure pere laps. Vanim tütar seal peres. Kuidas ülikooli mineku mõte tuli? No ma peaks ütlema, et ülikooli minek oli lihtsalt juba alatud õppimise tee jätkamine. Muret tegi muidugi paljudele õppemaksu kokkusaamine, aga hea pealehakkamine on pool võitu. Trööstitu end, paljud meist olid suvel kolm kuud juba teeninud, kui linnas tööd ei saanud, oli seda maal alati saada. Kas te tahaksite rääkida ka mõnest mehest või naisest, hilisematest tuntud ajaloolistest, kes teiega ühel ajal üliõpilased olid? Mul on nagu rohkem meeles kõik need, kes arheoloogia ja etnograafia on õppinud. Põhjamaade ajalugu õppis ka Harri Moora Keye, kaks noort inimest. Saite seal kokku? Tahaks ühte ala õppisite, üks huvi ideid ühendas, kuidas tol ajal see noorte läbikäimine oli, millega teie oma aega veetsite nagu noorusel ikka kõiki midagi teisiti, põld enamasti, kui meil ikka vähegi aega oli, siis me olime Emajõe peal paadis ja köiksele sõitsime Kvissentali ja kaugemale jäneseni jälle tagasi. Ja oli siis pühapäevadel või õhtupoolikul, neid sai alati üürida ja talvel telgutasime Tähtvere alla. Kui te nüüd mõtlete näiteks tänavu sügisel, kui jälle läks järjekordne lapselaps sinna ja mõte läheb Tartusse, te käite ju seal sageli, on ju seal Harrimaaragi puhkab Tartu linnas, mis Tartu ja tema ülikool teie jaoks on, mis aeg seal, aga see oli noore inimese elu algus, mis veel saab tähtsam olla? Terve minu parem osa elust on siiski Tartus läinud, nii et Tartu on, kuigi ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud aga tartu läheks ma veel tagasi elama. Siin Tartu Ülikooli muuseumis koos kuraator Mairo Räskaga olen ma nüüd jõudnud 30.-tesse aastatesse ja sinna silmaraamat Eesti ajalugu üks kuulajale, mõned näited ka sellest köitest juba eestlaste väljatung kaugele esiajal oma edasliikumise suuna loomulikude piirideni mereni näitab nende aktiivset ja jõulist elu meelt ning suurt vaimset kehalist sitkust. Või siis lõik leheküljelt 247 muistsete vabadust. Päevade eestlane oli Läänemere ranniku vaba üritlik ning loomevõimeline kodanik ning vastukaja sellest koguni võistlejate ning vaenlaste suust ulatub meie päevani. See ei ole ju päris selline akadeemiline ajalookäsitlus. See oli Eesti esimene akadeemiline ajaloo käsitlus, need lõigud pärinevad teiste alu esimesest köitest ja need on valitud välja siia meelega, et näidata seda, kuidas muinasaega ja muinaseestlast kujutati, kuidas see oli osa üldisest identiteediloomest sellest, et anda siis rahvale tagasi tema noh, ajalugu, kirjalikke allikaid meil ei olnud, loomulikult on siin palju, eks ole, sellised narratiivsed, kirjanduslikku vaadet, aga ka väga selge selline hinnang, eks ole, jõulisus ideaalpilt eestlane kui selline ideaalne Läänemere piirkonna asustanud hõimude kogum, kes kaitses oma maad, eks ole, võõrvallutaja vastu ja noh, eks see oli kõika mingisuguses mõttes sellises üldises eestluse narratiivis oma koha leidnud. Üldine nagu tendents ka 30.-te aastate sellistele rahvusriikidele. Ma ei ole väga kindel, et ka need autorid, kes seda kirjutasid, Hans Kruus näiteks, kelle sõnastusest, eks ole. Me oleme laenanud siia näitusele ka neid tsitaate. Väga palju mõtlesid selle peale, et kuivõrd ja kuidas aitab põlistada näiteks Pätsi autoritaarse režiimi, aga kaheldamatult aitas Eesti ajaloo esimene köide ka sellele kaasa. See on vist õige aeg-ajalt sammude vastasseina juurde. Tartu Ülikooli autonoomia piiramine on selle seinas line üldistav pealkiri. Ja tõepoolest, 36. aastal tuli esimene, siis Tartu ülikooliseaduse muutmise seadus, mis hakkas muutuma. Hakkas muutuma autonoomia kui Tartu ülikoolil oli 1920.-st aastast saadik võrdlemisi suur iseseisvus oma asju otsustada. Nii nagu ta on ka ülikoolil täna, eks ole, nii nagu see on kombeks üldiselt vabas maailmas 1036. aasta veebruaris viidi läbi Tartus rahvahääletus uuele põhiseadusele, mille eesmärk oli selgelt, eks ole põlistada seda Pätsi ja Laidoneri riigipööret. 80 protsenti Tartus referendumil osalenud inimestest ütles sellele ei, nad ei toetanud seda. Need demokraatlikud põhiväärtused, millest ka Tartu ja üldse eesti opositsioonilise mõtteliider, kes oli muuseas ka Tartu Ülikooli professor Jaan Tõnisson ütles, et, et see jäigi Tartut saatma. See jäi saatma ülikooli üliõpilaskond ta ja on iseenesest tähelepanuväärne, et 1937. aastal ei korral Tartus üliõpilasrahutuste kartuses rahvusülikooli aastapäeva aktus. Esimesel detsembril jäeti ära. Mis oli Tartu Ülikooli sellest samast autonoomiast alles jäänud vabariigi lõpuaastateks? No vabariigi lõpuaastateks oli Tartu ülikool sisuliselt administratiivselt muudetud haridusministeeriumi osakonna nagu staatusesse. Eks ülikooli paljuski identifitseeritakse ka ülikooli rektori järgi ja ma ei tea, kui paljud meist mõtlevad selle peale, et viimane Iseseisvus aja Tartu Ülikooli rektor Hugo kaho ei olnud valitud mitte demokraatlikult, nii nagu see on käinud ülikoolis, eks ole, ka varasemalt direktorite puhul vabariigi ajal ma pean silmas või, või ka nüüd, eks ole, täna vaid ta oli ametisse nimetatud riigivanema poolt, nii et noh, see oligi jäänud järele sellest autonoomiast. Läks päris kaua aega, enne kui Tartu Ülikooli rektoreid uuesti siis demokraatlikult valima sai hakatud, sest meiegi oleme oma jalutuskäigul jõudnud. Nüüd neljakümnendates aastates ja sein on täis fotosid purustustes. Peahoone ja ülikooli olulisemad õppehooned jäid õnneks sõjatulest puutumata. Nii et noh, võrdlemisi õnnelikult see läks, aga noh, mitte nii õnnelikult loomulikult akadeemilisele perele kellest 1944. aastal paljud põgenesid, keda siis hiljem neljakümnendatel aastatel ja 50.-te aastate alguses represseeriti ja see ei puudutanud ainult õppejõudusid, see puudutas ka ülikooli teisi töötajaid, see puudutas üliõpilaskondade ja siia selle 1040.-te aastate üldpealkirjaks. Me olemegi pannud katkestused, see on Tartu ülikoolile järjepidevuse seisukohast olnud kõige raskem, 10. Siin ühel seinale on väljavõtet kolmest ajalehest 1940. aasta ja 30. septembril avastakse Tartu Ülikool Nõukogude liidus. 30. jaanuaril 1942. aastal avati Tartu Ülikooli uuesti ja seekord juba saksa okupatsiooni alt ja 18. november 1944 ilmub ajaleht Uus Postimees. Siit leiame pealkirja Tartu riikliku ülikooli avaaktus. Me oleme siia valinud kolme algust ja noh, need on mingisuguses mõttes ka kajastavad neid ideaale, eks ole, ja 1940. aasta avaaktus, eks ole, kes on valitud tööline on valitud, eks ole, seda üliõpilaste ees siis siis aktused tema, eks ole, aga aga dokumendiks oleme valinud siis usuteaduskonna otsuse enda sulgemise kohtasite. Aga saksa aega jõudes siis aineline kitsikus oli väga suur ja, ja tegelikult sellisest noh, korrapärasest ja farmast õppetööst me tegelikult Saksa okupatsiooniperioodil rääkida ei saa, siin on Tartu Ülikooli professori Gustav Suitsu eri linna kaubandusametile palvega võimaldada talle osta siis pardale saapad, siis tal ei ole midagi enam jalga panna. Ja see 1947. aasta dokument pärineb siis botaanikaprofessor August Vaga poolt ja see on adresseeritud siis viimasele iseseise 100 rektorile Hugo kaole ja see on selline tüüpiline siis nõukogude liitsõnamulin. Ah sellest, kuidas kõik on hea Nõukogude Eestis, kuidas teadus siin areneb, kuidas kõik on sündinud uuesti, eks ole, õitsele tänu siis sotsialismi viljastavates tingimustele ja, ja ütleme ka selle uue paradigma, mille kohaselt siis nõukogu Ülikooli esmaseks rolliks ikkagi kasvatustöö. Ja see kandub edasi ka teistesse 10.-tesse nõukogude aja lõpuni. Tartu Ülikooli noh, positsiooni Me võime võrrelda mitte küll üks ühele, aga nagu rakendust kooliga koolitatakse selliseid rakendusspetsialist, eks ole, Nõukogude sotsialistlikku ühiskonda siis üles ehitama ja 1000-st neljakümnendat aastat teises pooles tõstatub ju väga tõsiselt ülesse ka Tartu Ülikooli roll endisaegse ja opositsioonilise mõtegantsina ja see on ka see põhjus, miks Tartu Ülikooli hakatakse tükeldama. See oligi 1950 saasta, kus loodi Eesti põllumajanduse akadeemia. See oli siis varem Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond. Täpselt nii väga tõsiselt tegeleti Tartus ka veel sellega veel isegi kuuekümnendatel aastatel, et arstiteaduskonda lahutada ja luua nõukogude mudeli eeskujul meditsiini instituut, see õnneks ei sündinud ja meditsiini instituut oleks tõenäoliselt hakanud tegutsema Tallinnas. Kui me vaatame seda Tartu lõhkumist mitte ju ainult ei puudutanud ülikoolis, puudutas konservatooriumi mis likvideeriti Tartust, see puudutas kõrgemat kunstikooli, mis likvideeriti Tartust, et see kõik lähtus sellest samast eesmärgist Tartu positsioone nõrgestada ja 1950.-te aastate kontekstis oleme siia valinud ühe totalitarismi ohvri, legendaarse Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõud, Kauaaegse dekaani Fred kudu küsimuse, kuidas seletada seda, et kehakultuur, mis justkui seisaks ideoloogiast üsna kaugel, et kuidas siis seda see kõrgstalinismi surve ja puhastuslaine kõige enam tabas proportsionaalselt? Kodulugu on ka sellepärast huvitav, et ta rehabiliteeriti päris kiiresti tuli tagasi juba 51. aasta keskel. See oli selle tõttu, et Reet kudu kaebas otsese peale tema vallandamise kohta Moskvasse ja sellega tegeleti siis kõrgemal tasemel. Aga need õppejõud, kes siis Fred kudu tennistuses lahti lasti ja keda samuti represseerita, ega ta neid tõenäoliselt kõiki tagasi tööle võtta ei saanud, ta pidi ka oma käitumist ja valikuid ikkagi. Toonase loomulikult ja Fred kudu puhul on üldse see huvitav küsimus, et ühest küljest, eks ole, ta on legend, ta on Kääriku spordibaasi rajaja, taan Tartu riikliku ülikooli kehakultuuriteaduskonna suundade nagu aluse panijaid kaheldamatult, aga, aga seal on ka palju sellist, mis sellistel segastel aegadel tähendaski neid otsuseid, noh, mille noh, täna, eks ole, võiks vaadata, kui mitte ainult nagu positiivse märgiga. Head kuulajad, et ma olen nüüd taas ühes Tartu Ülikooli ajaloolises hoones ehk Juhan Liivi tänaval, kus 1904. aastal avati ühiselamu. Õige pea kolis siia Riigiarhiiv. Meie teame hoonet veel paremini rahvusarhiivi järgi. Aga nüüd toimetab siin ajutiselt majandusteaduskond. Üks loeng just lõppes ja hea meel on nüüd vestelda Tartu Ülikooli emeriitprofessori Marju Lauristiniga. Tere. Tere. Teie astusite Tartu Ülikooli 1958. aastal. Stalini isikukultus oli tolleks ajaks paljastatud hoogu kogus Hruštšovi sula. Kas see sõna rahvusülikool oli teile toona tuttav? Me rääkisime ainult Tartu ülikoolist, mis oligi siis rahvusülikooliga sünonüüm, tegelikult ma mäletan seda, kui ma esimest korda läksin aula trepist ülesse ja tundsinud need trepiastmed praegu Khanudki astme täna Niukest nagu lohku tallatud ja ma tundsin, et ma kõnnin tõesti eelkäijate jälgedes. See oli väga-väga omapärane tunne ja muidugi tolle aja ülikoolis olid veel asjad alles. Mis olid kaugest kaugest ajaloost pärit. Ülikooli peahoone ülemisel korrusel oli meie raamatukogus seminar kaks. Mina õppisin ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat. Me veetsime iga võimaliku hetke üleval, siis seal semi narkas ja seal olid veel ka raamatud, mis olid tsaariajast kidega vanaste vene tähestikus ja kus olid siis ka pitsatit sees jurdjev ülikool. Nii et seda ajalugu tundsime seal ikka väga-väga lähedal. Aga kas toonase kõnepruugi järgi kodanliku Eesti ajaraamatud olid ka raamatukogu riiulid? Et nii-öelda kodanliku Estakad raamatuid osalt oli olemas ka juba minu kooliraamatu, kus ma käisin Tallinna seitsmendas keskkoolis, mis praegu on siis prantsuse lütseum ja sealgi olid raamatukogude heil varjus nurgakapis Nobeli laureaatide tõbedas köites raamatud ja veel mitmedki raamatut, mõned oli tõlkija nimi musta dušiga üle tõmmatud, sest et tõlke oli parajasti Siberis kodudes, liikus ju ka neid eestiaegseid raamatuid jagu. Mina tulin ülikooli siis meie kursusel oli ju neid, kellel olid suured kodused raamatukogud, oli ka neid, kellel juba olid ka kontaktid oma Rootsis või mujal välismaal olevate perekonnaliikmetega, nii et meil käisid käest kätte nii eestiaegsed. Näiteks me lugesime meeste trükitustegud, kallergi, totaalne riik on inimene. Seda lugesime, arutasime omavahel ja lugesime kah Rootsis trükitud Ristikivi ja lepiku luulet ja arutlesime neid. Kas õppejõududega sai sellest rääkida, mida omavahel ja käest kätte jagati? Just see aeg, kui mina ülikooli tulin, oli see aeg, kus mitmed õppejõud, kes oli Stalini ajal represseeritud, tulid ülikooli tagasi, näiteks meile õpetas antiikkirjandust ja ladina keelt Richard Kleis, kes testi ajal Eesti entsüklopeedia peatoimetaja ja vahepeal ka represseeritud. Tema oli meil tagasi ja tal olid väga uhked loengut ja oli õppejõudusid, kes meid usaldasid. Meie usaldasime näiteks või kas professor Paul Ariste ja tol ajal üldse oli õppejõudude ja tudengite vahel haljude lõppudel väga niisugune soe ja tihe läbikäimine, kas või seesama Ülikooli kohvik, mis praegu? Ta tundub niisugune natukene nagu imelik, võõrandunud tudengid seal üldse enam ei käi, aga määr oli see koht, kuhu me läksime loengute vahepeal, kuhu, mis seal salata, sagedaste loengute ajal istusime, arutasime oma seltskondades väga tihti ühinesid meiega ka need õppejõud, kellega me paremini läbi käisime. Mingisugune selline distantsilt vaatamine ja pilkega vaatamine oli kogu aeg olemas sellele suurele võimule. Noh, võtame kas või selle ametlik asjaajamine ka ülikoolis ju käis ikkagi vene keeles ja minu ajal rektor oli Klementi Clement oli ise ju vanema eestlane, nii et noh, temal oli staap venekeelsed ja venemeelset vaimu. Kuigi ta ei olnud mitte kõige hullem mõne teisega võrreldes, kes hiljem tulid ja kõik ametlikud paberid käidi vene keeles, igasugused aasta aruanded ja nendega hirmsasti nalja, neid ikka niiviisi nii-öelda lakke sülitada, täidetud ja, ja irvitatud seal, mis hirmus. Peegel oli selle peale suurmeister ja, aga samas muidugi ka päris tõsiselt näiteks ütleme, minu alal, ma olin ajakirjandus, eks ole, väitekirja ei ole võimalik kaitseTartus, vaid ikkagi seda sai taist ainult Moskvas ja Juhan peegel oma doktoriväitekirja, mis puutus Eesti ajakirjanduse ajalugu ja konkreetselt, siis jah, Masingut tõlkima vene keelde ja kaitsma vene keeles Moskvas, nii et eks see oli tõepoolest kummastav ja ebameeldiv. Härra rektor, lugupeetud ülikooli õppejõud, üliõpilased, vabandage, et räägin eesti keelt, kuigi oskan seda halvemini kui soome keelt. Üliõpilast ja kõrgesti haritud eestlasi on nüüd palju väga palju. Võrreldes ajaga kolm, neli sugupõlve tagasi, mil algas eestlaste järgamine mille ilmus Kalevipoeg. Meil süttisid, need tuleb, mis on tõstnud eesti keele andekusega haritud ilukirjanduse, teaduse ja koosti keeleks. Vastutus, mida kandsid mood arvulise vähese haritlased 100 aasta eest on nüüd teie suurte hulkade õlgadel. Teela lasub vastutus Eesti vaimsesse majandusliku ja tehnilise arengu eest. Nüüd järgnevail aastail. 1964. aastal pidas Tartu Ülikooli aulas kõne Soome president Urho Kekkonen. Mäletate seda kõnet, olite ise kohapeal? Ei, mina. Kohal seepärast, et mina olin siis titepuhkusel. Ja ma ei käinud ülikoolis, aga, aga ma tean, selle järel kõlasid ja seda suurt vaimustust, mida sa esile kutsus ja noh, loomulikult kõik me teame, Käärikul tekkis Kekkose rada ja Kekkose saun ja noh, see oli ikkagi nii suur sündmus, Kekkonen ja tema eestikeelne kõne ja kõik see, mis seal üldse Soomega seotud oli, siis hirmus tähtis. Nii et see seal oli tõepoolest väga-väga suur mõju. Ja muide üldse tollel ajal, kui me mõtleme kasvõi sedasama meie eesti filoloogiat, siis soome-ugri keeleteadus muidugi Ariste pärast, aga ka üldse oli ju väga kesksel kohal mõtlesime kõik soome keelt, sest Soome oli ju see aken maailma tegelikult Vene tsensuuri osanud soomekeelset korrespondenti valvata, nagu ta halvas näiteks inglisekeelset korrespondenti kui raamat, mille mulle saatis üks minu tuttav Ameerikast inglise keeles võeti ära vahenevalt kirja, et see raamat tuli teile, aga see on viidud ära Moskvasse sinna, kuskile salajasse, raamatukokku, siis Soomest tulid kõik need ajakirjad ja asjad palju paremini läbi ja me saime olla ikkagi kursis oma eks Lääne sotsiaalteadusega meediauuringutega, eeskätt Soome kaudu. Järgmine tähelepanu väärne sündmus toimus aasta ja kaheksa kuud hiljem. Tartu Ülikooli peahoone läks põlema. Seda ma mäletan ja see oli nii hirmus, et seda on raske ette kujutada, seda, seda tunnet. Seal sa võtad praegu tummaks, kui selle peale mõelda, see oli nii kole see ülikooli põlemine, sissekukkumine ja kõik see, see abitusse vett ei saanud, eks ole, käte ja tähendab, see oli, see oli ikka tohutu katastroof, nii et ei saanudki oma ülikooli diplomit kätte ju aulas. Mina olen saanud oma diplomi kätte 66. aastal tollases raudteeklubis, mis siis hiljem oli Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja ja muidugi muutus peahoones see, et füüsikud veidi peadest välja, kuna oli arvata, et füüsikute, see juhtmete rägastik oli üks põhjus. Nii et ajakirjandus endale need ruumid. Lõpuks kolisime sinna tiiba, just nagu selle füüsikud olid. Kuule, nüüd oleme me taas Tartu Ülikooli muuseumis, aga tänu tänapäeva infotehnoloogilistele võimalustele seisama pildiliselt hoopis selles samas Tartu Ülikooli põlenud aulast leeki enam ei ole, katus sisse langenud ja suitsu veel tuleb, sellest sisustusest pole suurt midagi järel, on küll üksiksammas, mis veel hõõgub, aga siit edasi paistab kõik suhteliselt tühi ja paljas. Kui kaua läks aega, et see ülikooli taastada? Tartu Ülikooli peahoone taastamine toimus väga kiiresti, 1967. aasta sügiseks sai siis kõik korda, mis oleks, kui peahoone oleks näiteks põlema süttinud 10 aastat varem, et noh näiteks stalinistliku perioodi, kas siis päris lõpus või seal kõrgstalinismi keskpaigas, et kas me siis oleksime saanud rääkida taastamisest või mingisuguse uue kõrgstalinistliku arhitektuuri monumendi ehitamisest. Noh, kui me võime üldse sellise hirmsa õnnetuse puhul rääkida optimaalsest ajastusest, siis noh, tundub, et nõukogude perioodil see ajastus nendest kõikidest võimalikest oli just see kõige parem aeg. Oleme endiselt siinsamas Tartu Ülikooli muuseumis, aga nüüd, kui ringi vaadata, siis ühes päris korralikus tudengitoas missugusest. Ideaalist see tuba võiks rääkida, tuba võiks rääkida sellisest 70.-te aastate suletud süsteemis elanud noorte inimeste ideaalist, kes on eesti lõppe seitsmes malevaga liitunud, kes on, veedavad oma suve ühiselt kuskil kolhoosis ant suhteliselt nagu kehvade olmetingimustega ruum ja siin on siis kujutatud seda, mis kogemuse võrra, aga need noored seal hiljuti seitsme malevasse rikkamaks said ja nende raud voodit debattidel on kujutatud noori ennastunustavalt ja kui me võtaksime need EW käisemärgid sealt ära, siis me võiksime tegelikult selle foto omistada ka mis tahes Lääne-Euroopa või Ameerika Ühendriikide noorte ürituse juurde, aga mis ongi huvitav selles mõttes, et kui Eestile seitsmes malev kutsuti ellu, siis see oli selgelt ideoloogiliselt suuna selleks, et kasvatada ideoloogiliselt, eks ole, neid noori õigesti õigel rajal püsima. Selleks, et kuulaja seda sisu mõistaks, võib-olla tuleks tutvustada ikkagi ka vormi ja seda sõna otseses mõttes siinsamas näituse toa seinal rippuv, siis Eesti üliõpilasmalev, lase vormisärk ja vormipüksid. Vormisärk on kaetud nagu mõne punkarid, tagi erinevate embleemidega eraldi märg saadud raadiomängul osalemise eest 24. detsembril 1972. aastal ehk siis, kui võib-olla muus maailmas tähistati jõule Eestis ei, käis raadiomängul nimetusega tere talv. Mul on nüüd hea meel vestelda Tartu Ülikooli emeriitprofessori Jaak Aaviksooga. Täna juhib Jaak Aaviksoo küll Tallinna tehnikaülikooli. Tema akadeemiline tee sai alguse seisust Dust ja jõudis nii kaugele, et 1998.-st kuni 2006. aastani hoidis Aaviksooga Tartu Ülikooli rektori ametiraha. Tere. Jaak Aaviksoo, Teie astusite Tartu Ülikooli 71. aastal. Kas te üliõpilasmalevas käisite? Käisin, käisin. Oli see siis selline läänemeelsete mõtete koondumispunkt, nagu meenutatakse? No võib-olla see fookus ei olnud lääne meelsuseleks vabaduse piire sai proovitud nii poliitilises kui laiemas mõttes. Ja kindlasti vaatamata oma formaalsele ideoloogilisele sisule oli ta eelkõige ikkagi noorte üliõpilaste ühisettevõtmise koht ja kindlasti mäletab enamus sellest ettevõtmisest positiivsena nii töises mõttes des ja sissetuleku mõttes kui laiemalt just sotsialiseerumise, aga kindlasti poliitiliste ja tulevikku vaatavat arutelude mõttes, mis olid üsna kaugele ulatanud liberaalsed. Kas õppetöö toimus pigem alati eesti keeles või Tulika Moskvast Peterburist, õppejõud ja loengud olid ka vene keeles. Nii haridus Eesti ülikoolis või Tartu ülikoolist ainult kõikides balti ülikoolides oli rahvuskeeltes, need olid kolm liiduvabariiki, kus see nii oli üle üle igal pool, mujal oli see tõsi vene keeles? Ei, seda probleemi küll ei olnud, niisugust keelelist diskrimineerimist, pigem võib-olla selles, et kõikidel erialadel olnud eestikeelseid õpikuid ei ole meil neid tänaseni. Võimu ja vaimu otsekui vastasseisust on Tartu kontekstist paljuräägitud teie käisite ju ka õppetöö ja õpetamistöö raames nõukogude liidu teistes ülikoolides, 70.-te lõpus 80.-test, kas see tunnetus oli teistes ülikoolides sama, et ülikooli sees oli otsekui mingisugune teine vaimsus kui see, mis oli ülikooli ümber? Ma ei oska niimoodi öelda, et võib-olla see ettekujutused ülikoolid olid kuidagi läänemeelsed või eestimeelsed ideoloogia saarekesed siin Eestis, et see võib-olla ei ole päris adekvaatne, et ülikool oli ka väga keeruline asutuse, siin oli erinevaid inimesi ja erinevaid allüksusi ja ühel pool oli natuke ühtemoodi ja teisel pool oli natuke teistmoodi, et mul teevad aeg-ajalt natuke murelikuks inimesed, kes kujutavad, et missugune tohutu vastuparm, Kansse Tartu ülikool oli, et siin oli kahjuks ka kõike, aga, aga võib-olla seda ühiskonda ikkagi iseloomustas pigem see Pealt oldi nagu ilus ja ümmargune, et kuskilt ei saaks kinni hakata, tehti need kohustuslikud harjutused ära ka kõige rahvuslikult meelestatud kursuse ja diplomitöödel viidati ikkagi parteikongressidele ja see käis nagu asja juurde, see oli nagu nagu rutiin, ega keegi ei andnud sellele mingisugust sisu, aga veel kord loodusteadlased on natuke teistsugused ja noh, väga paljud need inimesed, mina kaasa arvatud, valisid ka loodusteadused, sellepärast et seal ei pidanud põhimõtteliselt nagu ideoloogilisi kompromisse tegema ja see võimaldas akadeemilist tegevust suhteliselt vabalt arendada. Ajaloost me teame küll seda, et küberneetika ja geneetika ei olnud nõukogude ajal just peeti neid kodanlikeks teadustest, need oli teaduslike suundiga loodusteadustes, mida nagu ei soosinud. Miks küberneetika ja geneetika olid kodanlikud teadused? No ütleme, Nõukogude arusaamine inimesest ja ühiskonnast oli tugevalt tuulatud sinna, et inimene on valgelehtedel on võimalik ümber kasvatada mis tegelikult on vastuolus natuke pärilikkuse Reneetikaga ja Medžuurin ja kasvatusteoreetikud Makarenko ja kõik Nõukogude ühiskond tahtis kasvatada Nõukogude inimest Nõukogude ühiskonda ja talle ei sobinud loomulikud geneetilised jooned, mida just nagu ei saagi ümber kujundada. Täna meie maa, ühe vanima ja tunnustatud kõrgkooli, tööpunalipu ja rahvaste sõpruse ordeniga autasustatud Tartu riikliku ülikooli 350.-le aastapäevale kuulub meie austus Vladimir Lenin. See oli 1982. aasta sügis, Ülikool niimoodi oma suurt juubelit tähistas. Kaks aastat varem olid Eesti kultuuritegelased kirjutanud 40 kirja ja mõned kuud hiljem kogunesid tudengid raadile Julius Kuperjanovi hauale ja mida aasta edasi, seda suuremaks paistis see võimu ja vaimu vaheline pinge minema. Suur nõukogude liit käis üha enam alla, tudengid jälle muutusid järjest iseseisvamaks, ka protestimeel leidis üha uusi teid. Olid need siis Tartu muinsuskaitse päevad või roheliste liikumine, kusjuures üks päris huvitav näide on tudengite võit. Võitlus sõjalise õpetuse vastu. Siin näituse seinal ripub ka foto sellest, kuidas kuulajatele tänagi tuttavad Ivo Rull ja Indrek Kannik peavad näljastreigi. Aasta oli siis juba 1989 noorem mehed istuvad Riia tänava sõjakateedri ees ja nõuavad kateeder tuleb sulgeda. Ma nüüd loen toonase esimesega kursuse ajakirjandustudengi Andrus Kivirähki meenutusi. See oli selline näljastreik, mis toimus mitmes vahetuses. Üks vahetus nälgis 48 tundi andis vahetuse järgmistele üle kaks ööd tuli ööbida telgis, sõjakateedris Jõime ainult vett ja ilma suhkruta teed. Ilmad olid üsna jahedad, see oli kuskil aprillikuus, inimesed olid väga sõbralikud. Üle tee oli taksopark ja me istusime õhtul ja üritasime lugeda, mitu taksoviina meie nähes tehakse, et mitu inimest viina järele tuleb. Üks taksojuht käis meile ütlema, said, kui mingi jama on, kui keegi öösel tülitama tuleb, siis üks mees kohe Juusku meie juurde ja meil kõigil on raudkangid pagasnikus Me tulema. Oota kas see oli siis näljastreikijate teine või mitte, aga igatahes samal aastal muutus sõjaline õpetus tõesti vabatahtlikuks. Kätte ja ütlesin 90. aastal, Eesti oli vabaks saanud ja Tartu ülikoolist oli saanud ka taas igas mõttes Eesti rahvusülikool. Sellisest Nõukogude aegsest õppe- ja kasvatusasutusest kujundati niimoodi järk-järgult, väljaõppe- ja teadusasutus on selline üks pool, teine pool on, see tulid juurde uued erialad, kolmas on see endised juhtiv ideoloogiad ja ideoloogia, õppejõud, marksismi-leninismi, poliitökonoomia ja nii edasi, et see kõik ju teisene. Et see oli selles mõttes vaata siis jah, selline väga tormiline ja väga mitme erineva näoga periood ja seda me oleme püüdnud siin siis edasi anda seina luukidega on erinevate aastate tähenduslikumad artiklid kuraatorite jaoks siis ülikooli ajalehes, mis küsimused olid päevakorras, minu üks lemmikuid on siit 96.-st aastast, kus kutsutakse üliõpilased Tartu õlletehase uut õllet, mis on siis Alexander tarbima ohtralt ja on võimalik siis üliõpilastel hankida endale sassi kamm ja kaart. Et juua ennast ikkagi selles mõttes õllest korralikult oimetuks ja mida rohkem õlut juua, seda suuremad on siis võiduvõimalused mingisuguses loosis. Sellised ajad sellised, kas need piirid ei olnud paika päris pandud? 90.-te puhul on just see värvikirevus, noh et nii nagu siirdeühiskondades tavaks, eks ole, et midagi sellest vanast midagi uues inimesed ju, ega õppejõudu ka ärganud esimesel augustil uute inimestena ei tõusnud nad vooditest, eks ole, Nad kandsid ju pikalt veel neid väärtusi eriti ma pean siin silmas ka ideoloogiliselt võib-olla rohkem mõjutatud distsipliinide ess, õigusteaduskonnas ajaloo siin neid vastuolusid ka õppejõudude vahel sellest, et kes oli punane, kes mida tegi, millise koha ta endale leidis, neid lugusid on ju ülikoolis palju. Eriti mis puudutab just neid ideoloogiliselt kallutatud erialade konteksti, aga toimunud koheselt, et see käis ikkagi niimoodi samm-sammult ja huvitav oli ka siin seda ülevaadet tehes vaadata, et 90.-te aastate keskpaigas ilmus mingisugused initsiatiivgruppi, kes hakkasid uurima justkui võimudega koostööd, eks ole, ma pean siin silmas ka julgeoleku organid viitega ja nii edasi, et kõik võttis aega. Võib-olla 90. aastate päris alguses vaimustuses, eriti ennekõike sellest väliskontaktide võimalustest rohkustesti, aga loomulikult sellest välisabist, mida ohtralt hakkas siia saabuma nii jutumärkides kui ilma jutumärkideta heategijat, seda poolt, sest noh, vähemalt esialgu, kui meil ka see teadmine sellest ei olnud piisav, siis me võtsime seda kõik sügava tänutundega vastu ja siis alles hiljem avastasime Kas on ka teada, missugune on see kõige suurem tänases kõrval pilgus prügihunnik, mis Tartusse? Ma ei oska seda täpselt öelda, mis on see kõige-kõige, aga ma olen kuulnud igasuguseid lugusid, alustades tõepoolest terve autokoormatäiest raamatutest, mis Tartusse jõuab ja mis osutub hiljem, eks ole, 90 protsendi ulatuses tarbetuks või siis ka vananenud arvutites, justkui meid käsitleti kui mingisugust Kesk-Aafrikas asuvat, eks ole riiki, kus me võib-olla teeme alles esimesi samme kõrghariduses just kui eks ole see eeldus ka ja see arusaam sellest, et mis oli Eesti, eks ole. Üks väga oluline asi, mis tasub ära märkida ja tõesti kandis ajastu vaim on õppelaenulepingud, üks tudeng on siin võtnud laenu 10000 Eesti krooni. Ma saan aru, et tal oli peaaegu sama suur laen juba enne alga. See oli siis selline omas ajas uus võimalus ja see kasvatas ka septembrikuus, kui käis mass selline õppelaenude väljamaks minema, seda ise ka kõik need neli aastat kasutanud, mäletan ka hästi seda esimest korda ja noh, mida siis kõike selle eest sai endale lubatud erinevates siis Tartu puhvetitesse lokaalides. Astume 2000.-test aastatesse ja siin on toimunud euroremont. Ülikooli oli selleks ajaks ikkagi midagi hoopis muud kui 91.. Siin me oleme euroremonditud kaubanduskeskuses ja see kaubanduskeskus keskkonnana valitud täiesti teadlikult selleks, et siis sümboliseerida seda massiülikooli teket, justkui ma kasutan seda massiülikooli ja massikõrgharidus siin jutumärkides meie kuraatori positsiooni on sellised, et, et meie ei vaata seda negatiivselt maja arvame, et haridust ei peaks üldse vaatama majandusliku turuloogikast lähtuvalt. Vaidluses on alati olulisel kohal needsamad ideaalid väikese rahvakilluna, nii nagu Eesti on, polegi mingisugust muud alternatiivi, kui ikka püüda ennast hariduse kaudu teostada. Jätkame oma intervjuud Tartu Ülikooli emeriitprofessori Jaak Aaviksooga. 2005. aastal olite teie hektari raha hoidnud juba üsna pikka aega ja tollel aastal avati Tartu Ülikoolis esimesed kaks inglisekeelset magistriõppekava, mis sellele eelnes. Kuidas need õppekavad välja valiti, kui lihtne raske oli seda otsust teha ja lõpuks ka ellu viia. Kas neid põhjuseid oli palju, võib-olla kõige praktilisem ehkki sisuliselt võib-olla kõige vähem tähtsam oli see, et me olime huvitatud üliõpilasvahetusest, Eesti üliõpilased tahtsid minna vahetuse raamides teistesse riikidesse piima ja, ja siis tuli ka palju üliõpilasi Eestisse, kes huvitasid Eestist, aga keelebarjäär ikka enamuse jaoks oli nii kõrge, et nad olid võimelised õppima ainult inglise keeles ja seega sai siis kas siis üksikuid õppeaineid või ka tegelikult terveid programme kujundatud just nagu natukene, kui nende välisüliõpilaste või vahetusüliõpilaste teenindamiseks, et pigem oli täheneskmisest praktilisest vajadusest. Aga kindlasti oli seal ka niisugune laiem trenn, mis ei puuduta ainult Eestit, vaid puudub. Ta on maailma praktiliselt, et ingliskeelseid õppeprogramme sünnib kõikides riikides ja see on seotud tõenäoliselt sellega teaduse lingva Franca on kasvavalt inglise keel, tõsi, eks mõned totalitaarsed riigid seisavad ka sellele vastu ja ma saan aru kaane väikeriikidest, kes püüavad oma keelt kaitsta ja ilmselt peavad ka mingid piirid seadma sellele, kui ingliskeelseks midagi minna. Kus kohas see tasakaal leida või kas see praegu on käes, on meil ruumi veel muutuda rohkem rahvusvaheliseks, tuua siia rohkem välisõppejõud, avada rohkem inglisekeelseid õppekavasid või hakkab piirete tulema? Väga raske on kuidagi kvantitatiivselt öelda, millal see piir ees on, et eks ta ongi alati niisugune pingeolukorda, see tasakaal selgineb siis erinevate inimeste arvamuse kokku võtta täna, et et väga kummaline oleks, kui me ütleksime, et viie aasta pärast peabki olema mingis kohas, sest me tegelikult ei tea seda, aga õige on see, et me peame olema ettevaatlikud selles osas, kui kiiresti ja kui kaugele me läheme. Kas on mingisuguseid erialasid, kas siis samas Tartu Ülikoolis või Tallinna tehnikaülikoolis, kus eesti keel teaduskeelena on seisma jäänud ja see areng ja arenguga kaasas käimine käib ikka inglise keeles? Ei, ma niisugust niisugust kollektiiv ei tea, on muidugi üsna rahvusvahelisi kollektiive IT valdkonnas, kus võib-olla on see globaliseerumine kõige kiirem olnud ja tõsi on ka, et võib-olla mõiste loome või terminiloome on seal ajale jalgu jäänud ja noh, me teame ka väljaspool siis Iidee teadust igapäevases kasutuses, et paljud neist ei kasuta eestikeelseid keskkondasid vaid vaid Peavad kuidagi mugavamaks, seda inglisekeelset, nii et siin on tõenäoliselt teatud oht. Aga muudel erialadel ma küll ei näe täna, et see oleks kuidagi kuidagi ohustaks eesti keele tulevikku. Ja tõenäoliselt tasub meil mõelda ka selle peale, missugune on tehnoloogiline areng lähiaastatele me päris kindlasti 10 aasta pärast saame võõrkeelses kõnes tehnoloogia vahendusel aru ka siis, kui me seda keeltele õppinud ja, ja ma arvan, et me peaksime valmistuma eelkõige eelkõige selliseks arenguks, et eesti keel oleks arvutikeel, et eesti keel oleks tehnoloogiliselt toetatud. Et eesti keelest oleks reaalajaline tõlge kõikidesse teistesse suurematesse keeltesse, et, et see on pudelikael, see on see koht, kus kindlasti peab pingutama tema ja see tähendab minu meelest ka riiklikku sekkumist, et see, seda tegevust tuleb rahastada päris turupõhiselt, nagu nagu Google seda teed jätkub seda tehnoloogiat vaid suurte keelte jaoks ja eesti keelel tuleb siis, kui üldse, siis võib-olla 20 aasta pärast. Marju Lauristin, kas rahvusvaheline rahvusülikool on võimalik, kas eesti keelele ja sellele rahvusülikoolil on sellest ka mingit ohtu? Vaadake, see on iseendast niisugune imelik olukord, sellepärast et vaadake prantslase või sakslase ega nemad teevad ka inglise keeles hooldab ja kui on rahvusvahelised konverentsid, siis ka nemad ka ju inglise keeles rääkima, aga nemad hoiavad väga kõvasti kinni sellest, et nende oma ülikoolides on saksa keeles prantsuskeeles või teistes riikides Soomest, soome keelest ja nendel muidugi Annel inglisekeelseid kogu ka, aga te tahate minna sinna inglise keeles õppima, ise tudengina ja siis hakati otsima, kui palju ja mis aladel ingliskeelseid on siis need on ikka väga-väga vähe. See jutt, et ei saa omas keeles arendada noh, nii-öelda kõrgtasemel teadus või anda head haridust, minu meelest see ei päde. Me peaksime rohkem võõrkeeli oskama ja samas olema palju agaramad selles, et me siis anname omaenda teoseid, oma artikleid eesti keeles välja, et arendame eesti keelt, kui kõrgtasemel teaduskeelt, sellepärast ainult siis me saame olla tasemel, sest et kui me peame väljendama seda, mida me uut teeme teaduses kõike, ainult võõrkeeles, siis me tegelikult ei jõua päris nende nüanssideni, mida me saaksime siis, kui me teeme seda eesti keeles ja siis pärast tõlgime. Ma tean seda sellepärast, et me oleme seda omaenda praktikas ära proovinud, me oleme teinud ja oma neid sotsioloogilisi uuringuid, meie noored avaldavad väga aktiivselt neid inglise keeles, aga sellele vaatamata Ta me näiteks tegime oma uuringutest eestikeelse suure koguteose just ainult selle tõttu, et kui me selle tööga tegelesime ise omavahel, neid omaenda nii öelda tulemusi eesti keeles mõtestasime. Me avastasime palju neid nüansse, mida ainult inglise keeles avalduse kirjutas, me mitte kunagi ei leia. Aga sellepärast, et seal on omad standardid. Sa ei ole seal vaba kõikide nende mõttearenduste ja nende nüansside väljendamisel, nii nagu sa oled eesti keeles peale selle eesti keeles on väga erinev ju kah, erinevad mõistete kontekst tõlgiti inglise keelest eesti keelde, siis te näete, et seal võivad olla väga-väga suured erinevused, kuidas tõlget ei tee ja võtate vabalt ainult selle inglise keelse, siis ta tegelikult ei saagi aru, mis siis eesti keeles tegelikult tähendaks, mis taust sellel kõigel võiks olla. Ja muidugi see on teine olukord, kui on, ütleme, seal, matemaatikas või füüsikas, aga ma just räägin sotsiaalteadlaste kohta sotsiaalteadused laias mõttes. Tõsi, nad vajavad emakeelt sellepärast, et ainult emakeeles nad jõuavad nii lähedale sellele samale sotsiaalsele psühholoogilisele reaalsusele. Mõlemad tahavad kirjeldada kõik muu, on tõlge. Selline oligi meie rahvusülikooli 100.-le aastapäevale pühendatud Reporteritund. Omalt poolt on Tartu Ülikooli emeriitprofessoreid Marju Lauristini ja Jaak Aaviksood. Suur aitäh ka Tartu Ülikooli muuseumi näituse 100 aastat ideaale kuraatorile Mairo Räskale ja Tartu Ülikooli raamatukogu näituse esimene detsember 1919 koostajale Mallermelile. Kel huvi tekkis, võiks mõlemat näitust kas või täna vaatama minna. Mina olen Madis Hindre ja soovin teile kena päeva jätku. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio.