Tere neile, kes vikerraadio ja suur aitäh, et kuulata Igor Volkelt teatakse peamiselt anomaalsete nähtuste uurijana. Kui silmapiirile ilmuvad rohelised mehikesed või lendavad taldrikud valitakse just tema number. Vähem on juttu olnud sellest, et Tiigoril on kolm last. Pojad harja, Raul ning pesamuna tütar. Äike. Isaga saatesse tulnud Raul Volke ütleb, et lapsepõlvest kodusest kasvatusest on kaasa hiilinud kaks omadust. Vastutustunne ja tegusas. Isa lisab, et mõnedki reeglid nende kodus on üle võetud tuletõrjest valdkonnast või tegevusalalt, millega olid kunagi seotud nii kor ise kui ka tema abikaasa Aire. Mida ta sellega täpsemalt mõtleb, seda kuulete kohe, sest saade käbi ei kuku, alustab mina, olen Sten Teppan. Igor, tere tulemast vikerraadiosse. Tere, Igor oma kolmest lapsest valinud jutumärkides ohvriks, siis siin saates kaasteeliseks keskmise, kelle nimi on Raul, rõõm näha, Raul, tere tulemast. Tere tulemast, Igor, te ring peale. Ma juba mainisin, et laps on sul kolm keskmine sai kaasa, et kes on ülejäänud. Ja kuhu nemad jõudnud omadega tänaseks on. Momendil on kõik kodust ära juba iseseisva elu peal. Professionaalne ühiskondlik roll on, et nagu ma ise olin oma valdava osa elust päästeametis ja sisejulgeoleku valdkonnas, siis lapsed toimetavad umbes samas profiilis ainult eraalustel, nii et Tamrexi firma koosneb siis oluliselt vanemast pojast, nooremast pojast, väimehest, kes on siis tütre meest? Et see on üsna huvitav ühest küljest ja teisest küljest äkki natukene intrigeeriv ka Raul, kas perekonnaliikmetega väga lähedaste inimestega tõsist asja ajada ja olla tõesti ninapidi igapäevaselt? Koos on asja kergendav või raskendav stsenaarium? Raske öelda, puudub puudutav teine kogemus. Et kui on eluaeg on koos tehtud, siis täna tagantjärgi võib öelda, et tänaseks on see väga hästi toimiv lahendus. Kõik nurgad ja erimeelsused on aastate jooksul maha lihvitud, eks algus, väikesed eri meil siis ikka oli. Aga täna see, see tiimi tugevus on see, mis päeva lõpuks annab teatud eelise. Ja, ja see eelis tuleb nagu mitme rea pealt välja. Üks on see, et, et keda sa usaldad, kui sa oma kõige lähemaid sisesingi inimesi või sugulasi ei usalda ja teine küsimus on see, et et see tööalased küsimused, et see kõike ja ainult töö ja sisse vaid teatud asju saab arutada teatud väljaspool tööaega saunas, sünnipäevadel, koosviibimistel. Kui Raul, sina peaksid hindama ja kirjeldama olukorda pere keskmise lapsena, siis kui erinevate omavahel oleta või sarnaselt vennaga, kes siis on vanema õega, kes on noorem. Kui me suurt pilti vaatame, siis ma arvan selline väärtushinnangute või põhimõtted alusel suhteliselt sarnased. Kui nagu peenhäälestust vaatame, siis kohati üllatavalt erinevad. Võib-olla isa võiks kirjeldada natukene siis, milles need põhilised erinevused seisnevad? Seda peab ütlema. Käbid ei kuku kogu ju kännust väga kaugele, aga antud juhul on nagu Raul rõhutas, et kui peenhäälestust ja jälgida, et siis on, on mõned on üsna kaugele ja teised on, on jälle teistpidi jälle lähedal, et et üks sugu laulab reeglina ühtelugu, et me oleme niuksed ohutuse või, või niisuguse julgeoleku ja Nakene noh, turvalisuse euerness või niisugune valvelolek olijad, et siin Rauli näitleja sõidab mööda, näed, kuskil prügikast põletad auto kinni, tagant kustuti välja, kustutab ära, annab kasvõi politseile abi või, ja, ja nii edasi sealt rääkimata siis selline, et et noh, me oleme niukene, matkav ja, ja meelt lahutav ja reisiv tiim olnud kogu aeg, et emaga siin pundis kuulub samasse mentaliteeti ja ja siis see on kõik, et nad alati niisuguste inimestega oleks hea käia matkal ja reisil ja väljas sellepärast et oskavad anda esmaabi, teha kõik, mis vaja. Lapselaps, lastest rääkimata, sest kõik on niiviisi huvitavalt vilja kandnud või, või kandvad ja toetavad ja tuld teha, süüa teha, tuge anda, sidet pidada, abi kutsuda, abi osutada. Kõik on selle võimekusega. Aga siis, kui nüüd Ta hakata nagu sinna peenema poole minema, siis see on meeldiv on näha, et et vahel on mõelnud, et, et lapsed kannavadki nagu Family või selle isa puu ja enda puu ja minu juurde selliseid edasiarendusi, et et igaühe puhul on näha mingisugused väiksed eriprofiilid ja Me siin saates ei räägi väga palju nähtustest, mille kaudu Igor sind põhiliselt teatakse. Sa oled ikka väga selgelt ühe liinimees Eestis ja nagu see nimi öeldakse, siis on kõigil pilt selge, kellega tegemist on, aga põgusalt me peame neid asju siiski puudutama. Ja üks, mille ma tahaks Rauli käest siin alguses kohe ära küsida kas sa usud seda kõike või kas paranormaalsed nähtused, mis on saatnud sind sisuliselt kõndima hakkamisest peale tänu isale. Kelle jaoks on see olnud elu ja maailm, oled sa näinud ise oma silmaga, siis on võtnud käest kinni, poiss, tule, lähme vaatame. Küsimus on selles elus on tohutu palju müstilist. Et siis ma vastan jaatavalt, et see hakkab nagu maast madalast pihta, et kui me siin räägime täna päkapikk, usk või jõuluusk kõik sellised peretraditsioonid, et need on maast madalast sees ja ja see juba annab selle noodi, et salati otsid elust midagi enamat, kui see lihtne pikku tarkus meile koolist annab. Ja noh, teine asi selles, et see, kui ma nüüd tahan oma lapsepõlve laiemalt lahti seletama, siis noh, ma võin öelda, et see on olnud erakordselt huvitav lapsepõlv. Pere on alati olnud nagu koos. Et on, isa on olemas, all, tema on olemas, all igaõhtused, nädalavahetused, söögilaua arutelud, dokfilmide vaatamised, hilisemad maailma asjade arvutused, et see sihukest informatiivset, et koosviibimist on tohutu palju olnud. Nendel koosviibimistel käsitletavad teemad on olnud seinast seina paljude inimeste jaoks. Noh, ufo võib olla, piirneb mingisuguse lendava taldriku või rohelise mehikese ka siis tegelikult kui me räägime müstilistest asjadest, et et eks seal sai räägitud religioonist, religioonidest, erinevatest usundites, igasugustest loodusnähtustest hästi palju ka siukest, füüsika, tarkust kosmoses, planeetidest, tähtedes galaktikate ja nii edasi, nii et selles mõttes see infopagas nii tohutu lai ja koduseli tuhandeid ja tuhandeid raamatuid ja kui need lapatud sai, siis oli noh, maast madalast selged. Et siin maailmas on midagi enamat kui, kui see, mis silma kahe silmaga kõrvaga üldjuhul näeme, nii et selles mõttes ma pigem usun, aga nüüd, eks ju, mida ja kuhu maani, see on juba väga personaalne ja lühike vastus Andres taldrikute rohelist mehikest sa näinud ei ole? Jah, otsekontakt küllaga. Mul on väga palju raporteid, raporteid erinevatest juhtumistest on laste eest üldiselt hoidnud eemale seda varajases perioodis eriti eks esiteks, ega ma olen ju ikkagi nagu didaktika pedagoogikaga kokku puutunud ja, ja see on ka üks psühholoogia, eriarvu ja meelisala, et ütleme niiviisi vanadestamentliku uueteistamentliku Canoneid silmas pidades, eks ole, et kui sa tahad oma poegadega lastega tulevikus koos naerda, siis ära lükka nende tee pealt kive kõrvale. Ja samal ajal see, mis annaks neile tugevalt tuult tiibadesse, siis seda hoia nagu tagasi, sellepärast et et kui mina olen kiiksuga, siis mu lapsed ei pea olema seda, et ma hoidsin seda varakult, et nagu eemale, aga üldiselt põhi selline idee on olnud, et, et ei, et hoia ringi koos ja siis, kui tekib juba see isu, küll nad siis juba koputavad ja teeme nüüd Igorra hüppe sinu enda lapsepõlve. Ja milliste sõnadega sa kirjeldaksid, missugune aeg see sinu jaoks oli? Me aeg ju loomulikult, eks ole, 50 sündinud. Käisin pruuti jahtimas, teisel pool Pirita jõge, eks ole, seal olid veel Pirital olid pommiaugud olemas ja lapsed mängisid seal, purjetasid pommiaukudesse kogu need vee peal, et et minu enda hinges ja teadvuses on need pommiaugud, venet, rõugearmid kõik olemas, eks ole, et ma tean, kuidas räägid, näidati näpuga, seda ei räägi, nendel teemadel ei räägita ja nimed marmortahvlil ja siis mõtlesin, et huvitav, miks osa raamatuid peidetakse ja siis ma sirvisin, eks ole, ma nägin Klooga surmalaagri fotosi inimlaipu palkide vahel siis ma nägin, kuidas Eesti sinimustvalget lippu ettevaatlikult laste eest pandi kõrvale või noh, niiviisi, et olid mingid diskreetne tsoonid, mingid anomaalsed alad ja laps pani seda tähele. Kuna ma olen kogu aeg elanud pääskülas, siis pääskülla no ütleme niiviisi, nagu Siber oli oma ajal juba tsaariajal, kuhu küüditati teisitimõtlejaid ja hiljem ka. Et siis oli näiteks linnaservad pääsküla ja Nõmme, Nõmme on niisuguste huvitavate vaimuinimeste iseeneseslik väljumise koht, et seal käisid endised intellektuaalid ja haritud inimesed. Ja siis vanavanemate juures vesteldi räägiti. Laps tervitas kõrva väga huvitavad mõttekäigud. Onu Liiver oli see, kes tulite. Kuradi Nicky raist tagus kingaga vastu ÜRO kõnepulti, eks selles mõttes, mis Nikkimis, mis ÜRO. Hiljem sain aru, et millega oli tegemist, inimesed kuulasid salaja Ameerika häält, sealt Läks mõni aasta mööda sain vanaisa käest hästi tuunitud eestiaegse Philips raadio, millel oli laiendatud lühilaineala, 25 meetri pealt kuulsin raadio Caroline'i Radio Luxembourgi hakkas teistmoodi maailm imbuma. Siin lauldi leelotajaid, eriti sibulat ja koni, aga sealt tulid mingisugused holised ja biitlid ja niuksed särgid. Et lapsepõlv oli värvikas ja pinev ja põnev. Sa oled sündinud Jõgeval, aga elanud tõesti siis juba õige varasest east Tallinna külje all. Missugune see perekonna lugu on, mis teid Jõgevaga üldse sidus ja kuidas te siia sattusite? Saatus ja raskesõjaaegne? Noh, nagu tingimused, et pere oli sunnitud sunnitud ajutiselt Tallinnast lahkuma ja noh, kuna mu juured on, on praeguse Rahvusraamatukogu territoorium on mu vanavanaisa ja tootis Tallinnale valgust Taali gaasigeneraatori, mille koksist tehti valgustus, gaasi siis tema oli selle meister, siis tal oli amet, pind, seal oli ohutusala kolossaalselt suur part, mille jäänused praegu Rahvusraamatukogu ümber ja siis kõrge aiaga piiratud, et elamine mu vanemad elasid seal, siis tuli sõda sõjakeerises, sakutati kõiki sinna ja tänna. Märtsipommitamisel need majad said pihta, Õnneks oli pääskülas suveresidents või suvekodu ja sinna siis tuli hiljem üle kolida ja ehitada maja. Ja sinna siis me jäime. Isa suri varakult, et ema võttis nelja last kasvatada üksinda. Vanaema toetas, vanaema oli väga värvikas, markantne kuju. Et nüüd on sobiv aeg meelde tuletada Anton Tammsaare selline usaldusisik kes käis kogumi Augustele oma südant puistamas nendel ajaloos või kultuuriloost teada piinlikel momentidel, kui ta vältis Estonias sama pidulikule nagu tähistus õhtule minemast elavale inimesele, kujutage ette, avatakse mälestusmärk ja, ja abikaasana läks ja ja siis vot niukesed liinid ja, ja vanaema sidemed siis erinevate saatkondade inimestega ja Eesti vabariigi aegse poliitilise ja kultuurikihi erinevate vooludega. Et see kõik rikastas nii et et vanaema jättis mulle sügava tavajälje, mis juhtus isaga? Isa suri, seda tervis vedas alt ja et see on perekonna geneetiline, mis tähendab seda, et sa juba mainisid ka vanaema oli sul mõjutaja ja siis kindlasti ema ka, et sa oled pigem kasvanuta naiste käe all. Ei, ma olen kasvanud, noh paradoksaalne ju öelda, et ma mõtlesin seda juba juba põhikoolipäevil, et et kuidas mul on vedanud jutumärkides, mida on isegi häbematu öelda, eks ole, et, et ma ei ole isa mõju saanud, ma ei ole ema mõju saanud, sest et ema pidi tegema tööd, et teenida neljale lapsele raha, eks ole. Ja vanaema oli siis koduhooldaja, aga vanaemale mu vestlus ja arutelupartner, et mind nagu ma isegi imestasin, et mind pole keegi kasvatanud mulle kooliajal ja sõber Andrus Park kellega me töötasime välja või siis mina pakkusin välja, et tead, et üks niisugune hea lahendus on titaktikas, et et selleks, et sul raske ei ole, sa pead ees minema, mitte laskma ennast tagant ajada. Et kui võtad raske seljakoti selga, siis kalluta ettepoole nagu kukuks, siis ei tunne hetk raskust ja siis mine kogu aeg, see tähendab seda, et me õppisime kooris järgmiseks päevaks mitte selleks päevaks, et meil oli alati õpitud ette. Et see oli metoodiliselt õudselt hea ja, ja sellepärast, et teha midagi nagu tuleviku nimel, siis minevik surub vähema koormusega peale ja olevikust rääkimata. Oled sa niimoodi tagasi mõelnud, äkki jagad meiega ka seda mälestust, kui sul niisugune on. Missugused on su kõige esimesed mälupildid, mida sa arvad päriselt olevat siit elust nii-öelda kaasa võtnud? Mu esimene nagu mälestus minateadvusest minust endast on seotud kindla kohaga hiiul Põllu tänaval. Ma olin nii väike, et ma olin mähkmetes. Et ma olin ilmselt sündinud mitte väga ammu tagasi ja ma mäletan, et ma nägin selle pambu keskelt nägin vasakult poolt, nägin oma isa nägu, kes siis nägin oma ema nägu ja, ja siis nad tantsisid ja ma olin nende vahel seda seltskonda isegi oli hoomata, ma tunnen seda lõhna siiamaani ja kõik sellist. Ja siis oli niiviisi, et, et, et üks situatsioon, kus ma tundsin, et mul oleks vajalik sekkuda ja siis selle sekkumise tulemusena oli seal niukene väike väljumine sealt seltskonnast ja mind viidi kõrvaltuppa. Mul hakati mähkmeid vahetama. See võis olla esimese nii-öelda eluaasta sees esimese poole sees ja see on väga värvikas. Võiks täiesti, ekraniseering on nii, nii selge, järgmine värvikas mälestus on, olin naabrite juures. Ma võisin olla nelja-viieaastane, mulle meeldis seal üks, üks eesti mees, seal laiaõlgne, sellel oli, oli tumesinine English villane triibuga, ülikond oli väga soliidne. Ja siis ta meeldis mulle ja ma sain aru, et mina meeldisin talle nii, et ta võttis mind oma põlve peale. Ja siis tema jutt ümbritsevatel oli seal, ta oli Siberist põgenenud ja, ja siis ta kääris oma käised üles ja näitas selline lihasevad, kobrutavad, käsivart, talikaruga võidelnud ja need jäljed olid seal ja siis vaat sisse toonis, et see oli niukene nohi, Jungilik või Froidilik. Võimas isa, signaal võimetele, mees signaal. Et see tüüp ja vot siis hakkas minema, nii et, et ma olen väga rikkalikus keskkonnas kujunenud. Oli, oli supertreener, kui ma käisin sportvõimlemist tegemast, Aleksander kohv, keda me kosmilised kõik Kakiks kutsusime, see oli eriline mees, kes ütles, et jõudu ja sporti ei tehta saalides, vaid tehakse elus. Ta oli noormeeste, käis sadamasse, vaguneid tühjaks laadimas, ütles, et me hüppasime saltot ja keerulisi rapski trikke, hüppasime saepuruhunnikusse. Et meil ei olnud kedagi, me ainult kuskilt nägime, kuulsime midagi ja proovisime järgi teha. Ja see on see purakas või potentsiaal, mis peaks olema isases sees. Mis edasi viib. Järgmine verstapost oli siis jälle isakuju, oli, oli Eduard nurja ja oli kehast väljumise kogemusega, oli väga fantastiline teoreetik, super intellektuaal. Ta krooniks julgelt, et noh, nagu esireas siin Gunnar Aarma ja nende ees. Et väga võrratu kuju ja sealt tekkis idee, et kui ma läksin tippi, et siis ma läksin tuletõrjesse ja sealt hakkas siis nii-öelda tõsisem ja kokkupuude juba siis anomaalse maailma või anomalistliku foloogiaga Sa jäid isast õige varakult ilma kas tema mõjuga kuidagi sinusse jõudis või selleks oli teil ühist aega liiga vähe? Isa oli pigem kui ideaalkuju need inimesed, kes on kasvanud noored, kellel on isaga mitte head suhted nendest on alati kahju, sellepärast see suhete elegantselt läheb nagu kaduma, eks ole. Aga mul on ainult selline jälle Froidilik, et ta on kui ideaalkuju, et ma tean pigem projekteerida oma taotluse oma laste peal oma perekonna peale, et missugune peaks isa olema. No nagu hiljaaegu Tanel Padar ütles, et ta tahaks olla oma lastele niisugune isa, nagu ta oleks tahtnud, et temale Kirjeldab vanaema rolli enda kasvatamisel sa juba tema mõju mainisid, aga võib-olla sa püüad konkreetseid näiteid tuua tema nii-öelda kasvatamist, põhimõtetest või visioonist, kuidas pisikesest Igorist peaks saama suur enda eest seisev vastutav mees. Ja ma võin öelda, et näiteks, et noh, kaasaegsetes aruteludes, eks ole, et kus on siin on soovõrdsuste ja ebavõrdsuste teemat kogu aeg laual ja et need asjad said mulle selgeks suhteliselt või väga vara ja just tänu jõulisele konkreetsele väga reljeefselt Auguste Mariel, eks ole. Tema kasvatas pilguga. Tal oli selline pilt, mida hiljem ma nägin, mida küpsed mehed kartsid mida kõik vingerdajad, tüübid, veniks, tilulilu tüübid, et kui Auguste vaatas otsa, siis vendadel püksid tegid püüli, et see, kui ta pidi häält juurde tegema, see oli juba siis oli juba piirini jõutud ja kui ta juba köhatas või, või nii-öelda tõstis, siis oli selgelt piiri ületamisega tegemist, aga seda pilkukohtasid, mis olukorras harvadel juhtudel, et ma teadsin, et vot tema oli selline naiskuju, mis andis selgelt teada, et inimene peab lugema teiste pilgust ja huultelt mismoodi ja mida temalt oodatakse. Et olla delikaatne, olla väga peenetundlik omavahelistes suhetes. Et ei ole vajagi väga palju seletada, rääkimata siis mingit füüsilist kontakti või niux nühkimist. Äärmiselt diplomaatiline temale diplomaatia kooli parim liider. Mis tüüp sa ise olite, kui palju sa said ema ja vanaema proovile panna? 61. aastal, kui kaarin kosmosesse lendas, seal ma olin 11 aastane Elori täiskogu aeg, raamatute sirvimisel, piltide vaatamist, televisiooni siis ei olnud, siis sai naabrite juures käia telekat vaatama, siis oma koju, esimene telekas oli siis sealt oli raske lahti kangutada, sest et see oli aken, maailm, eks ole, selle informatsiooni hankimine, lastega mängimine sõpradega sõbrus. Et mul oli põhikoolis üks konstantne ja sügavalt juurdunud sõber, solist Andrus ja, ja temaga Me vestlesime, arutasime niiviisi, et meil ei olnud aega teineteise koju minna. Me tulime koori tee peal, jäime rist Mikul seisma, panime koolikotid maha ja kell kaks hakkasime rääkima ja kell 10 tuli, naabrimees ütles, et et poisid, minge koju, tõid oodata, eks. Sest et nii palju oli rääkida ja see lõi omapärase, sellise verbaalse ja intellektuaalse nagu laengu, eks ole. Kus me suutsime oma mõtteid jälgida ja neid vormistada sõnadeks, nii et et see oli ettevalmistus tulevasteks eluavaldust. Vaevalt, et su peas kusagil niisugune edetabel või pingerida on, aga, aga äkki sa oled nõus jagama enda meelest üht olulisemat või suuremat jama, millesse su suutsid poisikesena sattuda? No vot, kui ma viitan nüüd veel korra selle Andrusega sai läbi mängitud niisuguseid ulmelisi stsenaariumeid, mõttekäik et, et see lõi sellise valmisoleku, et jamad mängiti kõik läbi, ma olen Hollandisse, kui ma esimest korda jõudsin, juba mehe eas mängisin pokkerilaua taga, mängisin mitmed mängud kaasa ilma ilma panustamata, eks ole. Kreeklased nimetavad Noetiliseks seal nagu teadvus tasemel. Et mõtled, pallut jamad läbi, siis ei satu sinna sisse. Mul ei ole jama seal, ma tahtsin alati midagi konstruktiivset. Kas sõja sütitajaks sõjal, õpetajaks või kosmoseavastajaks või ka Karin oli see, miks ma seda meelde tuletasin. Et see 12 aprill õues lõhkusin kändu ja erilisi vihaga niukene männikände ja siis, kui raadiost tuli see, et inimene on jõudnud kosmosesse, mõtlesin, et tahaks veel kuulda või telekast vaadata, enne ei lähe, kui see känd on puruks, känd oli puruks, sain teleka juurde vaadata, kuidas Gagarin välja nägi, mõtlesin kurrat, vot siit läheb minu tulevik ilmselt. Aga siis sai vahepeal valikuid muudetud ja ega ma väga palju sellest nagu eemal ka pole olnud, aga üks lihtne jama Nõukogude perioodil, see oli keskkooli lõpus. Et teistmoodi kultuuriruum, tegin varakult tööd, kojamehe tööd sain, sain taskuraha, õppisin keskkoolis. Siis käisin rätsepa juures, lasin endale õmmelda kollase lillelise särgi, mis oli juba Inglise rokkajakirjades ja Melody Maker ja nõgest ja siis valged püksid ja ja muidugi see sellises suhteliselt 68. aasta kuni seitsmenda aasta Tallinna linnapildis eristus väga jõuliselt, nii et julgeolekutöötaja võttis kinni ja kuna ma niisuguse väikse grupiga olime, siis viidi meid miilitsaosakonda ja siis küsisin, et mille pärast see noh, sellepärast ma küsin. Sellepärast et no siis said aru, et jah, et okei, et sulestik oli, oli vale. Kuidas sa olukorras, kus inimene jõudis kosmosesse endale kujutasid võimalust tegutseda samas vallas või, või seda liini pidi kuuekümnendat aastat üks pisikene eesti kodu kusagil nõmme või pääsküla kandis, et see kõik paistab liiga kauge ja kätte saama? Ei, see on praegu siit vaadates sinu tooli pealt, aga tol ajal oli ju niiviisi, et Nõukogude liit oli väga suur osa maailmast, eks ole, Eesti kuulus sellesse, kui ma olin noor poiss, siis ma sain aru niiviisi, et kui ma olen viies, kuues klass siis ma mõtlesin, et A et jõuda kuskile niisugusesse taevasse, eks ole, lenduriks et tsiviilkõik, need sõjakoolid, värgid, siis ma mõtlesin, et noh, merevägi, merekool nahimovlaseks kuskile kosmonaudid, siis pead olema enne hävituslendur ja kõik niiviisi, et et need skeemid olid enda peas juba läbi mängitud. Aga siis tekkis valikettaat. Ja õnneks siis 67, kaheksa tekkis uus nägemine, et meie keskkonnas on midagi veel põnevamat kui kosmonaudid ja, ja hävituslendurid või et ja see oli siis ufomaailm ja sellest piisas, et see oli, asendas minu jaoks kosmonautikat ja tänasel päeval ma mõistsin, et see oli väga õigesti valitud, sest et ma teen praegu pingutusi, et seda valdkonda edasi viia. Raul, kui sa kuulata oma isa praegu kõrvalt, mis mulje sulle kõik jätab, et usud sa seda ja kas ta vastab praegu isana selles vanuses noh, pildile, mis meil on tekkinud tema lapsepõlvest. Ütleme, kui ma vaatan meie nagu kasvukeskkonda, siis ma pigem kinnitab seda ajalookäsitlust, et noh, ma pean ütlema, meil on lapsepõlvest, kui ma olen siin kuulnud varasemaid saateid, eks siis seal räägitakse, et kes vitsa, kes rihma ja kellel ei olnud kodus ja, ja kellel liiga palju Kattrus ja et, et see natuke on mulle võõras, et kõlab küll võib-olla imelikult, aga meil oli suhteliselt nagu ideaalilähedane lapsepõlv ei osanud, et midagi enamat, et oodata, sest noh, ütleme kaks asja, mis ma olen nüüd tagantjärgi mõelnud, et kui räägitakse lapse kasvatamisest, et on igasuguseid teooriaid ja siis räägitakse piitsa ja präänikut ja nii ja naa siis mina enda jaoks olen nagu kaks asja välja valinud, mis, nagu meid kõige rohkem mõjutab tõsi, teise pigem oli kaasamine ja eeskuju. Et üks asi oli see eeskuju, et sa mitte sind ei sunnitud olema parem, vaid sa püüdsid sihukest paremat, ehitasime käitumist, siis püüdlesid selle poole ja, ja teine asi oli see, et see kaasamine, see annab tohutu nagu pagasi või, või rikastab seda lapsepõlve, et kui ma tänapäeval vaatan lapsi, kes on sunnitud terve nädalavahetuse veetma ostukeskuse kärus või istuvad kodus toas ja siis öeldakse tar aktiivsed, siis probleem on see, et nad ei saa ennast nagu normaalselt välja elada, et neil oli, kui olid reisid või sõitmised või, või õues või toas või ehitati-remonditi, mida iganes, kõik tööd igale poole kaasati lapsi, sealt mitte siuke töökasvatus, aga see oli niisugune normaalne koosolemise viis, et iga vanuserühm sai sihukse paraja jõukohase töö ja töö käigus seal ju jutustati, arvutati vahepeal olid väiksed pausid, värgid, noh, see ei tähenda, et neil ei ole aega mängida seal. Noh, ma lihtsalt väike kõrvalepõige hilisemasse lapsepõlve, et ma mingi aeg tegelesin nagu korvpalliga tõsiselt ja miks ma lõpparve tegin, oli see, et mind hakkasid häirima suvised laagrid, sest suvel viidi korvpallurid laagrisse, seal oli hommikul trenn, õhtul trenni, ülejäänud aeg istuti jõude. Aga kodus see tähendas seda, et hommikul ei, korvpall, siis sõideti jalgrattaga, siis oli jalgpallis käidi meres ujumas, siis käidi metsa, et sa terve ärkvelolek vaja, kogu aeg tegutsesid, tegid midagi ja see oli põnev ja nüüd sind viidi laagrisse, mis siis linnalapsel oli põnev, aga minu jaoks see oli kohutavalt igav. Me elasime küll nõmmel, aga meil siis emapoolsed, vanavanemad elasid Pirital mere ääres ja, ja et iga nädalavahetus oli kohustuslik saunaskäik, aga see ei olnud mitte kohustus, vaid kuna suguvõsa oli suur, meil on tädisid, onusid, et kõikide pojad, tütred, lapsi, palju siis sinna Piritale tuli kogu suguvõsa kokku, käidi meres ujumas. Varakevadest hilissügiseni, käidi saunas, tohutud sihuksed, uhked toidulauad, huvitavad arutelud, et põnev, põnev. Võib-olla sa Igor natuke kirjeldatud, kuidas niisugune olukord saavutatakse, millest Raul just rääkis, ehk see kaasamine ja eeskuju, et see kõlab nii-öelda paberi peal justkui kõik väga hästi ja kõik, kes on lapsevanemate, ma usun teoorias, justkui saavad sellest aru ja on nõus. Aga see olukord saavutada päriselt niimoodi, et keegi traumat ei saa ja närvivapustust ei ole alati väga lihtne. Lapsed ei taha. Igale noorele mehele soovitaks, et jälgi maailma ja ennast selle sees ja mõõda oma vastutust. Kuidas maailm sinu ees on vastutuses ja millest vastutad sina maailma? Mis vanuses lapse juurde sellise jutuga lähed? Ei, see Raulsin andis vihjeid, eks ole, et esiteks ma mõtte palun lõpetatud algas sellest, et võta see positsioon siis vali endale abikaasa võib-olla esimene kord ei õnnestu, tõenäoliselt ei õnnestugi. Proovi teine, kolmas, neljas kord ja siis, kui sa oled normaalse partneri leidnud, siis järglased hakkavad juba seda kõike järgi tegema. Normaalselt käitud siis ei ole vaest paberiteooriat kuidagi siis on juba ammu midagi ära läinud, kui sa pead võtma seal Spocki ette või mingisuguse muu autoriteedi või veel hullem netist otsima, et kuidas hüperaktiivsusega toimis või mida talle anda vä? Normaalsus on kippunud kaduma minema, eks ole, et med kaalunid, et otsige Auguste endale konsultandiks, kui, kui midagi muud pole ja proovige seda. Sest et et inimesed ju suurepärast päevadeks, millal sa liialdad, millal sa ei liialda, mis on oodatud kellelegi silmis, mis ei ole oodatud. Ja siis, kui sa selle baashoiaku oled endasse juba absurbeerinud ja kui su kaaslane teeb seda järgi, seda nimetatakse Vervimiseks, eks ole, psühholoogia paar esimest aastat ju lapsed värvivad täpselt sedasama, mida vanemad ees teevad. Meenutab vanu kreeklasi. Kui te näete ühte langenud või allakäinud põlvkonda, siis süüdistage eelmist. Aga siin ei ole rõhk mitte süüdistamisel, vaid siin on idees selles, et et enne on juba midagi mädasti mööda läinud. Nii et kui tahate häid järglasi, siis kohustage Janast rohkem, ärge olge laisad, näidake eeskuju. Olge kavalad konstruktiivselt eri moodidel eri viisidel ja järglased hakkavad seda kõike järgi tegema. Raul, missugused sinu esimesed lapsepõlvepildid on oma päris mälestused? Ma mäletan seda, kui, kui õde mindi sünnitama, et siis jäid poisid jäid isaga omapead koju, et noh, see pidi olema siis ka enne enne kolmandat eluaastat. Olite te venna-õega kolmekesi mängukaaslased? Ikka ikka meil selles suhtes ütleme, voo või krunt, kus me kasvasime, see oli tõsine tõsine mängumaa, mängumaa jah, et seal muru ei kasvanud ja segapuud. Et üks Eesti nagu praegu öeldakse, influencer või arvamusliider ikka elab seal meie lähedal, käis mööda, ütles, et naat Volga aiad on muidugi ära. Et pool õue on, on ära tallatud, naabrit kasvatavad muru, tema kasvatab lapsi. Naabrite lapsed olid ka meil, eks ole, seal igast luuremängud, värgid, mängib palli, ET ägevudi. Isa rääkis sul eelpool sellest, kuidas inimene kosmoses on teda oluliselt mõjutanud ja me rääkisime 60.-te muusikast, mis ilmselgelt ei ole teda külmaks jätnud või vähemalt. Kandis mingil eluetapil, kui sa mõtled oma aegade peale Raul tagasi ja mõjutajate peale, siis saaks midagi nii selgelt joonistab sinu jaoks ka välja. See on imelik, on see, et ma ei valda mitte ühtegi instrumenti, et ma olen ütleme, muusikariistade kauge inimene, aga suur melomaan muusika austaja, käeline oskus väljendub spordialadel, et ma võin teha üht-teist-kolmandat, kõik tuleb iseenesest, aga muusikariistade olen proovinud. Paaria ei, ei saa, ei saa jagu, on, sellel on sellel kodune taust nii-öelda või kuskohast vaat ei oska öelda, ma arvan, et see võib olla küll niisugune lapsepõlve see, et kuna me olime hästi siuksed, mängulised ja et ei teinud ja siis see on nagu terve elu mind saatnud. Mul on hea paralleel on abikaasaga, kes on just nagu muusikalise taustaga. Et ta võib võtta riiulit tundmatu pilli poole tunni pärast ta suudab seda mängida, aga palli kardan. Et, et see tõenäoliselt mingi sihuke ka perekondlik või kujunemise ajajärgule. Ta lihtsalt erinevate siukseid hingekeeled pannakse helisema, et kes, kes mida kiiremini omaks võtab ma küll, ütleme omade või oma pereringis ja nagu siukses tuttavas keskkonnas olen alati ennast hästi tundnud, aga siukses kuivas keskkonnas ma pigem hoidsin eraldi ja, ja kuna me oleme, noh, ütleme see lapsepõlvest on tõenäoliselt külge jäänud niisugune ühine eluviiside tõhtusid, arutelud läksid töösse, ühe-kahe-kolmeni välja. Et ma tänase päevani ei mäleta päevi, millal me oleks enne südaööd magama läinud, et õppimine toimus öösel, siis kui teised magasid seal ja rahulik õppida, aga hommikud on alati kohutavalt rasked. Ja siis oligi, ütleme, kui sa öösel õppisid siis niisugune muusika taustaks, kõrvaklapid peas, vaikselt, et see on, see on väga palju mõjutanud. Proovi Raul, maalida portree oma isast, emast, sa oled põgusalt ju siin juba kirjeldanud oma kodu ja niisugust kasvamise lugu ja seda mentaliteeti perekonnas, aga, aga isa ja ema niimoodi vaadates eraldi, et keda etendas üks, keda teine. Tõde oli see, et kuna nad tuletõrjes töötades oli ööpäevased vahetused, siis see tähendab seda, et aeg-ajalt ei olnud ühte või teist. Aga see elu oli kuidagi niimoodi korraldatud, et sellest nagu aru ei saa, et ma, kui ma tagasi mõtlen, et kedagi kodus ei olnud, et nad olid nagu alati mõlemad olemas või siis kõht ei olnud siis sellise see tühimik oli nii hästi täidetud, et et ei hoomanud seda, seda puudujääki. Teine asi, mis ma noh, võin või pean mainima, on see, et ma hiljem ma olen aru saanud, et see on suhteliselt nagu harukordne, aga kui ma olin juba sihuke ligemale 20 siis selleks päevaks ma ei olnud, ei näinud kordagi, kui mu vanemad oleksid tülitsenud. Mitte et ma arvaks, et neil ei olnud lahkhelisid. Aga vähemalt laste kasvatamisel seda suudeti teha siis kas nurga taga või seal kuskil niimoodi, et et noh, kõlab müstiliselt, aga me kasvasime peres kus nagu peretülisid jal noh, see, et lapsed omavahel seal mängisid ja nääklesid ja mingit hõõrumis ikka ikka tekkis, aga see kõik kuidagi üritati ära lahendada siukseid, mingeid peretraumasid mul mul ei ole. Aga enda jaoks põhimõtteid kirjutatud või vaikimisi reegleid. Kas niisugusi eksisteeris teie peres? No ikka meil oli, noh, üks asi, seesama töösse kaasamine, et noh, olid sihuksed meeste tööd, eks ju, kus me seal ehitasime, toimetasime ja vedasime liiva, segasime segu ja lapsed aja ehitada, aga noh, ütleme, mis oli, ema poolt oli see. Ma küsin, ma arvan, et küsimus ei ole mitte selles, et ta ei jõudnud pesu ära pesta. Aga seal näiteks sokid ja dressipüksid, mis olid kuskil porilombis ära tehtud, siis need pesid lapsed ise, et see töökasvatus ja kuna see oli maast madalast sisse harjutatud, siis ütleme seal ka siuksed nädalased suurpuhastuse ja tema täna näen, et see pigem on mul tuld sellise nagu positiivse taagana kaasa, et et kui enamus inimestel on mugav olla lohakas, siis mul on pigem vastupidi, et kui ma näen korratus, siis tekitab rahutust, et see oli üks reegel, tuletan meelde. Ta on seljas, siis mine eest ära tee ruttu ära, see on tuledel värk, väljasõit peale seda tagasi, asjad hooldatud, valmis, järgmiseks väljasõiduks. On lapsed söönud või? Naudi igaüks poisid, eriti poisslapsed, eks ole, et et tüdruk või tütar sai natukene, võib-olla help minu poolt. Aga poisid olid viimase vindi peale eeskujulikud, kõik naabrid kirjutasid ja õde ka, et noh, mis mis Airelviga tallu poisid kõik teevad ette ja taha ta sellepärast, et neil oli see hoiak olnud, tehti ära kõik Puhtaks, koristati meesterahval olekski kena elada maailmas, nii nagu tuletõrjekomandos. Andres näed laita, et kui kellad seest tuleb minna tagasi jälle muretu, et iga tüdruku ootaks niukene nagu Fayefayther suurust või, või sellist formaati, eks ole, et, et kui panna ennast naisterahva rolli, et eks tahaks, et oleks tuvi kõrval, eks ole, ei ole mõtet ju sugude rolle vahetada, vaid ongi hea siis, kui mehed kasvavad või poisslaps kasvab. Tütarlapsed kasvavad. Et selline hea mudel, et funktsionaalne, vastutusrikas, dünaamiline ja sinna sisse mahub rohkem siis lõbu ja pulli kui, kui tavalisse lodevus. Enamus nõukogude ajal üles kasvanud lapsed kasvasid suhtelises vaesuses, ma ma mitte ei väida, et oleks millegist puudust tundnud tagantjärgi vaadates seal tohutu palju rikastanud. Et kõik need, see käeline oskused sa oskad, et maja ehitada, autot parandada, süüa teha mida iganes, et see ei ole, et sa ei pea kõiki neid oskusi rakendama elus. Innovatsioon poisid olid ikka koolipoisid, eks ole. Panit. Keskkooli lõpus tööl ja, ja Rauka tegi Rocca al-noor, poiss, kes mu sõbral õppis või aitas maja ehitada kõik need oskused, see oli opel kadeti, ostsid mingi risu sellel mootorites üles, selle ise käisid, otsisid romula, otsisid varumootori, orgunnisid selle õue peale, panid jõuluajast kuuskede tüvedest kokku kolmjala ja vahetasid kadeti mootori õue peale seal liivase Ovi keskel ise mootori ära ja viimase peal. Ja ka ütleme selle mõttega, et kui ma tahan jõuda, on see, et et me oleme nüüd avastanud, et kuna ma tööalaselt väga palju suhtleme välispartneritega siis vaatamata sellele, et noh, teades nende positsiooni noh, Euroopa suurriikide seal müügijuhid. Et nad on varaliselt tohutu palju rikkamad, et väga tihti rõhutatud. Me oleme tohutu kadedad peale, et elu on nagu põnev ja arengute rohk ja võimalusterohke. No see seal üldse Eesti fenomen, et meil on ikka kui keegi midagi väga tahab, siis võimalus olemas. Aga muidugi, mis on nagu tõenäolisust nagu salaja kaasa hiilinud, on see niisugune niisugune vastutustunne või tegusus, et et kui mõned noored jäävad nagu väga pikalt, et noh, otsima seda elu väljakutsed, et mis amet või kas teha ja käiks ülikoolis natuke, teeks nalja ja, võtaks napsu ja siis vaataks, mis edasi teeme siis kui ma, noh, ma ei ole niimoodi, ma nüüd hakkan siin saate käigus tagasivaatavat vend Harry, et 16 aastaselt Ta võttis naise noh, tänaseks ta ei ole palju vanem, kui mina, peres on seitse, seitse last. Õde läks viieteistkümneselt, hakkas elama kokku neli last, noh, mina olin siis kõige kõige aeglane. Aga kahekümneselt naise koos naisega sain kolm last, mis tähendas seda, et kohe tulid nagu perekohustused, et eluaset ei olnud vaja ehitada, toimetada ja, ja noh, kõik see, kuna see äri algus oli ka, et ega paljud partnerid nagu imestanud, et see Tamm läks täna Eestis paljud tunnevad ettevõtetega algus oli, oli kolm koolipoissi, et oli kaks kahekümneaastast, üks kaheksateistaastane ja kui need käisid mööda välisriike, rääkisid oma visioonist, et ega täna, kui enda juurde tuleks, selline kamp poisse, siis ei usaldaks. Aga üks asi viis teiseni ja see kõik on kuidagi toiminud. Sa oled ise Raul, mitmekordne isa, nagu sa just rääkisid. Seda ametit pidades avastad sa või leiutada jalgratast ise. Sul on põhjust mõelda selle peale, kuidas sinu ja sinu venna-õega ümber käidi. Ma arvan, et me endale teadvustamata kindlasti nagu võrdleme või või vähemalt, et noh, võtame mingit rolli üle, aga ega ma selles suhtes ma ei ole. See on kuidagi nii veres, et sai, kriisiolukorras ei mõtle, et kuidas sul nüüd isa või ema või keegi käib, ütleks, et sul ikkagi see see teadmiste koondsumma sellel hetkel aitab sind sellest Ratkes raskest hetkest üle. Noh, mul on selles mõttes natuke teineteistsugune kogemus isana, et kuna ma naisega koos sain juba kolm last, et ma ei ole otseselt nende bioloogiline isa, aga 20 aastat, et lastega koos kasvades, noh, see on selles suhtes täna minu jaoks ei ole küsimust, et minu lapsed ja, ja see, kuidas nemad minusse suhtuvad, seda nende käest küsima. Aga rõõm on selles, et rõõm on vaadata kui kuivõrd muretult või väikeste loodetavasti nagu väikeste tagasilöökidega ja kui edukalt nad oma asja on kõik elusa. Mida Igor, see räägib, et lapsed suhteliselt varakult kodust nii-öelda välja lendasid, nagu Raul eelpool just rääkis, et suhteliselt noores eas, kuidas sa lapsevanemana selles hetkes olukorra nagu endale selgeks mõtlesid. Ma kujutan ette, et vanemana mulle endale poiss praegu 14, mis tähendaks, et kahe aasta pärast võiks ta juba hakata. Peret justkui selle järgi looma, ma oleksin pehmelt öeldes ärevil peadki olema. Soovitan ei, ei, mul ei olnud põhjust, sellepärast et ma olen ise ees ja, ja et kuidas öelda, et et kõik see pani sinna sünkroonselt järgi, sellepärast et keskkooli lõpus meid kutsuti. Õppenõukogus oldi niiviisi, niiviisi ei käituda koolis koolipoiss, et et ma käisin oma pruudiga käest kinni, jalutasime koridoris ja õppisime koos ja toetasin teda füüsikast, teda tema mind keeleteaduses ja hiljem läksime koos edasi õppima ja oli süüdistus, et poiss teie endale pruudi või, või lõbutüdruku koju kooli ajal, eks ole, üheteistkümnendas klassis, eks ole. Et mul on täpselt samamoodi, et mul tütar oli ilusa ümara kõhuga, lõpetas keskkooli ja väimehele oli loetud sõnad peale, et et kui mängid mänge, vaata kella, arvesta kalendrit. Tütar kooliseks lõpetatud võimes au siiamaani talle oskas matemaatik ja kõik läks hästi ja kui tütar läks ikka korraliku suure mõnuga lõputunnistust vastu võtma, siis kool jaures vaimustusest, sest et kõigil olid head meelt, eks ole, et et kas maksa kinni või tee järgi. Et kui sul on lihased, on luud-kondid, on jaksu, on vastutustunne, on tuld. Et elu väljakutsetest väljakutsed on tuletõrjes, et seal oli neid, nimetati niiviisi, et kui inimene jaksab ja tahab, siis on kihvt, et eriti vaatad veel niiviisi kõrvalt väikse murega, aga valmistatud, et, et võtab ja veab. Mul on Rauli või äike ja Harri suhtes ikka ikka kogu aeg, nii et nad maksavad pidevalt üle seda head meelt. Et nad on ägedad olnud. Kuidas te oma abikaasaga olete aegade jooksul laste kasvatamise küsimust arutanud, kui te üldse olete arutanud, et on see niisugune, mida omavahel kokku lepitakse kuidagi või kujuneb nii-öelda töö käigus Jah, et seal on täpselt, kui ma Augustele viitasin, eks ole, tema kasutas pilguga siis meil oli niiviisi, et ta kunagi võlus mind just ka selle tõttu, et tal olid väga küpset vaated elule. Ta oli juba koolipõlves ise oma sugulaste lapsi noori poisse kasvatanud ja kuulasin, kuidas ta telefonis nende poistega rääkis. Jess, et seal on ainet jätkudes kategooriliselt, eks ole, ei nunnut anud, ei, ei näinud, tanud seal ei litutanud, vaid oli poistele antud ülesanded, olid selged, konkreetsed telefonis arusaadavad, kõik need psühholoogilised pedagoogilised, legendid ja müütilised, mida räägitakse, et kuidas seal need on valdavalt müügiartiklid, et tegelik laste kasvatamist siin laul võtsid selle väga hästi kokku. Eeskuju on kõige parem õpetaja, et kui sa oled ise normaalne abikaasal normaalne, Airega sai seal mõningaid asju täpsustatud, aga, aga tänu tema niisugusele konkreetsusele küpsusele ka lastenõudlikkuse ja sellise erilisega emaliku soojusest meesterahvana ma olen liikunud ja pidanud erinevatest kausside sööma ka nii hästi toidetud kui oma kodus, ei ole ma kuskil, et see on niisugune hea military pakett, et korralik pritsumaja, kuhu tahaks kiiresti jälle tagasi jõuda. See on hea koht sellele saatele joone alla tõmbamiseks oli hästi sõnastatud. Meil olid täna külas isa ja poeg Igor ja Raul, valge. Suur aitäh teile tulemast soovinud pärituult ja kohtume veel alati valmis. Saate nimi on käbi ei kuku kuulajatele ka suur-suur, aitäh. Minu nimi on Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas.