Ja aitäh, et kuulata vikerraadiot, saate käbi ei kuku. Tänased peategelased. Neeme ja Marten kuningas Kilingi nõmmelt pärit Neeme on diplomeeritud laulja ja lavastaja, kelle karjäärist suurem osa Estonias, aga keda lavastajatööd viisid väga sageli kodust eemale välismaale. Nüüd on saanud temast etenduskunstide õpetaja Kohtla-Järve gümnaasiumis. Abikaasa Tiinaga on neil kolm last, kellest keskmine miljardites alist poeg Marten on valinud isa ja emaga kõige sarnasem tee ehk muusika ja sinna kõrvale ka veidi teatrit. Meie keskendume lugudele kasvamisest ja arutame muuhulgas, miks hädas lapsed valivad pigem ema telefoninumbrid ja mida võtab tähelepanu puuduses poiss ette, kui perre sünnib pisike õde. Aga meenutame ka seda, missugune on alkoholi ja füüsilise vägivallaga vürtsitatud õppetund, mis muutis Marteni elu. Algab saade, käbi ei kuku, püsib Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse Neeme. Tere, tere, Neeme kolmest lapsest on siin saates külaliseks kaasas poeg Marten mehe Marten Dresden. Teeme selle laste asja Neeme kohe sirgeks lähtuvalt. Saate pealkirjast. Sa võiksid tutvustada, kes veel lisaks Martinile, lastest, perekonda kuuluvad ja siis kokku võtta kuidagi selle, et kes sinu enda pilgu läbi või arusaamise läbi on kännule kõige lähemale või kaugemale kukkunud ja mille järgi sa seda muudaksid. No ja lapsi on kolm ja, ja tegelikult on nendel päris suured ela vahed, et Tanel kõige vanem poeg sündis 80. aastal olümpia-aastal ja on ka muusikaga tegelenud ja päris palju isegi CDd välja andnud ja ta oli üsnagi pildis jahijahile ansamblil taling. Meil oligi hirm, et äkki hakkabki muusikuks, nüüd ta tegeleb õunaäriga, nii et õnneks Õnneks tegeleb asjadega, mis ka natuke rohkem sisse toob. Ja Marten siis kuus aastat hiljem lindis meil vend oli ta suur eeskuju ja kodus meil ju alati muusikat hästi palju kuulati. Nii klassikalist kui ka noh, mina, mina olen ka ju salaja normaalne, et ma kuulan ka salaja ütleme sellist natukene imelikumad, et sellist proge muusikat ja kõike seda ma vedasin välismaalt plaate koju ja siis olid ikkagi nagu tellimused, kui ma ei ole kuskil, olin väljaspoolt siis helistasin koju ja küsisin, et või mida ma järgmisena toon ja siis tol ajal olid noh, need asjad olid singi suhteliselt defitsiidi, nii et Martin käis Taneli jalajälgedes, võiks öelda, aga, aga noh, lõpuks nagu Marta nagu pööras nagu täitsa ära, et nõnda pööraski nagu, ütleme siis sinnapoole, kuhu vaja oli ja ja siis veel omakorda 16 aastat hiljem, siis nagu esmasündinud sündis lisana see oli nii-öelda ikkagi ka minu soov või unistus, et ikkagi lisaks kahele poisile oleks tüdruk ka ja, ja kõigeneerimi üsna juba ei saa öelda, eakad, aga aga see oli suur julgus, kellel on veel üks lapsetegu ette võtta. Tegelikult ma sain naise nõusse ühe väga lihtsa nipiga ja nimelt seda, et no oli ju selle hetkel oli meeste ülekaal oli kolm, üks ja, ja siis ma mõtlesin ka, et no et kui kui ikkagi õnnestub tüdruk saada, et siis nii-öelda see balanss tundub nagu rohkem nagu naiste kasuks ja, ja niimoodi siis me selle otsuse võtsime ja niimodi see sündis, aitäh, väga tore. Kus tema omadega on, mis ta teeb? No päris hetkel on, ta on ta Ameerikasse, sest tema on esimene meie lastest, kes abiellus kõige noorem, abiellus kõige esimesena ja tüdrukust ja, ja tal on sümpaatne, siis mees siis abikaasa Ameerikast ja Ta käis siin Tallinnas koolis ja selliste humanitaarkalduvustega samamoodi ka käis muusikakoolis õppis klaverit seitse aastat tulepist Ameerikast siin ka sügise poole tagasi ja jätkab siis Tallinna ülikoolis oma õpetaja õpinguid. No kõigi kolme puhul on ilmselgelt tähendavaktsiooneks muusika olnud ja kui selle järgi hinnata, siis on kõik käbid ikka kännule väga lähedale kukkunud. Aga nüüd siis võib-olla äkki siis muud perspektiivid sinna juurde just isa pilgu läbi. Oled sa vahel mõelnud, kuidas saab keegi nii teistmoodi olla või hoopis teisest ooperist? Ma ei kasuta seda sõna juhuslikult või vastupidi, et noh, et kuidas nad kõik niimoodi siis nad just vastupidi tegelikult kas spontaanselt või teadlikult tahtsid nii-öelda vanematest eristuda kodus oli seda muusikat ja muusikajuttu ja teatrit ja, ja seda kõik oli ju kogu aeg nii palju. Kõik nad käisid 20 esimeses keskkoolis, mida siinsamas raadiomaja kõrval ja oli ja lähedal koolis käia. Ja noh, ma mäletan isegi siukest asja, ehkki noh, mind, mind ei ole see kunagi nagu eriti nagu häirinud, aga küllap mul ikkagi mingisugune juba tol hetkel mingisugune teatud, et noh, kas siis tuntud, aga noh, mind tead tundub, et, et nad ka seal koolis nakassis häbenesid, aga vähemalt nad vältisid seda. Seda teadmist, et, et nad on nii-öelda tingimata just nagu minu lapsed ja see eristumine ilmselt oli ka üks selline, kes siis majakas või, või mingisugune soov. Et mitte iga hinna eest noh, nii-öelda nagu minu jalajälgedes käia, ehkki ma ütlesin endale ka juba keskkooli lõpus rääkisin, et kuulge, et ooperilavastaja on nii kihvt elukutse, see on maailma kõige kihvtim elukutse. Te saate omale maalima, parim õpetaja, see ei olnud iroonia praegu ei, see ei olnud, ei roni ja, aga, aga siis võtke see, et teatriinimeste lapsed on ju teategi lapsed ja ja noh, ma ei usu, et see võis olla tõrkeks, aga alates vanemast kuni lõpetades kõige nooremani, nad on kõik sealt Estoniast läbi käinud lavalt, et põhimõtteliselt trolliti sinu ees lahti punane vaip. Ole ainult mees seda mööda, seda millegipärast see kokkuvõttes nii ei läinud. Aga ma küsin hoopis teise asja kohta. Marten tõenäoliselt on seda nalja tehtud sinuga ja sinu venna ja õega palju, aga ma ei saa seda tegemata jätta. Kuningas, kuningapoeg ja, ja see on niisugune, nagu ikka üks selline tsükkel olnud olemas. On jah, selline naljakas nimi, nimi, kahjuks nimi, mitte amet, eks ole, ja kuigi ma mäletan, et sa oled ikka rääkinud aeg-ajalt, et, et see ei ole ainult nimi, vaid et see on ikkagi seisus ikkagi jah, et aga sul endal neeme sedasama perekonnanimega lapsepõlves. Mina olin ka ju selline elavhõbe ja, ja ka koolis ja igal pool ja sihuke tembu ja vembumees ja pigem oli see mulle nagu tunnustus, et, et kui, kui nagu olingi kuningas et mitte noh, nime poolest, aga ka oma oma siis nagu tempude poolest ja selle poolest, et ma püüdsin alati nagu esineda ja esile tükkida ja, ja nii-öelda valgusvihus olla minul, minul sama asi ikkagi oli. Kooli ajal küll kindlasti oli see esile tükkimine ja valguse pihus olemine, et see kuidagi tuli lihtsalt, et mäletan väga selgelt klassijuhataja sõnu. Kuningas ei ole teatris diale laval. Ja siis mina laiutan keset, mis ma tegin, pane ennast ise kõrvuti korraks Taneli ja lisan, aga vanusevahe õega vist on piisavalt suur. Et ta väga nii-öelda mängusõbrad olla ei saanud, kas saab enne eespool said olla tervitatud temaga olite kamba ja eks ma olin natukene kohati võib-olla talle natuke sihuke tüüp, too jõnglane, kuigi ta ikkagi väga nagu hoolis minust ja hoolitses minu eest ütleme seda mängukaaslast. Ta oli võib-olla vähem, et rohkem oli nagu eeskuju, et ma püüdsin väga tema tema sarnane olla, tema jälgedes käia ja teha kõike täpselt nagu, nagu tema tegi sügavat muusika, huvid ja laulmine ja ja kõik, see alati ta laulis, mina ei pruukinud, et aru saada, mida või kuidas täpselt, aga ikkagi ma püüdsin nagu väga selgelt kiida seda, mida, mida ta tegi mise, mis hääli, häälitsusi ta tegija siis, ühesõnaga see on tugevalt mõjutanud minu elu kulgu. Mis, nagu häälematerjali puutub, siis las ta, ema on ju ka laulja ooperilaulja diplomiga nagu ka mina ju siis seal mingid geenid ja see viisipidamine ja see hääl on ikka nagu ka meilt natukene päritud. Neeme, lähme sinu lapsepõlve. Missugused on sinu esimesed päris oma mälestused, mida sa arvad, et need on päris? Mind ju ka ju topiti esinema juba sellest ajast peale, kui ma olin mingi kolme või nelja aastane, kui ma juba mingeid luuletusi julgesin, unustasin meelde jätta ja mõne laulu maha laulda, ma olin, ma olin kõva laulumees, tol ajal oli siis raadios oli see soovikontsert siis ma panin peast seal kõik need laulud, mis seal oli ta ükskõik, mis keeles ja siis pandi ka mind laulma. Või noh, ei ma ikka ise ise ise kippusin nagu laulma. Ja siis ma mäletan, oli Kilingi-Nõmme vanas kultuurimajas, oli mingi lastehommik või mingisugune esinemine ja minu vanaisa oli veel elus, kes tuli kuskilt Valgamaalt kaugelt, tulid kohale vanaisa, vanaema ja vanaisa oli selline eestiaegne härrasmees, kaabu peos, sulg ja istus esimeses reas. Mina pidin seal mingit luuletust lugema, mis luuletus, seda ma ei mäleta. Ja see oli mu esimene selline avalik esinemine, saal oli rahvast täis. Mind saadeti siis lavale põlvpükstes põlvikutes ja siis läksin lava keskele ka, mingeid valgus oli nagu peal ja siis ma mäletan, et siis minu esimene, kuidas te minu debüütlaval lõppes sellega, et ma ei öelnud sõnagi. Ma nägin vanaisa esimeses reas istuma, hakkasin nutma, jooksin lavalt minema ja mind enam sinna tagasi tagasi ei saadud, mitte mingi hinna eest, nii et minu jah, esinemine esinemine lõppes sellise fiaskoga. Ja siis ma mäletan veel aas, meil olid meie majas elasid kaks õde, üks minuealine, teine pisut vanem ja, ja Nad olid ka nagu teatrihuvilised ja siis mintsineerisime Lutsu Kevadet. Nii et meil oli siis see kuulus stseen seal, selles, kus rotid viisid ära ja see siis mina mängisin Tootsi ja see oli võib-olla see esimene näitleja, aga siis ma ilmselt ikkagi oli nii, ma pidin olema juba kaheksa-üheksakümneaastane. Ja siis olid sellised mängud, et ma olen nagu elus ka surmahirmu tundnud mitmeid kordi ja esimene kord oli, üks oli seotud veega ja uppumisega uppumisohuga, siis nagu sest ujuda ei oskanud eriti siiamaale on esimene on minu jaoks nagu selline natukene võõras element. Ja teinekord oli, kui see jällegi lapsed mängisid ahjuküttega korter oli seal ahju ja seina vahel oli selline orv, kus siis hoiti lihtsalt mingeid voodiriideid seal talviseid vatitekke ja patju ja kõiki selliseid asju siis meil oli niisugune mängijat siis üks laps maeti siis nii-öelda nagu selle kogu selle kuhila alla, kelleks olin mina ja teised hüppasid rõõmsalt ja kargasid seal pea selle kuhja peal ja siis noh, et, et umbes, et ei, lase välja ja siis oli nagu see lämbumise ja vot siis oli ka nagu selline tunne, et nüüd, kui ma kohe välja ei saa, et aga noh, selline kütus ja et noh, need on, need on jah, võib-olla kuidagi nagu morbiidsed meenutasidega. Aga ei noh, lapsepõlv, onju kõikidele on see oleneb olenemata, millisel ajal, millises kohas, millises ajastus. Laps on tohutu fantaasiavõimega ettekujutusvõimega, ta mängib, need. Ta mõtleb ise, need mängud välja, paneb ennast rollidesse ja, ja tal on äge, igal ajal on siis seda süüa seal laua peal natuke rohkem või vähem. See varane iga, kes on olnud need inimesed, kes sa julged öelda, täna on sinu kasvamist kasvatamiste kujunemisest kõige rohkem mõjutanud. Erinevatelt etappidel kindlasti erinevad, noh, minu isa oli minu jaoks nagu selline, ma ei oska, ma ei julge või ei saagi võib-olla nagu öelda, et kas just nagu autoriteet või eeskuju aga oli, ta oli nagu kahtlane, vaata selline tohutult värvikaid isiksus. Talle meeldis nagu nalja teha, reisida, saunas käia, ma ei tea, seltskonnas olla, aga nagu näha oli, et tema, siis nagu minevikus on midagi niisugust, mida, mis teda nagu vaevas või painas. Ja mulle ei rääkinud, et noh, et sellele sellele salapärane nii ruttu lõpp teha. Siis noh, ma ikkagi sain teada, et ta oli, oli siis Saksa sõjaväes tali, Wehrmachti siis oli ka sinimägede all, sealt ta Desert teenus Saksa sõjaväkke, ta oli metsavend mingi teatud aja ja siis ta rehabiliteeriti siis ilmselt oli mingisugune selline periood, kus lubati metsast välja tulla ja mitte karistada. Nii et siis juba ja noh, enne juba minu sündi oli ta juba seal Kilingi-Nõmme ja Saarde kandis ja seal Pärnu kandis oli juba selline tehtud mees sõitis nahkpintsakuga mootorrattaga ringi, oli teemeister. Tema andis tema päeviku mulle üle alles siis, kui isa oli juba ammu surnud. Üks episood, mis võib olla nagu ema nagu kõige paremini nagu kirjeldab, et ma sain jälle mingisuguse rumalusega või mingisuguseid pahandusi ka hakkama, mis ma seal midagi olin tuld otsa panemas lausa mingisugusele asjale või noh, mingi mingi midagi, midagi ikka hästi juba paha. Siis ta kutsus mind, ütles nii, et nüüd ei ole midagi teha. Nüüd ma pean sulle vitsu andma, et ma, ma ei anna sulle vitsu tavaliselt, aga nüüd ma pean sulle vitsa andma, näed, võta nuga, mine lõika endale ise vitsad ja tule siia, et anname vitsa. Ja ma läksingi ja võtsin siis selle, võtsin need vitsad ise nutsin, eks ole. Siis ta võttis mul kannikad paljaks, pani mind põlve peale ja ise nuttis ja siis siis andis mulle vitsa, ma, noh, ma olin selle ära teeninud. Aga ema oli ka kuni elu lõpuni elas üsna eakaks, 93 aastaseks. Laulis isegi kui ta juba kuulmine oli ära kadunud ja kui lastega nendel külas käisime, siis nad alati koos laulsid laulud seal 30.-test aastatest, need olid tal kõik nagu meeles, aga ütleme noh jällegi see lühike mälu või see, mis hetk tagasi juhtus või mis ta rääkis, või mis talle räägite, et see läks nagu meelest ära, aga see lapsepõlv oli meeles isegi ta kirjeldus lõhnu isegi sellel heinamaal, kus nad heina tegemise ajal laulsid. Kas sa oskad käigu pealt meenutada mingisuguseid põhimõtet, mõtteid või soove? Kuidas vanemad tahtsid, et sa välja paistaksid või kuhu sa liiguksid, või missugune sa oleksid? Ma arvan, et minu vanematel oli pigem nagu sellised abstraktsed, et ühelt poolt nad Nad ilmselt püüdsid hoolitseda selle eest, et ma nagu käest ära ei läheks, et mu pätiks ei läheks või mingid pahale teele ei läheks, vaid ikkagi nagu õpiksin ja haridus oli, oli muidugi. Ja koolis käimine ja head hinded ja, ja, ja seda küll ikka jälginud. Aga noh, ma olin suht lahtise peaga, ega ma noh, ma ei, ma ei pidanud palju õppima selleks, et et mu hinded olid siiski suhteliselt head. Tegelikult vanemad tahavad nii-öelda lastele delegeerida mingisugused teatud teatud asjad, mida noh, nendele endale on puudus olnud isegi mittemateriaalseid vaid ja ka ütleme, vaimsed ja oskused ja omadused ja haridused, et, et noh, et järgmine põlvkond saaks noh, mingid teatud eelised ja olen ka siin oma lastele nagu püüdnud nagu rääkida seda, et enne, kui te teete lõpliku valiku, et, et et on olemas sihuke operatsioonisüsteem Windows väga elus, on selline operatsioonisüsteem toors ehk siis uksed. Et enne, kui sa selle mingisse ukse uksest sisse astud ja seal ukse enda taga kinni panna ja sinna kapselduda, sinna eluks ajaks jääd, uuri välja, et noh, mis nende teiste uste taga on, et sa ei pea sinna minema. Aga ole uudishimulik, vaata mis seal on ja vot siis on sul teatud panoraam, et tehase valik, et milline see sinu uks. Martin, küsimus sulle korraks. Kuivõrd isapoolne vanaema elas kõrge eani, siis sul on ilmselt isiklikud mälestused tema ja väga tugeva tahtega inimene. Mõtleks, esimene asi, mis kuidagi pähe pähe torkab, mis väljendus. Juba tema käepigistus on alati selline, et noh, umbes nagu kruustangide vahele. Ja alati talle selline Nad olid siiralt-siiralt hea meel nagu alati näha ja selline väga niisuguse suure südame suure emotsiooniga inimene ja nagu isa rääkis, suure suur lugude jutustaja suur laulja, huvitus inimestest, huvitus seltskonnast, huvitus käimisest igal pool liikumisest, reisimisest mõnes mõttes kerge, koomilise maiguga lugu. Aga teisest küljest üldse mitte, on sinu kunagine soov saada traktoristiks. Ma olin siis mingi 15 aastane, lõpetasin kaheksanda klassi, tol ajal oli see põhikool kaheksas klass ja meie koolis oli ka siis nagu see lisaeriala oli traktorist-masinist. Sa olid ikkagi traktoris käinud ja ei, ma, ma sain seal mingil ajal nagu paberid selle, aga noh, ma tahan ju alles hiljem teada, et traktoristi ja nõukogude liidus õpetati selleks, et nendest saaksid tankistid. See oli mul see periood, kus oli kodust põgenemise periood, ma tahtsin ära minna, võimul, mõtlesin kodust ära ja tahtsin Hiiumaale minna. Hiiumaal oli, see, oli siis see kool, kuhu ma tahtsin minna, aga Hiiumaal oli, tol ajal oli piiritsoon, sinna ei saanud luba, aga mul ei olnud passi sünnitunnistus ja mul pidid olema vanemate load. Ema ütles mulle. Ta oli mu sünnitunnistuse ära kaotanud, ma ei saanud lihtsalt seda lubama, pidin jätkama Kilingi-Nõmme keskkoolis ja nii jäi minu traktoristi karjäär ära ja teine kaudne põhjus võis olla selles, et mu pinginaaber, mu eluaegne pinginaaber, kellega me juba lastesõimest koos ja kellega me siiamaale, muide, suhtleme väga hästi. Heino Jaakson tuli ka kodust ära ja tema läks Tallinnasse merekooli, tema ja, ja nii, et ühesõnaga me seal provintsi poisid ikka tahtsime natukene noh, mitte et kodust ära kodus paha oleks, aga juba juba siis kuskil nagu ära ära minna, eks, eks minu lastel on just see kõik ka nagu läbi tehtud, et saaks aga minema, eks ole, saaks omaette olla ja jätke mind rahule, ainult et makske ise kinni. Mis hetkel tuli Neeme sinu ellu, Tiina, kellest sai sinu abikaasa ja siis kolme lapse ema, noh nagu ma ütlesin, et need, need uksed, need uksed, tõsi või, pooltõde või täistõde on ju tegelikult selles, et ikkagi Estonia teatris ja kadunud Sulev Nõmmik armastas alati nagu seda öelda, et tema on see, kes meid kokku is, nii et selles suvitajate etenduses noh, mida teatakse, selle siin me oleme, filmi järgi mängisin mina Timmut ja, ja ja Tiina, mängis Liinat. Nii et siis, kui see aidauks maha lüüakse ja ja Timmu karjub seal, et ma tahan, ma tahan, ma tahan siis sellesse inime, mängisime seal ära ja olime noored tudengid, mõlemad mõlemad töötasime ka lisaks õpingutele siis Estonia ooperikooris ja, ja noh, nii et sidemed ja suhted seal kuidagi nagu tekkisid. Kui pöördeline sündmus sul oli esimese lapse sünd, see on meeletu muutus, mis toimub ja, ja kui ja kui Martin juba sündis noh, siis sai siis nagu me olime juba natukene kogenumad küll aga, aga noh, lapsed ja, ja noh, see on olnud alati nõrkus ja kirik. Mis siin salata, ka see ainukene laps, kelle sünni juures mina olen olnud ja kelle ma olen nagu öelda, nagu vastu võtnud on siiski kõige noorem laps. Kui Martin ja Tanel sündisid, siis, siis seda luba veel ei olnud, nii et ma tegelikult natuke kadestan neid noori vanemaid, kes saavad seal nii emale toeks olla kui ka nagu ise tegelikult kogu seda protsessi nagu näha ja ütleme, seda, seda teadvustada ja ka hinnata. Ta ütleme mida, mida, mis on ühe ilmakodaniku maailmatulemine ja lisan, aga oli ka just niimoodi, et kui ma sealjuures olin, siis ma olin ka seal peaaegu minestama, sest ehkki see oli ikka minu jaoks ikkagi üsnagi karm mis seal sünnitaja ümber toimub, kui siis Vääts oli ilmavalgust näinud, siis testida puhtaks, mässiti sisse ja anti see kohe nagu minuga, et ja, ja senikaua, kui seal emaga tegeleti ja mina läksin, siis lisan aga koridori, kui ta oli siis mõni minut vana ainult ja mäletan, see oli hiline aeg, õhtune aeg, kõik oli hämar juba ja läksin sinna akna alla, väljas oli pime ja siis ma hakkasin taga rääkimas. Me rääkisime. Aga eriti ma ei mäleta, mis ma talle rääkisin, aga igal juhul ma hakkasin temaga nagu suhtlema. Ma pean ütlema seda, et tegelikult ma kardan väikseid lapsi, kardan, on võib-olla vale sõna, aga mama Deodori eks ole, Martini praeguse poja näitel ka, et no ma olen ka nagu öelnud, et hirmus armas poiss ja, ja hästi vahva ja õudselt meeldib ta ka nagu tegeleda, aga ma ootan seda hetke, kui me saame hakata suhtlema. Tegelikult on ta ikkagi nagu on see ikkagi nagu naise küljes olev asi teatud mingi teatud mingisuguse perioodi on, ilmselt on see üsna individuaalne. Aga näiteks mis puudutab Lis anna sündi, siis ma mäletan selliseid asju, et, et oli see vannitamise värk ja, ja Tiina muidugi ema, eks ole, kamandas, kes peab tegema ja mis temperatuuri mõõtma ja kuidas see kõik asjad, eks ole, ikka väga, väga, väga ebakindlalt. Me oleme nii närviline, selgelt polnd kriminaalsete asjaolude kokku puutunud. Ja siis oligi niimoodi, et siis me ajasime, me tegime täiesti valesti, õigemini Tiina õpetas mind täiesti valesti, et tema hoiab siis last, kuna ta ei julgenud last minuga minul käes hoida, siis vanni kohal või, ja, ja siis mina nagu pesen, aga siis tuli välja, et mina ei oska pesta üldse. Ja siis tal oli siis tal jäi selg kangeks, sest ta ei saanud. Vaata, et sul peab sinna sisse, poisid kalpsavad ümber, itsitavad, irvitavad, filmivad, millises? Kõik video peamine mainib ja siis uudistavad seda oma väikest sotsekest, lähevad sinna ninapidi juurde ja siis ema käratab, see on ka vist videol ema käratab, et ärge tulge nii lähedale, lapsele teete hingate lapsi õhu ära. Nii, Marten, toome need sinuga põhjalikumalt nii-öelda mängu end. Kui sa mõtled oma esimesed mälupildid läbi siis kuskohast, mille ja kellega seoses need algavad? Mul on mingid hägusad mälupildid haiglast ja ma arvan, et see on seotud sellega, et ma esimesed kolm eluaastat oma sünnipäevad just oma sünnipäevadel olin haiglas mingitel põhjustel mingitelt kõhuhädahädade põhjustel. Ja mul on nagu mingid pildid sellest ja mingeid mingeid niisuguseid palatitest. Kui sealt natukene muinasjutt tuulisemaks ja edasi liikuda, siis siis soomes käigud pidi olema umbes 89, võib-olla, kui me esimest korda juba juba soome saime, et isal oli Soomes Helsingis vist tuli kolleeg Jukka ikka jagasid ära. Sa pidid midagi mõnusat saama, et sa niimoodi tunduks. Eks seal olid teistsugused. Toidud teistsugused asjad. Ma arvan, et me olime selles mõttes natukene priviligeeritud pere, kui, kui paljud teised, sest ongi, et isal oli see võimalus Soomes töötada juba juba 80.-te lõpul, tänu sellele siis ka neid esimesi kapitalistlike hüvesid nautida. Videomakk käveehaaessid muusikakeskus ja noh, nagu isa ja saate alguses ka juba mainis, et sealt tegelikult tänu tänu sellele ka avanes, nagu see muusikamaailm, et esimesed CDd ja sealt juba Taneliga haaras nii väga kinni ja siis hakkas juba ise nagu edasi avastama, siis tulid juba teenindusmaja ja sa ise sealt kassettidel salvestada ja nii edasi. Muidugi kasvasin, elas Lasnamäel, elasime kulmanni 12, korter 55, mul on väga, väga helged mälestused Lasnamäest ja lapsepõlvest, et paljuski ilmselt tänu sellele, et meil, meie naabrid olid, oli üks eesti perekond, kellel kus oli sama vana Ps kui mina, et üks tüdruk, kellega me päevast päeva koos mängisime ja Lasnamäel tuiasime rumalustest rääkides, et sealsamas selle poe lähedal seal eks ole, jookseb see Laagna tee ja siis poepoe siis karjäär või selline paepealne. Praegu on seal kõik igasugused parklad ja majad ja asutused, aga siis see lihtsalt selline tühermaa, kus oli mingisugune kiviräbu ja prügi. Me käisime ka seal turnimas igal pool ja siis autotee, eksole, jookseb sealt, vaatame allautod ja bussid sõidavad. Ja siis me hakkasime nagu kividega pilduma. Lõbus ja, ja hakkasime alguses nagu sihtisime, buss, suured kollased ikka arvasid et need olid nagu tundus ohutum ja oli nagu ka lihtsam pihta saada. Ja siis mu kaaslanna. Ta tabas siis üht autot liste tuuleklaasi ikkagi. Ja kuidagi see autojuht vist nägi ja siis nägime, kuidas ta nüüd pöörab sealt üles, hakkab nagu meie puhane sõitma, siis me jooksime, jooksime, aga ikkagi see minu meelest minu meelest neid saatke. Küll vist oli Anett, see, kes sa isale peapesu tookord õnneks õnneks nagu jah oli õnnelik õnnetus, kividega oli, oli veel, oli veel kokkupuuteid ja noh, et see oli aeg, kus alles hakati panema rõdudele klaase ja siis oli ka meie üheksakorruselise maja kolmandale korrusele rõdule siis klaas ette pandud ja millegipärast need meil oli veel oli vaja jälle kividega loopida, siis mäletad mu loopisin selle viskasin selle selle klaasi sisse ja meeletu sümme oli. Ja Ma vist nagu ise läksin, andsin ennast üles nii-öelda. Aga isa sellest midagi teha, aga ma ei tea, võib-olla tööl. Kui sa mõtled tagasi, noh niimoodi üldiselt oma käekirja peale lapsena oli nagu asju, mida vanemate eest varjata, lastel ikka on, aga noh, niimoodi üldiselt, et mis tüüpi laps pigem valida pidid, on nagu kodus huult närima, et kas nad saavad teada või ei saa või et pidin ma sinna minema või seda tegema, et ei, ma nagu otseselt ei muretsenud selle pärast. See, mida laps teeb tema teadvuses, ei ole ju sellist asja nagu pahandus, tema lihtsalt tunneb uudishimu, tema lihtsalt teeb, tema lihtsalt tegutseb, tema lihtsalt läheb lihtsalt oma loomulikust impulsis, läheb ja teeb ja katsetab. Ja siis hiljem, kui, kui sellel on mingisugused mõjud või tagajärjed, siis see tempel pannakse vanemate poolt, et see on, see oli pahandus nüüd. Ja siis umbes seisad seal nurgas lihtsalt passid seal, ma oletan, et ka mind isa pani nurka, et sealsamas Lasnamäe korteri elu tavaliselt seal oli. Uks käis just niimoodi kenasti, et seal oli meil suur selline vitriin raamaturiiul. See pilt on mul meeles, et ma seisin seal nurga seal moodi, vaatasin sealt läbi läbi selle ukseprao, samal ajal kui, kui ema isa siis paar meetrit eemal MTV kolmede üle üle kahte vaatasid, et mingisugused siuksed helid ja mingisugused varjud nagu paistsid mulle siin ukse vahele, aga mina lihtsalt seisin seal, aga jah konkreetset tegu ei mäleta, kas karistamine, kui selline on selle mõju avaldanud ja karistused siis ja võib-olla äkki koolis hiljem? Ma arvan küll, ma arvan, karistamine ikkagi hirmutab. Ma arvan, et need asjad on nagu kuhugi nagu alateadvusesse kuidagi pandud ja ta nagu mõjutab võib-olla sealtpoolt. Ema Tiina ja isa Neeme kõrvuti kasvatajatena. Sa mainisid, isa oli töödata tihti kodust ära, aga mitte alati ja mitte alati aega, mis ei tähenda, et tema ema oli see, kes ikkagi nagu sea ja ma pigem nagu isa, pigem ikkagi väiksena ma natuke kartsin, et ühelt poolt isa oli mulle suur. Ma nagu imetlesin, tuli suur eeskuju. Aga teiselt poolt ka kartsin, sellepärast et võib-olla jah, et jahetud oli palju ära ja nagu seda sellist alati ei saanud juba sellist sidet, nagu võib-olla oleks oleks võib-olla oodanud. Aga ema, ma arvan, tema jälle nagu oli seal vastukaaluks, et oli alati olemas ja võib-olla selle võrra siis nagu nunnutas võib-olla võib-olla nagu liiga. No eks ta kõik lõite kampa minu vastu selles mõttes küll, küllap teil olid omavahel mingisuguseid saladusi, mida mulle ei räägitud, et igaks juhuks, et vaata, et peaasi, et isa teada ei saaks. See tuligi, ilmselt võis olla küll tulla sellest lihtsalt jah, et võib-olla kartsime nagu mingit sellist, isa, sellist kui ta teeb oma sellist teatraalset autoritaalselt häält, et siis see nagu natuke niimoodi, noh, paned nagu tagasi tõmbama. Minu minu isal oli selline nali, mida te arvate, armastas nagu teha, et, et mul on, mul on täna vaba päev, lauk, vahe on täna aega. Tulge need lapsed siia, eks ole, mina ja õde, tulge siia, et, et noh nüüd ma karistan teid nüüd ma annan teile peksa ka, mille eest. Ei noh, niikuinii on mina noh, mul mul ei ole muidu teistel päevadel ei ole nagu aega, et noh, laupäev on siis nagu selline väike karistamise päev. Sa mainisid venda kui eeskuju ja aga kui sa jätad nagu selle muusika poole ja niisugused asjad kõrvaldatakse, konkurents kui selline on, sa oled nagu sõnana tuttavaid enesetundena atakki, venda koheldakse ühtemoodi, sind teistmoodi, et kuidas sa need asjad enda jaoks ära klaarist üldse mingis küsimuses teema ei olnud nagu konkurentsi. Kui emal on, on mingisugune omapärane arusaamine, mis on nagu kes on hea lapse, kes on paha laps, et kui sa ütled tähelepanu jah, siis, siis sellega haakub tegelikult see, mis mul praegu meenub, et nagu mulle hiljem öeldi, et hüperaktiivne et ilmselt ma vajasin või nõudsin seda tähelepanu oma oma käitumisega väga vägagi. Kui ma jälle nii-öelda millegagi hakkama sain või, või siis lihtsalt olin, olin raske nii-öelda oma tujudega tahtmistega siis on nagu meelde jäänud see, et Tanel on nii hea rahulik. Aga ise Marten, et õieti küll temaga on ikka raske. Aga ongi, et lapsena noh, sa ei saa sellest aru, sa lihtsalt oled, oled, kes oled, sul ei ole arusaama sellest. No tõesti, on ikkagi natukene erinevad, mida peab nagu Tanel jaoks nagu, väga nagu hindamata nende vahel ei olnud sellist nagu armukadedust või et noh, et nooremal vennal on võib-olla paremad tingimused ja aeg oli ka ju nagu teine juba ja, ja teda natukene nagu rohkem, võib-olla Martinil oli, oli väike probleemi, mitte probleemikene oli tajuda seda, et siis kui siis kulisanna ilmus et siis läksin jälle ja jälle nagu tema pealt nagu tähelepanu ära ja olin kümneaastane ja üldse murrangulised ajad olid, olid, olid ees alles, eks ole. Et kogu tähelepanu läks nüüd ütleme ühele ja tema jäi tähelepanu alt välja, nii et, et kui sa praegu ütlesid, et see tähelepanu soov, seda tähelepanu läks lihtsalt kooli selles mõttes ma otsisin koolist väljundit ja ilmselt ka sealt tulid kaaned, see omakorda nad tähelepanuvajadused ja, ja kõik, kõik see mäletan neljandas klassis oli tõesti niimoodi, et mul oli, ma tulin koju ja mul oli iga iga päev oli päevik punane. Et iga päev sain, sain märkuse, oli see lihtsalt tühine või midagi raiumata, jälle ei olnud asju kaasas või kuidagi segab tundi või kuidagi ükskord ma mäletan, oli, et ei oska kooli inventari kasutada või et loobib sööklas leiba ka või midagi sisse ja siis ma olin seal õigustuseks, ma mäletan ise juurde kirjutanud, et kui mind loobitakse, ma loobin vastu või midagi sellist, et mingi hetk tõesti, elu tundus kohutavalt, kohutavalt ebaõiglane. Uus inimene ka õde, eks ole ka ja otsisin nagu mingit mingit väljundit. Kas sa, Martin, oled tunnetanud kodus ootusi enda suhtes, mismoodi see võiks kõlada ja, ja muidugi muidugi muidugi, et need on väga tajutavad olnud, et võib-olla hilisemast ajast, mida ma oskan nagu nadi markeerida või mõtestada, on nüüd olla pärast keskkooli ja nagu isa mainis ka, et noh, et vanemad alati tahavad. Et järgmine põlvkond, kuigi isa ütles, et, et see ei ole alati materiaalne, aga, aga noh, ma ei saa nõustuda, et kindlasti on ka see see hirmsat nagu sees, et nad valiksid ikkagi selliseid korraliku ameti nii-öelda ja kui keskkool lõppes, siis siis oli nagu ülimalt oluline, et minna kõrgkooli edasi õppima. Ja noh, see ei ole ainult kindlasti meie pere puhul, et ma arvan, need ootused on üldse tervele põlvkonnale sellel ajal. Türgi, mis ühiskond, et ka meil käis, käis läbi, et kõige olulisem on praegu see, et sa nüüd kusagile Ki sisse saaksid, et see nagu ei tulnud kõne alla, et, et noh, ootamine privaatne. Olles juba teismelisena Tanelil seal Tartus külas käinud ja näinud seda elu siis muidugi ma hakkasin meeletult seda romantiseerima, seda nalja ja seda seltskonda ja kõike seda sellest mul polnud nagu õrna aimugi, et mis, mida tegelikult tähendab mingisugune akadeemiline teekond või mida pimine üldse tegelikult ülikoolis endast kujutab, et see mind tegelikult ei huvitanud absoluutselt, ma ei teadnud gazalast midagi. Lisaks sellele, et ma juba väiksena käisin siinsamas raadiomajas emaga kaasas ema oli siis klassikaraadios töötas. Kuna ma käisin ka meediakallakuga klassis, siis meil oli, õppisime juba väike sissejuhatus meediasse, ajakirjandusse tegime siin raadio kahest praktikale niimoodi, ühesõnaga kas ajakirjandus nagu tundus, tundus sobivat, et seal saab nagu rääkida, natukene natuke esineda. Tartu ka, eks ole, kõik see ja siis ma nagu pingutasin ja sain sisse sinna kassa jaoks isana, Neeme on olnud punkt väga konkreetne Martini puhul, kus sa oled nii, nagu ta kirjeldas kukalt kratsinud kui tõsine mure saad nagu olla, et et mis, nagu lapse tulevik endast päriselt siis kujutama hakkab ja kui palju sa tunned ennast omavad sõnaõigust selles küsimuses soovitajana või sundi jana, isegi meesliin perekonnas on selline filosoofide perekond Taneli lausa otseselt õpi. Läks õppima filosoofiat lõpetanud semiootik, meile meeldib targutada targutama ja näiteks kui Tanel esimesed aastad, kui ta ülikoolis, mis siis oli ka see, et see toimetulek solisti peaaegu palju kodust, eks ole, sulle seda elamisraha saadetakse ja nii edasi, aga mina olin nii kange. Mina ütlesin, et aga helista või noh, ütleme noh, anna teada, et kui sul vaja, On ja põhjendad, milleks sul seda nagu raha need noh, selles mõttes natukene distsiplineerida, et seda raha ei tule seinast või nagu mõnikord nagu arvatakse, aga noh, nii kanged nad mõlemad olnud eriti Tanel et vaata, ema käest julgesid nagu küsida, minu käest ei julgenud. Ja siis oli ükskord selline, kus meil nagu mõlemad olime siis selliseid jäärapead ja põikpead, et noh, Tiina oli juba peaaegu nutu äärel, eks ole, et poiss on seal no täiesti ikkagi täiesti juba nagu näidanud. Ja mina olin kange ja Tanel oli kange eelistanud ja mina ise ei pakkunud ja ja siis Tiina ükskord ütlesid niimoodi, kuule, tead, et nüüd on asi ikka täitsa hull. Et tal ei ole enam mitte midagi muud süüa, kui võid. Ta sööb, võid juba teist päeva vot siis läks mul meel härdaks siis maailma, aga näed, tema jäi võidumeheks, tema ei, tema ei küsinud, tema sai või söömisega oma need mõnikümmend eurot või mis olid kroonitses sel ajal, eks ole, kätte jah, siin on aeg-ajalt samal teemal juttu olnud, et et kui on häda käes või vaja tehase telefonikõnet, kellele see läheb emale või isale see enamasti ikka kipub millegipärast emale minema, kas avartan oskate rääkida praegu siis selle, selle Käbin hetk see niimoodi on, küsimus ei ole ainult raha, küsimus on vaid üldse ükskõik, elulistes olukordades, mida on vaja lahendada või nõu küsida, eks siis ikkagi kipub see kõne minema emale mingi side ja mingi usaldamatus, mis on puhas Froydia hoidis, on mis on nagu teiste suhtes jah, mingi mingisugune kontakt, mis on, mis on nagu loomata jäänud ja siis seda ei, seda ei saa niimoodi nagu teha. Tead, ma ütlen sulle, mis on, nagu ma ütlen, et Freudi Oidipus et on see, et sellel hetkel, kui poiss ei tule toime või ütleme, kui tal on seda võib-olla häbi või noh, tal on piinlik või seda nagu isale tunnistada, ma ei tule nagu toimima, ei ole piisavalt mehine, et ütleme, selle olukorraga, sest et see nagu näitab ikkagi mingisugust teatud nõrkust, et miks see ka vaata, et sa, et sa ei lähedale võileiva peale või kandiku peal, eks ole seda kala pakkuma vaid et et see on ju ka nagu osa nagu kasvatusest, ega siis noh, ega ma ei ole kivist südamega, ega ma ei ole. Ei ole selline vihuti, ei taha oma. Jumal hoidku selle eest oma oma lapsele, eks ole, halba, vastupidi, ma tahan, et nagu hästi läheb, aga läbi sellega nagu karastada ja küllap nad kas siis mõistusega või tee või, või alateadlikult nad tajuvad nagu selle ära. Ema on palju lihtsam töödelda, ema jälle omakorda töötleb isa, nii et meil seal täpselt niimoodi käis. Kas sa mäletad seda, on see sinu jaoks isana üldse küsimus ja probleem olnud kunagi kui tuleb kätte lastel see esimene purjus peaga koju tulemine, suitsupakk, jope taskus oled näinud ja kogenud, selliseid olukordi on olnud jah. No mul on palutud sellest vaikida või õigemini, mitte sõnadega, aga ma olen nagu aru saanud, et sellest ei maksa rääkida, sest et ilmselt see see õppetund, mis ta iga mida iganes oli, see oli ikkagi noh, niivõrd karm, et, et noh, nagu öeldakse, tempel mällu või ütleme, see, see, see oli selline õppetund, mis muutis inimeste. Sa mõtled seda tookord, kui ma paistes näoga koju tulin, siis räägi, sa said tappa, ühesõnaga hea hea purjus peaga ilmselt küll jah, et ma valetasin, et ma olin kaheksandas klassis, käisin 15. Valetasin, et ma lähen oma hea sõbra, toonase hea sõbra Maidu poole. No kuidas ma sageli viibisin. Aga nii, nii see tol ööl ei läinud, sellepärast et see oli mingi selline periood, kus oli kõige olulisem on leida kohti või, või nii-öelda mingisuguseid pidusid või nii-öelda läbusid. Ja siis siis ma läksin mingisuguse kahtlase seltskonnaga kaasa, tegelikult natuke hulljulgelt, isegi nagu ohtu. Tajusin ohtu, aga ma nagu trotsisid seda detailidesse ei hakka minema tulemusele jah, see. Ja siiani on kühm, on, on nina peal, et taheti telefon ära võtta, see jääb, see ikkagi jäeti, aga raha toitja ära ikkagi kohmiti korralikult. Ja siis ma läksin paistes, üleslöödud näoga, läksin koju ja kui küsida, et mis jumala jumala eest, mis juhtus. Ja siis ma ütlesin, et jooksin, et jooksin venelaste aiast. Aga nad said mu kätte. Ei annata, päris tõsi või siiski? Ei, ei, see oli üks korter ja seal oli läbi läbinisti eesti seltskond. Ja ilmselt kuidagi märkasid, et ma olen natukene kuidagi nagu ei sobi sellesse pilti või natukene teistsugune. Otsustasid õppetunni on anda aga Klohmiti läbi, aga ma olin nagunii jultunud, et ma läksin sinna tagasi. Lihtsalt olin seal, mõtlesin sinna tagasi, et mille pärast nii väga oli vaja lihtsalt olla seal. See oli sellepärast, et sa julgenud koju tulla. Jah, see oli sellevõrra ka seda nüüd kujuta ette, eks ole, et mis, millised läbielamised kodus oli, oli kokku lepitud kellaaeg, millal sa koju tuled, siis oli teine reegel meil alati, et me peame täpselt teadma, kus kohal sa oled. Teadmine oli, et, et ma olen Maidu juures just, et sa oled Maidu juures, noh aga ka siis, kui sind kokkulepitud ajal kodus ei olnud, siis kõige lihtsam oli Maidu vanematele helistada ja küsida, kus sa oled olnud nüüd terve see, sa tulid tegelikult koju kuskil alles hommikul. Sa tulid pidingi ööseks minema sinna. Ja ma tulin hommikul koju tõe poole hommikul tulid koju, aga see oli juba teada saada, et loomulikult, et mind mind ei olnud muidu pool ja siis oli, et kus olid, eks ole. Siis tuli kõik see jutt ja sellise väljanägemisega siis ilmuda ja meie vöö läbi, eks ole, muretsenud ja siis selge see, et ma olin täielikus raevus ja, ja siis ma kavandasin su seina äärde. Seda mäletad või isegi mäletan seina äärde ja ma tegin pilti tema näost tegin pilti ja mõtlesin, et kui seal vanemaks saad, näitan sulle seda. Aga see pilt on kuskile kadunud, see pilt on siis ära hävitatud, kuskilt ära näpata. Mul ei ole seda noh, tänapäeval muidugi tegeleda politsei selliste selliste sündmustega. Aga jah, et võib ka pildistada. Seal isa mainis, et see oli nii raju sündmus, mis muutis inimest. Ma muutusin nagu mingis mõttes alandlikumaks läbude asemel ütleme see huvi pöördus rohkem, hakkasin rohkem kitarrile tähelepanu pöörama. See oli teadlik selles mõttes, sa tegelesid sellega meelega nii-öelda, ma ei oska kinnitada seda, aga niimoodi tagantjärele oli. Et ilmselt jah, miski, miski nagu see muutis ja hakkasin ka võib-olla rohkem paremini nagu seltskonda valima ja inimesi, keda usaldada. Et siis ma hakkasin ka lühikest aega, läksin, läksin kitarriõpetaja juurde et ma nagu näen seost. Kuidas sa enda jaoks niisugused olukorrad lisana lahti mõtestada, et ühest küljest enamus meist on näinud midagi sarnast kassast läbi elanud. Aga noh, olukord iseenesest ja huvid kui sellised tulevad tuttavad ette ja see kõik on ju mingisuguses vanuses paljudele meist väga loogiline käitumine, et kas sellega rahustab ennast maha või mitte üldse, kui see juhtub ka järgi, on seda võib-olla natukene nagu hõlpsam isegi nagu endale selgitada just nimelt nagu sellega, et no et kellega poleks juhtunud, aga mina ütlen, kui selles eas võib-olla ma olin, ma olin võib-olla veelgi ägedam tembu mees aga, aga vaata, kui on, nagu juba elu on ohtu seatud või ütleme, kui, kui miks mitte ka maine renomee, eks ole, see, see on ju ka tähtis meile, eestlastele on ju väga tähtis, mida teised meist arvavad ja, ja kui see kui see natukene nagu mõraneb või su enda Võsu on noh, selles selles süüdi, siis sa ju ei tahaks, et see nii on, ta peab ikka olema eeskujulik ja ta peab olema meile kõikidele nagu au tegema. Ja kui seal on nagu vastupidi, siis loomulikult, et noh, pöördub see selle lapse vastu, aga tegelikult on olnud ka noh, Tanelil on ka, teda on kasin, röövitud siin Viru tunnelis ja pekstud ja vanemate, ma arvan, et noh, meil on ka ikka nagu hirm, eks ole, selle üle, et, et noh, midagi nii et kui me seda tolereerima, et siis võib juhtuda midagi veelgi rängemalt, eks ole, see Taneli öine öine ka vargus seal ja et noh, oli ka nagu see, et õppetund ära ära, mis sa lähed sinna öösel ja üksinda ja kuskil sinna tunnelisse, et noh, elu niisugune, et et noh, siis väldi seda, et, et noh, see ei pane kätt, eks ole, tulle või küünlaleeki, eks ole, kui sa korra kõrvetada oled saanud. Need õppetunnid noh, kindlasti on nad nagu vajalikud, aga on ka selliseid asju, mis mis ikkagi teevad Ingu väga murelikuks, lausa sakad väga hirmu, nagu tundma näiteks lid annaga meie tütrega. Paar aastat tagasi juhtus Norras üks selline asi, et ta elas Norras paar aastat seal tegelesid talispordiga mingi süütu kelgutamisega seal kokkuvõttes ta sai põrutada ja ta selgroo üks, üks lüli murdus viidi kiirabiga Oslo, Oslo siis ülikooli haiglasse erakorraline meditsiin õnneks oli, tal olid tal olemas kõik kõik need kindlustused katsetati, aga tema pealsest tehti ka selline väga riskantne operatsioon, tegelikult oli kaks operatsiooni, kus tal pandi Taanist mingisugune uus uus selgroolüli, mis oli tol ajal mingi eesrindlik ja võib ainult ette kujutada, kui palju see kõik võis maksta, aga noh, kuna oli kindlustus, siis maksti kõik kinni ja vaata seda, mida siis nagu tundsime. See on nagu kirjeldamatu, kui lapse elu on siis ohus või, või on oht elu lõpuni invaliidiks. Et noh, need on need sellised fatalistlikud, ütleme sellised vältimatud ju juhused, et noh, mille vastu me võib-olla nagu kaitstud ei ole. Aga noh, need asjad, kõik siinse mingites punkrites kolamine, öösel linna peal käimine no siin on nagu vanematel ikkagi nagu võimalus, nagu öelda, et näpp püsti tõsta, et ära nii tee ei ole tervislik, ei tule kasuks elus ja, ja kui ta on võimeline sellest ega ise õppima, noh siis ongi nagu kõik korras, ega siis sa ei pea enam takkajärgi targutama ja talle seda nina alla hõõruma, et noh, siin ka Martini puhul ma ütlesin, et minu, mulle tundub, et see muutis teda ja vägagi kas sinu jaoks on eksisteerinud niisugune mõiste nagu lastetuba ja kas sellel on sinu jaoks mingi tähendus? Ikka on, see on ütleme see on ikka kultuur. Ja, ja, ja noh, selline elementaarne viisakus ja mina hindan, mina hindan nagu väga seda ja, ja ja noh, versus matslus ja, ja, ja rumalus, rumalus üldse võiks olla karistatav, aga aga noh, seda, seda ei ole võimalik. Lapsed, eriti eksale Nate lapsed on ka ju selle perekonna visiitkaart, mõneti et noh, me ju teame, et need, kes on õpetajatena töötanud, minul seisab see praegune ees, eks ole, ma olen küll pedagoog olnud ka varem, aga ka ütleme siin seltskondades, vaadake, kui on väikesed lapsed, kes juba oskavad rääkida, kuidas nad käituvad, mismoodi nad räägivad, millest nad räägivad, mis on nende teemad, milline on nende ka sõnakasutus, see räägib nende vanematest kümnetes kordades rohkem, kui vanemad isegi aimata oskavad. Vanemad võivad. Ilustada bet, aga laps räägib tõe välja. No selle jutuajamise kokkuvõtteks lõpetuseks tooksin mängu veel järgmise põlvkonna ehk Marten, su poeg on natuke üle kahe aasta vana ju, eks just võib-olla selle piisavalt pikka aega ammendavad järeldusi ja kokkuvõtteid tegema hakata. Aga kuidas sulle tundub, kas sa tänu sellele, et sa ise oled saanud need paar aastat isa olla küll väga väikse lapse isaga ja neid võib olla suure lapse muresid veel ei ole kogenud siis kas sa juba praegu saad justkui oma vanemate või, või, või isa käekirjast ja niiskusest põhimõtete reast ja tahtmisest paremini? Mingeid asju on niimoodi teinud? Jah, ma sain juba, ma arvan, varem varem aru, n enne poja sündi juba kui ma räägin nagu oma lühikesest isa kogemusest ja võib-olla, et kuidas see mind muutnud on, et sellist arusaama tekitanud kohusetundest, et, et see on nagu kõvasti edasi arenenud, ma usun. Ja see, mis ma, mis ma edasi annan, et sellel on väga suur, väga suur mõju, et iga iga väiksemagi asjaolu, et ma nagu olen, selles osas püüan olla väga-väga tähelepanelik. Theodor vastukaaluks juba inspireerib mind mind vägagi väga kannustab mind muusikat tegema ja niimoodi, et ta näeb, et mul on mingi kitarr ja siis toob selle igal hommikul põhimõtteliselt toodet. Mängin nüüd pilli, pilli, pilli, pilli, pinni ise ise veel moodi poolunes. Positiivne katalüsaator, poiss oli valmis selleks hetkeks või? Kuidas sulle tundub, mulle tundub küll, jah. Ma me ju mõlemad tootsime naisega, ootasime seda pikisilmi, et millal me see igatsus või, või selline soov selleks vanavanemaks saada, see on, see on ka üks selline noh, mõneti selline vaev ja piin ja selline ootus ja, ja eks siis sai natukene tögatud ka, et noh, mis mis jama see nüüd on, et peab nii kaua ootama. Ja, ja no mis me siin juba kaks isa siin oleme, me oleme kaks isadepäeva, ei kaks isadepäev muidu koos veetnud silmad teid vahet, tänud, et mis on kuritöö ja mis on karistus ja kus sa seal ütled, et ei tohi teha ja kus on, ütleme seal vabakasvatus ja tei, ta peab ise ise seda kõike kogema, et noh, meil on juba siin isadena neid mõttevahetusi olnud. Mul on väga hea meel, et te tulite. Suur aitäh kõnelemast ja meenutamast. Ja pärituult aitäh kutsumast jõudu. Tänase saatekülalised olid isa ja poeg Neeme ja Marten kuningas. Mina olen saatejuht Sten Teppan. Käbi ei kuku taas nädala pärast. Tegijad. Pikema versiooni jutuajamisest Neeme ja Martin kuningaga leiate vikerraadio koduleheküljelt või meie mobiilirakenduse abil. Otsige üles saade, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.