Tere ja aitäh, et kuulata vikerraadiot, saate käbi ei kuku. Tänased peategelased on Neeme ja Marten kuningas. Kilingi nõmmelt pärit Neeme on diplomeeritud laulja ja lavastaja, kelle karjäärist ja suurem osa möödus Estonias, aga keda lavastajatööd viisid väga sageli kodust eemale välismaale. Nüüd on saanud temast etenduskunstide õpetaja Kohtla-Järve gümnaasiumis. Abikaasa Tiinaga on neil kolm last, kellest keskmine miljardite solist poeg Marten on valinud isa ja emaga kõige sarnasemad tee ehk muusika ja sinna kõrvale ka veidi teatrit. Meie keskendume lugudele kasvamisest ja arutame muuhulgas, miks hädas lapsed valivad pigem ema telefoninumbri ja mida võtab tähelepanu puuduses poiss ette, kui perre sünnib pisike õde. Aga meenutame ka seda, missugune on alkoholi ja füüsilise vägivallaga vürtsitatud õppetund, mis muutis Marteni elu. Algab saade, käbi ei kuku, küsib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse Neeme. Tere, tere, Neeme kolmest lapsest on siin saates külaliseks kaasas poeg Marten, Rajamäe. Marten. Tere, Sten. Teeme selle laste asja Neeme kohe sirgeks lähtuvalt. Saate pealkirjast. Sa võiksid tutvustada, kes veel lisaks Martinile, lastest, perekonda kuuluvad ja siis kokku võtta kuidagi selle, et kes sinu enda pilgu läbi või arusaamise läbi on kännule kõige lähemale või kaugemale kukkunud ja mille järgi sa seda muudaksid. Ja lapsi on kolm ja, ja tegelikult on nendel päris suured vahed. Tanel, kõige vanem poeg sündis 80. aastal olümpia-aastal ja on ka muusikaga tegelenud ja päris palju isegi mõned CDd välja andnud ja ta oli üsnagi pildis jahijahile ansamblil taling. Meil oligi hirm, et äkki hakkabki muusikuks, nüüd ta tegeleb õunaäriga, et õnneks õnneks tegeleb asjadega, mis ka natuke rohkem sisse toob. Ja Martin siis kuus aastat hiljem kõndis meil, vend oli ta suur eeskuju kodus meil ju alati muusikat hästi palju kuulati nii klassikalist kui ka, noh, mina, mina olen ka ju salaja normaalne, et ma kuulan ta salaja, ütleme sellist natukene imelikumad, et sellist proge muusikat ja kõike seda ma vedasin välismaalt plaate koju ja siis olid ikka nagu tellimused. Kui ma jälle kuskil olin väljaspoolt, siis helistasin koju ja küsisin, et või mida ma järgmisena toon. Ja siis tol ajal olid noh, need asjad olid suhteliselt defitsiidi, nii et Martin käis Tanel jalajälgedest, võiks öelda, aga, aga noh, lõpuks nagu Marta nagu pööras ikka nagu täitsa ära, et ta pööraski nagu, ütleme siis sinnapoole, kuhu vaja oli ja ja siis veel omakorda 16 aastat hiljem, siis nagu esmasündinud singi, siis anna, see oli nii-öelda ikkagi ka minu soov või unistus, et ikkagi lisaks kahele poisile oleks tüdruk ka ja, ja kõigeneerimi üsna juba ei saa öelda, eakad, aga aga see oli suur julgustükk veel üks lapsetegu ette võtta. Ma loodan, et see küsimus kõlab kohatult, aga kui sa ütled, et oleks tahtnud vendade kõrvale tütart ka siis kui palju seal need on, nagu hasartmänguelementi sees on, kui kindla peale sa läksid siis tegelikult sellega, et oled sa valmis selleks, et kaks poissi saavad kolmanda, kolmanda veel juurde? Ei no kust ma seda tean, aga tegelikult ma sain naise nõus ühe väga lihtsa nipiga. Ja nimelt seda, et no oli ju selle hetkel oli ju meeste ülekaal oli. Ja, ja siis ma mõtlesin ka, et noh, et kui kui ikkagi õnnestub tüdruk saada, et noh, et siis nii-öelda see balanss muutub nagu rohkem nagu naiste kasuks ja, ja niimoodi me selle otsuse võtsime ja niimodi see sündis, aitäh. Väga tore. Kus tema omadega on, mis ta teeb? No päris hetkel on, ta on ta Ameerikasse, sest tema on esimene meie lastest, kes abiellus, kõige noorem, abiellus kõige esimesena ja tüdrukust ja, ja tal on sümpaatne, siis mees siis abikaasa Ameerikast ja ta käis siin Tallinnas koolis ja selliste humanitaarkalduvustega samamoodi ka käis muusikakoolis, õppis klaverit, seitse aastat tuleb vist Ameerikast siin ka sügise poole tagasi ja jätkab siis Tallinna ülikoolis oma õpetaja pinguid. Kõigi kolme puhul on ilmselgelt tähendavaktsiooneks muusika olnud ja kui selle järgi hinnata, siis on kõik käbid kännust väga lähedale kukkunud. Aga nüüd siis võib-olla äkki siis muud perspektiivid sinna juurde just isa pilgu läbi. Oled sa vahel mõelnud, kuidas saab keegi nii teistmoodi olla või hoopis teisest ooperist? Ma ei kasuta seda sõna juhuslikult või vastupidi, et kuidas nad kõik niimoodi siis nad just vastupidi tegelikult kas spontaanselt või teadlikult tahtsid nii-öelda vanematest eristuda. Kodus oli seda muusikat ja muusikajuttu ja teatrit ja, ja seda kõike oli ju kogu aeg nii palju. Kõik nad käisid 20 esimeses keskkoolis muide siinsamas raadiomaja kõrval ja oli ja lähedal koolis käia. Ja noh, ma mäletan isegi siukest asja, ehkki noh, mind ei ole see kunagi nagu eriti nagu häirinud, aga küllap mul ikkagi mingisugune juba tol hetkel mingisugune teatud, et noh, kas tuntud, aga noh, mind teati tundub, et, et nad ka seal koolis nakas siis häbenesid, aga vähemalt nad vältisid seda seda teadmist, et, et nad on nii-öelda tingimata just nagu minu lapsed ja see eristumine ilmselt oli ka üks selline, kes siis majakas või, või mingisugune kui soov. Et mitte iga hinna eest noh, nii-öelda nagu minu jalajälgedes käia, ehkki ma ütlesin endale ka juba keskkooli lõpus ju rääkisin, et, et kuulge, et ooperi lavastasin nii kihvt elukutse, see on maailma kõige kihvtim elukutse. Te saate. Ma olen maailma parim õpetaja, see olnud iroonia praegu ei olnud iroonia, jah, ja aga aga siis noh, vot ka see, et, et teatriinimeste lapsed on ju ka teategi lapsed ja, ja noh, ma ei usu, et see võis olla tõrkeks, aga alates vanemast kuni lõpetades kõige nooremani, nad on kõik sealt Estoniast läbi käinud, lavalt küll, ütleme nüansirollides küll seal, mis olid Martens, olid siis esimene, esimene roll oli madaam pater flai, kas selle tegelase nimi oli Suzuki või peategelane ei olnud, Churchill oli peategelane, aga sina olid tema poeg ja tema nimi oli itaalia Joy aeg, siis rõõm pidi mängima sellist kolmeaastast poissi ja Martin oligi sellist viieni 21 vistega ära mu käest küsima siis oli viiuldaja katusel töinad, kosilane oli minu roll, mis on Taneli jälgedes, sest tegelikult Tanel tegi selle jah, mingi viis aastat varem, et millal see võis olla on ju. Siis oli don Carlo, mis oli 97, kui ma ei eksi, kus ma olin inkvisiitori abiline, on selline mungapoiss? Siin mõned aastad tagasi vist oli 2012, kui tuli siis mees La Manchast kus ma olin juba esimene selline sõna roll Estonias põhimõtteliselt trolliti sinu ees lahti punane vaip, ole ainult mees ja astu mööda seda millegipärast see kokkuvõttes nii ei läinud, aga ma küsin hoopis teise asja kohta, Martan, kui isand rääkis siin, et nad sellel ajal, kui sa juba koolis käisid tema ikkagi oli vähemalt omas ringis ja, ja niimoodi tuntud inimene, teate, kes on, on ja tõenäoliselt on seda nalja tehtud sinuga ja sinu venna ja õega palju, aga ma ei saa seda tegemata jätta. Kuningas ja kuningapoeg ja, ja see on niisugune nagu ikka üks selline tsükkel olnud olemas kogu aeg ja on jah, selline naljakas nimi nimi, kahjuks nimi, mitte amet, eks ole, ja kuigi ma mäletan, et Sa oled ikka rääkinud aeg-ajalt, et, et, et see ei ole ainult nimi, vaid et see on ikkagi seisus ikkagi jah, et seal kuskil on tulnud jah, niimoodi muinasEestist kui olid veel need kuningad seal Soosaare peal, et noh, sealt on meie, meie suguvõsa muide päritud. Need legend on jah, et selle nime pärit olla kuningaid palju muidugi iseenesest noh, Eestis on palju, esimene loomes on kuninganna, aga seal endal neeme sedasama perekonnanimega lapsepõlves. Hei, ma ei mäleta, et oleks, noh, pigem on ilmselt mina olin selline elavhõbe ja ka koolis ja igal pool ja niisugune tembu vembumees ja pigem oli see mulle nagu tunnustus, et, et kui, kui nagu olingi kuningas noh et mitte, noh, nime poolest, aga ka oma oma siis nagu tempude poolest ja selle poolest, et ma püüdsin alati nagu esineda ja esile tükkida ja, ja nii-öelda valgusvihus olla minul, minul sama asi ikkagi oli. Kooli ajal küll, kindlasti oli see esile tükkimine ja valguse pihus olemine, et see kuidagi tuli lihtsalt, et mäletan väga selgelt klassijuhataja sõnu. Kuningas ei ole, teatris, ei ole laval. Et siis mina laiutan keset, mis, mis ma tegin, pane ennast ise kõrvuti korraks Taneli ja lisan, aga vanusevahe õega vist on piisavalt suur. Et ta väga nii-öelda mängusõbrad olla ei saanud, kas saab endale ees poolsaid olla, teritatud tema, valite kamba juhiks, ma olin natukene kohati võib-olla talle natuke sihuke tüüp jõnglane, kuigi ta ikkagi väga nagu hoolis minust ja hoolitses minu eest ütleme seda mängukaaslast oli võib-olla vähem, et rohkem oli nagu eeskuju, et ma püüdsin väga tema tema sarnane olla, tema jälgedes käia ja teha kõike täpselt nagu, nagu tema tegi sügavat muusika, huvid ja laulmine ja ja kõik, see alati ta laulis, mina ei pruukinud aru saada, mida või kuidas täpselt, aga ikkagi ma püüdsin nagu väga selgelt matkida seda, mida, mida ta tegime ise, mis hääli, häälitsusi ta tegija siis, ühesõnaga see on, ma arvan, et see on väga nagu tugevalt mõjutanud minu elu kulgu. Nagu häälematerjali puutub, siis las ta ema on ju ka laulja ooperilaulja diplomiga nagu ka mina ju siis seal mingid geenid ja see viisipidamine ja see hääl on ikka nagu natukene päritud ja, ja noh, tegelikult Marten on ütlema hakanud rohkem nagu selline professionaalse laulja elu elama, aga aga ka Taneli on väga hea hääl ja, ja noh, tugevam tegelikult kui Martinil ja Liganna laulab ka kenasti ja, ja teeb siin ise loob laule väga häid laule ja toredad laulud on ja, ja nii et aga siis jõulude ajal on jah, et, et see on võib-olla meil üks selline väga harv haruldane traditsioon, kus me siis kõik kokku saame, kõik need lauljad ja, ja ega seal mingit konkurentsi ei ole, et seal on pigem eks midagi peab sundima natukene laulma, aga siis on siis on äge, kui nad kõik kolmekesi koos nagu laulavad ja mitmehäälselt ja, ja, ja nagu üllatavad meid. Neeme, lähme sinu lapsepõlve, missugused on sinu esimesed päris oma mälestused, mida sa arvad, et need on päris? Mind ju ka ju topiti esinema juba sellest ajast peale, kui ma olin ka mingi kolme või nelja aastane, kui ma juba luuletuse julges Vinostasin meelde jätta ja mõne laulu maha laulda, ma olin, ma olin kõva laulumees, tol ajal oli siis raadios oli see soovikontsert siis ma panin peast seal kõik need laulud, mis seal oli ta ükskõik, mis keeles ja siis pandi mind laulma. Või ei, ma ikka ise ise ise kippusin nagu laulma. Ja siis ma mäletan, oli Kilingi-Nõmme vanas kultuurimajas, olid mingi lastehommik või mingisugune esinemine ja minu vanaisa oli veel elus, kes tuli kuskilt Valgamaalt kaugelt, tulid kohale vanaisa, vanaema ja vanaisa oli selline eestiaegne härrasmees, kaabu peas, sulg ja istus esimeses reas. Mina pidin seal mingit luuletust lugema, mis luuletus, seda ma ei mäleta. Ja see oli mu esimene avalik esinemine, saal oli rahvast täis. Mind saadeti siis lavale põlvpükstes põlvikutes ja siis läksin lava keskele ka, mingeid valgus oli nagu peal ja siis ma mäletan, et siis minu esimene teoste minu debüütlaval lõppes sellega, et ma ei öelnud sõnagi. Ma nägin vanaisa esimeses reas istuma, hakkasin nutma, jooksin lavalt minema ja mind enam sinna tagasi tagasi ei saadud, mitte mingi hinna eest, nii et minu esinemine esinemine lõppes sellise fiaskoga. Ja siis ma mäletan veel aas, meil olid meie majas elasid kaks õde, üks minuealine, teine pisut vanem ja, ja Nad olid ka nagu teatrihuvilised ja siis mintsineerisime Lutsu Kevadet, nii et meil oli siis see kuulus stseen seal, selles, kus rotid viisid ära ja see siis mina mängisin Tootsi ja see oli võib-olla esimene näitleja, aga siis ma ilmselt ikkagi oli nii, ma pidin olema juba 800 üheksakümneaastane ja siis olid sellised mängud, et ma olen nagu elus surmahirmu tundnud mitmeid kordi ja esimene kord oli, üks oli seotud veega ja uppumisega uppumisohuga siis nagu ujuda ei osanud eriti siiamaale on esimene minu jaoks nagu selline natukene võõras element. Ja teinekord oli, kui see jällegi lapsed mängisid ahjuküttega korter oli seal ahju ja seina vahel oli selline orv, kus siis hoiti lihtsalt mingeid voodiriideid seal pälvisid vatid, tekke ja patju ja kõiki selliseid asju siis meil oli niisugune mängijad siis üks laps maeti siis nii-öelda nagu selle kogu selle kuhila alla kelleks olin mina ja teised, siis hüppasid rõõmsalt ja kargasid seal pea selle kuhja peal ja siis noh, et, et umbes, et ei, lase välja ja siis oli nagu see lämbumise ja vot siis oli ka nagu selline tunne, et nüüd, kui ma kohe välja ei saa, et, et aga noh, selline näitus ja et need on, need on jah, võib-olla kuidagi nagu morbiidsed meenutasidega. Aga ei noh, lapsepõlv on ju kõikidele on see olen olenemata millisel ajal, millises kohas, millises ajastus. Laps on tohutu fantaasiavõimega ettekujutusvõimega, ta mängib. Ta mõtleb ise, need mängud välja paneb ennast rollidesse. Jaa, jaa. Tal on äge, igal ajal on siis seda süüa seal laua peal natuke rohkem või vähem. See varane iga, kes on olnud need inimesed, kes sa julged öelda, täna on sinu kasvamist kasvatamiste kujunemisest kõige rohkem mõjutanud. Erinevatelt etappidel kindlasti erinevad. Noh, minu isa oli minu jaoks nagu selline, ma ei oska, ma ei julge või ei saagi võib-olla nagu öelda, et kas just nagu autoriteet või eeskuju aga oli, ta oli nagu kahtlemata selline tohutult värvikas isiksus, talle meeldis nagu nalja teha, reisida, saunas käia, ma ei tea, seltskonnas olla, aga nagu näha oli, et tema, siis nagu minevikus on midagi niisugust, mida, mis teda nagu vaevas või painas. Ja mulle ei rääkinud, et noh, et sellele sellele salapärane nii ruttu lõpp teha. Siis noh, ma ikkagi sain teada, et ta oli, oli siis Saksa sõjaväes ta oli Wehrmacht-is oli ka sinimägede all, sealt teenus Saksa sõjaväkke, oli metsavend mingi teatud aja ja siis ta rehabiliteeriti siis ilmselt oli mingisugune selline periood, kus lubati metsast välja tulla ja mitte karistada. Nii et siis juba enne juba minu sündi oli ta juba seal Kilingi-Nõmme ja Saarde kandis ja seal Pärnu kandis oli juba selline tehtud mees, sõitis nahkpintsakuga, mootor ega ringi, oli teemeister. Tema andis tema päeviku mulle üle alles siis, kui isa oli juba ammu surnud. Üks episood, mis võib olla nagu ema nagu kõige paremini nagu kirjeldab, et ma sain jälle mingisuguse rumalusega või mingisuguse pahandusega hakkama, mis ma seal midagi olin tuld otsa panemas lausa mingisugusele asjale või noh, mingi mingi midagi, midagi ikka hästi juba paha. Siis ta kutsus mind, ütles nii, et nüüd ei ole midagi teha. Nüüd ma pean sulle vitsu andma, et ma, ma ei anna sulle vitsu tavaliselt, aga nüüd ma pean sulle vitsa andma. Näed, ma võta nuga, mine lõika endale ise vitsad ja tule siia, et anname vitsa. Ja ma läksingi ja võtsin siis selle, võtsin need vitsad ise nutsin, eks ole. Siis ta võttis mul kannikad paljaks, pani mind põlve peale ja ise nuttis ja siis siis andis mulle vitsa, ma, noh, ma olin selle ära teeninud. Aga ema oli ka kuni elu lõpuni elas üsna eakaks, 93 aastaseks. Laulis isegi kui ta juba kuulmine oli ära kadunud ja kui lastega nendel külas käisime, siis nad alati koos laulsid laulud seal 30.-test aastatest, need olid tal kõik nagu meeles ka ütleme noh jällegi see lühike mälu või see, mis hetk tagasi juhtus või mis ta rääkis, või mis talle räägid, et see läks nagu meelest ära, aga see lapsepõlv oli meeles isegi ta kirjeldas lõhnu isegi sellel heinamaal, kus nad heina tegemise ajal laulsid. Sa mainisid eespooleta Salid, elavhõbe mis annab üsna hea pildi ette või ettekujutus, missugune üks noor poisiklutt olla või aga oma koduse korra kontekstis ma sellest karistamise jutust lugesin välja, et see pigem oli erakordne sündmus siiski ehk sai ajanud asju nii hulluks kaasa arvatud suhted vanematega. Et sind probleemseks nimetada, isa ikka võttis rihma ja isa ikka Lakslas ikka palju sagedamini, aga, aga ma ütlen veel kord, et noh, küllap ma olin ära teeninud, aga see, et nagu ema võttis nagu selle asja ühekordne ükskord nagu enda kätte sinna, siis see pidi olema midagi. Ma ma tõesti nagu ei mäleta ja mul on kurb, et ma seda ka ei märganud, nagu ema käest küsida, et mis asjaoludel see õli, aga see pidi olema midagi, midagigi. Aga sa enda arvates tuli kõvasti pingutada, et isa ema kurjaks ajada. Ei no aga ma ei pingutanud ju, see oli minu olemuses, ega siis see, et, et need asjad lihtsalt juhtusid. No kust mina tean, miks siis minuga? Tsiteeris, ütleme siis noh, siis perekonda või naabreid nagu meil, eestlastel see asi käib, eks ole, häbistandma abistan ju millegagi. Ja noh, hiljem kui juba koolis koolis käimine siis oli seal noh, alguses ega ma ei olnud, ega ma ei olnud, ütleme selline noh, pahatahtlikult selline kuri, ma olin, ma olin ikka mängur, ma olin lihtsalt mulle meeldis katsetada nagu nagu mu koolivend Sulev Luik Varem siis see oli lihtsalt uskumatu, mida Sulev seal koolis korda saatis, kuidas õpetajaid prodeeris ja kuidas me mõtlesime seal igasuguseid asju välja ja, ja kogu aeg, et noh, tänapäeval öeldakse, et oleks fun, et see elu oleks lihtsalt, et oleks lõbusam, kui mingisugune tuim tuupimine või mu pojad on öelnud mulle. Ma ei tea, kas nad on selle juurde jäänud, et et vaata, et isa, sinu emotsionaalne vanus oma jäänud, et see 26. eluaastal see jäid, oleme ainult kuskil 15.-ni 15-l seal juba alanenud. Võib-olla, ja näed, 63 aastane pärast, see on 64 ja, ja, ja ka nii-öelda emotsionaalne vanus või, või et, et see, see ei ole nagu suurt arenenud kodud Eestis võivad olla väga sarnased ja vanemate kasvatuse ja võivad olla ka väga erinevad. Kui sa neeme mõtlete oma oma kodule tagasi ja, ja jätame isegi selle karistamise asja nagu kõrvale see selleks. Aga noh, niisugune üldine hoiak või kas sa oskad käigu pealt meenutada mingisuguseid põhimõtteid või soove? Kuidas vanemad tahtsid, et sa välja paistaksid või kuhu sa liiguksid või missugune sa oleksid minu vanemad olid tegelikult suhteliselt lihtsad inimesed, ema küll töötas raamatukogus ja ka minu aa muide jah. Üks üks lapsepõlve mälestus tuleb teil meelde, et ma olin juba ka juba kahe-kolmeaastaselt nii-öelda roomasin seal raamaturiiulite vahel ja, ja käin seal nii-öelda emale abiks alguses siis rohkem ilmselt segamas. Aga hiljem ikka tõsiselt nagu abiks juba? Jah, üks pahandus, mis ma seal veel tegin, et siis ma olin seal, on need tähtede ja teemadeni lipikud, mis nagu raamatute vahele siis. Ma nagu rõõmsalt olin seal nagu kokku nad kõik korjanud seal ja tulnud nagu süle teiega võidukalt siis seda näitama, mis ma teinud olen ja seal võttis töötajatel mitu päeva aega, enne kui nad õigetesse kohtadesse tagasi said. Aga selliseid otseseid ilmselt ei ole nagu olnud, et ma arvan, et minu vanematel oli pigem nagu selliseid abstraktsed, et ühelt poolt nad Nad ilmselt püüdsid hoolitseda selle eest, et ma nagu käest ära ei läheks, et mu pätiks ei läheks või mingid pahale teele ei läheks, vaid ikkagi nagu õpiksin ja haridus oli, oli muidugi. Ja koolis käimine ja head hinded ja, ja, ja seda küll ikka jälgida, aga noh, ma olin suht lahtise peaga, ega ma noh, ma ei, ma ei pidanud palju õppima selleks, et et mu hinded olid siiski suhteliselt head. Ma arvan, et meil on olnud võib-olla see asi ja jällegi see või ma arvan, et me ei ole üldse unikaalsed ega tegelikult vanemad tahavad nii-öelda lastele delegeerida mingisugused teatud teatud asjad, mida nendel endal on puudus olnud isegi mittemateriaalseid vaid ka ka ütleme, vaimsed oskused ja omadused ja haridused, et, et see järgmine põlvkond saaks noh, mingid teatud eelised. Et noh, meie peres on see ju täpselt samamoodi oludega oleme ka oma lastele. Et nende nende standard või nende elu oleks igas mõttes oleks parem, kui see meie oma oli. Kas see nüüd nii on üldisem küsimus läheb nagu laiemaks, et ei puuduta võib-olla meiega perekonda, aga aga see on ju ka kuskilt läbi jooksnud, et et see aeg, mis nagu peale sõda, et see ei ole mitte ainult Eestis ja ütleme mitte ainult nõuka ajal vaid ka nõukamaadel, vaid ka muudel maadele, et ei ole sugugi niimoodi, et järgmine põlvkond juba põlvkond, eks ole, elab paremini kui eelmine, eks ole. Et sedapidi, et me peame, ütleme, järgmist põlvkonda karastama võib-olla suuremateks katsumusteks, kui need, mis meil olid. Aga kui ma juba hiljem juba, kui ma konservatooriumisse läksin ja Moskvasse õppima ja nii edasi, siis loomulikult nad olid, olid kole uhked minu, aga ma nina nagu self maid Männiga, et ma olen nagu iseennast koolitanud ja ise need teed valinud ja et, et siin ei ole mul olnud vanemate vanemate sellist mõju. Noh, nii suurt Martin küsimus sulle korraks. Kuivõrd isapoolne vanaema elas kõrge eani, siis sul on ilmselt isiklikud mälestused väga tugeva tahtega inimene, mõtleks, esimene asi, mis kuidagi pähe pähe torkab, mis väljendus. Juba tema käepigistus on alati selline, et noh, umbes nagu kruustangide vahele. Ja alati talle selline noderilt siiralt-siiralt hea meel nagu alati näha ja selline väga sihukese suure südame suure emotsiooniga inimene ja kui sa rääkisid suure sur lugude jutustaja, suur laulja alati huvitus inimestes, huvitus seltskonnast, huvitus käimisest igal pool liikumisest, reisimisest parkis ta sind ka kuidagi. Ta imetles ikka rohkem ja oli, meil oli, meil oli hea nagu meil on nagu hea hea syda jah, et me saime nagu, nagu mõistsid, mõistsime teineteist hästi. Neeme kass tuleb ette sulle lapsepõlvest või noorpõlvest, sündmus paar, mida sa julged oma edasise elukäigu suhtes nii-öelda raputuseks lugeda või pidada või tegematajätmine näiteks pöördeid on olnud ja ütleme seda noh, ma olen ka eluaeg iseendaga päris palju igasugust inimkatseid teinud ja püüdnud enne kui midagi väita, siis ise ise neid asju mõista, et, et on nad siis teadmise või on nad emotsioonide tasemel ja katsetanud iseendaga ja eluga, noh, üsna palju. Aga need on kõik kasuks tulnud hiljem, eks olema, kui ma juba nagu erialavalik oli ooperilavastaja teatrilavastajad, siis oli see juba teadlik, eks ole, et ma, kui ma hakkan, aga on näitlejale või Rolli esitajale mingisugust avalikke ülesandeid andma, siis noh, ma pean olema suuteline seda ise põhjendama, et. Ma ei tea, ma toon mingi kõige lihtsama näite, eks ole, et mängurlus näiteks, eks ole, Prokofjevi ooper, mängur ja pada eemaldas Hermann mängib ja, ja, ja see mängusõltuvus, kui see näitleja peab seda uskuma, et, et tal on see mängusõltuvus ja kui ta ei ole seda nagu kogenud näitleja saab laval siiski esitada kõike seda oma sellest kollektsioonist, mis on tema emotsionaalses mälus Audalduseda emotsionaalsest mälust nagu võtta ei ole, siis noh, siis ta ei, ta ei ole usutav. Kui mul oli siin 90.-test alates, oli noh, väga palju, töötasin Soomes ja käisin laevaga siis nagu Soome vahet, siis, siis ma läksin ka sinna nende ühekäeliste juurde ja noh, muidugi täpselt mõtlesin, et kui palju, kui palju ma siis raatsin sinna sellesse röövlisse jätta, aga ma tahtsin ka teada, et mis tunne see on, mis tunne see on, kui see kirik sind äkki nagu haarab ja kas, et kui, kui, kuivõrd ta sind nagu endasse. No see on lihtsalt nagu üks näide, mis on nagu, võib-olla nagu lihtsamini selgemini mõistetav. Aga teine on ka see, et, et ütleme, see tormi ja tungi aeg ja just Eestisse kujunemise aeg, et no ma ei saa nõus olla, et ma 15. 15. eluaastani nii-öelda arenesin ainult, et et noh, ma arvan ikka kuskil 20 kuue-seitsme-kaheksakümmend. Et kui ma juba teise kõrgkooli ära lõpetanud, aga selle aja peale oli jah igasuguseid katsetusi juba nagu tehtud ja olen ka siin oma lastele nagu püüdnud nagu rääkida seda, et enne, kui te teete lõpliku valiku, et, et noh, et, et on olemas sihuke operatsioonisüsteem Windows, aga elus on selline operatsioonisüsteem toors ehk siis uksed. Et enne kui sa mingisse ukse uksest sisse astud ja seal ukse enda taga kinni panna, sinna kapselduda, sinna eluks ajaks jääd, uuri välja, et noh, mis nende teiste uste taga on, et sa ei pea sinna minema, aga ole uudishimulik, vaata mis seal on ja vot siis on sul teatud panoraamtehase valik, et milline see sinu uks on. Et noh, neid, neid, selliseid uksi ma olen oma elus proovinud päris palju, et siin ka jällegi Kilingi-Nõmmel oli, meil oli Elmar Salumaa me nimetasime seda siis nagu selliseks klubiks, kus me käisime Veski, Veski tänavaklubi kus siis käisime just ka keskkooli rajal käisime seal temal kirikuõpetaja ja, ja siis me käisime, olime seal tõsimeelselt, lasime ennast leeritada, ristida ja käisime kirikus ja, ja olles komsomolid, siis noh, see kooli ei vaadanud sellele sugugi hästi. Nii et sellist sellist tormi ja tungi ja sellist kuidas öelda mingit trotsi ja mõningad asjad ikkagi täiesti riski riskipiiri peal minuga nõukogude sõjaväest eemalejäämine, et noh, on klassika, eks ole, et ikka läbi rollimängu ikka läbi läbi hullumaja. Ja kuidas sinna üldse saada ja noh, praegu ma enam ilmselt nagu ei julgeks niisuguseid asju üldse teha, et ma mõtlen, et noh, mind oleks tõesti kinni pandud, kui oleks nagu aru saadud, et ma olen tegelikult ja, ja noh, asjad olid ikka väga tõsised, et just seoses sellega selle sõjaväest eemale võitmisega. Mõnes mõttes kerge, koomilise maiguga lugu. Aga teisest küljest üldse mitte, on sinu kunagine soov saada traktoristiks ma selle paha pealt mõistan seda, et mina, kes ma olen tegelikult ju veel hulk aega hiljem sündinud ja pigem Taneli ja kaaslane, Maloksasin kõik oma suvevaheajad viljakombaini pardal ja päris tõsiselt arvasin, et see on maailma kõige ägedam asi, mida üldse elus teha. Ma olin, ma olin siis mingi 15 aastane, lõpetasin kaheksanda klassi, tol ajal oli see põhikooli kaheksas klass ja meie koolis oli ka siis nagu see lisaeriala oli traktorist-masinist. Sa olid ikkagi traktoris käinud ja ei, ma, ma, ma sain seal mingil ajal nagu paberid selle, aga ma sain alles hiljem teada, et traktoristi Nõukogude liidus õpetati selleks, et nendest saaksid tankistid. Ja aga seal oli pigem nagu see, et, et see oli mul see periood, kus oli kodust põgenemise periood. Ma tahtsin ära minna võimul, mõtlesin kodust ära. Ma tahtsin ja tahtsin Hiiumaale minna, Hiiumaal oli, see, oli siis see kool, kuhu ma tahtsin minna, aga Hiiumaa oli, tol ajal oli piiritsoon, sinna ei saanud luba, aga mul ei olnud passi sünnitunnistus ja mul pidid olema vanemate load. Ja ema ütles mulle, et ta oli mu sünnitunnistuse ära kaotanud, ma ei saanud lihtsalt seda lubama, pidin jätkama Kilingi-Nõmme keskkoolis ja nii jäi minu traktoristi karjäär ära ja võib-olla teine. Ka kaudne põhjus võis olla selles, et mu pinginaaber, mu eluaegne pinginaaber, kellega me juba lastesõimest koos ja kellega me siiamaale, muide, suhtleme väga hästi, Heino Jaakson tuli ka kodust ära ja tema läks Tallinnasse merekooli, tema ja, ja nii, et ühesõnaga me seal provintsi poisid ikka tahtsime niisugune noh, mitte et kodust ära kodus paha oleks, aga, aga juba juba siis kuskil nagu ära ära minna, eks minu lastel onju ka nagu läbi tehtud, et, et saaks aga minema, eks ole, saaks ometi, et olla ja jätke mind rahule, ainult et makske ise kinni. Mis hetkel tuli Neeme sinu ellu, Tiina, kellest sai sinu abikaasa ja siis kolme lapse ema, noh nagu ma ütlesin, et nüüd need uksed, need uksed, tõsi või, pooltõde või täistõde on ju tegelikult selles, et ikkagi Estonia teatris ja kadunud Sulev Nõmmik armastas alati nagu seda öelda, et tema on see, kes meid kokku is, nii et selles suvitajate etenduses noh, mida teatakse, selle siin me oleme, filmi järgi mängisin mina Timmut ja, ja ja Tiina, mängis Liinat. Nii et siis kui see aidauks maha lüüakse ja ja Timmu karjub seal, et ma tahan, ma tahan, ma tahan siis sellesse inime, mängisime seal ära ja olime noored tudengid ja mõlemad mõlemad töötasime ka lisaks õpingutele siis Estonia ooperikooris ja, ja et sidemed ja suhted seal kuidagi nagu tekkisid. Päris hea lugu tegelikult, millele on lihtne kaasa elada just selle tõttu, et kõik teavad filmi kaudu seda stseeni või kogu seda olukorda väga hästi ja meil on sellest etendusest ja toredad pildid ka, kus siis Karl Kalkun oli, oli siis Liina isa ja, ja, ja seal Liia Laats ja ja et see oli, see oli vahva aeg ja mul oli ka see, et mul oli seal noh, ma olin hästi noor, eks ole, ja siis me olime Jaak Joalaga kahekesi osa peal, nii et Jaak oli siis üleliiduline superstaar ja mina olin siis noor, pikajuukseline ja, ja siis, aga noh, kõige rohkem etendusi muidugi pidin mina tegema, et noh, Jaak ei olnud ju kunagi nagu eriti kohal, ehkki ehkki piletimüük läks muidugi tänu tema nimele kindlasti paremini, aga, aga need olid sunnitud mind vaatama kui pöördeline sündmus. Sul oli esimese lapse sünd, see, kui sa saad, lisaks sellega on jällegi sellised täiesti sellised perekonna traditsioonid, et lihtsalt juhuse tahtel ja mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel on meil ka siin üks selline traditsioon, mis on nagu välja kujunenud, et ta ei ole nagu meelega on see, et minu isa ja oma abiellusid siis, kui mina olin kuueaastane. Et ma olin kuni kuue aastani maalin Neeme Talvik, minu ema perekonnanimi on Talvik. Et et nii-öelda talvikute suguvõsa on ja samamoodi juhtus meiega, et Tanel, meie abiellusime siis, kui Tanel oli kuueaastane, nii et Martinil nüüd esimene kaheaastane poeg, et millal sul kavatsus on seda teha? Loogiline oleks, et justkui nelja aasta pärast, aga aga küsimuse juurde tagasi, et kui pöördeline, see kõik sinu jaoks oli, et isaks saamine see on meeletu muutus, mis toimub ja, ja kui ja kui Martin juba sündis noh, siis, siis noh, me olime juba natukene kogenumad küll, aga, aga noh, lapsed ja, ja noh, see on olnud alati kui see kirik, mis siin salata, ka see ainukene laps, kelle sünni juures mina olen olnud ja kelle ma olen nagu öelda, nagu vastu võtnud on siiski kõige noorem laps. Kui Martin ja Tanel sündisid, siis, siis seda luba veel ei olnud, nii et ma tegelikult natuke kadestan neid noori vanemaid, kes saavad seal nii emale toeks olla kui ka nagu ise tegelikult kogu seda protsessi nagu näha ja ütleme seda seda teadvustada ja ka hinnata, ütleme mida, mida, mis on ühe ilmakodaniku maailmatulemine ja lisan, aga oli ka just niimoodi, et kui ma sealjuures olin, siis ma olin ka seal peaaegu minestama, sest et kõik see oli ikka minu jaoks ikkagi üsnagi üsnagi karm. Mis seal sünnitussünnitaja ümber toimub. Ja, ja kui kui siis Väätsa oli ilmavalgust näinud, siis testida puhtaks, mässiti sisse ja anti see kohe nagu minuga. Ja, ja senikaua, kui seal emaga tegeleti ja mina läksin, siis lisan aga koridori, kui ta oli siis mõni minut vana ainult. Ja mäletan, see oli hiline aeg, õhtune aeg, kõik oli hämar juba ja läksin sinna akna alla, väljas oli pime ja siis ma hakkasin temaga rääkima, siis me rääkisime tükk aega eriti ma ei mäleta, mis ma talle rääkisin, aga igal juhul ma hakkasin temaga nagu suhtlema. Aga niimoodi esimestel kordadel või ütleme, kui Tanel ja Marten sündisid, siis pigem olid sa kättpidi juures mähkmed ja kõik muu see teema või kuidas sa tunned ennast niisugust, tegelikult ma pean ütlema seda, et tegelikult ma kardan väikseid lapsi, kardan, on võib-olla vale sõna, aga ma oma Deodori, eks ole, Martini praeguse poja näitel ka, et no ma olen ka nagu öelnud, et hirmus armas poiss ja, ja hästi vahva. Õudselt meeldib ta ka nagu tegeleda, aga ma ootan seda hetke, kui me saame hakata suhtlema. Tegelikult on ta ikkagi, nagu on see ikkagi, nagu naise küljes olev asi teatud mingi teatud mingisuguse perioodi on, ilmselt on see üsna individuaalne. Aga näiteks, mis puudutab Lis anna sündi, siis meil oli ka. Meil oli ju väga tore, et meil oli just elukoha vahetus oli niimoodi, et et kolisime Lasnamäelt ära, lisana sündis augustis ja, ja oli suvine aeg ja, ja saime siia kesklinna suurema ja parema korteri, teades et pere tuleb juurde. Esimene remontisime poistega seda korterit terve suve ja siin sõpradega ja nii, et kui, kui emale Tiina läks sünnitusmajja siis sünnitama, siis tema ei olnud kordagi selles uues korteris käinud ja nii et, aga siis uus ilmakodanik toodi juba nagu uude koju, nii et ei kanna nagu eluaeg seal elanud. Ja siis ma mäletan siukseid asju, et, et oli see vannitamise värk ja, ja Tiina muidugi, ema eks ole, kamandas, et kes peab tegema ja mis temperatuuri mõõtma ja kuidas seal kõik asjadega, see oli ikka väga, väga, väga ebakindlale närvis ja me oleme nii närviline, selgelt polnd. 10 10 aastat jah, sellega kokku puutunud. Ja siis oligi niimoodi, et siis me ajasime, me tegime täiesti valesti, õigemini Tiina õpetas mind täiesti valesti, et tema hoiab siis last, kuna ta ei julgenud last minu kätte minu käes hoida siis vanni kohal või, ja siis mina nagu pesen, aga siis tuli välja, et mina ei oskagi pesta üldse. Ja siis tal oli siis tal jäi selg kangeks, sellest ta ei saanud. Vaata, et sul peab sinna sisse, poisid kalpsavad ümber, itsitavad, irvitavad, filmivad meile siis kõik video peamine mainiti ja siis uudistavad seda oma väikesed sutsakad, kes lähevad sinna ninapidi juurde ja siis ema käratab süngavist video peale. Ema käratab, et ärge tulge nii lähedale, lapsele teete hingate lapsi õhu ära. Nii, Marten, toome need sinuga põhjalikumalt nii-öelda mängu end. Kui sa mõtled oma esimesed mälupildid läbi siis kuskohast, mille ja kellega seoses need algavad? Mul on mingid hägusad mälupildid, et haiglast ja ma arvan, et see on seotud sellega, et ma esimesed kolm eluaastat oma sünnipäevad just oma sünnipäevadel olin haiglas mingitel põhjustel mingitelt kõhuhädahädade põhjustel. Ja mul on nagu mingid pildid sellest ja mingeid mingeid mingisugusest palatitest. Kui sealt natukene muinasjutt tuulisemaks ja edasi liikuda, siis siis soomes käigud pidi olema umbes 89, võib-olla, kui me esimest korda juba juba soome saime, et isal oli Soomes Helsingis vist oli kolleeg ka ikka jagasid ära, et sa pidid midagi mõnusat saama, et sa niimoodi tunduks. Eks seal olid teistsugused, teistsugused lõhnad, teistsugused toidud, teistsugused asjad. Ma arvan, et me olime selles mõttes natukene priviligeeritud pere, kui, kui paljud teised, sest ongi, et isal oli see võimalus Soomes töötada juba juba kaheksakümnete lõpul tänu sellele siis ka neid esimesi kapitalistlike hüvesid nautida. Videomakk käveehaaessid muusikakeskus ja noh, nagu isa saate alguses ka juba mainis, et sealt tegelikult tänu tänu sellele ka avanes, nagu see muusikamaailma, et esimesed CDd ja sealt juba Tanel juba haaras nii väga kinni ja siis hakkas juba ise nagu edasi avastama, siis tuli juba teenindusmaja ja sa ise sealt kassettidel salvestada ja nii edasi. Muidugi kasvasin, elas Lasnamäel, elasime kulmanni 12, korter 55, mul on väga, väga helged mälestused Lasnamäest lapsepõlvest, et paljuski ilmselt tänu sellele, et meil, meie naabrid olid, oli üks eesti perekond, kellel kus oli sama vana Ps kui mina, et üks tüdruk, kellega me päevast päeva koos mängisime ja Lasnamäel tuiasime. See, kui laps läheb Lasnamäel tuiama, kõlab minu jaoks juba päris päris ohtlikult või oli Tanel juba eespool siis vanema vennana vanemad selle olukorra ka ära harjutanud, et kui ta kusagil paneelide vahel kaotsi läks, siis ei olnud seal väga suur lugu enam. Tanel tundub, üldiselt oli tegelikult natuke rohkem tubane kui, kui Marten, aga noh, mul oli väga palju tööd, et ega, ega ma ka võib-olla lapsed nägid ka mind nagu liiga harva ja oli palju tööreise. Aga eks me ka nende naabritega, keda mainis Marten, eks me nendega koopereerusime, nii et meie saime oma lapsed nende juurde jätta ja, ja vastupidi. Aga see, et, et nad seal kuidagi nagu kaotsi lähevad või nendega seal midagi juhtub. Ma ei tea, isegi nagu ei tulnud selle peale, et, et selline hirm võiks olla, Martin, kui me räägime istumisest, siis kas midagi niisugust juhtus päriselt sealpool titena hulkades ringi või tegevust otsides? Mis praegu paistab, et oleks võinud mitte kõige paremini lõppeda, et kui piiri peale läksid? Praegu on, tegelikult oli ka toona oli Laagna pood, kunagi oli ta Leningradi puud selle naabritüdruk, tüdruku Anetiga, siis nagu ma ütlesin, tuiasime igal pool seal selle poe taga olid mingid paneelid tõstetud ja loomulikult oli seal põnev ronida ja turnida. Aga seal oli ka mingisuguste kodutute ja alkohoolikute selline kogunemiskoht, kus nad käisid odekolonni joomas ja siis me luurasime neid seal. Valisime välja seal kuidagi mingi mees nagu hakkas, tema nägu jäi kuidagi meelde, siis ilmselt oli mingi kojamees seal ka seal selle, selle poe juures me luurasime tema järel, ilmselt hakkasime mingisugust lugu mõtlema talle, et mis inimene ta on, selline et selline seik tuleb meelde ja siis ükskord oli niimoodi, et rumalustest rääkides, et sealsamas selle poe lähedal seal, eks ole, jookseb see Laagna tee. Ja siis see poepoe siis karjäär või selline paepealne. Praegu on seal kõik igasugused parklad ja majad ja asutused, aga siis see lihtsalt selline tühermaa, kus oli mingisugune kiviräbu ja prügi. Me käisime ka seal turnimas igal pool ja siis autotee, eksole, jookseb sealt, vaatame allautod ja bussid sõidavad. Ja siis me hakkasime nagu kividega pilduma. Oli lõbus ja hakkasime alguses nagu sihtisin, buss, suured kollased ikka arvasid, et nendel nagu tundus ohutum ja oli nagu ka lihtsam pihta saada. Ja siis mu kaaslanna tabas siis üht autot vist tuuleklaasi ikkagi. Ja kuidagi see autojuht vist nägi ja siis nägime, kuidas ta nüüd pöörab sealt üles, hakkab nagu meie puhane sõitma, siis me jooksime, jooksime, aga ikkagi ei saa. Minu meelest minu meelest neid saadikat aitäh ja siis küll vist oli Anett see, kes sai isale peapesu tookord õnneks õnneks nagu jahelina õnnelik õnnetus ja kividega oli, oli veel, oli veel kokkupuuteid? Jah, et see oli aeg, kus alles hakati panema rõdudele klaase ja siis oli ka meie üheksakorruselise maja kolmandale korrusele rõdule siis klaas ette pandud ja millegipärast need meil oli veel oli vaja jälle kividega loopida, siis mäletad mu loopisin selle viskasin selle selle klaasi sisse ja meeletu süüme oli. Ja Ma vist nagu ise läksin, andsin ennast üles nii-öelda. Aga miks isa sellest midagi teha, aga ma ei tea, võib-olla tööl. Kui sa mõtled tagasi, noh niimoodi üldiselt oma käekirja peale lapsena oli nagu asju, mida vanemate eest varjata, lastel ikka on, aga noh, niimoodi üldiselt, et mis tüüpi laps pigem olid, et pidid nagu kodus huult närima, et kas nad saavad teada või ei saa? Tahan, pidin ma sinna minema või seda tegema, et ei, ma nagu otseselt ei muretsenud selle pärast. See, mida laps teeb, et tema teadvuses ei ole ju sellist asja nagu pahandus, tema lihtsalt tunneb uudishimu, tema lihtsalt teeb, tõenäoliselt tegutseb, tema lihtsalt läheb lihtsalt oma loomulikust impulsis läheb ja teeb ja katsetab. Ja siis hiljem, kui, kui sellel on mingisugused mõjud või tagajärjed, siis see tempel pannaksegi vanemate poolt, et see on, see oli pahandus nüüd. Ja siis umbes seisad seal nurgas lihtsalt passid seal, oletan, et ka mind isa pani nurka, et sealsamas Lasnamäe korteri elutoas seal oli. Uks käis just niimoodi kenasti, et seal oli suur selline vitriin raamaturiiul. See pilt on mul meeles, et ma seisin seal nurga seal moodi vaatasin sealt läbi läbi selle ukseprao, samal ajal kui, kui ema isa siis paar meetrit eemal MTV kolmede üle üle kahte vaatasid, et mingisuguseid siuksed helid ja mingisugused varjud nagu paistsid mulle siin ukse vahele, aga mina lihtsalt seisin seal, aga jah konkreetset tegu ei mäleta, kas karistamine, kui selline on selle mõju avaldanud karistused siis ja võib-olla äkki koolis hiljem või? Ma arvan küll, ma arvan, karistamine ikkagi hirmutab. Ma arvan, et need asjad on nagu kuhugi nagu alateadvusesse kuidagi pandud ja ta nagu mõjutab võib-olla sealtpoolt. Ema Tiina ja isa Neeme kõrvuti kasutajatena. Sa mainisid, isa oli töödata tihti kodust ära, aga mitte alati ja mitte alati, aga mis see tähendab, ema oli see, kes ikkagi nagu sea ja ma pigem nagu isa, pigem ikkagi väiksena ma natuke kartsin, et ühelt poolt, et isa oli mulle suur. Ma nagu imetlesin, tuli suur eeskuju. Aga teiselt poolt ka kartsin, sellepärast et võib-olla jah, et jah, et oli palju ära ja nagu seda sellist on. Alati ei saanud juba sellist sidet, nagu võib-olla oleks, oleks võib-olla oodanud. Aga ema, ma arvan, tema jälle nagu oli seal vastukaaluks, et oli alati olemas ja võib-olla selle võrra siis nagu nunnutas võib-olla võib-olla nagu liiga kõik lõite kampa minu vastu selles mõttes küll, küllap teil olid omavahel mingisuguseid saladusi, mida mulle ei räägitud, et igaks juhuks vaata et peaasi, et isa teada ei saaks. See tuligi, ilmselt võis olla küll, see võiski tulla sellest lihtsalt jah, et võib-olla kartsime nagu mingit sellist isa, sellist kui ta teeb oma sellist teatraalselt autoritaalselt häält, et siis see nagu natukene moodi paneb nagu tagasi tõmbama. Isal oli selline nali, mida te arvate, armastas nagu teha, et, et mul on, mul on täna vaba päev lauk, aga mul on täna aega, et tulge need lapsed siiaaegsele, mina ja õde, tulge siia, et, et noh nüüd ma karistan teid nüüd ma annan teile peksa ka, mille eest niikuinii on mina, aga noh, mul mul ei ole muidu teistel päevadel ei ole nagu aega, et nad laupäev on siis nagu selline väike karistamise päev. Aga miks sa, Martin ei räägi seda või õigemini, millal see juhtus? Ma tahan oma mälu mälu värskendada, kus sa ikkagi tõelise paanika meil seal tegid Lasnamäel, kui mis kontsert lauluväljak oli, jah, see oli vist 95, äkki tyyp käis lauluväljakul. Me käisime seda siis vaatamas-kuulamas, mina, mina, Tanel, juba, me paikadega fännasime tiitlaslit üheksane siis jah, Mobino üheksane ja jah, see pidi olema umbes siis. Ma läksin jah, seal kaduma selle selle rahvasumma sees. Sina, mina, Tanel ema ilmselt oli maal, oli ka mainitud pinginaaber Heino oma perega. Ma olin kogu aja ilmselt olin kas käekõrval või kukil aga ilmselt siis tol hetkel pandi maha ja ma läksin kuhugi uitama jääda. Ja läksid nagu läksid, läksingi uitama ja kuhu ma siis läksin, siis ma nägin, et ma enam oma oma kaasas ei leia, siis, siis ma läksin bussi peale 44 peale. Mis nii palju, ma teadsin, et see sõidab nagu Lasnamäe vahet ja siis ma sõitsin, sõitsin koju sellega. No võttis ikka hirm kaua aega, et me olime juba paanikasse. Jah, aga oli vist ikkagi politsei, isegi jõuti nagu välja kutsuda lõpuks Tanel nagu kuskilt joostes tuli, aga eks ma ise olin ka nagu Sapsus. Aga tegelikult mõistsin nagu koju tulla, sademeid kätte, kui sul on vanem vend ees, siis kas sulle tema järel tulles tekkis tähelepanuga seoses ka mingite küsimist ja küsimust, et sa mainisid venda kui eeskuju ja ja sinu kujundajat väga otseselt. Aga kui sa jätad nagu selle muusika poole ja niisugused asjad kõrvaldatakse, konkurents kui selline on suled nagu sõnana tuttavaid enesetundena, atakki, venda koheldakse ühtemoodi sind teistmoodi, et kuidas need asjad enda jaoks ära klaarisid, oli üldse mingis küsimuses teema? Ei olnud nagu konkurentsi, kui emal on, on mingisugune omapärane arusaamine, et mis on nagu kes on hea lapse, kes on paha lapsed. Kui sa ütled, et tähelepanu ja siis, siis sellega haakub tegelikult see, mis mul praegu meenub, et nagu mulle hiljem öeldi, et hüperaktiivne et ikkagi nagu pidurdamatu. Et ilmselt ma vajasin või nõudsin seda tähelepanu oma oma käitumisega väga vägagi. Kui ma jälle nii-öelda millegagi hakkama sain või, või siis lihtsalt olin, olin raske nii-öelda oma tujudega tahtmistega siis on nagu meelde jäänud see, et Tanel on nii hea rahulik. Aga Marten, et õieti küll temaga on ikka raske. Aga ongi, et lapsena noh, sa ei saa sellest aru, kui sa lihtsalt oled, oled, kes oled, sul ei ole arusaama sellest, see vajab lisakommentaari kaaned juurde. No mõnes mõttes üsna praktiline on, et on vanem vend ehkki see ajavahe või hea vahe kuus aastat natuke liiga liiga palju, aga ikkagi noh, mõned mõned riided ja mänguasjad olid nagu järelejäänud, et ütleme, selle võrra oli Marten tuli nagu odavamalt kätte natukene. Aga, või siis ja kui siin on selles Karlssonis vist on see, kus Väikevend küsib, et kas neid vanu riideid kandma vanema venna, et ma pean tema vana naisega pärast endale võtma. Et, et noh, see, see selliseks nagu Remargiks. Aga Taneli puhul võib-olla oli jah nagu see no tõesti on ikkagi natukene erinevad mida peab nagu Daneri auks nagu väga nagu hindamata nende vahel ei olnud sellist nagu armukadedust või et noh, et et nooremal vennal on võib-olla parem tingimused ja noh, aeg oli ka ju nagu teine juba ja, ja teda natukene nagu rohkem. Võib-olla. Noh, et see tähelepanu läks nagu temalt ära, eks ole, teiselt lapselt, muide Martinil oli, oli väike probleemi, mitte probleemikene oli tajuda seda, et siis kui siis kulisanna ilmus et siis läks jälle nagu tema pealt nagu tähelepanu ära ja olin kümneaastane ja murrangulised ajad olid, olid, olid ees alles, eks ole. Et kogu tähelepanu läks nüüd ütleme ühele ja tema jäi tähelepanu alt välja, nii et, et kui sa praegu ütlesid, et see tähelepanu, soov seda tähelepanu, no läks lihtsalt kooli, selles mõttes ma otsisin koolist väljundit ja ilmselt ka sealt tulid ka need omakorda nad tähelepanuvajadused ja, ja kõik, kõik see koolis ma oma nagu õpitulemuste poolest kuidagi välja ei paistnud, et pigem pigem on võib-olla oma nagu tähelepanu vajaduse osas, pigem ma usun. Mäletan, neljandas klassis oli tõesti niimoodi, et mul oli, ma tulin koju ja mul oli iga iga päev oli päevik punane. Et iga päev sain, sain märkuse, oli see lihtsalt tühine või midagi raiumat, millega seda, kas ei, kas ei pannud jälle ei olnud asju kaasas või kuidagi segab tundi või kuidagi ükskord ma mäletan, oli, et ei oska kooli inventari kasutada, loobib sööklas leivaga või midagi ja siis noh, ja siis ma olin seal õigustuseks, ma mäletan ise juurde kirjutanud, et kui mind loobitakse, ma loobin vastu või midagi sellist. Et mingi hetk tõesti, et elu tundus kohutavalt kohutavalt ebaõiglane. Et nüüd, et see uus uus inimene, ka õde, eks ole ka ja et otsisin nagu mingit mingit väljundit. Kas isa või ema on pidanud. Kuna Martin on, kõlas tema pärast või tema eest kusagil käima nii-öelda vaibal. On küll käinud, emaost on käinud jah, aga mul ei tule küll. On olnud sellised, mis ei ole vist konkreetselt olnud Martiniga seotud, aga et noh, need korrad, kus lastevanemate koosolek selline läks, katus siis selle perioodiga, kui ma siin olin, siis tavaliselt saadeti mind sinna noh, neid neid tee asju kuulama, midagi hirmsat ei tahtnud minna, sest ma kartsin, et mis sealt kõik võib välja tulla. Aga midagi väga-väga hullu ei olnud. Ja klassijuhataja, kes nendega olijat, et noh, ta kui Martinist nagu juttu tuli, siis ta nagu pigem nagu muigas, et ah noh, jah, et noh, umbes nagu paratamatu lootusetu või mitte halvas mõttes, vaid noh, selline ta juba meil on, et noh, ta ongi meil selline okei, elame nüüd kuidagi üle, eks ole, selle selle nähtuse nimega Martin ka selles koolis kas sa, Martin oled tunnetanud kodus? Ootas enda suhtes ja millal see kõik ei salata ja mismoodi sa võiks kõlada ja, ja ei muidugi muidugi muidugi, et need on väga vägagi nagu tajutavad andnud, et no esinemistega kindlasti seoses laula mingi ootus, mida ma nagu oskaks, võib-olla hilisemast ajast, mida ma oskan nagu nadi markeerida või mõtestada on võib-olla pärast keskkooli kus oli ikkagi see ootus tõesti, et no ma arvan, et see materiaalne hirm hakkama saamises mis vanematel on ja nagu isa mainis ka, et noh, et vanemad alati tahavad. Et järgmine põlvkond kuigi isa ütles, et, et see ei ole alati materiaalne, aga, aga noh, ma ei saa nõustuda, et kindlasti on ka see see hirmsat nagu sees, et nad valiksid ikkagi selliseid korraliku ameti nii-öelda ja kui keskkool lõppes, siis siis oli nagu ülimalt oluline, et minna kõrgkooli edasi. Ja noh, see ei ole ainult kindlasti meie pere puhul, et ma arvan, need ootused on üldse tervele põlvkonnale sellel ajal Türgimis ühiskond. Et kõige olulisem on praegu see, et sa nüüd, kus kusagile Ki sisse saaksid sa teenet katset kindlasti ärataja, et vaata, et sa umbes siis sa saad siis on nagu kindlam või niimoodi, et see nagu ei tulnud kõne alla, et ootamine jällegi Tanel oli seal ees, Tanel läks Tartusse, mina olles olles juba teismelisena Tanelil seal Tartus külas käinud ja näinud seda elu siis muidugi ma hakkasin meeletult seda romantiseerima. Seda, seda elu seal, et seda nalja ja seda seltskonda ja kõike seda, et sellest mul polnud nagu õrna aimugi, et mis, mida tegelikult tähendab mingisugune noh, akadeemiline teekond või et mida see õppimine üldse tegelikult ülikoolis endast kujutab, et see mind tegelikult ei huvitanud absoluutselt, ma ei teadnud Kasahstan. Lisaks sellele, et ma juba väiksena käisin siinsamas raadiomajas emaga kaasas ema oli siis klassikaraadios töötas. Kuna me ma käisin ka meediakallakuga klassis, siis meil oli, õppisime juba väike sissejuhatus meediasse, ajakirjandusse tegime siin raadio kahest praktikale niimoodi, ühesõnaga kas ajakirjandus nagu tundus, tundus sobivat, et seal saab nagu rääkida, natukene natuke esineda. Tartu ka, eks ole, kõik see ja siis ma nagu pingutasin ja sain sisse sinna kassa jaoks isana, Neeme on olnud punkt väga konkreetne Martini puhul, kus salat ja nii nagu ta kirjeldas, kukalt kratsinud, kui tõsine mure saad nagu olla, et et mis, nagu lapse tulevik endast päriselt siis kujutama hakkab ja kui palju sa tunned ennast omavad sõnaõigust selles küsimuses soovitajana või sundi jana, isegi see mees liin meie perekonnas on selline filosoofide perekond Tanel ju lausa otseselt õppi läks õppima, filosoofiat lõpetanud semiootik, meeldib targutada, targutada ja näiteks kui Tanel esimesed aastad, kui ta ülikoolis, mis siis oli ka see, et see toimetulek solisti peaaegu palju kodust, eks ole, sulle seda elamisraha saadetakse ja nii edasi, aga mina olin nii kange, et mina ütlesin, et aga helista või noh, ütleme noh, ana tahad kui sul vaja on ja põhjendad, milleks sul seda nagu raha on, et noh, selles mõttes ka natukene nagu distsiplineerida, et seda raha ei tule seinast või nagu mõnikord nagu arvatakse, aga noh, nii kanged nad mõlemad olnud eriti Tanel et vaata, ema käest julgesid nagu küsida, minu käest ei julgenud. Ja siis oli ja siis ema tuleb nagu advokaadina, et kuule, et laps on, tead, seal tal absoluutselt söögiraha ei ole, ole nüüd hea ja nüüd kannadele, eks ole, niisugune üle mõtlesin, et, aga tal on olemas minu telefon täna, mina olen siin täiesti nagu olemas. Miks ta minu käest ei küsi, miks sa, miks ta hakkab sinu käest küsima ja saadab sind, et, et noh, et, et kus see mehisus on, et tule ja ütled. Mul on need nii ja naa. Ja tavaliselt alati niipalju kui öeldi, niipalju kui küsiti, nii palju ma andsin ka, et ma kunagi nagu ei tinginud nagu siin. Ja siis oli ükskord selline, kus me mõlemad olime siis selliseid jäärapead ja põikpead, et noh, Tiina oli juba peaaegu nutu äärel, eks ole, et et poiss on seal, no täiesti ikkagi noh, täiesti juba nagu näinud. Ja mina olin kange ja Tanel oli kange eelistanud ja mina ei pakkunud ja, ja siis Tiina ükskord ütlesid niimoodi, kuule, tead, et nüüd on asi ikka täitsa hull. Et tal ei ole enam mitte midagi muud süüa kui või? Ta sööb võid juba teist päeva. Vot siis läks mul veel härdaks siis maailma, aga näed, tema jäi võidumeheks, tema ei, tema ei küsinud, tema sai või söömisega oma need mõnikümmend eurot või mis olid kroonitses sel ajal, eks ole, kätte ja siin on aeg-ajalt samal teemal juttu olnud, et et kui on häda käes või vaja tehase telefonikõnet, kellele see läheb emale või isale see enamasti ikka kipub millegipärast emale minema, kas Samartan oskate rääkida praegu siis selle, selle Käbin, et see niimoodi on, küsimus ei ole ainult raha, küsimus on vaid üldse ükskõik, elulistes olukordades, mida on vaja lahendada või nõu küsida, eks siis ikkagi kipub see kõne minema emale mingi side ja mingi usaldamatus, mis on puhas, Froydia hoidis, on mis on nagu teiste suhtes jah, mingi mingisugune kontakt, mis on, mis on nagu loomata jäänud ja siis seda ei, seda ei saa niimoodi nagu teha. Tead, ma ütlen sulle, mis on, nagu ma ütlen, et Freudi Oidipus et on see, et sellel hetkel, kui poiss ei tule toime või ütleme, kui tal on seda võib-olla häbi või noh, tal on piinlik või seda nagu isale tunnistada, ma ei tule nagu toimima, ei ole piisavalt mehine, et ütleme, selle olukorra väga tõenäoliselt, et see nagu näitab ikkagi mingisugust teatud nõrkust, et miks see ka, et, et sa, et sa ei lähedale võileiva peale või kandiku peal, eks ole seda kala pakkuma vaid et et see on ju ka nagu osa nagu kasvatusest, ega siis noh, ega ma ei ole kivist südamega ja ma ei ole, ei ole selline vihuti, ei taha oma, jumal hoidku selle eest oma oma lapsed, eks ole, halba vastupidi, ma tahan, et nagu hästi läheb, aga läbi sellega taastada ja küllap nad kas siis mõistusega või tee või alateadlikult tajuvad nagu selle ära, ema on palju lihtsam töödelda. Ema jälle omakorda töötleb isa, nii et, et noh, meil seal täpselt niimoodi käis. Kas sa mäletad seda, on see sinu jaoks isana üldse küsimus ja probleem olnud kunagi kui tuleb kätte lastel see esimene purjus peaga koju tulemine, suitsupakk, jope taskus, oled näinud ja kogenud selliseid olu midagi on olnud jah. No mul on palutud sellest vaikida või õigemini, mitte sõnadega, aga ma olen nagu aru saanud, et sellest ei maksa rääkida, sest et ilmselt see see õppetund, mis ta iga, mis ta iganes oli, see oli ikkagi noh, niivõrd karm, et, et noh, nagu öeldakse, tempel mällu või ütleme, see, see, see oli selline õppetund, mis muutis inimeste. Sa mõtled seda tookord, kui ma paistes näoga koju tulin, siis räägises tappa, ühesõnaga hea purjus peaga. Ilmselt küll jah, et ma valetasin, et ma olin kaheksandas klassis, käisin 15. Valetasin, et ma lähen oma hea sõbra, toonase hea sõbra Maidu poole, kus ma sageli viibisin. Aga nii, nii see tol ööl ei läinud, sellepärast et see oli mingi selline periood, kus oli kõige olulisem leida kohti või, või nii-öelda mingisuguseid pidusid või nii-öelda läbusid. Ja siis, siis ma läksin mingisuguse kahtlase seltskonnaga kaasa, tegelikult natuke hulljulgelt, isegi nagu ohtu. Tajusin ohtu, aga ma nagu trotsisid seda detailidesse ma ei hakka minema, aga tulemus oli jah, see, et jah, siiani on kühm on, on nina peal, et taheti telefon ära võtta. See ikkagi jäeti, aga raha võeti ära ikkagi kohmiti korralikult. Ja siis ma läksin paistes, üleslöödud näoga, läksin koju ja kui küsida, et mis jumala jumala eest, mis juhtus. Ja siis ma ütlesin, et jooksin, et jooksin venelaste aiast. Aga nad said mu kätte. Mis ei olnud, sest päris tõsi või siiski ei, ei, see oli üks korter ja seal oli läbi läbinisti eesti seltskond. Ja ilmselt jah, nad kuidagi märkasid, et ma olen natukene kuidagi nagu ei sobi sellesse pilti või natukene teistsugune. Otsustasid õppetunni on anda aga. Klohmiti läbi, aga ma olin nagunii jultunud, et ma läksin sinna tagasi. Lihtsalt olin seal, läksime sinna tagasi, et mille pärast nii väga oli vaja lihtsalt olla seal. Ei, see oli sellepärast, et sa julgenud koju tulla. Jah. See oli sellevõrra seda nüüd. Kujuta ette, eks ole, et mis, millised läbielamised kodus olid, esineja oli kokku lepitud, kellaaeg, millal sa koju tuled, siis oli teine reegel meil alati, et me peame täpselt teadma, kus kohas oled. Teadmine oli, et, et ma olen Maidu juures just, eks ole, et Maidu juures noh, aga ka siis, kui sind kokkulepitud ajal kodus ei olnud, siis või kõige lihtsam oli Maidu vanematele küsida, kus sa oled olnud nüüd terve, söö, sa tulid tegelikult koju kuskil alles hommikul. Sa tulid pidingi ööseks minema sinna noh, ja ma tulingi hommikul koju tõe poole, hommikul tulid koju, aga see oli juba teada saada, et loomulikult, et mind mind ei olnud muidu pool ja siis oli, et kus olid, eks ole. Siis tuli kõik see jutt ja sellise väljanägemisega siis ilmuda ja meie terve öö läbi, eks ole muretsenud ja siis selge see, et ma olin täielikus raevus ja, ja siis ma kavandasin su seina äärde. Seda mäletad või isegi mäletan seina äärde ja ma tegin pilti tema näost tegin pilti ja mõtlesin, et kui sa vanemaks saad, näitan sulle seda piini. Aga see pilt on kuskile kadunud, see pilt on siis ära hävitatud kuskilt ära näpata ja mul ei ole seda noh, tänapäeval muidugi tegeleda politsei selliste selliste sündmustega. Aga jah, et võib ka pildistada, mõni lisa mainis, et see oli nii raju sündmus, mis muutis inimest. Ma muutusin nagu mingis mõttes alandlikumaks läbude asemel ütleme see huvi, pöördus rohkem, hakkasin rohkem kitarrile tähelepanu pöörama. See oli teadlik selles mõttes, sa tegelesid sellega meelega nii-öelda? Ma ei oska kinnitada seda, aga niimoodi tagantjärele oli. Et ilmselt ei lähe miski miski, nagu see muutis jah. Ja hakkasin ka, võib-olla rohkem paremini nagu seltskonda valima ja inimesi, keda usaldada. Et siis ma hakkasin ka lühikest aega, läksin, läksin kitarriõpetaja juurde, et ma nagu näen seost teatavat seost, nagu sellel lihtsalt Velleksad detaile ära klaarida, siis sa ütlesid, et vanematele esitatud versioon oli venelaste eest ära jooksmine, nad oskasid seda või sa pidid mingil hetkel ikkagi nii-öelda tõega lagedale tulla? Ei loomulikult ei uskunud, loomulikult ei uskunud. Mäletan ja küsiti, et kus, kus oli, kus ma käisin ja siis oli üks Kunderi tänaval üks korter. Seda mainisin. Kuidas sa enda jaoks niisugused olukorrad lisana lahti mõtestada, et ühest küljest enamus meist on näinud midagi sarnast kassast läbi elanud. Aga noh, olukord iseenesest ja huvid kui sellised tulevad tuttavad ette ja see kõik on ju mingisuguses vanuses paljudele meist väga loogiline käitumine, et kas sellega rahustab ennast naha või mitte üldse juhtub. Ka järgi on seda võib-olla natukene nagu hõlpsam isegi nagu endale selgitada just nimelt nagu sellega, et no et kellega poleks juhtunud, aga mina ütlen, kui selles eas võib-olla ma olin, ma olin võib-olla veelgi ägedam, Mu mees aga, aga vaata, kui on, nagu juba elu on ohtu seatud või ütleme, kui, kui miks mitte ka maine renomee, eks ole, see, see on ju ka tähtis. Meil, eestlastel on ju väga tähtis, mida teised teised meist arvavad ja, ja kui see kui see natukene nagu mõraneb või su enda Võsu on noh, selles selles süüdi, siis sa ju ei tahaks, et see nii on, ta peab ikka olema eeskujulik. Peab olema meile kõikidele nagu au tegema. Ja kui seal on nagu vastupidi, siis loomulikult pöördub see pöördub see selle lapse vastu, aga tegelikult on olnud noh, Tanelil on ka, teda on kasin, röövitud siin Viru tunnelis ja pekstud ja ja mobiil ära võetud kuskil öisel ajal ja vanematel ma arvan, et noh, meil on ka ikka nagu hirm, eks ole, selle üle, et noh, midagi nii et kui me seda tolereerima, et siis võib juhtuda midagi veelgi rängemalt, eks ole, see Taneli öine öine k see, see vargus seal ja et noh, oli ka nagu see, et õppetund ära ära, mis sa lähed sinna öösel ja üksinda ja kuskil sinna tunnelisse, et noh, elu olnud niisugune, et et noh, siis väldi seda, et noh, see ei pane kätt, eks ole, tulle või küünlaleeki, eks ole, kui sa korra kõrvetada oled saanud. Need õppetunnid noh, kindlasti on nad nagu vajalikud, aga on ka selliseid asju, mis mis ikkagi teevad väga murelikuks, lausa. Sa hakkad väga hirmu nagu tundma näiteks lisan aga meie tütrega paar aastat tagasi juhtus Norras üks selline asi, et ta elas Norras paar aastat seal tegelesid talispordiga mingi süütu kelgutamisega seal. Kokkuvõttes ta sai põrutada ja ta selgroo üks, üks lüli murdus, viidi kiirabiga Oslo, Oslo siis ülikooli haiglasse erakorraline meditsiin õnneks oli, tal olid tal olemas kõik kõik need kindlustused katsetati, aga tema peal siis tehti ka selline väga riskantne operatsioon, tegelikult oli kaks operatsiooni, kus tal bandiidid Taanist mingisugune uus, uus selgroolüli, mis oli tol ajal mingi eesrindlik ja võib ainult ette kujutada, kui palju see kõik võis maksta, aga noh, kuna oli kindlustus sisse, maksti kõik kinni ja vaata seda, mida siis nagu tundsime, see on nagu kirjeldamatu, kui lapse elu on siis ohus või, või on oht, et ta jääb elu lõpuni mingiks invaliidiks. Et noh, need on need sellised fatalistlikud, ütleme selliseid väitimatud ju juhuseid, et noh, mille vastu meil võib-olla nagu kaitstud ei ole. Aga noh, need asjad, kõik siinse mingites punkrites kolamine ja öösel linna peal käimine, no siin on nagu vanematel ikkagi nagu võimalus, nagu öelda, et näpp püsti tõsta, et ära nii tee ei ole tervislik, ei tule kasuks elus ja kui Ta on võimeline sellest ka ise õppima, siis ongi nagu kõik korras, aga siis sa ei pea enam takkajärgi targutama ja talle seda nina alla hõõruma, et noh, siin ka Martini puhul ma ütlesin, et minu, mulle tundub, et see muutis teda ja vägagi kas sinu jaoks on eksisteerinud niisugune mõiste nagu lastetuba ja kas sellel on sinu jaoks mingi tähendus? Ikka on, see on ütleme, sõnnikukultuur ja, ja, ja noh, selline elementaarne viisakus ja mina hindan, mina hindan nagu väga seda ja ja noh, versus matslus ja, ja rumalus, rumalus üldse võiks olla karistatav, aga aga noh, seda, seda ei ole võimalik. Lapsed, eriti eks ole, nad lapsed on ka ju selle perekonna visiitkaart, mõneti et noh, me ju teame Need, kes on õpetajatena töötanud, minul seisab see praegune ees, eks ole, ma olen küll pedagoog olnud ka varem, aga aga ka ütleme siin seltskondades, vaadake, kui on väikesed lapsed, kes juba oskavad rääkida, kuidas nad käituvad, mismoodi nad räägivad, millest räägivad, mis on nende teemad, milline on nende ka sõnakasutus, see räägib nende vanematest kümnetest kordades rohkem, kui vanemad isegi aimata oskavad. Vanemad võivad, võivad siis ilustada bet, aga laps räägib tõe välja kui lisannaga, jällegi lisa ennast rääkides, kui ta lasteaias käis, Tiina sai endale sõbranna siis lõpuks ja siis noh, nagu ikka noh, käisid ilmselt kuskil poes midagi, mingeid mingi riideasi oli vaja vaja muretseda. Noh, ikka tüdrukutel ikka ka meeldib, eks ole, et mis, mis, mis nad endale selga jalga saavad. Repliigina meie poistele muide see olnud kunagi noh, mingisugust probleemiks, et nendel peab olema, ei tea, mis bränd, eks ole, aga viisingi Sanna lasteaeda millegipärast minagi vist viisin lasteaeda ja siis oli tal see, mis nad olid, just muretsen mingi kleidikese. Just eelmisel päeval ta või siis esimest korda oli tal seljas ja noh, kasvatajaga seal, nii tore, et oi, nohilise ana, sul on uut kleiti, vaata kui tore kleite sul on ja siis lisan aeglase ja emmega. Kas tõesti siis tema jaoks oli kaltsukasse oli koht, kus käidi, aga tema jaoks oli see Stockmann või kaltsukas, noh see oli lihtsalt tohiks, eksis. Et jäime vahele siin Marten isa sõnast kinni haarates sõna oli visiitkaart. Me oleme tagasi mõnes mõttes jutuajamise alguse juures ehk kuningapojaks olemine, see on takistanud kunagi seal midagi tegemast. Või on see inspireerinud või sundinud sind kuidagi olema seisusekohaselt end üleval pidama selleks, et isa või ema ei peaks silmi peitma. Pigem, ja lapsepõlves oli see küll kuidagi see isa aura olima, kuidagi mäletan, et kuidagi nagu kuklas ei pea kohal au paklikus nagu kuidagi. See oli see, mida sa ise tajusid, mida ma, mida ma tajusin, teised oleks seda kuidagi peale surunud ja teised seda kuidagi kuidagi ei peegeldunud, aga kõik see, mis isa nagu lastetoa koha pealt nagu mainis, et see, ma arvan, et sellel on nagu on, on olnud tugev mõju. Minul tundub nagu selline asi, et et rääkides nendest kuningatest ja visiitkaartidest ja sellest nimest ja et oli teatud hetk, mida veendun sellised perioodid, kus siis ilmselt jah, poisid, nagu ma ütlesin, ka seal koolis nagu püüdsid vältida seda üldse nagu seost, et minuga tundub mulle ma ei tea, aga ja, ja kuni sinnamaani oli, oli Marten kuningas oli Neeme Kuningapoeg. Aga siis, kui olid need superstaari asjad, eks ole, ja minu sõbrad ütlesid niimoodi, et näed, et mul, mul läks aega ligi pool sajandit selleks et mingi teatud tuntus vähemalt oma valdkonnas saavutada, et siis Martinil läks aega pool nädalat ja, ja siis siis tekkis nagu pööre, kus, kus Neeme kuningas oli Marten kuningas. See ongi võib-olla see, mis see mõju, et see, seesama, see selline pürgimine ja see võib-olla seletab ka seda, miks isa nii väga oma nooruses Kilingi-Nõmmes väiksest linnakesest nagu välja tahtis saada ja võib olla ka see ebakindlus nagu selle materiaalse koha pealt, et see peab olema nagu see maine ja see renomee fassaad nagu see peab olema hästi selline ükskõik mis, mis selle taga on, aga et see peab olema hästi korralik nii-öelda seal selline kompensatsioonimehhanism. Mina nimetan ka seda, seda ma olen ise seda mõelnud ja, ja võib-olla ka täiesti teadlikult sellega nagu käitunud, et ma olen püüdnud ka oma oma lastele kompenseerida neid asju võimaldada neid asju, millest mina ise nagu puudust tundsin, oli nagu ilma jäin kuni sinnamaale välja, et meil meeldisin reisida ja, ja siin hästi süüa ja, ja, ja ise ka kodus kokkame ja, ja proovime, võtame kui nad nooremad olid siis kõik selle muusika, selle plaani, rottide toomised ja noh, kõik need asjad ja minu nagu selline esimene plaadikogu, et noh, nagu ma ütlesin, et normaalne, siis ma ju tegelikult on ju kõik need, need asjad, mida meie kunagi omal ajal raadio Luksemburgist, eks ole, seebikarbiga lindistasime ja siis oma koolibändiga nagu järgi tegime. Aga nüüd ma sain selle kõik, eks ole, kõigepealt vinüüli hiljem CD pealt, eks ole, sain, sain kõik need asjad, need olid mul kõik kodus olemas ja noh, kui poistel, eks ole, see mingi teatud muusikateadvus ei olnud võib-olla veel nii välja kujunenud, siis nad olid sunnitud nii autos kui kodus kuulama seda, mida mina kuulasin Chicagot ja mis meil seal, eks ole, kõik kolharumit ja, ja noh, see siis hakkasid alles tulema jänesed ja ja, ja selle kaudu ja siis tekkis nendel juba oma muusikaline maitse ja, ja siis hiljem hakkasid nad juba nagu ma siin neid Londonisse üks kord kaasa võtsin, siis te olite juba ikka päris juba täiskasvanud, aga siis oli reidi õhedi, eks ole, ja nüüd käivad. Et noh, see kuidagi kristalliseerus, noh, nende muusikaline maitse siis ikkagi kõik maitse maitse tuli jah, juba ikka väga varakult juba juba tuli see maitse kuidagi. Ja see muusika fänn pluss selline ja biitlid, queen ja näiteks need proge asjale, et see on täpselt samamoodi, mina, mina, Taneli tuules siis hiljem juba, et aga jah, see uks nagu avati tõepoolest jah, sealt Nende kassettidega alguses võib-olla see Haateis Naidi ära kullatud nüüd, mis on siiamaani. Ja, ja siis siis juba hiljem, kui tuli seal muusikakeskuse CD CD-ajastu jõudis Eestisse. Et siis sai hakata juba veel edasi edasi arendama. Selle jutuajamise kokkuvõtteks lõpetuseks tooksin mängu veel järgmise põlvkonna ehk Marten, su poeg on natuke üle kahe aasta vana, just võib-olla selle piisavalt pikk aeg, et ammendavad järeldusi ja kokkuvõtteid tegema hakata. Aga kuidas sulle tundub, kas sa tänu sellele, et sa ise oled saanud need paar aastat isa olla küll väga väikese lapse isaga ja neid võib olla suure lapse muresid veel ei ole kogenud siis kas sa juba praegu saad justkui oma vanemate või, või, või isa käekirjast ja niisugusest põhimõtete reast ja nemad tahtmistest paremini? Mingeid asju on niimoodi teinud? Jah, ma sain juba, ma arvan, varem varem aru enne enne poja sündi juba kui ma räägin nagu oma lühikesest isa kogemusest ja võib-olla, et kuidas see mind muutnud on, et sellist arusaama tekitanud kohusetundest, et, et see on nagu kõvasti edasi arenenud, ma usun. Ja see, mis ma mis ma edasi annan, et sellel on väga suur väga suur mõju. Et iga iga väiksemagi kui asjal, et ma nagu olen selles osas Cap, püüan olla väga-väga tähelepanelik. Theodor vastukaaluks juba inspireerib mind mind vägagi väga kannustab mind muusikat tegema ja niimoodi, et ta näeb, et mul on mingi kitarr ja siis toob selle igal hommikul põhimõtteliselt toodet mänginud pilli, pilli, tillidelli, pilli ise ise veel poolunes. Positiivne katalüsaator, poiss oli valmis selleks hetkeks või? Kuidas sulle tundub? No mulle tundub küll ja ei, ma me ju mõlemad tootsime naisega, ootasime seda pikisilmi, et millal me, see, see igatsus või, või selline soov selleks vanavanemaks saada, see on see on ka üks selline noh, mõneti selline vaev ja piin ja selline ootus ja, ja eks siis sai natukene tögatud ka, et noh, mis mis jama see nüüd on, et peab nii kaua ootama. Et seda nii-öelda vanavanemate rõõmu ka nagu tunda. Aga noh, see on ka ilmselt küllaltki loogiline ja mõistetav, et sellega sa ju elad jälle selle lapselapsega, sa elad jällegi need rõõmud ja sulle tuleb kas see sinu noorust tagasi või ütleme, see kui sina ise olid selles selles rollis ja kuna nüüd enam ise ise laps siis aega ei ole põhjust ega ka nagu muretseda. Siis noh, siin hakkab mingisugune spiraal korduma, noh mis on jällegi nende vanavanemate rõõmud, kuna ju töötab süsteem kaks, üks pluss kaks pluss neli hetkel nagu Hiinas, eks ole, et, et ta on üks laps, kellel on siis kaks vanemat, kellel omakorda kaks vanavanemad, et ja kõik nii-öelda töötavad kogu see, kogu see kompanii, kogu see tehas töötab, eks ole, siis selle, selle ühe väikese persooni nimel kes ise ei pruugi üldse aru saada, eks ole, et kes ta on ja miks ta on ja miks temaga niimoodi. Et siin on ka muidugi sellised nagu omad ohud. Ühelt poolt, eks ole, et et ma ei ütle, et noh, peab olema nagu karastatud, aga, aga noh, mingi mõõdutunne peab siin kindlasti olema. Ja, ja noh, mis me ka siin juba kaks isa siin oleme, oleme kaks isadepäeva, ei kaks isadepäev, mida koos veetnud me oleme ka siin mõtteid vahetanud, et mis on kuritöö ja mis on karistus ja kus sa seal ütled, et, et ei tohi teha ja kus on ütleme, seal vabakasvatus ja tegi ta peab ise ise seda kõike kogema, et noh, meil on juba siin isadena neid mõttevahetusi olnud. Mul on väga hea meel, et te tulite, suur aitäh kõnelemast ja meenutamast. Ja pärituult aitäh kutsumast jõudu. Tänase saatekülalised olid isa ja poeg Neeme ja Marten kuningas. Mina olen saatejuht Sten Teppan. Käbi ei kuku taas nädala pärast. Tegijad. Pikema versiooni jutuajamisest Neeme ja Martin kuningaga leiate vikerraadio koduleheküljelt või meie mobiilirakenduse abil. Otsige üles saade, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.