See on vikerraadio, algab saade, käbi ei kuku. Tere ja aitäh, et kuulate särava karjääri teinud Martin Müürsepateenistuslehel on maailmakuulsate klubide nimed. Jõudmine Põhja-Ameerika korvpalliliigasse. NBA on saavutusena siiani unikaalne sest ükski teine eestlane sellega hakkama ei ole saanud. Aga temagi teekonnal on ette tulnud, karisid, mõned isegi nii teravad, et panevad hiljem imestama, kuidas ta üldse korvpalli juurde jäi. Et inimesed minusse ei uskunud, andis mulle ainult jõudu juurde, ütleb Martin, kellega koos jagab meenutusi ja kommentaare ema. Hilja Volter ise erakordselt rasketest oludest sirgunud hilja kasvatas Martini üles sisuliselt üksinda, kuna hilisem korvpallitäht rändas juba varateismelisena palju mööda üleliidulisi treeninglaagreid ja õpiedukus kiskus koolis kiiva. Jagus muret tema ellu üksjagu, aga sellest räägivad ema hilja ja Martin kohe ise põhjalikumalt. Mina olen saatejuht Sten Teppan ja kutsun kuulama Martin tere tulemast saatesse, mul on väga, väga hea meel sind näha, siin. Tervist ja Martiniga on kaasas ema, hilja. Rõõm näha. Tervist, aitäh tulemast. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku ja siit edasi läheks justkui kännust kaugele. Hilja Martinit vaatate ja mõtlete oma suguvõsa peale siis, kas teie suguvõsas on inimene puhtfüüsiliste gabariitide poolest, kelle puhul me võiks öelda, et Martin ei ole justkui kännust kaugele kukkunud? Pikkuse mõttes ma võin öelda, et minu vanaisa oli üle kahe meetri pikk aga isa oli meeter 80 millegiga. Et suguvõsas siiski on üks hästi pikk olemas. Aga noh, mina muidugi ei mäleta teda, see on nagu sugulaste jutud. Ma saan aru, Martin, see sinu jaoks tõenäoliselt on üsna igav teema, aga vaata, see ei ole väga tavaline, et siin stuudios istub nii pikk mees. Sellepärast ma ikkagi küsin su käest, et kas seesama pikkus on sulle pigem olnud noh, nii-öelda nagu hea uudis eluks või sa oled pidanud selle pärast kuidagi kannatama ka mingitel aegadel või see on vastik ja paistab igal pool silma alustades juba sellest Nojah, on gooti, kus teinekord ei taha silma paista, aga üldiselt pikkusega harjub ära. Ainult mure oli kunagi, kui meil oli nõukogude aeg, siis ei saanud riideid ja jalanõusid, et seal oli probleem, aga õnneks mul ema ema õmbles dressi väele igasuguseid juppe vahele ja siis saime nagu hakkama. See oli aeg, kus tuli olla hunt, kriimsilm, kaasa arvatud õmbleja oskustega jah. Ja õnneks jah, et sai panna varrukatele jupid vahele dressidele jupid vahele ja siis ta ükskord ütles, et kas kunagi tuleb niisugune aeg ka, et ma saan parajaid riideid endale. Aga siis, kui hakkas juba käima väljas jah, siis hakkas tundma seda ka, et. Mis klass või vanus see oli, kui niimoodi selgelt käest ära läheb. Ma ei tea, see võis olla kuskil võib-olla kaheksas üheksas klass, kus ta hakkas hirmsasti pikkust viskama. Ta ei olnud klassis kõige pikem. Mitmessaa rivis olid. Ja ega ma olin täitsa isegi keskel, kumavad seal teine, kolmas klass, aga aga sealt kohe siis hakkas. Siis ta üks aasta hakkas viskama nii, et et 11 sentimeetrit tuli kohe robinal ja, ja siis tal hakkasite öösel ta lausa oigas, sest tal põlved valutasid, ninaverejooksud olid ja siis mõtlesin, no nüüd midagi küll lahti. Aga arst ütles, et see on kõik sellest, et et liiga intensiivne järsk kasv oli. Sa mäletad ise seda aega ja mina nii dramaatiliselt seda ei mäleta, ma tean küll, et hommikul meil olid trennid, Andres Sõber tegi kella seitsmest ennem kooli trenni ja siis hommikul käima saamisega oli päris raske, et need põlved valutasid sellise kasvuperiood siis. Aga see ei olnud arstide kasutamise kohta, et kas tasub sporti nii intensiivselt teha? Ei mingeid arste, mis neist arst? Aga siis hakkasid luumurrud küll oli käeluumurdkellale jalaluumurd aga ega see teda ei takistanud, tema läks ikka käsi kipsis trenni ja tema läks karkudega trenni ja. Neid on nii, nii palju ei olnud, eks mõlemad käed korra olid kellaga, mõlemad käed olid kare, juhatas kangisaalis, et asju on liiga raske, kangi üles. Siis ma ei tea, kuidagi libastusin ja kukkusin ja. Aga see oli ikkagi ikka kõik see periood, kus kasv oli nii kiire. Martinil on ju ka vanem õde, eks. Kui sarnased need kaks last või erinevat ema pilgu läbi. On kasv olnud on väga erinevad. Ja õde on Martinile vist elani aga iseloomu poolest iseloomu poolest. Ma ei tea, nad mõlemad niuksed, eakesed, Heakesed. Omapärased ei tee, ma ei ütleks, et päris ühesugused, aga. No muidugi väiksed erinevused on, aga ma ei oska seda praegu välja tuua. Aga muidugi iseloomult annab ja nad ei taha pahandusi. Läheme hilja teie lapsepõlve ja kui te lasete mälupildid silme eest läbi, siis kuskohast pärit olete ja mis teile esimesena niimoodi nendest vanadest aegadest päris oma mälupiltidena silme ette kerkib? No lapsepõlv oli mul kaunis karm. Sündinud olen ma Erra vallas, see on Kohtla-Järve kandis üks väike kaevuriasula. Isa oli kaevur enne seda riigimuutust ja siis ema suri, kui ma olin kahe ja poole aastane. Isa oli Saksa sõjaväes, isa viidi Venemaale, kui olin viiene. Ja siis hakkas minu nisukene mööda tädisid rännak, kes parajasti enda juurde võttis ja kolmeteistaastaselt jõudsin siis Tallinna isa õe juurde. Et kus ma tundsin, et no elu on päris tore, aga ennem oli ikka, vahest läksin nurga taha ja nutsin, et miks mul isa ei ole. Sest ema ei mäletanud üldse, aga isas siiski huvitavat isast, mul on jäänud üks niisugune moment eta. Kui ma mõtlen isa peale, siis ma kuidagi tunnen nagu ta lõhna. Tal oli hall ülikond ja ma tean, et ta hoidis kõvasti mind süles. Ja, ja ma olin ninapidi tal seal kaelaaugus ja ja kuidagi vaat-vaat nisuke lõhn tuleb mulle kuidagi ette. Täitsa imelik, Asso, seda mäletan küll, et kui need sakslased olid meil sees, et siis jõulud olid meil ilusad, nendele anti mingisugused lihtsalt normiga, kid küll, kummid olid ilusad, igavesest värvilised, need riputati siis kuuse otsa ja siis meil olid igavesti uhke laud. Kõike meil seal laua peal, siis oli. Ma olen kuulnud sageli tõesti inimeste käest, kellel on olnud väga raske lapsepõlv, et vaatamata kõigele nad peavad seda õnnelikuks, et kuidas teie oma lapsepõlve tagasi vaatate. Kõlab ikkagi kõike muud kui õnnelik. No 13 aastani oli nokarmika ikka ma tundsin kogu aeg, et ma olen nagu natuke ülearune või noh, justkui natuke täiesti mulle liiga see väga hinge. Aga siis kui jah, kolmeteistaastaselt siia tulin Tallinna tädi juurde võtvat, siis noh, siis oli veel niisugune periood, kus lõpetasin seitse klassi, ära oli vaja ju. Nüüd tahtsin arstiks hirmsast leiust kirurgiks. See oli mu niisuke südamesoov. No tädid võtsid kokku, arutasid? Ei, et aeg oli vaene raha kellelgi ei olnud, et hinnad vist ikka mulle ei saa ülikooli lubada. Õppi ikka omale amet, mis leiva lauale toob. Missugune, absoluutselt, ma ei osanud mõelda, mida ma tahan. Siis üks tädi leidis, ajalehes, oli kuulutuseta. Tallinna kaubandustehnikumi siinsamas Tõnismäel. Aga siis ma elasin süda tänaval, õe tädi juures. Hea ligikoolis käia ja tead, mis ma sulle ütlen? Arstid teenivad nii vähe ja vastutus on nii suur. Aga kaubandusinimene elab alati ära, olgu see valitsus misuke tahes. Mida edasi elu näitas, selles oli terake tõtt. Ja oligi, no läksin vastumeelselt, muidugi endal oli mõtet, et ehk kukun läbi. Ei, sain sisse. Saatuselööke kui te mõtlete inimestele enda ümber, siis kas te tooksite ühe või teise välja, keda te peate oma ikkagi oluliseks mõjutajaks või inimeseks kellest igas mõttes teie elu väga sõltus, et noh, kui ma saan aru, et ema ei olnud isa, ei olnud, aga, aga selline inimene, kes kujundas teid Tegelikult iga tädi kujundas mingil määral sest õpetati mind kõike tegema, sest mind pandi lihtsalt kõike tegema. Sokikanda pidin ma ka niimoodi nõeluma, et see oleks nii täpselt, et et iga niit on omal kohal ikka puhtust ja ausust ja seda ikka igaüks õpetas. Aga kõige südamelähedasemaks jäi mulle ikkagi see kõige viimane tädi, kuhu ma 13 lastakse. Kas teil oli võimalust tingimusi ja olusid arvestades olla mõnikord ka paha laps? Kindlasti oli, tädi andis mulle kommiraha sellepärast et ta kuulis, et et Kose poodi tulid müügile need padjakommid, mingisugused siis suitsu uhkruses keeratud padjakommid. Need olid kõige odavamad, osta neid üks kilo. Noh, läheksin mina siis jooksuga sinna poodi, aga need kommid olid juba otsas. Mõtlesin, no mis ma siis teen? Jäi sinna leti ette seisma ja müüja küsib, et et nad tahavad kommi või ma ütlen ja missugust ma sulle annan? Ta võttis mulle mingisuguseid šokolaadikomme selle raha eest ja ma sain pisikesed uduga, aga tegelikult oli vaja terve kilo neid komme. Lähen tagasi terve tee, mõtlesin, et noh, mis nüüd saab selline väga karm tädi. Küll tema tiris mind juustest jaapaninurka ja ja, ja Ma olin juba valmis, et noh, nüüd ma keretäie saan. Ja muidugi, ega siis ikka kõvasti riidlas muga panin nurka. Mida ei ole, seda ei ole. Ja teine moment selle tädiga oli veel niisugune, et tema tuli keskkõrvaoperatsioonile Tallinna. See oli esimeses klassis ja mina pidin selle ajaga siis tema ema vana tädiks, ma nimetasin teda õppima korrutustabeli selgeks. Õppisime kogu aeg seda korrutustabelit, sest kui tädi tagasi tuli, siis pidi minus vanema selgelt abiti mulle head asja tooma. No niipea selle kortstabel tuleb tädi ja ta oli toonud mandariin ütleminaa, hakkame siis peale, näita, kuidas sa siis nüüd oled selgeks saanud selle kortlastabel. Hakkame siis siis peale ja mitte üks mulle meelde ei tule. Tema küsib kordustabelit, absoluutselt, pea on tühi, mitte midagi tol. Vaat niimoodi ma kartsin teda. Ja mis tema siis tegi? Nojah, sul oli aega siin kaks nädalat õppida seda korts tabelit sa selgeks seda ei saanud või sa ei õppinudki ja võttis ja kukkus minu eest. Siis ma ütlesin riidesse. Ja muidugi, mina jälle nurka ja. Ja siis ma nutsin, külmal, tundsin, et vot vot siis oli jälle üks kord. Miks mul ei ole isa? Sihukesi tükke tehti minuga nii, püüdsin teha kõik hästi ja, ja siis veel natuke rohkem ikka, et seal ükskord oli, läksid terve perega linna, aga see oli jälle seal, Järva-Jaanis läksid perega linna ja mina pidin siis lehma lüpsma, aga maapõld ennem lehmalüps nudki. Ja, ja siis noh, lihtsalt kodu hoidma ja nemad olid siis kaks päeva ära, aga see oli maakoht ja valge, värvimata põrand. Massisse ikka kohe käpuli maas harjaga seebiga, pesin selle suure põranda puhtaks, kõik toad, koristasin ära, õhutasin ja, ja püüdsin ikka, et kõik oleks hästi ainuke, mis välja ei tulnud, vaata kui sa ikka lehma lüpsta ei oska, käed on nõrgad ka. No ma olin 12 aastane, ei, ei saanud ma sellega hakkama, siis ma kutsusin naabri, kes siis lüpsis lehma ära. Ja, ja siis, kui tagasi nad tulid, siis. Ta nagu ei märganudki seda midagi teinud olen. Aga seesama naabritädi tuli külla siis küsima, et kuidas siis linnas läks. Ja ta hakkas siis rääkima oma seiklusi ja ja, ja ma ei tea, mis, ma ei mäleta probleemi, et midagi oli siiski valesti või midagi, oli mul tegemata Ta, ja see naabritädi siis ütled talle, et kuule ära siis nüüd niimoodi ka selle hiljaga käituvad. Sa vaatamistasin kõik teinud vaatama, põrandad pole elus sul nii puhas olnud. Ja et kõik on nagu korras, et, et tõmba tagasi. Martin tegelikult oma isaga päriselt eriti kaua koos ei olegi olnud, aga mõne lausega te võiksite öelda miks see kõik niimoodi läks, et. Martin isaga me elasime 18 aastat ja läksime lahku siis, kui Martin oli kolmeaastane. Aga noh, seal kaunis halbu asju, niiet Ta armastas ka alkoholi ja eks see vist oli see põhiline. No ja siis uuesti ma abiellusin lese meremehega, kellel oli kaks last, Martin käis siis esimeses klassis ja, ja tööl käisin siis Kikase kaupluses, kui mäletate, oli niisugune koht meie esimesed grillkanad Eestis hakkasid sealt tulema öösi seal grillkalu. Martin juba siis armastas süüa teha teistele siis ta seal midagi, nende lemmiksöök olid mingid b koerad, need olid viineri, lõigati otsad lahti, pandi ahju, nimetasime neid, ma ei tea, kus, kus see sõna tuli. Kui seal ikka juba hädas olid, siis Martin, siis meisterdas seal midagi. Martin, kuidas sa ise oma silmade läbi kirjeldaksite just lapsepõlves isa või siis tema asendaja rolli oma elus, et ta oli nagu kodus nii-öelda mehe käsi üldse olemas või mis olid ikka tegelikult päris ema laps, kogu aeg. No ema on olnud mul eluaeg, käisime seal ka, aga ma arvan, võrdlemisi varakult, ma juba ma muutusin selliseks iseseisvaks või elasin juba nagu oma oma mullis. Minu jaoks kõige tähtsam oli korvpall. Ja, ja mitte miski ei pääsenud sinna ligilähedalegi. No me olimegi rohkem omavahel, sellepärast mees oli merel kogu aeg see käis ainult korraks ja jälle läks. Nii et põhiliselt ikka mina olin lastega Martinil oli ja kogu aeg oli tal väljas midagi pooleli. Ikka mingi mäng käis, oli see jalgpall, oli see korvpall, olised, tennis, kogu aeta, midagi pidi tegema. Õhtul tuppa saamisega oli päris probleeme. Soov oli, oli, oli pääseda mängima ja profileiba teenima, oli juba mul päris varakult, et ega ma palju ei näinudki enda ümber, mis, mis toimus, et kuidas sa, saar tekkis. Ma arvan, et see pisik tuli ikka sealt meie esindusmeeskonna Kalevi poolt, et Kalevi hall oli ääreni täis pääse. Andres Sõber viis meid sinna tihtipeale vaatama. Eesti meistrivõistlusi kõik Me väikseid, Jumbodellime seal esimeses reas ja vaatasime, kuidas sõber seal põrgates ja, ja rääkis samal ajal mängu ajal hirmus kõva häälega kogu aeg rääkisime. Oskasid üsna varakult juba mõelda selle peale, et kuidas oma elu hiljem elama hakata või kuhu panustada, mis kaartidele mängida, oli see päriselt teadlik. Et pingutada, sest ma viitan ka sellele, et mida ma su raamatust lugesin. Ma ei olnudki ausalt öeldes kursis, kui lähedal tegelikult ühel hetkel oli sinu karjääri katkemine või sidekorvpalliga muutus nii hapraks, et mõnes mõttes on ikka üksjagu õnne ka olnud, et sa ikkagi jäid üldse korvpalli juurde. Sealt võib-olla loeb välja küll midagi sellist, kuigi minu jaoks oli see selge, et korvpall ei oleks katkenud, kuigi paljud kõrvaltvaatajad arvasid nii, aga kõrvaltvaatajad on ka arvanud väga palju asju minust ei saa korvpallurit või nii nagu see on olnud ainult puhas motivatsioonilaks minu jaoks, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed ütlevad välja, et nad ei usu minusse, see annab mulle ainult rohkem jõudu juurde. Missugused Martin sinu lapsepõlve esimesed mälupildid on, mida sa mäletad, keda, mis asjad, mis olukorrad? Oi, me kõigepealt oli kuskil nõmme kandis, elasime seal Ilmarises. Ma hiljem ja Mustamäe oli juba niisugune päris luks luks värk, aga sellel esikael siiski jalgpallis. Ei noh, ma alustasin jah, jalgpalliringid ei no mida ma mäletan, ongi, ega ma alustasin ju spordiga kuskil üheksa aastaselt ja võrdlemisi kiiresti juba Andres edutas mind aasta vanematesse, et et see oli arengule oli kasuks ja, ja juba võttis kaasa. Välisreisidele ma mäletan, oli 80.-te kuskil keskel või seal oli sõit Peterburi rongiga kõigil olid läkiläki peas. Käisime Kaunases, et sellised reisid meil olid. Ja siis kui ma tulin sealt, ma ei tea vastoomikut kuskilt rongi pealt trollid enam ei käinud vaest, pidin jala tulema sealt. Takso, takso siit ma ei tea, kas sel ajal oli raske saada täna ja et ma tulin balti jaamast, ma ei tea, miinus 30 oli vist väljas, ma sain nina, läks hirmus suureks, külmus ära. Kõndisin mustamäel naljana. Olid ajad ja ema oli muidugi sel ajal ilusti nagu Haapsalu valge daam oli seal köögiakna peale, tema vodka vaatas ja vaatas ja see oli tihti, et need hilised tulekut kuskilt turniirilt ema ootas alati ära, vaatas. See oli karm aeg ka, siis oli ikka tapmisi ja röövimisi ja ja kõik, ja tihti, kui ta ikka kaua ära oli, siis juba, kui kell on juba seal üks puhul kaks ja teda ikka veel ei ole. Juba kujutasin ette. Kuskil vereloigus ema, kogu maal see asi üldse nii hull ja, aga vot niisugune oli karm tegelikkus. No ja hiljem 15 aastaselt ju käisin Moskva vahet rongiga ja ise sõitsin ja vahest vähekese judin sees küll või värinat, et ei tea, mis võib juhtuda, aga tegelikult lasin selja sirgu ja ma olin juba, ma arvan, olin seal kahe meetri all, et ei tohi näidata, et olen tugevam kui. No ja tuleb võtta arvesse, et siis ju ei olnud nii, et helistad ja küsid, kus sa oled või millal sa jõuad. See ei olnud võimalik. Te kuulate vikerraadiot ning saates käbi ei kuku, on külas Martin Müürsepp ja tema ema, hilja, Volter. Partin, kas sulle koolis käia meeldis pakkusse sulle? Pinget? Kuna need koolide vahetused olid ka seal, siis võib-olla esimene klass, mul oli väga hea kokk, läksime sinna kooli vahetus oli siis ka vajas harjumist, ega see kerge vist pole tegelikult lapsele õpetad kooli vahetus ja kui siis ei lähe ka väga hästi ja sel ajal veel olid need õpetajad ikka väga siuksed, tigedad ka seal sai ikka vastu näppe mingite nende kaigastega või mis? Ma olen käinud isegi korra, kuulis korda loomas. Õpetajad olid väga vihased Klassijuhataja ja inglise keele õpetaja oli Martin tuli koju ja oli väga löödud, et õpetaja ütles klassi ees talle mis ta ütles sulle, laisk, loigam või, või mitte midagi, umbes niisugust. Ja, ja siis see kuidagi emad läks, Martinil läks hinge. Mina läksin kooli ja otsisin selle õpetaja üles ja ja siis küsisin, et, et kas oli niisugune moment ja ja, ja oli küll, aga ta on laisk, ta on paljuks võimeline. Mõtlesin seda küll, aga siiski klassi ees niimoodi öelda vist ei ole sobiv. Mina oma lapsi koduski niimoodi ei, ei nimeta, et et Martinile läks hinge ja talle ja, ja minule ka ei meeldi. Tabel ütlesid, et saax tassis korvpallur, aga ta ei saa. Kodus käis üks õpetaja, seal oli 49. klassi kooli klassijuhataja ja oi, sa inetult käitusid siis küll siis see õpetaja ütles, et palju on puudumisi ja ega ta koolis mingi priimus ei ole. Et see ei ole veel teada, kas temast üldse midagi saab ja oh, kus Martin oli siis täis ja ta oli sinna siis õiendama, midagi pahasti ütlesid sa sellel õpetajal, mul oli nii häbi. Olin puberteet ja aga noh, mul on ka omad põhjused, miks ma sealt koolist puudusin. Käis võistlustel, ei no mitte võistlust. Käisin 16 treeninglaagrit, Liidu koondis, aga Moskvas, Volgogradis Sotšis igal pool, iga laager oli 30 päeva ja kui ma siis sain sealt vahepeal kahe aasta jooksul. Et kui ma sealt siis lõpuks jälle ära sain, tulin kooli, ega loomulikult ma ei teadnud, mis, mis parasjagu käsil. Aga selle eest, et sul oli tegelikult väljavaade korvpalluriks saada allahindlust ei tehtud selle kriipsuvõrdki koolist, siis. Ei, mul, pigem mind aeti suunata spordikallakuga kooli, see oli tsikk, agad. Ehkki üle ma väga rõõmus ei olnud. Selles mõttes, et meil olid omad oski poisid, oktoobri spordipoisid, sõber oli juba ümber oma näpu korralikult keeranud. Et meie jaoks sõbra roll oli ikka täitsa teise isa roll-na. Tsekki minnes oleks pidanud ka minema uue treeneri alla. Pluss nii või naa, šikis käisid enam-vähem kõik Tallinnast väljaspool olevad siis noored, et Tallinnas, kes käib oma kodulähedases koolis nendel poolt sinna nagu asja. No mind kutsuti õpetajate nõukogu ette ka ja siis tehti mulle selgeks, et, et niimoodi see asi ikkagi edasi ei lähe ja et, et niimoodi jääb ju kool pooleli ja ja et tuleb ikka ikka me peame üheskoos ikka midagi ette võtma, et et ta ikka koolis edasi käiks ja aga siis oli seal üks vene keele õpetaja, kes tegi ettepaneku, et aga teeme talle mingisuguse eriprogrammi. Et mismoodi tema siis hakkab käima vahepeal vastamas või või kuidagi katsume teda aidata. Et, et paistab, et all selle spordiga läheb hästi. Et võib-olla tulevikus on tast Eestile ka midagi kasu. Aga seda õpetajat ei võetud eriti kuulda, nii et muidugi mina tulin sealt ära, silmad v seal mõtlen, no mida ma teen, mida ma teen, küll, aga polnudki midagi teha, sellepärast et Martin oli juba selles paadis ja ja tema, see põhimõte oli see, et ta peab kuhugi jõudma. Ta peab olema parim, ta peab, ta peab. Ja, ja ka muidugi need pikad sõidud, oi küll sai siis närveerida jälle. Aga töö juures oli üks vanaproua, kes kaarti oskas panna. Martin, kuhugi kaugemale sõitma hakkas. Tule, Veera vanekaarti, vaata, vaata, kas ta jõudis kohale jõudnud aas eladossis kaarte vaatab ja, ja jõudis küll kohale, kõik on korras. Aga vahel ma ise panin, kas, kas on rohkem punaseid või musti, kui punaseid rohkem Joosis ikka on korras? Martin, kas sa mäletad emaga vestlusi sel teemal, mida tulevikuga peale hakata, või see korvpalliasi oli ikkagi nii selge ja ühene, et ema ei püüdnud sind kunagi ümber veenda või panna kaaluma teisi variante? Aitäh minu olukord oli selline, no väga erinev tänapäeva noortest, et tänapäeval Lapsed, ütleme ei tule trenni või, või puuduvad, kuna minnakse kas kuskile maale või mingisugusele reisile. Minul oli kindel vastus emale, et mina ei saa tulla, mul on mänd või mul on trenn. Ja ta sai alati sellest väga hästi aru. Et see oli mul minu jaoks väga tähtis. Sa ütlesid, et ei ole ta varem palju rääkinud Andres Sõbra rollist kõige selle juures, aga see koht, kui sa ütled, et ta oli teile noh, peaaegu või põhimõtteliselt isa eest kohati, kas sa püüad natukene seda seletada, et milles see seisnes, mida niisugust sa sealt said või kuulsid, või kogesid? No see on väga oluline. Ta oli väga kaitsev oma poiste poiste eest, ta ei lubanud kellelgi midagi kritiseerida, siis oli jama majas. Kui keegi mõni teine treener kritiseeris sõbra või meie meeskonna tegemisi, siis see täiti kohe pihuks ja põrmuks. Ma mäletan, et me olime Andresega sealsamas Peterburi turniiril. No mis me võisime olla? Võib-olla pigem 12? Käisime Andresega käis üksinda, sel ajal ei olnud seal mingit manageri või kedagi lapsevanematel kaasas ta täitsa üksi koos selle 12 või 13 õigse tatikaga ja, ja süüa ju ka ei olnud eriti saada, nii et me käisime läbi mingit noh, peterburi sööklaid, need olid kas kinni või olid kõik need kausid tühjad, näidati, et ei ole süüa, sõber tagus seal uksele ja nõudis. Ja lõpuks ikkagi köögist tehti midagi soojaks saime, saime mingid kotletid kätte. Sama oli seal ööbimisega ja ta jäi silma meie eest kõva võitlejana. Mis sõnumiga ta muu elu suhtes oli kasvõi seesama kool, et paratamatult langes see mingil määral ohvriks, kui sa nii palju oled koolist ära ja hinded lähevad kehvaks ja asi läheb kriitiliseks käima, aru andmas, siis oli tal selline noh, mingisugune suhtumine või seisukoht muusse ellu ka, sest kui kutid hakkavad teismeliseikka jõudma, siis elus on nalja palju, eks oli tal selles suhtes poliitika või või mõtteviis. Meie koolis, kus täis koondas kõik need kutid, kes trennis käisid, nad käisid alguses erinevates koolides siis ta koondas kõik nad ühte kooli 49.-sse keskkooli ja ise tali samal ajal seal kehalise kasvatuse õpetaja ja, ja tänu sellele saime siis ka trenni teha ennem kooli ja nii palju, kui ta sai, ta ikkagi aitas kõiki meid, et. Ta tahtis sind Soome ju ka, et mingi kokanduse, kooli või kuskile niimoodi. See oli nii, et ta isa läks sinna tööle treeneriks, eks tal olid seal kõrvaltööd veel ja eks ta siis natuke muretses minu käekäigu pärast ja üritas leida siis võimalust liituda seal Lappeenranta klubiga, et oleks saanud siis mängida, seal, aga oleks ka samas kõrvalt õppinud mingisuguse eriala selgeks. Üks idee oli, et miks mitte kokandast õppida aga see jäi, jäi millegipärast poolikuks. Ma arvan, et oleks saanud, aga maise ikkagi leidsin muid võimalusi, kus. Kata kuidas Martinile see teismiga kätte jõudis, see ei läinud üldse pilvitult ja me korra juba siin eespool viitasin ka, et see side korvpalliga kippus ikka kohati üsna hõredaks jääma, sest muud huvid tulid sekka ja väga palju fantaasiat. Venemaa ennem ära rääkida ennem kui ema aga, aga räägi oma versioon oma versiooni rääkima. See oli siis liidu purunemis, Aecum, mul kadus jalge alt Nõukogude Liit ära. Sellega ju ka suurturniirid EM-id MM-il, kus ma oleks saanud, eks nõukogude liitu esindada. Nüüd olin siis tagasi väikses Eestis ja, ja ei olnud ju mängupaika, ise olin 16. See oli siis see moment arvatavasti, mida kõik arvavad, kus ma oleks võinud nagu minna kuskile sohu ära. Võtame selle kohta öelda, et sa hakkasid jooma nagu liiga palju või mis, mis siis toimub? Tina pandi ikka kuskil, aga ma ei ütleks, et ma selles vanuses veel midagi siukest. Rohkem oli sõpruskond et kuskil käidi, midagi tehti. Ja jah, nisuke julkumine, jah. Mina ei tea, ma pole Jolkunud kuskil. Oli küll ühtelugu, ma pidin ootama sind koju ikka vot seal akna peal. Kodu on mingis vanuses kadu, on see viimane koht, kavad olla siis kui kuskile mujale? Nojah, aga minul oli ikkagi suur mure, et mis nüüd saab, et lõpuks ongi niimoodi, et jääbki see korvpall siis need ära, mille pärast me nii palju võidelnud oleme. Ja aga siis oli tema õde juba Rootsis ja arutasime õega seda asja ja ja õde ütles niimoodi, et Martin peab sealt ära tulema. Peab Rootsi tulema. Aga tol ajal oli raske selles eas saada üldse viisat, viisat sellepärast, et need selleealised poisid läksid ja nad ei tulnud enam tagasi. Rootsi saatkonnas oli tol ajal üks Külli sõbranna ja, ja tema siis natukene aitas, et Martin sai selle viisa ja tema kaudu saime ta siis Rootsi. Ja siis külli mees hakkas temaga käima, siis mööda neid spordiklubisid, seda nüüd sa räägid ise. Veel enne ma küsin vahele, et te rääkisite hilja enda lapsepõlvest, kus ta sõita võrdlemisi palju karistada ja oli niisugune viienda rattatunne, kohati täitsa arusaadav. Kas te martinit olete pidanud ka kunagi karistama seal? Põlve- või poisikese olla väga hästi meeles ajal, ema, ma räägin välja. Ma mäletan, ma olin kodus kuus-seitse aastat vana, võib-olla. Ikkagi. Ja siis ema ütles, et kas tahad vitsa saada, millegi eest mõtlesin, mõtlesin, et ma lähen toon isasele vitsaga. Läksin, tõin vitsa ära ja ma mõtlesin, et ema ei anna. Vits andis. Kenasti andis. Siis ma küll kahetsesin. Aga teismelisi ajast, kas niisugused asjad nagu ukse paukumine ja ema sõna absoluutselt mitte kuulamine, et sellist asja pole teie kodus olnud? Mitte kunagi ta võis mõelda mida tahes aga ta ei öelnud ega ei paugutanud. Aga ükskord. Rahaprobleem oli ja tal oli raha vaja ja mina muidugi hakkasin jälle virisema, niigi on vähe ja. Ja siis ta käratas mulle ära. Ta ükskord tuleb aeg ja ma maksan sulle sajakordselt kõik tagasi. Ei tea, kui palju sa uskusid, et mingit sellist mina mõtlesin küll, et no mis seal ikka, päriselt muidugi. Mina ei uskunud, ma mõtlesin. No puhu, puhu mulle. Ma olin väga varases eas, olin ma Eesti koondis, Eesti koondislane igas vanuseklassis lastevanematega üldiselt ega ma siin kiita ennast ei taha, aga ma olin nagu ikka põhi põhitegija. Ja pärast Liidu koondis, mis andis tugeva eneseusu, et usk oli alati olemas, et must korvpallur saab. Ta kunagi käis veel aiandis rohimas või mida sa seal tegid siis just sõber hakkas nagu täid treenima välja. Ja, ja siis sõber hakkas minuga riidlema. Ta, et poiss käib koolis, käib trennis ja nüüd käib veel kuskil aiandis rohimas. Just ja tal peab oma rahale. Aga mäletad sa sellest ajast, enne kui sa ise päriselt palka hakkasid saama, et kuidas läbisaamine raha kaalikas, ema usaldas seda sinu kätte, oli seda üldse vaja või, või on sul mingi emotsioon sellega? No ma sain päris hästi kaasa kogu selle liidu koondise laagrites ikka sõitsin siis ma ikka sain kahekümneviieka kaasana Iisrodsi ei usu see Kurseli teine siis kas Iisraeli viisardi räägid, aga no ma suutsin, nad ka teeb selle maha mängida teinekord, et mäletan Volgogradis. Ma jäin lennukist maha, siis seal õues nahk Tagidega sellised sonidega mehed mängisid kübara mänguasja, ma oskan selle kiirelt maha mängida. Siis istusin koti otsas kuni järgmise päevani, et saaks lennuki peale järglase pealama. Ja oli vaja veel kuskile Krimmi kohu kuskile kaugele sõita siis tal ei olnud enam üldse raha, aga noh, ta oli juba välismaal käinud, tal olid juba uhked käekellad ja asjad. Siis juhil oli andnud käekella ja kohale jõudis ikka. Suppoomis, eks venelase vana Volgaga nagu briljant käes, sellega oli, taksojuht sõitis poole tee peal. Mul polnud kindlat aadressi ka, kus laager toimub. Terve zoomi sõitsime, kammisime seal läbi. Ma ei julgenud talle veel öelda, et mulle selle raha ka ei ole, on näiteks endale seda kella vaatana normaalne. Kell vaatas seda. Davai. Aga noh, me jõudsime ikka tõesti läbi kammida. Suhhumi seal suured. Lõpuks leidsime mingisuguse. No vot, ma kuulan neid mälestusi ja siis ma saan aru küll, miks ema akna peal oli, ootas, et niisugune kuvand sellest vanast ajast või mälestus kehtel silme ees oli ju mille pärast ikkagi põdeda ka, sest tuleb sealt Venemaa avarustest tagasi või ei tule. Sa Martin olid valdavalt vist eestlastest üksi selles pundis, siis oli küll suhteliselt rahvusvaheline, eks seal oli vist teisi palklasi ka, aga kas sul sellel pinnalt on mingisuguseid negatiivseid emotsioone või mälestusi ka või see korvpallurite punt hoidis ikkagi kokku ja seal ei, ei vaadata kuidagi eestlast viltu või midagi niisugust. Ei, pigem oli väga huvitav ja soe, niisugune suhtumine juba treenerite poolt, et eestlased on endale natukene nagu selline, teine rahvas või välismaal me räägime ju nii kehvasti vene keelt ka, et mul oli kelma ja siis ma pidin vahepeal treener küsis, et palju kell on, siis ma ütlesin, kõik naersid ja hiljem järgmisele koosolekule enam kella ei pannud, käe peale küsida ei saaks. Aga mismoodi suhtlemine üldse käis kehakeelest siis või? Ei noh, eks purssisin niimoodi midagi. Nägin vaeva ka ja raskusi oli, aga ma, ma arvan, et nii palju oli kasu, et vähemalt nelja sain kätte vene keeles, koolis. Üks asi on see, et see rootsi liikumine õe perekonna juurde võib vist öelda, päästis su korvpalluri karjääri. Paljude arvates aga naise ise nii dramaatiliseks, seda olukorda ei pea. Ta mingil juhul võimalusi on alati igasuguseid ja kui tuleb kuu aja jooksul, tuleb hiljem natukene ja ma ei näe üldse mingisugust perioodi, kus oleks asi jäänud. Soiku, aga seal ei ole tagantjärele nüüd vaadates tunnet, et kui sa oleksid jäänud Eestisse ajad olid ju nii segased, nagu nad olid, sa kirjeldasid, et olekski hammasrataste vahele jäänud. Võib-olla tõesti oleks hakanudki 101-l hetkel taksot sõitma hoopis näiteks. Ma ei usu, aga raha oli vaja ja tööl käia. Mängid korvpalli, mängisin Eestis, tulime esimese vaba Eesti karikavõitjaks, et seal juba Andrese veerema oli meil omanik ja ta toetas kenasti oma meeskonda ja ma arvan, me saame väga märkimisväärset palka seal sel ajal. Jah, see periood nüüd ongi, et kui see nüüd läbi sai see andrise karikas või hooaeg, siis, siis oli see suveperiood nüüd, mida me loeme siis hästi raskeks minu elus, mida mina ei tunnista, sest siis oli mul vaba aega paar kuud. Ta oli võib-olla siin väikest tallerdamist, et noh, peataolekut ütleme ei teadnud, mis edasi saab, aga siis, kui ma läksin Rootsi ja Rootsis Rootsis teise liiga klubi mind ei tahtnud ja kõrgliiga klubi võttis mu enda juurde. Nüüd ilmselt muidugi hiljem, kõik on ennast selles mõttes kuhjaga ära tasunud, aga kui sa alustad seda tippsportlase teekonda, siis mõnes mõttes vist on nii, et sinna ei ole midagi garanteeritud, justkui, et sa lõppkokkuvõttes ei tea ju, kas sa jõuad sellesse klubisse, kuhu sa tahad selle palga peale, mida sa unistad? Et sa pead omas peas need valikukohad justkui läbi laskma ja ühel hetkel siis panustada ühele või teisele kaardile, et niisugusi kahtlusega momente su jaoks on kusagil olnud. Ei ole olnud, ma ütlen, mul on läinud palju kergemini kui paljudel teistel, ma sain alati samm-sammult järjest tugevamasse satsi, kinnitasin kanda, mul olid kas seesama meeskontaati suuga jätkata võimul olid juba uued huvilised, ukse taga algas päris varakult just Rootsi minek, et kui ma siin 16.-st läksin seitsmeteistkümneselt, seal selle hooaja pidasin ära, mul tegelikult oli, olid juba mitmed agendid, mitmed USA ülikoolid, erinevad noortetiimid, Barcelonat, Maccabi tegelikult huvilisi oli nagu kogu aeg, nii et ma sain hakata valima juba päris noores eas. Aga minu põhimõte on olnud kogu aeg seal, kus sa alustad, seal tahtsingi lõpetada tänapäeval kõik on nõus vahetama klubi esimesel võimalusel, kui ta näeb, et mingisugused paremad tingimused on tal kohe. Minu eesmärk oli kanda kinnitada ja iga aasta järjest paremasse klubisse edasi minna. Ja see õnnestus. Ema pilgu läbi, kuidas ja millal Martin päriselt mehistuma hakkas? Ma arvan, et ikka meheks tegi tema selle tusse nihvkowitz. Ta oli väga nõudlik. Reeglid olid kõik paigas ja, ja muidugi hilineda ei tohtinud, kui siit suvepuhkuselt tagasi, kas siis uuesti ikkagi juhtus üks ja ja siis oli ka, ma ei tea, suurse karistus siis oli, aga lõpuks ta sai aru, et tuleb ikka arvestada. Ma olen eluaeg olnud trennides õigel ajal kohal. No ei tea, ükskord vist hilinesid küll. Mulje on niisugune asi meelde jäänud just Jevkovitšiga. Aga üldiselt jah, ikka kohe hakkas nendes välisklubides mängima, siis, siis ta ikka ikka muutus niisuguseks. Kui sa ühe korra eksinud ja antakse andeks, siis teist korda enam ei anta. Seal on reeglid paigas. Ukse taga on sul järjekord. Seal nalja ei mõisteta. Seal on distsipliin. Kas temana vahel mõtlesite sellest ka, et kahju, et ei ole Martinil noh niisugust isa kätt või tugevam poolkasvatuses on tagaplaanil mehe sõna kodus. Kriitilisematel hetkedel. No võibolla võibolla nooruses jah, kus need rasked ajad olid, võib-olla siis. Aga muidu üldiselt on olnud nii tubli, ega minuga siiski küllaltki arvestav, alati ükskõik kuhu ta jälle minema. Kas mäletan, kui seda Tsees kaassegi pakkumine tal oli siis mina olin parajasti Hiiumaal ja, ja ta helistab ja ja räägib mulle, et mis sa arvad, et, et niisugune pakkumine on. Ma ütlesin, noh, eks sa proovi. Hilja, kas te olete ma tea, helistanud Martinile või püüdnud moraali lugeda olukordades, kus ta jõuab meedia veergudele valgusest, mida ei tahaks, neid juhtumeid on olnud. Et kas see on niisugune koht, kus te tunnetate peaksite midagi talle ütlema või sekkuma sellesse kuidagi või seal on ikkagi täiskasvanud. Ja me oleme ikka siis rääkinud küll sõnumiga tavaliselt laator, mis te ütlete, et olla esimene asi on, miks sa nii tegid millel on jube kehva vastata, sellepärast ma ei tea, noh nagu poisike. Kes enam mingi suitsupakivargus oli kuskil? No ei mõtle poiss ka, et ta nii pikk ta ju kohe nähakse ära, kui tallab kuskilt sealt midagi võtma. Oi, misuke, pahandas tuli. Jumal küll, pidi just tulemas spordilehes temast suur kiidulaul. Ei ole vaja, mingit kiidulaulu ei jää. Ja, ja siis ta teeb niisuguse tükitorule. No mis sa oskad? Täitsa loll, loomulikult mu elu on olnud kirev ja kirju ja palju on juhtunud, aga tähtis on see, mis edasi saab ja, ja see, mis on olnud, on olnud, kõik on erinevatel eluetappidel. Kõik, me saame vanemaks, targemaks. Ja on asju, mida meenutada ei taha. Jah, aga mul on kõik selleks, et negatiivsed asjad mul kipuvad ununema. Üks sõnapaar, mida ma siin saates alati kasvatan, kasvamine ja kasvatamine. Seda ei ole võib-olla alati lihtne teha sõnadesse panna, mõtlen seda teemat hiljaga, kui te mõtlete Martini peale, miks mitte ka tema õe peale, siis mis põhimõtete järgi te olete püüdnud oma lapsi kasvatada, siis? Kõigepealt ole aus iseenda vastu ja siis ka teiste vastu ja oled töökas, ole tubli, ära iiliine. Kõik niisugused elulised asjad. Ema on olnud suureks eeskujuks, ta on alati olnud mõistlik. Meil on kuidagi sujuvalt läinud niimoodi erilist õpetamist, nagu ei olegi vaja olnud. Ta on väga noorena juba sai aru, mis on vale ja näiteks sõitsime hambaarsti juurest trammiga ja siis seal kaks kaunis vanainimesed seisid püsti ja kaks noh, niuksed 15 16 aastast poissi istusid. Ja Martin, ütle mulle. Vaatan neid, vaata, istuvad seal ja näe, need tädid seisavad, mäletad? Ei ajanud püsti, aga ütlesid minule jah, et et siis ma vaatasin, et tubli, et niisugust asja märkab, et Joosis ta ise nii ei teeks. No sa pead olema meeskonnamängija ja meeskonnamängija peab tulema toime ka nendes gruppides ja, ja üksteisega arvestama, et ma arvan, et sport on see, mis annab väga-väga palju juurde. Lapsele õpetab arvestama. Martin Eesti korvpallis on juba küllalt palju näiteid sellest, kuidas järgmise generatsiooni tegijad tulevad oma isa jälgedes ja ja pildil on uuesti, Kullamäe pildil on uuesti drill. Neid on veel müürseppa, ei ole. Teist müürseppa, ei tule võib-olla. Tuleb tuleb aega, läheb ainult. Need, kes on uudiseid jälginud, need nagu minagi, panid tähele mõned aastad tagasi, et sa oled isaks saanud. Mis sellega on? No sellega on nüüd nii, et tegelikult ma ei ole isaks saanud. Et need lapsed ei ole minu omad. Ja oleme juba kuus aastat lahus sellest viimasest suhtest veel viimasest. Ja see on asi, mida ma üldiselt Te ei aruta, ei raadiot ega televisiooni ega ajakirjades. See on minu periood eraelust, mida ma tahan ära kustutada. Ühe täpsustava küsimuse esitan lihtsalt puht emotsiooni saamiseks, et see kõlab natukene nagu seebiooperis, et vabandust, see justkui oled nagu isaks saanud ja siis selgub, et tegelikult ikkagi ei ole nagu puuga pähe. Olukord oli see sinu jaoks. Pigem ikaali ümbrus ümbritsevatele inimestele puuga pähe, et minul ikkagi olid omad omad arvamused juba siis, aga ma loomulikult ei, ei läinud kuskile seda kõva häälega hõikama. Suur-suur, aitäh, et te saatesse tulite, hilja, tervist, olge tubli ja, ja kõike head. Aitäh. Martin, samad sõnad oli rõõm ja au. Suur tänu. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ema ja poeg olid täna külas hilja, Volter ja Martin Müürsepp. Aitäh kuulajatele. Minu nimi on Sten Teppan. Nädala pärast kohtume taas.