Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Jaak Alliku nimi on tuttav nii teatri kui ka poliitikamaailmast, aga saade tuleb erandlik. Hoopis teisel põhjusel ei juhtu tihti, et külalise vanemaid saadab kurikuulsus nagu Olga Lauristini ja Hendrik Allikut, kes olid aastaid tagasi kommunistliku poliitika juhtfiguurid. Rääkides pereasjades ei saa me sellest faktist mööda minna juba asjaoludest. Tundub et nii ema kui ka isa kandsite vanglakaristust üks enne ja teine pärast jaagu sündi. Kindlasti küsin, millise jälje jättis see kasvamis loole? Jaagul endal on abikaasal embega kolm last. Isaga tuli saatesse vanuselt keskmine Liis Aedma kes on kunstiajaloolase diplomiga dramaturg Viljandi Ugalas ja kahe lapse ema. Mis veel on sarnast või erinevat isa ja tütre teekonnal sellest kohe lähemalt koos lõbusate ja õpetlikke seikadega, nagu siin saates ikka. Mina olen Sten Teppan. Vahva, et kuulate. Jaak tere tulemast vikerraadiosse. Tere kõigile kuulajale ning Liis näha aitäh tulemast, aitäh. Tere. Jaak Liis ei ole teie ainus laps, nagu ma teada sain, on neid teil kolm. Kus nemad on, mis nende nimed, millega tegelevad need, kes ei ole praegu stuudios. Kui me saame kokku üldised, traditsioonilised jõululauas siis üks tuleb Brüsselist Brüsseli kesklinnast, poeg on seal juba Opapa 12 13 aastat töötab Euroopa Parlamendi õigustalituse spetsialistina ja noorem tütar Mihkel noorima tütre nimi on Iida-Leena. Tema tuleb Võrumaa põhjast sügavikust, tema elab Sõmerpalu Antsla vahel. Selle küla nimi on Utsali kus ta peab hobuseid ja püüab seal juba viiendat või kuuendat aastat ühte maja koos oma abikaasale kõpitseda, et oleks kuskil ka elada. Ja, ja siis liisku keskmine tütar elab lausa silmal Viljandi linnas meist siis üks poolteist kilomeetrit meie kodust, tähendab minu abikaasa ja töötab siis Ugala teatris, kus mina olen veetnud oma elu parimad aastad. No küllap vanemad mingil hetkel siis kui see valikute tegemise koht on lastel ikka mõtlevad kaasa ja ja lasevad fantaasialendu, kuhu keegi maandub, millega tegelema hakkab. Kui te nüüd mõtlete kõigi kolme peale, siis siis kas seal on sees ka teie unistus, mis on täidetud või mil moel te omal ajal sellele kaasa elasite, nad kõik on liikunud üsna erinevates suundades, Johnja. Eks muidugi on mul hea meel, et Liis töötab, teatris, töötab sammastajad, kus mina töötasin seal üsna hinnatud inimene nagu aru saada ja ka lavastama hakanud. Ja kui nüüd küsida, kas mul oleks hea meel kolm last teatris töötaksid, siis minust vastaksin kahja. Aga see kõlab nagu pisut totrana juba. Tegelikult üllatus on see, et rohkem ja aktiivsemalt mingi aeg oma elus soovis ennast teatriga siduda hoopis noorem tütar kes käis ka lavaka sisseastumiskatsetel lavastajaks õppima viis vist, kes kah köögis on perekonnasaladus. Mulle on räägitud seda kas on vale? Ma olen seda isegi uskuma hakanud. 98. aastal Nüganeni juures mul on seda räägitud, ei ole käinud, siis me saame targemaks selles saates. Aga tütar, teine tähendab noorem tütar, kes kindlasti teda ma ka selles mõttes, et endale kirjandust teha. Aga siis seda ei saanud ja, ja hea tema tee on siis need teatest viinud kõige kaugemale ja seal, kus ta praegu on kahe väikese lapsega saab taga, võib olla teatiske paar-kolm korda aastas. Võib-olla tema elukäik on mulle olnud kõige üllatavam, sest ta on ka põhimõtteline veegan. Ja tema on siis nüüd kukkunud sellele kannule kõige lähemale, kes ta ema on, ta tegeleb kõigi nende asjadega. Vabastava hingamisega ja mõningate esoteerilises distsipliinide, õpetab neid ja hobusidki peab ta selleks, mitte et ratsutada või maad kündan hobustele keelatud tegevused tema hobustama. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikoolis eripedagoogika, bakalaureuse ja hobuseid peab siis nagu hobuteraapia, tähendab, et hobusega abistada händikäp, lapsi täiskasvanudki. Aga mis me nüüd Temastes siin vastas aasta sama teatriinimene liis tänase saate võitjaks muidugi väga teada saada, kuidas lõpuks teatrisse sattus. Sissejuhatuseks võiks ju küsida tõesti liis, et kui kas või siinsamas laua isale otsa vaadata, siis näete te otsest süüd. Jutumärkides temal lasuvad, et te olete sattunud teatrisse. Eks ta ole selles suuresti süüdi küll mitte, küll võib-olla otseselt, aga just nagu kaudselt või kui mina laps olin siis enamuse sellest minu lapsepõlvest isa, töötaski teatris Ugala teatris Ugala teater, Viljandi linnas elasime ühes linna servas, siis minu kool asus teises linna servas ja seal keskel oli Ugala teater. Ja teine kord, kui oli kooli ja trenni või vahel oli paus või lihtsalt kodude pikem, siis ikka sattusid sinna Ugala teatrisse. Kuidas seda nüüd ilusast öeldagi tõlgendama nagu teatritöötajate lastel kombeks. Ja nagu teatritöötaja lastega ikkagi enamasti alati läheb, siis mingil hetkel oli lavale lasteaia, siis laps sinna lavale lükati ja ma arvan, et vennaga kahepeale kokku me ikkagi jõudsime. Ma ei tea, kümmekond rolli erinevates lavastustes küll ära mängida, lapsepõlves. Liisi teatritöö algus oli muidugi väga raske seal, kus juba nelja-aastaselt suri lavastus kass, kes kõnnib omapead 83. aasta lõpul Ugala teatris lavastelevilozaldre ja tõesti väänaks väikest tütarlast ja lihtsalt mäletan, kuidas Liis kohutavat ei tahtnud, kohutavalt kartis. Ja mina pidin teda veenma, ta oli siis nelja aastane ja ja lõpuks oli nii, et etenduste ajal pidi siis ema, mitte mina, ema, seisma kulissidevahelises julges lavale minna. Ma ei tea, kas lõpuni nii või ainult algul, igatahes ta väga tõrkus lavale ühinemast, aga näe, kuhu välja jõudis. Toona kasvatati lapsi väga paljud, me tõesti noh, ma olen isegi seitsmes vennas seda kuradikest mänginud, keda purjus vennati leerimina nägid. See tähendab siis seda, et teie esimesed isiklikud rublad saidki teenitud teatrilaval juba. Ja täpselt nii ongi. Me teenisime vennaga ja siis ema kogus neid, noh iga palgapäev maksti välja. Siis meil meil oli, emal oli nagu arvepidamine papitüki peal, kus ta kirjutas, palju kummalgi siis on ja siis tuli rahareform ja mina sain viis 20 krooni. Selle eest sai, ma arvan, pätsi leiba-saia. Ja see oli ikka mitme aasta teenistus, mis siis nagu äradevalveerus Eesti aja saabudes päris kiiresti. Nii muudame teemat, jaak, lähme teie lapsepõlve ja mulle tundub, et siin saate alguses vähemasti. Me oleme üpris teistsuguse loo ees kui võib-olla muidu seda juba asjaolu tõttu, et teie vanematel on Eesti avalikkuses olnud niisugune teistmoodi kuulsus, aga rohkem kui nagu sellest, millega nad oma nii-öelda tööelus või toimetamiste mõttes seotud olid. On huvitav kuulda just, kuidas kõige selle kõrvalteid kasvatati. Ja missugune oli kodu seestpoolt. Kui te mõtlete oma esimesele või esimestele lapsepõlvemälestustele, siis mis meenub? Esimene pildikenemis meenub, meenub ilmselt seoses emaga, aga siia tuleb natuke eellugu rääkida, sest et minu lapsepõlv oli mõnevõrra teistsugune, nimelt kui ma olin nelja aastane, siis arreteeriti minu isa ei saa ka, ma sain kokku siis, kui ma olin üheksa-aastane, need Isamaa selles mõttes ei mäleta. Kas ma võin vahele küsida, kas see vastab tõele see lugu, mida mina olen kuulnud, et silla teadsidki, et su isa on surnud, kuni ta tuli. Ütleme siis nime kaera Hendrik Allik ja oli teie isa ja isa arreteeriti kohe näha oleks tal detsembril 1950 selliselt Talle tema lähedane sõber, endine Eesti julgeoleku minister Boris Kumm kellega ta oli 15 aastat istunud vangis koos Eesti vabariigi ajal. Selle jaoks saaks selle, kumb juba maha võetud, aga eks tal mingid sidemed säilisid selles oma organisatsioonis ja ainult, mida ta sai mu sõbrale teha. Ta helistas ja ütles, et täna õhtul võetakse sind kinni, aga ära lase seda oma laste silme ees teha. Ei saa, kutsus siis autom, elasime meriväljal ja ta sõitis autoga Tallinna poole, seal Mähe ristis tulid siis kaks autot ette ja seal siis isa arreteeriti. Rohkem siis isa, viis aastat ei näinud sellest kodus läbiotsimisest, mina ei mäleta, aga õde on, oli sealjuures ja ta oma mälestustes väga kirjutanud, kui jõhker see oli. Aga hea küll, aga, ja siis oli isaga ju nii, et ta oli kaks aastat Moskvas, ühtus selles keskkonglas lubjankal, Seržinski väljakul. Ja ootas siis kohtuprotsessi. Aga kuna need ajad olid nii lootusetud, siis jah, sel ajal öeldi mulle. Ema ütles mulle selgitus, et isa on surnud. Ja toimus siis ka selline asi, nagu ma hiljem olen aru saanud, et isa soovitas emal lahutada abielu et mitte minu ja õe saatust rikkuda oma rahvavaenlase mainega, muuta äraga minu perekonnanime. Nii et kui ma kuskil 52. aasta lõpuni olen Jaak Allik, siis kooli läksin ma juba Heak Lauristini Ena, sest noh, Lauristinil Johannes Lauristini 41. aastal hukkunud teda enam rahvavaenlaseks nagu tunnistada ei saanud. 52. aasta lõpul kolis isa kohtuprotsess ja ta sai 25 pluss viis. Üks nende hulgast endale kaubandusminister Augustin Hansen, kes samuti Eesti vabariigis istus 15 aastat vanglas mõisteti mahalaskmisele, lasti maha, teised, tema nagu lookaaslased, said sellisena pikad tähtajad. Ema oli sel ajal NSV Liidu ülemnõukogu saadik kolmandat korda ja ta kirjutas Stalinile peale kohtuotsust, et see on ebaõiglane ja ei saa nagu süütu. Selle peale heidet tema parteist välja. Tol ajal tähendas parteist väljaheitmine muidugi üldse noh, igasuguse praktilise tegevuse lõppu ta oli kirjastuses toimet täiesti Kirjasto riiklikus kirjastuses, sealt lasti ta lahti loomulikult. Siis tal ei olnud kuhugi tööle minna. Ja ma mäletan seda perekonna mälestus etele. Keegi hea inimene pakkus võimalust Paldiski maantee sauna minna sauna direktoriks ja siis üks Eesti kõrge parteijuht ütles, et et teda Olga Lauristin ei saa sinna selle kohale panna, sest tohib sauna põlema panna. Ja siis ja talle selline koht oli seina, utiili, korjamuse kontor, kaltsukondi ja vanapaberi ja selle nimi oli klahv Dorcherioom. Venekeelsele ühenduse järgi kloun Õpraviljenias Tariqsnovossarianud, kes siis saab erajateks Taryksneseriaak teise ja me elasime meriväljal selle 52. aasta järelikult lõpp sügis. Ja meil olid koer, koera nimi oli bobi, ilus, suur valge koer oli ja, ja siis koer nagu koerad ka matavad oma kondid maha, kui nad on nad puhtaks pooleli jätnud. Ja ma teadsin, kus need kondid maetud õlles. Vaat see on nüüd minu isiklik mälestus, et ma olin need kondid üles kaevanud, koera järgi pannud nad kotikesse ema töölt, tuli väravast sisse, maja poole. Rõõmsalt läks sinna ema aitama, viisin talle need koerakotid, seda ma mäletan isikliku mälestusele. Ma saan kõigest aru kaltsudest, vanapaberi, Strutiilistaga kontidest, ma ei saa aru, mis nendega oli. Kondid olid ka see teine, teine tooraine, neid ka korjati. Ma ei tea, mis tehti, siis ma ei tea, ei kondijahu vist. Igatahes see oli, seda ma mäletan, muidu poleks kotte korjanud, aga konte Siska korjata. Aga kui nüüd isa juurde tagasi tulla, siis tähendab, sai ta hiljem teise aasta lõpul selle 25 pluss viis kate saadeti siis Siberisse, saadeti põhjapolaarjoone taha Komi vabariiki ja teisel pool polaarjoont. Selline laager oli Abess ja vot sealt hakkas isa kirjutama, tähendab, sealt Moskvast kirjutada ei lubanud ja sealt hakkas isa kirjutama need kirjad. Kui ema suri, leidsin alles hoituna ema paberite hulgas ja isa kirjutas ka mulle ja kirjutas emale ja need kirju minule saadetud kirju on, kokku oli kokku üheksa Joosis. Tol ajal, kui ka sisa kirjutama, oli emal vaja midagi välja mõelda, et isa on kuidagi ellu ärganud. Vaata, kuidas asi nüüd päris käis, ma ei tea, aga ma vastasin neile kirjadele. Esimene kiri 53. aasta lõpust, mida isa mulle kirjutab, oli vene keeles ihases, kirjutas et tead, mulle ei ole siin seda sulgemist eesti keeles kirjutab, sest ilmselt eesti keeles ei lubatud siis kirjutada. Aga 54. hakkas tõugu eesti keeles kirjutama, kusjuures ema kirja emale ta kirjutas ainult vene keeles ja mulle kirjutas eesti keeles ja põhjus, nagu mu kirjavahetusest aru sain, oli see, et venekeelsed kirjad tulid mõnevõrra kiiremini kohale sest eestikeelsete kirjade läbilugemiseks läks ilmselt kauem aega. Nonii, aga miks ma sellest kõigest räägin? Mul on kaks kirja kaasas. Tahaksin neid tsiteerida, kuidas kännud, kui väga tahta, et käbid Est kaugemale kukuvad, aga sellest suurt midagi välja ei tule. Need kirjad on emale, sest no minule kirjutati lihtsatest asjadest tontlik huvi, mida ma koolis teeniumiga ma õpin ja kus on pärit siis 54. aasta septembris, nii et see käib, mina olin siis seitsmeaastane, kellest jutt käib. Ma ei kiida heaks tema huvi poliitika vastu. Tema vanuses on see ainult tühjad mõtisklused ja tühi loba, mis millekski ei kohusta. Järelikult aju tööd tahab tühikäigul ja asjatult raiskab energiat. Ja selle põhjal võib välja töötada harjumus tühistele, mõtisklustele ja raske on seda ümber lülitada tõelisele töökäigule, kui vaja peaks minema. Lapsel on vaja, et tema, et oleksid äärmiselt konkreetsed täpsed eesmärgipärased mis millekski teda kohustaksid, et iga mõttele järgneks konkreetne tegu. Selleks on vaja, et, et ta oleks kogu aeg mingite konkreetsete asjadega tegev ja seotud sel aastal kooli viidi sisse tunniplaani tööõpetus. See on väga kasulik ja tuleb jälgida, et Neis tund jaagul ei antakse neis tundides asu. Töökätega on inimese isiksuse kujunemisel mängib isi isiksuse kujunemisel suurt rolli, sama suurt, kui see on mänginud inim inimsoo väljakujunemisel jaagu vanuses ei peaks talle luba mingeid ajalehti ja mingeid raamatuid peale kooliraamatut. Ja ülejäänud aja tuleks teda hõivata siis füüsilise tööga ja mida rohkem vabas õhus, seda parem. Nojah, see näitab seda, et ma siis seitsmeaastaselt lugesin ajalehte, need, ma tõesti lugesin mälestused oma esimestest ajalehtede lugemist on mul meeles oma kätega ei oska siiamaani mittemidagi. Isa soov, et seitsmeaastaselt ei tohi mingil juhul poliitikaga tegeleda oli muidugi üsna niimoodi siis just seda näitleja, et mitte midagi ei olnud sellest soovist väljastada, küllap ema püüdis ka neidis Juhtnööre täita, aga ei õnnestunud. Muide takistas see asjaolu, et isa oli mitu-mitu aastat ära teil omavahel lähedasemaks saamist või ei mänginud rolli. No vot edasi nad ongi see, kui ma nüüd tulema minu suhe juurde lapsega, et korduvalt tõesti need mustrid Kuskilt kohutavalt kurb, sellepärast et ma nendest isa kirjadest saan aru, kui tähtis modelle olin ja kuidas ta mind armastas ja kuidas ta tõepoolest andis üksik asjalisenamponeid ei minu kodust välja saamise suhtes ja kuidas, mida õpetajatelt tuleb nõuda, tuleb range olla ja mul olid kogu aeg viiede, siis ta nõudis, et tema läheks koole, kontrolliksid asja, ütleks, et ei tohi panna neid hindeid. Vaata, on koolides, nii et kolmandik on siis heade hinnetega, selle hinnatakse, tahad öelda, kas on vale ja nii edasi. Aga siis, kui ta tagasi tuli vot kogu see minu elu siis üheksandast kuni 27. eluaastani. Usute, ärge uskuge, aga isa läks iga päev tööle kell üheksa hommikul tuli sealt tagasi kella üheksa ja 10 vahel õhtul. Tal oli kaaslast kaks portfell paberitega ja ta töötas kodus edasi. Nii et praktiliselt mingit sellist suhtlemist igapäevast suhtlemist isaga üldse minu elus ei olnud, kuigi te elasite ühe katuse all, elame ühe katuse all ja noh, üks kord elus olen isalt rihma saanud, seda ma ka mäletan. Ja siis noh, niisugused ühised üritused ja mõned mõned sõidud, käigud aga igapäevast suhtlemist ei olnud, sest ma ei saa, praktiliselt ei näinud, kui töölt tulin, magasin ja see kordub päevast päeva ja noh, ma saan ka aru, mis töö see oli, sellepärast ei olnud Excel Tabateedega arvuteid. Aga tema kass käis läbi kogu Eesti rahvamajandus, tähendab, ja vot seesama asi ja see on minu suur pat minu last tehes kordus seesama mudel, et ma olin tööl tööl ja tööl, noh, Liis järk praegu oskab mulle andeks anda, ta näeb, millised päevad teatris ja kui pikad on, need on ja mida nad sisaldavad, aga lastega tegeles jah, põhiliselt ütleme, laste lapse olemise aeg tegeles ema. Nii et ma arvan, et mul on praegu liisiga palju rohkem rääkida ja arutleda kohale siis, kui ta oli väike. Ja me ei jõua kõike ajalugu siin saates lahti rääkida, aga kindlasti ma tahaks ära mainida selle võimalike tagajärgede analüüsimiseks just et enne teie sündi oli ju ema ka vanglas pikki aastaid. Eesti vabariigi ajal, kui õigesti arvutasin, siis 12 13 15 15, lausa minu teada oli ta aastaid vist ka päris üksikkongis või midagi niisugust, kus oli inimestega suhtlemine välistatud ja nii edasi, et kuidas kõik psühholoogiale ja vaimule mõjub. See väärib võib-olla eraldi käsitlemist, aga, aga mida te kodus nägite siis, kui teie juba olemas olite? Tal oli midagi sealt minevikust niisugust kaasas, mis paistis välja. On ema käis ju ka ja põhiliselt hoidja, hoidjatädi tädi minna, kes oli mulle nagu vanaema eest, nii et ütleme kõik need, mida, mida ema või vanaema lapsele annab, son hoidelt, aga ema käis ka tööl kogu aeg. Ja tõi ka tööd kodu kaasa. Muidugi temaga me suhtlesime rohkem seal mälestusi rohkem ja mäletan, kuidas me emaga vanaema suri ära tema ema 52. aastal ja siis ma käisin oma alati paar korda kuus või või kord kuus metsakalmistul vanaema haual. Ja neid kõiki ma mäletan väga hästi ja mis me seal rääkisime ja ja kummaline, ma hakkasin mõtlema. Mida lapsed teadsid Eesti Vabariigist, ütleme kasvõi meie perekonna lapsed, kes on jälle kõik ise lugu, aga kummaline on see, et seal metsakalmistul käies noh, jälle kaheksa-üheksa-aastase poisina. Seal oli üks kummaline küngas, kus läksid üles valget astmed ja muud seal künka peal ei olnud. Ema ütles mulle, et saan pätsule, Pätsi haud pidi siia tulema. Praeguseni nuud, sinna tuligi nüüd sa Pätsi audis olnud, päts ümber maetud, aga see oli kalmistust eraldi ja seda maha ei lõhutud. Need astmed olid ka alles, aga ja see sinna tuleb päts ja kes on päts, järelikult pidin ma seda oma emaga mingis kontekstis teada saama. Nii, aga ema nii-öelda käekirjast kodus, mis sõnadega te seda iseloomustaksite? Teate, siin on meeles ka üks täiesti kummaline juhtum, mida ma ei oska üldse millegagi seletada. Ja mida ma ei ole julgenud oma laste peal praktiseerida. Sain sügis 11 aasta jooksul vist 17 kaheksa ja me olime paar suve, suvitsime, väänas Vääna-Jõesuus ja siis ma mäletan seda jalutuskäiku emaga männimetsas, ma võin isegi praegu näidata seda metsateed, kus toimus. Ja ema pidas mulla 12, ütleme, 11 aastasele poisile seksuaalkasvatusest loenguga. Ema rääkis mulle rahast, selle, need, kuidas selle loobudes tulevad lapsed, neid ütleme lindudel-loomadel, ega inimestel, miks ta seda tegi, miks ta seda nii vara tegi. Siis ei olnud mingit ühiskondlikku haridust selle koha pealt, et tuleb seda lastele teha ja tema tegi selle minuga ära. See on kõige eredam mälestuskasvatusest, aga muidu ei ole meid, ei minda õde kunagi kasvatatud. Mitte üheski suunas, midagi ei ole meile sisendatud ega pähe määritud. Küll aga see kasvatus seisnes selles, et, et väga palju käis meil külalisi eriti pärast seda, kui isa Siberist tagasi tulla käidi seda maailmaime vaatamas. Kui palju eesti ühiskonna- ja kultuuritegelasi ja lapsed olid alati juures. Lapsed ruletilauas kuulasid kõiki neid jutte pealt sealt vist minul mingi kasvatustuli pluss siis mingi väärtuskasvatus tuli õe käest, kes õpetas mind kuulama BBC venekeelseid saateid näiteks. Aga ühesõnaga, minu vanemad ei ole mulle tegelikult midagi keelanud ja, ja ka näiteks oli alati alkohol. Isal oli selline alkoholikapp, mis lahti, kust võis võtta ise? Seal oli kommiga pärast kummigopjastama läksin, mina mäletan. Taadil oli alati kommid, lehmakommid etapis. Küll oleksime. Ja selles mõttes mäletan ka ühte hetke, kus kuskil 90 aastane isa Siberist tagasi tulnud, et et mingi mingis peos peo või sünnipäeva lauas tahtsin ma võtta siis seda alkoholi või viina vist ja isa ütles, et võta, proovib ära. Ja seda olen ma ka oma lastepuule alata ja rakendanud, et alkohol on alati olnud kättesaadav ja, ja ma olen päris vabalt saada ei olnud ja see kõik on olnud korrastan. Ma olen täiesti veendunud selles, et kõikide asja, ütleme, kasvatuspõhimõttena seal meil kodus ka, et mingite asjade keelamine teeb nad ainult, et noh, magusamaks selle vilja tahad kangesti siis proovida. Nagu sa võid seda teha, siis see oht on väiksem. Nii et väike veinipudel oli ikkagi kooliekskursioonil kaasas. Ei olnud tegelikult noh, muidugi selles mõttes, et ega teil ju käid samamoodi sõpru päris palju ikkagi külas. Me ju ka kuhugi meid ära ei saadetud, kasvõi sinu ülikooliaegsed sõbrad iga aasta jõulude ajal kokku kogunesid. Ja siis noh, ega selles mõttes, ega see kasvatus oli suht suht sarnane, et me olime ka kogu aeg vennaga õde polnud siis veel sündinud, sündis natuke hiljem ta meist jupp maad noorem kogu aeg ninapidi juures kuulasime ja hästi lõbusad alati need olnud, kes võimalikult linti jäid, need veel eriti tore vaadata ja kuulata. Aga ega lastele otseselt ei pakutud. Kui tihedalt suhtlesid jaagu isa-emaga, ehk siis taat, ma kuulsin Taat ja memm olid jah, meil isa poolt olitaatia memm, ja ema poolt olid siis vanaema vanaisa. Kohutavalt põnev paik minu jaoks oli nende Tallinna kodu kus hiljem siis veel isa elas, mis sai müüdud alles nüüd juba sellel sajandil, millalgi aga taadi ja memme kodu toompuiesteel toonas oli selle tänava nimi oli Gagarini kaarini. Gagarini tänava korter oli nii kohutavalt põnev, sest et seal olid ikkagi maast laeni raamaturiiulid. Kõikvõimalikud ordenid, medalid seintel ja seal oli seintel olid seal kark, selles kehvermise, mingid selles keskmises koridoris ruumi. See oli jah, siuke vana eestiaegne maja, kus kogu see sisustus oli kõik nagu säilinud parkettpõrandad ja kahepoolsed uksed ja seal oli hästi hästi põnev külas käia. Plussis, teine koht, kus me olime ikkagi päris pikalt, et nendega koos olid kõik suved. Sest et päris pikad suved olime me Keila-Joal, kus oli nende suvila. Ja seal olid ka memme-taati kogu aeg kohal. Ja taadist on ikkagi minul küll see mälestus jäänud, kuidas ta absoluutselt iga õhtu kõndis Keila-Joa verandal muidki edasi ja tagasi hiljem siis ma ei tea, kas see on tõsi või mitte, sest seletasid, et see harjumus oli tal siis kongist jäänud, et. Tallinnas Tallinna pagaritoas edasi-tagasi ka, et selle peale see oli see üksikvangistuse ja salongi seal olnud, muud teha ja see nagu sisse tulla jah. See taadi jutt ka, et oli ju täiesti kiilas ja siis me ikka ju küsisime, et miks tal juuksed ei ole, siis ta, need olid ka ilmselt jäänud sinna erinevatesse vanglatesse sest ta ju kiilas oli juba enne sinu sündi kiilas juba nende fotode peal, mis on Eesti. Siin ta oma kirjas emale ka käsi pihku, mind kiilaks ajada tsipidest juuksekasvule. Tal nagu see külmus ujulaid, aga ühesõnaga meie küsimuse peale, et miks ta siis juukseid ole, siis tema väitis, et need tema keemilisse puhastusse ja pole tagasi veel saanud. Nii et tegelikult minu ema ja isa tegelesid jah, minu lastega rohkem kindlasti, kui mina. Ei, me olime ikka suved otsa, olime seal koos, käisime koos lõunat sööma salati ja jalutama. Ja ma saan aru, et ei ühele ega teisele põlvkonnale nõndanimetatud vanglajutud ei olnud mälestustena kunagi päevakorral. Minule minule neid vanglajutt küll ei räägitud, aga küll noh, daatia suri siis, kui tahad, suri 89 kevadel. Ehk siis mina olin kümnene, aga memm ju elas veel 2005, alles surid, oli üle 100 aasta vana, kui ta suri. See kõlab nagu naljakalt, kui me tegelikult räägime nii-öelda, kuidas seda nüüd öeldagi, vanast kommunistist aga ta, ta oli kohutavalt daamilik naisterahvas, sest mina ei mäleta, et nemmad kunagi lohakalt riides olnud. Ta oli ikka selline sajandi alguse kasvatusega alati pluus nööbitide pross sees. Siis kui meie juba küsida oskasime, siis ei olnud temal enam neid vastuseid meeles või mälu hakkas juba mäletas küll noorusaegu, aga hilisemaid asju ta enam väga täpselt ei mäletanud ja hakkasid need tal sassi minema. No mina olen nimetanud temale mingit mõisaproua verd ja ta isa lõpuks on tema neljanda põlve intelligent, et ja, ja tema vanaonu oli ju ja selle Aleksandrikooli üks rajajaid ja ja isa oli koolijuht tsaariajal. Ja noh, selles mõttes seda haritlasi Veredega seda hoiakute, nii et mina olen seletanud tema sattumist noore tüdrukuna 17 kaheksateistaastasena sele kommunistide ringi ka sellega, et kommunist, sõdurid, noored, ilusad poisid nagu Jaan krõhukese lokkis peaga ja niuksed ärkali seal, mina arvan küll, et see oli mõnevõrra juhuslik, isegi, kuigi see mitte väriks, sest isa oli ka vasakpoolne ja see kooli koolidirektorist ema-isa. Aga isa, minu isa oli muidugi teise maailma, et aga Mogri mardikarjapoiss kunagi olnud ja mõtlesin kanis kirjades ta kirjutab, et kui seitsmeaastasena, mida mina siis teen, et minu ülesanne oli tööülesanne, lib piima järgi käia, muidu jah, me elasime seal toompuiesteel kesklinnas, seal olevas piimades jalu lilli ja minu ülesanne pangega veenusel üks kilomeeter kodus sinna, raudtee enne raudtee raudtee siiapoole kesklinna poole, peet lehmi ja mina teen seda piima ja isa kirjutab selle peale, et issand, kui vähe ülesanded lapsena Temase Loonusena juba käis Mogri Märdi juures karjas ja kümned kümned loomad olid tema ajada. Ja vot sealt need klassivastuolud, mida ta nägi siis Mulgimaa rikkurite taludes on tema maailmavaadet küllalt kujundanud need kuda, kui ta 15 aastase poisina tuli Tallinnasse masinatehasesse ja tema valis selle nii-öelda poolse maailmavaatega täiesti teadlik. Ja ta oli väga pikkade ajaloo tõrjuditega endale teinud nagu selgeks, et see, millesse ta usub, mis küll tema silme all oli jõudnute Tutrusteni ja kuritegudeni. Et maailmavaateliselt on see õige suund, eks aeg näitab Aga mis teile veel korda läks seal vanuses 10 11 12, mis pinget pakkus, kus te käisite, olite te seltskondlik poisikene oma põneva eluga? Huvitav, et algul olime ikka väga introvertne, ma mäletan seda, et minu elu kõige suurem nutika, see, mis on siiamaani mäletan seda emotsiooni. Selle 53. aasta suvi ma olin siis, tähendab kui aastane Merivad kolisime Tallinna elama ja otsustasid mind lasteaeda panna, lasteaed oli seal Rahvusraamatukogu taga talis pioneeri tänav ja meie kodus sinna lasteaiale üks alla kilomeetri. Ja siis, kui ma ema käekõrval esimest korda läksin sinna lasteaedades mar röökisi, hirmunud, röökisin nutta kogusele röökisi loom. Ma ei tea, miks mul nii nii jube hirm, noh, teistega teistega suhtlemise ees. Ja siis oli vat isa näpunäite järgi vast õue ajada, siis talvel hoovis oli niuke kelgumägi, sealt aknast üks 50 meetrit teemiale, mind väetis ka kelgu Koovi. Ja siis muidu ei saanud, et ema selles mõttes ei ole mingisuguse rahalise preemia, ma ei tea, mitukümmend kopikat ma siis sain selle eest, tulin tagaõues või mis, ma mäletan emotsionaalselt seda istusin kelguga akna all, mõtlesin häkkerimäele minna julgenud, vot seda ma mäletan. Kui mul on üks tohutu patt hingel oma vanemat. Kui mina olin kolmandas neljandas viiendas ema oli kogu selle 22. keskküllastamata komitee esimese aktiivne inimene siis juhtus niisugune lugu, et see oli aastal 1958. Siis ma olin järelikult 11 aastane ja olin pioneerilaagris, Valklas oli pioneerilaagrid, olid siis tegevusalade järgi ametiühinguid, tegevusala, tervis oli Eesti kultuuritöötajate pioneerilaager, ainult kultuuritöötajad olid seal. Tulevad minule siis ühel pühapäeval vanemad külla isa, ema ja meil kasvataja ja pioneerijuht olid peda üliõpilased, vanad üldis olid lõbusad poisid, paraade tihti hommiku, selle asemel, et sinna oli Nicole minna, pidime nad pikali asendist põrandalt üles ajama. Ja loomulikult ei viitsinud teha mingeid hommikvõimlemist, kes tulevad, minu arenevad. Ma küsin, kuidas teil hommikuvõimlemisega lood on? Masinal oli rääkida, hommikvõimlemist ei toimu. Kas Vunny üles saame selleks ajaks ajad? No vot, ja siis läks ema, ma arvan, et see oli ema, mitte isa. Muidugi isal oli natuke rohkem mõistust, kuidas läks laagriülema juurde kaebama. Nii te võite ette kujutada, mis pärast juhtus. Ja vot siis käis plõks ja edasi ma keelasin ära. Emal kooli näo näitamise ja lasteaedade komitee esimehe kohalt pidi ta lahkuma ja vot siin on tõesti asi, mida ma sügavalt häbenen. See kestis, see oli ikka nii sügav auk hinges, et kui ma kooli lõpetasin 11 11. klassi aasta 65. Ma keelasin oma vanematel ära tulla lõpuaktusele ja tuli siis õde, õe käedromaatsina, ma saan aru, kui, kuivõrd ma tegin nendega neile sellega haiget. Et kronoloogiliselt kõik asjad ilusti sujuks, ide pilt oleks terviklikum, siis kuskohast ta oma abikaasaga tutvusite? Kuidas tema teie ellu tuli? Mina tean seda lugu, te olite mingisuguses välisriigis Ungaris, Ungaris ja siis nad olid tädi malevaga või Ülitel malevaöös. Ma siin mina tean kahte legendi, mis on sellega seotud, üks legend on see, kuidas sina olid maleva rühmakomisjon, rühma komissar, see, kes vastutas kõige komandör vastutus, mina olin siis kes vastutas komandöri, okei. Ja siis see ja eriti ei antud Ungaris ja siis ema koos ühe rühmakaaslasest neiuga, eks varastas ära talumehe Kano, kogu rühm praadis selle ära ja kõik said kõhu täis, aga komissar ei julenud seda süüa korra tema ametikohti lubanud. Siis sina ja teine legend, mida mina tean, et te käisite seal lõbustuspargis. Ja kuna minu ema siiamaani süda läheb pahaks juba bussiga sõites autoga tagaistmel istudes siis tema oksendas sind karussellil täis. Saite tuttav. Väga lihtsustatult tähendab lood selles mõttes, et võtaksime muidugi siis, kui rühm esimest korda kogunes, oli Wella vares mille tulemusena siis oma sellepärast kaks aastat hiljem olid ka meie pulmad 30. jaanuaril 39 ja 30 kraadise külmaga 29 jaanuar. Aga aga noh, kui sa juba kanalo rääkisin, no sorry, natuke teistmoodi, tähendab tõepoolest, kuna see toit meile seal eriti ei maitsenud, siis nad tõesti selle kana seal kinni püüdsid, aga mitte sellest, millal ta süüa ei julgenud, vaid talumehed tulid kaebama. Komandöriga seda asjade seletame, võtsime err rühma rivisse, kes siis käis kanavargil, selles oli asi. Aga näe, malevas me saime tuttavaks ja niukesed malev armastus on ennegi olnud, nii et me saime 70. aasta suvel olime seal 72. Jaanuar oli siis abielu. Ja siis noh, ma ütlen siis selle lause ka ära. Kui ma ütlesin, et ma kuuendast kuni üheksandast kuni 27. eluaastani isaga eriti ei suhelnud, isa oli kogu aeg tööl, siis mõnikord ma ikka isa nõu küsisin ja see oli siis 71, ilmselt lõpp. Läksin ma siis isa käest nõu küsima. Ees seisis ülikooli lõpetanud 72 jaanuar ja siis ka nii-öelda, et võib-olla siis need pulmad ja siis ma küsisin isa käest, et kuule taat, mis on nüüd arvavad, et peaks nüüd midagi nagu elus ette võtma, et kas astuda parteisse või abiellud siis oli pikem paus, siis isa ütles, et kui sa midagi tingimata tegema, siis võta parem naine. Liis teie esimesed mälestused mälupildid silme ees. Lapsepõlvest, minu ikkagi enamus lapsepõlve mälestusi on kõik väga aktiivselt seotud minu vennaga, sest meil oli vanusevahe poolteist aastat. Me mängisime hästi palju teatrit ja mingeid selliseid mänge, aga teised lapsed ei saanud nendest mängudest aru ja meil oli nii mõttetu neile neid seletades mängisime kahekesi kogu aeg. Lenduri teatri direktor, sina oled lavastaja. Me oleme publik. Siis on veel üks tore mäng, ma ei tea, kas sa mulle annad andeks, kui ma seda nüüd siin raadios räägin. Mina mäletan, et sina mängisid meiega seda mängu. Mäletad, meil olid kodus sellised A4 suuruses Nõukogude Liidu poliitbüroo liikmete fotod, mingi mapp olid siuksed, mustvalged, kõik ühte nägu ja mängu mängusüsteem oli siuke, et üks näitas pilti ja teine pidi ütlema, kes on 20 vanurit, põhimõtteliselt. Teda mängisime. Ma ei tea. Ja siis me mängisime Vremjat. Preemia oli teatavasti uudistesaadet omal ajal, mis hakkas iga õhtu kell üheksa Kremli torni pilt, kellad ja kõik, me teame seda helionju ja me mängisime Vremjat, niimoodi ma panin teleka käima. Mina panin selga ema riided, mihkli, panin selga isa riided. Me mõtlesime, istusime laua taha, võtsime hästi palju pabereid ette, koputasime neid nagu diktoreid ikka koputavad ja kui Reimo pihta hakkas, siis nii, kui rääkis naine seal alati mees ja naine, rääkisin mina vene keeles ehk suvalises keeles pudikeeles. Ja kui rääkis mees, rääkis Mihkel ja seda me mängisime. Me õpetasime oma lastele kümneaastasele, poisile kahjustatakse tüdruk printsi, see on küll jah, ja siis ma mäletan, me olime noh, nabisime teatri kastrollidel kaasas, mängisime usbekis oli vist aastal 80, siis seitse ööst. Ugala, kes usbekis kasteralidel pikkade juuste rallidel ja mõlemad tegid seal etendustel kaasa, on eesmärk, kui me tagasi sõitsime lennukiga, see oli siis lennuk, ehkki selline otselend oli Tallinnas klint, aga ta vahemaandumine Tšeljabinskis sellisel jabinskis sisse pikalt ei olnud, noh ühesõnaga midagi seal hilines need meil õige mitu tundi, seal see asi vahe siis Metcherabinski lennujaamas võiksime neljakesi pritsida, kui ma tähendab mina, ema, poeg ja tütar, 10, kaheksa aastane kogu Ugala vaht suurte silmadega pealt ka lapsed bridži mängivad. Ja selle tulemusena poiss-ist on saanud isegi minge mingil aastal Eesti bridžimeister mängib siiamaani. Ta mängib turniiribridži ja kusjuures ma tagantjärgi mõeldes tundub see ikka täielik ulme, sest et ma olen üritanud oma lastele erinevaid kaardimänge õpetada ja nüüd nad ongi umbes see vanus ja pritsimine on sealt ikka veel pikk tee minna. Kuidas kodune kord liis teie silmade läbi välja paistis, isa jõudis mainida küll siin kahetsusnoot hääles, et teda Caliga sageli vist ei olnud töö tõttu. No aga mingil ajal ta ikka oli ja ema oli enamasti vast olemas, et kui me paneme nad kõrvuti kes kamandas, kes korraldas, kes lohutas ja nii edasi. Mina ikka kamandas ja korraldas ja kasvatas ema, see on küll jah, selge, et aga ega meil ka mingid tohutud korda nagu ei olnud. Eks noh, eks nad mõlemad töötasid üsna palju, ema, võib-olla need jahe kodust oli rohkem, sest ta töö viinud teda nagu Viljandist eemal, aga noh, ta oli väikelastekodu direktor aastaid, mis on ka ikkagi. Ma arvan, päris stressirikas töökoht, kõikide nende laste lootlus, tohutu suur naiskollektiiv ma praegu selle peale Ta on siis ta oli ikkagi ka üsna üsna raske töökoha peal, eks me seal kuidagi ise kasvasime, aga meil oli muidugi ka natuke see teema, et kunagi nii minul kui vennal, noh, ma praegu räägingi, kui mul ainult oleks vendaga, õde on üheksa aastat noorem ja täiesti kuna ma läksin juba 15 aastaselt mujale keskkooli, siis õega me nii-öelda koos kasvanud ei ole. Aga kuna meil vennaga tegelikult praktiliselt mingeid probleeme ei olnud. Me mõlemad õppisime koolis hästi, vend käis muusikalis, mina käisin spordikoolis kodutöid õhtuti, me tegime ka ise, ma mäletan vist ühte või kahte korda, kus ma umbes vene keeles olen istunud, köögilaua taga, ema appi palunud Remomete minut sind ei olnud ilmselt hästi, väiksest peale oli nagu selgeks tehtud see, et noh, iga inimene vastutab ise, vastutad oma õpitulemustest, ise vastutad, kas trenni jõuad ise? Siis ma küsisin ka enne seda saadet abikaasalt üle, et kas ta on kunagi oma kolme lapsega õppinud kodus sest mina ei ole tema ütles, et tema ka ei ole ja üldiselt hämmastav tõesti. Ja siis mõtlen, kas minuga õpite siis ainuke üks asi ja tõesti, kuna mul täiesti lootusetu oli joonistamisoskus, siis seda ma mäletan, kuidas ema võttis pildid, ema, õpetad meid mändi, joonistama kuuske siiamaani Moskamendi joonistada ilusti täpselt nii nagu ema õpetas ja see on ainuke ema õpetaja joonist joonistamisel aitas kaasa rohkem veel minuga. Äkki jaak, on teil vastus sellele küsimusele, mille ma tuletan nüüd sind Liisi jutust, et lastele tehti justkui selgeks või anti mõista, et kõik on nii-öelda enda vastutusel. See kõlab ju väga lihtsalt ja hästi polegi tarvis kodus justkui muud öelda kui üks lause, kõik, mis teed, teed endale, aga kuidas lapsed sellest aru ikkagi saavad? Mina leidsin nüüd oma arhiivis selles saates ettevalmistamisel üles kummalised paberid, ema armastas järelikult meiega seal ka õega minuga sõlmida, lepinguid teha, diile teha diil, et, et leping, mina luban, et ma ärkan alati voodist välja umbes nii. Ja täiesti no ja ahju üks oli see, et ma ma leping, kirjalik leping, et ma mitte kunagi oma emale ei valeta näiteks niisugune lepingu pol kodus arhiivis, ma ei tea, mina teiega. Meiega lepinguid sõlmitud, ma olin praktiliselt täiskasvanu, kui ma hakkasin selle peale mõtlema, et kõik inimesed ei lähe ülikooli. Sest et kui mina olin, laps, keegi ei sundinud ja aga see variant, et sa ei lähe ülikoolis ei olnudki nagu variant, vaid sa lähed koolist ära või et sa ei õpi edasi. See kuidagi ei tulnud üldse nagu teemaks, et selline võimalus on ka tänapäeval tundub see mulle väga loogiline võimalus. Kõik ei peagi ja võib-olla ongi normaalsem, kui inimene teeb seda, mida ta seda ütleb talle, et ta võiks teha selle asemel, et omandada lihtsalt kõrgharidust, kui kõrgharidus on tore asi. See järgmine küsimus on mõlemale tegelikult, aga võib-olla Jaak alustab, et kas vanemate staatus on lapsena või noorena elus motiveerinud või kohustanud või kujundanud käituma või hoidma mingit taset, nii-öelda kuklas tiksub see teadmine, et mulle on see lubatud või see ei ole mulle lubatud, sest mu vanemad on need, kes nad on. Oi, see on nüüd minu jaoks muidugi üks väga valus küsimus on ainult natuke teistpidi hiljem nüüd on noh, juba hoopis teistel uutel aegadel ja tulnud jutuks, et kas ma ei häbenenud, et mu vanemad olid kommunistid? Ei, seda ei olnud siis tol ajal võimalik häbeneda, ma ju ei tea, mis mõeldi, eks teiste poolt, aga mida me nokk kohutavalt häbenesin, oli see, et minu isa oli minister. See oli mul tegelikult kohutavalt valus koht kogu kooliaeg, miks? Noh, kas siis mingid privileegid või mis ei tähenda, et mina teistest parem olen. Ühesõnaga, see oli, see oli Sambul valusalt hinges, et ma seda häbenesin. Mingisugune kummaline asjavaras öeldakse tema häbenes, et ei saa, minister. Ma ei saa öelda, et otseselt häbenenud oleks, aga selles mõttes ta sundis nagu. Vaata, sa olid minister täpselt sel ajal, kui mina olin nagu keskkool ja ülikool on ju ehk see aeg, kus inimene noh, loogiline, et inimene teeb igasugu lollusi. Ma arvan, ma mingid lollused jäid võib-olla tegemata puhtalt sellepärast et mõtlesin, et kui nagu kuskilt välja tuleb siis pannakse kohe lehte, et kuidas ministri laps nüüd nii ja naamoodi käitumisega. Ma nagu osad lollused ikka, tegin ka, las nad siis ühene, jõudnud leheni jõudnud, teieni jõudnud, aga kuidagi mingil määral ta ikkagi nagu distsiplineeris küll nagu. Võttes arvesse, et teil vennaga oli väga lähedane suhe ja mängisite palju koosi, olite siis eak, kuidas teil, Marjuga, lapsepõlves oli vanusevahe vist viis-kuus aastat kuus ja et olite te mängukaaslased poolõega, kuidas teil see läbimine käiks? Ei, no kui ma nüüd takkajärgi mõtlen, siis ma võin muidugi öelda, et kõik, mis minus on head, pärineb marjult, kuue aastast õpetas mind malet mängima ja ja ka hiljem, aga igast muid kaardimänge ja, ja tõesti need raadio kuulamist aga kuidagi tegelikult väga palju mõjutanud, aga noh, mängukaaslased ei olnud nii, et ma tegin talle ka sigadusi. Liinetus tähendab, temal käisid juba ju poisid siis küla seada. Ta oli, mina olin ja siis väike, tema oli juba suur ja siis ma panin sealt tema on mingi poisiga, meil, seal korteris, mina panen talle ukse vahelt sisse sildi, et see sammub, on pruut ja peig nihukest pulli ma tegin, nii et häbi on pädeva. Noh, ja panin tähele, et Tartus ülikoolis oli esimene valik ajalugu. Tartu ülikooliga oli jah, see, et ma ostsin ajalukku, minul olid kohutavalt head riigieksamitulemused ja oleks otse sisse saanud ilma ühegi lisaeksami, mitte õigusteaduskonda. Aga õigeks teaduslik, mu vend. Ma põhimõtteliselt ei olnud nõus astuma samale alale, mida õppinud minu vend. Kuna ajalugu oli teine kuu, sai kõigi kolme riigieksamite sisse tuli teha ainult mingisugune pisike ajal eksamil ülikooli juures, sest see oli tegelikult see teine ka koht, kus ma kindlalt sees olen. Ja ma mäletan, kui ma isale rääkisa küsis, et mis ainet, mis erialadele sa siis viisid. Ja kui ma ütlesin, et üks neist on ajalugu, isa nael lõpetanud, siis ma mäletan, ma ei tea, kas sa ise mäletad, sa ütlesid mulle, lähed ja võtad paberid välja. No vaata, seda ma ei mäleta, esiteks ma teen, kontrollküsimus on minu meelest ma olen kogu aeg aruanded säilinud, mitte ajalugu ikka kohe kunstiajalugu õppima. Seda vist küll, et ma ei tea, kas ma pabereid sisse viies, teadsin, et aga üsna esimesel semestril ma olin kindel, et mu peaaine on kunstiajalugu. Seda külla. Aga kui nüüd Holanud käbide ja kändude niukse luul tähendab, mina üheteistkümnendas klassis ka, mõtlesin, mida ma pean siis õppima, sest noh, siis noh, kuhu minna õppima, eks. Siis oli muidugi kohutav paanika, mis on minu elu üks suuremaid paanikaid alati olnud, ma ei tahtnud minna nõukogude armees. No kohe kuidagi minu elu õudsemad episoodid, hetked on olnud sõjakomissariaadis käimised, ütleme nõukogude ajal tuli seal võtta arvele need komisjonid, seda asutust ma kartsin paaniliselt hiljem paaniliselt autoremonditöökodasid, teadnud autost mitte midagi, algselt oli nii piinlik seltskond, Pütsid, ema käik seal autot parandamas, naised rahvale nõukogude aeg, kus oli õudne defitsiit ja selleks saanud. Ja siis naistesse suhtuti nagu viisakamalt, täitsa loll mees, kes midagi autost ei, hea küll. Aga siis tuleb kuhu õppima minna ja siis oli selge, tähendab, et ilmselt ma lõpetan kuldmedaliga ja siis oli see kuldmedaliga minnes koolist kuldmedaliga tegema üheksa ainult. Ja kuna ma teadsin, et ma ei ole võimeline tegema viiele eesti keelt, tähendab grammatikast ma ei tea, siiamaani komasid panna grammatika raske koht. Siis ma mõtlesingi välja, mis aines on, kus ma kindlasti saaksin viie esimeseks sisse saada, mida mees siis, ma mõtlesin küll, et see on ajalugu, et mina oleksin sellepärast ajalugu natuke. Ja nüüd on siis niisugune juhtum, et üks laps, kes mul siin istub, kõrval tema läks õppima ajalugu. Tema töötab Ugala teatris ja praegu võistlus tema Viljandi linnavolikogus sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ma ei tea, miks see känd käbi, mille kirjutan, mitu last on kaks, siis on veel natuke minna, natuke minna, aga noh, seal on ka seal on teistpidi vanema tütre noorem poeg. Me elame siin Tallinnas täiesti siin praktiliselt raadiomaja vahetus läheduses Jakobsoni tänaval, meil oli siis kodu kohe ärksa kooli valik oli kas 21 või Saksa gümnaasium. Ja ma kuidagi ei suutnud nagu leppida selle mõttega, et mu laps käib siin kesklinnas kooli minema ja siis me kolisime ära Viljandisse. Ja laps läks Viljandi Waldorfkooli ja mina läksin Ugalas täiskohaga tööle. See liis, mida te rääkisite soovist mitte panna lapsi Tallinnas kesklinnas kooli on ju pigem erandlik, mulle vähemalt tundub, inimesed pigem koliksid kesklinna siia, et saaks. Teie tegite teistmoodi. Jah oli ja ega mind nagu mingid inimesed lõpuni mõistnud, kes et mis mõttes sul on nagu koht olemas ja sa lähed ära? Ma olin ise ju esimesed üheksa, oskasin Viljandi Jakobsoni koolis, mis küll ei ole mingi eliitkool, aga on tohutu suur kool just meeletu müra ja rahvahulk ja kuidagi eks ma sellepärast ka nendesse suur koolides ei ole väga hästi nagu suhtunud, pluss minu mõistus ei suuda aru saada sellest mõtteviisist, et meil on koolikatsed esimesse klassi, et kuue aastaseid lapsi drillitaks, õpetatakse lugema ja ma tean, et osadega seda ei tehta ja osad saavadki sisse. Aga kool on ju see koht, kus inimene peaks hakkama õppima, et miks me valmistume õppima selleks, et saada sisse kooli. Et tegemist ei ole ülikooliga. Et kuidagi see mõtteviis mulle nagu südamelähedane ei ole, sealt võib-olla ka selline, pigem ühisosa tundmine sellise waldorfharidusega minu vanem laps, kes siis nüüd on 12, tema on selles suhtes, ma arvan, üsna sama tüüpi nagu meie minu vennaga olime, et ega mina temaga ka ei õpi. Kõrvalt vaadates tema ikkagi selles mõttes ka vastutab ise? Jah, ma hommiku küll, äratan ta üles, saadan kooli, aga mis kell tal on mingi muusikakoolitundmise keeltel, on trend, mis Keldel kool lõpeb, mul pole udust aimugi, tema teab ise, noorem poeg, sellega on teine teema, see vist ongi mulle tundub, ma ei tea, kuidas see minu vend nagunii mitte meessoolo omast iseloomuomadustega. Aga minu poeg on ikka külm, on natuke ikkagi. Siin võib-olla otse-eetris, ma katsun seda tsitaati võib-olla natuke pehmendada, aga nagu mu abikaasa ütleb, et noh, kui tagumik ei oleks keha küljes kinni, siis ta kaotaks selle ka ära. Ütleme, selline uje, uje, samas ääretult aktiivne ja leidlik, ei, aga selle kõigeusja uje ja ütleme, kohustustesse ja kellatundmist suhtub sellise loomingulise inimesena. Vaba olekuga. Aitäh teile nende juttudest tänalyt saates külas Liis aedmaa tütar ja Jaak Allik isa pärituult. Aitäh. Saate nimi on, käbi ei kuku, ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest isa Jaak Alliku ja tütar Liis aedmaa ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.