Medeia Tiit palu kuuldemäng euripides näidendi põhjal. Korintose naiste koor Kärt Tammjärv Jaanson Merle Jääger kreoon Külliki Saldre Medeia Maria Annus. Kui jumalatel poleks olnud, tujusid? Iga tagajärje tegid uueks põhjuseks ja iga sündmus eelmisele nii sai uueks raskeks koormaks ning võim ja iha poleks pimestanud üllaid. Siis poleks meie täna siin kui sümplegaadid kaljuväravad, mis korda hoidsid meresuus, kust tee viis läbi Argo nautidel ei oleks läbi lasknud nende laeva vaid selle purustanud. Siis poleks meie täna siin. Kui armastus ei oleks teinud oma kaunist tööd ning hoidnud eemal halvimat siis 100-l korral 100-st Me kangelased kindlalt kukkunuks. Ja me ei oleks täna siin, kus oleme. On Jason, pärit kuningate soost, kes asus jalkuses. Ta isa poolvend Belijas võimu Anastas ja lapsena Jason metsa põgenes. Oraakel delfist, ennustas kord kuningaks ja son saada ning Belijas karku meest, kes jalast kaotanud skandaali. Läks aastaid ja son meheksaigel sõjakunstis polnud võrdset. Korde linna minnes kahlas läbi jõest ja vetevoolus jalavarju kaotas ning seistes Belijase trooni ees, too aru sai, et saatusel on keerulised teed ja aega lõputult, kuid ikka kindel siht. Kuid Belijasel oli varuplaan? Jaa, soni ta saatis rekkele maailma otsa. Kolkisesse. Et tooks ta kunistuse villaku sealt, kus puudub võimalustki tulla tagasi. Ja son polnud arg. Ta uhke laeva ehitas, mil nimeks Argo ja laeva väheks Stamelgis kaks korda 40 meest, kõik kangelase mõõtu, sündinud nad teele asusid. Laulikute suus said kohe hüütud eetiliseks rekkeks. See siin on algus ja see on meestega on asunud teele üle mere. Emms väärib oma nime. Külalislahkusetu ootused on suured ja kõik on võimalik. Nüüd teevad jumalad oma panuse, kerrattad lükatakse pöörlema. Ei läinud palju aastaid seigeldes, kui juba Argo naudid jõudsid kolhisesse. See paik on kuulus mitmel moel. Sealt Zeusi kotkas, Ainanoki Prometheusele, maksa ja väidetavalt igal ööl segasvat tagasi. Ja naisi. Seal on kõige kaunimaid ja nõidu kuskil mujal targemaid, ei tea Medeia printsess Meitsi hullupööra armuseasonis ning hülgas oma isa, keelud. Ta isa, kuningas Aeces, kolm ülesannet andis Jaaksonile, kes ihkas endale kurid villakut. Need ülesanded olid võimatud. Neid täites Jason kukkunuks kolm korda, kui just Medeia poleks andnud salanõu, mis edudei ei vastu tahtnud muudkui tõotus Diaazonist. Et võtab naiseks ta ja igaveses armastuses peeta õnnelikuks. Ta selle lubaduse sai. Seal. Aphrodite käsi oli mängus omal moel, kui lasi noole lendu Eros. Tema poeg ja kõige üle valvas jumalanna Hera pilk. Põgenedes raevu eest, mis valdas isa kuningat. Medeia haaras kaas oma väikse venna ja rebis tükkideks. Et isa oma ihuvilja käsi jalgu kokku korjates ta kannult kaoks. Nii Aasoniga koosneb, jõudsid Joldkosesse, kus oodata võis võimuvahetust, sest kuningas Belijas kuldvillaku vastutasuks drooni pidi andma Jasonile. Kuid võta näpust, Olümposele on suuregi jälle omavahel karvupidi koos ja lubadused murti reetlikult. See pikem lugu on, kuid lühidalt Medeia Belijase tütred lahke jutuga vis nõnda kaugele, et oma isa noaga viilutasid ja panid pata tulene. Nad lootsid vanast mehest keeta noore kuid keetsid kokku supi sellised isast hoopis ilma jäid. Ja jälle põgenema pidi. Diaason ja Medeia Nad leidsid lõpuks varju siin korintuses. Neid vastu võeti nagu sõpru. Ma olen näinud hirmsaid hetki, kus surm peab võigast pidu ja põgenemistee viib läbi halli kivi. Ja hämmastunud olen trikkidest, mis kättemaksu jumalanna Neeme siis on visanud mu kangelaste teele. See kummaline mäng peab kõrgelt käima üle meie peade, sest võimalusi hukkuda on olnud 1000. Kuid ikka oli hästi kõik ja see, mille me Teial tavaline pere pereelu, lapsed, argipäeva hool, nii juba 10 aastat. Siin on loo keskpaik. Näib küll, et õnn on saabunud, et jääda. Petlik pilt. Valgusviir mustas taevas ookeanis oma nime kaotav jõgi, kuristikku veerev kaarik, nii nagu müüt mis igal ajahetkel kehtiv, sain nende armastusest hümn, mis lauldav igavesti. Kuid eks me tea, et kurjad lilled eostatakse, süütus, tuulehoos ja laulusalmid võivad hõlpsalt segi minna. Ei ole enam endist rahu siin sest Jason lahkus kodust, reetis oma naise, pojad ja aseme on saanud kuningapalees. Käis kiiresti Ihast hullumine, noor naine segi ajas pea ja murdis vanded ja son, mis teda sidusid. Medeiaga. Medeia sellest peale pole maganud, ei ole söönud, nutab raevust, kisendab, ei kuula sõnu oma lapsi, neab ja ihkab surma. Ei tunne valu, nälga, janu. Ta ulub nagu hunt ja aina küsib. Miks ma kardan tema ja ta laste pärast. Kui teame algust ja keskpaika loon siis lõpp ei ole kaugel. Kuid kahjux süda aimab halba. Ma ütlen midagi, mis üldiselt meid puudutab nii isandaid kui orje. Me oleme kõik kaosest sündinud ja vorminud meid ürgjõud, nimeks Eeerros. Põud kaevud tühjaks imenud korintuses ja pilved taevasse tõusnud rasked aeg oleks nagu seisma jäänud enne suuri pöördeid. Ja selles sünges teadmatuses ootamine ajab kõiki varsti hulluks. Kui meiega on lõpp siis jätkab maakera ikka oma vaikset pöörlemist. Ja päevad ning kuud mööduvad ilma jumalate nimedeta. Aeg läheb alati mööda, nii on seatud. Ja lõpus on väga vaid. Me unistus Olvi, dada laev ja sõita kasvõi vastutuules maailmaotsak, armastada kõiki naisi järgemööda ja sõita edasi, kui on, kuhu minna. Kuni on, keda armastada. Ilus päev, kuningas, kreon jah. Päev. Kas Medeia pole kodus? Saan endale pisut aega veel üks päev vastu pidada. Täna läheb mu tütar Jasoniga baari ja algab puhkus. Ja siis magan. Ma ei suuda enam mõelda muust kui unes. Pikast puhkusest. Ja mis saab edasi? Korintosest saab edasi Korintose kuningas Sawyaazonist ja mina lähen erru. Keegi ei kujuta ette seda kivist raskust, mida olen pidanud taluma sellest päevast, mil krintosesse asus jõude elama, jaoson. Kõik annan talle. Ja ise heidan puhkama. Puhkan ennast välja. Ja ma ei pea enam kunagi tundma seda hirmu. Ja Sonyl on volitused lüüa majja kord ning astuda sissetungijate vastu, kes hulkadena teel on. Siiapoole. Linn puhkeb õitsele. Tulekul on suure õnne ajad, kuid missaviaasoni ja Medeia abielust abieluvõõramaalasega Jasoni teise ta vaba on. Nedelja kohta meie seadused ei kehti ja tema seadused ei kehti meie jaoks ta tühi koht on, mille parandan ära. Medeia lahkub, linnast kaob, kuid mida ütleb süda süda? Kas sa tahad rääkida minu südamest minu tunnetest, üleelamistest? Milleks, sest just see, kuidas me oma tunnetega toime tuleme. Meist, need, kes me oleme, ma tunnen oma tundeid liigagi hästi. Kõige tähtsam on olla tugev. Aga sind ma küll ei tunne, ma olen see, kes kaasa tunneb kõigile ja tõde teab. Ah, oled kaastundlik ja teatat raekysis mulle, mis on tõde, see lõpuks selgub niikuinii aitab lobast kossu nüüd Medeia. Pilv pilv, pilved, millega ma neid kokku loen? Südamega armastusega pehme süda ja. Käivad koos nagu oraakel. Barbarid tulevad ja tolmust on pilved. Taevas, nemad on värsked, köhanud ja tugevad. Ja lõpp? Võib-olla tõesti lähedal. Kuningas kreoon, palav on, minu meelest on külm. Kui sul on külm, siis võta soe riie peale. See ei aita enam. Varem aitas, enam ei aita. Vähemalt on niimoodi võimalik saada. Sooja palavuse vastu ei aita aga miski. Varsti hakkab sadama vihma, Beatoomalleelenduse. Kas midagi on juhtunud, kuningas kreon? Aga võib juhtuda, räägi selgelt kuningas, kreon, mede ja. Me tunneme teineteist juba ammu. 10 aastat. Kuningas, kreon 10 aastat. Mul on kahju, sul on kahju. Millest? Kas meie sõprusest Mul on kahju sellest, milleni see sõprus on viinud. Aga ma püüan vastu pidada, sõbrad muudavad inimese haavatavaks. Nagu armastuski. Tuleb päev, mis pühib minema kõik selle, mis on aastatega rajatud kaljule, mis peaks olema ajaski tugevam. Aga ei ole. Ärgu olgu sul sõpru, kui kardad saada haiget hoobist, mis tuleb kõige usaldusväärsemat tingimata ootamatult, kõige õrnemad hetkel tingimata selja tagant. Me kõik teame, mida see tähendab. Siis ei pea mina sulle enam midagi rohkem ütlema. Miks sa siis tulid kuningas kreon? Sellepärast, et on palav, kas mu külmus jahutab sind? Ei, vastupidi. Mis meist saab? Mis siin ikka. Meie elame edasi. Elame edasi nagu siin alati on elatud. Aga sinul tuleb lahkuda mede ja millal kohe. Tähtis on see, et lahkud juba täna kuningriigi piiridest. Mul on lapsed, kuningas, kreon, võta nad endaga kaasa, aga kuhu tead sa öelda linna, kus meid oodatakse? Mul ei ole kohta, kuhu minna. Anna mulle aega, palun. Ma ei saa. Miks olukord on selline, Sa oled võõramaalane korintoses, Sa oled tulnud kaugelt maalt, millest räägitu puhul on raske teha vahet väljamõeldise tõe vahel. Me ei tea, kes sa tegelikult oled. Seal on teistsugune minevik. Sul on võib-olla teistmoodi mõtted. Sa kasutad endiselt mõtlemiseks teist meile võõrast keelt, milles on teised meile võõrad seosed. Sa oled alati jäänud teistsuguseks, kuigi oled elanud meie seas juba 10 aastat. Me, teie, sa oskad paremini kida kui keegi meist. See on osa sinu keelest. Su silmades on sügavaid kohti, kuhu meie ei näe. Millest sa vaikid? Millest sa mõtled? Millest sul on külm, kui õhk on palavusest paks, küsi siis, kui tahad teada, ma ei taha. Kui sa ei küsi, siis ei saagi teada, või on lihtsam mitte teada. Mine minema mede ja anna mulle ükspäev, ma ei saa. Üks päev, kuningas, kreon. Vanus Prose nimel. Jah, sul on õigus, ma olen tulnud võõrsilt, sul on õigus. Näed, kuningas, sa tunned tõde. Näed, ma olen ära õppinud sinu kuningriigikeele, ma räägin sinuga sinu keeles, Meil on seoseid. Ma olen olnud ustav sinul riigikorrale. Ma olen õppinud siin palju vähem vaikima. Sügavad kohad mu silmades on muutunud peaaegu läbipaistvaks. Ma olen armastanud sinu keeles. Ja lõpuks, Mu lapsed on kas sinu tulevase väimehe lapsed. Neist saavad sulle hõimlased. Anna mulle ükspäev, et saaksin teha ettevalmistusi. Kas sinul on laps, keda sa armastad? Pala on ma võin kutsuda välja külma vihma. Mu süda aimab halba. See tuleb palavusest. See läheb üle. Hea küll, mede ja ma tean, et see pole õige. Kindlasti on see isegi vale, aga olgu. Homme õhtuks pead olema kadunud korintosest üks päev ettevalmistusteks vana sõpruse nimel. Üks viimane päev ja siis pead olema kadunud igaveseks minu Jasoni, mu tütre, meie kõigi elust. Mine sinna, kust sa tulid. Homme õhtuni ja surma ähvardusel kuulsid võõramaine naine. Surma ähvardusel sind tapetakse, kui sa pole koos oma poegadega kadunud siit homme õhtuks. Sellest piisab kõigiks ettevalmistusteks. Tänan, kuningas, kreon, millal algab vihm? Kui mina lahkun, siis on sadu siin. Nende ja mul on kahju, ei ole midagi. Kuningas Kressioon. Ma mäletan seal lamasid. Su all oli utenahk. Salid, nii väike ja ilus. Tulid kaugeltki mägedes tiirutama Su hälli kohale pilvitu taevas. Me pidime siin nende eest hästi valvama. Sel päeval ma mäletan selgesti oli sinus esimest Korda jõud. Sa tõstsid oma pea soliiga peenike kael. Kõikus su väga raske pea värises usaldavad. Nad haardusid maailmasse esimest korda. Kuni jõud kohe lõpes. See kestis ainult hetke. Ja see hetk polnudki veel õieti lõppenud. Kui su pea hooga tagasi langes. Ja sa valust nutma hakkasid? Selsamal hetkel tabas minna. Kui välk selge teadmine kes sulle Salvaga läheneb sel närin kõrri. B sõbrad on kaugel või nad ei ole enam sõbrad. Kui tahan kuulda oma lossis naeru Pean selleks palkama näitlejad ja neid enne jootma. See joob. Nutan naeran kunagiste pilvitute õhtute aheraine. Olen tundnud ainult hirmu hirmu riigi pärast. Ja oma tütre pärast palju rohkem kui iseenda pärast. Väsimus on nii suur et sellest on parem mitte mõelda. Parem on mitte mõelda. Kas sul on uudiseid, Medeia, kas kuskilt paistab juba valgust? Ei, seda küll mitte. Kohtasin just äsja kuningas haigeust Ateena valitsejat. Ka temal olid ainult halvad teated. Ta on teel koju Delfi oraakli juurest oraakli juurest, mis teeb talle muret. Teda vaevab mure oma pärijate pärast, see mure kuningatele ühine, tal ei ole lapsi. Ta on lastetu, see õnnetustest suurim. Ma täna olen mõelnud hoopis teisiti. Viska välja see mõte oma peast, me, teie, kuhu ma selle mõtte viskan? Mul pole homme sellestki kohta, kuhu oma mõtet panna hoiule, et need vähem haiget teeksid. Kõik peale mõtete kuulub siin teistele. Ja aega pole mulle jäänud. Hea haigeus, kui talle rääkisin, mis juhtunud on minu abieluga, siis muutus haigeus nukraks ja tema pisaratest silmist nägin nägu peeglist ennast kus ma olen, kes ma olen. Kõik pöördus tagasi ja nägin ennast tütarlapsena isa kodus. Millised lootused ja ootused elule? Milline armastuse igatsus ja valmis oleks selle nimel kõigeks. Selles peeglis olin ma väga noor kuid siiski mina ise. Mis on muutunud? Mis on juhtunud? See valus-magus pilt, mida ainult hetkeks nägin välgatamas, ei pakkunud mingit leevendust kuid siiski tegi virgeks mind. Nüüd ma tean, et vaja on tegutseda, mitte ahastusse uppuda. Mida te kavatsete, teie pean tegutsema väga ettevaatlikult, sa tahad kätte maksta mehele, kes vaatas kõrvalt, kui neile kõigile kätte maksta, siis varsti enam poleks ühtki meest ja ma tean, millest ma räägin. Omast kogemusest ei vääri keegi neist ei usaldust ega kättemaksukuningale, kes reedab oma sõbra, sest kardab ise Enudki temast pigem hale on just nagu meestestki. Ole parem, õnnelik maskid, nüüd on langenud ja elada, saad oma elu. Õnnelik. Ma ei suuda suruda alla oma iiveldust näha oma poegi, ärgata hommikul ja minna õhtul magama rahulikult, õnnelikult. Võib-olla sina suudaks, kuid mitte mina, sa mängid tulega ja ise kõrvetada, saad, ma mängime sellega, mis on mulle ülejäänud muudest mängudest, mida sa plaanid. Medeia plaanin saada vabaks ja lennatasid uhkena minema, kuhu ma seda veel ei tea, sa ei saa mõelda ainult iseenda peale. Ma tean. Jumalad mängivad minuga. Aga mina ei pea enam sedagi, kes ma olen. Tühjusest tekib lootus ja just selle lootusega on kõige keerulisem võidelda. Ma ei taha lootust. Milleks, millest? Kummaline on see päev, mis nagu seisab paigal. Käisin turul ja nägin kolme hullu naist, kellel pead olid jahutolmuga üle puistatud ja lumivalged sõid ahnelt pead koos kärgede sulamett. Nende käed olid küünarnukkidel kleepuva meiega koos nende kohal. Sumisesid kurjalt mesilased. Kui need naised mind märkasid, siis jätsid nad mee söömise. Nad vahtisid mulle irvitades otsa. Nagu oleks neil tuhin tõde rääkida sellest, mida mina ei tea. Ma ei tahtnud seda kuulata, sest mulle on tõde selge. Tean veel rohkemgi, tean kõigist paremini. Põgenesin sealt jätsin katki plaani viia ohvriani apolloni altarile, et hoida lastesse. Teemal haigused ja mured. Mida see kõik kokku tähendab? Vastus on minu sees. Aga ma ei tea, kas see tahab ilmsiks saada, kas need minevikku mustad järved, mis peegeldasid nende mesilaste suminat said korraks kätte. Kas sa tead nüüd hästi, mida sa pead tegema? Jah? Sellel, mis on olemas, ei tarvitse olla häält. Õrnad on ootuse terasest okkad ja katki rebitud seeme ei kanna vilja. Sellel, mis on olemas ei tarvitse olla häält. Õrnad on ootused erasest okkad ja katki rebida tot seeme ei kanna vilja. Ärge kaheksage kunagi. Ärge kunagi vabandage selle eest, mis on olnud kahel, on närtsinud naine, kelle käes on närtsinud lill. Tema aeg on möödas. Teie aeg on eesnääre. Edasi, silmad kinni, mõõk käes, rauamaitse suus, edasi ummisjalu. Ainuüksi mitte kahetseda viinud, mitte närtsinud inimesi. Ma räägin sulle armastusest. Leia. Armastus tuleb ja läheb nii hull, see jumalate poolt seatud ta tuled ei tea kust, jalad mööda ei tea, millal sina võib olla, mõtlesid, et minus süttis iseenesest kirg sinu järele kui sind esmakordselt nägin. Aga ometi me teame ju mõlemad, et seda tädi Aphrodite tema pani meid vägisi teineteisesse armuma. Tema pani lenda mõned nooled, millest mul polnud pääsu ning ei küsinud keegi minu arvamust. Seega pole meie inimesed mitte milleski süüdi. Kui asjad maailmas on nii muutlikud, ei saa sinna midagi parata. Mul on kahju, sa lubasid mind armastada igavesti, aga no need ei olnud minus, õlad, sõbrake. Kui suur võib olla, ütles need sõnad. Aga neid ei kuulunud mulle. Need sõnad pandi mulle ning uimastati aeti peassegi lasti noolega südamesse. Silmadele pandi loor. Sinuga tehti samamoodi, ai, julmalt. Julmalt käis mäng. See nool võis olla mürgitatud. Küllap oligi, ilmselt. Ja kuidas siis mina saaksin nende sõnade eest vastutada, kui pole kunagi olnudki minu omad. Aga mina olen nüüd terveks saanud. Minu jaoks on armastus igavene ja püha. See tuleb sellest, et sa oled haige. Kõiges oled süüdi sina esmajärjekorras sellepärast et sa oled see, kes sa oled, Jason. Ja sa, sa saaksid veel tulla tagasi sinna, kus meil oli hea. See koht on veel kuskil olemas, see ei ole päris lõplikult kadunud. Ma ei saa. Ma ei armasta sind enam, mina veel armastan sind veel. Mõne hetke veel. Ma hoian nendest hetkedest veel kinni. Sulle on see lihtne, minu jaoks on see võimatu. Minu armastusele on samuti piirid, heason ka mina võin noole oma südamest rebida. Sa oled barbar. Sinu sõnadel pole kaalu. Sa tulid küsimata mu ellu ja arvad, et see on sinu oma, mina räägin sulle oma mõtetest. Ja sina isegi ei püüa mind mõista. Meil on lapsed, heas on. Ma tean. Mul on kahju. Kui sa tead, siis arvestad nendega. Õnnelikud on need, kel pole lapsi, nende südamed ei pea kogu aeg värisema. Nad ei pea igal hetkel kartma oma laste ja iseendi saatuse pärast. Nii ei tohiks rääkida, Medeia pole suuremat, on kui lapsed. Ma annan neile raha ja parima hariduse välismaal. Ma olen otsustanud täita hästi oma kohuseid ja sinult oodata võiks sama. Kõik on korraldatud. Minu uuest armastusest sünnib veel palju lapsi ja meie poegadest saavad nende vennad. Jäta nad siis endaga. Ma ei saa kunagi siis, kui nad on suured, siis muidugi nad võivad tulla tagasi Corentosesse. Siis kui mina olen kuningas, nagu mulle alati on ennustatud. Põgenikust saab kuningas, Korintose äss, ennustused ei pruugi täituda, nii nagu sina neid tõlgendad. Ära ähvarda. Mind on sinu eest hoiatatud, kõik räägivad sinu nõiaoskustest. Ma võin samaväärselt armastada ja vihata, nii nagu võib igaüks, ka sina, Jason ja kummalisel moel on praegu valik sinu. Kumma sa võtad armastuse või vihkamise? Ma pakun sulle esimese valikuvõimaluse, enne, kui teen oma otsuse. Enda pärast ma ei muretse. Aga laste pärast sinu pärast ära tee rumalusi. Sa pole enam see, kes olid. Ja ma tunnen sellepärast hirmu ja tuleta meelde, kas me oleme koos vähe tundnud hirmu ja sellest võitu saanud koos. Kui palju ohte, hirmu, verd, kui palju oleme koos saatust petnud ja needusest pääsenud armastuse imeväel. Nii palju surma, kui oleme meie külvanud, koos, pole keegi teine andeks saanud aga meie armastusega pääsesime. Armastus hoidis meid. Jason Medeia, kui pole armastust, siis tuleb see kõik sulle järele saab su kätte. Sellepärast sa tunnetki hirmu selle pärast, et sa tead, Meiega juhtub. Ei. Ma ei kahetse midagi peale sinu. Sinu pärast tunnen ma hirmu. Aga see läheb üle, kui sa lähed tagasi sinna, kust tulid, mis saab edasi? Ärakesi. Ma saadan siin elatud aastate eest tänuks lastega kingituseks rööja krooni su armsamale. Kui need talle meeldivad, siis palu, et ta räägiks oma isaga, et lapsed võiksid siia jääda. Väga imelikud kingitused, milleks need, kas sa arvad, et palees on puudus oliividest? Kui tahad, siis teeme nii. Hea küll. Sest eks isadel on raske oma laste palumisele vastu panna. Ja mina teeksin seda vana armastuse nimel laste nimel, muidugi, laste nimel. Ja vana armastuse nimel ka. Ja ma loodan siiralt teie, et meie oleme siis omavahel tasa. Seda saame näha kõvasti, siis. Tead, ma ikka natukene armastasin siin. Mul on kahju, et et see on nüüd läbi saanud, aga mis seal ikka nagu öeldakse. Täna õhtul laulan oma lastele unelaulu keeles mille olen endasse maha matnud. Nüüd on aeg see üles kaevata ja selgelt kuuldavaks teha. Ma olen elanud liiga kaua võõrastes helides, mis on ära lõigatud mu öisest mälust. Ja lapsepõlvevärvilistest piltidest väga selgetest tummadest, õnnelikest piltidest, lapsepõlvest, mu sünnimaal. Mitte mõtelda emakeeles. Mitte tunda emakeeles. Mitte armastada emakeeles, mitte vihata emakeeles. See on seni olnud mu saatus. Nüüd on aeg seda kõike endale lubada. Haavad tuleb lahti rebida. Kahe keele, emakeele ja võõra keele piiril on vaikus. Nagu salajane hauakamber, kus on peidus tõeline jõud. On aeg see kamber endas avada ja riistad Välja võtta. Mida sa teha kavatsed, Medeia? Täna õhtul tapetakse need kolm mees, tema naine ja naise isa, ära tee seda midagi ja see on juba sama hästi kui juhtunud. Nüüd on see ainult aja ja viisi küsimus ja ma leian nad mõlemad, mis saab edasi Ateenasse. Kuningas haige ja see on nõus meid oma kaitse alla võtma. Ma tunnen rohtusid, loitse, mis annab poegi talle. Neid jumalanna hekatelt õpitud tarkusi pole ma kasutanud sellest ajast peale, kui asusime elama korintosesse. Siin otsustasin teha lõpu nõidustele ja tunda rõõmu tavalisest pereelust. Ma tõesti püüdsin unustada. Näib nii, et aeg on selline, et tuleb elustada vanad oskused. Ma aitan haigeus tema hädas ja vastutasuks sain talt lubaduse, et Ateenast välja meid ei saada ega anna ühelgi nõudmisel talubast täieliku kaitse. Hea inimene, haigevus, põgeniku staatuse, nõudne, paguluse, üksilduse, lämmatav paguluse üksilduses on suurem ainult ema üksildus, kui temalt on võetud lapsed. Sa oled ise selle tee valinud? Ei, see tee on minule valitud. See on minu armastuse tee. Kas mul on olnud valikuid algusest peale? Ei. Ja kas mul on muud võimalust, kui see lõpuni käia? Sa räägid nagu Jason? Siin mina räägin pärast Jasoni rääkimist. Kui tema on astunud esimese sammu, siis pean mina astma teiste. Mida mul muud olekski võimalik teha, lõpuni viib mitu teed. Võib-olla pole siin suurt vahet, millist teed valida, sest lõpus on alati pimedus ja vaikus. Haletsusega ei tee siin enam midagi. Ei ta. Gupid kaovad päevad elu proosas. Miina saab mehest. Rauk mõjukrustatav, kui teda ei kasteta perre. Laev mädaneb sadamas ja sõdur kaotab oma maine. Aed kaob päevad. Armastus on meri mille meie oleme laevad vaid vahetame ankrukoht reidil. Ja naised on saared armastuse meres. Edasi. Ja mis on, kas ta ei kahetse, mida? Oled sellest kasukuningas, kutsus paleesse. Õigustil joodi veini, mängisin lüüra, lauldi oode sulakas. Hea jutt jooksis hästi. Karikad kallati, mitu korda täis ja tuppa astus, printsess oli m. Ja sina saidki tabamuse. Avaldasid kohe armastust, nii. Oi, kui sa nüüd järele mõtled, siis mis õieti juhtus? Sa said külge haiguse. Astu samm tagasi, saad terveks? Tunnistajad olid joobnud, palu andeks kuningat ja teisalt võib-olla pannakse pisut pahaks, aga elu läheb edasi. Ma ei saa, mitte sina ei armunud, vaid Eyrus, tulistasin noolega. Nii, sa ju ütlesid leiale, tunnista seda kuningale ma ei saa, sest see armastus on talits. Kui armastus on noolelask südamesse, siis sina oled ohver. Ole mõistlik, Jason, kisu oma käega välja, see nool. Ma ei taha sinuga sel teemal enam rääkida, Jason. Terve elu võttis aega et pilved tasapisi märkamatult koguneksid taevasse kuni nad katavad kõik. Põgenikud Karentoses. Ja barbarid ja pulmad. Õpil pilve. Ma mõõdan neid pilvi oma südamelöökidega, kuni ühed on otsas. Kas südame löögi Ja see on? See on pulmakõne, mida ma kunagi ei Pea kogu lootus on sinul. Kanna nüüd häda. Võta mu tütar. Riigi võtaksid nagunii võtta ka unetus ja kroon. Sul on aega? Kuni pehmeks muutud. Minul seda enam ei ole. Varsti hakkab sadama. See on ainult aja küsimus. See vihm jääb kõigile kauaks meelde, sest ei jäta kedagi puutumata. Need, kes pole kunagi kaotanud ainsatki juurt, upuvad esimestena. Need, kes on juurteta, kanduvad voogudes vigastamatult minema. Täna õhtul laulan unelaulu oma poegadele. Laulan nende emakeeles. Viin nad lauldes endaga kaugele maale. Ma laulan neile linnupoegadest, kelle tiivad ei kanna. Laulan lilledest, millele sajab esimene lumi. Laulan huntidest mägedes. Iial, mida toob homme? Laulu lõpust saab alguse vaikus. Põgeneme telia, räägi, mis on juhtunud, õudseid asju, põgene, mul ei ole kiiret. Räägi, sa saatsid pojad paleesse, viima kingitusi printsessile. Nad võeti rõõmuga vastu. Teenijatel on sinust kahju, Medeia, kõigil on minust kahju. Su lapsed juhatati edasi ja nad andsid kingitused üle rööm ja krooni. Jasoni armsamale meeldisid, et üliväga. Ta oli laste vastu hea ning saatis nad omapoolsete kingitustega sulle koduteele. Siis panin ta rüü endale selga, krooni pähe, vaatas peeglisse. Rõõm on niisugused nagu elus see painindus nagu ussinahk ja küüdles nagu kärbse silm printsessi imetluse kestnud, siiski kauem ühest hetkest naeratuste näol. Moondus järsku valusestuks. Röövi tõmbus kokku nagu raevust rusikas. Ta langes maha Läänes printsessi nägu, moondus, põllundus, tõmbluste liha, sula suhteliselt kohalolijate silme all. Keegi teda selles hädas aidata ei saanud, meeste suud vajusid seda valulehes hääletult ammuli. Naised idgesid ürgses kraan, püstitas printsessi pead, nii et ajud voolasid ninast vaibale. Ta tõmbles püüdis viimse jõuga välja pugeda rüüste rebida, krooni peas, siis tuppa jooksis kuningas kreon. Ta nuttis nagu laps haaras oma tütrele ümber, süttis põlema neid valusid ja raske kirjeldada. Lõpp ei tulnud kiirelt. Liig palju kulus aega, enne, kui mõlemad tütar ja isa väelemise lõpetaside kärssavate tompudena liikumatult põrandale lebama jäid. Siis alles jõudis kohale reaalsem, kui ta oli juba ammu hilja. Ilus nagu muusika. Kas valu võib tõesti teha sulle rõõmu, mis veel, sa peaksid põgenema võtta lapsed ja põgene. Korintose on praegu vähe neid, kes ei. Tahaks teile, kättemaksurahvas on siiapoole teel. Ruttu. Laste pärast pole sul vaja muretseda, nad tapavad su lapsed. Ei, nad ei tapa. Nad tapavad su lapsed ja seejärel silume teie. Nii nagu näitlejanna, kes päevast päeva näitleb ning kehastanud elu jooksul on nii jumalaid kui orje küll kangelanna Sid ja tüüppel labaseid on eluõhtul siiski hoopis rollideta. Rahval mälestuste tehtust puudub üldse. Ja lõpuks surma eel on tühjas külmas teatris üksi silmitsi vaid iseendaga. Just samamoodi naine, kes on loobunud tõepoolest kõigest, et tunda armastust, on sellest ilmajäetuna ei keegi. Kõik pilgud pööranud on tema poole. Aga mitte kellelgi neist pole lootustki näha tema mahajäetust nii armetuna kui näeb ta ise. Ka tema silmitsi on, ainult et iseendaga. Ja see lootus, mis tekib sellest maha jäetusest on hirmus. Ma lähen nüüd tuppa laste juurde. Nüüd just sel silmapilgul on pimedus suurim. Kus sa oled, päike, kas sa ei kuule, kuidas su pojatütar laulab oma lastele? Kas sa tõesti ei näe, mis toimub? Mis on see, millest vihm peseb meid puhtaks, kui südamed, kond saanu tühjaks? Ma tunnen, et ei jaksa enam puhtusesse, Dahl. Päike, kes sai tõus mööda? Kus on? Kutsun lapsed minu juurde kohe, Medeia laulab neile unelaulu. Nad tuleb äratada, mitte panna magama. Peame põgenema. Me käia au endale, kui soovib. Salaplaan, millesse Medeia lapsed mässis, võib neile maksta elu. Hullunud rahvahulgad on siiapoole teel. Mitte keegi ei suudaks neid takistada. Asjad on palju halvemad ja see on, mis võib-olla veel halvem kui see, mis on juhtunud. Mõtlejason, Holden, võib-olla ainult see, kui hädaoht saab. Et see ongi juhtunud. Rahvas on siiapoole teel. Nad on kohe siin. Me peame, tegutse ära, sa jäid hiljaks. Sul ei ole enam lapsi. Mida sa räägid, sul ei ole enam lapsi, Jason Medeia laulis. Mina sõidan laev, millel nimeks Argo. Sõida ära. Sõida eemale minust, minust silmaalk, mu südame seest ka kaugusse. Jumala lautu. Käi oma saatuse järgi ja lahku minust. Taming muutu praeguseks. Silmapiiril neelaku pimedusse purjed. Et jääda paigale, nik juurduda, edasedas. Nüüd olete mu maha jätnud. Sina ja see on. Ja mina mõtlesin, et sa ei tule. Need ei ja. Ma laulsin lapsed magama just praegu. Nad ei aimanud, millest see laul. Ainult üks unelaul ja. Selline ongi meie elu ainult nagu üks laul. Ja ongi kõik, nagu poleks midagi muud olnudki. Sul ei lähe enam midagi vaja. Kus nad on? Nad ootavad mind päikese kaarikus. Kohe asume teele. Jätanud siia. Ei saa, ei tahtnud neid. Ja nüüd on hilja. Ma võtsin nad oma laulu sisse. Nad olid seal igaveseks oma emakeelekujundite paksus metsas peidus. Selle kummaliste häälikute varjus. Selles sõnade taga kindlas kohas, kuhu kõrvalisel lootustki pääseda ei ole. Ma võtan nad endaga kaasa. Laula mulle. Sellest ei juhtuks midagi. Sa ei tahaks mitte millestki aru. Mitte ühestki sõnast. Sa ei pääseks selle sisse. See laul oleks sulle võõras. Mina nüüd Sa pead matma maha oma uue perekonna ja neid kombe järgi leinama keskuse võimalikult kaua, kuni saad raugaks ja sured hüljatuna kõigist. Ole neetud. Tei ja mul on kahju. Edasi. Vihma hakkab, sadamatuuled hakkavad puhuma. Vaikus, mis sellele tormile järgneb, on kõrvulukustav. Lootus peab surema, viimasena. Lõpus on väga vaikne. Ja väga pime. Kuni tõuseb päike Te kuulasite kuuldemängu Medeia teksti autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit palu. Helirežissöör Külli tüli. Osades Korintose naiste koor, Kärt Tammjärv Jaanson, Merle Jääger kreoon, Külliki Saldre Medeia, Maria Annus. Kuuldemängu aluseks on 2018. aasta lavastus teatris Vanemuine. Raadioteater 2020.