Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Jaak Alliku nimi on tuttav nii teatri kui ka poliitikamaailmast, aga saade tuleb erandlik. Hoopis teisel põhjusel ei juhtu tihti, et külalise vanemaid saadab kurikuulsus nagu Olga Lauristini ja Hendrik Allikut, kes olid aastaid tagasi kommunistliku poliitika juhtfiguurid. Rääkides pereasjades ei saa me sellest faktist mööda minna juba asjaoludest. Tundub et nii ema kui ka isa kandsite vanglakaristust üks enne ja teine pärast jaagu sündi. Kindlasti küsin, millise jälje jättis see kasvamis loole? Jaagul endal on abi kaasalembega kolm last. Isaga tuli saatesse vanuselt keskmine Liis Aedma kes on kunstiajaloolase diplomiga dramaturg Viljandi Ugalas ja kahe lapse ema. Mis veel on sarnast või erinevat isa ja tütre teekonnal sellest kohe lähemalt koos lõbusate ja õpetlikke seikadega, nagu siin saates ikka. Mina olen Sten Teppan. Vahva, et kuulate. Jaak tere tulemast vikerraadiosse. Tere kõigile kuulajale ning Liisale näha aitäh tulemast, aitäh. Tere. Jaak Liis ei ole teie ainus laps, nagu ma teada sain, on neid teil kolm. Kus nemad on, mis nende nimed, millega tegelevad need, kes ei ole praegu stuudios. Kui me saame kokku üldised, traditsioonilised jõululauas siis üks tuleb Brüsselist Brüsseli kesklinnast, poeg on seal juba Opapa 12 13 aastat töötab Euroopa Parlamendi õigustalituse spetsialistina ja noorem tütar Mihkel noorima tütre nimi on Iida-Leena. Tema tuleb Võrumaa põhjast sügavikust, tema elab Sõmerpalu Antsla vahel. Selle küla nimi on Utsali kus ta peab hobuseid ja püüab seal juba viiendat või kuuendat aastat ühte maja koos oma abikaasaga kõpitseda, et oleks kuskil ka elada. Ja, ja siis nüüd liisku keskmine. Viljandi linnas meist siis üks poolteist kilomeetrit meie kodust, tähendab minu abikaasa ja töötab siis Ugala teatris, kus mina olen veetnud oma elu parimad aastad. No küllap vanemad mingil hetkel siis kui see valikute tegemise kohta on lastel ikka mõtlevad kaasa ja ja lasevad fantaasialendu, kuhu keegi maandub, millega tegelema hakkab. Kui te nüüd mõtlete kõigi kolme peale, siis siis kas seal on sees ka teie unistus, mis on täidetud või mil moel te omal ajal sellele kaasa elasite, nad kõik on liikunud üsna erinevates suundades. See on ju, eks muidugi on mul hea meel, et Liis töötab teatris, töötab sammastajad, kus mina töötasin, on seal üsna hinnatud inimene nagu aru saada ja on ka lavastama hakanud. Ja kui nüüd küsida, kas mul oleks hea meel, kui kõik kolm last teatris töötaksid, siis möllust vastaksin, kahja hakkas nagu pisut totrana juba. Tegelikult üllatus on see, et et rohkem ja aktiivsemalt mingi aeg oma elus soovis ennast teatriga siduda hoopis noorem tütar kes käis ka lavaka sisseastumiskatsetel lavastajaks õppima viisist, kes kah köögis on perekonnasaladus. Mulle on räägitud, seda hakkas, on vale või? Ma olen seda isegi uskuma hakanud. 98. aastal Nüganeni juures mul on seda räägitud ja le käinud, siis me saame targemaks selles saates. Aga tütar, teine tähendab noorem tütar, kes kindlasti teda ma ka selles mõttes, et endale kirjandust jah. Aga siis seda ei saanud ja, ja hea tema tee on siis nüüd teatest hirmud kõige kaugemale ja seal, kus ta praegu on kahe väikese lapsega saab taga, võib olla teatris käia paar-kolm korda aastas võib-olla tema eluga. Ta on mulle olnud kõige üllatavam, sest ta on ka põhimõtteline veegan. Ja tema on siis nüüd kukkunud sellele kannule kõige lähemale, kes ta ema on, ta tegeleb kõigi nende asjadega. Vabastava hingamisega ja mõningate esoteerilised distsipliinide õpetab neid ja hobusidki peab ta selleks, mitte et ratsutada või maad kündan hobustele keelatud tegevused tema hobustama. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikoolis eripedagoogikat, ka bakalaureuse- ja hobuseid peab siis nagu hobuteraapia, tähendab, et hobusega abistada händikäp, lapsi täiskasvanudki. Aga mis me nüüd Temastes siin vastav aste sama teatriinimene liis tänase Hatta kui võitjaks muidugi väga teada saada, kuidas lõpuks teatrisse sattus, vaatame, äkki tuleb see välja. Kindlasti. Tuleme teema juurde hiljem põhjalikumalt tagasi ka, aga sissejuhatuseks võiks ju küsida tõesti Liised. Kui kas või siinsamas üle laua isale otsa vaadata, siis näete te otsest süüd. Jutumärkides temal lasuvad, et te olete sattunud teatrisse. Eks ta ole selles suuresti süüdi küll mitte küll võib-olla otseselt, aga just nagu kaudselt või kui mina ju laps olin siis enamuse sellest minu lapsepõlvest isa, töötaski teatris Ugala teatris Ugala teater, Viljandi linnas elasime ühes linna servas, siis minu kool asus teises linna servas, seal keskel oli Ugala teater. Ja teine kord, kui oli kooli ja trenni või vahel oli paus või lihtsalt kodude pikem siis ikka sattusid sinna Ugala teatrisse. Kuidas seda nüüd ilusast öeldagi tõlgendama nagu teatritöötajate lastel kombeks. Ja nagu teatritöötaja lastega ikkagi enamasti alati läheb, siis mingil hetkel oli lavale lasteaia, siis laps sinna lavale lükati ja ma arvan, et vennaga kahepeale kokku me ikkagi jõudsime. Ma ei tea, kümmekond rolli erinevates lavastustes küll ära mängida. See põlves, poliisi teatritöö algus oli muidugi väga raske seal, kus juba nelja-aastaselt lavastus, kass, kes kõnnib omapead 83. aasta lõpul Ugala teatris lavastelevilozaldre ja seal oli tõesti väänaks väikest tütarlast ja lihtsalt ma mäletan, kuidas Liis kohutavat ei tahtnud, kohutavalt kartis. Ja mina pidin teda veenma, ta oli siis nelja aastane ja ja lõpuks oli nii, et etenduste ajal pidi siis ema, mitte mina, ema seisma kulissidevaheliste julgus lavale minna. Aga ei tea, kas oli lõpuni või ainult Alguriga tahes, ta väga tõrkus lavale ühinemast. Aga näe, kuuelia jõudis. Jah, sealt hakkas tohutu lavaline karjäär, oli mängida näiteks hane ranna rööritud rooniasse, mängida hall vanakesi. Aga kas mitte tahtmise emotsioon on lapsepõlvest meelde jäänud, see kõik oleks võinud ju lõppeda hoopis traumaga ja teistmoodi. Ei, see mittetahtmine ilmselt ikkagi läks üle sellest, et jah, toona ikkagi kasutati laps lavastustes oluliselt rohkem kui tänapäeval, et kui ikkagi näide näidendis oli ette kirjutatud, et tulevad kolm last vasakult, siis tulid ka kolm last vasakult. Tänapäeval enam avastus Noora, kus tõesti kolm last on tavaliselt keegi enam praegu neid lavale ja kui keegi noored lähevad tänapäeval ikkagi võimalusel kolm last vasakult kärbitakse kohe alguses sellepärast, et neile tuleb honorari. Muide, makstav honorari tuleb maksta ikka proove teha, lapsed. Peavad enamasti ikkagi olema nii-öelda duublis, sest lapsed kipuvad tihemini haigeks jääma kui täiskasvanud ja kui täiskasvanud näitleja ikkagi võtab ennast kokku ja mängib teinekord ka palavikuga ära, kuigi see võib-olla ei ole kõige targem tegu Eestis lasta palavikuga ikkagi lavale ei lükka. Toona ikka kasvatati lapsi väga paljud, me tõesti noh, ma olen isegi seitsmes vennas seda kuradikest mänginud, keda purjus Vennotiveerimina nägid. See tähendab siis seda, et teie esimesed isiklikud rublad saidki teenitud teatrilaval juba. Ja täpselt nii ongi, teenisime vennaga ja siis ema kogus neid, iga palgapäev maksti välja. Siis neil meil oli, emal oli nagu arvepidamine papitüki peal, kus ta kirjutas, palju kummalgi siis on. Siis tuli rahareform ja mina sain viis 20 krooni selle eest sai, ma arvan, pätsi leiba-saia. Ja see oli ikka mitme aasta teenistus, mis siis nagu äradevalveerus. Eesti aja saabudes päris kiiresti. Aga mul on siin hea vahel öelda, et vist khaleesi pojatütre esimene teenistus on näitlejad Ugala teatris. See on tõsi, nendega läks ka nii, kumbki on korra või noh, kumbki ühes lavastuses kaasa teinud, sest et ka tänapäeval ikkagi, kui häda käes on, siis käib kõigepealt vaadatakse oma personali hulgas ringi, et kellele on sobivas vanuses ost. Aga selles teatris helkumisest on mul tõesti üks väga isiklik mälestus, mis mulle tundus uskumatuna ja seetõttu siiamaani eredalt meeles. Sest noh, tõesti ema oli ju, käis tööl nende ema, tähendab, oli arst ja lastekodu juhataja tihti. Tihti pidi ta tööl olema peale kooli, see oli temal tööaega, mina olin, teate, siis nad tulid, teatasid kõhtuks sinna jah. Ta oli öövahetustes, sellest oli haiglas öövahetustes olnudki. Valgusest teatrietendused kell seitse, siis mis neil teha on, panen vallas on loos, kus publikut ei lasta nurgas Vannakse neist. Ja lavastuseni Maksim Gorki põhjas laastale Jaan Tooming, seda ma pean üldse Jaan Tooming elu parimaks lavastuseks vanem üks oli siis, noh, see võis olla tõesti 80 kolm-neli-viis mänginud üsna kaua küll. Ühesõnaga ütleme seitsme viieaastase lapse vaatama korke põhjast, mis üsna pikk. Ja ma mõtlesin, et nad lasevad sealt jalga, noh, meil oli võimalus võimalus lossist välja majulku minna. Nüüd ma mäletan selgelt, et nad istusid seal põhjas seal Lofi ääred ära ja vaatasid põnevusega seda lavastust. Ma ei usu, ma ei tea, mida nad arusid kordki põhjasest, aga minu meelest näitas seda lavastusele seenel energia sees, et ta lihtsalt ei lasknud lahti. Kusjuures ma arvan, et ma midagi isegi võib-olla sellest lavastusest mäletan või üldse ju, ega me vaatasime vennaga tegelikult kõike me ei olnud, et me ei vaadanud ainult lastelavastusi ikkagi, ma arvan, et Ugala teatri repertuaar aastast 83 kuni aastani, noh, ma pakun 90 92 on ikkagi kõik ära nähtud ja enamus asju ikkagi mitu korda. Nii need ülitõsised asjad, näiteks seesama ja sajandist on pinge pikem päev, mida te kaljuga koos tegite. Ja noh, kuni muusikalide ja lastelavastuste Oklahoma ja noh, neid ikka oli korduvalt ja korduvalt vaadata, aga ülitõsised asjad said ära vaadatud. Nii muudame teemat, jaak, lähme teie lapsepõlve ja mulle tundub, et siin saate alguses vähemasti. Me oleme üpris teistsuguse loo ees kui võib-olla muidu seda juba asjaolu tõttu, et teie vanematel on Eesti avalikkuses olnud niisugune teistmoodi kuulsus, aga rohkem nagu sellest, millega nad oma nii-öelda tööelus või toimetamiste mõttes seotud olid. On huvitav kuulda just, kuidas kõige selle kõrvalteid kasvatati. Ja missugune oli kodu seestpoolt. Kui te mõtlete oma esimesele või esimestele lapsepõlvemälestustele päris pildikestele silme ees, siis meenub Esimene pildikenemis meenub, meenub ilmselt seoses emaga, aga siia tuleb natukest eellugu rääkida, sest et minu lapsepõlv oli mõnevõrra teistsugune. Nimelt kui ma olin nelja aastane, siis arreteeriti minu isa ei saa ka, ma sain kokku siis, kui ma olin üheksa-aastane, need Isamaa selles mõttes ei mäleta. Kas ma võin vahele küsida, kas see vastab tõele see lugu, mida mina olen kuulnud, et silla teadsidki tuisanud Surnud, kuni ta praegu on ja ütleme siis nimega aera, Hendrik Allik oli teie isa ja isa arreteeriti 29. detsembril 1950 selliselt, et talle tema lähedane sõber, endine Eesti julgeoleku minister Boris Kumm kellega ta oli 15 aastat istunud vangis koos Eesti vabariigi ajal. Selleks ajaks oli kumm juba maha võetud, aga eks tal mingid sidemed säilisid selles oma organisatsioonis ja ainult, mida ta sai oma sõbrale teha. Ta helistas ja ütles, et täna õhtul võetakse sind kinni, aga ära lase seda oma laste silmeestega. Ei saa, kutsus siis auto, elasime meriväljal ja ta sõitis autoga Tallinna poole, seal Mähe ristis tulid siis kaks autot ette ja seal siis isa arreteeriti. Rohkem siis isa, viis aastat ei näinud sellest kodus läbiotsimisest, mina ei mäleta, aga õde on, oli sealjuures ja ta oma mälestustes, et kui jõhker see oli. Aga hea küll, aga ja siis oli isaga ju nii, et ta oli kaks aastat Moskvas, istus selles keskkongos lubjankal, Seržinski väljakul ja ootas siis kohtuprotsessi. Aga kuna need ajad olid nii lootusetud, siis jah, sel ajal öeldi mulle. Ema ütles mulle selgituseks, et isa on surnud. Ja toimus siis ka selline asi, nagu ma hiljem olen aru saanud, et isa soovitas emal lahutada abielu et mitte minu ja õe saatust rikkuda oma rahvavaenlase mainega muuta ära minu perekonnanime. Et kui ma kuskil 52. aasta lõpuni olen Jaak Allik, siis kooli läksin ma juba Heak Lauristini, sest noh, Lauristinil Johannes Lauristini 41. aastal hukkunud teda enam rahvavaenlaseks nagu tunnistada ei saanud. 52. aasta lõpul kolis isa kohtuprotsess ja ta sai 25 pluss viis. Üks nende hulgast endale kaubandusminister Augustin Hansen, kes samuti Eesti vabariigis istus 15 aastat vanglas mõisteti mahalaskmisele, lasti maha, teised, tema nagu lookaaslased said sellisena pikad tähtajad. Ema oli sel ajal NSV Liidu ülemnõukogu saadik kolmandat korda ja ta kirjutas Stalinile peale kohtuotsust, et see on ebaõiglane ja ei saanud nagu süütu. Ja selle peale heidet tema parteist välja. Tol ajal tähendas parteist väljaheitmine muidugi üldse noh, igasuguse praktiliselt tegevuse lõppu, tooli kirjastuses toimet täiesti Kirjasto riiklikus kirjastuses rataste lahti loomulikult. Siis tal ei olnud kuhugi tööle minna. Ja ma mäletan seda, noh nagu perekonna mälestus etele. Keegi hea inimene pakkus võimalust Paldiski maantee sauna minna sauna direktoriks, siis üks Eesti kõrge parteijuht ütles, et et teda, Olga Lauristin ei saa sinna selle kohale panna, sest tohib sauna põlema panna. Ja siis leiti talle selline koht, oli seina utiili korjamise kontor, kaltsukondi ja vanapaberi ja selle nimi oli Klavdorcherioom venekeelse lahenduse järgi kloune upraviljenev Tariqsnovossarianov, kes siis saab erajatestaribsnezerjaak teise? No hea küll ja mina teadsin, millega nüüd ma tahan selle isikliku mälestuse juurde, mida te küsite, mina teadsin seda, mida, millega minu ema siis tegeleb, tema korjab kaltsuga ja vana seda noh, ma ei tea, kas rauda või vana padrik. Ja me elasime meriväljal selle 52. aasta, järelikult lõpp, sügis. Ja meil oli koer, koera nimi oli bobi, ilus, suur valge koer oli ja, ja siis koer nagu koerad ikka matavad oma kondid maha, kui nad on nad puhtaks pooleli jätnud. Ja ma teadsin, kus need kondid maetud õlles. Vaat see on nüüd minu isiklik mälestus, et ma olin need kondid üles kaevanud, koera järgi pannud nad kotikesse, kui ema töölt tuli väravast sisse, maja poole, rõõmsalt läks sinna ema aitama, viisin talle nad koerakotid, seda ma mäletan isikliku mälestusele. Ma saan kõigest aru kaltsudest, vanapaberi Strutiilist, aga kontidest ma ei saa aru, mis nendega oli. Kondid olid ka see teine, teine tooraine, neid ka korjati. Ma ei tea, mis tehti, siis ma ei tea, ei kondijahu vist. Igatahes see oli, seda ma mäletan, muidu poleks kotte korjanud, aga konte Siska korjata. Aga kui nüüd isa juurde tagasi tulla, siis tähendab, sai ta hiljem teise aasta lõpul selle 25 pluss ühiskätte saadeti siis Siberisse, saadeti põhjapolaarjoone taha Komi Vabariiki teispool polaarjoont, selline laager oli Abest. Ja vot sealt hakkas isa kirju oma, tähendab, sealt Moskvast kirjutada ei luba ja sealt hakkas isa kirjutama need kirjad. Kui ema suri, leidsin alles hoituna ema paberite hulgas ja isa kirjutas ka mulle ja kirjutas emale ja need kirju minule saadetud kirju on, kokku oli kokku üheksa Joosis tol ajal kujukas isa kirjutama oli emal vaja midagi välja mõelda, et isa on kuidagi ellu ärganud. Kuidas asi nüüd päris käis, ma ei tea, aga ma vastasin neile kirjadele. Esimene kiri 53. aasta lõpust, mida isa mulle kirjutab, oli vene keeles ihases, kirjutas et tead, mulle ei ole siin seda sulgemist eesti keeles kirjutab, sest ilmselt eesti keeles ei lubatud siis kirjutada. Aga IN neljandal hakkas tõugu eesti keeles kirjutama, kusjuures ema kirja emale ta kirjutas ainult vene keeles ja mulle kirjutas eesti keeles ja põhjus, nagu ma kirjavahetusest aru sain, oli see, et venekeelsed kirjad mõnevõrra kiiremini kohale sest eestikeelsete kirjade läbilugemiseks läks ilmselt kauem aega. Nonii, aga miks ma sellest kõigest räägin? Mul on kaks kirja kaasas. Tahaksin neid tsiteerida. Kuidas kännud, väga tahta, et käbid neist kaugemale kukuvad, aga sellest suurt midagi välja ei tule. Need kirjad on emale, sest no minule kirjutati lihtsatest asjadest tunti huvi, mida ma koolis teeniumiga ma õpin ja ja põhimure oli see, et, et ma ei taha väljas käia ja ikka tuleb õues olla ja ja teiste lastega perre ja mul on väga lapsena olnud väga introvertne kartnud suhtlemist. Ahah, leidsin, see on nüüd minu kohta tõlgin vene keeles sünkroonselt, kus on pärit siis 54. aasta septembris, nii et see käib, mina olin siis seitsmeaastane, kellest jutt käib. Ma ei kiida heaks tema huvi poliitika vastu. Tema vanuses on see ainult tühjad mõtisklused ja tühi loba, mis millekski kohusta. Järelikult aju töötab tühikäigul ja asjatult raiskab energiat. Ja selle põhjal võib välja töötada harjumus tühistele mõtisklustele ja raske on seda ümber lülitada tõelisele töökäigule, kui vaja, peaks minema. Lapsel on vaja, et tema oleksid äärmiselt konkreetsed täpsed eesmärgipärased mis millekski teda kohustaksid, et iga mõttele järgneks konkreetne tegu. Selleks on vaja, et ta oleks kogu aeg mingite konkreetsete asjadega tegev ja seotud sel aastal kooli sviidi sisse tunniplaani tööõpetus. See on väga kasulik ja tuleb jälgida, et Neis tund, Tjaagul ei antakse neis tundides asu. Töökätega on inimese isiksuse kujunemisel mängib isiksuse kujunemisel suurt rolli, sama suurt, kui see on mänginud inimsoo väljakujunemisel. Jaagu vanuses ei peaks talle lubama mingeid ajalehti ja mingeid raamatuid peale kooliraamatute. Ja ülejäänud aja tuleks teda rõivatasi füüsilise tööga ja mida rohkem vabas õhus, seda parem. Nojah, see näitab seda, et ma siis seitsmeaastaselt lugesin ajalehte, neid ma tõesti lugesin ja mälestused oma esimestest ajalehtede lugemist on mul meeles. Ega sa ei oska siiamaani mittemidagi? Tühja isa soov, et seitsmeaastased ei tohi mingil juhul poliitikaga tegeleda oli muidugi üsna niimoodi siis just seda näitleja, et mitte midagi ei tulnud sellest soovist väljastada, küllap ema püüdis ka neid juhtnööre täita, aga ei õnnestunud. Muide takistas see asjaolu, et isa oli mitu-mitu aastat ära teil omavahel lähedasemaks saamist või ei mänginud rolli. No vot edasi nad ongi see ja kui me nüüd tuleme minu suhe suhete juurde lapsega, et noh, korduvat tõesti need mustrid, kõik, mis on olnud oma nooruses ju ja see on kuskilt kohutavalt kurb, sellepärast et ma nendest isa kirjadest saan aru, kui tähtis ma seal olin ja kuidas ta mind armastas ja kuidas ta tõepoolest andis üksikasjaliselt komponent ei minu kodust välja saamise suhtes ja kuidas, mida õpetajatelt tuleb nõuda, tuleb range olla ja mul olid kogu aeg viiede, siis ta nõudis, et tema läks kool ja kontrolliks seda asja, ütleks, et ei tohi panna nagu häid hindeid, et alati on koolides, niiet kolmandik on siis heade hinnetega seller, hinnatakse õpetajatööd, aga see on vale ja nii edasi. Aga siis, kui ta tagasi tuli, vot kogu see minu elu siis üheksandast kuni 27. eluaastani usute või ärge uskuge, aga isa läks iga päev tööle kell üheksa hommikul tuli sealt tagasi kella üheksa ja 10 vahel õhtul. Tal oli kaasas paks portfell paberil taga ja ta töötas kodus edasi. Nii et praktiliselt mingit sellist suhtlemist igapäevast suhtlemist isaga üldse minu elus ei olnud, kuigi te elasite ühe katuse all, elame ühe katuse all ja noh, üks kord elus olen isalt rihma saanud, seda ma ka mäletan ja siis olid niisugused ühised üritused ja mõned mõned sõidud. Käigud aga igapäevast suhtlemist ei olnud, sest ma isa praktiliselt ei näinud, kui töölt tulin oma magasi ja see ordus päevast päeva ja noh, ma saan ka aru, mis töö see oli, sellepärast ei olnud Excel taparedega arvuteid. Aga tema kass käis läbi kogu Eesti rahvamajandus, tähendab, ja vaat seesama asi ja see on minu suur patt, minu laste ees kordus seesama mudel, et ma olin tööl, tööl ja tööl, noh, Liis hekk praegu oskab mulle andeks anda, ta näeb, millised on päevad teatris ja kui pikad on, need on ja mida nad sisaldavad, aga lastega tegeles jah, põhiliselt töötame laste lapse olemise aeg tegeles ema. Nii et ma arvan, et mul on praegu liiga palju rohkem rääkida ja arutada ja siis, kui. Ja me ei jõua kõike ajalugu siin saates lahti rääkida, aga kindlasti ma tahaks ära mainida selle võimalike tagajärgede analüüsimiseks just et enne teie sündi oli ju ema ka vanglas pikki aastaid Eesti vabariigi ajal, kui õigesti arvutasin, siis 12 13 15 15 lausa, mis tähendab seda, et peab ikka väga tugev inimene olema, et mitte lasta sellest kõigest ennast mõjutada. Minu teada oli ta aastaid vist ka päris üksikkongis või midagi niisugust, kus oli inimestega suhtlemine välistatud ja nii edasi, et kuidas kõik psühholoogiale ja vaimule mõjub. See väärib võib-olla eraldi käsitlemist, aga, aga mida te kodus nägite siis, kui teie juba olemas olite ja ema on ema, et kas tal oli midagi sealt minevikust niisugust kaasas, mis paistis välja? Jah, on ema käis ju ka. Ja põhiliselt hoidja, hoidjatädi tädi minna, kes oli jumala nagu vanaema eest, nii et ütleme kõik need, mida, mida ema või vanaema lapsele annab sammaldunud hoidjalt, aga ema käis ka tööl kogu aeg. Ja tõi ka tööd kodu kaasa. Muidugi temaga me suhtlesime rohkem seal mälestusi rohkem ja mäletan, kuidas me emaga vanaema suri ära tema ema 52. aastal ja siis me käisime alati paar korda kuus või või kord kuus metsakalmistul vanaema haual. Ja neid kõiki ma mäletan väga hästi ja mis me seal rääkisime ja ja kummaline, ma hakkasin mõtlema. Mida lapsed teadsid Eesti Vabariigist, ütleme kasvõi meie perekonna lapsed, kes on jälle kõik ise lugu, aga kummaline on see, et seal metsakalmistul käies jälle kaheksa-üheksa-aastase poisina. Seal oli üks kummaline küngas, kust läksid üles valget astmed ja muud seal künka peal ei olnud. Ema ütles mulle, et saan pätsule, Pätsi haud pidi siia tulema. Praeguseni nuud, sinna tuligi nüüd sa pätsi audis olnud päts ümber maetud. Aga see oli kalmistust eraldi ja seda maha ei lõhutud, need astmed olid alles, aga, ja see sinna? Päts ja kes on päts, järelikult pidin ma seda oma emaga mingis kontekstis teada saanud. Aga see oli siis nagu Pätsi riigivanemaks olemise ajal oli küngas valmis ajas. Ta peaks ühelistel sure olis käikaid kas on sealsamas, kuhu ta hiljem ümber maiust? Vaenlasi omale oma aju, selle mälestusmärgi postamendid panna sinna sünnikohtadesse paindugedama elul püsides, järelikult tegid omale haua valmis. Nii aga ema nii-öelda käekirjast kodus nii palju või vähe, kui ta kasvatamise sekkus, juuda ikka mingitel hetkedel olemas oli. Mis sõnadega te seda iseloomustaksite? Teate, siin on meeles ka üks täiesti kummaline juhtum, mida ma ei oska üldse millegagi seletada. Ja mida ma ei ole julgenud oma laste peal praktiseerida. Ma olin järelikult selle aasta 57, tähendab ma olin siis, sain sügise 11 aasta jooksul vist 17 kaheksa. Me olime paar suve, suvitsime, väänas Vääna-Jõesuus ja siis ma mäletan seda jalutuskäiku emaga männimetsas, ma võin isegi praegu näidata seda metsateed, kus toimus. Ja ema pidas mulla 12, ütleme, 11 aastasele poisile seksuaalkasvatusest loengu. Ema rääkis mulle rahast, selle, need, kuidas selle Loogudes tulevad lapsed nii, ütleme lindudel-loomadel, ega inimestel, miks ta seda tegi, miks ta seda nii vara tegi. Siis ei olnud mingit ühiskondlikku haridust selle koha pealt, et tuleb seda lastele teha ja tema tegi selle minuga ära. See on niisugune kõige eredam mälestuskasvatusest, aga muidu ei ole meid, ei minda õde kunagi kasvatatud. Mitte üheski suunas, midagi ei ole meile sisendatud ega pähe määritud. Küll aga see kasvatus seisnes selles, et, et väga palju käis meil külalisi eriti pärast seda, kui isa Siberist tagasi tulla käid ja seda maailmaime vaatamas. Kui palju eesti ühiskonna- ja kultuuritegelasi ja lapsed olid alati juures, lapsed ruletilauas, kuulasid kõiki neid jutte pealt sealt vist minul mingi kasvatustuli pluss siis mingi väärtuskasvatus tuli õe käest, kes ratas mind kuulama, BBC venekeelseid saateid. Aga ühesõnaga, minu vanemad ei ole mulle tegelikult midagi keelanud ja, ja ka näiteks oli alati alkohol. Isal oli noh, selline alkoholikapp, mis lahti, kus tuleks võtta ise? Seal oli kommiga pärast kommikarp ja seda mäletan minema. Taadile jäeti kommid, lehmakommid etapis ja küll oleksime ja selles mõttes mäletan ka üht hetke, kus. See oli ikka vist Maran, ma olen seda palju rääkinud, et see oli kolmeaastasena, aga see on siiski võimatu. Küllap oli see siis, kui ikka kuskil üheksakümneaastane, kui isa oli Siberist tagasi tulnud, et mingi mingis peos peo või sünnipäeva lauas tahtsin ma võtta siis seda alkoholi või viina vist ja, ja isa ütles, et oota las proovib ära. Ja seda olen ma ka oma lastepuule alata ja rakendanud, et alkohol on alati olnud kättesaadav ja, ja ma olen päris vabalt saada ei olnud ja see kõik on olnud korrastada. Ma olen täiesti veendunud selles, et kõikide asja, ütleme, kasvatuspõhimõttena seal meil kodus ka, et mingite asjade keeramine teeb nad ainult, et noh, magusamaks selle vilja tahate kangesti siis proovida. Ja kui sa võid seda teha, siis, On võiks nii, et väike veinipudel oli ikkagi kooliekskursioonil kaasas. Ei olnud tegelikult noh, muidugi selles mõttes, et ega teil ju käis samamoodi sõpru päris palju ikkagi külas. Me ju ka kuhugi meid ära ei saadetud, kasvõi sinu ülikooliaegsed sõbrad iga aasta jõulude ajal kokku kogunesid ja ja siis noh, ega selles mõttes, ega see kasvatus oli suht suht sarnane, et me olime ka kogu aeg vennaga õde polnud siis veel sündinud. Hiljem ta meist jupp maad noorem kogu aeg ninapidi juures kuulasime ja hästi lõbusad alati need onud, kes võimalikku klienti jäid, need oli eriti tore vaadata ja kuulata. Aga ega lastele otseselt ei pakutud ja ega Kui tihedalt suhtlesid jaagu isa-emaga ehk siis tahtma, kuulsin. Taat ja memm olid jah, meil isa poolt olitaatia memm ja ema poolt olid siis vanaema vanaisa, kohutavalt põnev paik minu jaoks oli nende Tallinna kodu kus hiljem siis veel isa elas, mis sai müüdud alles nüüd juba sellel sajandil, millalgi aga taadi ja memme kodu toompuiesteel toonas oli, mis selle tänava nimi oli? Gagarini kaarini? Gagarini tänava korter oli nii kohutavalt põnev, sest et seal olid ikkagi maast laeni raamaturiiulid. Kõikvõimalikud noh, ordenit, medalit seintel ja seal oli seintel korterid, olid seal kark, selles märgis mingid selles keskmises koridoris ruumi. See oli jah, sihuke vana eestiaegne maja, kus kogu see sisustus oli kõik nagu säilinud need parkettpõrandad ja kahepoolsed uksed ja ja seal oli hästi hästi põnev külas käia. Pluss siis teine koht, kus me olime ikkagi päris pikalt, et nendega koos olid kõik suved. Sest et päris pikad suved olime me Keila-Joal, kus oli nende suvila. Ja seal olid ka memme taate kogu aeg kohal. Ja noh, nad olid juba päris vanad, aga ega sa lapsena ei mõtle, et kui vanad nad on. Ja taadist on ikkagi minul küll see mälestus jäänud, kuidas absoluutselt tiga õhtu kõndis Keila-Joa verandal muidki edasi ja tagasi hiljem siis ma ei tea, kas see on tõsi või mitte, sest seletasid, et see harjumus oli tal siis kongist jäänud, et. Tallinnas ka toas edasi-tagasi käed selle peale, see oli see üksikvangistuse ja salongi. Seal ei olnud muud teha ja see nagu sisse tulla jah. See taadi jutt ka, et oli ju täiesti kiilas ja siis me ikka tõsisemaid, miks tal juuksed ei ole, siis ta, need olid ka ilmselt jäänud sinna erinevatesse vanglatesse sest ta ju kiilas oli juba enne sinu sündi kiilas juba nende fotode peal, mis on Eesti. Siin ta oma kirjas emale ka käsi kiilaks ajada pidest juuksekasvule. Tal nagu see külmul udule, aga ühesõnaga meie küsimuse peale, et miks ta siis juukseid ole, siis tema väitis, et need tema keemilisse puhastusse ja pole tagasi veel saanud. Nii et tegelikult minu ema ja isa tegelesid jah, minu lastega rohkem kindlasti. Ei, me olime ikka suved otsa, olime seal koos, käisime koos lõunat sööma salati ja jalutamas. Ma võtan veel kord selle küsimuse natukene teises sõnastuses tagasi, et kas ühel või teisel mast nii-öelda maas ei olnud nende aegade pärast, mis selja taha olid jäänud, sest ühe normaalse inimesega ju ma kujutan ette, mida see teeb kõik. Ja ma saan aru, et ei ühele ega teisele põlvkonnale nõndanimetatud vanglajutud ei olnud mälestustena kunagi päevakorral. Vähemalt minule, minule neid vanglajutt küll ei räägitud, aga küll noh, daatia suri siis, kui tahad, suri 89 kevadel. Ehk siis mina olin kümnene, aga memm ju elas veel 2005, alles suri, ta oli üle 100 aasta vana, kui ta suri. Ja mina läksin ülikooli õppima ajalugu. 97, kui mind tegelikult hakkas huvitama see memme elu ja kõik see ja memm elas Tartus minu täditütre juures oma viimased eluaastad. Ja ma olin, õppisin samas linnas. Me vennaga käisime tal ikka külas ka. Aga siis, kui juba me nii-öelda küsima tahtsime hakata nende asjade kohta, siis ta oli temal juba, ta oli lõpuni välja ääretult, see kõlab nagu naljakalt, kui me tegelikult räägime nii-öelda, kuidas seda nüüd öeldagi, vanast kommunistist aga ta, ta oli kohutavalt daamilik naisterahvas, sest mina ei mäleta, et memm kunagi lohakalt riides olnud. Ta oli ikka selline sajandi alguse kasvatusega, alati pluus nööbitud pross sees ja sellinaide lõpuni välja, aga ka siis, kui meie juba küsida oskasime, siis ei olnud temal enam neid vastuseid meeles või mälu hakkas juba mäletas küll noorusaegu, aga hilisemaid asju on väga täpselt ei mäletanud ja hakkasin, et tal sassi minema. Nojah, nad olid ka suhteliselt ka erinevad inimesed muidugi, sest tagus õieti märkasin minu emal oli. No mina olen nimetanud täna levinud mõisaproua verd ja ta isa lõpuks on tema neljanda põlve intelligent, et ja, ja tema vanaonu oli ju ja selle Aleksandrikooli üks rajajaid ja ja isa oli koolijuht tsaariajal. Ja noh, selles mõttes seda haritlasi Veredega seda hoiakut, nii et mina olen seletanud tema sattumist noore tüdrukuna, seal neljatesti tutaks 1300 sündis ka alla 17 kaheksateistaastasena sele kommunistade ringi, ka sellega kommuniste turbosid noored ilusad poisina kui Angroukese lokkispeadega ja niuksed ärkali seal, mina arvan küll, et see oli mõnevõrra juhuslik, isegi, kuigi see mitte päris, sest isa oli ka vasakpoolne ja see kooli koolidirektorist, ema-isa. Aga isa, minu isa oli muidugi teise maailma, aga tema oli Mogri mardikarjapoiss kunagi olnud ja mõtlesin kanis kirjades. Ta kirjutab, et kui seitsmeaastasele, mida mina siis teen, et minu ülesanne oli tööülesanne, oli piima järgi käia, muide jah, me elasime seal toompuiesteel kesklinnas, tselluloos, piimadelise õlu, lilli ja minu ülesanne pangega käia seal üks kilomeeter kodus sinna raudtee enne raudtee raudtee siiapoole kesklinna poole peitlehmi. Ja mina teen seda piima ja isa kirjutab selle peale, et issand, kui vähe ülesanded lapsendavad Temase Loonusena juba käis Mogri Märdi juures karjas ja kümned kümned loomad olid tema ajada. Ja vot sealt need klassivastuolud, mida ta nägi siis Mulgimaa rikkurite taludes on tema maailmavaadet kujundanud need kui ta kui ta 15 aastase poisina tuli Tallinnasse masinatehasesse ja tema, tema valis selle nii-öelda vasakpoolse maailmavaatega täiesti teadlik. Ja nagu me, kui te nüüd küsite, et mis siis edasi tema suriusklikuna täiesti kindlalt sureid usklikuna tähendab usklikuna mitte nüüd selles tänapäeva tähenduses, kui ka oma elulõputa luges koraani. Aga ta uskus sellesse maailmavaatesse, millega ta liitus 17 kaheksa aastase poisina ja arvas, et tõepoolest on see õige ja noh, seda võib võtta kokku väga lihtsate tõdedena, et ennem kui inimesel ennem kui inimene vajab sõnavabadust isegi reisimise vabadust, vajab inimene seda, et tal oleks töö ja kõht täis. Ja ei oleks ta hirmunult homme töölt lahti lastakse. Ja lõpuks ka ta saab tasuta haridust, tasuta tasuta meditsiini, nii et need esimese taseme õigusega hüvetada olema inimesel kindlustatud, enne kui tal üldse Terkavad mingid huvid siis nii-öelda teise taseme ehk vabaduse järgi teise taseme vabadust järgi, see on väga vaieldav. Muidugi ta oli veendunud selles ja noh, ma mäletan tohutuid vaidlusi, mis olid kodus just õde pidas neid, õde oli vanem, minust olin kooli, kus seda ei ole ülikoolis. Et maailmavaatelisi noh, et miks isa on nii-öelda kommunist ja ja, ja isa, kes muidugi noh, kannatanud Stalini režiimi ajal olid tegelikult sügavalt põlgas koguste tegelikkust, mis tol ajal Brežnevi ajal oli, oli ta ümber, ütles siis rahulikult lause marjule. Et aga prantsuse revolutsioon, vaata, mis seal Prantsusmaal 70 aastatele prantsuse revolutsioon oli. Napoleon kolmas ja kontrevolutsioon ja termoViktoria. Aga mis nüüd on 200 300 aastat hiljem, nüüd me saame aru, et prantsuse revolutsioon avasid inimkonnale tee selles kodaniku tsivilisatsiooni või kapitalismi, nii et ta oli väga pikk kade ajaloo perreditega endale teinud, nagu selgeks, et see, millesse ta usub, mis küll tema silme all oli jõudnud täielikule totrusteni ja kuritegudeni. Et maailmavaateliselt on see õige suund, eks aeg näitab Räägime, Jaak veel natukene teie lapsepõlvest või nooruspõlvest. Me oleme kuulnud kontidest, mida te kaevusete koera järel väljamaa seest ajalehtedest, mida seitsmeaastasena lugesite. Aga mis teile veel korda läks seal vanuses 10 11 12, mis pinget pakkus, kus te käisite, olite te seltskondlik poisikene oma põneva eluga? Huvitav, et algul olime ikka väga introvertne, ma mäletan seda, et minu elu kõige suurem nutt ikka see, mis on siiamaani mõned asjad kaks tohutud nutunud elus ja need on siiamaani, no need on hinges on, et see ei ole välja mõeldud, ma mäletan seda emotsiooni. Üks oli see, ma olin siis järelikult seal IN kolmanda aasta suvi ma olin siis tähendab kuue aastane ja tulime Merivad, kolisime Tallinna elama ja otsustasid mind lasteaeda panna, lasteaed oli seal Rahvusraamatukogu taga talis pioneeri tänav ja meie kodus sinna lasteaiale üks noh, alla kilomeetri. Ja siis, kui ma ema käekõrval esimest korda läksin sinna lasteaedades mar röökisi hirmunult röökisin nutta kogusele, röökis silmil loom. Ma ei tea, miks mul nii nii jube hirm, noh, teistega teistega suhtlemise ees ja siis oli vat isa näpunedergoekvast õue ajada, siis talvel hoovis oli niuke kelgumägi, sealt aknast üks 50 meetrit eemale mind väetis ka kelgukoogi. Ja siis muidu ei saanud, et emasid mõttes veel mingisuguse rahalise preemia, ma ei tea, mitukümmend kop pikalt ma siis sain selle eest, ma tooksin tagaõues või mis, ma mäletan ka emotsionaalselt seda istusin kelguga akna all, mõtlesin äkki mäele minna, ei julgenud seda magama jätta. Ja teine jube nutt oli kooli 20 teises keskkoolis, ma käisin kooliriietehoius. Praegune Westholmi Westholmi Gümnaasium ka siis hakkas nagu suhtlemine peale ja siis on mul nüüd see häda et igale poole nõuete otsa ja siis ma olin nagu rühmanõukogu esimees ja rühma nõu pioneerist räägime. Pioneerid oli selline, et keegi oli teha kuulatustele, salk oli siis need kassisele, mitu salka klassikollektiiv moodustas rühma edasi kooli klassid moodustasid siis maleva ja noh, hierarhia, oli salga juhtrühma nõukogu esimees, malevanõukogu esimees, rühmana esimees, ma olin sellega, ma sain kuidagi toime. Ja siis ma vist kuuendas-seitsmendas klassis tulev vanempioneerijuht mulle siin alla riietatud, enne kui ma koju läksin, ütles, teatab, et et nad tahavad valijaid oma malevanõukogu esimeheks. Ja see ehmatas mind nii pööraselt ära, et ma sealt ainult nutuga sain. Selle nutuga sain kuuenda klassi, poiss nutab nagu loom. Nutuga sain sealt vabaks, malevanõukogu esimeheks ma ikka ei hakanud, aga no üks kord elus on mul olnud võimalus olla malevanõukogu esimees ka see oli Tallinna pioneeride paraadil praegusel Vabaduse platsil kõik Tallinna pioneerimalevad üles rüüstajate majanud esimesele politseist puudus haigelt, minul tehti korraldus olla mõlema esimees, kes pidi üle selle platsi võidu väljaku jooksma, siis tõtta ja keset platsi seisis Tallinna linna pioneerimaleva nõukogu esimees. Ja mina siis jooksin sinna, raporteerisid Tallinna linna pioneerimaleva nõukogu esimehele. Meie kooli maleva ülestunnistus, miks ma seda räägin, sest Tallinna pioneerimaleval esimeses oli professor Peeter Tulviste. Esimene kohtadele, tulistage kellelgi hiljem päris head, päris head tuttavad ja kolleegid. Need hirmud, miks ma nad tulenenud selle ühe tegelikult tohutu oleks tohutu patt hingel oma vanemate ees. Natuke läheb siit edasi, suhe suhet on Liisi ja teiste kooliga. Tähendab, ema oli jah, ühiskondlikult aktiivne ema valiti kooli lastevanemate komitee esimeheks, siis ma ei tea, kas nüüd Kalver niuksed asjad ikka on vist. No minu meelest on käega hoolekogu hoolekogud, on jah? Et kui mina olin kolmandas neljandas viiendas ema oli koos selle 22. keskküllastamata komitee esimees, aktiivne inimene. Ja siis ma seda nagunii teravalt vastu ei võtnud, aga vot siis juhtus niisugune lugu, et see oli aastal 1958. Siis ma olin järelikult 11 aastane. Sain 12 ja olin pioneerilaagris, Valklas oli pioneerilaagrid, olid siis tegevusalade järgi ametiühingu tegevusalade reis, oli Eesti kultuuritöötajate pioneerilaager. Kultuuritöötajad olid seal, Liis oli kunagi ja Mihkel olid ka seal laagris oma, kuna minu abikaasa oli laagris arst oli juba uuel ajal. Oi, me oleme käinud enamus eesti pioneerilaagreid. Temaga koos arsti lasteaia, hea küll. Ja siis ma olin seal laagris ja siis seal olid rühmanõukogu esimeheks tulevad minule siis ühel pühapäeval vanemad külla isa ja ema ja meil kasvataja ja pioneerijuht tulid peda üliõpilased, vanad üldis olid seda lõbusam poisid paraja tähendab tihti hommiku, selle asemel, et sinna oli Nicole minna, pidime nad pikali asendis põrandalt üles ajama. Ja loomulikult ei viitsinud teha mingeid hommikvõimlemist, kes tulevad, minu arenevad. Ma küsin, kas isa või ühesõnaga, et kuidas teil hommikuvõimlemisega lood on? Masinal oli räägitud, hommikvõimlemist ei toimu. Kas Vunny üles saame selleks ajaks ajad? No vot. Ja siis läks ema, ma arvan, et see oli ema, mitte isa, muidugi isal oli natuke rohkem mõistust peas. Läks laagriülema juurde kaebama. Nii, näed, ei kujuta ette kujutada, mis pärast juhtus. Ja vot siis käis plõks ja edasi ma keelasin ära. Emal isa ei tegelenud sellega emal kooli näo näitamise ja lasteaedade komitee esimehe kohalt pidi ta lahkuma ja vot siin on tõesti noh, asi, mida, mida ma sügavalt häbenen. See kestis, see oli ikka nii sügav auk hinges. Et kui ma kooli lõpetasin 11 11. klassi aasta 65 ma keelasin oma vanematel ära tulla lõpuaktusele. Ja hõlboksusel tuli siis õde õe käekõrval ma andsin ja ma saan aru, kui, kuivõrd ma tegin nendega neile sellega õiget. Ja, ja seetõttu ma ei sekkunud kunagi ka oma laste, ütleme mina ei ole käinud küll ühelgi lastevanemate koosolekule ühegi lapse puhul. Tekkinud kumbki ega emaga ei käinud vist Peet. Peet, mina olen käinud oma õe lastevanemate koosolekul. Muidugi, selle nalja, noh, lõpp lõpp, elu toob käit, paradoks. Liis Lõpetas Noarootsi kooli lihtsalt tundub, paneb suu kinni, räige pliks-Liis lõpetas, on, arvati koolide oma peale üheksandat, kas selleks Viljandist ära? Kodust ära teise Eesti otsa arvates gümnaasiumisse. Eskoli Liisi kooli lõpuaktus, noorod sees, seal 97, eks siis sel päeval mina juhuslikult olin Eesti vabariigi haridusminister, sellepärast et noh, ma olin muidu kultuuriminister, asendasin haridusministrit, kui haridusminister puudus ja Aaviksoo oli siis ilmselt kuskil kas puhkusel või ära ja siis Malisi lõpuaktusel võtsin sõna Eesti vabariigi haridusministril, ma kujutan ette, kui jube piinlik, jube piinlik, talle oli sel hetkel liigelda. Et kronoloogiliselt kõik asjad ilusti sujuks, ide pilt oleks terviklikum, siis kuskohast ta oma abikaasaga tutvusite? Kuidas tema teie ellu tuli? Mina tean seda lugu. Sina ütlesid, ma ei tea, mingit ilusat, legend oli kuus aastat enne sinu sündi, räägi rohkem kui kuus aastat enne minu sündi. 70, abiellusite 70, oi vabandust. Tükk. Ma ei tea isegi täpselt, kus te olite toite mingisuguses välisriigis, Ungaris, Ungaris ja siis nad olid toiti malevaga või maleva. Siin. Mina tean kahte legendi, mis on sellega seotud. Üks legend on see, kuidas sina olid maleva rühma komissar, rühma komissar, see, kes vastutas. Ei, komandör vastutas, mina olin siis kes vastutas komandöri eest? Ja siis see ja eriti ei antud Ungaris ja siis ema koos ühe rühmakaaslasest neiuga üheks varastas ära Talumehe, Kano. Talum Ungari Talumäe kana, kogu rühm praadis selle ära ja kõik said kõhu täis, aga komissar ei julenud seda süüa, korra tema ametikoht ei lubanud. Siis sina ja teine legend, mida mina tean, et te käisite seal lõbustuspargis ja kuna minu ema siiamaani süda läheb pahaks nii juba bussiga sõites autoga tagaistmel istudes siis tema oksendas sind karussellil täis sõidetud. Need on kõik väga lihtsustatud, tähendab lood selles mõttes, et võtaksime muidugi siis, kui rühm esimest korda kogunes, oli Wella vares ülikooli selline spordibaas või puhkebaas Elva lähedal Wella veres ja seal ma esimest korda rühm sai kokku seal abikaasat nägin, mille tulemusena sammas õlle pärast, kaks aastat hiljem olid ka meie pulmad 30. jaanuaril 39 ja 30 kraadise külmaga, 29 jaanuar. Aga aga noh, kui seal kanalo rääkisin, sorry, natuke teistmoodi, tähendab tõepoolest, kuna see toitmisele, et ei maitsenud, siis mis Ungaris rentides liha kompotis tavaliselt ei olnud meil harjunud, siis nad tõesti selle kana seal kinni püüdsid, aga mitte sellest, millal ta süüa ei julgenud, vaid talumehed tulid kaebama. Seal oli laager oli erinevatest rahvustest, siis nendest riikidest oli seal suurlaager ja siis lõpuks tädi laagri ülemuste tasemel selgeks, et sa pead olema eesti rühm, kes selle ka ära varastas. Komandöriga seletame, võtsime err rühma rivisse, kes siis käis kanavargil. Aga näh, et malevas me saime tuttavaks ja niukesed malev armastuse on ennegi olnud, nii et me saime 70. aasta suvel olime seal 72, jaanuar oli siis abielu. Ja siis noh, ma ütlen siis selle lause ka ära. Kui ma ütlesin, et ma kuuendast kuni üheksandast kuni 27. eluaastani isaga eriti ei suhelnud, isa oli kogu aeg tööl, siis mõnikord ma ikka isa nõu küsisin ja see oli siis 71, ilmselt lõpp. Läksin ma siis isa nõu küsima. Ees seisis ülikooli lõpetanud 72, jaanuar ja siis ka nii-öelda, et võib-olla siis need pulmad ja siis ma küsisin isa käest, et kuule taat, mis on nüüd arvavad, peaks nüüd midagi nagu elus ette võtma, et kas astuda parteisse või abielluda. Siis oli pikem paus, siis isa ütles, et kui sa midagi tingimata õpet tegema, siis võtab rõmm naine. Ma tegin muidugi mõlemad sotsioloogia eriplaaniga eriprogrammiga lõpetanul, kui ma tahtsin ülikooli juurde jääda, ega siis muud võimalust ei olnud, kui parteisse tuli siis astuda, mis ma tegin siis ülikooli tõesti viimastel kuudel alles? Liis teie esimesed mälestused mälupildid silme ees. Lapsepõlvest, minu ikkagi enamus lapsepõlve mälestusi on kõik väga aktiivselt seotud minu vennaga, sest meil oli vanusevahe poolteist aastat. Kui mu isa rääkis, et temal into vett ja väga teistega mingi vanuseni suhelnud, siis päris introverdid ei olnud, aga me suhtlesime peaasjalikult üksteisega vennaga. Sest et meil olid mingid täiesti omad mängud, noh me mängisime hästi palju teatrit ja mingeid selliseid mänge, aga teised lapsed ei saanud nendest mängudest aru ja meil oli nii mõttetu. Neile need seletades mängisime kahekesi kogu aeg endale. Teatri direktor, sina oled lavastaja. Me oleme publik. Meil oli kahe, meil olid oma mänguloomad, kummalgi omad Aasias, meil kahe looma, need olid kumbki loomade linn kahe linna peal, Olühistajate teadsin imelimadinova seda. Aga siis on veel üks tore mäng, ma ei tea, kas sa mulle annad andeks, kui ma seda nüüd siin raadioeetris räägin, mina mäletan, et sina mängisid meiega seda mängu ja hiljem mõnele oma sõbrale rääkinud, siis nad on olnud sügavas hämmingus. Mäletad, meil olid kodus sellised A4 suuruses Nõukogude Liidu poliitbüroo liikmete fotod, mingi mapp oli siuksed, mustvalged, kõik ühes ühte nägu ja mängu mängusüsteem oli siuke, et üks näitas pilti ja teinegi ütlema, kes on. 20 vanurit põhimõtteliselt mängisime. Ma ei tea ja siis kolmas mäng, mis mulle meenub, mida me mängisime ka väga tihedalt vennaga, oli ikka ju noh, tol ajal ei olnud ju tegelikult mingi probleem see, kui sa ikkagi ei olnud enam rinnalapsed, olid ikkagi niisugune lasteaia viimased rühmad, kooli, kooli nooremkoolid ka siis ei olnud ju mingi probleem lapsed üksi koju jätta õhtul noh, tänapäeval võib olla mingist vanusest küll, aga ema-isa olid ikkagi. Kas nad olid siis mingil üritusel, võib-olla teatris kuskil olime, olime kahekesi kodus, Lennaga, te tulite õhtul mingi hetk tagasi. Aga me olime kahekesi ja siis me mängisime preemiat. Preemia oli teatavasti uudistesaadet omal ajal, mis hakkas iga õhtu kell üheksa Kremli torni pilt, kellad ja kõik, me teame seda helionju ja me mängisime Vremjat, niimoodi ma panin teleka käima. Mina panin selga ema riided, mihkli, panin selga isa riided. Me mõtlesime, istusime laua taha, võtsime hästi palju pabereid ette, poputasime neid nagu diktoreid ikka koputavad ja kui Reimo pihta hakkas, siis nii kui rääkis naine seal alati mees ja naine, rääkisin mina vene keeles ehk suvalises keeles pudikeeles. Ja kui rääkis mees, rääkis Mihkel ja seda me mängisime. Miks me seda mängisime taas kord. Kuule, räägime asjast kah poliitbüroo liikme piltidega mängun, õpetasime oma lastele kümneaastasele poisile kaheksandaks, tüdruk printsi, see on küll jah, ja siis ma mäletan, me olime natuke teatri kastrollidel kaasas, mängisime usbekis, oli vist aasta 80 siis seitse helist. Ugala, kes usbekis kasteralidel pikkade juuste rallidel ja mõlemad tegid seal etendustel kaasa. Kui me tagasi sõitsime lennukiga, see oli siis lennuki selline otselend oli Tallinnas klint, aga ta vahemaandumine Tšeljabinskis Javlinskist sisse pikalt ei olnud, noh ühesõnaga midagi seal hilines, nii et meil õige mitu tundi seal see asi, vahe. Rabinski lennujaamas võiksime neljakesi pritsida, kui ma tähendab mina, ema, poeg ja tütar, 10, kaheksa aastane, tuli kogu Ugala vaht suurte silmadega pealt ka lapsed bridži mängivad ja selle tulemusena poiss-ist on saanud, oli isegi mingi mingil aastal Eesti bridžimeister mängib siiamaani. Ta mängib turniiribridži, me, aga me oleme neid teatrite spartakiaad. Perioodil mänginud aga pritsima mängisime tõesti perega, me olime ikka väga väikesed, kusjuures ma tagantjärgi mõeldes tundub see ikka täielik ulme, sest et ma olen üritanud oma lastele erinevaid kaardimänge õpetada ja nüüd nad ongi umbes see vanus ja pritsimine on seal ikka veel pikk tee minna. Et aga me saime täiesti selgeks, seal oleme ju nüüdki mõnikord mängida, hiljem oli muidugi see nipp, et jõulude ajal bridži mängida pidi noorema õe välja vihastama tormas teisele korrusele oma tuppa saime neljakesi rahus mängida, sest tema ei osanud. Aga ma olen isal, Siber kirjakirjadest loen seda, et kolmeaastasena vähemalt Süüriasse läinud ei ole. Tundsin mina suurt huvi, kaardi ja kaardimäng mängu vastu, ainult ajasin kuninga ja ema on ka see segamini. Nii et sorry, väga geenides, väga geenides. Aga taat ladus juba seanssi kogu aeg. Kuidas kodune kord liis teie silmade läbi välja paistis, isa jõudis mainida küll siin kahetsusnoot hääles, et teda Caliga sageli vist ei olnud töö tõttu. No aga mingil ajal ta ikka oli ja ema oli enamasti vast olemas, et kui me paneme nad kõrvuti kes kamandas, kes korraldas, kes lohutas ja nii edasi. Mina ikka kamandas ja korraldas ja kasvatas ema, see on küll jah, selge, et aga ega meil ka mingid tohutud korda nagu ei olnud. Eks noh, eks nad mõlemad töötasid üsna palju, ema, võib-olla need jahe kodust oli rohkem, sest ta töö ei viinud teda nagu Viljandist eemal, aga noh, ta oli väikelastekodu direktor aastaid, mis on ka ikkagi. Ma arvan, päris stressirikas töökoht, kõikide nende laste lootus, tohutu suur naiskollektiiv ma praegu selle peale mõtlen, siis ta oli ikkagi ka üsna üsna raske töökoha peal. Eks me seal kuidagi ise kasvasime, aga meil oli muidugi ka natuke see teema, et kunagi nii minul kui vennal, noh, ma praegu räägingi, kui mul ainult oleks vendaga, õde on üheksa aastat noorem ja täiesti kuna ma läksin juba 15 aastaselt mujale keskkooli, siis õega me nii-öelda koos kasvanud ei ole. Aga kuna meil vennaga tegelikult praktiliselt mingeid probleeme ei olnud, mõlemad õppisime koolis hästi, vend käis muusikalis, mina käisin spordikoolis ja mingeid tohutuid jamasid meil nagu kooliajal väga ei olnud, mida oleks väga klattima pidanud kodutöid õhtuti, me tegime ka ise, ma mäletan vist ühte või kahte korda, kus ma umbes vene keeles olen istunud, köögilaua taga palunud Remomete minu sind ei olnud ilmselt küll, aga aga muudes, ega me ikkagi nagu see oli kuidagi hästi väiksest peale oli nagu selgeks tehtud see, et noh, põhimõtteliselt iga inimene vastutab ise vastutad oma õpitulemuste eest, ise vastutad, kas trenni jõuad ise. Et noh, söök oli kogu aeg laual ja ikkagi ema oli olnud õhtuti kodus. Kui isa oli Viljandi, sai ta ka õhtuti kodus. No lihtsalt Marina laste kuulajaga ju ülemnõukogu saadik riigikogule ja noh, see ülemnõukogu, mis riigikoguks muutus, hiljem olin siseminister nagu rida aastaid, ma ei töötanud Williams salpense juttudeks, mind kodus ei olnud. Me Ugalas käisime isal töö külas. Jah, ja siis ma küsisin ka enne seda saadet abikaasalt üle, et kas ta on kunagi oma kolme lapsega õppinud kodus sest mina ei ole, tema ütles, et tema ka ei ole ja üldiselt hämmastav tõesti ühegi lasteaiad ei ole kunagi pidanud kodus õppima ja siis ma mõtlen, kas minuga õpite siis ainuke üks asi ja tõesti kuna mul täiesti lootusetu oli joonistamisoskus, siis seda ma mäletan, kuidas PM pildid ette, ema, õpetad mändi joonistama kuuske siiamaani Moskamendi joonistada ilusti täpselt nii nagu ema õpetas ja see on ainuke ema õpetaja joonist joonistamisel aitas ema kaasa rohkem veel minuga. Äkki jaak, on teil vastus sellele küsimusele, mille ma tuletan nüüd siin Liisi jutust, et lastele tehti justkui selgeks või anti mõista, et kõik on nii-öelda enda vastutusel. See kõlab ju väga lihtsalt ja hästi polegi tarvis kodus justkui muud öelda kui üks lause, kõik, mis teed, teed endale, aga kuidas lapsed sellest aru ikkagi saavad, kuidas see neile kohale peaks jõudma? Minu meelest ei ole see nii lihtne. Mina leidsin nüüd oma arhiivis selles saates ettevalmistamisel üles kummalised paberid. Ema armastas järelikult meiega, seal aga õega minuga sõlmida lepinguid. Teha diile teha diil, et, et leping, mina luban, et ma ärkan alati voodist välja umbes nii. Täiesti ahjust. See oli see, et ma leping kirjalik leping, et ma mitte kunagi oma emale ei valeta näiteks lepingu pol kodus arhiivis, ma ei tea, mina teiega ei ole. Merega lepinguid sõlmitud, ma olin praktiliselt täiskasvanu, kui ma hakkasin selle peale mõtlema, et kõik inimesed ei lähe ülikooli. Sest et kui mina olin, laps, keegi ei sundinud ja aga see variant, et sa ei lähe ülikoolis, see ei olnudki nagu variant põhikoolist ära jah, või et sa lähed koolist ära või et sa ei õpi edasi. See kuidagi ei tulnud üldse nagu teemaks, et selline võimalus on ka tänapäeval tundub see mulle väga loogiline võimalus. Kõik ei peagi ja võib-olla ongi normaalsem, kui inimene teeb seda, mida ta seda ütleb talle, et ta võiks teha selle asemel, et omandada lihtsalt kõrgharidust, kui kõrghariduses tore asi. Aga toona nagu või nagu kasvõi seegi, et me ju läksime vennaga mõlemad Tartu ülikooli, see tundus hästi loogiline koht, kuhu minna. Vaata hiljuti oli mingi uurimused, kus on tehtud selgeks, et sõltuvalt sellest, kui pikad raamaturiiulid kodus on, seda arenenum on see laps isegi matemaatika, noor matemaatika alal. Eestlastel on kõige pikemad raamaturiiulilt kodus, Euroopas, aga meie kodus nende raamatu ka väga pikad. Tal olid pikad ja osa oli küll venekeelne, et vene keeles oli ikka raske lugeda. See järgmine küsimus on mõlemale tegelikult, aga võib-olla Jaak alustab, et kas vanemate staatus on lapsena või noorena elus motiveerinud või kohustanud või kujundanud käituma või hoidma mingit taset, nii-öelda kuklas tiksub teadmine, et mulle on see lubatud või see ei ole mulle lubatud, sest mu vanemad on need, kes nad on. Oi, see on nüüd minu jaoks üks väga valus küsimus on ainult natuke teistpidi hiljem nüüd on noh, juba hoopis teistel uutel aegadel ja tulnud jutuks, et kas ma ei häbenenud, et mu vanemad olid kommunistid? Ei, seda ei olnud siis tol ajal võimalik häbeneda, ma ju ei tea, mis noh, mõeldi, eks teiste poolt, aga mida mina kohutavalt häbenesin, oli see, et minu isa oli minister. Seda me ka nii häbenesin ja isa sai ministriks peale tagasitulekut, enne oli ta ju ka, aga sõiduma ei mäletanud midagi. Kas kolme aastane elasin 157. aastal Eesti metsa-puidu- ja paberitööstuse ministriks, hiljem oli ta lõpuks ka ministri asetäitja. No ma mäletan seda, et kui kuidas maid keegi muidugi veganeid kooli autoga üldse, et noh, et keegi ei näeks ega teaks, et mingisugune auto on vanemal isal seal mingi tööauto ja et mina sinna mingil põhjusel sisse minema kuskil sõitsime. Ühesõnaga, see oli mul tegelikult kohutavalt valus koht, kogu kooliaeg, miks? Oh jumal. Seda on raske seletada näiteks needsamad suvilad, millest siin Liis rääkis, need olid valitsuse suvilad keele sinna muidugi klassi klassikaaslasi vist küll kunagi ülikoolikaaslase juba noh siis oli see kõik üle, aga miks ma seda koolis nii häbenesin? Mul on seda raske ütelda, aga noh, et nagu noh, kas siis mingid privileegid või mis ei tähenda, et mina teistest parem olen. Ühesõnaga, see oli, see oli, see on mul valusalt hinges, et ma seda häbenesin. Ja, aga see on võib-olla mingi laiemalt tuleb hoopis teine lugu, et, et nagu ma maleva nagu esimesse tahtnud saada keskkoolis kuskil kümnendas klassis, koolitused, autahvlid ja head õpil õpe, õpilastega tehti fotokondid, autahvli välja pilt. Ja ma kategooriliselt keeldusin koolil autahvli ees, minu karistuseks oli see aasta aega rippus autahvel, kus oli minu nimi, aga pilt ei olnud, aga pildistama ei läinudki. Mingisugune kummaline asiaat, Liisil, varas öeldakse tema häbenes, et peaminister. Ma ei saa öelda, et otseselt häbenenud oleks, aga selles mõttes ta sundis nagu. Vaata, sa olid minister täpselt sel ajal, kui mina olin nagu keskkool ja ülikool on ju ehk see aeg, kus inimene noh, loogiline, et inimene igasugu lollusi. Ma arvan, ma mingid lollused jäid võib-olla tegemata puhtalt sellepärast et mõtlesin, et kui nagu see nagu kuskilt välja tuleb siis pannakse kohe lehte, et kuidas ministri laps nüüd nii ja naamoodi käitumisega mõnuga osad lollused ikka tegin ka, las nad siis lühene jõudnud, leheni jõudnud, teieni jõudnud, aga kuidagi mingil määral ta ikkagi nagu distsiplineeris küll nagu. Aga eakas teile, isane on tuttav olukord kus ta ikkagi juba hakata muretsema, vaatad, kella? Ei ole kedagi veel või et hommikul ärkad üles ja siis lähete lastetuppa ja seal on tunda lõhnast, et eile õhtul läks siis niimoodi. Ei no see tüüp, kes siin vastas istub nagu juhtus, kadus juba 90. klassi ära, kontroll puudus täielikult teise Eesti otsa, nii et tema tegevuse üle puudus üldse kontroll. Aga ei mäleta ESL head noorema tütrega seal eraldi teema ja tema suhtes läbi käia kõik kolm Viljandi kooli. Ja lõpetada Viimsis, sest mitte muu pärast, tema oli nii kord ise ennetavale ees, ei sobinud need õpetajad ja igas koolis õpetajatega igast tooniliseks õpetada küll lõpuks viimased kaks kaks aastat plaks Viimsisse hoopis siia, sest Trigon tema on see, kes teatri poole tõrgis kogu aeg. Aga, aga seda, et need lõhnad või ei mäletama selle poisiga ka midagi, et niisuguseid asju tähendab üks sellele enda melu kuskil kümnendas klassis. Vanemad olid ära kuskil vist paar, ühesõnaga, kes siis olid need asjad nüüdisniukesed sõna ei ole eesti keeles. Kas, kas on sõnal laban, kas on ikka, vist on jah? No vot ja siis mina tegin oma kodus labrakat, aga siis ma ei tea, kas messist isa kapiga tühendasime, ma ei usu, sest ma mäletan, kõige õudsem mälestustüdrukud esitasid ise kaasa ja siis millegipärast oli maas minu meelest benediktiin ilik vööri, seda küll ennem või hiljem pärast joonud siis vaat siis küll, kui nad koju tulid, ühesõnaga see korter oli sassi ja mina olen jumala täis üheksandas või kümnendas klassis sõnama, mäleta nii, et nendel on olnud see elamus minu suhtes. Aga minul oma laste suhtes nagu ei ole. Aga see ei ole otseselt sinuga seotud, aga ikkagi nagu selles mõttes, et kui mina ülikoolis käisin, siis mina näiteks ei julgenud. Mul oleks olnud variant võtta valikainena isegi päris mitu ainetega, ma ei julgenud minna näiteks tädi Marju loengutesse. Miks kartsin lolliks jääda? Loengus ei küsinud üldse, et ma läheks võtaks tema ained, eks talle eksamit. Aga aga kui liis mainite Marjut, siis üks küsimus, mille ma eelpool unustasin ja võttes arvesse, et teil vennaga oli väga lähedane suhe ja mängisite palju koos ja olite siis Jaak, kuidas teil, Marjuga lapsepõlves oli vanusevahe vist viis-kuus aastat kuus ja et olite te mängukaaslased poolõega, kuidas teil see läbimine käis? Ei, no kui ma nüüd takkajärgi mõtlen, siis ma võin muidugi öelda, et kõik, mis minus on head, pärineb marjult, kuue aastast õpetas mind malet mängima ja ja ka ilmuga igast muid kaardimänge ja, ja tõesti ka need raadio kuulamist aga kuidagi tegelikult väga palju mõjutanud, aga mängukaaslast ei olnud nii et ma tegin tallaga sigadusi. Liinetus tähendab, temal käisid juba ju poisid siis külas ja ta oli, mina olin ja siis väike, tema oli juba suur ja siis ma panin sealt tema on mingi poisiga metsale. Mina panen talle ukse vahelt sisse sildi, et see sammub, on pruut ja peig nihukest pulli. Ma tegin, et häbi on kade. Noh võib-olla Noarootsi kohta ka paar lauset, ma kuna me oleme üheealised, siis ma mäletan väga selgelt seda kuvandit Noarootsist ja Salamist, soovi, et äkki võiks ka selles valitud ringis kuidagi olla. Miks see Noarootsi teile tundus paeluv või mis lugu sellega on? Mina olin viies lend, et oli siis mõni aeg tagasi alles asutatud ja see oligi vist natuke Noarootsi kooli kõrgaega, umbes kui mina seal käisin. Aga miks ma sinna läksin Viljandist ära, seal oli nagu päris mitu põhjust, muidu Viljandis käisin inglise keele klassis ei oleks läinud ka edasi gümnaasiumisse inglise keele klassi, kus ma olin täiesti sees. Aga minu parim sõbranna läks reaalklassi ja veel seal paar head sõpra, heid nagu inglise keele klassist välja oma hinnete tõttu ja siis ma kuidagi vaatasin seda klassikoosseisu, kellega ma nagu edasi koolis käiva, see tundus mulle nagu noh et ei ole nagu eriti häid sõpru enam järel. Ja siis teine põhjus oli see, et ma käisin trennis terve oma põhikooli ajal kuus korda nädalas ilu võimlemas. Ja ma tahtsin sealt iluvõimlemist juba viimane aasta aega üheksandas klassis ära tulla. Aga ma julgen oma treenerile öelda, et ma lähen trennist ära, siis ma põgenesin Viljandi linnast, sest siis oli põhjus, miks ma ei saa enam käia. Pluss see ka, et me sattusime kuidagi mingi ürituse raames sinna Noarootsi valda. Ja siis kuidagi see tuli, ma ei tea, kas sina või ema või kes rääkis, et sinna on võimalik nagu keskkooli minna. Noh, miks nüüd saateks ettevalmistamisel, miks Liis sattus Noarootsi, mis ema väitis, ema ütles, et see oli tema idee, kuna temal oli niivõrd hea ja hoopis teine maailm tekkis arenemine, tema läks ära peale üheksandat klassi oma kodust, tema siis hakkas vedama just see Noarootsi kõige kaugem võiksime tõesti autoga, seda mäletan vaatamas seda nooruse sees. Kaugemale Viljandist oleks, on juba raske minna enne sõitma bussiga plima, oli sinu idee, kas ema võib-olla kuidagi võis seal esimesena välja käia, no eks tal oli Iida Leenale tuba vaja, selles mõttes, et üks laps oli vaja kodust välja saada. Iida-Leena Iida-Leena hakkas kooli? Ei, ei, see võis nagu tema tema poolt nagu pähe pandud mõte olla küll, aga mul olid ka nagu head argumendid ja siis sinna ma sattusin. Panin tähele, et Tartus ülikoolis oli esimene valik ajalugu. Tartu ülikooliga oli jah, see, et ma ostsin ajalukku. Ma olen esimene aastaks riigieksameid, tegi ametlikult riigieksamitega, sai siis ülikooli astuda, mingeid eksameid pidi tegemagi ülikooli juures. Minul olid kohutavalt head riigieksamitulemused ja oleks otse sisse saanud ilma ühegi lisaeksami, mitte õigusteaduskonda. Aga õigeks teadust õppis, mu vend. Ma põhimõtteliselt ei olnud nõus astuma samale alale, mida õppinud minu vend. Kuna ajalugu oli teine kuu, sai kõigi kolme riigieksamite sisse tuli teha ainult mingisugune pisike ajal eksamil ülikooli juures siis see oli tegelikult see teine ka koht, kus ma kindlalt sees olen. Ja ma mäletan, kui ma isale isa küsis, et noh, mis ainet, mis erialadele sa siis viisid. Ja kui ma ütlesin, et üks neist on ajalugu, isa nael lõpetanud, siis ma mäletan, ma ei tea, kas sa ise mäletad, sa ütlesid mulle, lähed ja võtad paberid välja. No vaata, seda ma ei mäleta, esiteks ma teen, kontrollküsimus on minu meelest olen kogu aeg aruanded säilinud, mitte ajalugu ikka kohe kunstiajalugu õppima. Seda vist küll, et ma ei tea, kas ma pabereid sisse viies, teadsin, et aga üsna esimesel semestril ma olin kindel, et mu peaaine on kunstiajalugu. Seda külla. Aga nüüd oleneb käbide ja kändude, ma räägin niukse lu. Tähendab mina üheteistkümnendas klassis ka, mõtlesin, mida ma pean siis õppima, sest noh, siis noh, kuhu minna õppima, eks. Siis oli muidugi kohutav paanika, mis on minu elu üks suuremaid paanikaid alati olnud, ma ei tahtnud minna nõukogude armees. No kohe kuidagi minu elu õudsemad episoodid, hetked on olnud sõjakomissariaadis käimised, ütleme nõukogude ajal tuli seal võtta arvele need komisjonid, seda asutust paaniliselt hiljem kartsin ma paaniliselt autoremonditöökodasid, teadnud autost mitte midagi, haledat oli nii piinlik, seltskond, kütsid, ema käik seal autot parandamas, naised rahvale nõukogude aeg, kus oli õudne defitsiit saanud ja siis naistesse suhtuti nagu viisakamalt, täitsa loll mees, kes midagi autost ei tea küll aga siis tuleb kuhu õppima minna ja siis oli selge, tähendab, et ilmselt ma lõpetan kuldmedaliga ja siis oli see kuldmedaliga minnes koolist kuldmedali kaotajatega üheksal ainult. Ja kuna ma teadsin, et ma ei ole võimeline tegema viiele eesti keelt, tähendab grammatikast, ma ei tea siiamaani, kuidas komasid panna grammatika raske koht. Et siis ma mõtlesin ka välja, et mis aines on, kus ma kindlasti saaksin viie esimese eksami sisse saada, mida mees minna, siis ma mõtlesin küll, et see on ajalugu, et mina oleksin sellepärast ajalugu natuke seda parandama. Tähendab sisse ja nüüd on siis niisugune juhtum, et üks laps, kes mul siin istub, kõrval tema läks õppima ajalugu. Tema töötab Ugala teatris ja praegu võistlus tema Viljandi linnavolikogus sotsiaaldemokraatide fraktsioonis. Nii et ma ei tea, miks see känd käbi, mille kirjutan, mitu last on kaks, siis on veel natuke minna, natuke minna, aga noh, seal on ka seal on teistpidi vanemad. Tare noorem poeg. Kõik see jõuab sinna välja, et tuli seesama teater. Kuidas nii läks? Selle teatriga on jah, natuke see, et kuna ma seal teatris üles kasvasin, siis kuidagi jääd sinna nagu nätsu kinni ja sa ei saa sealt enam nagu lahti. Kuidagi juhtus nii, et kui nende lastekodus olin, siis ma hakkasin justkui otsast. Näidendeid kirjutan oma, kuna on Eestis on niisugune näidendite kirjutamise erakool nagu Trakadeemia. Sina saatsid mulle selle info. No vaata, see on nüüd küll minu teen ainuke minu teened sa teatris oled. Mina lugesin lehes seda kuulutust, sorid viis aastat juba kodus olnud lastega, mina tõin sulle selle kuulutuse. Akadeemia olemas. Ja siis ma selle Tracareenas käisin seal baaskursusel või kus olid hästi vahvad ja loomingulised inimesed ja siis kirjutasin ühe näidendi. Ja siis meie selle Trakadeemia sellisel stoppis jõuluvana ei, nimi oli küll teistsugune. Kriminäidend, aga siis me sattusin, Me pidasime saueaugu teatritalu sama nagu aastalõpuürituste seal oli Margus Kasterpalu, kas tol hetkel oli Ugala teatril online juht ja seal sattusime Margusega nagu pikalt vestlema? Ja selle meie vestluse nagu tulemusena juhtus, selline asi, et Margus kutsus mind Ugalasse dramatoriks tööle sellest vestlusest mingi paar nädalat hiljem mis tuli mulle tohutu üllatusena. Ja siis me veel tegelikult elasin Tallinnas. Ja siis ma alguses olingi poole kohaga Ugala teatris, aga seal oli nagu järjest enam ja enam tegemist ja ühel hetkel oli sealt juba läinud ka Margus toonane teate juhtunud uued juhid. Ja siis ma ühel hetkel olingi seal nagu täiskohaga juba. Ja siis siis üheks päris suureks argumendiks tol hetkel siis saigi see, et vanem laps hakkas kooli minema, me elame siin Tallinnas täiesti siin faktiliselt raadiomaja vahetus läheduses Jakobsoni tänaval. Meil oli siis kodu kohe ärksa kooli valik oli kas 21 või Saksa gümnaasium. Ja ma kuidagi ei suutnud nagu leppida selle mõttega, et mu laps teeb siin kesklinnas kooli minema ja siis me kolisime ära Viljandisse. Laps läks Viljandi Waldorfkooli ja mina oleksin Ugalas täiskohaga tööle. See liis, mida te rääkisite soovist mitte panna lapsi Tallinnas kesklinnas kooli on ju pigem erandlik, mulle vähemalt tundub, inimesed pigem koliksid kesklinna siia, et saaks. Teie tegite teistmoodi. Jah oli ja ega mind nagu mingid inimesed lõpuni mõistnud, kes et kuidas sul on nagu koht olemas ja sa lähed ära. Ma olin ise ju esimesed üheksa, oskasin Viljandi Jakobsoni koolis, mis küll ei ole mingi eliitkool, aga on tohutu suur kool just meeletu müra ja rahvahulk ja kuidagi eks ma sellepärast ka nendesse suur koolides ei ole väga hästi nagu suhtunud, pluss minu mõistus ei suuda aru saada sellest mõtteviisist, et meil on koolikatsed esimesse klassi, et kuue aastaseid lapsi drillitaks, õpetatakse lugema ja ma tean, et osadega seda ei tehta ja osad saavadki sisse. Aga kool on ju see koht, kus inimene peaks hakkama õppima, et miks me valmistume õppima selleks, et saada sisse kooli. Et tegemist ei ole ülikooliga. Et kuidagi see mõtteviis mulle nagu südamelähedane ei ole, sealt võib-olla ka selline, pigem ühisosa tundmine sellise waldorfharidusega No te olete ema olnud natuke rohkem kui 10 aastat umbes 12. Siis me võime juba rääkida esimestest õppetundidest ka järeldustest, mis selle aja jooksul on ilmnenud ja mis seletavad võib-olla juhtumeid enda lapsepõlvest ja läbisaamist vanematega ja suhteid. No minu vanem laps, kes siis nüüd on 12 tema on selles suhtes mauran üsna sama tüüpi nagu meie minu vennaga olime, et ega mina temaga ka ei õpi. Et ega valdav põhjus muidugi on ka vähem niisugust kodutöö tegemist, aga just kõrvalt vaadates tema ikkagi selles mõttes vastutab ise? Jah, ma hommiku küll äratan ta üles, saadan kooli, aga mis kell tal on, mingi muusikakoolitundmise keeltel on trend, Keldel kool lõpeb, mul pole udust aimugi, tema teab ise noorem poeg, sellega on teine teema, see vist ongi mulle tundub, ma ei tea, kuidas see minu vend nagunii mittemehest soolo omast iseloomuomadustega õli, aga minu poeg on ikka külm, on natuke ikkagi. Siin võib-olla otse-eetris, ma katsun seda tsitaati võib-olla natuke pehmendada, aga nagu mu abikaasa ütleb, et kui, et noh, kui tagumik oleks keha küljes kinni, siis ta kaotaks selle ka ära. Ütleme, selline uje, uje, samas ääretult aktiivne ja leidlik. Aga selle kõigeusja uje ja ütleme, kohustustesse ja kellatundmist suhtub sellise loominguga inimese. Vaba olekuga jaak kui te mõtlete enda lapsepõlvele ja teile siis olulistele asjadele ja panete kõrvale nüüd näiteks siis mihkli või, või Liisi lapsed ja ja see ajalõhe kohati päris radikaalsed muutused, mis mõtteid see teis tekitab, mis meelt olete nende tänapäeva pisikeste laste tuleviku suhtes ja võimaluste suhtes? Vaadake, kellega ma tulen tagasi oma isa siberi hirvede juurde, siis, siis ta kirjutab sealt seda oma abikaasal minu emale. Et me oleme sinuga elanud väga raske elu, aga ta on kindel, et lööve lastel saab olema veel raskem. Veel raskem ja raskem jubedus, vaid ühesõnaga, ta kirjutab otse, et et lapsi tuleb kasvatada nii, et neil oleksid kihvad ja küüned Siberist. See aeg nagu mina kasvasin, tegelikult mitte mina, vaid ma arvan rahvas, no mitte ainult selle laulva revolutsiooni iseseisvuse saavutamise pärast ta üldse oli nagu see meeleolu, et lastel saab olema elu parem, rikkam materiaalne olukord paranes ikka aasta-aastalt. Ta pihkunud piskut ka, ütleme Nõukogude liidus, noh, lõpuks olid letid tühjad, aga nüüd juba ülemineku periood. Aga kuidagi oli siiski tunne, et lastel saab olema parem, parem, õnnelikum, rahulikum elu. Ja kui ma praegu vaatan, ütleme oma lapselapsigi, tähendab mul ja, ja see lelle minu tunne ainult, ma olen ju rääkinud teiste inimeste ka kuidagi esimest korda. See tunne, et nendel vist tõesti nende nahas ei tahaks olla just selles mõttes, mis tulevik toob ma kõik need kliimakatastroofid, ökokatastroofid, millest on palju tulnud ja mina isiklikult ei usu, et nüüd sõda tuleb. Mida siin Eestis väga tahetakse sisendada, et kohutav sõja oht relvastuma kogu aeg ma sellesse asja ei usu, aga aga kui see inimkond siiski ei tule mõistusele ja minu arvates kõik need ütleme, globaalsed katastroofid, kasemigratsioon, mis tuleb tõesti veepuudusest ja näljahädadest ja rahvastiku kasvust, seda saab ära hoida ainult siis, kui kui kõik need tohutud vahendid, mida praegu maailma riigijata relvastamisel üksteise vastu erastamisele panevad, läheksid just selle maakeral elu paremaks tegemise teenistus, teist ma ei näe üldse teisi võimalusi. Ja kui seda mõistust ei tule, siis ei aita sellest, et kodanik Helme läheb piiri peale ette ja ütleb, et me ole mingile paktile alla kirjutanud, siia ei tohi tulla noh, eriti kliima puhul eriti naljakas. Ühesõnaga, ma kardan nende pärast koostate teie küsimusele. Aitäh teile nende juttudest tänalid saates külas Liis aedmaa tütar ja Jaak Allik isa pärituult. Aitäh. Saate nimi on, käbi ei kuku, ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle.