Algab käbi ei kuku, saade, mis uurib põlvkondadevahelist läbisaamist ja sidemeid. Mina olen saatejuht Sten Teppan, tere tulemast kuulama ja lubage esitleda tänaseid külalisi. Tõnu Naissoo on helilooja ja pianist, kelle peamine kirg on džäss, aga mitte ainult. Kuigi isa onu eeskujul sai temast läbi ja lõhki muusikainimene oleks selle asemel võinud olla ka arhitektuur, joonistamine või miks mitte autod. Saates kuuleme veel, miks ja kuidas tuli Tõnul seista enda eest relvaga ja poja eest. Haamriga sõnul on kaks last lisaks poeg Markole, kes tuli isaga saatesse ka tütar Marre. Väiksemates ja suuremates koosseisudes pilli mängiva Markoga oli saatusel õel plaan. Kui raske haigus teismelise eas poisi elu sõna otseses mõttes kaalule pani. Sellestki tuleb saates peagi juttu. Lisaks kuhjaga helgemaid lapsepõlve, mälestusi ja õppetunde, mis on teinud tugevamaks. Soovin head kuulamist. Tõnu tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Tõnuga on kaasas, poeg Marko, rõõm üha, Marko, tervist. Terve selle saate puhul on läinud niimoodi, et kui me pealkirjast kinni hakkame, siis tõepoolest käbi ei ole kännust kaugele kukkunud. Teie puhul, kui me räägime naissoodest, mõned kasutavad isegi sõnad dünastia, mis kõlab ju päris kihvtilt ja ja selles on kindlasti sisu ka. Aga Tõnu, kui te enda vaatepunktist räägite kõigepealt siis esiteks kas teie isale, Uunole oli oluline see, et poiss muusikas jätkas ja kas teile isana omakorda pakub mingil moel rahuldust või noh, niisugust head tunnet, et Marko ei ole muusikast kaarega mööda läinud. Rääkides lisas, siis ma arvan, et tema soovis jah, et ma selle muusikaala peale läheksin edasi, kuigi mul oli huvisid nii mõne mõned veel noh, ütleme mingil määral ma edukas impoviseerimise ala, ma õppisin ju nagu tol ajal kõik noored inimesed, lapsed, alustasin laste muusikakoolist ja. Ma olin siin Narva maan, laste muusikakooli õpilane. Aga nüüd rääkides ja edasi, siis pojast Marcost jah, kindlasti on, on hea meel, et aga muusikuna jätkas, aga see teene kuulub ehk mu abikaasale Kerstile kes siis tegeles temaga rohkem, sest paraku maaline üpris hõivatud sel ajal, kui Marko oli siis väike veel. Ja see on tore, et Kersti nimi ka kohe jutu sisse tuli, sest tema roll tõenäoliselt muusikalises plaanis võib olla ju, isa on aga Marko üsna võrreldav, sest kui me ajalugu meenutame, Kersti oli üks nendest, kes kuulus ansamblisse kollaaž. Ja Rakolaania ka laine, kus saite tuttav ja sealt siis laine ja siis oli veel ju Eesti raadio segakoorilaulja ja pärast Estonia ooperikooris, nii et. Marko ära pahanda, järgmise küsimuse pärast, ütle palun, kas perekonnanime, seda Naissoo on olnud sulle mõnikord tüliga olla niisuguse suguvõsa esindaja, kus nii isa kui vanaisa on absoluutsed tipptegijad olnud omas valdkonnas. Võib-olla otsa koolis seal kooliõpingute ajal, kui asjad ei läinud nagunii hästi, kui midagi väga ei oska, siis sisenev nimi on selline suur ega midagi seal aga ei oska siis, siis võib-olla oli niimoodi tunda või ei viitsinud harjutada, ega ma pole viitsinud harjutada kõik kuidagi ennast nagu läbi vedanud igalt poolt. Aga see nagu huvitanud kogu aeg kitarri näppimine ja alguses siis pandi klaverit õppima, aga noh, ma ainult teemiataks ema teenes, isa vedas mind. Null 11-ga ikka siin Veera Lensin klaveritundidesse. Et selle, et seal on väga tagantjärgi tänulik, aga siis siis väga küll ei olnud, lugesin punaseid tulesid, mis tuleks, et ikka võimalikult hilja jõuaks sinna ja midagi ei juhtuks ja et ei peaks seal klaveri klaveritunnis ikka midagi seal, et seda võimalikult vähe saaks seal õppida, kuigi õpetaja oli super. Nüüd alles sain aru, et proua Veera Lensin, kui palju ta seal hoolitses ja kõik kavasid tegija mulle kogus autopilte ja niimoodi et selles mõttes oli, oli väga-väga äge. See on see koht saates, kus me läheme minevikku nii kaugesse, kui te, Tõnu isiklikult mäletate missugused on teie lapsepõlvepildid? No esimesed on kuskilt kolme-neljaselt. Ma arvan, et mingil määral mäletan, nagu oleks esimene kodu minu jaoks olnud kuskil nõmmel torni juures, ma ei tea, kas seal mingi idakaare ja ja mingi selline tänav kuskil selleks kitsarööpmeline, kuskil seal midagi nagu ähmaselt on meeles, aga juba rohkem mäletan, kui me kolisime metsa tänavale või noh, kui ma leidsin ennast olevat metsadele kolimist, ei mäleta seda maja, ma olen isegi vahel käinud autoga sealt mööda sõitnud. Maja on olemas, see oli kanu, eramaja, aga, aga no meil oli seal üks tuba. See olinud üpris väike ruutmeetri, ei oska öelda, aga eks ta mingi selline olid, kus ma imestan, kabinet, tiibklaver mahtus ära ja mul oli lastevoodi. Ja ega seal siis seda ruumi nüüd palju rohkem ei olnud, need ma ei tea, mingi üheksa ruutu või veel vähem või keegi on ka öelnud, ma ei tea, kui tõsisem jälle ise kellelegi küsitud vahel magan olevat seal klaveri all olnud siis minu ase ja siis mäletan veel isa käis mängudel ja tuli siis noh, ma öösel üleval ei olnud, ütleme et ta oli ikka juba õhtu õhtuks läinud ja lisaks siis seal konservatooriumis käimisele, ta käis ka mängudel, noh, tantsumängud olid eelkõige, eksole ja ta mängis siis oli akordion minu meelest. Kuidas klaver üldse tekkis, noh, väga-väga huvitav asi, mul ei ole ka kahjuks jah teada seal nagu Errnstiisi kuulsa klaverivabriku looja pill selles klaverist veel nii palju, et seal olid millegipärast ma ei tea siis kas ta, see eelmine omanik oli seal hammastega närinud ära, need ütleme, keskregistri plahvidel, need on mingid jäljed, need, ma isegi need noodinimedega tõstsin kuidagi nende järgi järevanetamisse, Miia oli ja ree ja mitu hambajälg oli nagu otstest olid nagu ära näritud, see klaver on muidugi jah veel siiamaani mul alles ja olemas, aga, aga noh, ma sellega enam eriti ei mängi, sest kortermajas ja noh, ei ei taha kedagi enam tülitada, sest selle pilli mängimisega on on olnud ka probleeme, kui ma siin elasime hiljem ma saan kuskil kuuekümnendat aastat, et ma ei tea, 61, kaks või kuskil, kus heliloojate maja valmis ja siis oli helilooja tormise korter meie all täpselt ja mul tuli seda klaverit tarvitada siis ikka õhtupoole ja siis isa. Ja muidugi, eks ma Klemberdasin oma impositsioone ka, eks, isa oli seal ikka palju kordi seal maja koosolekul seal süüdistuste ohver. No vot nii see asi oli, aga, aga siis sealt Nõmmest rääkides veel isal olid suusad ja ta oli selline ikkagi sport, plekiinimene, ma pean ütlema, oli ratas isegi selline sportratas ja sellega käisime niisama sõitmas. Seal oli eesiste selline lasteiste isegi seda natuke mäletan ja et me käisime siis suusatamas, no seal oli ikka sinna hüppetorni lähedale muidugi meist suurtest mägedest alla veel ei julgenud lasta, aga, aga punakas ja see selle mäega. Ega ma siis tol ajal sealt alla ikkagi, see oli selline väga karm mägi, aga hiljem ma olen sealt muidugi ikka alla julgenud lasta küll. Aga sain vähemalt selle olustikuga seal tuttavaks ja seal ümberringi need suusatamas. Ma mäletan, käisime, kuidas neid suuski siis tõrvate ja. Kui teie isa kohta mälestusi lugeda siis jääb mulje, et või öeldakse sageli, et ta oli inimene, kellel oli või paistis justkui olevat pidevalt kiire või et ta oli liik. Teil on pojana samasugune emotsioon meeles temast. Ja ei, no loomulikult, no see oli jahtaks, ta püüdis palju noomsin, kui palju ta nüüd selle spordiga nüüd nii professionaalselt tegeles, aga muidugi tema käes on. Ma arvan, et siiamaani konsi 10000 meetri jooksu rekord, sest noh, keegi viitsiks nii palju ära joosta. Aga seda ma mäletan, kuskil seda ikka mainiti. Tal tuli seda akordion, et ehk ses kortsu kanda, see ikkagi oli päris raske ja see tähendas seda, et ta tuli selle rong, ma sain aru Tallinn-Väikse juurest, viska, ta liikus seal küllaltki aeglaselt, need sealt hüpati nagu maha siis niimoodi sõidu ajal, aga no ma kujutan ette selle kortsu kohvega seal. Jah, ja siis veel see eeldas ka küllaltki head sportlikku valmisolekut, et ei olnud niisama mängi. Kitsuke. Rääkige Tõnu oma emast ka, kui isa teatakse väga hästi ja ta on meie muusikaloos ja üldse eesti loos väga tuntud nimi, siis emast ei ole palju kõnelda. Ema nimi oli Helvi ja ma arvan, et nad said isaga tuttavaks Pärnus, kus siis ema oli ettekandja Pärnu rannahoonesse siis seenega ja isa mängis seal ka mingil ajal mingil ajal siis tuldi siia Tallinnasse, kui sa tahtis konservatoorium siis astuda, see on ka kummaline praegu tagantjärgi mõeldes, et tal ju selline see muusikaline alg ja, ja keskharidus nagu üldse ju puudus, et kuidas see üldse teoks sai, kuidas nad isa emana teie jaoks meeles on? Eks isal oli ka minuga võib-olla vähem tegemist nii ja ma olin, eks ema hooldada põhiliselt seda mäletan ka. Me käisime jalutamas ja, ja eks ma seda ema kasvatada enam enam-vähem olingi. Isa oli ju samamoodi pidevalt lennus, kolisime Tatari Tatari tänavale ja, ja siis oli meil juba natuke lahedam elamine, oli kaks, kaks tuba ühiskorteris. Kuskil seitsmeaastaselt läksin seal kõrval, oli kohe allika tänava seitsmeklassiline 14. algkool ja see oli tavaline kool ja ma aasta hiljem sain laste muusikakooli sisse. Eks ema nagu jälgis masel, arutaks korralikult ja noh, tema oli noh, ütleme, range ja ja muidugi sealt nõmmelt veel mäletan seda, et seal eks mõnede naabripoistega ikka sõbustasin ka nagu ikka, käisin ka üle raudtee üks kord siis sellest, siis tuli ikka kodus päris kõva pahandused. Oleks peksa saanud ja ma sain sinna klaveri alla peitu. Järgeenskult äkesed naerma ja siis pääsesin nii-öelda sellisest rihma karistusest. Aga noh, ema oli ikka päris päris rangemal pidid kooliskäimisele ikka hinded olema, nii neljade enamus olid ka viied, eks ma selline selline olime ja ma ei tea, kolm oleks saanud, siis oleks tappa saanud need vihik ja kõik pidid ikka korras olema, salongi tindiplekke naasis, kirjutasime ikka veel, see klassis oli ju tindipott, sulepea panid sinna sisse ja siis ma mäletan, esimesed pastakat tulid siis siis need olid nagu ikka maailmaime, mis masti mees ta poisi glutin olite? Ütleme, korralik, mis see tähendas, seda, et ma mingi pugeja oleks, aga pugeja ma ei olnud kindlasti ses klassis ikkagi seal selliseid pättimat poisid ikka taustasid. Selline pealekaebaja ei olnud, aga noh, meil inimesed mul ikka jah niimoodi napilt sellest kiituskirjast puudu ja teises klassis seitsmendasse kiituskiri, muidu olid baarnelia ikka olid ka. Pahandustesse sattusite, mul oli niimoodi, et kui ma seal Tatari tänaval elasin, siis see oli mall heliloojate majas ja juba ja siis siis ma käisin, olid nad saaliproovid enne esinemisi laste muusikakoolis, need olid Narva maanteel, aga tuli see Maakri tänav läbida, mis oli omal ajal ikka täitsa selline uudismaa. See oli see aeg, kui olid need taskule, oli selline nelja poolevoldine suur lapik, patarei ütleme, oli sees ja eks need olid sellised tavapatareid, eks ole, aga no siis tulid need hiina patareid ja mäletan neid müüdikud, kaubamaja avati oli siis 60 60 üksealise Hiina taskulamp, nii-öelda väljendina patakad, ma mäletan seda värvi olid. Eks ma sain selle kaaset nood endale teed näidata, pimedas, aga mingid kaks ene, sellised poisid lutina, need nägid, et mul on, see oli vajasid minu käest ära korjata, siis mõtlesin küll, et isa oma jääter panid täiega vastu nägu, aga maha kukkusid aasta oli ka läinud, see taskulamp. Aga siis klaveriõpetaja kinkis start püstoli, enesekaitseks ütleme pauku ehmatab inimese ära. Ja siis ehitati seda parteimaja ehk praegust välisministeeriumi ja ja ma olin oma klassikaaslasega, olime polüilmselt, kas laupäev või pühapäev oli vaba õhtu, olime linnas, käisime niisama. Millegipärast hakkasid mingisugust kaks vene kutti ele vene kutid jälle meil päris kanna peal, et vaatasin midagi, mingi paha kavatsus neil on ja siis olime just Estonia ees, oli, avati esimene. Ja, ja siis ma mõtlesin selle peale nagu käin, lähed kuskile pimedasse kohta ja siis mine tea, mis juhtub. Minul oli, see stardikas oli muidugi kaasas. Et mõtlesin, kas vaatame, kas nad tulevad ikka järgi, tulid nagu järgi seal Estonia ees ja siis mõtlesin, et panen jooksu nagu sinna me teadsime keskväljakule, miilitsa valve ehk sidrun. Et noh, et need kaitsevad siis kui mingid Ma ei saa aru, miks, miks nad hakkasid taga taga käima nagu kuidagi ei saa aru, mis mingil ligitõmme oli kontsertsaali koha peal. Võtsin püstoli, sihtisin nagu tagasi. Kõmakat muidugi see nõukogude aeg või siis me põllu ärkale jänesel palju inimesi ümber ehk sadama ümbrust ei mäleta ja siis saime ikka sinna sidruni juurde. Natukese aja pärast olid need kutid kogu selle väljaku ümber piiranud, nagu igas nurgas oli, olimegi vaika salgakene tekkinud ja siis paar seltsimeest tuli sinna miilitsa, need olid venelased ja siis ütlesid, seltsimees jälle, siin on nagu relv. Siis ütlesin sidruni vastu rukkiverre käed ülesse siis nagu sidrunit kobati, noh nagu filmidel filmis oli. Ta leiti siis mulle see stardikas ja ja siis sattusin sinna Pärnu maantee miilitsaosakonda. Aga seal oli üks eesti inimene ja ja ma olin nagu nädal aega varem, mul oli ratas, mul oli see käekõrval, kunagi olid need kolme Kased joogikohad kus gaseeritud vett ja siis ühe kokana lihtsalt tõsi, et ei sees oli seda siirupit ka sees. Seal käisin ikka ikka vahel joomas seda, seda. Ja mingi miilits läks mööda, vaatas mu ratari numbrit, tagajad, ahtlejad, virutatud umbes. Ja siis viis sinna ka sinnasamasse selles noh, Pärnu maantee miilitsaosaga. No seal oli üks eestlane ja siis helistati koju. No muidugi probleemi ei tekkinud, aga kui ma nüüd teist korda sama solin a vana tuttav juba sinna ja no siis ma seletasin ära, et see oli nagu selline enesekaitse ja aga midagi siis ikkagi tuli, kriminaaljälitusmäletan, ega seal midagi halvasti nagu ei läinud ta pigem püüdsite olla vanematele hea laps ja, ja ikka küll loomulikult, et noh, ma püüdsin olla isa sarnane kindlasti, seda ma mäletan küll, ma käisin juba siis natuke küürus ja ma olin selle üle siis olen sellest üle saada. Nii palju annab, aga jah, siis meeldis ikka isa sarnane olla, keegi ütles ja kuidagi sinnakanti siis oli ikka niisugune uhke tunne. Ühel hetkel teie isa ema enam koos ei olnud ja teil oli isaga suhetes mingisugune, ma ei tea, paus või te ei saanud mingil hetkel väga hästi läbi. Ei, sain küll, aga emale ei meeldinud, et ma isaga nagu suhtlesin ja isa isa elas siis laagris, noh, ma pole unustanud öelda, et mul õde õde ka, õde oli rohkem nagu emaga ja aga no ma elasin muidugi emaga koos, siis ma käisin isa juures, Tal oli magnetofon ja siis ma sain midagi kuulata muusikat ja seal ma mängisin talle ka, tal oli kodus siis pianiino, mängisin ja eks Motanud temale nagu selle muusika peale edasi. Elukutse mõttes, nagu läksin. Te mainisite, et temale see väga ei meeldinud, isaga läbikäimine. Aga, aga see on niisugune klassikaline olukord mõnes mõttes, kus laps jääb kohe vanema vahele justkui, kes ei ole enam heades suhetes. Küll, aga eks, eks võib-olla see, eks seal siis võib-olla see kooli võrka lagunes mul natuke ära, et see avaldas mõju. Ma arvan küll jah, ega omal ajal sellest aru saanud, siis noh, ma olin juba siis neli, 15 ikkagi. Mul õnnestus seitsmes klass lõpetada kiituskirjaga ja kahe aasta pärast oli kuus kahte, käitub neli. Päris kiire allakäik. Päris. Aga no ma parandasin selle vea, et tegin muusikakoolis ühe aastaga kaks gurussess korraga, nii et noh, südametunnistus hakkas ikkagi hetkedes juba jälle tagasi võtva liini peale, aga emal oli karm aeg. Ilmselt jah, nojah, eks eks tal oli raske, ta oli kodu perenaine olnud ja ta tööd ju siis nagu ka polnud leida ja siis ta lõpuks oli noorte polikliinik või. Kuskil ta oli siis keegi seal oli aidanud teda ikkagi tööle seal siis tal oli ikka ikka lõpus töö, aga talle see oli nagu leukeemia, see tuli just kuidagi nii väga ootamatult, et jätkuma kontsi sisse astusin. Siis ta nagu ka lahkuski täpselt sel ajal ootaminete. Kas kusagil oli see koht, kus ta päriselt otsustasite, et nii, nüüd on saatus tehtud, et minu, minu tulevik on pillimäng või see lihtsalt oligi vältimatu, kuidagi sujuvalt see oli, see kujunes siiski nii välja. Jah. Kas te meenutaksite, palun? Seda lugu, kuidas te oma abikaasaga tuttavaks saite? Mingil määral tuttavaks saime juba väga ammu, see on siis ütleme 1009 66, ma arvan, kui ma nägin teda esimest korda, laulis olis kollaasis oli siis ka džässklubi Tallinnas ja see oli vanast trumpi klubis ehk siis nüüdne Mustpeade maja. Ja siis seal suures saalis olid vahel kontserdid ja no mina esinesin ka seal ja siis sugulaas oli. Ja seal noh, seal ma nägin lihtsalt teda, aga, aga no ega siis mingit tolmad, kui vanem minust noh, ega siis selles eas on need vanuse vahel väga suured. Kui sa oled ise 15, siis 20 aastane on juba rauk. Tasandavad hiljem kolaasiga sattusin, õigemini siis võeti mind tausta Triosse sinna mängima ja siis ikka aeg-ajalt olid need kontserdid ja, ja nii edasi, aga, aga noh koos nagu olime rohkem. Laine aeg, ansambel Laine, vot seal on sellised pikad bussimatkad, noh Vene Venemaal eriti sõidad ühest linnast teise ikka mingi 100 kilti ja nii edasi ja siis sattusin temaga nagu bussis, seal ikka koos istuma. See kuidagi nagu siis kujunes nii välja päris nii kokku. Abiellusime, oli aasta oli 77, noh, alles nagu kõvasti. Veel natuke aega hiljem, need Marko sündis ikka. KiK Arco 75 sündinud 27 oktoober. Nii mark on, et kui sa lased oma lapsepõlve mälestused silme eest läbi, siis kuskohast kellega seoses need algavad, mida sa mäletad sealt sealt vanadest aegadest, enda lapsepõlvest? Võib-olla siis kõigepealt ka heliloojate maja, sest me olime ka seal põhimõtteliselt nagu siis ühisühiskorteris, eks ju, et mõned haigused, mis olid alati ka seal väga palju, põdesin neid, siis need väiksed rohupurgid olid. Ja siis alati muidugi oli väga selline ootusärevus alati, kui läksime siis Uno teise naise Piia juurde või suuna, ma ei tea, mitmes seal mustamäel korter oli, sai, sai ka isa, sai autoga sõita ja ja siis muidugi ka nagu kurvastuseks mäletan, siis oli vanaema foto oli seal isa, ema, kes isa suri siis kas 76 ära ja üheaastane. Aga vanaisast unustada siis samamoodi mälestusi ei ole, Ena isa õunast ei ole. Mälestusi üldse jah, ehkki on pildid, kui ma olin tema süles, aga tõesti ja üldse üldse ei ole mälestusi ja. Nii, aga kui, kui sa mõtled ema isa peale, siis mis olukordades nad su silme ette kerkivad seal kui sa mõtled emale, millega ta tegeles ja isa samamoodi. Esimesed hetked seostub see, et aga väga-väga tahtsin teiega koos olla, ei saa, nägin päris harva, kuna ta oli ilmselt siis oli ka, et väga palju töötas, mängis magasin, mingi aeg magasin, ema, ema-isa vahel voodis koos seal. Vanaema hoidis väga palju mind ja siis ema ema siis memme, eks nimet nimetasin teda. Mäletan kisa isaga koos autoga sõit kui õe tõime ära 78. aastal sünnitusmajast. Isa ostis 78 seal Žiguli nulli 11 ja siis oli parim, kui sa isaga sõita ei saa, alati igale poole sõitis autoga ja siis mina alati smugeldas ennast kaasa, et see oli sihuke, ei saa ka siis sellised nagu esimesed hetked. Jah, aga seda ja heliloojate maja mäletan palju siis Veljo Tormis tuli pahandama, aga see oli vet läinud tal kuidagi seal nõrk on ta siis Manimatasin teda torumeheks torumeest oli, seda ei mäleta. Aga mäletan seda tuba, seda, seda ruumikujundust, mis, mis ta oli ja jah ja, ja siis kaisaga sõitsime Piritale, jalutasime seal Pirita kandis on niimoodi magama minekut, seda mäletan ükskord isa ostis siukseid, mänguautod olid siuksed plastmassist, sellised õde Marre, Marre on nimi, siis olite kambajõmmid. Ei olnud absoluutselt et õel olid ikka oma tüdrukute asjad ja minul oli ta poiste asjad ja hoopis väga-väga erinevad. Olime kuigi jah, siis ka Veera Lensin juures õppisin klaverimängu ja Marre mõned aastad hiljem ka sama. Siis siis ikkagi, kui Marre juba õppis klaverit, siis läksime koju emaga siis tihtipeale kolmekesi, mina, mu ema, et siis mängisime, mängisin klaverit ja Marre siis laulis, vot seda, see oli küll kihvt jah jaa-sõnaga. Aga see oli nüüd ikka väga palju aastaid hiljem, siis kui me elasime Lomonossovi tänaval, mis on ka mulle väga-väga eredalt ja meelde ja üks parimaid elupaiku üldse, mis mul on minu meelest olnud, oli küll väike rushovkad korter, aga selline kihvt seal aknalaua peal õppisin, tundma oli vähe, aga see oli väga äge, seal see niisugune, ma ei oska öelda, kas vaimselt või tagasi vaadates ja niisugune väga kihvt. Kas sa mäletad enda jaoks emotsiooni või äratundmist, millega su vanemad tegelevad või kes nad on, et mis eas mis asjaoludel see sulle kohale jõudis, et kes on isa ja kes on ema ilmselt selle? Kas või siis, kui ma olin ilmselt kuueaastane, sealt alates seitsmeaastane sest siis isa sain isaks, aga ilmselt ma jälle ise käisin ka peale, et isa võttis mind salvestustel päkapikk olla salvestusele raadiosse vist telelavastuste muusika salvestamise üks oli suur, pahandus oli ja, ja see oli minule väga, väga suur asi, mõned, kui ma nägin, et kuidas Ivo Varts trumme lastel, siis ma läksin ka koju, pärast hakkasin Airi trumme häälestama seal ja see oli väga-väga tähtsad hetked olid ja emaga samas emaga käisin kaasas Raadio segakoori kontserditel ja väliesinemistel siis ja mis siis? Eesti raadio Est läks buss, Ikarus, buss ja need on väga eredalt meeles ja ka pillimeeste sünnipäevadel nii palju, kui ma sain kaasa möllida aktiivsed dioodi. Vähe on vist ägedamaid või mõnusamaid olukordi, kui täiskasvanud inimesed kusagil laua ümber istuvad ja just on sünnipäev või midagi räägitakse jutte uskumatult huvitav minule salata, midagi aru ei saa. Väga huvitav. Noh, minul on salat, ei jah, ei tea, nii mõnedki lähevad niimoodi, jooksevad kohe muid tegemisi tegema, aga minul on see väga meeldida. Lüks eksin, tuli meelde, isal oli ka, olid need analoogsündi tarkpea muugia ja siis ta käis ikka seal putitamas. Keilas, elektroonika juures, sest ja, ja siis olin ka juures ja mitte kõik ei arva nii. Et väikse väiksel lapsel on vanemate juures hea olla vanemate inimeste jaoks, kes vaid seal oli siis elektroonikanaine ütles, et Markol on kindlasti siin igav siin vaadata ja Marko tahab kindlasti minna mängima teise tuppa pusledega. Ühesõnaga, ja, ja see oli minu jaoks päris õudne, et ma tundsin mu hinge keha sinna teise tuppa, kus seda siis sünti, häälestati seal ja ühesõnaga see vaimsus, mis, kas vaimsed aganad, kihvt oli seal teises toas olla ja vaadata, aga ma julgen öelda, siis ma kannatasin seal ikka päris kõvastes pusle on minu jaoks täiesti nagu õudus, mind pole mitte kunagi huvitanud, tähendab aga ma ei julgenud öelda midagi. Tähendab, ma kannatasin ja ma olin nagu niisugune jah, mis oma loomuses tänaseni välja öelda, vaid kannatan viimse piirini. Missugune tegelane sina siis poisikesena olid? No mina nüüd ma ei oska öelda, nagu isa rääkis, et oli hoolikas, korralik võib-olla intsidentidesse sattusin niipalju, kui ükskord tuldi mulle kallale, viidi keldrisse, võeti, taheti riided kõik ära võtta, läksin uhkeldama oma ilusate riietega sünnipäeval kohvikoort ostma ja tõmmati, nagu öeldakse mind ühe teise sihvkamaja keldrisse päästis ära, kui noh, võib-olla kaudselt, aga Ele Kõlar, kes siis kaelas samas majas ja tuli siis mingisuguse kettide kolinal sinna alla ja siis ma lihtsalt jooksin, rebisin ennast lahti ja jooksin, jooksin koju. Ja pärast isa tuli haamriga vihaselt tuli, see mulle väga meeldis, kui isa oli vihane ka sellest, ma sain ise ka nagu jõudu juurde. Tuli haamriga, isa tuli haamriga. Jah, jaa. Noh, nii nagu see elu on, oli intsident niimodi. Kas Marko sinu jaoks kodus eksisteerisid mingisugused reeglid millega tuli alati arvestada, need, mis siis ema isa poolt olid justkui nagu noh, teatud. Uurimismitte ma olin nii ära hellitatud, kui üldse üks laps, võib-olla kui prügiämbrit ämbrit pidi viima, siis ma pahanda sinna vist Maidle lõpuks karjusin seal ikka niimoodi. Mul üks klassivend tõotas seal varastada välisukse taga ja ütles, et kuidas sa ikka niimoodi saad ja kodus ei pidanud olema mingi kell üldse klassivendadele ikka öeldi, et ole ikka see, kel kodus ikka täpselt ja mulle midagi, ma isegi emale ütlesin, mitte pahaselt, aga ütlesin, et kuule, miks sa kunagi ütle mulle mul mingi kell kodus olema, et no absoluutselt selline vabakasvatus, et ikka jah. Kuigi nüüdseks olema väga kohusetundlik, et elu on õpetanud, et ei pea olema tingimata niimodi, et olen ma siin vitsaga kõrvale, et elu ikkagi voolib, võib-olla ise ma vähemalt ise olen küll kõvasti korralikum. Aga ilmselt see kõik sai toimuda ainult sel juhul niimoodi, et sa ei kasutanud neid olukordi ära või et kui ma kujutan ette, kui see oleks mingites jamades olnud, siis oleks tõenäoliselt teistmoodi asi käinud. Ilmselt küll jah, aga ma olin ka tegelikult üsna tegelikult introvertne inimene, kodus kuulasin mitte Vaba Euroopat, aga siis juba oli Radiomaffia ja lindistasin lugusid kodus seal pikali olles vaiba peal, õhtul peale peale kooli ja hakkasin vaikselt. Kutsusin klassivendi koju ja hakkasime bändi tegema, aga, aga pigem selline. Ma ei tea, kas pungi või midagi, me nagu tegime siukest oma asjaga. Aga nooli, mis tasemel oli, aga see tähendas nagu palju. Ja siis väljaspool kodu oli jalgrattasõit reljukasega igal juhul ja siin klassiklassist poisid kokku ja sõitsime niimoodi ja nii et kaks sellist asja siis kodus kodus kitarri näppimine, mängimine, klaveri mängimine, oma lugusid ainult Lomonossovi tänava korteris, trummi trummimäng sai alguse, kus siis lambi peal isal olid, need dirigendikepid olid, ma ei tea, kust need olid saadud, aga ja siis nad olid nagu trummipulgad on, mitte küll nagu trummi, mängin nendega ka õrnalt, nemad mängisid, lambikuppel oli siis nagu taldrik ja, ja soolotrummi vist mängisin nagu kuskil tordikarbis olid need tordikarbid nagu trummide moodi vanasti siuksed papist nagu. Ja, ja minul oli see sõber, raadio oli siis vikerraadio soovikontserdi, kus sai siis kaasa nagu mängida pleia longa ehk. Kui sa mõtled, sõnale kasvatamine, sa küll mainisid, et sul lasti üsna vabalt ja omapäi olla aga ikkagi kasvatamine siis isa ja ema, kuidas sina neid sellest ajast mäletad enda jaoks, kas siis nagu nii-öelda autoriteedi seisukohalt või kui oli vaja midagi klaarida või selgitada või kellele ja kuidas need asjad käisid? Nagu isal oli, siis tähendab praegu, täna kuulsin, et vanaisa autoriteet, siis minul oli isa väga autoriteet, tema need pikad juuksed habe, välimus mitte selline eriti kõhn, vaid selline ka. Natuke hakkab, aga, aga selline väga mehelik koju senine, minu meelest tõmmu ja tumedate juustega enne ühte katset intsidente, aga siis, kui isa tuli Ameerikast 98, üks aasta lisa, siis Ameerikas vot siis, kui ta tuli sealt tagasi minu jaoks. Peatun nüüd praegu isal, et seostub nagu kaks isaga kaks perioodi, üks, mis oli enne kui ennesõjaaegne enne Ameerika-aegne ja siis peale Ameerikat, kui isa tuli koju õppis seal stipendiaadina Berkley kolledžis. Ja kui isa läks, siis ta oli selline noor, tõmmu, vihane mees, pikkade juustega, ja kui ta tuli tagasi, oli nagu vanainimene, või nagu oleks kuskilt nagu vangilaagrist tagasi tulnud. Et see oli, tähendab tõesti habemed head ikka isa oli, aga, aga tähendab nagu kaks erinevat inimest sealt hakkas minu jaoks teine, teine isa, teine periood nagu peale, et siis ta hiljem muidugi kosus juba kasvatus habemega ette, mis oli siis pall, need olid nagu, nagu erinevad isa perioodid. Markoga seoses lapsepõlvest, tema lapsepõlvest, siis tuleb mingeid situatsioon, et olukordi mille keskel ta oli mingisuguste niisugused emotsioonid tema toimetamistega Aga tegelikult kõige kurvem on olnud, kas tal oli selline haigus erakordne ninaga ja ma ei oskagi seda. No see oli nagu õnneks healoomuline, aga, aga selline väga mage. Võrksari ninast hakkas verd jooksma ja see tuli nagu jah, kui inimene kasvuias see seda, noh, ma ei tea. Ma võin eksida, aga võib-olla 1000 inimese kohta üks võib-olla ja, ja siis sellega sellega oli nagu ikka paar korda, üks kord öeldi mulle, arst kutsus välja tartus, ütles, et on minek, need kohe. Nii karmaliseerite jäi nii väheks, Yasse kasvaja, ühesõnaga seal hakkas neelu kasvaja kogutud, et pang, eks ole, ja see ei lasknud nagu täis, aga et see ei jää lihtsalt jää, tuleb suunas, aga need tampooni ette panna ta lihtsalt ajab kuskile poole. Ei saa, tee oli esimene. Korda jah, keset suve, see verejooks oli aastal, noh, see oli siis, kui see 90, et üks midagi nii. See oli maal, eks ole, jätka Berdne jooks, mitte midagi teha ei ole ja siis aga siis mobiiltelefone, aga siis mina ei olnudki seal kohal, ma olin, see oli nädalalõpupäev ja ma olin siin mängima seal vist ma arvan, Pirita restoranis päeval olin kiirabi tuli, aga jah, ja siis viidi sinna, et Rakvere haiglasse, aga noh, see see Volvo, see oli nii lagunenud, lagunes. Poole tee peal ära, siis pandi kaubiku peal mööda, mis? Mina, mina ei olnud kohal, kiirabi ka ei tahtnud mind algusest peale sinna võtta, üldse, et nii kehv on olla terve tuba verd täis, oksendatud ja siis minema. Jah, seal oligi jah see asi, kiirabi keeldus peale nagu läinud. Ja ema, kas võitlus nagu emalõvi ja ta on selline selline nõukogude aegne vaid munadega naine, nagu öeldakse, öeldi vanasti, siis, aga noh, see hakkas sealt kuskilt peale, see kestis, ma ei tea, kaua sees mitmeid aastaid igatahes nii et see oli paar aastat oli operatsioon, aga kokku oli kolmneid siis, aga minul oli, mitte nüüd ei saa öelda, et põnev aeg, aga oli selliseid asju, mida muidu kui tervis korras kogu aeg on, nagu teada ei saa, ma arvan nagu siiamaani, et kõige hullem on tavaliselt olla põetajal, ehk siis mul ema oli kogu aeg juures, ei saa ka muidugi autoga. Mul endal, no ma mäletan seda ebamugavustunnet, kui hakkasid hk, hakkab hommik peale, see veri tuleb alla, aga neid hea nagu kuuldes praegu seda, et just Ma mäletan hästi seda hetke, kui isale öeldi seal Tartu nina-kõrva-kurgukliinikus, et palju pole enam aega, jääd Markole ja ma ise mäletan seda tunnet, et mul oli ikka väga hea olla. Ei saa, ema ja õde vaatavad mind ja pisarad silmas, aga mina mõtlesin. No mis samal ajal verd tähendab. Et see kuskilt tuli see kõiksusesse tunne, et aga et on, on hea olla, muretseda pole midagi, tähendab ja see oli kuidagi selline taju, ma olen väga õnnelik selle. Need on kõik hästi, aga et ma sain seda kogeda. Ma olen väga tänulik selle üle. See oli siis umbes vanuses 14 15 16 17 ikka jah, niimoodi kuskil tänu kui tema isa seisukohalt räägite, kuidas niisugused ajad üle elatakse, kui ikkagi fataalne diagnoos pannakse. No mis siin see on, õnneks oli ka muidugi jubele ja ega see mingi tunne oli, ikka läheb sealt siis viidi nagu maarjamäe. Maarjamõisa haiglas, Maarjamõisa maarjatsoonis. Jälle see oli nädalavahetus ja olin seal Pirital mängimas ja abikaasa helistas, et tal on nagu kehv kehvasti või siis sõitsin autoga sinna. Ja siis oli nagu päev veel. Doktor tuli nagu õhtul, mäletan, pimel juba kell 11 või kutsus siis nagu oma kabinetti ja ütles, et et pikka pidu ei ole enam. Siis oli ta kui jah, ütleme, ööpäev oli see verejooks olnud ka, et, et ta nagu kinni jäänud. Aga mina mäletan enda tunnet seal jagaja. Jah, aga see sõnuse pööre toimus siis peale seda Maarjamõisa jõe siis. Politsei siin Tallinnas kõigepealt Ta oli Tallinnas, siis keskhaiglas, siis oli, pidi olema Tartus, miks me sinna Tartusse viidi, laser laseroperatsioon üks, siis nagu aga siis läks olukord nii kehvaks, seal ei tulnud midagi sealt välja välja, et kuna tervishoiukeskset verejooksude palavik vist oli Gruusia Kruuse doktor Kruuse opolige esimene, aga siis tehti teine, pandi nüüd veresooned kinni. Kulgurid, teine teine operatsioon tehti siis onkoloogiahaiglas ühesõnaga hiiul jahi, kolmas tehti Kaiul, aga siis oli lõpuks oli ka kiiritamine, mis siis lõpuks siis nagu läks vähemaks, kuskil paar aastat see saaga siis oli ja, aga siis võlgnen küll. Vanematele sain ema, ema, isa, kogu aeg kogu aeg juures ja tegelikult see oli kõige kehvem, et see, see oli nagu ootamatus ei teadnud, millal see hakkaski vere lämbud lihtsalt sellesse ära nagu võib-olla aga, aga seda verd ja järjest vähemaks kinni jäänud asi oli ka selles, et siis siis ilmselt oligi verd oli vähem, siis oli juba endal oli päris. Värisema issand, ma mäletan, mina ja muidugi abikaasa oli tal ju ema oli julgenudki üksinda jätta, ega see noh, arstid on muidugi väga tublid üldse, üldiselt aga otse see hooldus ja noh, see, see on nii nagu on, ütleme ka palju, et inimesed lähevadki siit ära just peale neid lõikuse ja, ja siis hooldus on selline noh, ütleme ebatäpne ja võib-olla ei ole nii nii hoolikas, alati olnud ta võib-olla nüüd on või on parem, ma olen ise ka haiglat palju isal on veeretatud, reedel olen juba selline kunstiinimene ja pooled asjad on juba tagavaraosade sees. Aga tookord Marko, siis kui see oli nii kriitiline, kõik see tähendas, et muu elu pidi ju absoluutselt seisma jääma. Jäigi kool jäi seisma, otsa, kool jõudnud kuskile, aga muid asju ei olnudki mul sihuke introvert, nonii, tegelesin oma asjadega siis midagi, milles Kingistrennides trennid, külm olin eraldi ennem läbi käinud aastateni ainult aastani ühes trennis, siis teises stuudios veemotospordis seal ja ja aga siis hetkel midagi ei olnud, ainult oli siis muusikakool. Ja siis siis oligi nagu vaba vaba inimene sai mööda mööda haiglat käidud, et midagi nagu selles mõttes, et kaduma nagu ei läinud. Et kuskil valust valusat ei olnud, lihtsalt oli seda verd verd neelata ja see oli päris ikka eba ebameeldiv ikka, mäletan ükskord seal kiirabihaiglas olles seal 11. korrusel, mõtlesin ikka, eks kuskilt aknast alla hüpata, et enam niimoodi ei suuda olla niimoodi, aga asjade võib-olla hea käik oli ka selles mõttes et ema siis just ma ei tea, kas oli koondamine, aga raadio segakoor professionaalne kooris lõpetas tegevuse ja ema sai ka minu juures kogu aeg olla, isa teenis siis raha, ainult isa käis tööl ja siis ema oli kogu aeg minu juures. Õe õel oli raskem oma asjadega toime tulla kooliasjadega, kus siis ema oli ka haiglates minuga koos ja siis oli see erakordne, selline hooli hoolivus või hoolimine ja niisugune väljakutse ikka vanemad, kogu kogu perele. Super perekond, et sind ümbritsenud. Räägime räägime Marko, sinu valikutest elus ka natukene, et kas sul on selliseid kohti olnud, kus sa mõtled, mida oma eluga peale hakata, et kuhu suunas liikuda, missugused on väljakutsed kus ennast realiseerida, et on sul tekkinud teadlikud hetki olnud? Ja väga väiksena juba vist seitsmeaastaselt teadsin raudkindlalt, et mina tahan saada Volga taksojuhiks, tahan saada taksojuhiks ja teise või teine variant siis, et tahtsin kuskil sõjaväes ja ma ei mõtle, mis sellega kaasneb, aga näiteks Willise juhiks, et niimoodi olen seal ülemus, autojuht, nõukogudeautod olid minu jaoks ikka ju, et, et see, see, mis siis oli. Isa null 11-ga sõitmist mäletan ja isegi istusin seal autos, kui isa virus mängisteni, lihtsalt autosõidu pärast olin maalt Tallinnasse olin siis isa 104 tundi mängis virus ja siis pärast saaks tagasi lihtsalt sõidu pärast. Taksojuhi karjäär jäi ära ikkagi takso. On olnud, jäi lühikeseks, oli, oli katki seal paar kuud oli talling väisas ei, see oli Mersuga, mitte suure siukse võimsad e või S-klassi mersuga, aga kõigest B-klassi väikse mürsuga ka Tallink taksojuhi. Ja, ja just selle kogemuse pärast hakatagi sõitma, aga siis ikka viis nagu muusika juurde tagasi, nagu, nagu asjad. Ühesõnaga see autode teema on mul kogu aeg olnud kõige tähtsam ja on siiamaani tegelikult. Aga muusika on kõrvalt olnud alati selline, ma pole kunagi sellist professionaalset, seda isegi ma pole mitte kunagi mingi unistus pole olnud, et aga ka pillimäng küll jah, et klaverimäng, kitarrimäng oma lood tähendab. Ja siis pandi, mis on nakatunud nagu JMKE ja Ultima Thule kaseke kunagi aiats jazzrokibändid muidugi, aga aga mitte džässmuusika, tuleb tunnistada, jah, olen küll kodustada, koonduda ja. Tõnu kas kas lapsevanemal on vajadus kohustus kuidagi kujundada oma lapse tulevikatakse, teie jaoks on kodus, küsimus on? No ma arvan Et tegelikult peaks, peaks olema küll, no ma arvan, et lapsed on tänulikud, aga no vot juhtus nii, et minul kujundas tegelikult seda nagu üldiselt eluvaadet mu klaveriõpetaja oli, ta nimi oli ülev, ülevsaare, temal olen nagu väga palju tänu võlgu üldse ja selle eluvaate tekkimises ja kas kuidagi sõnadega seletatav ka sedasama eluvaade klaveritunnid tema juures olid ka selline noh, üldiselt elust rääkimine, kuigi ma olin ju väga noor ma tema juures oli, hakkasin õppima Vistmite esimesest klassist, aga teisest äkki seal laste muusikakoolis, ma mõtlen, näha, oli selline huvitav isiksus, ütleme nii. Eelkõige huvitav isiksus. Selles osas, mis lastest saab Marko nende seas, siis kas No ma arvan, et oleks õige küll vanemat võiks natukene suunata või nii edasi. Aga, aga no ma räägin, et ise oli nii palju tegemist ja noh, tegelikult sellise mingi suunamise võib-olla tänu sellele, et abikaasa sinna oli selles suhtes määravam ja, ja noh, et et seda muidugi soovisime, et nad laste muusikakooli vähemalt läheks, et lapsed ja tütar lõpetas seal klaveriga. Aga ta ta ka ei läinud muusika peale edasi ja elukutse on tegelikult minu meelest muusik Sul on ikka väga-väga raske omal ajal ütleme nii-öelda kergema muusika peal või popmuusika või kuidas seda nimetada, et olid ju restoranid, Neid ikka jätkus siin kas või Tallinnaski ja ma ei kujuta ette, et ma päris kõrtsu klaverimängija oleks olnud, aga viru oli, ma sattusin pirru, see oli ütleme mingil määral intelligentne koht ja tänapäeval nagu jah, ma ei noh, on muidugi on sellised. Mina olen ikkagi kõik need muusikakoolid ennast vedanud ikkagi no niimoodi läbi, et ikka mingit head hinded pole kunagi kunagi öelnud. Et aga ma olen nagu tegelenud sellega tagasi, vaadata laste muusikakoolis, loeb loeb palju see, et motivatsioon on ta lapsele. Kindlasti muusika õppimine ka sellisel kujul, et, et sa ei lähe selleks professionaaliks edasi on kindlasti igale inimesele väga hea, ta arendab sellist, et no mitmekülgset mõtlemist, noh, seda ajus seal mälu ja igasugused sellised asjad koordinatsiooni ja nagu kehaline kasvatus sky väga. Et kindlasti see kunstiõpetus on natukene noh, ütleme ma mõtlen, ka joonistamine või selline ta nagu spetsiifilisem ja ja mõnel noh, ei istu üldse see, et selle üldhariduse tasemel on kellasti, muusikaõpe vajalik kontserditel inimesed käiksid ja et pilt oleks laiem, see on selles mõttes vajalik, sest muidu inimene, ta ei viitsi seda pärast. Aga minul seda küll pigem isa aitas, hommikul tulin Torisevana pidi hommikul lastemuusikakooliga pool 10 hakkas, tund on mingi kaheksa paiku, hakkasin muidugi viimane hetk solfi ülesandeid vaatama, siis isa tuli ja aitas ja ise niimoodi väga niimoodi karmilt ohjasite enda kätte võtnud, et kui ma küsisin midagi, mängi, mis viskunud, küsisin, kuidas hevi on, siis ta midagi mängis klaveriga, ma tahaks siiamaani kujutamise asjadel mängisid mis hevi metal on siis isa mängis klaveriga midagi ütlema, aga ma ei mäleta vist edasi tegi see, kuidas ta mängis tutvustamast diiselmootorid, võib-olla seda äkki mängis niimoodi? Jah, ja ega see käik mängitud ore lehega see ei ole. Näiteks tahtsin väiksena küsinud, mis sellest džässis on, miks sa seda kuulad, kogu aeg? Aga ei olnud julgus küsida. Küll, aga isa klaveriharjutused olid lahedad, alati kuulata. Oskab. Praegu mõtlesin, et see auto, Marko, jah, selline autoarmastusel võistlus mul mingist minu geenist tegelikult jah, et kui kooliajal ja lapsepõlves, siis ütleme, esimene seiskasin, ma joonistasin palju ka need püüdsin järgi joonistada Ameerika autosid, vot need, mis olid nagu viiekümnendatel puuse 60-lt tiibadega vaatas niimoodi väga. Ei, need on mul siiamaani nagu lemmikud ja ja see autondus nagu huvitav. Võistlustel käisime ka, isa võttis mind kaasa, käisime need rallisid vaatus rallikrossi, ma mäletan seal Vasalemmas ja muidugi mootorrataste natuke väike kõrvalepõige Kalevi suursõit. Sai Kalevi suursõit oli muidugi omal ajal jah, mis isa käis olemas ja neid sai vaadatud seal, kui endalgi Jesaja Sevastjanov omavahel seal võistlesid ja ja siis see toss, mis neil nendel kostoppidel oli mingi eriline kütus ja selline rada siis nagu narkomaania peale sõda. Mulle muidugi meeldisid Nõukogude autod kunagi mina joonistasin neid esi ja taga otseselt ainult isa ütles, et kuule, võta midagi muid, ka mingeid vaateid, aga siis null ühe tagaotsa null null üheteistkümneile oli ikka suur vahe, et kunagi null kuus, milline oli ja ja Žiguli mudel, see oli parim sünnipäevakink, mis üldse sai, ja ma mäletan jõulukingiks küsitud, mis sa tahad saada, et null kaheksaga kilekott null, kahe kaheksa pildiga ja siis isa salvestas ka seda neid jõule üle, siis ma soi null kaheksa kilekott, et ma oleks praegune last, kellele kilekott rõõmu valmistaks. Jah, tore meenutada, igasuguseid asju hakkab vaikselt meelde tulema, mul on, mul on väga hea meel, et te tulite, Tõnu, suur aitäh meenutamast, olge head. Väga meeldiv. Ja Marko, samad sõnad pärituult teile mõlemale. Selle saate pealkiri on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja kuulajatele ka suur-suur, aitäh. Nädala pärast kohtume taas.