Tere taas kõikidele filmihuvilistele aasta esimeses saates me räägime uuest avatavastajad filmikeskusest ja muidugi on aasta alguses väga olulisi sündmusi filmi elus. Nimelt jagatakse kõikvõimalikke auhindu eelmisel aastal valminud linateostele ja üsna pea saab teoks ka aasta vast kõige olulisem vähemasti Eesti kindlasti ja ka põhjamaadele. Ja see nimelt on Berliini rahvusvaheline festival, mis toimub viiendast kuni 15. veebruarini. Ja meie tänase saate külaliseks on Katrin Rajasaare, kes hakkab koordineerima Kinos Sõprus asuvat filmikultuurikeskust. Samuti kõikides filmiküsimustes hästi kompetentne Karlo Funk Eesti filmi sihtasutusest, aga võib-olla siis alustamegi sellise väga olulise sündmuse jaoks meie enda filmielus, nimelt siis filmikultuurikeskusega. Katrin, kas see nimetus on täpne filmikultuurikeskus ja, ja mida see endas kätkeb? No tegelikult see, mille me avame, on kino Sõprus jällegi ja filmikeskuse filmikultuurikeskuse, igaüks võib seda nimetada nii, nagu ta ise soovib. Tähtis on see, et hakkame näitama häid filme festivalidel tunnustatud menufilme, lastefilme, noortefilme, põhiliselt ka eesti filme. Seal nagu kõige olulisem sõnum. Nii et hakkavad toimuma ka erinevad filminädalad ja võib-olla kohtumised autoritega, mis kunagi nõukogude ajal oli ka nii väga populaarne. Filminädalat kindlasti eriprogrammid, lisaks friigiööd on meil plaanis vähemalt kord kuus. Täpselt ei tea veel, kuidas nad hakkavad siin toimunut, mis filmid kõik on planeerimisel? Aga avamine tundub olevat üsna pea, et kuskil kuu aja pärast, et kas see on seotud ka, ütleme, kiha, sõpruse, enda ruumide mingi muutumisega, see sõprus oli suhteliselt valmis, tegelikult, kui ta hilju aega tegutses detsembrikuus. Praegu käivad kinos remonttööd ja kui need on valmis, siis saamegi uksed avada ja uksed hakkavad lahti käima meil hoopis maja külje pealt nüüd. Ja sisse saab koridorist sealtsamast, kust varem inimesed välja käisid. Ja kuna sinna koridori peale meil kohvikutemahu sisse tuleb saali viimase rea arvelt, sinna tuleb ilus galerii, siis saab juba veebruari keskpaiku näha ka, kuidas me toredasti seal Elron ehitanud. Ahaa, nii et see saab olema täiesti revolutsiooniline mõõdetes, nagu kunagi vanasti. Pirital oli üks kino, kus sai kohvi nautida kohe otse kinosaalis. Just nii saab ka meie juures, aga ilmselt päris kinoseanssi all kohvi osta ei saa, sest peame ikka vaatama, et kino saaks nautida. See on nagu esimene oluline eesmärk ju, kui inimene kinno tuleb, et kedagi ei segataks seansi ajal. Ma arvan, et see saab täitsa tore olema. Aga missuguse põhimõttega seireprogrammide kokku panete, et kellele see nagu suunatud on, et kas ta on nagu, ütleme analoogne näiteks kinomajaga või millised erinevused näiteks on, ütleme, Tallinna kinomajaga programme. Ei saa olema elitaarne kindlasti selle sõna hirmutavas mõttes et ta on mõeldud nii noorte kui kui laste kui täiskasvanute peale ja kindlasti saab olema programm selline, mis sobib inimestele, kes otsivad meelelahutuse kõrval ka natuke mõtlemisainest ja ka rohkem pakuks kui ainult naeratamine. Nüüd hakkab töötama nagu teismeline kina, et iga päev toimuvad hommikust õhtuni seansid. Ja keskpäevast alates hiljemalt algavad seansid ja kestavad sinna viimaste busside väljasõiduaegadeni välja. Aga kust te filme hakata hankima, et siiamaani on meil tegutsenud Eestis, ütleme stabiilselt kaks filmile firmaatid kuskil selliseid vääga väikesed levitajad on olnud ja kõige suuremaks, mitte Ameerika filmide levitajaks on nii-öelda on olnud peale tööde festivalist oma festivaliga ja mõningate ütleme selliste suviste filmi nädalatega, et kas te hakkate filmi ise maale tooma, nii-öelda levitama või siis tehakse koostööd tegema teiste levitajatega. Me ei välista üldse võimalust, et me hakkame ka ise lähiajal filmimaale tooma. Praegused suurimad partnerid on BDG ja Artur Veeber, kelle kaudu on meil siin eelkokkulepped juba neljale kuni kuuele filmile. Ja muidugi eesti filmid. Need tulevad Eesti tootjatelt. Et filme on küll, varsti võib hakata juhtuma, et meil ei ole piisavalt ekraan, et neid näidata. Aga see kilo tegutseb põhimõtteliselt ainult Tallinnas, et ei ole nagu plaanis või olnud ideed, et samamoodi nagu PÖFF toimub võib-olla et Tallinnas on üks programm, mis siis edasi liigub pärast noh, ütleme Tartusse, Pärnusse, Viljandisse või on, ütleme see ikkagi põhimõttelised, suunata teda Tallinna vaataja vajaduste rahuldamiseks? Praegu meie ei muretse selle pärast, mis toimub väljaspool Tallinnat, see on levitajate enda küsimus, et kuidas nemad näitavad, kuhu nende filmid edasi jõuavad. Tallinnast, ma arvan esialgu niimoodi see asi ära jagada, see peaks hästi töötama, et levitajad on ju harjunud sellega, et nüüd näitan ma kinno mitte ainult Tallinnas. Kas on teil plaanis ka näidata vanemaid Eesti filme või kuidas te nagu selles mõttes programmi üles ehitada, et te võtate ühe väärtfilmi või paar väärtfilme näiteks paarinädalaseks levitamiseks on tavaliselt nii nagu levitamist tsükkel on või, või ehitide programmi üles, nii et ütleme, mingi kellaaeg on võimalik vaadata näiteks mingit ütleme, mängu feimi siis dokumentaalfilmi või lastefilme varem. Et missugune see teie programmipoliitika täpsemalt on? Enamuses päevades on siis ära jagatud, millal on põhifilmiajad, millal on lasteaiaseansid, millal tulevad eriprogrammid, et võib juhtuda. See ei ole veel päris täpselt paigas. Et mõni nädal on eriprogrammid kella kuue-seitsme ajal, teisel nädalal kella üheksa-kümne ajal, et vaatame, kuidas publikut toob siin esimestel nädalatel ja siis saab juba täpsemalt paika panna. Teeme ikka nii, nagu rahvale meeldib. Aga missugused filmid võiksid need olla kõige esimesed, mida te olete nagu planeerinud, millest siin põgusalt juttu olite, olete levitajatega kokkuleppeid saavutanud, mis filmid need võiksid olla? Tänase päevaga või päris kindlalt rääkida toogilist, mis tuleb veebruarikuus meie ekraanile. Pea ilmselt võib juba rääkida ka kangelasest. Mõlemad on PÖFFil linastunud filminud, mõlemad said ka PÖFFil toredalt vaatajaid, aga ma arvan, et potentsiaali on neil kõvasti. Ja kas teie filmikeskus põhimõtteliselt ostab litsentsi siis et näidata neid filme, kui need jõuavad üle Eesti teistesse kinodesse ka? Joovad ikka teistesse ka. Et levitajad on ostnud litsentsid ja siis nad alustavad selle filmiringkäiku kinost Sõprus. See tundub neile kõige mõttekam. Ma arvan, et see on ka väga tore plaan. Ja siis meie kuulajad ju elavad ka väljaspool Tallinnat, ma mõtlesin, et niivõrd huvitavate linateoste mainimine kindlasti kurvastaks neid, kui nendel on teadmine, et tema neid ei näe väljaspool Tallinnat, et see on, see on hea uudis, et filmid pääsevad ka Eesti peale liikuma. Kuidas sinu enda kogemus on olnud filmiga H7 sellel alal oled tegutsenud ja kui kindlalt sa ennast tunned, ütleme see filmikeskuse koordineerimisel. No praegu on tugevat toetust kolleegide näol ka, ega ma kaua ei ole filmiasjanduses nii-öelda ise tegev olnud rohkem filmihuviline filmitudeng. Ma olen aidanud siin Sleep Volkersi tudengifilmi korraldada ja olen teinud artiklite kirjutamise näol kaastööd Pimedate Ööde filmifestivalile muide, toimetanud ajakirjas Nädal kinolehekülgi videolehekülgi. Et filmi huvi on suur ja, ja tahtmine teha täpselt samamoodi, nii et ma arvan, et sealt saab asja küll. Ja tundub, et kivi informatsioon on seal igal juhul väga hästi käes ja ja loodan, et üsna pea saab ka siis ajakirjanduse vahendusel täpsemalt teada, millal avatakse filmikultuurikeskus ja, ja missuguseid silme meil seal siis võimalik vaadata on. Jõudu teile seal sõpruse kinos ja, ja meie läheme edasi järgmiste teemadega. Ja meie jätkame oma saadet Berliini rahvusvahelise filmifestivaliga, mis saab alguse viiendal veebruaril. Juba on ilmunud esimesed filmid, mis osalevad nii võistlusprogrammis kui ka kõrvalprogrammides ja tundub, et leifestival täiesti vaatamata sellele, et on kasvanud väga suureks ja tihtipeale viimased aastad on avanud oma programmi Ameerika filmidega. Siiski pakub väga suurt ja väga mahlakat läbilõiget kogu maailma kinemato afiast. Tiiter paslik on tõesti Berliini muutnud ja muutunud väga oluliselt ilmunud. On väga palju ka muid üritusi, mis on seotud filmitööstusega. Nimelt eelmisel aastal toimus esimest korda ka selline üritus nagu talent, campus ehk siis noored ja andekad filmi tegijad väga paljuski üliõpilased said võimaluse kuulata loenguid maailma juhtivatelt, lavastajatelt ja teistelt kinemato grafistidelt. Ning sellel aastal saab toimuma esimest korda suur rahvusvaheline kaastootmisturg, kus siis lausa 230 projekti hulgast valiti välja 35 projektid, mida esitletakse ja millele loodetakse leida laiemat kõlapinda. Kas tootjate kui levitajate leidmise näol. Aga kui lähemalt vaadata nüüd mõmmi, mis hiljaaegu saabus meie ette, siis tavapäraselt ju Berliini filmifestivali võistlusprogrammis osaleb 22 23 filmi ja meie ette on hetkeks jõudnud 18 filmi sest tegelikult need esmaspäevaks peaks jõudma valmis lõplik nimekiri. Kui, kui vaadata neid linateoseid, mis hakkavad võistlema Kuldse Karo ja arvukate hõbekarude auhindadele siis peab ütlema, et need filmid, mis on välja valitud on osalt jällegi tuntud meistrite käe läbi sündinud, noh, jällegi on esindatud inglise sotsrealiste Kelloutš, kes tavapäraselt ikka ühe filmiga aastas maha saab ja väga paljusid inimesi maailmas nutab väga teravate teemadega. Ja samas ka on tea Angeloopalus, mees, kelle iga juba on pea 90 piiril ja kes samuti on väga väsimatu tegemaks igavik olisi, ütleme sellise seisundi filme. Temagi film on järjekordset valitud välja Berliini festivali. Et need kaks meest on vaieldamatult ka nagu näiteks Eerik Romöör või John poorman, mehed, kes kuuluvad nii-öelda perekonnaringi ehk vabastajad, kelle järjekordne linateos kindlasti valitakse ühe suure A-klassi filmifestivali võistlusprogrammi. Nii et nemad on tõesti Kallo, kui sa nõustud mehed, kes omavad nii-öelda valget piletite nagu kani festivalil on ka ajakirjanik, kellel olemas valged kaardid ehk siis nemad pääsevad alati järjekorrast ette, kui huvitavad nende filmid tegelikult saavad olema või kui üllatuslikult on muidugi juba näha, ütleme Berliini festivali lõpuks ja ka selle järgi, kui palju neil õnnestus auhindu saada. Aga mis sinu huvi seda nimekirja vaadates köidab? Kui praegu vaadata, siis siin on tõesti üks teema, mille Berlinaale ise välja reklaaminud, võrreldes vist eelmisel aastal oli see nende keskne teema nagu migratsioon või immigratsioon, siis sel aastal on see osalt vähemalt poliitika või inimesed ja sündmused poliitilises kontekstis. Lõppude lõpuks sama Angelopulaseks kõik, kui universaalne ja humanistlik ta vaatas, ei oleks, või kui kunstiline tema selline filminishi oleks, on ka tema teinud nüüd ajaloolise filmi, mis plaanib olla isegi triloogia. Ja räägib Kreekast, ajaloost, siin paistis olevat filme mis räägivad siin Ameerika ajaloost või mis kajastavad konflikte kuskil lõunas Aafrikas. Paistab, et sel aastal on nagu otsitud jälle võib-olla naisest maailma sündmuste taustal selliseid konfliktsemaid nii-öelda Ižufilme või teema filme. Ja, ja paistab, et režissöörid, kes on tuntud, on selliseid töid just nagu teinud või nad on olnud lainer samal lainel. Läks lõppkokkuvõttes tegelikult ju igasuguseid, võistlusprogrammid sünnivad mitte niivõrd lihtsalt sellest kui hea puhtalt filmi kunstiliste näitajate järgi, see on vaid ka selle järgi, kuidas nad tööd omavahel kokku sobivad ja kuidas nad omavahel dialoogi astuvad. Aga kuidas vallutada Lenin, et siis see on selline öelda kraad nagu konventsionaalse on minu jaoks valik kui kanis ja võib-olla isegi poolteist kuni kaks kraadi konventsionaalsem kui Veneetsias, et sellised tuumik-Euroopa veidi rahulikumad teemad tunduvad olevat filmides üleval, noh, kuidas see tegelikult välja kukub, seda näeb muidugi muidugi pärast geograafia näiteks sel aastal isegi ju väga lai ei ole režissööride geograafia siin ei paista olevat, et Lõuna-Ameerikat eriti ega, ega gaasiat praktiliselt mitte. Ma ei tea, kas see on nagu Hanna suund või siis tõesti teatakse need filmid hiljem siis siin on veel mõned nii öelda tühjad piletid selles programmis. Ja teiselt poolt oli kuulda lihtsalt juba mingeid filmile ise valmis ja need asendatakse millegi muuga, et nagu te olete programmi tegijatel on tuli takus, nagu ikka selliste ürituste eel. Ja võib olla ka tingitud sellest, et mingites regioonides on võib-olla väga tugev konkurents ja seetõttu lõplik valik ei ole toimunud. Kui meil, ütleme mõni aeg tagasi vesteldes ida regiooni valijaga, siis tema kurtis just, et regioonist ei ole tulemas tugevaid töid, et pigem on probleem selles, et tõrjuda nõrgukesi filme, et siiski näha on need. Ja seda on üks film, incobleeessonilt, tunnistajad, mis on ka nende võõrkeelsete Oscarite nominent, et üldjuhul ka Venemaal ta siiski tulemas huvitavaid filme ja need on sattunud hoopiski foorumi kõrvalprogrammi. Ja samas, nagu sa mainisid, ei ole Lõuna-Ameerikast praegusel hetkel veel midagi programmis ja ka Kagu-Aasia, mis vaieldamatult on ka selline moodne piirkond juba päris pikka aega ja Lõuna-Ameerika vaieldamatult tõusev piirkond. Nüüd usume, et mõne aja pärast juba järgmisel nädalal, kui on lõplik programm paigas, et sealt võib leida kiin nii mõndagi huvitavat. Aga mida ma märkasin, oli see, et nimekirja on ilmunud ka mõned naislavastajaid. Et eelmisel aastal oli just tootmises olevad filmid said suure tähelepanu osaliseks, kuna nende lavastatakse olid naised. Et tegelikult on maailmalevis olnud põhiliselt kahe naisrežissööri Liina välti Mülleri ja võib-olla Džiin kämpil on kaks sellist suuremat nime, mida kõik teavad, siis me võime nimetada tegelikult sadu väga tugevaid mees lavastajaid. Selles mõttes on toimumas mingisugune väike murrang. Et juba praegusel hetkel on kaks filmi naislavastajatel ja mis on leidnud ka väga suure vastukaja, on pätid, Jenkins, kes leian filmi nimega Monster, see on tegelikult iseseisva tootmisfirma poolt lavastatud draama naisest kes on sooritanud mitmeid mõrvu. Ja nüüd me näemegi tema lugu, ütleme tagasivaadet ja tema avanemist vanglas, et viis, viis selliste tegudeni ja mis toimub tema peas siis lõpliku otsese täideviimist, nii et seda peavad Ameerika kriitikud selliseks eredaks linateoseks. Eelmise aasta Ameerika kinematograafias ja samuti eesti kihalisi ongi jõudnud juba film 13, mis on ka naislavastaja üles võetud ja äärmiselt palju vastava ja nägin, et ütleme niimoodi, et neid filme tuleb aina rohkem ja rohkem tundub. Selles mõttes on huvitav aasta tulemas. Et noh ja ka žüriis Samira makamal vahvet omamoodi paradoks, et justkui üldiselt islamimaalt ja mingit arvamust harjutada Ritaarselt tulnud naislavastaja suudab jõuda nii kaugele. Muidugi ei maksa maha salata, et ta perekonda Nad, filmitegijad ja ta õde on teinud nüüd juba vist ka mingi vaevalt kahekümneaastasena esimese filmi. Aga just selle taustal ongi paradoks, et Eestis ei ole ammu olnud ühtegi pikka filmi, mille režissööriks läks naine. Jah, et Leida laius vaieldamatult oli üks väga ere täht, aga, aga ütleme, selline suur vaikus on täiest meile saabunud. Samas maa kinematograafiast võib leida aastate lõikes, ütleme sellist tugevat nais režissööri ja, ja minu üks tegelikult viimase aastate eredam filmielamus oli Mirena iirilt Montsioon veidi ja see daam on pärit Indiast, eks ole, et täiesti ebakonventsionaalne siiski film, mis jooksis meil PÖFFi raames ka minu vaid just see, et naislavastajad on jõudnud mainstream, ehk nad on jõudnud sellise suurde maailmalevisse ja mitte ainult ütleme sellist väärtfilmilevisse. Et jah, et kui mõelda nagu 90. keskpaiga peale, siis tegelikult need naiste tehtud filmid olid sageli otseselt feministliku, nüüd üldiselt võib öelda, et ükski neist film ei ole selles mõttes nagu tõlgendatav ainult mingisuguse naise saatuse nagu loona või see ampluaa on märksa avardunud. Ja võib-olla kaudselt ka ju eelmisel aastal läks võõrkeelse filmi Oscar Carolyn linkile nirgenduva, võin Aafrika eest, et võib-olla on ka mingisugune märk Nii et meil ei jää midagi muud üle, kui oodata, millal ükskord Eestimaa naislavastaja. Aga kui nüüd rääkida eesti filmidest ja, ja Berliini festivalist, siis kuidas on sellel aastal eesti filmid esindatud Berliinis? Sel aastal on mindud rohkem nagu turu peale välja selles mõttes, et Berliin tahab saada esilinastusi, aga ja näiteks homme on pool, mis oleks tõsine kandidaat olnud. Selle vastu oli päris suur ja aktiivne huvi tervelt nagu kahes suhteliselt väiksema festivali poolt, aga kuivõrd Rotterdam oli valmis lülitava seda võistlusprogrammi teadlaselt Rotterdami seotud fond on seda filmi toetanud ja nähes nende nagu aktiivset huvi, siis oli, ma arvan, väga õige otsas ikkagi osaleda sellega sellisel festivalil, kust film kindlasti edasi liigub või kus ta saab oma huvitatud vaatajad, huvitatud filmiprofessionaalid nagu kätte ja selle automaatselt välistas, nagu tegelikult Berliini festivali. Ma tahaks omalt poolt öelda, et mina olen küll seisukohal, et Rotterdami festivali on väga oluline festival, ta on oma programmi valikul äärmiselt huvitav ja tegelikult, kui rääkida filmimaailma levissistel, ütleme sama pull on suuremad šansid võrreldes Berliiniga ja ta on väga kõrgelt koteeritud ja samas teeb ta väga tihedat koostööd Berliiniga, nii et kui Rotterdami võistlusprogrammi film valiti, siis võib tõesti õnnitleda S7 tootjad. Ega Sulev Keedus selle puhul vaieldamatult Ka nii palju, kui ma tean, siis ka Lätist, Leedust sel aastal ühtegi filmi isegi ametlikku programmi nagu ei jõudnud ja vähemalt Leedus on selles mõttes võib-olla isegi nagu kõige nõrgem, selliseid seal on nagu üks mängufilm, mis on ajalooline, mille kohta on nagu tegelikult raske öelda, et kas mingisugused vaatame, mis tekitab nagu laiemas publikus, ehkki tõepoolest, nagu filmimüügiagendi poolt võitis film suhteliselt hästi vastuküsimus ei ole selles, et see film oleks liiga ajalookeskne. Aga nagu arvata võib, siis need on inimesed, kes vaatavad igast maailma otsast, võib olla sadu filme kuu jooksul läbi. Karta on, et vähemalt firma peale unistuste ametiaeg ja ma arvan, et suur osa nendest filmidest on sellised, mida nad väga ei tahaks vaadata. Barreli. Aga, ja see nagu noh, hetkel näitab, et võib-olla lihtsalt sellel hooajal ei ole Eestis või ka Baltimaades laiemalt ühtegi filmi valminud, sest noh, mujal töötatakse ju tegelikult täiesti tsükliliselt isegi suure riigiprodutsendid, tegelikult nii väga ei jää see painama, kui ta film ei saa Veneetsiasse, kui ta saab seda pakkuda Berliini või vastupidises Solnud lihtsalt sellest, millal see valmis saab. Ja reeglina ei hakata ootama mingit kolme-nelja kuud enne, kui mingisugune suur järgmine sündmus tuleb, aga meil kui väiksel filmi riigil on mõtet sellega nagu aevastada ja mängida nii-öelda võimalikult suure panuse peale. Siin on veidi probleeme, sellepärast et meil valmivad tegelikult ju üsna pea õige on praktiliselt valmis, kaks ütleme filmi, mis sobiks põhimõtteliselt oma profililt Berliini festivalile. Niisiis täna kolm, isegi kolm. Buss siis dokumentaalfilm Laela Bakallina. Mis võiks foorumisse kõrvalprogrammi, aga samas, eks ole, täna öösel ei maga, Ilmar Taska, Alt Jaak ilmilt, Renee Reinumäelt, sigade revolutsioon, filmi keeleliselt väga huvitav film, nii et siin on tõesti probleem, kuna põhilised filmivõtted veel toimuvad suvel ja postproduktsioon võtab ka piisavalt kaua aega, et enne poolt aastat ei ole võimalik filmi linale tuua, nii et kõige varem võivadki Eesti filmid ju tegelikult valmis saada siiski veebruarikuus, mil ammu on toimunud juba eelselektsioon. Ja samas ma usun, et tegelikult Eesti filmidele tunduvalt suurem šanss saada Berliini erinevatesse programmidesse kui kanni, kus on ikkagi tegemist, ütleme sellise tõelise maailmafestivaliga, et kus ütleme, regioonidele ei ole eelistusi, kui Berliinis on märgata, et Eesti siiski on Põhja-Euroopa, ütleme Saksamaa, võib-olla ka Prantsusmaa ja, ja mingil määral Lõuna-Euroopa huvid enam arvestatud kujutleme Ameerika, Lõuna-Ameerika või muude riikide huvid ja Veneetsia kahjuks päris eks, et et tegemist on äärmiselt või ütleme, sellise tugevate traditsioonidega festivalil nüüd selles mõttes on võib-olla tõesti kahju, et meil on kaks nii tugevat filmi ja peavad hakkama konkureerima tunduvalt keerulisemaks tingimustes kani festivaliprogrammidesse. Samas nagu öeldud, et ilmselt tuleb selle panuse peale siiski püüda mängida ja mingis mõttes ei ole nagu järgi mõelda, siis olukord ka niivõrd traagiline, sest kohe pärast tulevad kaks tugevat Ida-Euroopa festivali Moskva, mis järjest püüad ennast üles töötada, mis on valinud oma Ma endiselt kanni filmifestivali programmi valijad, arrektor, Fortnight'i valija oma kunstiliseks juhiks ja Karlovy vaari, mis on ka päris hea platvorm, mitte ainult siis Ida- ja Kesk-Euroopa filmidele, vaid mis on hakanud Aasiat tõmbuma järjest rohkem ligi. Vaieldamatult on festivalide puhul tegemist väga olulise platvormiga levisse pääsemiseks ja see ju tegelikult eesmärk ongi, et pääseda lõpuks ka teiste riikide ekraanidele. No tõesti hea, kui filmima festivali kaudu kuhugi levisse, aga nüüd tegelikult järgmine samm, mis kogu selle filmi tööstusega kaasas käib, on ju see tegelikult, et me võiks. Kui selline autor tekibki, filme näidatakse silmal silmi, et ta saab teha ka järgmise filmi, võib-olla juba rahvusvahelise rahastusega, et tekiks nagu selles mõttes kõlab halvasti. Käärirežissöör kelle töid tuntakse, kelle töid oodatakse ja kellel on mingis mõttes vabad käed võib-olla teha filmi suuremate eelarvetega, kui Eesti seda võimaldada suudaks. Nii-öelda valge pileti lavastaja. Kas sa näed Balti regioonist tulemas sellist lavastajat? Tulen olemas Sharana Spartas, kes ongi ka kahe-kolme aasta tagant saab valmis filmiga, mis meie põhjamaise temperamendi jaoks on ehk liiga aeglane. Aga sellest hoolimata jõuab kani ametlikku programmi. Läti ja Eesti Korraldas näiteks seda, kuidas partasana ennast et oleks ennast nagu üles töötanud, ta on selles mõttes nagu filmimõtleja filosoof mingis mõttes olemuslikult kellel on nagu toetaja, Portugali produtsent ja ta on tegelenud sellega 10 aastat. Meil ei ole tegelikult ühtegi režissööri ja ma ei tea ka, et ka Lätil oleks pele Layla Bakalina, kes oleks pidevalt nagu mingisuguse sarnase sõnumiga töid teinud. Aga mehi, kellel on jalg ukse vahel Ma ei oleks väga kindel, võib-olla on tõesti, võtad statistiliselt paberit, siis me vaatasime, Peeter võiks selline režissöör olla ja võib-olla ka Sulev Keedus. Jah, aga selleks on vaja kolmandat või neljandat filmi, ma arvan. Jõudu meie lavastajatele ja jõudu ka Eesti filmidele Berliini festivalil ja meie teiega kohtume juba kuu aja pärast, kui Berliini festival on läbi saanud, et siis juba lähemalt rääkida filmidest, mis jõuavad ka ehk meie ekraanidele sellel aastal ja loodetavasti ka kinokultuurikeskusesse ma teid kuulama stuudios Irina sildas külalisteks Katrin Rajasaare ja Karlo Funk.