Vikerraadio Reporteritund. Head kuulajad nädalavahetusel, kui kõikides meediakanalites ja ka Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedri poolt tähistati meie akadeemilise ajakirjanduse isa ja käilakuju Juhan Peegli sajandat sünnipäeva siis kogunesid Tartu Ülikooli konverentsile mitte ainult tegevajakirjanikud, aga kõik vilistlased, kõik, kes tunnevad, et nad on Eesti ajakirjanduse akadeemilise maaosaga seotud, sinna panustanud. Ja sellest kõigest Me alanud reporteritunnis hakkame ka rääkima. Loodame kuulda muljeid konverentsilt, sellest, mida ajakirjanikud kursusekaaslastega kokku saades omavahel kesid, mille pärast muretsetakse. Ja et seda kõike kuulda, siis on stuudios kaks Juhan Peegli kunagist õpilast Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna esimeselt kursuselt. Õpinguaastad 1976 kuni 81. Kõigepealt Katrin Saks, tere. Tere. Katrin on siis balti filmi meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi direktor Tallinna ülikooli juures ja teine on tegevajakirjanik. Tere, Erki Berends. Tallinna televisiooni uudistejuht. Nii on küll. Tohin sind, Kaja selles mõttes natuke parandada? Et sa ütlesid, et me oleme endised õpilased. Aga mulle tundub, et ma kogu aeg õpin Juhan peeglilt veel midagi juurde ka siis, kui ta nüüd juba 12 aastat. Ta on kuskil seal üleval pilvepiiri peal. Aga ikka tekib olukordi ja situatsioone, kus ma iseendalt küsin, aga kuidas Juhan teeks, kuidas? Kuidas Johan selle olukorra lahendaks? Nii et nii kummaline küll, aga ta on, minu jaoks on kogu aeg olemas ka siis, kui teda füüsiliselt ei ole olemas, aga olukord kuskilt ikka, olukorrad on nii palju muutunud. On küll, aga mõned asjad ikkagi jäävad. Ka pärast digirevolutsiooni kukuvad asjad ülevalt alla, mitte vastupidi ja muud asjad siin ilmas võib-olla ehk toimivad ka ikka samade loodusseaduste järgi sõltumata sellest, kas nad on aastast 2000, on nad aastast 1900. Eks ta ongi meie jaoks nagu majakas. Et mille järgi oma oma kurssi seada ja Erki, kas sa mäletad tema viimast loengut? Tema viimane loeng meile oli piiblitund. Kus ta rääkis, kusjuures aasta oli 81, see oli tol ajal midagi väga ebatavalist. Kus ta rääkis meile hea ja kurja võitlusest, millesse piibel ikka on, eks? Tead, ma arvan, et just need üldinimlikud asjad. Et kui ma ütlen, et majakas, siis see tähendabki seda, et et need väärtused, mida tema kandise, mida ta püüdis edasi anda see inimlikkuse mõõde. Et ega see, selle olulisus ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Vastupidi, mulle tundub, et täna, olles nüüd äsja lugenud ühte kogumikku, mis tema sünniaastapäevaks Enno Tammeri poolt kokku pandi et mulle tundub, et see on, see on veel olulisem võib-olla olulisem, kui ta siis oli. Võimalik ka vaata, kus kaaperdati praegu kajaselt saatejuht. Ma olen ja ega sul ei ole siin lihtne seltskonnana. Vapustatud sellest, kuidas tõlgendatakse inimest, keda juba väga ammu meie hulgas ei ole, aga, aga see Kaja iseenesest või see mõju, kuidas see kandub aastast aastasse, põlvkonnast põlvkonda. Üks asi, mis Juhan Peegli puhul on noh, täiesti sügavad kummardust väärt, on see, kuidas ta kõigepealt filoloogiateaduskonna juurde astub, kuidas ma isegi ei mäleta, kui läbi suurte raskuste asutas ajakirjandusosakonna ja siis hiljem 79. aastal ajakirjanduskateedri, mille juht, esimene juht ta oli. Ma arvan, et niisugust arenguhüpet ei ole akadeemilise ajakirjanduse õpetuses aastate jooksul hiljem olnud. Kas te mäletate, kas niisugusele institutsiooniliselt või mõnes mõttes administratiivselle muutusele, nagu oli ajakirjandusosakonna asutamine, teie ajal, kui te olite esimene kursus, kas see tõi kaasa ka sisulise muutuse ajakirjandusõpetuses? Kindlasti tõi peegel ise, muuseas on seda eelnevat aega iseloomustanud niimoodi, et see oli nagu õlilambiga valguse näit tamine. Ajal, kui elekter oli juba olemas. Et eks ta siis ikkagi selle ajakirjanduse osakonna ja, ja päris ajakirjanduse õppekava viieaastase ajakirjandusõppega eksamit spetsialiseerumisega kuskil. See andis ju absoluutselt uued võimalused. Et eks see oli siis nii-öelda elektrifitseerimine vä. Ja, ja seda kindlasti ka, aga ma kindlasti ei alatähtsusta seda rolli, mida kateeder või siis see osakond, kes küll eesti filolooge õpetajaid ja ajakirjandust töötajaid ette valmistas? Jah, aastatel 72 kuni 78, no näed, et loomulikult needsamad inimesed pidid iseennast tõestama, võib-olla oli see nende jaoks isegi raskem, sest nende eriala Ta hakkas alles kuskil pärast kolmandat kursust. Aga noh, võtame Raul Rebane, Kaja, sina ise, Olav Osolin, Mart Tummelas, need on ju kõik tulest veest ja vasktorudest läbi käinud inimesed ja võib-olla oli jah, nendel selle võrra natuke raskem ennast tõestada, et ei olnud seda viie aastast programmi, see oli ainult selline lühiajaline ja võib-olla siis ka see nimetus andis võimaluse mõningaid uksi natuke rohkem avada kui, kui see, kui see varem oli olnud. Meil oli jah, lihtsalt aega ja võimalust rohkem tegeleda, kuigi nüüd jälle tagantjärele. Et kui me võtame seda tolle aja ajakirjandusõpet, eks, ja tolle aja ajakirjandust siis tegelikult. Me õppisime midagi ju, mida tol ajal ei tehtud. Eks meid kuidagi valmistati ette mingiks hoopis teiseks ajaks, sest meil ei olnud ju siis vaba ajakirjandust. Ja, ja päris suures mahus oli ikkagi kogu selles õppes seda, mis on Johan peeglile alati väga oluline olnud. On see kultuuripärand. Selle väärtusliku õppimine, edasikandmine, mis, mis meile paranduseks on jäetud. Keel, mida teie kaja saite ilmselt võib-olla veelgi rohkem, kuigi meile õpetati eesti keelt ka ikka väga suures mahus. Väga hea ja väga hea õpetaja Reet Kaasiku poolt. Et siia juurde veel panna, noh, mis oli ju kohustuslik, kuna tolle aja õppekavade kinnitati ka kuskil seal kõrgel ja kaugel, eks ju. Et oli näiteks väga palju vene kirjandust, mida andsid suurepärased õppejõud ja ma arvan, mis meie jälle inimeseks kujunemisel mängis väga-väga olulist rolli. Samamoodi Eesti kirjandus, väliskirjandus, eks ju. Et ega tegelikult vist jah, see päris ajakirjanduse mad seal nii väga suur ei olnudki. Jah, aga sellest hoolimata juba esimesest kursusest peale ju meid tegelikult kutsitati nii ajakirjanduse, ajaloo kui ka muude distsipliinide kaudu ja millest mul siiralt kahju olnud ladina keelt meile ei õpetatud, mida teie siin ja seal oli mitmeid teisi distsipliine. Aga noh, Nizzai fakultatiivselt võtta ja kellel see selle asja vastu huvi, oli see selle huvi rahuldatud, aga lihtsalt täienduseks lisan juurde, et me oleksime muidugi ülekohtused nii Peeter Vihalemma, Marju Lauristini, Andrus Saare hagi Šein kui ka kõigi teiste ees, kui me neid jätaks nimetamata, sest Juhan üksinda kindlasti ei oleks kogu seda koormat suutnud vedada ja rääkimata sellest, et keegi härra Jüri Paalma, kes ka raadioinimestel on tav tegelikult Johaniga koos selle vankri välja veeretas ja, ja tema jonnakus jäärapäisus kogu nende asjade tõestamise juures enne seda kateedri avamist oli muidugi märkimisväärne. Sulev, uusi nime ei tohiks ennast loomulikult noh, neid õpetajaid oli küll ja veel ja veel, aga just nimelt, kes meie ajakirjandust paika panid ja õpetasid ja olgu siis selle distsipliin, nimi küll oli nõukogude ajakirjanduse alused siis mõningad asjad noh, tõepoolest hoolimata Ta aja muutumisest ja ka ühiskondliku korra muutumisest on jäänud ikkagi põhimõtteliselt samaks. Millist rolli ajakirjandusühiskonnast? Katrin just ütles, et õppekavad ajakirjanduse osakonnas olid kinnitatud kõrgel ja kaugel. Kas seminarides ja praktikumi teste, arutasite hommikul ilmunud ajalehtede sisu, teemasid, küljendust või seda, millest aktuaalne kaamera eelmisel õhtul oli rääkinud. Kas niisuguseid arutelusid mäletud? Seda ma küll ei mäleta. Võib-olla ma olin sel hommikul haige. Jah, et nüüd tekibki nagu piinlik paus. Et eks me ju kindlasti analüüsisime ka seda, mis ajakirjanduses avaldati, aga et, et me kuidagi niimoodi väga operatiivselt oleks kaasa elanud, noh nagu ma ütlesin, et, et mulle tundub, et meid valmistatud, et üks teiseks ajaks, Rex eks teiseks ajakirjanduses noh, eks selle tegelikkuse kohta Juhan peegel isegi on öelnud, et hakkas õpetama sellepärast, et et ta ei, ta ei tahtnud enam teha seda ajakirjandust, mida siis sai teha? Kui palju ülikooli ajal oli võimalik aru saada, missugune on töö toimetuses. Katrin Saks läks tööle, Eesti televisiooni ERKI tuli kohe Eesti raadiosse tööle. Kas pilt, mis toimetuse tööst, kuidas see käib, oli selge juba ülikooliajast või see pilt, mis seal pakuti, anti, sai töö alguses ikka päris ära lõhud. Tegelikult oli nii et meie Erkiga ja see oli esimesel kursusel esimese kursuse talvel trügisime siia Eesti raadiosse praktikale. Ja meie praktikajuhendaja oli Rein Hanson, kuna mina tahtsin minna suvel maleva lehtivist tegema. Ja, ja see ei olnud üldse üldse tavapärasel suvisel ajal vaid vaid vaid me tulime siia varem. Ma mäletan sedagi, talguses Rein Hanson esimesel nädalal asemele maki pealt kapi otsas tolmu pühkida. Piltlikult öeldes, eks ju. Et ega meil kohe niimoodi käsi külge panna ei lubatud. Teisel nädalal saime. Minna lugu tegema ja pärast seda ERKI aksime päta raadiot tegema. Ja siis oma ühikaraadiot. Et see oli äkki natukene hiljem, sest esimese kursuse puhul ma mäletan, käisime Neeme Brus esimene Saaremaal, töötasime suurepärases aja res nimega kommunismiehitaja. Ja see oli suvel, siis oligi. Ja aga, aga meie tulime siia, see, see ei olnud suvel. See oli mingi nisuke õppetöö kuskil õpetaja ajal. Sest teisest kursusest tegelikult kutsuti mind Eesti televisiooni tööle. Juba teisest kursusest on mu tööraamatus märge juba tõesti televisioonis, aga kas see toimetuse töö eesti televisioonis kuidagiviisi vastas sellele, missuguse ettekujutuse üliõpilased said osakonnast? No minu mäletamist mööda hagi Šein, kes oli väga nutikas, terane, tema teadis kus ja ja, ja ristis pilguga ära nii nii mitmedki minu kursusekaaslased, kaasa arvatud minu jama tegelikult pidingi televisiooni tööle minema. Võitleme televisiooni eriala nagu õppima. Ja noh, Andrus oli kuidagi, Andrus Saar oli siis natukene kuidagi tagasihoidlikum, me võib-olla ei olnud õigel ajal õiges kohas. Aga vaat siis astus vahele Juhan peegel ja siis ütles, et Erki sinna illusionistride juurde jõuad sa alati minna. Aga illusianistid meil teatavasti on televisiooni töötajad olidki aradistid kes olid raadiotöötajad ja olid no leheneegrid siis, ütleme siis pehmelt öeldes. Aga nii ta väljendas, oli need siis, kirjutas ajalehe juures jõuad sinna juurde minna, et see on peegel, mine käia, vaata seal raadius, mis seal on. Ja küll sa siis pärast seal jõuad, noh, eks ma siis sinna läksingi. Sinna jäingi joonis siiamaani. Kuigi olen võtnud kõrvale ka televisiooni poole, aga. Tegelikult mulle tundub, et ega ta meid illusioniste väga tõsisteks ajakirjanik ehk siis ei pidanud ja ma ei tea, palju see käis raadioajakirjanike kohta, aga hinnates väga sõna kirjutatud sõna ja muuseas käsi kirjutatud sõna ta on ka selle kohta kirjutanud, et tekst on ikkagi kuidagi hoopis tõesema teistmoodi, kui ta on käsitsi kirjutatud. Et ma arvan jah, et, et tema suhtumine oli, oli. Kuidas ma nüüd ütleks, et, et kõige rohkem pidas ta ilmselt neist, kes oskasid hästi kirjutada meist rääkijatest ja eriti veel nendest illusionistidest. Ma arvan, et jah, võib-olla ta seda, seda nii palju isegi ajakirjanduseks ei pidanud ja, ja ma pean ausalt tunnistama, et ma ei tea, kas sellepärast või, või hoopiski sellepärast kui tõsiselt tema seda elukutset võttis. Peale lõpetamist läks ikka päris mitu aastat, enne kui ma julgesin ennast ajakirjanikuks nimetada. See oli ikka minu meelest nii tõsine ja väärikas seisu kutse, et, et ma ikka tundsin ennast õpipoisina või või niisuguse poolfabrikaadid ikka väga pikka aega. Vastates Kaja sinu küsimusele lõpuks milline toimetas mind vastu võttis ja kasta mind võttis, et võib-olla selles ongi põhjus, et ma raadioordeni pikaks olen jäänud, et see toimetus päevakajas need inimesed, kes seal töötasid, nad olid kõik isiksused, nad olid kõik säravad ja sõbralikud ja toredad ja hästi sümpaatsed inimesed. Ja muidugi ka kõik diktoreid ja kõik need inimesed, kes korrus üleval pool oli, Kaja Kärner kaasa arvatud, need on nendega kõigiga, oli nii tore koos töötada. Et ma ei hakanudki enam mõtlema, mida mul seal televisioonis otsida. Peale selle televisioonist räägiti õudusjutte intriigid, kõik tehnika Oot-oot, katsun nüüd pidama saada. Minu 18 aastat eesti televisioonis Näitas seda, et ka televisioonis töötavad väga toredad inimesed. Esimene kursus, keda teie kahekesi selles saates esinenud date on teinud Johan peeglile, tema 100.-ks sünniaastapäevaks väga ilusaid kingitusi. Kõigepealt kirjad Juhanile 2019, see idee ja tundub, et ka teostus, Erki on sinu oma. Räägi kuulajas. Ka on kollektiivne looming, mõistasime Katrinil ja kristlus aega ja istusime koos komeedi kohvikus seal Solarise keskuses neljandal korrusel ja mõtlesime, et no mida me Juhanile saame tema ilusaks ümmarguseks tähtpäevaks kinkida, et pole ju mingit sellist asja. Ja et oleks oleks midagi sellist, mis jääks Juhanile kui ka meile ja kui me suudaksime kuidagi oma tänu või oma oma sidet oma pidet Johaniga kuidagi millegi kaudu väljendada siis mõtlesin, et kirjutame talle kirja. Kusjuures see on nii vormiliselt kui ka vahetan siis audioversioonina visuaalse visuaalse visuaalse versioonina on olemas. Et noh, vaevalt küll, et Juhan seda tema kalmistu hauaplaadi tagant ise ära võtma tuleb, aga, aga ta on ka füüsiliselt kujul olemas. Noh, mõtlen siis selle peale, et aga äkki ta tuleb ja viib selle sealt kunagi. Ümbriku Juhan Peegli kalmu haua. Just koos sinna nendesamade kirjadega, mille me et lugesime ka lausa telekaamerate ees ja ma usun, et mõne meie kolleege jaoks oli see vaata et esimene televisiooni ette astumine. Et ma arvan, et see oli eelkõige oluline meile endile mõtestada, mida ta meie jaoks tähendas. Ja hetkeks võtta aeg maha ja mõelda ka selle üle, mida me ise teeme. Kõik need kirja kirjutajad, ma olen seda videot saanud näha tänu Erkile, kõik on väga tänulikud kõige eest, mida Juhan peegel on meile professionaalses mõttes õpetanud. Aga mõni neist jagab ka oma niisugust kahtlust. Katrin Saks, olete just teie, kes ütleb, et, et mida siis tänapäeval sellest õpetusest rakendada, kui kui vanasti oli nii, et intervjueerija, ajakirjanik sai küsitletavast suures osas alati peaaegu alati lugu pidada sai enam-vähem konkreetsed vastused siis kuidas seda tänapäeval teha, kui üks ütleb teisele, et sa valetad ja teine vastab esimesele, et sa ise valetad, et kuidas siis tänapäeval käituda ja mida me saame Juhan Peegli õpetusest või pärandist kasutada? Ega ma ei kahtle, ma lihtsalt viitan sellele, et inimeseks olemine ja seda rääkis ka Juhan, alati on üks väga keeruline asi. Ja tõde leida on alati, et ei olnud väga raske. Võib-olla vahepeal tundus meile, et on natuke lihtsam kuidagi oli nagu väga selge, kus on õiged, kus on valed. Et tänase pilt, et on, on jälle hoopistükkis keerulisem. Ja nüüd mul on ees see raamat fragmentaariumile, Tammer koostas, kus on sees hästi palju kilde. Selliseid mosaiigikilde, nii meenud Dustest kui Juhani ütlustest kui tema kirjatöödest. Ja ma hea meelega tsiteerin siit nüüd ühte kohta. Tõest on alati võideldud, ta ei ole kunagise tuppa tulnud, et näe, siin ma olen, hakkame tänasest peale ilusasti koos elama. Alati on olnud jõude, kes talle vastu töötavad. Nii kirjutas Juhan, et pigem pigem jah, tahtsin ma viidata sellele, et, Asjad ei ole, ei ole lihtsad, ei ole tegelikult kunagi olnud ja Johan rõhutas alati inimeseks olemist. Oluline on see, et inimlikkus on oluline, eks me kõik teame seda lauset, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Ja tema rääkis ikkagi alati täit, sa pead olema hea inimene. Aga ajakirjanikutöös on vahel väga raske olla hea inimene. Sest tõdesid tundub olevat nii mittu erinevalt varasemast ajast. Mis mõtted, Erkki sinul sellega seoses? Eks ta on sama pimedas toas, katsuvad elevanti. Ühel on ta suur jäme nagu tammepuu, kellelegi on mingi nöörijupp. Et noh, kui tegemist ei ole tõesti Eda aktsemaatilist tõdedega millele ma juba viitasin füüsika või loodusseadused et siis siis asju, mida saab tõlgendada, tihtipeale tõlgendatakse vastavalt sellele, kuidas kasulik või kuidas mugavam või kuidas kuidas lihtsam on. Aga just see, millele Katrin viitas, seesama inimeseks olemine. Selles oli Juhan oli ise elav eeskuju. Et kui me vähemasti tahtsime teada, mida ta nagu sellega mõtleb või kuidas ta sellesse asja läheneb ja no küll ta ikka vaatas meid kullipilguga, mida ta suutis teinekord isegi võib-olla natukene kurjaks teha, kui sasalus noh, loengus midagi niisugust tegid, mis tegelikult ei oleks nagu ühele korralikule Tartu ülikooli tudengile kohane. Siis ta vaatas ikka tõesti niimoodi, nii et sealt sealt tagant võis aimata ka, et hea inimene võib vahest olla ka selline, kes sulle sugugi mitte hea käega laksu ei anna. Küll, aga minu meelest oli veel hullem oli see, kui ta ohkas, loiu, kui talle midagi ei meeldinud. Ma ei tea kedagi, kes, kes oskaks niimoodi ohata. Ta ei ole siis tema novaator. Tass ja, ja siis tema ohkas ja siis. Ja siis oli sul nii paha olla. Nii piinlik. Millest kursusekaaslased seal kirjades Juhanile veel rääkisid, Erkki üks on see tänulikkus, teine on see, et tema nõuannet oleks praegu vaja ja, ja me püüame seda nagu tänasesse päeva transformeerida või üle tuua. Millest veel ajakirjanikud? Noh, nad räägivad sellest, et Johan väga hindas lõdvestumist läbi huumori. Et ta oskas ka tõsiste asjade juures alati nalja visata ja vot selline heatahtlik ja, ja noh, teinekord ka natukene torkiv huumor oli minu jaoks täiesti temaga kooskõlas, käib ja ja noh, ta ütles, et noh, kui nüüd see ja seeläbi saab, sest ma olen Saaremaal, siis ma olen õlut tegema. Keegi ju ei võta seda tõsiselt, et Juhan peeglist võiks saada suur õllemeister, aga, aga noh, see oli viide sellele, et noh, osake ennast teinekord natukene sellest pingest ka kuidagi vabastada ja ennast, et natuke teistmoodi ka tunda ja needsamad tema jutud ja võtame kasvõi tollesama raamatu, millest nüüd viimasel ajal õnneks on väga palju räägitud. Ma langesin esimesel sõjasuvel, eks ole, dramaatiline lugu Eesti Eesti sõjamehe saatusest. Kui palju sinna on pikitud selliseid lõdvestavaid kohti, mille puhul pinge pinge ja siis äkki tuleb sealt mingisugune kild ja siis täitsa tunnedest laginal, naerad ja saad sellest pingest lahti. Et vot see oli Juhani oskus kuidagi anda võimalust selle kõige muu pingelise kõrval ennast ka täiesti hops nöörist tõmmates täiesti vabaks lasta. Vaid ma toon ühe Johani tsitaadi ja see on intervjuust, mille ta andis meie kursusekaaslasele helisalongile Saaremaa meie maa jaoks Nalja kruvist ja need on nüüd Juhani sõnad. Ma hindan seda väga, kui inimene naljast aru saab, sest kui inimene ei saa naljast aru, siis kas tal ei ole mõnda kruvi või ei ole tal selle kruvi jaoks auku või on kruvi ära kukkunud? Mihklit raamatusse. Mille Enno Tammer on fragmentidest kokku kirjutanud, mis seal raamatus veel on? Oi, siin on nii tohutult palju, aga ma jäin mõtlema selle üle, et, et kas ei olegi tegu nagu niisuguse perekonnaalbumilaadse asjaga, et seda inimest tundes räägita sulle tohutu palju, et ma nüüd ei kujuta ette, et need, kes Juhanit üldse ei tunne. Et kuidas nemad nendest fragmentidest või keeldudest või millise mosaiigi nemad kokku panevad, aga, aga mina nautisin seda, seda väga, sest noh, siin on nii palju tuttavat. Ja, ja siin on ka üsna palju valitud katkendeid sellest raamatust. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Juhan ei avaldanud ju väga palju, aga see, mis ta avaldas, on tegelikult väga kaalukas ja ma ei tea, kas sellepärast, et, et see lugu on ka minu isa lugu. Mina pean seda üheks paremaks eestikeelseks sõjakirjanduseks. Nii pisike ja nii lapp, kui see lugu on ja sõjaloo kõrval ka väga ilus armastuslugu, eks ju ka, aga ma arvan, et ta seda aega väga täpselt väljendab ja nüüd üle lugedes ma ausalt öeldes imestan, et selline raamat ilmus aastal 1979 Kus kus tegelikult ju, kui üks tegelasest räägib ka sellest, kuidas kahe suure vahel, eks ju, Eesti võiks ikkagi olla oma ja jälle iseseisev ja. Jah, et rääkimata sellest, kuidas ida poolt tulnud keskastme ohvitserid õpetasid, kuidas, kuidas nemad toovad kultuuri Eestisse ja kuidas see kultuur siis läbi. Et see oli lähedamise, käib nalja prisma, eks toodud, eks ju, aga väga vaimukalt ja kindlasti ka väga kõverlaselt väga. Kui me mõtleme kajaja kattidega ega midagi väga palju muutunud ei ole ka selles skulptuuris. Kuigi sellest sündmusest saab ju varsti peaaegu sajand. Ma leidsin õhtulehest aastal 2008 avaldatud artikli, mis ütleb, et oma viimase allkirja andis Juhan peegeldokumendile, mis lubab tema raamatust. Ma langesin esimesel sõjasuvel filmi teha. Kas keegi teab, miks seda filmi pole kunagi tulnud? Ma ei tea, miks teda kunagi pole tulnud ja ma olen selle üle imestanud, et ma olen rääkinud kõigi parimate filmi produtsentidega. Ivo Felti ka kaasa arvatud. Ma arvan, et see aeg tuleb, ma tean, et see aeg tuleb, seda enam, et mul on olemas kas stsenaarium mille on kirjutanud Mart Kivastik ja minu paremal teadmisel vähemasti Juhani poja Andruse sõnul peaks võib-olla mõtled juba algama sel suvel? Et ma nüüd võib-olla lobisen mingisuguse suure saladuse välja, aga, aga mul on lihtsalt, mul on siiralt hea meel, et see kunagi jõuab, sest teatrilaval ei jõua kunagi noh, selle asja adekvaatsus sellise tasemeni, et seda võiks usutavalt teatrilava pealt ka võtta. Korram teatris lavastan, Vanemuine on seda teinud, aga aga see on puhas filmi süžee. Raamatu ilmumist oli meie ajal nii et me käisime ju kõik seal tagasi nüüd eelmisesse nädalavahetusse, kui oli konverents Tartu Ülikoolis pühendatud Juhan Peegli 100.-le sünniaastapäevale. Seal esinesid nüüd siis ikkagi Juhan Peegli omad õpilased, kolleegid Reet Kasik, Marju Lauristin, Maarja Lõhmus, halliki Harro-Loit, Roos Marii Kurvits, Ragne Kõuts, Tiit Hennoste. Need on siis juba suure õpetaja, õpilased, kolleegid, nii nagu oli Marju Lauristin, ka Maarja Lõhmus. Katrin, teie käisite kuulamas, mis jäi kõlama, mis on sealt niisugust, mida kuulajale peaks kindlasti edasi ütlema? Minu jaoks oli ehkki isegi veel huvitavam see, mis toimus nii-öelda enne konverentsi, seal olid sellised väikesed seminaritöötoalaadsed erinevatel teemadel. Ja mina olin seal, mida vedas, Marju Lauristin. Ja marjust rääkides ma arvan, et Marju väga suurt teine on see, et noh, nii nagu ajakirjanikul igal ajal on oluline aru saada sellest ajast ühiskonnas, mis tema ümber on, õpetas tema meelesotsioloogilist mõtlemist, eks. Sa ei saa selle järgi mis Eestis toimub, otsustada iseenda või naabrinaise järgi, vaid ühiskonda peab kuidagi teisiti käsitlema, eks ju. Ja, ja marju eestvedamisel otsis siis suur auditooriumitäis tooriumis rahvast vastust küsimusele, et et kuidas siis selles situatsioonis. Peaks, mis meil täna on nagu ajakirjandus käituma ja noh, põhi põhilised märksõnad olid seal ikkagi vabadus ja vastutus ja Marju tuletas meile kõigile meelde, et kui oluliseks neid asju Juhan pidas ja ei saa, ei saa olla vabadust ilma vastutuseta ja ei saa vastutada, kui sa ei ole vaba ja nende teemade üle me siis arutlesime ajakirjanduse rolli üle selle üle seal ka selle üle, mida ajakirjandus on tegemata jätnud või valesti teinud. Ja et, et kuidas siis ajakirjandus saaks kaasa aidata millegi muutumisel. Kas oli juttu ka sellest, et ei saa kuidagi pöörata seda suunda või trendi, et ajakirjandus muutub meelelahutusliku maks, tõenäoliselt, nii nagu ka poliitik? Ma ei mäleta, et me nüüd otseselt sellele küsimusele oleks, oleks seal vastust otsinud, aga aga selge on see, et võlle võrreldes aegadetaguse perioodiga on ajakirjandus tohutult muutunud. Ja noh, mis seal salata, eks siis trükiajakirjanduse see, millest Juhan väga pidas roll on ju kõvasti kahanenud. Illusionistide roll on suurenenud ka heas mõttes, eks ju, kui me mõtleme 90.-te alguses, siis oli just ju televisioon ja raadio see, mis vedas muutusi. Ja, ja täna, kui me vaatame meediat laiemalt, siis kogu selle audiovisuaalse meedia roll on väga-väga palju suurem kui ta oli varem seal reaalsus, sellega sellega tuleb elada. Aga ega sealt tuleb ka püüda ikka seda tõde üles leida, eks. Et jah, meelelahutusliku maksta on muutunud, aga see maht on ju ka igas mõttes kasvanud, eks ju ka informatsiooni maht. Küsimus on, küsimus on ikka jälle selles, et kuidas sealt need faktid üles leiame, seesama, eks ju, mida Juhan pidas oluliseks. Kaks kõige pühamat asju oli tema jaoks inimene ja fakt. Ega see ei ole muutunud, muhtunuda lihtsalt sõite, trükiajakirjandus tõmbab ennast koomale, kui me räägime sellest, et Põlva ajaleht Koit iseseisvana enam suve lõpust ei ilmu või et kinni läheb näiteks Elva postipoiss jäid kojukanne on suure koomale tõmbamise surve all. Aga samal ajal suurtes lehtede toimetustes on omad raadiosaated, robot loeb uudiseid, olen kuulnud, on, tehakse telesaateid, nii et tõepoolest suureneb, aga see kõik, väga paljud teiseneb. Kui palju see näiteks vilistlasõhtul, Erki, mida sa juhtisid üldse jutuks tuli või see oli see koht, kus kõik nagu tahtsite olla omavahel koos ja olla rõõmsad. No eks need selliseid kuluaarivestlusi seal ikka rõdu peal oli, sest ilm oli ilus, õhtu oli fantastiline ja eks seal räägiti ühest teisest ja kolmandast jaga tõsistest asjadest, oli keegi seal väga elavalt, vaidles ja ja diskuteerida, aga no eks ta enne kõik oli selline kokkusaamine ja noh, kuidas öelda sellise ühe pere tunnetamise koht. Kui ülikooli aulasse võib-olla natuke akadeemiline, natuke reserveeritud, siis seal seal sai nii-öelda need kallistusi teha ka vahetult. Ja selles mõttes noh, tema peamine eesmärk oligi meenutada Juhanit, anda võimalus inimestel natuke lõõgastuda ja kui seda õnnestus teha veel läbi läbi Juhan Peegli õepoja Ivo Linna ja tema hea sõbra Antti Kammiste laulu saatel, millel kõik väga aktiivselt osalesid siis sa tunned tõesti, et see on niisugune perekonna või suguvõsa kokkutulek. Jah, seal ongi üks mees, kes on nii Juhan Peegli nägu üldse olla võib ja aina rohkem läheb, selleks nähakse Tallinna siis siis ta niimoodi tõesti on ja nii ta kus, nii et ma, ma loodan, et inimesed said sellest kusagil mingi sellise väikse toreda impulsi. Eks ta ikka jah, minevikuhõnguline oli. Aga ma arvan, et, et see annab meile tuge tänasesse ja homsesse, et selleks, et rääkida, jah, meedia tulevikust on meil vaja ilmselt teistkonverents. Sellest seal küll palju ei räägitud. Ka mitte nendest muutustest, mis aeg on aeg ja tehnoloogia tegelikult eelkõige tehnoloogia on kaasa toonud, eks ju, see kuidas praegu erinevatel platvormidel tegutsetakse, eks ju, noh, üks märksõna on ju transmeedia ajakirjandus. Et need on tänased trendid ja need on väga huvitavad trendid, kuhu, kus suunas see kõik liigub. Praegu on ilmselt väga raske kellelgi ennustada, aga me viis aastat tagasi või 10 aastat tagasi, kui see kõik algas, ei kujutanud üldse, et neid muutusi, aga fakt on jah, see, et paberlehti loetakse vähem. Eestis on nad õnneks alles paljudes riikides pannakse neid kinni. Aga ega ajakirjandus sellepärast ära ei kao. Aiainimese mõõde ju põhimõtteliselt võiksime ka seda jutuajamist ajada niimoodi, et Kaja istub raadiomajas, kati istub kuskil Tartus, mina olen hoopistükkis kuskil Iirimaal näiteks paneme kõrvaklapid pähe ja räägime, nagu me oleks samas ruumis. Aga minu jaoks vot seda kontakti, seda silmsidet ja kõike seda, pangu sinna nii palju kaameraid, kuitahes. Pean seda stuudio olemist natuke teises teisel moel läbi naha laskma, vot siis siis see on õige. Mõlemad saatekülalised on praegu ka õpetaja rollis, Katrin rohkem pikemat aega juba juhib. Vanasti nimetati seda balti filmi meedia BFM, nii, räägi toa, nüüd on tal palju rohkem funktsioone ja Erki, sina ütlesid telefonis, et sinagi mõnikord mõnele noorele kolleegile annad nõu. Jagage palun oma õpetamise kogemusi, mida vajab tänapäeval noor inimene, missuguseid teadmisi, oskusi, missugune peab olema see pagas, et saada heaks ajakirjanikuks, kelle sõna maksab, kes mõjutab otsuseid? Mina pean sind kohe korrigeerima. Jah, uhke oleks öeldud. Ma olen õpetaja, tegelikult olen ma ikkagi administraator, see sedasi direktori amet on. Valoon tingimusi, et üliõpilased saaksid pidaja, õpetajad saaksid õpetada. Vahetult üliõpilastega puutun ma kokku aeg-ajalt läbi mõningate konkreetsete projektidega projektide, et ega mul nisukest püsivat õpetamise õpetamise tööd ei ole. Mis ei ole muutunud ja ma arvan, ei, muutugi on oluline see, et, et nad saaksid aru sellest, mis toimub nende ümber, sellest ühiskonnast oskaksite seda mõtestada. Ja mis minu jaoks on nagu eriti oluline ja jällegi ma arvan, et see on meil kõigil Juhanilt marjult, Peetril, Sulerilt, see missioonitunne, et sa, sa oled tulnud siia ühte olulist asja tegema. Et seda nagu kui me seda suudame edasi anda seda, seda vastutustunnet, seda missioonitunnet. Meie asi on maailm paremaks teha. Seda ei saa kellelegi teisele jätta. Et, et siis me oleme juba palju andnud jah, praktilised oskused niikuinii, aga eelkõige ikkagi ikkagi see inimeseks olemine ja vastutustunne, elues. Erki ja ma sedasama vastutust rõhun oma peas ka ennekõike ja naastatus sellesama loo või sellesama töö ees, mis sa teed. Aga mina tõstaksin teise asjana veel esile ja ma näen, siin on tõesti üks üks majakas vähemasti Eesti rahvusringhäälingu näol jäänud, kuigi aeg-ajalt on ka selles mingeid mõrasid või mingeid muresid ja see on vastutus meie oma emakeele vast. Et kui ma ikka kuulan sellist, vabandage väljendust, rumalat keelt ja halba keelekasutust ja nohhitamist, jaa jaa, Kuletamist ja Anjutamist sisse mullikat teeb sõna otseses mõttes harja punaseks, et on kaks võimalust, kas keeran selle raadio kinni või selle teleka nuppu vaikse peale või mõtlen midagi muud välja. Et nendel inimestel, kes avalikus sõnas, löövad kaasa, nendel peab olema seesama vastutus. Ja nad peavad tajuma, et nii, kuidas nemad teevad, nii teeb ka ülejäänud kuulajaskond. Sest tihti on nii-öelda, aga see seal raadios ütles ka see seal telekas ütles samamoodi. Et miks mina pean teistmoodi ütlema. Et meil on eesti keele aasta, me peame seda väärtustama ja ei ole midagi hullemat kui vene rahvusest inimene räägib puhtamat eesti keelt kui eesti rahvusest inimene. Vot see on mõtlemise koht. Sa teed kolleegidele mõnikord märkusi, mis puudutab keelekasutust. Ma mõtlesin just, et sellesama raamatu kohta, mis siin meil ees on, see fragementaariumi kohta tänased ajakirjanikud, kes piiblit ei tea võiksid seda sirvida, kuna siin on nii palju tsitaate raamatutest ja ütlemistest ja tema naljadest, noh, ta kogus ju kogu su murret, kogus ütlemisi, nalju, need on ka siin, avaldad ka sellised asjad, mis tegelikult varem ei ole ilmavalgust näinud. Et seda oleks päris kasulik lehitseda, et kui ilus, kui rikas, kui vaimukas sädelevaid võib-olla olekski. Mul on kaks küsimust veel kõigepealt see, et Juhan Peegli viimasest loengust on möödas suurusjärgus 25 aastat. Tema õpetust kannavad edasi tema õpilased ja, ja juba nende õpilaste õpilased, et kas on märgata, et see, mida Juhan peegel õpetas, kandub ka järgmisesse ja ülejärgmisesse õpetajate põlvkonda? Selles mõttes kindlasti täna ju õpetavad mitmed need kes on olnud Johaniga kes on olnud Juhani õpilased või, või BFM-is. Hagi Šein, eks ju, kes on olnud ka tema hea kolleeg? Ma arvan, et ka tema peab ennast teatud mõttes Juhani õpilaseks. Meil kõigil on olnud temalt õppida. Ja nüüd omakorda nende õpilased. Et me vähemalt püüame Ma usun ka, et me ikka püüame vähemasti kuigi, mida aeg edasi ja mida rohkem kõikvõimalikke meediakanalid tekib ja areneb ja laieneb seda, seda murelikumaks mu meel muutub, aga seda, seda toredam on, kui me saame seda sõna või seda teadmist Juhanist ja tema õpetusest natuke laiemale viia, siis siis saab see ainult hea olla, sest hoidku taevas, kui ülikooli lõpetab inimene, kes küsib minu käest, kes Juhan peegel oma ja ta ei lõpeta ülikooli mitte arstiteaduskonnas või geograafia teaduskonnas, vaid ta lõpetab meediateaduskonnas. Nii on ja lõpuks veel üks asi, millest Juhan peegel ei osanud unistada ja mida ta ei osanud karta ja see teema on tehisintellekt ajakirjanduses. Seal konverentsil oli üks niisugune intrigeeriv pealkiri, et kas robot hakkab reportaaži tegema. Ja ma küsin seda sellepärast et Hanno Tomberg ühes intervjuus siin Reporteritunnis ütles, et ta on kuulnud, kui äripäeva raadios robot loe päevauudiseid. Kas see on tulevik? Kaja, see on nüüd väga valus koht, mida sa puudutasid. Ma isegi mõtlesin selle peale. Mitte ainult äripäevast tegelikult ka artiklid kuulatavad, mis ei ole inimese sisse loetud. Pigem ma teiste väljaannete pigem olla. Sõnast reporter ja reportaaž. Et noh, minu poolest võiks seda ka masin teha, kui ta suurepäraselt ja hästi. Ma lihtsalt tunnen sellisest žanrist nagu reportaaž väga suurt puudust. Ja see nüüd ei ole etteheide, vaid see on lihtsalt teada andmine, et kui on reporteritund, siis ma haaraksin ja keeraksin nuppu valjemaks, kuulata reporteri mahlakaid, väljaütlemisi ja, ja kirjeldust ja olude tutvustamist. Noh, nii nii nagu ta minu vaimusilmas ette, et tuleb, ma ei tea, Gunnar Hololei, Hubert födermanni Tiit Karuksi, Juhan Virkuse suu läbi, et ma pööraselt tunnen sellest saarest puudust. Ma arvan, et sa tead ka, kui aja- ja ressursimahukas on üks reportaaž. Tean aga, aga see ei saa olla ettekääne või argument, et suretada välja niisugune emotsionaalset, äge ja vahva. Ja selles suhtes võtan mütsi maha Kalev Kruusi ees, kes sõna otseses mõttes spordireportaaži kõrgpilotaaži teeb koos kõige sinna juurde kuuluvate emotsioonidega. Mul ei ole isegi vaja seda mängu vaadata, telekast, seal korvpallis ma lihtsalt kuulan ja naudin. Näevad, aga noh, mis puudutab tehisintellekti, siis. No ikka inimene peaks jääma selles osas üheksainsaks. Kes, kes suudab inimlikult inimesele. Kui robotid tahavad robotitele saadet teha, siis palun laske käia, aga inimestele võiksid ikka inimesed saadet teha. Katrin ei, ma olen sellega täiesti nõus, on väga palju asju, mida robotid suurepäraselt teevad, aga noh. Ma arvan, et et see, see päris tunne Mis aitab mul kõike seda vastuvõtu, eks ju, et selleks on vaja jah, teiselt poolt eesti inimest, kes tunneb täiesti nõustun selle seisukohaga, et inimest ei asenda raadios, televisioonis, ajalehes mis tahes muus meedia vormis mitte miski tehisintellekt. Ma ei tea, tüdrukud, kas te tahaksite robotit kallistada? Ma just mõtlesin, kui sa rääkisid. Emalik vastus on jah, see kas sa tahaksid roboti, Tarmo ei taha ju ükskõik mis materjalist tehtud. Ei tea, aga me keegi ei tea, mida tulevik täpselt toob ja kui hästi ta allub sellele, missugused on meie soovid ja unistused tuleviku suhtes. Aga seda ma arvan küll, et Juhan peegel, kui ta oleks võinud pilvepiirilt oma juubeli tähistamist siin Eestis vaadata. Ma arvan, ta oleks jäänud rahule. Nii nagu ma tänan ka tänaseid saatekülalisi Juhan Peegli ajakirjandusosakonna esimese kursuse kunagisi üliõpilasi Katrin Saksa Erki Berensi, et kas ma võin siia lõppu koos tänuga veel paar rida lugeda, Juhanilt? Arg inimene ei ole kunagi suur. Ka praegu pulga rahulikumal ajal. Inimene saab siis inimeseks, kui ta vastutab enda ees teisteis oma. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.