Vikerraadio Reporteritund. Head kuulajad, Eesti muusikakultuur on tänase saate teema, täpsemalt Eesti pillifond, mis vähem kui nelja tegutsemisaasta jooksul on jõudnud täiesti märkimisväärsete tulemusteni mida pillifondi ellukutsuja korraldajad, rahastajad ja muusikud ise võivad vahekokkuvõtteks öelda. Sellest ma olen palunud kõnelema kolm inimest. Marje Lohuaru, Eesti muusika ja teatriakadeemia professor, sihtasutuse Eesti pillifondi juhatuse liige. Tere tulemast saatesse. Aare Kaarma, ettevõtja. Aasta kultuurisõber 2016 ja Tiit hotell on saadud panuse eest Eesti pillifondi keelpillide kollektsiooni loomisel. Tere, tere. Ja Theodor Sink. Eesti riikliku sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister mingite pillifondi toel saadud hinnalisele vanaaegsel tšellole. Tere, tervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Marje Lohuaru, meenutame, palun. Pillifond asutati detsembris 2015. Kust saite eeskuju ja milliste raskustega oli vaja kokku puutuda fondi loomisel? Pillifondi vajalikkusest on räägitud aastakümneid. Aga kuidas jõuda just selle pillifondi asutamiseni, selle loomiseni? Muidugi see osutus, mingil määral siiski probleemiks on, aastakümnete jooksul seda ei olnud suudetud teha. Minul lihtsalt avanes võimalus, kuna ma olin Kultuurkapitali nõukogu liige ja kultuurkapitalis olid niisuguste projektide esitamise ajad ja ma otsustasin, mis oleks nagu kõige vajalikum praegu eelmises koosseisus, kus ma olin, oli loomulikult Muusikaakadeemia saal, mille eest siis maga, võitlesin seal ja selgitasin ja teine koosseis, mis oli ka kaks aastat siis ma tulin välja pillifondi mõttega ja just, et ta on seotud erakapitaliga. Ja see süsteem mul juba oma peas oli küllaltki selgelt olemas. Ja seda ideed ma pidin Kultuurkapitali nõukogus nagu selgitama ja minu suureks üllatuseks, kuna Kultuurkapitali nõukogus on ju erinevate kultuurialade inimesed ja ma mäletan, minu kõrval istusid spordi sihtkapitali esindajad ja nad kõik olid sellega nõus. See on aga kõik sellega nõusse kuidagi see idee nagu kõnetas neid, et jah, sellist fondi on meil vaja ja seetõttu Kultuurkapital andis ka esimese seemneraha lihtsalt selle tegemiseks. Aga edasi läks juba tegutsemine nisukesi radu pidi, et me tahtsime, et see oleks selline sõltumatu asutus. Ja selle struktuuri leidmine ja, ja väljakujundamine võttis veidikene aega. Ja mujal maailmas on ju ka pillid on ka pankade juures on pankadel oma pillikogud olemas, on eraisikutel billi kogud olemas, et kuidas siis Eestis nüüd sellel ajal justkui see mõte toodi lauale leida toetajaid ja leida ka eelkõige arusaajaid, kes mõistavad, mis tähendab, ütleks pill. Ja ma pean ütlema see, mis kooslus, mis nüüd see struktuur, mis loodi, on ennast õigustanud. Et meie sihtasutuse juht on siis Swedbank, meie sihtasutuse nõukogu liige, asutajaliige, on Eesti Rahvuskultuuri fond tollel ajal veel Eri Klasi juhatusel. Meil on Paavo Järvi kui väljapaistev muusik, liige ja kogu aeg on meid toetanud ka kultuuriministeerium, küll mitte mitte asutajaliikmena, kuna riigi sihtasutusena meelest läinud oma pillidega riigihangete alla, mis oleks teinud selle kõik erakordselt keeruliseks või isegi võimatuks. Nii et ta esineb meil kui nõukogu, oh liige ja peab ütlema, et kultuuriministeerium kõikide ministrite ajal on seda mõtet väga toetanud. Nii et toetust. Ma olen saanud tunda päris palju, milliste põhimõtete järgi pillifond töötab, otsite vanu haruldasi pille, kuidas see käib? Me otsime pille, millel on investeerimisväärtus. See on meie põhiline teema ja me ei pea neid palju otsima, kuna investeerimisväärtusega pillidel on olemas sertifikaadid. Investeerimisväärtusega pillil on olemas sertifikaadid, sertifikaadid on meie praegusel kollektsioonil küll väga silmapaistvate pilliekspertide poolt väljastatud. Need on siis vat looram pall, Pariis Hieron omas, Kesler, Stuttgart, Saksamaa Salzbyul, London ja samuti Andreas post Amsterdamis. Ja Nende inimeste allkiri maksab, tähendab, ta on võtnud selle vastutuse, et jah, see pill on tõesti sellest ajastust ja mida üldse tähendab sertifikaadi väljastamine, see võib-olla aastatepikkune töö, kuidas seda pilli siis testitakse ja ja kas ta nüüd tõesti on ikkagi see lõpuks antakse siis välja. Nii et võib öelda, et meil on head pillid ja meil on ka head nõustajad, kes on meil aidanud neid pille tõesti osta. Ja meie partner on Soomest billi fondide, sealsete billi fondide peaekspert Piero Hahti, kes on ka skandinaavia fondide peaekspert ja üldse kogu selle fondi juriidika loomisel ja samuti ka muudes tegevustes, mis on kindlustus, kõik, me oleme väga palju saanud abi Soomest. Et kui me 20 aastat tagasi alustasime oma rahvusvahelist suhtlemist ikkagi ka väga palju Soome kaudu, siis ma pean ütlema, et nüüd selle fondiga ma olin jälle Soomest tagasi ja jälle on meie Soome sõbrad, kes tõesti aitavad meid väga-väga palju. Soomes on süsteem väga hästi üles ehitatud, neil on pillid, neil on oma kultuurirahastu juures väga ulatuslik kogu, neil on OP panga juures väga hea pillikoguga hakkama 10 pilli. Ja me oleme üsna palju nagu sealt šnitti võtnud meie pillifondi ülesehitamisel. Kas investeerimisväärtusega muusikainstrumentide hulk Con piiratud? Jah, see ongi üks põhiline moment selle investeerimise juures, et neid pille on piiratud arv maailmas. Ameerika hinnangute järgi on neid mingi 7000. Seda on väga vähe ja neid pille ei tule enam juurde. Miks? Sellepärast et nad on ju pärinevad ikkagi kuldajastust, mis on itaalia, prantsuse, kus siis tõesti neid pillid nagu tehti, väga hea käsitööna neid pille, nagu selles mõttes rohkem ei ole sertifitseeritud. Ja praegu on siis ka meie aasiapoolset huvilised investorid väga aktiivseks läinud. Nii et soetatakse, palju pille, raha seal liigub. Ja kui ma olen ka Londonis samuti Pariisis ekspertidega rääkinud meie kollektsioonist, mis on väga kena kollektsioon, saad, on öelnud ikkagi, et väga tore, et see, need pillid jäävad Euroopasse. Kas teie, Marje, Lohuaru isiklikult hoiate silma peal oksjonitel, kui mõni niisugune sertifikaadiga, Pill, tule nüüdki põhjusel või teisel? Me ei ole oksjonitel praegu tegutsenud, kuna Eestis paraku siiski ei ole selliseid pillimeistreid, kes need võiksid hakata meid esindama oksjonitel ja oksjonitel, siis tuleks kasutada Kairohahdivi, Soome partnerite teenuseid, nii et me ei ole praegu oksjonitel osalenud, sellepärast et see on võib-olla veidi suure riskiastmega meie jaoks praegusel ajal, kuidas te leiate neid pillid soovituste kaudu soovituste kaudu ja, ja kuna meil on ikka kevat looram, palges ka tegeleb pillide soetustega, siis samuti Hieronymus kestel, keda ma ennem kesin. Andreas post Shalsbiru meil on head pillid ja iga pilli jaoks meil on eestipoolset kaks eksperti kes siis lähevad kohale või, või tuuakse pill siia, nad mängivad need pillid läbi ja võrdlevad, mis on üks Pille, mis nüüd sobiks ka meie kollektsiooni kõige paremini. Nii et see on päris pikaajaline protsess, see pilli soetamine, noh, see võib tulla ruttu, aga ta võib võtta ka mingi pool aastat aega, et sobivat pilli leida. Mitmeid seal pillifondi kollektsioonis praegu olemas on. Meil on väga-väga kaunid pillid, seal meil on väga väärikas Kaljanode perekonnast on meil praegu kaks pilli eks Nikolaga Liano pill, omanik on ära Aare Kaarma siis on su Seppega lihano pill. Siis on meil Bernardell prantsuse Bernadelbeerid, Bill, siis on meil olemas üks väga-väga vana Gatenaari pill, see on üks Torino Itaalia pillimeister. Viimati käisingi Torinos ja. Mille üle mul on siiski väga hea meel, et meil on ka üks matšiini pill, mis on meie oma eestipill. Ja see pill siis kuulus legendaarsele poobale Vladimir Sapposnile, kes siis segastel aegadel Moskvas õnnestus tal see pill endale hankida ja saada. Ja selle pilli hanke juures muidugi on ka omad legendid, kuidas siis kavidoist tahtis seda pilli juba järgmisel päeval endale saada, et see ei ole võimalik, aga, aga pooba laena, saatku kui ja see pill nüüd ta mängis selle pilli peal ja see pill on olnud kogu aeg Eestis, aga perekond, siis kontaktid, Veerus, kui pillifond oli loodud, nüüd me siis selle pilli remontisime ka Soomes ära ja pillil on olemas sertifikaat ja see pill on antud siis avalikku kasutusse. Eesti noor muusik Hans Christian Aavik mängib selle pilli peal, nii et see on üks tõeline Eesti pill ja vaktsiini on väga hinnatud. Ta on väga vanaema, siis on ka väga vähe järele jäänud. Kas kõik pillifondi kaudu liikuvad vanaaegsed, haruldased pillid on keelpillid ja need on keelpillid, need on häid investeerimisväärtusega pille, nagu need ongi pillid, need on viiulit. Bioolad ja seal on, meil on ka väga vana vioola inglise vioola Alharty vioola, mille väärtus ka tõuseb päris tugevasti. Tegelikult neid on lihtsalt neid vioola seal väga-väga vähe. Ja tšellod on meil siis itaalia tšello on meil Faroti siis on meil üks väga tore prantsuse Nikola tšello, mis on ilmselt siis olnud ka Napoleoni õue orkestris mänginud, kuna selle pillimeister oli ka Napoleoni orkestri pillide meister. Ja nüüd see pill on siis Eestis kogu oma ajalooga ja tema peal mängib Leho Karin. Ja siis on meil teine prantsuse pill pärnadel beer, mis nüüd hiljuti sai siis Kaarma toel ka teadur Sindile antud. Kuidas Eesti pillifond valib välja need muusikud, kellele pill usaldada, mängida? Meil on päris korralik statuut olemas, selleks Nad peavad olema lõpetanud kõrgkooli kvalifitseeritud atesteeritud kõrgkooli ja nad peavad esitama oma kaheaastase tööplaani oma tegemistega. Ja ja nii, see on siis kaheks aastaks saab muusik kolm kolmeks ja me tegime kolmeks aastaks oli meie nõukogu otsus, kuna Soomes antakse pillid välja viieks aastaks ja Soome riik maksab ka kõik kindlustused ja kõik kinni, aga meie puhul siiski, kuna see oli nii algus, asi, esimesed kuus pillimehed seal välja kolmeks aastaks. Nii et 2020 kuskil kevadel, siis nad peavad uuesti taotlema ja vaatame siis, kuidas edasi läheb selle pillidega. Nüüd nad tulevad teile ette mängima või teie ei, me ettemängimist arvan, ei pea korraldama, kuna need pillid mängivad niikuinii kogu aeg, eks ole. Aga noh, siis on ikkagi järjekordne otsus vajalik teha. Nii tänan, professor Marje Lohuaru nüüd, Aare Kaarma. Teie olete investeerinud sellesse kuulsasse tšellosse, millest Theodor Sink kohe rääkima hakkab, kui selle pilli praegune instrumentalist. Aga mis on teie taust, kas te olete kunagi varem elus muusikat õppinud või mis seostel muusikaga on? Otseselt muusikalist haridust mul ei ole, küll aga meeldib väga klassikaline muusika, aga kui te küsite, et niimoodi, et kuidas mu pillifondi juurde jõudsin, siis sellele on väga lihtne vastus, see on läbi ühe pillifondi astutud ja poole Swedbanga, kes siis omal ajal kutsus pillifondi tutvustaval kontserdile Estoniasse. Seal oli ka väike esitluspillidest ja natuke sai alginfot ja sellest ajast see asi nagu, nagu öeldakse, kõnetas ja siis sai mõeldud päris pikalt ja proo Mariega suheldud ja, ja nii see otsus sündis. Te olete nüüd selle 170 viieaastase tšello omanik, mille te olete läbi Eesti pillifondi andnud meie tippmuusiku kätte. Kas teie omanduses on veel investeerimisväärtusega ville? Jah, täna tänase seisuga on kaks pilli, siis üks on see nimetatud tšello ja teine on üks viiul veel. 1720 13 oli kollapaljana viiul. Kuidas te otsustate, millise pilli te ostate või kuidas, kuhu te oma sissetulekud ja säästud paigutate, kuidas see otsus sünnib? No see on ka pikk protsess, diskussioon, nagu proua Maria juba mainis, siis on olemas eksperdid kes siis aitavad Neid pille hinnata ja nende tegelikku väärtust tuvastada, nii et see on päris pikk protsess tegelikult ja ja mina olen ikkagi proovinud proovinud ka mitmelt eksperdilt saada saada hinnangut ja seda ka pillifondist küsinud, et oleks, oleks vähemalt kahe kahe eksperdi hinnang sellele pillile, sest jah, pilliväärtus on ju tegelikult väga subjektiivne, subjektiivne, tal ei ole hinnasilti poeriiulil küljes, need nagu ka eelnevalt räägiti, väga palju sõltub sellest sertifikaadid, mis tal on. Nendest pillide tehingutest, kui palju neid on tehtud ja mis hinnaga, need on tehtud. Nii et et jah, sellega peab natuke enne tegelema, et niisama seda kui poekaupa osta ei saa. Aga te ise ei hoia vanadel pillidel silma peal, et teie juurde lihtsalt tullakse juba valmis pakkumisega ja siis teie otsustate, kas ei või jaa. Jah, nagu siin eelnevalt räägiti. Oksjonitelt kui oksjonitel osaleda, siis on see küllalt riskantne, selles mõttes sealt võib küll saada oluliselt odavamalt pille, aga sa ei tea kunagi, mida sa saad. Kui palju sellest pildist on originaal? Kui palju ei ole, selles mõttes ei julge, ei, ei julge niimoodi teha, ta siin tuleb 100 protsenti toetuda ekspertide hinnangule. Kas teil on mingisugune piirlimiit või on see üks lõputu protsess, et kaks pilli on nüüd veel üks või kaks või, või missugused plaanid teil selles vallas on? Noh, praegu siin sai suhteliselt väikse aja jooksul kaks pilli soetatud, et noh, natukene anname praegu teistele investorile ka võimalust võimalust osaleda, aga ei ütle ka, ei, et tulevikus sõltub kõik ju paljudest faktoritest, need. Nii Theodor Sink meie esitšellist, Eesti riikliku sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister, kirjeldage palun seda pilli, millest me siin nüüd ääri-veeri oleme rääkinud ja mis alates siis eelmise aasta sügisest või talvest on, on teie käsutuses. Kirjelduseks ma muidugi võin need faktid ära rääkida, et tegemist on tõesti väga hea pilliga vana pilliga 1842 aastast pärit August Sebastian Bernardelli pilliga. Selles suhtes, kui me kui ma räägin nüüd vanast pillist kui mängija või tähendab heast pillist, et siis ma saan seda rääkida muidugi läbi võrdlustajaid, et mu enda pill mis on prantsuse nii-öelda jah, tsunfti toodang nii-öelda, et on, kõlbab väikestele saalidele võib-olla kammerkontsertidele ja, ja sellega tema nagu selline funktsioon lõpeb, et kui minna suurtele lavadele ja vaja on soolod mängida või midagi, mis näiteks kostab saali viimaste viimastele istmetele, et siis on vaja väga pilli, sellepärast et seal on midagi vanades pillides midagi, mis selles puidus või laki selle üle vaieldakse pidevalt, et mis asi see täpselt on, aga projektsioon on lihtsalt teistsugune. Ja kui ei ole vaja võidelda projektsiooniga või sellega, et kas kostab või mitte siis saab tegeleda palju tähtsamate asjadega, mis on kõlavärv raseering, kuidas dünaamikat korraldada teoses, et seal ei ole piiranguid. Mis on, noh, ma arvan, et see on sama tähtis muusika jaoks, kui on maalia peoks, et tal on mitu, tal on palju värvi värvivalikuid, et ta saab siis joonistada seda ilusama ilusama pildi, et seal on ikkagi täiesti selline kõrvaga tajutav seos. Sellel, ma usun Nii et see uus pill on interpreedi suhtes nõudlikum. Kindlasti ta on, see pill nõuab teistsugust lähenemist, et kui ma esimest korda sain selle pilliga mängida, mis oligi umbes aasta tagasi siis ma ei tabanudki täpselt, et kui suur see võimekus on, et selle, seda ei saanud mängida, nii nagu ma oma eelmist pilli mängisin, ma pidin natuke ümber õppima ja kohanema. Aga see on selles suhtes, ma olen vahepeal mänginud oma vana pilliga ka huvi pärast ja, ja kui välitingimustes on vaja mängida et siis on naljakas moment, on see, kui ma saan aru, et midagi minu mängustiilis on muutunud selliseks, et see kandub ka sellelt väga healt pillil, kaldub ka minu pillile üle. Et, et ma olen omandanud mingit sorti käsitööoskused, mis ei nagu kao pilli vahetades. Et see pill on nagu mind õpetanud väga palju. Et olen selle eest väga tänulik. Mul on elus olnud õnne salvestada pikk intervjuu Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeistri Triin Ruubel-iga, kes samamoodi nagu ta just teie praegu ütlesid, ütles, et iga pill lõpetab omamoodi mängima. Ta rääkis ka sellest, kuidas ta on varasematel aastatel kell saanud mängida kahe erineva fondiriiulitel. Üks oli Hamburgi font, teine oli üks Šveitsi fond, kellele need viiulit kuulusid. Viiulid olid pärit 19. sajandi algusest 1820 ja ta ütles, et, et tingimused, et seda fondi pilli saada, olid üsna karmid. Ta pidi käima vist igal aastal ette mängimas et tõestada oma oma suutlikkust ja oma väärtust olla selle pillimängija. Ja siis lõppes asi sellega, et ta läks Londonisse pillitöökotta ja ostis endale täiesti uue meistri. Pillimeister on praegu elus ja kui ma küsisin, et miks ta seda tegi, miks ta loobus fondide pakutud või, või kasutada antud vanadest pillidest, siis Triin Ruubeli mõttekäik oli umbes niisugune, et talle tundub, et vana pilliga käid kaasas varasemate interpreetide mingis lepp või mingi interpretatsiooni line niisugune ajalugu ja et see takistab teda, mistõttu ta tahab, et tal oleks täiesti uus pill ainult tema oma, ainult tema sisse mängitud ja ta käib praegu Inglismaal, siis läbilliga meistri juures, kes on selle valmistanud hoolduses. Tean tean seda pilli ja olen kuulnud, kuulnud seda, mängitavad ka ja Triinule see pill väga hästi sobib. Et noh, kõige tähtsam ju interpreedid on see, et ta tunneks ennast mängides oma pilliga mugavalt või et ta tunneb, et on sellega üks see, ma arvan, et tal on väga individuaalne, kuidas inimesele mingi üks või teine pill sobib, et selle uue meistripilliga on, see võib nii ja naamoodi minna, sa tegelikult ei tea, kuidas ta mängima hakkab. Ja, ja see on nii-öelda võib-olla kannatusterohke rada võib-olla avastuste rohke rada, aga mis ma arvan, et see on selline natuke võib-olla juurde poogitud asetse eelnevat interpretatsioonis sealjuures on või mingit sorti eelnev vaim on kindlasti tunnetatav, aga toonide ikkagi mängija ja, ja muusikat mängija. Et ma sellest uskumisest ise nagu ei loobuks. Et kui on olemas fondi pill, mis seda aitab saavutada, siis ma ei näe mingit põhjust, et minna minna praegu uut otsima. Aga te muidu teate, kes on varem teie tšellole mänginud? Vot. Marje Lohuaru peab, see on üks prantsuse aadlik. Ma võin nii palju öelda, kas pill, mis läheb niimoodi ühest omadusest teise, kas tal on fikseeritud ajalugu, nii et iga järgmine omanik teab, kelle omanduses või kelle mängida see pill on olnud, see on niivõrd personaalne noh, niivõrd individuaalne asi, et inimesed ei taha seda tihtipeale avalikustada. Kus sa, pill on olnud ja, ja pillimüük on olnud ka selline, et omanik on andnud pilli müüki mõne aja pärast on võtnud tagasi, kuna ta ei taha seda ikkagi müüa, ta tahab seda endale hoida. Need pillid on liikunud perekonniti ja liikunud hoopis isemoodi radu pidi. Ja kuhu nad on lõpuks välja jõudnud? Teod oli juttu, võib-olla kinnitas, võib öelda seda, et pill on õpetaja tegelikult ja fond on ikkagi väga palju nagu arvestanud ka sellega, et et kui üks noor muusik pilli, et see pill aitad tal karjääri teha. Et see pill nagu toetab teda sellepärast et ta hakkab seda vilja avastama, ta avastab ka endas võib-olla teistsuguseid kvaliteete või teistsuguseid hinnanguid, kuidas ta muusikaliselt saab midagi väljendada. Nii et see on koostöö, mis on koostatud kahe inimese pilli pilli ja muusiku vahel. Marje Lohuaru, te juba nimetasite mõnda interpreet, kes on Eesti pillifondi pillidel mänginud, üks oli noor Aavik, teine oli Leho Karin, kolmas On Theodor Sink, kes veel. Meil on Mari Poll. Väga hea muusikas, ka mängib härra Kaarma pillil. Siis on meil Andrus Aav, kes on Rahvusooperi kontsertmeister mängib Bernardelli pillil, kelle omanik on siis prouad Riina plokk. Siis on meil Linda-Anette Suss verd kas mängib ka väga heal Kaljanohtuseppegaliana pillil. Linda-Anette on Vanemuise kontsertmeister siis nagu ma eelnevalt nimetasin, Leho Karin mängib prantslase tšello. Ja vioola peal mängib meil Johanna Vahermägi, kes on meie muusikaakadeemia õppejõud ja kes on ka väga rahul selle bioolaga. Pean ütlema veel, et billi juurde kuuluvad ka poognad. Nii et kui on ikkagi väga hea pill, siis oleks ka väga hea omada ja poognat ja fond on praeguseks siis soetanud K2 poognat. Pohlate hinnad on väga kõrged. Samamoodi sertifikaadiga, samamoodi sertifikaadiga ja poognat, siis omavad praegu Leho Karin ja Lindalite sus särke, nii et ma olen ettevõtjate seas teinud ka niisugust selgitustööd, et ka poogen on väga oluline. Ma ka mitukümmend 1000 mõtlesid, et käivad koos pilliga, ei poogeni käigus pilliga poognat, asi on üldse veel omaette omaette tegemine, nii et see on üldiselt selline maailm, mis nüüd juhib ka tähelepanu, võib olla laiemale üldsusele. Et mis tähendab üldiseks muusikaharidust ja mis on üldse üks pillimängu õppimine. Nii et Ta nõuab tõesti väga häid eeldusi, ta nõuab väga häid õpetajaid, ta nõuab väga head keskkonnata, nõuab aastakümnete pikkust tööd, aga ta nõuab ka instrumenti, lõppude lõpuks. Nii et kui ikka tahetakse rahvusvahelises tekstis konkurssidel käia, nagu Djodorgi rääkis, solistina esineda, siis on vajalik hea pill. Theodor Sink, milliseid uusi võimalusi kõnealune pill teile kui interpreidile annab, pakub? Kui me räägime nüüd täiesti ettevõtmise plaaniliselt, siis olen saanud võimaluse esineda ERSO-s nüüd juba siis kaks korda. Ja juttude järgi saab ka kolmas kord olema see aasta ja Riiga sümfonietta ees, mis oli nüüd ka hiljuti. Et kui me räägime võimalustest, mida ta mulle mängijana pakub pill ise siis Me naaseme tagasi sellesama õpetaja teema juurde. Et midagi, mis ma saan selle pilliga teha on, on see, et mulle tavaliselt meeldib harjutada niimoodi, et ma noodid loomulikult selgeks on ju aga lugu mängida. Seni kuni ma leian enda fraseeringu ja enda värvid. Ütleme niimoodi, et kui ma varem veetsin oma vana pilliga umbes niimoodi paar tundi seda tehes sellisel meetodil Läheb teinekord terve päev selle peale, sellepärast et neid variante on nii palju. Kuidas, kuidas asja korraldada. Ma arvan, et seepeale selle, et ta mulle selliseid võimalusi pakub, on ka see, et ma lavale minnes tunnen ennast kindlalt tänu sellele, et ma tean, et Pille vea mind alt, et kõik on minu kätes ja mul on selline hea hüppelaud Spiline näol. Kuidas ennast teostada, et aitab mind. Kui me räägime tšello repertuaarist, millised võimalused, uus pill teile selles vallas avab? No see on kahe otsaga asi, sellepärast ütleme, et kui on tegemist sellise vägas hüva kaasaegse muusikaga, siis ma seda pilli pigem ei kasutaks selle pilli nii-öelda heaks, pigem et, et seal on väga palju selliseid tehnikaid, mis eeldavad korpuse ja erinevate pilliosade peal mängimist, et siis võib teinekord kogemata pilli kahjustada. Aga selles suhtes ta annab mulle võimaluse mängida kõiksugust muusikat, et ma tajun, et selle pilliga on väga hea mängida just barokk ja, ja romantilist muusikat. Et, aga ma ei ole veel kohanud küll ühtki lugu repertuaaris, mida, mida mul selle pilliga oleks kuidagi vähem hea mängida, et ta ikkagi annab mulle. No ütleme niimoodi, et annab mulle võimaluse ennast teostada sajaprotsendiliselt. Ega mingit konkreetset selle teose nime me ei kuule. Siis ma hakkaksin nimetama oma lemmikteoseid ja sinna jääksimegi. Professor Lohuaru, ma tahtsin veelkord just selle pilli tähendusest juhtida tähelepanu, et meil on väga hea tšello Faruti, itaalia tšello, keda siis praegu, kelle kasutaja on vale, Rasmus Roots ja meie üliõpilane ja kes on tõesti, jälgides tema arengut, kes on selle tšelloga ja muidugi ka Ta ise on olnud ju erakordselt töökas ja tubli, on saavutanud suurepäraseid tulemusi just kom kurssidel. Ta võitis hiljuti grandbli balti balti riikide konkurssidel ja tundub, et see pind oli just väga hästi istub, et see on nihukese suure kõlaga, võimsa kõlaga pill ja ja noh, väga hea meel, et just noor noorel inimesel aitab pill teha karjääri. Tegelikult on seni. Võtame palun Theodor Sink, jutuks veel teie selle, nagu te esitate, Vanabi korra nimetasite sinets manufaktuuri instrument, aga see vajaks pisut lahtirääkimist. Ei, no tähendab Nii-öelda masstoodang tollel ajal, mis on 1905, Me räägime, võis olla täiesti selline noh, tähendasid ta võis olla käsitöötoodang. Aga lihtsalt, kuna seda ei pannud kokku mittemeister isiklikult, vaid seda tehti ühte mudelit, tehti hästi palju ja võib-olla mitte nii suure hoolega. Et nii-öelda tähtsus oli kvantiteet, mitte kvaliteet. Kuigi pill ise on teatavateks otstarveteks, ta tan, sobib ka? Jah, ta ei, teda ei saa nagu kõrvale panna päris meistripilliga. Nüüd niisugune hästi oluline asi nagu vana väärtusliku investeerimisväärtusega pilli kindlustamine ja hooldus neist ei pääsega kuidagi ja kindlustus on tõesti väga oluline. Ja tõesti väga suur rõõm siin öelda, et kogu kollektsioon on kindlustatud maailma juhtiva maa kindlustuspillide väärt pillide kindlustusorganisatsiooni, mis on siis loid Laak Londonis. Ja on tõesti hea meel öelda, et meil on väga hea lepik nendega, nii et kindlustame kogu kollektsiooni ja siis meie pillide kasutajad maksavad pillifondile selle kindlustussumma tagasi. Nii et see ei ole päris nii, nagu on Soomes, et see kõik on tasuta. See oli ka meie ettevõtjate soov. Ja siiamaani on see laabunud nagu väga hästi, et ei ole olnud mingisuguseid probleeme, millest saab teha järeldusi. Inimesed hindavad neid, pinne. Teine asi on pillide hooldus. Nende hoolduse jaoks on meil praegu leping Rohahtiga, nad näitavad oma pille korraliselt Eerole ja Eero siis vastavalt juhendab ja, ja ja korrastab neid pille, kui on vaja, siis on meil veel hea leping turvaorganisatsiooni, mis on G4S-iga? Tähendab kui pill tuleb Eestisse ja ennem kuid mäda välja jaotame, siis pill on turvafirmas hoiul. Ja, ja samuti on pillidel olemas oma kasutusjuhend. Nende pillidega ei tohi vist minna kõikidesse riikidesse maailmas. Need pillid ei ole ette nähtud vabaõhukontserditel mängimiseks. Nii et turvalukk peab olema kodus. See on nii. Aga Theodor Sink, te olete käinud selle pilliga koos riikliku sümfooniaorkestriga ringreisil Hongkongis. Kui turvaline see reis oli? Pilli mõttes? Me välitingimustes ei esinenud ja pill liikus minuga stabiilselt kaasas. Et selles suhtes, et kui ta minu silma all, siis Ma ei ei saa nagu väga palju rohkem midagi teha selle turvalisuse jaoks, et need on nagunii-öelda tingimused, mille aluse pill mulle antakse. Ma olen nendega vägagi päri, et sõnaus Et pill on nagu laps, et ei saa hetkekski silma alt ära lasta. Ei no kodutingimustes ikkagi teise tuppa nagu on lubatud minna, pakun. Aga, aga üldiselt ma tunnen ennast ise ka mugavamalt, et kui pill on minu jaoks noh, peale selle finantsväärtuse on ta ka nii-öelda muus mõttes, on väga väärtuslik minu minu tööks ja sealt tulenevalt ka minu enesetunde, eks, et, et ma arvan, et ma teen omaenese hea enesetunde nimel ikkagi nii palju, et ma jah, et see pill oleks turvaline ja hästi-hästi hoitud. Kas Eesti pillifond võib kindlustada näiteks Teodor single sellel pillil mängimise aastakümneteks. Mida või Teodor sind peaks muretsema, mis juhtub ühel päeval, kui pillifond otsustab kuidagi teisiti asjad lahendada, ma arvan ta muretsema need külje peal, aga, aga on olemas teatud reeglid ja, ja on olemas lepingud, meie juriidiline partner on advokaadibüroo triiti kes on ette valmistanud kogu selle juriidilise paketi mis toimub ja ma arvan, et heale muusikule kulub pill ära ja see on ju meie eesmärk. Aare Kaarma, kuidas teha nii, et investoreid, kes panustaksid Eesti kultuuri, oleks rohkem? Ma arvan, et seda peaks lihtsalt tutvustama rohkem võib-olla, ja samas nagu siin räägitud, et teistes riikides ka pangad omavad, et siin, Eestis on ju ka väga tugevad pangad, kes minu arvates võiksid ka ikkagi ühe või kaks pilli pilli igaüks soetada. Et see sellest oleks juba päris päris palju abi. Sest noh, pilli investeerimine on tegelikult ikkagi Eestis suhteliselt võõras, eks, et inimesed jäävad aktsiaid ja väärtpabereid ja kulda ja teemante. Aga, aga, aga ma arvan, me liigume sinnapoole ja see, see läheb kõik õiges suunas. Eesti miljonärid on ju soetanud väga haruldasi maalikollektsioon, eks kõik on siis jutt Jaan maitskist või Enn Kunila, seda ka, et just Pille omandada ja neid mängijatele edasi kasutamiseks musitseerimiseks anda, et see, see ei ole Eestis vist väga tavaline Maryland? No tõenäoliselt muidugi mitte, aga sellel selles suunas tuleb töötada, mida me oleme ka teinud. Nii et investeerimise kohta võiks öelda niipalju, et investeering meistri pillidesse on võib-olla igasuguses finantsturukõikumiste ja kriiside suhtes stabiilsem kui mitmetesse teistesse varaklassidesse. Samuti noh, hinnanguliselt on meil olemas selline fuksi kataloog, mis näitab ka neid investeerimiskõveraid. Pillide keskmine aastatootlus on siis arvestuslikult kolm kuni kuus protsenti seitse kuid väga haruldaste pillide puhul, mida on ka Eestis, on see palju suurem. Nii et kui ma toon näiteks siin praegu Nicola kali, anno meistri pilli omanik on Aare Kaarma, siis kui seitsme viiendal aastal maksis ta mingisugune 30000 eurot, siis 2017 on tema väärtuseks 180 kuni 350000 eurot sõltuvust mudelist. Nii et see on tõusnud väga tugevasti, üldiselt ta näitab tõusu. Ja selleks on mitmed komponendid, mis nagu ka ka nagu tunnustavad seda, neid on vähe, neid pille ja soov neid pilli omandada on päris suur. Nii et nii ta on. Meil on kena kollektsioon, mis eesti pillifondil nüüd järgmiseks on silmapiiril, mille järgi on kõige suurem vajadus? No meil on väga palju häid viiuldajaid, meil on näinud selliste, meil on praegu ainult üks vioola, mis vajaks ka täiendamist. Nii et 29. mail meil on siis Arvo Pärdi keskuses järjekordne pillifondi esitlusüritus, mida me teeme siis tavaliselt üks paar korda aastas puhtesitlusüritusi. Ja meil on siis suur rõõm anda noorele eesti muusikule. Kas pole veel välja valitud, kas valitakse välja ka lihanoviiul väga hinnaline viiul? Ta on siis toetanud anonüümne ettevõtja? Paljud ettevõtjad ei soovi oma nime avalikustada, südamele spekteerime, meil on lepinguline kohustus seda teha. Nii et ja samuti me tutvustame ühte rotseeri viiulit, seal väga vana, väga haruldane viiul ettevõtjatele. Ja paneme ta nagu näiteks, et kes seda soovib osta? Me oleme juba praegu alustanud ka rahvusvahelist finantseerimisskeemi. Nii et on ju mitmed firmad, kellel ka on Eestis esindused ja kes on ostnud Pille juba oma emamaal. Nii et miks ka mitte töötada nendega ja sedasama skeemi ka nagu ellu viia siin Eestis ausaine firma aasta pilli ja annab selle eesti muusiku kasutusse. Nii et me töötame küllaltki laialdaselt tegelikult nii et kultuurivaldkonnas on see kindlasti üks võrdlemisi uuenduslik mudel, formaat üldse, kuidas on võimalik eesti kultuuri toetada ja just kõrgkultuuri seal väga elitaarne asi, aga ometigi ma võin tõesti Eesti ettevõtjate kiituseks öelda, sest nad on leidnud vastukaja. Nii et jah, on olnud palju jutuajamisi ja vajab eelkõige selgitust, et mis see ikkagi on ja mis ta on, aga kui kui ikkagi on ja kontakte ja see soov nagu ikkagi kud kultuuri toetada on, on olemas. Täiesti on olemas muidugi selline massiivne toetusfondi, praegune kindlustusmaksumus on mingi pindpillide osas 1,5 miljonit juba praegu eurot, see on päris suur. Nii et see nõuab ka niisugust tugistruktuuride väga professionaalselt, et väljatöötamist ja üks on muidugi meie pillimeistrite koolitus ja siin on meil väga hea partner EAS, kes tuli otsekohe sellega kaasa. Ja praeguseks siis viis noormeest saavad siis niukesed toredad aastast koolitussessiooni pillifondil on koostöö Soome viiuli, viiulimeistrite keelpillimeistrite kildiga ja samuti rootsi keelpillimeistrite gildiga. Nii et praeguseks on kaks koolitus toimunud Soomes juba ja juba täna lähevad viis noormeest Rootsi kusjuures Rootsis siis ka tutvustatakse neid erinevate meistrite juures, on nad on võimalus ka külastada siis Rootsi kuningliku muusikaakadeemia pillikogu. Nii et see on üks väga oluline koolitus ja see ei ole veel kõik, tähendab ka meie ettevõtjaid tuleks paremini teavitada sellest asjast sellepärast et, et niuksed, privaatsed, jutuajamised on kenad, aga ikkagi professionaalid peaksid tulema siia rääkima, mis on need investeerimisel tegelikult. Ja meil oli just jaanuaris oli Heronoos Köstlasingo see vahtiga, kus tehti just invest potentsiaalsetele investoritele investoritele selline koolitussessioon, kus nad said siis ka küsida ka oma pillide kohta ka meie pill esitati seal, mis võiks olla. Missugune see investeerimis kõver võiks olla sellel pillil. Ja ma olen saanud väga palju head tagasisidet ja seda ei tule praegu, jätkame. See on selge. Londoni ekspert sondil tuleb meile septembris ja siis ilmselt kutsume kavat loorampali siia, eks ole, kes tõesti tutvustaks nüüd seda, mis ta, mis need pillid tegelikult on, seepärast ettevõtja tahab väga selgelt teada. Tähendab, siin noh, need on ikkagi üsna suured summad, mis välja pannakse ja, ja siin on vaja kõge väga professionaalselt nõu ja professionaalset käitumist selles suhtes. Ja muidugi ka Eesti avalikkus tahab kuulata neid pille. On ju tore, kui mängib kõik Pjodoria mängivad Mari Poll, aga me alustasime, mis koostöös Eesti kontserdiga kontserdisarja pillifondi klassika, mis toimub raekojas ja järgmisel hooajal 2019 2020 14, september on esimene kontsert, mängivad kõik meie pillid raekojas. Nii et siis on ka Eesti üldse seal võimalust neid pillidega tutvuda ja ka siis võrrelda, kuidas siis pillid kõlavad. Pillifond teeb suurt ja väga tänuväärset tööd. Ma arvan, et võib-olla te olete andnud eeskuju sellele Eesti vabariik 100 raames korraldatud kampaaniale igale lapsele oma pill, kus vist 3000 last sai omale päris pilli, see on väga oluline tegelikult minu käest on tihti küsitud ikka, et kas see on seesama, see igaühel oma pill? No see päris sama ei ole, aga ka sellega seoses ma olen tähele pannud, et huvipillide vastu on üldiselt kasvanud. Nii et lõppude lõpuks on ikkagi oluline, ostetakse puhkpille, ostetakse neid plokkflööti või ükskõik mis Pillegi Tarlegi. Nii et see viib kõik selle minu jaoks just väga olulise olulise teemani, mis on laiemalt muusikaharidus. Sellepärast et kui siiamaani ikkagi meie õppeasutustel, samuti ka professionaalsetele orkestritele ja on ikkagi väga vähe võimalusi soetada korralikke pille. Nii et need, need summad on niivõrd väikesed, kõik, nii et noh, paraku siin nüüd näha tõesti, et Eesti ettevõtlussektor tuleb juuste ja toetab seda, on ikkagi väga-väga-väga tänuväärne. Nii, ma tänan, tänaseid saate esinejaid, Aare Kaarma, professor Marje Lohuaru, Theodor Sink ja meie saate lõpuks kuulame kontsertsalvestust ühest hiljutisest kontserdist, teotter, mis see on, mida me kuuleme? See on Johann Sebastian Bachi esimese tšello süidi G-duur Sarabanud, mis on minu üks? Ma ei oska nimetada põhjus täpselt, miks ta minule nii südamelähedane, aga aga ta on esimene Sarabanud, mida ma arvatavasti mängisin. Ja, ja seal kontserdil ma esitasin selles rabandi oma esimese ja kõike võib-olla kallima tšelloõpetaja auks laine Leighterile, kes hiljuti lahkus meie seast, kuuleme seda. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.