Vikerraadio Reporteritund. Kahe kuu pärast valivad Euroopa Liidu inimesed endale Parlamendi ja lõppema hakkab ka Euroopa komisjoni mandaat. Tõsi, kui parlamendi viimane istung on vähem kui kolme nädala pärast, siis komisjon jätkab tööd sügiseni, kuni uued volinikud on läbinud uues parlamendis kuulamised. Ametisse asunud ja ümber hakkab saama ka Euroopa Komisjoni asepresidendi Andrus Ansipi ametiaeg. Räägime sellest ametiajast, aga ka paljudel teistel teemadel, ma loodan, et jõuame ka Eesti sisepoliitika, Ni. Tere Andrus Ansip. Tere päevast. Ja tänast Reporteritundi juhib Mirko ojakivi. Me salvestame selle intervjuu tegelikult teisipäeva pärastlõunal Strasbourgis Prantsusmaal, kus on koos Euroopa parlament ja täna on üks üsna keeruline päev, sest parlamendis oli arutelu ja ka hääletusel autoriõiguste teema. Andrus Ansip, kui seda debatti kuulata, siis mitmed inimesed siin täna suures saalis rääkisid, et täna on see päev, mil Euroopa liidus algas vaba interneti lõpp. Et neid uskudes siis ka see on teie töö, kui ütleme mustvalgelt kõike seda, mis saalis räägiti, tõena võtta. Ega neid rääkijaid ju tegelikult väga palju ei olnud, hääletamistulemus oli ikkagi päris veenev ja täiesti ära on kadunud need inimesed, kes rääkisid hüperlinkide maksust ja, ja lingi maksustamisest. Need valed on praeguseks täiesti kadunud. Täna plenaaristungil debatis ei kostnud kordagi enam neid ähvardusi, sest kaua sa ikka valede seljas ratsutad. Samas palju räägitakse üleslaadimisfiltritest. Tõe huvides olgu öeldud, et rektiivid tekstis ei nimetata kordagi üleslaadimise filtreid, aga samas me kõik teame, et need üleslaadimisfiltrid on kasutusel suurte platvormide poolt ja otse vastupidi, ma tahaksin öelda, et selle uue direktiiviga kodanikud saavad endale õiguse nõuda filtrite poolt eemaldatud sisu Patvormidele tagasi panemist. Me mäletame seda, mis juhtus napalmi tüdruku pildiga, kui Norra suurim ajaleht Norra teatavasti on ajakirjandusvabaduse edetabelite tipus alati olnud. Kui Norra suurim ajaleht pani siis ühe alasti tüdruk, kui pildi Facebooki kodulehele ülesse siis mitte ainult see pilt ei kustutatud, vaid kustutati terve ajalehe konto Facebookist ja peaminister Erna Solberg pidi siis suhtlema Facebookiga, et saadad tagasi avatud see ajalehe konto seal ja saada ka pilt tagasi, sest tegemist oli väga kuulsaks tugevat sõjavastast sõnumit kandva fotoga, Vietnami napalmi tüdruku fotoga. Aga algoritmid arvasid, et tegemist on lapspornograafiaga alasti tüdruk järelikult tuleb eemaldada. Täpselt samasugune lugu on ka siis, kui te Kopenhaagenis teete pilti Väikse merineitsiga. Algoritmid ütlevad, et tegemist on pornograafiaga ja fotoeemaldatakse jääb. Praeguste reeglite järgi pole teile mitte mingisugust seadusest tulenevat õigust nõuda, et see foto sinna platvormile tagasi pannakse. Uute reeglite järgi inimestel kindlustunne kasvab, mingeid tsenseerimisi olema ei saa. Uus süsteem kindlasti on autorite jaoks märksa õiglasem, kui praegune süsteem. Otsin laupäeva õhtul kasvõi ka aktuaalne kaamera näitas uudiseid sellest, kuidas laupäeval Tallinnas Vabaduse väljakul oli meeleavaldus. Tõsi, selle korraldajate seas oli ka Euroopa Parlamendi liikmeid, testiti just nimelt nende piltrite ja tsensuuri vastu, lapsed kartsid, et nad ei saa enam Youtube'i kasutada. Protestiti selle vastu, et sõnavabadust saab riivata. Ta ka teie pildiga plakateid olijaid. Kuidas teie saate neid inimesi veenda, et nende videod jõuavad üles nende muusika, mida nad ise teevad? Lubatakse internetti laadida, et kas ainult praktika saab olla tõe kõige parem kontroll. Küllap praktikas jah, need hirmud kaovad, sest et nendeks hirmudeks, millest on palju räägitud, tegelikult direktiivi tekstist mitte mingisugust alust ei leia. Eks kui me läheme nüüd selle direktiivi juurde sisuliselt siis paljude möönavad, et oh, midagi on seal head ka nende hulgas, kes üldiselt on sellele direktiivile vasta. Et mõne asjaga võib ju kuidagimoodi elada. Ma väidan, et on muist asju, mille toetus parlamendis on pea sajaprotsendiline, näiteks kultuuriväärtuste kaitse, meil on miljoneid tunde Euroopas kultuuri väärtusi, mis on salvestatud. Kas lintidele on juba digitaalsete kandjatel, kui meil on üks teleseriaal, siis sellel teleseriaalil DHS kassetil võib olla kuni 200 erinevat õiguste omanik. Ja me teame, et VHS kassetil informatsioon ei säili igavesti see ajaga kustub. Ja nüüd on küsimus, kas meie muuseumitel arhiividel on piisavalt vahendeid, et klaarida õigused ära siis 200 erineva õiguste omanikuga selleks et kopeerida see lindil olev sisu kõvakettale näiteks. Et ma ei räägigi üldse autoritele mingisuguse kompensatsiooni maksmisest, lihtsalt muuseumitele pole neid administratiivseid ressursse, et kultuuriväärtusi kaitsta, kuna see kaitsmine, koopiate tegemine eeldab õiguste klaarimist või kui ülikooli professor teeb ühe korraliku loengu, kasutab seal ka autoriõigusega kaitstud materjale, maksab foto eest kolm eurot, eks loomulikult, kui teda kutsutakse naaberriiki loengut pidama, siis tal oleks see kolm eurot foto eest maksta, kui neid fotosid seal on, 10 näiteks ta jaksab maksta, aga küsimus on jälle administratiivse ressursis, et kontakteeruda õiguste omanik, klaarida ära need need õigused. Tahan ühele, professor oli liiga palju, ta ei saagi praegu minna siis teise riiki loengut pidama. Kuna meie autoriõigusega professorite puhul põhineb ikka territoriaalselt ja ta läheb väga raskeks oma oma loengupidamine siis naaberriigis kasvõi. Nii et kokkuvõttes jah, see uus direktiiv annab palju õigusi juurde, et no näiteks andmekaevetekste täitsa mainik paak on maailmas liidrikohal teaduslike artiklite põhjal, mis põhinevad siis andmekaevel. Aga see on ainult pool tõde, sest et see on nii tänu sellele, et ühendkuningriigis on andmekaevesajaprotsendiliselt teadlaste ja ettevõtjate käsutuses Baraka valdavas enamuses Euroopa riikides teadlased, ettevõtjad andmekaeve kasutada ei saa, kuna andmekaeve, see eeldab jälle ajutiste koopiate tegemist ja ajutiste koopiate tegemine. See eeldab jälle õiguste klaarimist, mis on administratiivselt väga kulukas. Ehk siis on mingid asjad, mille üle tegelikult diskussiooni ei käi. Nad kõik kangesti ootavad Euroopas ja, ja mille vastuvõtmist nad on ka nõuded. Aga räägime autorite poole pealt ka, et mis siis ikkagi muutub, et kui see täna üsna märkimisväärse häälteenamusega heaks kiidetud pakett kehtima hakkab, mille üle siis parlament hääletas, kas see tähendab, et neid autoreid, noh, ma ei tea, näiteks Vaiko publik võib pool makaatni, kas nad hakkavad kohe nüüd saama millalgi kahe aasta möödudes, kui seda hakatakse siseriiklikult üle võtma, seda kõrgemat tasu saama või lihtsamalt oma tasusid kätte saama või nüüd autorikaitse organisatsioonid peavad hakkama läbi rääkima läbirääkimiste tulemustele pruugi sündida midagi sellist, millel oli näiteks ootused pandud või on lihtsam näiteks Vaiko Eplikule tulevikus juutuubilt oma tasusid kätte saada. No kohe täna ei juhtu tegelikult väga palju midagi. Me teame ju seda, et suured platvormid juba täna tuvastavad üleslaaditud sisu. Näiteks Youtube kasutab Content Aidi nimelist tarkvara selleks, et kellelegi poolt üleslaaditud sisu identifitseerida. Nad ütlevad, et nad on võimelised intetifitseerima 95 protsenti kõigist üles laetud materjalidest. Neil on olemas ka 95 protsendi ulatuses litsentse kõigist materjalidest, mis on sellele platvormile laaditud, eksis juba praegu, asjad on, arenevad õiges suunas, aga samas üldises statistikas autorid informatsiooni ei oma. Nad ei tea, missugune võiks olla see nende litsentside eest saadav tasu, kui suure osa platvormi kasumist võib moodustada nende poolt loodu. Ja loomulikult see on lõik, kui me kasutame elektrit, siis me teame täpselt, mitu kilovatt-tundi, kuus elektrit pruukisime ja vastavalt sellele me maksame ka kuu lõpus või kui me pruugime vett siis me teame täpselt, mitu kuupmeetrit me kuu jooksul vett pruukisime ja, ja vastavalt sellele maksame arve. Kui raadio mängib muusikat, siis teatakse täpselt, kui mitu korda mingisugune lugu raadio playlistis oli ja vastavalt sellele kompenseeritakse ka autoritele nende looming. Kui raamatukogust vaadatakse raamatuid, siis raamatukogud tead täpselt, kui mitu korda mingi autori teost laenud Läti ja aasta lõpus, siis vastavalt sellele statistikale autorid saavad oma kompensatsiooni. Millegipärast arvatakse, et kui tegemist on internetiga, siis autoritel pole üldse õigust teadagi kui mitu korda neid on mängitud. Kui suur on see kasumiosa, mis on teenitud tänu mingi autori teoste kuulamisele näitamisele ja minu meelest see lähenemine ei ole kõige korrektsem. Kas kassivideod ma tea, valge müra, mis iganes see valge müra ei tähenda aga autoriõigusteta jäänud sisu noh, autori surmast on lihtsalt möödunud juba teatud arv aastaid, mida täna siis ka need katsefiltrid on näidanud, et need eemaldatakse. Et kui nüüd tulevikus hakkabki nii olema, et väga tülikas on siis laadida üles näiteks tütre tantsuetendust, kus kasutatakse autorikaitsega kaitstud heliteost, et kas tulevikus see sisu jääbki Youtube'ist näiteks eemale, inimesed kardavad? Inimestel kindlasti ei ole vaja midagi karta, inimeste olukord praegu läheb hulga lihtsamaks, inimesed võivad üles laadida mida iganes, kui see on muidugi mitte ebaseaduslik lapspornograafia või midagi taolist, aga aga muusikapala nendele meeldib. Tahad seda kellegagi jagada? Sünnipäeval laul teeb, lindistati laaditi üles, inimestel ei ole mitte mingisugust vastutust, platvorm peab klaarima siis suhted autoritega ja tavaliselt näeb see välja niiviisi, et et kui meil mul oli eile sünnipäev, keegi naabrimees tegi korraliku laulud, lauldi seal ja siis sai üles laaditud siis seesama naabrimees, kes on laulja autor peab pöörduma siis platvormi poole ja ütlema, et seal on minu lugu. Et ma sooviksin, et et mulle minu looming kuidagimoodi kompenseeritakse. Youtube ütleb, et praegu 90 protsenti inimestest soovib, et autorites sooviv, et nende poolt loodu jääks platvormidele ja nendele rahastatakse siis see sisu ja 10 protsenti autoritest soovida, et nende poolt loodu platvormilt eemaldatakse. Autoritel peab see õigus olema, kuidas öelda, kuidas nende poolt loodud kasutatakse. Ehk siis üks on küll kindel, inimesed ei pea enam mõtlema, et kas ma võisin siis seda lugu jagada kusagil sotsiaalmeedias või ei võinud. Inimesed võivad täiesti vabalt tundmatu hirmu trahvida või vangimajja viimise pärast üles laadida platvormidele nendele meelepärast sisu. Siiski, kui. Selle laste tantsu taustaks kõlab lugu, mille autor ei soovi, et see video on üleval, siis põhimõtteliselt on mul nüüd valida, et kas ma kustutan selle nii-öelda heli sealt ära, et ma näengi ainult tantsu. Sest tantsu tõenäoliselt selle, kuigi jällegi siin on küsimus, kellele kuuluvad selle koreograafia ja tantsu nii-öelda autoriõigused, et see on jällegi väga komplitseeritud teema. Kindlasti on see komplitseeritud teema, kuid võrreldes tänaste oludega mingit muutust mina küll ei näe, ega ka täna on ju nii, et maksab see nõutistanud action printsiip, ehk siis kui midagi platvormile üles laetakse, siis platvorm ei ole selle ülesse laetud sisu seaduslikkuse eest vastutav, senikaua kui keegi talle laetud sisu ebaseadusliku sellest märku annab ja kui märku on antud, siis platvorm peab reageerima. Nii nagu praegu, nii ka tulevikus selles mõttes mitte mingisugust vahet ei ole. Kui ikkagi autor kindlasti keelab ära mingisugusel platvormil tema loomingu kasutamise, siis autoriõigus on nii nagu täna, nii ka tulevikus. Üks, teine suur teema on täna Strasbourgis samuti kõneainet pakkumas ja seda ka suurtes rahvusvahelistes uudistes, see on siis viis G tehnoloogia ja julgeolek. See on otsapidi vana teema, ehk siis see on seotud märksõnadega Hiina ja Huawei. Andrus Ansip, kas pole hämmastav, et Eestis on tegelikult neil päevil just lõpusirgele lähenemas kolme viis g sagedusala oktsioon, tõsi, seal on väikesed kohtunikud, vaidlused aga nende oksjonid tingimustes pole ühtegi sõna sellest, kas ja kuidas võiks mõni Telekomiettevõte kasutada, noh näiteks Hiina viiskee tehnoloogiat regulatsioonide rakenduste ja ettepanekutega hiljaks ei ole näinud ei ole jäänud, et juba Eestis näiteks töö käib. Noh, küllap neid ettepanekuid oleks võinud kindlasti varem teha, aga silmas tuleb pidada seda, et rahvusliku julgeoleku küsimused on liikmesriikide pädevuses. Need pole Euroopa liidu pädevuses, need pole Euroopa Komisjoni pädevuses. Praktika on küll selline, et kui Euroopa Liidu liikmesriigid soovivad mingites küsimustes, mis pole otseselt Euroopa liidu pädevuses saada ühiseid seisukohti siis loomulikult komisjonile Euroopa komisjonile on see kohustus, eks ta peab need seisukohad välja töötama. Kui me nüüd mõtleme siis viiele keele siis inimeste mured on mitmesugused. Osad mured tulenevad otseselt sellest uuest tehnoloogiast. Kui praegu kolmgi neli G võrgud on suuresti põhinemas kohalikel põrkudel ehk siis lamm süsteemil Lukla errennetwoeks ja ruuteritel siis tulevikus kogu see eriseadmete vaheline side, mis praegu teie majapidamises toimub LAN võrgu baasil see kolib ümber siis operaatori korraldada, ehk siis need kohalikud võrgud kaovad. Äraseletatult tähendab see seda, et see viiski, see pole mitte nii nagu tavaline kee vahetus kolmelt keelt neljale, et 10 korda suurem kiirus ja 10 korda väiksem energiatarbimine vaid see tähendab sisuliselt seda, et operaatorite roll kasvab hüppeliselt ja loomulikult meil on väga oluline teada, missuguseid seadmeid operaatorid kasutavad, kuidas nad meie privaatsust kaitsevad. Aga viis G, see pole mitte ainult kahe inimese omavahelisest suhtlusest ja, ja isikuandmete kaitsest, vaid ühendatud autod, tootmisliinid, haiglad, kõigi kommunikatsioon, IRL-i seadmete omavaheline suhtlemine hakkab põhinema viiel keel, ehk siis see, kes suudab kontrollida viit, keets neid võrke. See tegelikult kontrollib kogu meie elu kogu meie majandust ja seetõttu need mured, mis on seotud julgeolekuga, küberjulgeolek, aga need on täiesti kohased ja, ja loomulikult arusaadavad. Ja praegu telekomiministrid on soovinud Euroopa liidu ühtset lähenemist nendes küsimustes. Meil on koos olnud Brüsselis ka liikmesriikide küberturvalisusega tegelevate üksuste juhid. Ka nemad on soovinud ühtset lähenemist. Täna siis Euroopa komisjonis me leppisime kokku ühtses lähenemises, ehk siis liikmesriigid peavad kõigepealt tegema oma riskide hindamised, sellega on vaja ühele poole saada 30.-ks juuniks. Järgmisena tuleb siis Euroopa Liidu ülene riskide hindamine ja edasi tuleb kokku leppida ühistes meetmetes, võib-olla ka nimekirjades, missugused teenused, missugused teenustepakkujad ei ole turvalised ja see on see, mida me saame teha ja, ja see on ka see, mida me tegelikult peame tegema, et, et kaitsta oma majandust, kaitsta oma inimeste privaatsust. Kumba pidi see viis G puhul siis hakkab olema kas liikmesriigid või Euroopa komisjon või Euroopa Liidu mõned muud institutsioonid peavad siis nendele erinevatele tehnoloogiapakkujatele tõestama seda, et Te ei ole turvalised või vastupidi siis tehnoloogia omanikud, tootjad peavad hakkama Euroopa liidule ja selle liikmesriikidele tõestama, et et jah, tulge vaadake, sertifitseerige, tutvuge meie koodiga meie erinevate seadmetega, et me oleme läbipaistvad, meil ei ole mingisuguseid tagauksi ja nii edasi. Riskide hindamine sisaldab endas väga paljusid erinevaid aspekte, et eriti siis, kui kõne all on olnud Huawei tehnoloogia on palju palju väidetud, et aga teil pole piisavaid tõendeid, et meie tehnoloogia ei ole piisavalt turvaline. No iseenesest ajakirjanduses on neid juhtumeid, mida on kirjeldatud üksjagu palju juttu ka 680-st erinevast juhtumist, kus on avastatud tagauksi, mille eesmärk on võimaldada kolmandatele osapooltele ligipääsu kuludele. Ehk siis küllap seda informatsiooni tõendeid jätkub, aga, aga ma olen seda ka varem öelnud, et see on täiesti eraldiseisev küsimus. Kui palju meil on neid tugevaid tõendeid võimalikest tagaustest või kui palju meil neid tõendeid ei ole või kui palju meil on tõendeid, mida saadakse avalikult kasutada? See on hoopis eraldiseisev küsimus. Kui me teame, et Hiinas võeti 2000 seitsmeteistkümnendal aastal vastavalt kuus luureasutuste seadus, mis kohustab kõiki tarkvara või riistvara tootjaid tegema koostööd Hiina luureorganisatsioonidega siis põhimõtteliselt ma arvan, et Euroopa kodanikel on põhjust tunda ja mida meie siin oleme kogu aeg rõhutanud. See on just nimelt see, et me peame tegema riskide hindamise. Me peame hindama riske ja kui neid tugevaid asitõendeid, mida saab avalikult kasutada, on üksjagu palju, juba siis on tegelikult liiga hilja hakata riske hindama riskide hindamisega, tegeleda enne, kui, kui tagajärjed käes on ja selles mõttes ma küll ei arva, et praegune hetk on juba liiga hiline selleks, et protsessiga alustada. Ehk siis kaudselt ma saan aru, et ega siin isegi hua Weil võib-olla tõesti väga keeruline tõestada seda, et neil pole tagauksi, et see pigem on juba küsimus, siis ma saan aru ühele suurele majandusele Hiinale kes siis tõesti on oma regulatsioonides teatada tagauste loomise kohustusi internetti filtreerimist, senseerimist kehtestanud, et lõppkokkuvõtet, kas see, mida nad siseriiklikult soovitavad või soovivad kasutada, et see nüüd Euroopa Liidu asi otseselt ei ole. Aga kui seesama tehnoloogia seal võimaldab seda, siis automaatselt tekib küsimus, et miks ei peaks olema see võimalik Euroopa Liidu territooriumil? Jah, nii see on, kuid ma tahaks veel kord rõhutada seda, et täna Euroopa komisjoni poolt vastu võetud soovitus ei ole suunatud ei ühe riigi ega ühe tootja vastu. Et põhimõtteliselt me peame viis G võrkude turvalisuse tagama ja sõltumata sellest, kustkohast see võrguseade pärit on. Samas Huawei kiituseks tuleb öelda seda, et nad muutsid oma retoorikat suhteliselt kiiresti. Kui nad alguses eitasid igasuguste riskide olemasolu, ütlesid, et mitte mingit põhjust pole nende poolt toodetu pärast muret tunda, siis praegu nad ütlevad, et nad teavad esiteks täiesti mõistma eurooplaste muresid. Nad peavad olema oma suhtluses avatud läbipaistvad, vastama kõikidele Euroopa standardile. Nad isegi nõuavad seda, et Euroopas töötatakse noh, nii nagu meil on olemas andmekaitse üldmäärus, mis tegeleb isikuandmetega siis samasugune regulatsioon viis G võrkude turvalisuse jaoks välja ja nad ütlevad, et Huawei peab olema täielikult kooperatiivne. Ehk siis nad on koostööaltid, see retoorika alates detsembrist on tegelikult praeguseks tundmatuseni muutunud. Me teame, et väikeste liikmesriikide puhul on tihti nii, et nendele liikmesriikidele jagu kompetentsi igal spetsiifilisele alal ehk siis tihtipeale eriti just väikesed riigid peavad usaldama oma partnerriikide ekspertiisi ja vastavalt sellele tegutsema, sest et kõikidel võimalikel aladel omada oma ekspertiisi väikesel riigil pole võimalik ehk siis informatsiooni vahetamine ohtudest Euroopa Liidu tasandil. See on minu meelest tundub täiesti ülimalt loomulik, selle me peame tagama ühine riskide hindamine. Jah, kui me jagame informatsiooni, siis ma arvan, et me saame riskidest märksa põhjalikuma pildi kui sel juhul, kui iga riik omaette nende riskidega. Järgmisena, no ilmselt kõik Eesti inimesed teavad neid vanasõnu, mille järgi ei tohi kõike mune ühte korvi panna või ei tohi kõiki riideid ühe naela otsa riputada. Nonii, täpselt peaks olema ka siis viis G võrkude ehitamisega, et ei peaks kindlasti panema ühte riiki ühest tarnijast sõltuvus. Et Euroopa tootjad praegu tehnilise tasemelt paraad on märksa paremad kui, kui, kui mõned väljaspool Euroopat tegijad tulevikus me peaksime ka siis tarneahelate julgeolekule märksa rohkem tähelepanu pöörama, sest et täna on tihti nii, et kui hinnatakse, siis mingisugust riistvara, siis öeldakse, et aga mingisuguste kiipide päritolu on täiesti tundmatu ja nende funktsioon ei ole kah selgelt arusaadav. Ehk siis kõike seda on võimalik koostöös märksa lihtsamini teha, kui, kui igaüks eraldi nokitseda, son suuteline Neid asju korraldama. No räägime vahelduseks ka sisepoliitikast, et nädala eest oli Brüsselis koos ülemkogu ka Eesti vabariigi peaminister Jüri Ratas viibis seal, kas teil muuseas, õnnestus kohtuda ka Jüri Ratasega ja kui õnnestus, siis millest rääkisite? Rääkida ei õnnestunud, aga kohtusime küll korra, kui koos olid liberaalsed peaministrid, liberaalsed volinikud ja. Ta liberaalsete erakondade esimehed. Surusime kätt, aga, aga seesama istungi juba hakkas pihta või lõunasöök hakkas juba pihta ja mingiks rääkimiseks aega ei olnud. Aga kui oleks olnud võimalus rääkida, siis millest oleks peaminister Ratasega rääkinud? No küllap ma ikkagi oleks suhtunud kriitiliselt tema valikusse, et põhimõtteliselt ei ole ju see nii, et, et selleks, et koalitsiooni moodustada, piisab ainult sellest, kui lugeda 51-ni ehk saada 51 häält riigikogus kokku tuleb vaadata ka seda, missugused koalitsioonid on avalikkusele vastuvõetavad ja missugused koalitsioonid avalikkusele vastuvõetavad. Kui vaadata viimase paari aasta avaliku arvamuse küsitlusi ja eriti pöörata tähelepanu siis nendele küsimustele, mis räägivad inimeste teisest erakondlikust eelistusest või seal või kui küsitakse, et millise erakonna poolt kindlasti jääletakse siis me näeme, et, et nende küsitluste järgi need kõige konflikt samad erakonnad on EKRE ja, ja Keskerakond. Ja kui koalitsiooni tahavad moodustada need erakonnad, mida valdav osa Eesti avalikkusest välistab, siis sinna konflikt sisse programmeeritud, ehk siis konflikt, mis praegu Eesti ühiskonnas on, see ei ole tekitatud mõne EKRE poliitiku räuskamise eest viimastel päevadel või ole tekitatud ühest Deutsche Welle intervjuust, et need arvamust, et need seisukohad on välja kujunenud juba aastate jooksul ja nendest lihtsalt nii möödaminnes kergelt üle libisedes jagu saada ei ole võimalik. Ehk siis edukas saab olla ainult see valitsus, mis vastab avalikkuse ootustele, sealhulgas ka ajakirjanduse ootustele ja lihtsalt öelda valijatele, et meile teie arvamus enam korda ei lähe. Me saime teie hääled kätte, kohtume järgmise nelja aasta pärast. Teid rohkem tarvis ei lähe, et nad demokraatlikus ühiskonnas asjad nii ei käi. Matemaatiliselt võttes Jüri Ratas ütleb, et kooslusel Isamaa, Keskerakond ja EKRE häälte arvu järgi on kõige rohkem hääli valimispäeval antud. Et niimodi esindatakse kõige suuremat osa eesti rahvast. Ja see on ikkagi jutt sellest, kuidas saada 51 häält riigikogus kokka, aga kui tegemist on ühiskonda populariseerivate erakondadega, no see ei ole nüüd kusagilt uuringust aga, aga lihtsalt näitust näitlikustamiseks, kui ühe erakonna toetus on 20 protsenti, aga 70 protsenti Eesti elanikkonnast välistab täielikult sellise erakonna kaasamist valitsuse moodustamise, no siis on üksjagu riskantne ignoreerida neid 70 protsenti, kes on sellele erakonnale vasta. Üritada koalitsiooni luua nendega, kelle ka on mingisugune kattuvus olemas. Kui Keskerakonna valijad ütlevad, et nende teiseks eelistuseks on sotsiaaldemokraadid või reformierakond, siis tuleks otsida lahendusi just selle baasilt, ehk siis tuleb vaadata ka seda, missuguseid koalitsioone küsitluste järgi Eesti elanikud välistavad. Reformierakond suutis saavutada iseseisvuse taastanud Eestis esimese erakonnana 34 mandaati, Parlamendis on rekord ometi piisa praeguse seisuga sellest, et moodustada enamuskoalitsioon. Kas teie olete suutnud aru saada sellest, miks reformierakonnal pole õnnestunud asuda valitsust moodustama, et miks ei suuda reformierakond koondada Eestis enda taha siis parlamendienamust ehk siis sedasama 51 piires arvutust? Ega see valitsusel moodustatud ei ole, aga me vaatame, kuidas see valitsuse moodustamine praegu käib, siis minul küll seda usku ei ole, et sealt midagi head tulemas on. Vaatame seda, missuguse sihikindlusega ka praegu pärast valimisi EKRE lõhestab Eesti ühiskonda, siis ma küll ei usu, et EKRE kaasamine valitsusse võiks kuidagi Eestile hea hea olla. Kui EKRE inimesed ütlevad, et tapmine on tapmine ja Eestis tapavad arstid aastas 4500 inimest siis öeldakse, et arstid on tapjad. Sellega solvatakse teadlikult kõik arstid, keda on neli ja pool 1000 Eestis aga samas loodetakse, et sellise terava vastandumisega saadakse siis nende inimeste toetus, kes millegipärast on meie tervishoiusüsteemis pettunud, järjekorrad liiga pikad, kusagil ei olnud ravitulemused, ootuspärased ja nii edasi, et kui öeldakse, et muusikaakadeemiasse võetakse laste muusikakoolitasemega üliõpilasi Hiinast, siis loomulikult solvatakse sellega ära mitte ainult muusikaakadeemia inimesed, vaid kõikide ülikoolide töötajad ja küllap on seegi teadlik tegevus. Loodetakse pälvida nende inimeste toetust, kes võib-olla kunagi ei ole ülikooli sisse saanud või kes arvavad, et üleüldse kultuurile ja haridusele raha kulutamine, puhas raiskamine tuleks inimestele paremat kätt jagada, see raha. Kui öeldakse, et kohtunike pead hakkavad lendama, siis võib öelda pehmendades, et et noh, et see on ainult väljend, aga tegelikult teatakse täpselt, et solvatakse ära kõik Eesti kohtunikud, aga samas loodetakse pälvida siis nende inimeste toetus, kes millegipärast kohtusüsteemis on pettunud ja EKRE minu hinnangul tegeleb jätkuvalt ja teadlikult Eesti ühiskonnal lõhestamisega pingete üleskütmisega ja minu meelest see ei ole hea mõte, et kaasata selline erakond siis valitsusse samas ignoreerides kõiki neid inimesi, kes oleks soovinud valitsuses näha hoopis teisi erakondi. Kui valitsusest jäävad eemale need inimesed, kes tahaksid päid lennutada siis ma arvan, et Eesti ühiskonnale poleks väga suur kaotus. Kui valitsuses jäävad esindamata noored ettevõtjad, edasipüüdlikud inimesed, siis sellele võivad päris katastroofilised tagajärjed olla. Need inimesed võivad hakata lahkuma ja see midagi head küll ei tähenda. No nii nagu tangot tantsitakse kahekesi, siis valitsust on raske moodustada üksi, selleks tuleb leida liitlasi, Reformierakond praeguses seisus neid liitlasi kui nüüd sotsiaaldemokraadid välja jätta, ei ole suutnud leida, et kui nüüd see EKRE välja EKRE juurde me tuleme mõne hetke pärast äkki tagasi, aga kas ainult Kaja Kallase suutmatus või on probleem Jüri Ratasest või hoopis eril Valdor Seeder is, et MIKS koos istuvad praegu Keskerakond EKRE ja Isamaa mitte, aga ma ei tea, siis sotsiaaldemokraadid, Isamaa, Reformierakond või Reformierakond, Keskerakond, et milles nagu probleem. No küllap neid probleeme on, on mitmeid ja seletus ja on ka väga erinevaid, noh, sellest on palju räägitud, et Jüri Ratas Ratase jaoks ilmselt kõige olulisem on jätkata peaministrina, mis saab erakonnast, mis saab Eestisse, pole niivõrd oluline. Küllap on oluline ka see, mis on tänasel päeval siis väga kuum teema. Nimelt Eesti rahanduse seis. Kui jätkatakse valitsuses kellegagi, kes sisuliselt praeguse olukorra tekitamises on kaassüüdlane, siis ilmselt on pisut kergem. Kui jätkata nendega, kes kogu aeg on kritiseerinud, siis praegu veel ametis olevat valitsuse rahanduspoliitikat Need sõnumid, mis on tulnud tänasel päeval statistikaametist rahandusministeeriumist. Need ei saa ju kellelegi väga suure üllatusena tulla. Euroopa Komisjon on kogu aeg öelnud, et Eesti riigi rahandus ei ole korras. Komisjon on öelnud, et Eestis struktuurne tasakaal 0,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Paraku tänased uudised on, on märksa kehvemad kui enne valimisi. Jüri Ratas kordas kogu aeg igas tele-raadio debatis ühte sama lauset, et et eelarve on struktuurses tasakaalus ja nominaalselt ülejäägis. Siis täna selgub, et nominaalne ülejääk osutus tegelikult null koma viieprotsendiliseks puudujäägiks ja seda väga-väga headel aegadel, ehk siis normaalne oleks see, kui headel aegadel kogutakse reserve ja neid reserve kasutatakse siis, kui ajad enam nii head ei ole. Praegu headel aegadel me kulutame varem kogutud reserve, aga mida me teeme siis, kui Ajad head ajad otsa saavad, selle kelleltki mitte mingisugust vastutust. Mina ei soovi olla selle valitsuse advokaat, minu töö on küsida, aga ma mäletan, et kui küsida, et miks on selline poliitika, siis vastus on see, et kõik, mis on pangakontol, on kulu, et meil on praegu negatiivsed intressid, et praegu tark inimene pangakontole raha ei korja, et ma ei tea, teie olete valitsuses tinud eelarveid kokku pannud väga palju, et kas siin terake tõtt on või, või siin ei ole nagu mingit loogikat. Ei selles asjas nüüd mingisugust loogikat küll ei ole, et kui viime sellesama küsimuse, siis üksikisiku tasemele jah, pangakontol väga palju intressi maksta, Te saate palka ja teil on korterilaen, siis oleks pisut arusaamatu, kui te kogu palga kannaksite üle, siis selle laenu kustutamiseks, sest järgmisel päeval te tahate süüa. Teil on vaja maksta kommunaalkulutuste eest ja kui teil üldse midagi arvel ei ole, no siis läheb teil väga raskeks, vaatamata sellele, et võlakoormus on teil küllalt väike. Ehk siis mõlemad Peab olema, riigil peavad olema reservid ja riigivõlakoormus peab olema väike. Ehk siis kui te kindlustada ära oma maja ja aasta lõpus avastate, et ei tulnudki tulekahju, no siis te ei ütle, et puhas mahavisatud raha. Et oli seda nüüd vaja kindlustada maja ära. Et see on elu osa. Selleks, et kindlustada ennast võimalike riskide vastu, peab riigil olema mõlemad peavad olema märkimisväärsed reservid, et halvemad ajad üle elada ja peab ka võlakoormus suhteliselt väike olema. Aga kas te saate aru ka endise Reformierakonna esimehena Jüri Ratase väitest, et viimased paarkümmend aastat on näidanud, et Reformierakond vahetab alati valitsuses olles partnereid ja see tõesti ei ole ühelegi erakonnale üllatus. Ja see ei ole Jüri Ratase sõnu kasutades siis usaldust juurde andnud, vastupidi, see on võtnud, et see siis tähendab ma saan aru, kui seda tõlkida. Et Reformierakonda ei saa Isamaa või ka Keskerakond, keda mõlemat on siis mingil hetkel valitsuses välja vahetatud, koalitsiooni kaaslastena usaldada, et kaasusalduspoliitikas omab mingit tähtsust? Kindlasti usalduspoliitikas omab tähtsust ja tegutseda tuleb nii, et erakonda poliitikuid usaldatakse. Kuid see, et partnerid valitsuses vahetavad see väga tavapärane, vaadake kasvõi, mis toimub üle Soome lahe Soomes. Täpselt samamoodi partnereid vahetavad ja, ja partnereid vahetavad vastavalt sellele, kuidas rahvas on kedagi valimistel toetanud ja selle üle, et need imestada, et et toimub partnerite vahetus, minu meelest küll mitte mingisugust põhjust pole, kui ikkagi mõned erakonnad käituvad nii, et nad usaldust kuritarvitada tahad. No miks peaks siis kuidagimoodi neid, kes on usaldust kuritarvitanud, edasi käendama ja neid ikka veel kuidagimoodi seal valitsuses siis edasi lohistama, kes ei ole hakkama saanud, see peab opositsioonis mõtteid koguma ja jätkavad need, kes, kes hakkama saavad. Aga kui enne valimisi Kaja Kallas annab Postimehele intervjuu, kus ta ütleb, et Jüri Ratasele tema omavalitsuses mitte ühtegi kohta ei näe. Tõsi, toona käis jutt hüpoteetilisest valitsusliidust. Täna oleks nii-öelda praktiline, et kas poliitikas sellised isiklikud väljaütlemised, et ma ei tea, teie olete olnud peaminister, et kas isiklikud suhted koalitsioonis on olulised, isegi kui seda koalitsiooni moodustama hakata? Eks need isiklikud suhted ole kindlasti olulised ja ja mina julgen küll öelda, et minu valitsustes isiklikud suhted ministrite vahel on alati olnud sellised, et inimene võib teist ministrit usaldada. Kui ta midagi küsib ja ka vastus saab olema eitav, siis ta teab kindlasti seda küsimuse fakti tema vastu ära ei kasutata, mingisugune usalduse tase peab kindlasti valitsuses olema. Ma tooksin jälle paralleele perekonnatasemega ehk siis usaldust ei tohi kuritarvitada. Ja Ma julgen öelda, et minu valitsustes usaldust ei kuritarvitatud. Kas isiklikud ründed on kohased või mittekohased valimiskampaania ajal, see on iseküsimus. Mina olen väga kriitiline, aga kritiseeri isikut, vaid ma kritiseerinud tegu. Isik, kes Teoon teinud, tunneb muidugi ennast isiklikult puudutatuna aga hoopis kurb oleks see, kui inimesed loobuksid kritiseerimast seal, kus kriitika järele karjuv vajadus. Ehk siis seesama rahanduse küsimus, see ma ei saab vaikida selle koha pealt ma pean kritiseerima, kui keegi tunneb ennast haavatuna tema probleem, mitte minu probleem. Üldiselt on selle valimiskampaania teravusega noh, teada tuntud kuldreegel, et kui erakond tahab saada 30 protsendi valijate toetust, siis tal peavad olema vastas vähemalt 50 protsenti inimesi, kes kindlasti ei sooviks näha seda erakonda valitsuses ehk siis selge eristamise vajadus. Kampaaniates on nõue igal pool, mitte ainult Eestis, vaid see on aabitsatõde. Aga viisakaks peaks ikka jääma. Aga mida te arvate siin kõlab ka soovitusi, et Reformierakond peaks siis praeguses poliitilises olukorras loobuma oma valimiste pea lubadusest, milleks oli siis 500 eurot tulumaksuvabalt kõigile või teeme siis maksusüsteemi korda ja püüda valitsus moodustada Keskerakonnaga siis minnaksegi eeldusel, et seda Petütt lubasime valijatele aga seda ära ideed, et kui arukas selline teguviis oleks. Kui me vaatame 2018. aasta miinust, siis keskvalitsuses miinusena on 236,5 miljonit eurot. No see on enam-vähem võrdne selle summaga, mis 2018. aastal kirjutati riigieelarvesse alkoholi-tubaka- ja kütuseaktsiisi ning nendele kaupadele lisanduva käibemaksulaekumisele. Kuid mis jäi laekumata, ehk siis maksusüsteem, aktsiisisüsteem tuleb kindlasti korda teha, me ei saa leppida sellega, et, et aastas 230 miljonit jääb lihtsalt laekumata, meil ei ole seda raha, see ongi see möödunudaastane miinus tegelikult, mis on kuidagi ootamatult tekkinud kellelegi jaoks. Ehk siis kui vaadata seda möödunud aastast miinust, siis tegelikult ei ole seda raha, et neid külluslik ja valimislubadusi täita, mitte ühelgi erakonnal ja headel aegadel hakata veel võlgu suurendama sellest kuritegu meie lasteaia ja, ja tulevase Eesti ees, ehk siis kindlasti kõik peavad oma lubadustes koomale tõmbama, mitte nõudma, et et just nende lubadus kindlasti saaks koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud. Põhiline, mille eest ma arvan, et mina Reformierakonnale oma hääle andsin, see oli just nimelt see, et, et ma oleks soovinud, et et need, kes valitsuse moodustavad, käituvad tulevikus mõistuspäraselt seda, et on võimalik kõik praeguse istuva valitsuse poolt tehtud vead ühe ropsuga ära parandada. Sellesse mina ei ole, uskonnad tavaliselt on ikkagi nii, et lõhkumine, see võib väga kiiresti toimuda, aga vigade parandamine võtab paraku märksa rohkem aega. No neid soovitusi ja soovitajaid on väga palju, et üks soovitus on kõlanud ka Kaja Kallasele Eesti ajakirjanduses see, et ole arukas pakku Jüri Ratasele ka peaministri positsiooni, et kas reformierakonnal üldse on mõistlik minna sellisesse koalitsiooni, mille peaminister Alexis Jüri Ratas, millest siis Kaja Kallas ei osaleks ja viite 100 eurot kõigile Kaisaks ellu viia. Ei seda sellist pakkumist ma küll kuidagi loogiliseks pidada ei saa, et teiseks jäänud erakonna esimehele, kes on Eesti riigi rahanduse ummikusse ajanud pakkuda peaministri tooli veel seda oleks nagu ilmselgelt liiga palju. Selline käitumine selgelt ei vastaks rahva ootustele, seda küll. Mina seletada ja Eesti inimestele ei oskaks. No me alustasime seda sisepoliitika ploki sellest, et kui te Brüsselis eelmisel nädalal Jüri Ratasega kohtusite, kas suhtlesite või mitte, aga teil kindlasti oli võimalus ka Kaja Kallasega kohtudes temale mõne soovituse, andsite oma poliitilise kogemuse pealt ja kas ta on seda soovitust hakanud ka juba realiseerima? Kaja Kallasega oleme ikka vestelnud telefonitsi ja, ja siis, kui ta Brüsselis oli ja, ja loomulikult olen ma tallaga soovitusi jaganud, aga alati teatud reservatsiooniga, sest et mina olen siiski Eesti asjadest eemale ja mina küll ei arva seda, et mina teaksin kõikidest asjadest kõike ja, ja minu soovitused võiksid olla vastu võetud kellegi poolt täiesti kriitikavabalt, et ei, ma endast nii heal arvamusel ei ole, aga loomulikult ma räägin oma kogemustest ja, ja mul on ka mingisugused soovitused. Lubasin Ekre juurde tagasi tulla, et mis EKRE probleem on, mis nende vigane. Ma pean mina siis nüüd see inimene olema, kes kõiki neid vigu hakkab jälle üles lugema, aga needsamad lõhestavad tegutsemised, kas ikkagi arste vastandatakse patsientidele, kus kohtunikke vastandatakse õiguskuulekatel kodanikele kus lihtsalt alavääristatakse meie kõrgharidussüsteemi, et see ei ole vastuvõetav ja kui samas ei tehta mitte mingisugust selget vahet nendega, kes arvavad, et et Hitler oli hea väejuht siis loomulikult, eriti sellised tundlikud teemad tekitavad reaktsioone väljaspool Eestit Eestis võib-olla kehitame õlgu ja, ja ja ei suhtu nii kriitilised ka. Aga kui vaadata kaugemalt, kas või Brüsselist, siis just sellised väljaütlemised seesama õnnetu Deutsche Welle intervjuu, need teevad Eestile väga palju halba ja nüüd on küsimus, miks EKRE peaks Eestile halba tegema? Ekrele. 100000 valijat viimane valimispäev näitas seda 19 riigikogu saadikud, ma isiklikult kõiki tunne, aga mõnda nendest ma tunnen ja nemad oma väljaütlemistes sellised ei ole, et, et ma ei tea, kas millised on need väärtused, poliitikad, suhtumine, teod, mis peaks muutuma, et EKREga saaks ka näiteks Reformierakonda asju ajada. Kindlasti on nende 100-l 1000-l inimesel, kes ekre poolt hääletasid väga erinevad mured ja need, kes moodustavad valitsust kuuga EKRE ei peaks kuuluma. Need kindlasti peavad üritama mõista nende inimeste muresid, kes nendel valimistel andsid oma hääle nendele erakondadele, kes valitsusse ei pääse. Praega moodustatav koalitsioon kindlasti ei arvesta nende valijate muredega, kes andsid oma hääle siis praeguse seisuga opositsiooni jäävatele erakondadele. Kui mina valitsuse moodustasin, siis alati üritasime midagi võtta ka opositsiooni jäävatelt erakondadelt. Vahel saime kõvasti pahandada, öeldi, et nüüd me varastame kellelegi ideid, me ei varastanud kellelegi ideid. Mõtlesime ausalt, et me tahame teha kummarduse ka teiste erakondade toetajatele. Moodustada valitsust, mis oleks hea tervele Eestile, mitte ei teenindaks ainult kahte või kolme valitsust, moodutavad erakonna valijaskonda. Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses levinud taas Mart Helme väited, et Euroopa komisjon pole suutnud valimistejärgse olukorraga Eestis leppida, käib vastutegevus, et Reformierakond võimule aidata. Mart Helme. Toetajatele võib see väide isegi tunduda faktina, aga Ma tahaks küsida seda kahel viisil, et mis tunne on töötada nii mõjuvõimsas asutuses, aga ma ei tee seda. Ma küsin hoopis, et kuidas veenda Mart Helmet, et Euroopa komisjon ei tegele Eestis valitsuse? Astumisega Ma ei tea, kas kas sa mõtet teda veenma hakata, sest et vaevalt ta seda usub, mida ta räägib. Et Euroopa Komisjonil taolisi pädevusi ei ole. Lugesin ka, kuidas keegi on Euroopa komisjoni poolt läbi katsutud juba ja tema võiks olla peaminister ja keegi on katsumata jäetud ja, ja tema ei võiks olla Euroopa Komisjon, nende asjadega küll ei tegele. Aga püüame siis püsida ikaga selles rollis, et kust te peate rääkima ikkagi ka komisjoni seisukohast või, või noh, sellest positsioonist, mida te teate, et no näiteks kui teemaks on Rail Balticu ehitus, milles on siis kokku leppinud Eesti, Läti, Leedu, millega ehk liitunud, kas Soome et kui Eesti valitsus, see on teel erakond, mis on lubanud rail Balticu projekti rööbastelt maha joosta, Need on Mart Helme kujundlikud sõnad, siis siis kas teie näete seda võimalust, et üks liikmesriik läbi ühe ministeeriumi või läbi mõne ametkonna saaks seda protsessi, milleks on siis rail Balticu ehitamine pidurdama asuda? No kindlasti on, on võimalik mingeid protsesse, kas nüüd seda konkreetset projekti või mõnda muud protsessi ühel ministeeriumil pidurdada ja eks ka helmed on öelnud juba, et võib algatada igasuguseid uusi uuringuid ja, ja venitada protsessi nii, et raha kasutamise aeg täis saab, et kaotada ära siis Euroopa Liidu poolne toetus ja nii edasi. Ma kõike on võimalik teha, kuid küsimus on selles, et, et milleks seda teha. Meie aeg hakkab läbi saama ka paar kiiret küsimust. Andrus Ansip, te olete Reformierakonna esinumber Euroopa Parlamendi valimistel. Kas järgmised viis aastat Euroopa Parlamendis üks Halde grupi liikmetest olla, kas see on teile piisav väljakutse? Minu elus on andnud väga palju erinevaid väljakutseid, nii nagu teie seda nimetate, aga jah. Mul on olnud see rõõm ja, ja, ja õnn, et ma olen saanud töötada mitmetel väga vastutusrikastel ametikohtadel, olla peaminister üheksa aastat, olla volinik pea viis aastat. Ja ma olen seda tööd teinud nii hästi, kui ma on saanud ja ja küllap ka oma järgmistes ametites ma püüan samamoodi tegutseda, eks ma ei arva seda, et on mingid ametid, kus saab ennast teostada ja mingid ametit, kus eneseteostus ei ole võimalik. Olen korduvalt seda öelnud, et pole vahet, kas sa oled peaminister peale, et õpetaja kõiki ameteid saab ja tuleb pidada südamega ja ma loodan ka niiviisi jätkata. No kui Reformierakond ei tee valitsus, siis väga realistlik on see, et järgmine volinik pole, kas te olete sellega leppinud, leppimas või siiski, kuni kõik pole kindel, pole lootus kadunud. Ma olen seda alati öelnud, et kui küsimus on ainult minus, siis loomulikult ma olen valmis jätkama ka järgmise viie aasta jooksul volinikuna, aga ma muidugi möönan, et ja mitte üheski riigis ei esitata volinikukandidaadiks kedagi, kes kuulub opositsioonierakonda, siis on täiesti loomulik. Ja sel juhul, kui mind valitakse Euroopa parlamenti, aga ka selles ei saa kindel olla, siis ma hea meelega jätkan parlamendi liikmena. Kui mind ei valita Euroopa parlamenti, siis küllap ma leian endale rakendust kusagil mujal suure tõenäosusega Eestis, sest mul on konkurentsipiirang tegevuspiirang kolme aasta kahe aasta jooksul ja see tähendab, et väljastpoolt tulevaid pakkumisi ma ei saa vastu võtta. Aga küsimus ei ole minus. Mina saan oma eluga kindlasti hakkama. Andrus Ansip, suur tänu, et leidsite aega ja uute kohtumisteni, selline sai tänane Reporteritund, kohtumiseni juba uuel nädalal. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt. Vikerraadio poee.