Vikerraadio Reporteritund. Head vikerraadio kuulajad, millest muust kui eesti keelest Me emakeelepäeva eel täna rääkida võiksime, seda enam, et tänavu on põhjust tähistada eesti keele aastat, aga samuti seda, et meie rahvusülikool tähistab detsembrikuus 100 aasta täitumist eestikeelse kõrghariduse algusest. Tänane saade on otsekui mõtteline järg eelmise aasta emakeelepäeva reporteritunnile, kus me rääkisime rahvustundest ja emakeelest sellest, et rahvused on Euroopas kaotamas oma selgeid piirjooni ja et inglise keel tõrjub meie emakeeleteadusest ja kõrgharidusest kõrvale. Me jätkame täna samal teemal eesti keele roll kõrghariduses ja omamaises teaduses. Isegi üks meie saatekülalisi on sama kui eelmise aasta saates. Palju tänu keeleteadlane, Tartu Ülikooli professor ja Eesti keelenõukogu kauaaegne esimees Birute Klaas-Lang tänagi meie saatesse tulemast ja keeleteemalisse mõttevahetusse panustamast. Räägi aitäh kutsumast. Teine saatekülaline on Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja, keeleteadlane ja õppejõud Peep Nemvalts. Tere. Tere kutsumast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. See aasta tagune emakeelepäeva report Peri tund algas viitega keeleteadlase professor Martin Ehala ettekandele Tartu Ülikooli emakeelepäeva konverentsil ja ettekanne kandis pealkirja eesti keele mänguruum rahvusjärgses Euroopas pas. Tänavuse eesti keele aasta avakonverents jaanuaris Teaduste akadeemias algas samuti professor Martin Ehala ettekandega, mis nüüd kandis pealkirja Eesti keel kui hariduskeel ja ettekanne kandis sõnumit eesti keele hääleta Dust ideoloogilisest alistumisest, hariduses ja teaduses. Ja siinkohal nüüd ma ootangi, lugupeetud saatekülalised teilt teemasse sisse elamiseks tähelepanekuid. Kuidas on eesti keele positsioon ja roll kõrghariduses viimastel aastatel? Ta oli muutunud. Me oleme küll juba kümmekond aastat muretsenud varastajat, inglisekeelsed õppekavad laiutavad eestikeelsete arvelt ja oleme muretsenud selle pärast, et teadusartiklit kirjutatakse rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldamiseks inglise keeles. Aga kuidas lugupeetud saatekülalised on, kas see suund jätkub? Birute Klaas-Lang. Kõigepealt ma ütleksin, et minu hea kolleeg professor Martin Ehala oma mõlema ettekandega kindlasti esines kui, kui hoiataja see tähendab seda, et meil on võimalikud mitmesugused sellised tuleviku kulgemised eesti keele osas, eesti keele kasutusvaldkondade kassis laienemise või kitsenemise osas. Ja seetõttu no võib-olla Martin Ehala ettekannete selline natuke pessimistlik kõla võis ju jääda seal, aga aga ma arvan, et ega see olukord nüüd nii hull ka ei ole. Kui vaadata eesti keele ja võõrkeelte võõrkeelt, Talme Me mõtleme tegelikult inglise keelt, nende nii-öelda positsioonide paiknemist praegu kas või rahvusülikoolis siis Tartu ülikool on praegu koostamas oma järgmiste aastate arengukava. Ja äärmiselt rõõmustav on olnud see, et nende arengukava visiooni konverentsidest esimene pühendati keelele pühendati sellele, kui tähtis on eesti keele arendamine kõrghariduse keelena. Paralleelselt sellega on käesoleval aastal Tartu Ülikoolis toimunud ka ülikooli töötajate keelehoiakute uuring, mis tõi välja muidugi palju sellist murettekitavat, aga õnneks ka palju positiivset suhtumises ja just hea emakeeleoskuse ja hea emakeele kasutamise väärtustamises. Lugupeetud saatejuhil on täiesti õigus, et viimastel aastatel on kõrghariduses toimunud keelte vahel ehk siis eesti keele ja võõrkeelte ehk siis inglise keele positsioonides teatrit, teatud nihked. No ma toon siin ka mõned näited, kui näiteks 1993. aastal eestikeelseid üliõpilasi, kes õppisid eesti keeles ülikoolides, oli natuke üle 80 protsendi ehk täpsemalt 82 protsenti, siis tegelikult sama suur on see protsent ka praegu, ehk siis 81 82 protsenti. Jaa, aga mis on märkimisväärne, on see, et kui 1993. aastal need võõrkeeles õppivad üliõpilased õppisid vene keeles, siis praegu suuremat jaolt nad õpivad inglise keeles, et see on nagu nagu kõige suurem muutus, mis on toimunud. Eesti kõrgharidus on väga rahvusvaheline välisüliõpilasi protsentuaalselt meil muide, on isegi rohkem kui Soomes. Nii et kui me ütleme seda, et me peame iga hinna eest rahvusvahelistuma siis me oleme juba vägagi rahvusvahelised. Ja praegu peaks, võtame nüüd selle peale, kuidas see mõistlik tasakaal kõrghariduses hoida ja säilitada ja mõistliku tasakaalu all mõtlen ma kindlasti seda, et, et kõiki erialasid oleks Eestis võimalik uurida, õppida ja õpetada ka eesti keeles. Ja samas, et meile tuleks õppima ka välisüliõpilasi, et meil siiski ülikoolide töökeel oleks eesti keel. Ja Ma pean ka väga oluliseks, et need välisõppejõud, kes seovad ennast Eestiga pikemaajaliselt, see tähendab, kes tulevad siia meie ülikoolides ja selleks, et jääda, ma ei räägi siin külalisõppejõududest või külalist teaduritest. Ma räägin nendest, kes tulevad, nagu tänapäeval öeldakse, tähtajatut, töölepingutega. Nad tulevad tõesti siia selleks, et jääda, siis ma arvan, et ei ole sugugi liiga palju eeldada, et nad atesteerimisperioodi jooksul, mis on siis keskmiselt viis aastat, õpiksid mingilgi määral eesti keelt kasutama. Et nende pärast ei oleks vaja ülikooli töökeelt muuta. Kas nüüd välisõppejõud viie aasta pärast on suutelised vabalt eesti keeles loenguid pidamas, on iseküsimus aga sinna suunastaks ikkagi liikuma. Birute Klaas-Lang, kas me võiksime kuulajale anda praegu selle sõnumi, et see mitme aasta pikkune tähelepanu juhtimine ja muretsemine eesti keele rolli pärast Tartu Ülikoolis on siis andnud tulemusi? Jah, ma julgen küll seda öelda, et üks väga oluline näitaja selles osas on ka see, et Tartu Ülikoolis töötab ka sellest õppeaastast keelenõunik, kelle tööülesannete hulka ei kuulu mitte selline tavapärane toimetada töö, vaid ka ülikooli nii-öelda keelepoliitika strateegiline planeerimine, et mul on jah väga hea meel, et ülikoolis on nüüd ka selline inimene ja, ja tõesti, et ülikooli arengukava tegemisel mõeldakse nende teemade üle. Aga ega ma siis nüüd päris lõpuni ka kindel ei ole, et kõik minu kolleegid samamoodi mõtlevad. Nii. Nemvalts, kuidas on Tallinna Ülikoolis, kas suund inglistumisele jätkub samas taktis, kui on olnud varem või missugused on teie tähelepanekud? No kõigepealt ma ütleksin, et ma olen üldiselt nõus sellega, et kõik ülikoolilt, Tallinnas, Tartus ja mujal on kindlasti rahvusvahelised aga see ei tähenda, et nad peaksid olema ükskeelsed, et meil Eestis on millegipärast paljudele see arvamus, et kui me räägime rahvusvahelise osast, siis me peaksime kindlasti selle all mõtlema inglise keelestumist, et just nagu inglise keele ja rahvusvahelisus vahele pannakse võrdusmärk. Aga see ei ole kindlasti käsi, sest nii nagu loodus on mitmekesine ja liigirikas on ka keelemaailm liigirikas, et mida rohkem keeli, mida rohkem teaduskeeli, seda mitmekesisem on ka teadusmõttemaailmas. Keele mõtlemine on omavahel väga tihedalt seotud. Aga tõsi on see, et inglise keel on praegu peamine suhtluskeel, mille abil nii teadlased kui teised omavahel suhtlevad, kui nad kuskil konverentsil või muu seoses kokku puutuvad. Sellest võib-olla tulenebki osalt see just inglise keel on mõnevõrra ületähtsustatud ka teadusmaailmas kui võtame kas või seda, et on arvesse minevaid punkte nii-öelda hinnatakse kõrgemalt õppejõudude teadustöötajate ametikohale valimisel ja siis, kui on ilmunud rahvusvahelises võrdusmärk inglise keelses ajakirjas teadvuste. Aga unustatakse täiesti ära, et rahvusvahelistes ajakirjades võiks avaldada ka saksa ja prantsuse aja saame ja muidugi ka eesti keeles olenevalt erialast loomulikult. Aga mis puutub koor üliõpilastesse, kelle jaoks eelkõige on meie ülikoolides vaja ingliskeelset õpet siis Tallinna Ülikoolis suhteline hulk välisüliõpilasi on võib-olla jah, kümne-viieteist aasta lõikes kindlasti kasvanud, aga nüüd viimastel aastatel seal mingit olulist muutust ei ole olnud. Nagu kinnitas ka, et Tallinna Ülikooli õppeprorektor Priit Reiska temalt saadud andmeil on praegu Tallinna Ülikoolis keskmiselt välisüliõpilaste osakaal 11 protsenti ingliskeelsete õppekavade osakaal 15 protsenti. Nii et näeme, et see umbkaudu 80 20 siis 85 15, mida Birute Klaas-Lang nimetas, see on tõesti niisugune. Praegune seis ülikoolides võib ju erineda Tehnikaülikoolis ja maaülikoolis ja mujal, aga ma oletan, et umbkaudu niisamasugune see on. Ja kui enamasti arvatakse, et loodusteadused on need, kus on kõige rohkem inglise keelt ja ka ingliskeelset õpet siis üllatus-üllatus, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis ei ole praeguse seisuga ühtegi inglise keelset õppekava. Meil on kuuldavasti plaanis 2020. aastal avada üks ingliskeelne õppekava. Aga praeguse seisuga ei ole. Teine asi on muidugi see ka nendel õppekavadel, mida nimetatakse eestikeelseteks. On aineid, kursusi, mida õpetatakse-õpitakse inglise keeles ja palju vaata kirjandust, on inglise keeles, aga sealjuures tuleks jällegi rõhutada. Ikkagi ei maksa ära unustada ka teistes keeltes kirjutatud et kui me otsime tasakaalu, siis ma arvan, et me peaks piirduma ainult kahe keelega inglise ja eesti keelega siis Eesti oludes esikohal muidugi eesti ja inglise keelega. Haid võiks mõelda avaramalt ja tuua sisse ka muid keeli mida kõiki annab kasutada vastavalt keelteoskusele, et igasugune keele oskus rikastab. Kuidas on Tallinna Ülikoolis välisõppejõudude tutvustamine Eesti keele- ja komberuumiga, millest siin Tartust? Me saime väikese viitega. Ja Tallinna Ülikoolis on see seni minu teada küll niisugune juhuslik, et oleneb rohkem selle väliselt Ta jõu, enda soovist ja tahtest on need, kes väga tahavad ja kes väga kiiresti õpivad ära ka eesti keele. Paljudele raadiokuulajatele on kindlasti tav näiteks itaallane Daniele Montytšelli aga tema ei ole kaugeltki mitte ainukene, et on ka palju täisimeteks noor muusikateadlane, sakslane Gerhard Lock, kes õpetab eesti keeles juba mitu aastat ja, ja neid on teisigi. Aga kindlasti oleks vaja niisugust, et nii välisõppejõududega, iga välisüliõpilastele suunatud eesti keele õpet, mis ei peaks minu arvates jääma ainult ülikoolide endi otsustada, vaid see peaks olema riiklik kõrghariduspoliitika mille kaudu seda suunatakse kuigi tahes või tahtmata sa oled siin ka rahast rääkida. Rahastamine on see, mis palju mõjutav. Miks meil on ingliskeelseid õppekavu 10 15 20 aastasetaguse ajaga võrreldes rohkem on kindlasti väga paljus tingitud riigi kõrghariduspoliitikast. Ma arvan, me selleni veel jõuame, nimelt siis 2013. aasta kõrgkoolireformi mõjude juurde. Aga praegu ma pakuksin teile, lugupeetud saatekülalised kommenteerimiseks ühte lõiku. Peep Nemvalts see artiklist, mis on umbes 10 aastat tagasi ilmunud ajalehes sirp ja mis tuletas meelde eesti keele arendamisest teegiat aastateks 2004 kuni 2010, et me läheme siis peaaegu 15 aasta tagusesse aega tagasi helgeks. Ja selles strateegias on eesmärgina kirjas paljude teiste kõrval tagada eestikeelne kõrgharidus. Kata erialad oskussõnastike ja eestikeelsed kirjandusega, säilitades olulises osas eestikeelne õpe ja avaldada tähtsamad teadustulemused eesti keeles, vältides mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist, tagada kõrgkooli lõpetajate eesti keele oskuse kõrge tase. Niisugune siht oli meil siis eesti keele arendamise strateegias aastateks 2004 kuni 2010. Koostajad siis juba enam kui 15 aastat tagasi tajusid seda ohtu, mis on eesti keelele teaduskeelena ja kõrghariduse keelena. Birute Klaas-Lang, kas te võite tõmmata mingeid piirjooni või kuulajale anda aimu, et kuidas siis 15 aasta jooksul missugused arengud on toimunud, missugused edulood, tagasilöögid, missuguse kokkuvõtte me võime siin nendest aastatest teha? Jah, see oli eesti keele arendamise strateegiasse niimoodi kirja pandud ja tegelikult ega väga palju see ei olnud, eesmärk ei muutunud ka järgmises eesti keele arengukavas. Jällegi, kui vaadata siis aega tagasi 2011 2012 2013, siis tegelikult sel ajal oli. Ma mõtlen just aega enne seda, mida me nimetame kõrgharidusreformiks, kus siis viidi sisse tasuta Ta eestikeelsetel õppekavadel õppimine kõigi üliõpilaste jaoks ja mis põhjustas sellise paraja mullistuse kõrgkoolides. Aga sellest me tõenäoliselt hakkame rääkima, aga ma arvan, et nende aastate sisse mahub väga palju aktiivsed ja väga tõeliselt häid edulugusid nimelt riiklikud programmid, riiklik programm kõrgkooliõpikute väljaandmiseks, kõigepealt koostamiseks ja, ja siis ka kirjastamiseks, mis on unikaalne Euroopas ja, ja kui ma olen oma välismaa kolleegidega sellest rääkinud, siis on kõigil selline väga tunnustus Eesti Eesti poole, et, et kas tõesti te, te teetegi niimoodi, et kirjutate füüsika ja keemia ja mikrobioloogia ja muid õpikuid, et kirjutate üliõpilastel eesti keeles ja kui ma räägin nendest aastatest, kus igal aastal on antud peaaegu et 10 kõigepealt koostatud ja siis ka kirjastaja peaaegu et 10 erineva eriala kõrgkooliõpikut, siis see on tohutu panus ka keele arengusse. Sest õpiku koostamine tähendab ka väga läbimõeldud sõnavara tööd. Sedasama oskussõnade nii-öelda koos arendamist nii keeleteadlaste kui ka erialateadlaste vahel. Kõrgkooliõpikute programmi on toetanud ka terminoloogia programmid just nimelt oskussõnavara arendamise seisukohast. Kindlasti on edulugu ka meie keeletehnoloogia riiklikud programmid. Ma ei saa kindlasti väita, et, et riik ei ole hoolitsenud selle eest, et eesti keel oleks arendatud keel kõrghariduses ja teaduses kindlasti on, on väga palju positiivset. Mis aga teeb murelikuks, teeb murelikuks see, et tegelikult meil ei ole enam ju eesti keele arengukava see arengukava, mille kehtivus umbes aastal 2017, formaalselt on teda küll pikendatud, aga aga sisuliselt meil sellist kõikehõlmavat eesti keele arengustrateegiate hetkel ei ole. On küll kavas koostada keelepoliitika põhialused, kus kindlasti ma loodan, tuleb ka siis suunised uue arengukava koostamiseks ja ja samuti ka selleks, et kuidas siis tagada eesti keele elujõud kõigis eluvaldkondades kõigis kasutusvaldkondades. Aga jah, seis selle selle keelepoliitikaga ja nende arengukavadega on nii, nagu tema on nüüd praegu. Jah, ma olen kuulnud, et selle arengukava kokkuleppimine on takerdunud tohutute erimeelsuste taha, aga aga võib-olla me tänases saates nendel pikemalt ei peatu. Mul on küsimus Peep Nemvalts teile, et kui Birute Klaas-Lang tõi siin väga positiivsena esile, et on koostatud õpikuid eesti keeles väga paljudes erialades ja meil on terminoloogia komisjonid ja, ja terminid on kokku lepitud ja määratud ja fikseeritud siis minul tekib kahtlus, et siin on nagu kaks tasandit, üks on see, mida me kõik teeme eesti keele ja kõrghariduse teaduskeele toetamiseks, aga tegelik elu kisub kuskile mujale. Suund, kas teil ei ole niisugust tunnet? No mõnevõrra peab tunnistama, et on tõesti, et sa muidugi on see väga väärtuslik võimalus ja väga tänuväärne töö, mida on teinud kõik nad kõrgkooliõpikute kirjutajad ja mul on täpselt sama kogemus, et kui rahvusvahelistel konverentsidel räägime, siis kõik imestavad, et Eestis kirjutatakse algupäraseid kooliõpikuid väga paljudel erialadel. Aga siis on muidugi veel teine tahk sellel asjal, see, kui palju kasutatakse ülikoolides neid õpikuid, mil viisil kasutatakse. Ja nagu me teame, kõik ei ole kaugeltki alati ühte meelt, et mistahes elu alal me ka teaduses teatavasti koolkondlike erinevusi. Väga tihti on kirglike vaidlusi väitlusi ühe või teise termini sobivuse üle. Selles suhtes jällegi, kas ja kui palju neid värskeid eestikeelseid õpikuid kasutatakse, kas nendes tarvitusele võetud termineid soovitakse kasutada või minnakse lihtsama vastupanu teed ja lugedes ingliskeelset kirjandust, tehakse Toordil keed, vajatakse toorlaenu täna ülainglise termineid, tegelikult elu oma kiire tempoga tehti ka ja õppejõudude suure ülekoormusega paljudel juhtudel pigem kisub tõesti selles suunas, aga viltu kiskumise vägi oleks kindlasti palju suurem, kui meil ei oleks neid eestikeelseid õpikuid ja kui meil ei oleks terminikomisjone, kes teevad väga tänuväärset tööd ja väga napi või olematu tood rahalise toetuse eest tegelikult et siin ma tean näiteks ka Tallinna Tehnikaülikoolis on materjaliteadustes väga pikka aega aastaid aastakümneid juba hoolitsetud eestikeelse terminivara eest koostatud terminisõnastike. Nii et need õppejõud, teadurid Eesti ülikoolides, kes saavad aru, et, et eesti keele arenguks eestikeelse hariduse arenguks on vaja eestikeelset kõrgharidust ja teadust, kes sellega südamest tegelevad, need tegelevad sellega igal juhul. Et see tegevus oleks kindlasti veel palju tulemuslikum kui aastase ei piirduks ainult nende programmidega, kus igal aastal tuleb uuesti taotleda rahastust, vaid et oleks niisugune laiem ja pikemaajalisem vaade ja haare, mis tõepoolest riigi hariduspoliitik. Kas oleks kesksel kohal, sest kui me unustame ära selle eestikeelne teadvus mõjutab eestikeelset kõrgharidust eestikeelne kõrgharidus omakorda eestikeelsete üldharidust siis võib juhtuda, et oleme arsti niisuguses nõiaringis passimistlikuma nurga alt vaadata, kus tõepoolest vaikselt hakkab eesti keel haridusest kaduma. Selles suhtes ma olen ka kolleeg Martin Ehala aga natukene ühte meelt, et tuleb tähelepanu pöörata eesti keelele hariduskeelena kõigil õppetasemeil kuni kõrghariduseni välja kõrghariduse sees astmed kuni doktoriõppeni välja, millest me teame, et seal on tänapäeval kõige rohkem inglise keelt ja kõige vähem eesti keelt. Nüüd võtamegi kõneks selle nõndanimetatud kõrgkoolireformi mõju aastast 2013 ja toon siin jälle kuulajale ja saate külalistelegi toetumiseks professor Martin Ehala artiklist kõrgkoolireformi äraspidine mõju neljandast detsembrist eelmisest aastast, et kolm põhilist toetuspunkti, mida ta reformile ette heidab, nimelt et eestikeelsete kavade maksukeeld motiveeris arendama inglisekeelseid õppekavu. Teiseks, osalise inglisekeelse õppega õppekavad sunniti muutuma inglise keelseks ja tasuta õppekohti hakati suunama eestikeelsetel kavadelt inglisekeelsetele. Kli juures on ka üks diagramm, mis tõestab, kuidas välisüliõpilasi on tasuta kohtadel järjest enam. Ja on vähenenud nende välisüliõpilaste osakaal, kes maksavad. Ta maksu, see on üks suur probleemide pundar, võib olla kuulaja jaoks kõige lihtsam oleks küsida saatekülalistelt. Kas praegu käivitunud seda nõndanimetatud tasuta kõrgharidust ehk seda reformi peaks tagasi pöörama. Birute Klaas. Lang no ma arvan, et tagasi pöörata ei ole vaja, küll oleks vaja lihtsalt edasi minna ja mõelda, et nüüd on siiski möödunud päris mitu-mitu aastat ja hinnata siis nüüd objektiivselt, et mis oli selle reformi tulemused, et milles me võitsime ja mida me kaotasime see kõrgkoolides nii-öelda plahvatuslikult suurenes ingliskeelsete kavade osakaal. Teatud mõttes oli see Eesti kõrghariduse võit selles mõttes, et ülikoolid muutusid avatumaks, tuli rahvusvahelist üliõpilaskond ta olulisel määral juurde. Kuid sellega seoses on meil päris mitu eriala, mida sisuliselt eesti keeles enam Eestis pida ei saagi. Nüüd teine teema on, kas need õppekavad on tasulised või tasuta? Tartu Ülikoolis on põhimõtteliselt seis selline, et üks kolmandik üliõpilastest rahvusvahelistel õppekavadel ehk siis ingliskeelsetel õppekavadel maksavad. Ta maksu ja kaks kolmandikku on sellised, kelle puhul me räägime, nad saavad sihtstipendiumi, ehk siis nad ei maksa sisuliselt õppemaksu ja need õppekulud kaetakse kaetakse riikliku koolitustellimuse arvelt. Tulemuslepingus on ülikoolide ja, ja haridus ja teadusministeeriumi vahel lepitud kokku punktid ja, ja selle eest makstakse siis raha selle õppetegevuse eest. Ja nüüd sellel aastal haridus- ja teadusministeerium on esimest korda asunud ka jõulisemalt ülikoole suunama õppekeele osas mis on põhjustanud teatud vastuseisu näiteks ka Tartu Ülikooli märgukiri haridus ja teadusministeeriumile, selles osas tuntakse ülikooli autonoomia kallale halduslepingus, nimelt see on nüüd ka mustvalgel kirjas ja Tartu Ülikooli rektor on ka sellele alla kirjutanud koos haridus- ja teadusministriga. Ingliskeelsetel õppekavadel õppivatele üliõpilastele on kohustuslikus korras vähemalt kuue ainepunkti ulatuses eesti keele õpet, mida siiamaani tegelikult ei ole ja mis on ka suur probleem, kui me räägime sellest, et just nagu need ingliskeelsed õppekavad peaksid leevendama ka Eestis kõrgelt haritud spetsialistide puudust. Kui me neile ei anna Eestis töötamiseks vajaliku keeleoskus, sest Eesti ühiskonnatundmiskultuuri tundmist, siis kuidas siis leevendame spetsialistide puudust? Kõrgharidusreform jällegi niimoodi kaugelt vaadates tundub, on olnud väga õilis ja suurepärase ideega, et võimaldada tasuta eestikeelset kõrgharidust kõigile soovijatele. Aga sellele reformile tuli kaasa siis selline, ma ei tea, kas planeeritud kõrvalnäht. Kohati mulle tundub, et võib-olla see oligi üks eesmärkidest. Et saada juurde hoopiski rohkem ingliskeelset õpet, eks seda peab selle reformi autoritelt autorilt küsima, mis oli, mis oli see üks nendest eesmärkidest. Nagu ma siin juba ütlesin, ega tagasi pöörata, midagi ei saa, tuleb sealt edasi liikuda. Tuleb mõelda selle peale paindlikult suhtuda ka mitmekeelsetes õppekavadesse. Praegu on ainult doktoriõppes võimalik mitmekeelsuse õppekava, see tähendab eesti ja inglisekeelne doktoriõpe. Et ülikoole takistab see, et, et me ei saa kava sees pakkuda nii inglisekeelset õpet kui ka eestikeelset õpet. Et oleks sõmer nii-öelda paindlikumalt siis neid kursusi kavandada. Et on vaja valida, kas teeme ühte või teeme teist. Aga ega siis eestikeelne. Nii nagu ka mu hea kolleeg Peep siin ütles, ei ole ju ainult eestikeelne ka eestikeelses õppes ka eestikeelsetel õppekavadel õppivatele üliõpilastele pakutakse võõrkeeles, et meil on mõned kursused, mida loetakse võõrkeeles, õppekirjandus on väga paljuski ka võõrkeeles. Mei ei saa öelda seda, et eesti keeles õppiv üliõpilane ei õpikski muudes keeltes ja, ja see on väga hea, et õpib ka muudes keeltes. Peep Nemvalts, mida teie ütlete selle professor Martin Ehala artikli kohta, et kõrgkoolireformi mõju on äraspidine ja kas reform tuleks tagasi pöörata või sellega edasi liikuda, nagu professor Klaas-Lang? No kindlasti on selle reformiga kaasnenud suguseid suundumusi mida need, keda see reform puudutab, ülikooli õppejõud võib-olla ei osanudki jätta näha kas seda peaks tingimata tagasi pöörama? Ei oska öelda. Küll aga tuleks mõelda tõepoolest sellele, et kui seni lubatakse ülikoolidel võtta õppemaksu ingliskeelsetel õppekavadel, siis selles osas võib-olla tõepoolest tuleks mõelda ka, et kui riik oma eelarvest ei suuda rahastada eestikeelset kõrgharidust sel määral, nagu vaja oleks hästi ühiskonnale kogu Eesti haridussüsteemi kultuuri silmas pidades et siis võib-olla tõesti tasuks kaaluda seda, et ka eestikeelset rattakavadel õppijatelt tuleks asuda jälle õppemaksu võtma, sest kui me räägime tasuta haridusest, siis minu meelest eksitav me teame, et elus ei ole tasuta asju, keegi kuskil maksad seal ikka kinni ja see, mis on taset tasele riigis, maksavad üldiselt kinni maksumaksjad. Nii et siin on kaalumise koht, kuidas seda võimalikku rahastust jagada hakkas ainult riigieelarvest, ainult õppemaksud, tänavu jäeti mingi mõistliku kombinatsioonina sellest kahest, et oleks kõikidel võimalus, aga saaks ka tõesti anda ülikoolid kvaliteetset kõrgharidust. Ja kui räägitakse kvaliteetsest kõrgharidusest, siis millegipärast tundub, mulle unustatakse tihti ära, see keel ja mõtlemine on väga tihedalt seotud ja kvaliteetne kõrgharidus saab olla ainult see, mida antakse väga heas keeles. Olgu see siis väga hea eesti keel, väga hea inglise keel, mistahes muu keel, ja kui vigurid saavad aru ka sellest keelest. Kui praegu on nii, et võib juhtuda, et mingit ainet õpetatakse inglise keeles valdavalt eestikeelsetele üliõpilastele ainult sellepärast, et õpperühmas on ka mõni välisüliõpilane, kes veel ei saa aru eesti keelest vajalikul tasemel siis see on üks näide sellest, millele kunagi ka akadeemik Anto Raukas siis tähelepanu, et halvas inglise keeles mõtlemine ei saa anda täisväärtuslikud olemust. Et see on väga mitmetahuline küsimuste pundar, millele tuleb vastused leida ja mis on tasakaal ja mille vahel ja kuidas edasi minna. Kas Tallinna Ülikoolis ka on välisüliõpilastele kuue ainepunkti ulatuses eesti keele õpetus kohustuslik, nii nagu Tartu ülikool? Ja Tallinna Ülikoolis õpetatakse ainet, mille nimetus on praktiline eesti keel, kus nad teevad ka välisüliõpilased on tõesti kuus ainepunkti. Õigupoolest on, on kaks kuuainepunktilist kursust koguni üks on siis A kaks tasemel üheksandana, eks tasemel. Nii et selle peale on mõeldud ja minuni jõudnud viimast seal andmetel kokku. Nendel kursustel käib umbes 500 üliõpilast aastas, aga need ei ole tingimata ainult Tallinna Ülikooli üliõpilased või nende hulgas võib ka olla väljastpoolt Tallinna Ülikooli õppijaid. Aga niisugune aine on täiesti olemas ja see on hädavajalik. Vähim, mida teha saame. Kas ma tohin tartust ikkagi täpsustuse teha, et ingliskeelsetel õppekavadel õppivad välisüliõpilased siiamaani ei ole nendel seda kuuainepunktilist eesti keelt kohustuslike ainete sealhulgas Tartu ülikool peab alles liikuma selle poole, et see õppeaine oleks, et see on ka meil ülikoolis arutelude teema olnud ja suurte vaidluste teema, et kas ja kui palju eesti keelt välisüliõpilastele peaks andma ja siiamaani kahjuks see nii ei ole, et välisüliõpilased kõik õpiksid kasvõi natukenegi eesti keelt suuremalt jaolt paraku on see nii, et nad ei ole õppinud üldse eesti keelt. Ja alles nüüd selle riigi ja Tartu Ülikooli vahelise halduslepinguga, kus riik sõna otseses mõttes Hibutab poeg, et palun mõelge oma keelepoliitika peale ja mõelge ka selle peale, missugused õpiväljundid teie õppekavadel peaksid olema. Nüüd Tartu ülikool lihtsalt peab kohendama oma õppekavasid selles suunas, et ka meil oleks tõesti kõigil välisüliõpilastel ka kohustuslik eesti keele õpe. Lähemegi rektori rolli juurde selles, missugune on keelepoliitika antud ülikoolis näiteks tänavu jaanuaris kohtusid Isamaa Erakonna poliitik kud Riigikogus rektorite nõukoguga ja jutuks oli just ülikoolide halduslepingu raames eesti keele säilitamine kõrghariduse erinevates õppekavades ja ajakirjandusele toetudes. Kaks tsitaat. Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land on öelnud, et rahvusvahelistumist on vaja, et tagada ülikoolidele kvaliteeti et oldaks nähtavad. Ja Eesti muusika ja teatriakadeemia. Rektor Ivari Ilja on öelnud, et rahvusvahelist istumine on ülikoolidele ülioluline ja iseenesest mõistetav. Mulle tundub, et rektorid näevadki ülikooliellujäämist välisüliõpilastes ja võõrkeelsetes Ta kavades, kas ma järeldan valesti? Birute Klaas-Lang. Ei, kindlasti ei järeldu valesti, sest seesama nähtavus ja rahvusvahelistumine, need on need märksõnad, mis on ka ülikoolide ütleme siis hindamisel või ülikooli maine puhul äärmiselt oluliselt. Kui mina õppisin Tartu Ülikoolis, see oli siis möödunud aastatuhandes kaheksakümnendatel Ta oli aastatel, oli Tartu Ülikoolis natuke üle 5000 üliõpilase. Ja tipphetkel oli Tartu Ülikoolis, noh, seal oli siis kuus-seitse-kaheksa aastat tagasi oli Tartu Ülikoolis 17 ja pool 1000 või isegi 18000 üliõpilast koos avatud ülikooliga, et see vahe on määranud. No praegu on jälle üliõpilast, värv on umbes 12000. Kui nüüd mõelda selle peale, kuidas täita need tühjad kohad, mis selle 18000 12000 vahele jäävad, siis nii Tartu Ülikoolis kui ka mu teistes ülikoolides nähakse just välisüliõpilasi, kes peaksid need tühjad kohad täitma, aga noh, paraku me võistleme siin ju kõigi ülikoolidega mitte ainult siin Eestis, vaid Euroopas tervikuna, demograafiline situatsioon on ju igal pool sama, üliõpilaste hulk, potentsiaalsete üliõpilaste hulk oma riigis on vähenenud. Ja samas me oleme välja arendanud erialad, meil on suurepärased teaduslaborid, suurepärane aparatuur, neid kõike on vaja ju käigus hoida ja see ongi üks põhjustest, miks see rahvusvahelistumine ülikooli rektorite jaoks nii oluline on. Ega seda külge ei tohi alahinnata. See on minu meelest Birute Klaas-Lang natukene kinni, saba lahti, olukord selles mõttes, et me võtame võõrkeelseid üliõpilasi ülikooli siis me peame võtma ka välisõppejõude, et neid õpetada. Siis kui üliõpilaste arv kahaneb, siis me peame eestikeelseid kavu kas või osaliselt inglise keelseks muutma, et välisõppejõududele tööd anda, et see on niisugune ratas, millest justkui ei saagi välja. Ei päris kindlasti ei ole me sellises ratas või see tekitab mul sellise orav rattas liikumised, täiesti sihitu tõmblemine käib see, nagu ma ka alguses ütlesin, et ülikoolis Tartu Ülikoolis vähemalt väga tõsiselt mõeldakse selle niinimetatud tasakaalu ületanud, aga jahe tõesti, et mis asi see tasakaal on? Üks lahendustest on tõesti see, mida meil on nüüd ka ülikoolis arutatud, on just tähtajatu, et töölepingutega välismaalastele atesteerimisperioodi jooksul ikkagi eesti keele oskuse nõude sisseviimine mis aitab kindlasti kaasa sellele, et ülikooli töökeeli ei muutuks, et ülikooli töökeeleks eesti keeleks ja aitab kaasa ka sellele, et loengutes oleks ka nendel välisõppejõududel aastate möödudes võimalik ikkagi liikuda võõrkeelelt üle eesti keelele. Kui vaadata Tartu Ülikooli raku rahvusülikooli algusaastaid, siis jah, 1919 Tartu ülikool nii-öelda juriidiliselt alustas küll tööd eestikeelsena, aga, aga läks ikkagi kümmekond aastat, enne kui see tegelikult oli eestikeelne. Meile tulid appi päris paljud väliselt õppejõud samast naabrusest Skandinaaviamaadest Soomest ja ega alguses ei olnud ka neil õpetamiskeel sugugi eesti keel, aga tasapisi kassis omandati eesti keelt selles mahus. Ta oli võimalik õpetad eesti keeles suhelda eesti keeles või siis vahetas selle seltskonna välja oma eesti haritlaskond. Eks praegu on vaja mõelda ka nii-öelda pikemat ja strateegilise amet ka ülikoolis. Üks tõesti oluline teema on sama töökeele säilitamine eesti keelena ja see, et olla samaaegselt rahvusvaheline ja et olla välisüliõpilastele tellin atraktiivne õpetamiskoht ei tähenda sugugi seda, et me peaksime loobuma eesti keeles õpetamiseks. Sest kui maailmas on sel aastal umbes tuhatkond üliõpilast välisülikoolides, kes õpivad eesti keelt ja paljud neist jõuavad ka ikkagi Eesti ülikoolidesse kas suveülikooli või vahetusse meistriks või ka magistriõppesse siis nende üliõpilaste puhul on suur lootused, et nad õpivad nii palju eesti keelt, et nad saavad eesti keeles õppimise jätkuõpingutega hakkama. Ja kindlasti me peame mõtlema neile välisüliõpilastele, kes siin inglise keeles õpivad, et pakkuda, neile võiks nimetada eesti moodulid, eesti keele, kultuuri, ühiskonna tundmist, sest sest ma arvan, et oleks päris mõistlik, kui me välis pilased siiski hariksime Eesti osas niivõrd, et nad võiksid meile tööle jääda, sest ega siis me ei taha olla neile lihtsalt läbisõiduhoov. Peep Nemvalts, kuidas Tallinna Ülikoolis on see rahvusvahelistumise lipp ja siis see, et ikkagi eestikeelne omakeelne kõrgharidus Tallinna ülikoolis. Nagu ma algul ütlesin, et me tohiks vastandada rahvusvahelistumist ja eestikeelsust või võrdsustada rahvusvahelisust ingliskeelsest ja võib-olla need ajakirjandusest nopitud tsitaadid, mida üks või teine rektor ütles ei ole ka ilmakontekstist ta kõige paremini mõistetavad. Loomulikult iga ülikool ongi loomu poolest rahvusvaheline peabki nii olema, sest teadus on rahvusvaheline. Aga seda ka iga rektor enda käest küsima, mil moel ja kuidas rahvusvahelistumine talle ja tema juhitavale ülikoolile on tähtis? Siinkohal saan ainult öelda niipalju, et Tallinna Ülikooli rektardi Kland rõhutas äsja seal Eesti vabariigi aastapäeva aktusel oma kõnes seda, kui oluline on eesti keel ka kõrghariduse ja teaduse keelena ja muuhulgas vajadust kirjutada doktoritöid eesti keeles, nii et ka tema ilmselt ei vastanda rahvusvahelisust ja eesti keelt. Eraldi teema on meil Tallinna tehnikaülikool, kus on siis need otsustatud, et kooli eestikeelne nimi välismaal enam kedagi ei kõnetanud, ta tähelepanu ei ärata ja vahetati emakeelne vimi võõrkeelse lühendi tald ess või talitetš vastu. Vaat see on nüüd üks hästi selge märk, kuidas eestikeelsesse õppesse eesti keelde ühes kõrgkoolis suhtutakse. Meil ei ole täna seletall Tehi esindajat saatesse kutsutud ja tagaselja võib-olla ei ole ka väga viisakas arutada. Aga küsime siis, et millal Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis jõutakse arusaamisele, et eestikeelsed nimed on ajast ja arust ja vajavad rahvusvahelisemaks muutmist. Professor klaasla. Tartu Tartu Ülikoolis ei ole minul küll sellist mõtet jõudnud, et, et me peaksime nüüd mingisugust niisugust ekstra ainult inglisekeelsele või rahvusvahelisele publikule suunatud lühendit kasutama hakkama. Ei, me ikka oleme Tartu ülikool nii nagu olime, nii, nii ka jääme selleks. Suur aitäh Tartu ülikoolile selle eest ja Tallinna ülikool. Ega Tallinna ülikoolil ka ei ole mingeid plaane, mingit kunstlikku võõrlõhendid tekitada, aga võib-olla me teeme natukene Tallinna tehnikaülikoolile liigasast, nii palju kui mina olen aru saanud, siis uus võõrkeelne lühend ongi mõeldud eeskätt suhtluseks või ainult suhtluseks. Välismaaga ei ole mõeldud nii, et Eestis peame rääkima tal tekist või tall tähistvaid A tähist, kuidas käidud, sa vaatad seda võõrapärast, lühendit hääldada. Et Eestis on ikkagi Tallinna tehnikaülikool kajasti olemas ja ei ole kuhugi kadunud, et võib-olla see on lihtsalt ka natukene ajakirjanduses ja üldsuses üle vindi keeratud, et võib-olla mõnele tõesti meeldibki niisugune lühike ja mõneti kentsakas lühend, aga see ei tähenda, et seda oleks kellelegi kohustuslik kasutada Eestis eesti keeles. Tallinna tehnikaülikoolist kõneldes. See on tore, kui keeleinimesed suhtuvad nii liberaalselt. Minu meelest on ülikooli nimi siiski. Nad ei peaks olema mainekujundusprojekt, Peep Nemvalts. Ja mina, jalamainekujundaja ja ei ole ka Tallinna tehnikaülikooli töötaja, nii et ma jätan selle nende vastata, aga sellest kuigi ta tundub jah, kas imelik, mõnes mõttes ei maksa eesti siseses suhtluses suurt numbrit teha ja eesti keeles kõneldes ägem ikkagi Tallinna tehnikaülikooli juurde. Nüüd veel üks seisukoha võtmise küsimus, mis puudutab magistri ja doktorikraadi töödes, mis kirjutatakse võõrkeeles selles eestikeelse kokku võtta Te vajadust ja taset. Kas siin on toimunud mingeid muutusi, mille pärast me peaksime häirekella lööma? Professor Klaas-Lang. No kõigepealt, mis keeles kirjutatakse, et kas kirjutatakse eesti keeles, kirjutatakse võõrkeeles Tartu Ülikoolis viimastel aastatel doktoritöödest on küll vaevu-vaevu, 10 protsenti on eestikeelset, ülejäänud on kõik inglise keeles või mõni üksik on ka mõnes muus võõrkeeles. Aga see, mis puudutab ammendavat kokkuvõtteks, siis Tartu Ülikooli akadeemiliste kraadide juhendis on küll kirjas väga selged nõuded, et see kokkuvõte peab näiteks doktoritööl tõesti olema ammendav ja, ja katma kogu terminoloogia, see ülesanne on doktorandil koos näiteks juhendajaga leida ka sobivad eestikeelsed vasted töös, kasutatavatele, terminitele, sest võib ju ka olla see, et doktoritöös võetakse kasutusele uued sõnad oskussõnad, mida, mida siiamaani näiteks eesti keeles ei ole ka olnud. Mis on teine punkt veel? Nende doktoritööde juures on teine populaarteaduslik sisuseletus, mille kohta me ütleme, et see peab olema selline, et ka doktorandi vanaema saaks aru, et millest see töö räägib. Seal on üks hästi oluline tahk, et teadlane oskaks oma tööst rääkida ka, nii et et ükskõik, kes sellest aru saaks. Ilmselt on palju lihtsam rääkida keeruliselt kui oma erialast ja oma tööst ja oma kitsast uurimisvaldkonnast ja selle tulemustest, kui see, et rääkida lihtsalt selgelt, arusaadavalt, niiet et tõesti ka ka vanaema saaks aru ja ka vanaisa saaks aru, millega sa lapsuke siis tegeleb ja mis tulemusteni ta jõudnud on. Kas nüüd on vaja häirekella lüüa, selles osas? Ma arvan, et veidike veidike kella löömist kuluks ära, sest kõikide ülikoolide akadeemiliste kraadide kaitsmise nõuetesse seda sisse viidud ei ole, sest seda võõrkeelse töö eestikeelse kokkuvõtte vajalikkuse ja hädavajalikkuse nõuet et jah, me peame mõtlema selle üle. Peep Nemvalts, kuidas Tallinna Ülikoolis olla? Tallinna Ülikoolis seni niisugust ranget nõuet ei ole. Kahjuks peab ütlema. Aga selles suunas võiks ju kõrge igatahes peakski kõrgeima, et oleks võõrkeeles kirjutatud lõputööde, mitte ainult doktoritööd ära, et tänapäeval paljudel juhtudel ka magistritööde kokkuvõtted heas selges eesti teaduskeeles ammendavalt sisuliselt. Ja tihti mõeldakse muidugi, et terminid ongi kogu teaduskeel, aga nii nagu sõnavara ei ole kagukeel ei ole ka oskussõnavara kagukeel, tuleb osata neid sõnu ja oskussõnu ehk termineid ka sujuvast laduses arusaadavas tekstides kasvatada. Ja selles suhtes on kindlasti vaja Senisest rohkem õpetada üliõpilastele kõigil õppeastmetel alates bakalaureuse astmest kuni doktoriõppeni välja just nimelt 100 ladusa eestikeelse teadusteksti koostamise oskust, kuhu siis need head ja mõnikord uued terminid ka sesse kahtlemata lähevad. Sest need alles kümmekond aastat Tallinna Ülikoolis õpetanud kõikide erialade doktorantidele Eesti teaduskeelte terminoloogiat. Siis olen märganud, kui suur on nende huvi selle vastu, kui innukalt nad hüüavad tõesti juba Inglise keelest, onu nahk paljudel juhtudel eesti keeles ladusalt väljendada ja seejuures alati igal aastal paljud neist avaldavad imestust, et miks sedalaadi kursust ei ole ju ka varem magistriõppes bakalaureuseõppes. Et see on ka üks asi, millele ka riiklikult peaks tähelepanu pöörama, et tõepoolest oleks kõikidel erialadel igas õppeastmes tõenäoliselt kõige otstarbekamalt enne lõputöö kirjutamist mõne seminari loengukursuse näol olemas niisugune õppeaine, kus tõesti õpetatakse, harjutatakse armsa eestikeelse teadusteksti loomist, sest nagu ma ennist ütlesin, on üks osa kõrghariduse ja teaduse kvaliteedist, kui osatakse oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Enne kui ma tänaseid saatekülalisi teie mõtete ja ettepanekute eest tänan, küsin, mis peaks olema muutunud lähema aasta jooksul, enne kui me samas koosseisus tuleval aastal emakeelepäeva puhul jälle stuudios kokku saame. Birute Klaas-Lang. Mis peaks olema muutunud, mis on vähim, mis peaks olema muutunud? Ma arvan, et hoiakud peaksid olema muutunud, sest et hoiakutest väga paljud ka algab. Kindlasti peaks olema muutunud näiteks see kuma Tartu Ülikooli. Et Tartu Ülikoolis on plaanis läbi arutada keelepõhimõtted. Ehk siis Tartu Ülikooli keelestrateegia, et ma väga loodan, et lähema aasta jooksul võib siis aru anda sellest, kuidas siis Tartu ülikool rahvusülikool oma keelepoliitikat kavatseb kõigepealt strateegilisi eesmärke püstitada ja siis neid ellu viia. Ma väga loodan, et lähema aasta jooksul kõikidesse ingliskeelsete kavade puhul kõik välisüliõpilased saavad Eestis õppida eesti keelt, kultuuri, ühiskonda, et oleks sisse viidud selline eesti moodul kõikidesse õppekavadesse meie välisüliõpilaste jaoks. Ja kui ma ütlesin, et, et maailmas on praegu tuhatkond üliõpilast maailmas kokku ülikoolides, kes õpivad eesti keelt, et ma loodaks, et aasta pärast on neid juba üle 1000. Nii väga armas ja beebimalts. Ma loodan, et kui nüüd valimiste eel peaaegu kõik erakonnad pöörasid tähelepanu ka eesti keelele, eesti keele õppele ja kõrghariduse ja teaduse rahastamisele, siis et uus valitsus, ükskõik millise koalitsiooni Las Vegases moodustuks võtab oma valitsemisprogrammi tõsiselt ka eesti, sealse kõrghariduse ja teaduse edendamise, mis ei peaks tõesti sõltuma ainult üksikute ülikoolide ülikoolide eraldi võetuna nende rektorite arvamustest ja suhtumistest. Aed oleks tõesti riigipoliitik ka Eesti põhiseaduse vaimus. Nende mõtetega lõpetame reporteritunni, mis on Tris emakeelepäeva eel tuletame meelde, et emakeelepäev on meil homme, 14. märtsil, et see on Eesti lipu päev. Hoidkem siis seda lippu kõrgel ja saates oma seisukohtade mõtete jagamise eest. Tänan Birute Klaas-Langi Tartu ülikoolist ja Peep Nemvaltsi Tallinna ülikoolist. Uus Reporteritund ootab meid juba homme kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.